Tere õhtust. Oktoobrikuu esimene pühapäev, oktoobrikuu esimene kirikuelu saade stuudios on Terje Soots. Tänane teema on meil mõnes mõttes järg eelmise saate teemale. Mäletatavasti rääkis tolles saates teoloog Marko Tiitus 10-st käsust 10 käsu tõlgendamisvõimalustest tänases päevas. Ja nagu me hästi teame, üks käskudest keelab puuslikke kummardamise. Aga mis on puuslik? Tänases saates läheme sakraalkunsti valdkonda, räägime ikoonist. Juuni tekkest, arengust, tähendusest, jaga ikooni kaanonitest. Aastaid on ikoonikunsti ja ikooniteoloogia vastu huvi tundnud sellel alal tunnustatud spetsialist Maikliku, no kelle teadmistele oma saates meiega toetume. Lisaks kõigele on ikoonid praegu poes ja kultuurimaailmas väga hinnatud. Meid aga huvitab ennekõike ikooni dialoogiline aspekt sest kui ikoon üksnes kunstiteoseks taandada, siis jätaksime ta ilma tema esmasest ülesandest. Aga selleni kohe jõuame. Mõistet ikoon kasvatada. See üsna sageli valesti, eriti alates 18.-st sajandist. Läänelik mentaliteet vaatleb ikooni kui religioosset pilti. Aga seda ikoon ainult ei ole. Ikonograafia kujutab endast omaette maailma. Ikoone hakati looma bütsantsis. See oli viiendal sajandil ja ikooni areng on otseselt seotud kristlaskond läbivate tema voolude arenguga. Seda illustreerib ilmekalt just Kattagombi kunst, sest nagu me ajaloost mäletame, oli esimene keiser, kes kristlastel võimaldas katacombidest maa peale tulla. Constantinus Suur valitses Constantinus Suur neljandal sajandil. Seda olid kristlased nii-öelda maa all ehk katakombides. Bütsantsi impeerium varises kokku aga aastal 1453. Evangelist Luukas tal muide peetud esimeseks ikooni maaliaks. Traditsiooni kohaselt olevat Püha Luukas maali Neitsi Maarja lapsega autor ja viiendal sajandil toodise ikoon. Konstantinoopolisse. Ikoon pärineb küll Bütsantsi kultuurist, ikoon kui selline kuid on mõnes mõttes Ellenistliku, rooma ja kristliku kultuuri sünteesi tulemus. Üks traditsioonidest, mille roomlased välja arendasid on kristlaste poolt üle võetud. Nimelt Roomlastele omandas imperaatori portree juriidilise tähenduse. Ta oli võrdne imperaatori enese kohalolekuga. Imperaatori portree ees alla kirjutatud dokument oli samamoodi kehtiv kui see allkiri, mis oli antud imperaatori enese juuresolekul. Ja teatavasti kannab ikoongi jumala kohaloleku vaimu. Nagu öeldud, sündis kristlik kunst katakombides keelatud religioonile nõudis kristlus oma poolehoidjatele suurt usupanust ja sellest ka ikoonide temaatika. Enamasti käsitleti märterlust ja jumala sekkumist ellu oma valitud rahva kasuks. Kristlikud kunstnikud ammutasid ainest ka muudest paganlikest traditsioonidest. Näiteks Apostlik paigutati pildil nii, nagu kujutati vanasti tarku Vilosoof ühe ülima targa ümber. Üha rohkem ja rohkem hakkas kunst sisaldama Aga paganlike sümboleid mis, tõsi küll üle võetuna, omajagu ka muudetud said. Aastaajad kuulutasid ette ülestõusmist, laev see tähendas õitsengut, kirikut, paabulind, tuvi, palmipuu ja aed kujutasid aga taevast paradiisi. Leiutati ka mõningaid uusi sümboleid. Leibade paljundamine viitas armulauale viinapuujumala armuministeeriumile. Kunst tahtis tollal olla titaktiline, et toetada ja arendada vastristitud usku sest sümboolselt sai väljendada seda, mis otsesõnu võimatu oli. Risti kujutati esimesel kolmel sajandil enamasti ankru, kolmikhargi või lihtsalt Kristuse kreekakeelse monogrammina. Jeesus Kristus, jumala poeg, päästja kreeka keeli, ehk siis mis tähendab kala? Ametlikult sai kristlus lubatud religiooniks aastal 312. See oli see aasta, kui keiser Constantinus saavutas võidu maksentiuse üle olles eelnenud ööl näinud unes suurt risti. Constantinus pidas oma unenägu ilmutuslikuks ja oma võidus nägida. Kristlaste jumala kätt. Sestpeale hakati kunstist paganlike teemasid välja tõrjuma, ehitati palju ilusaid kirikuid, kunstnikud said tööd ja leiba, sest külastajad ostsid kirikutest kaasa reliikviaid või esemeid, mis olevat kuulunud mõnele pühakule või puutunud otseselt tema kehaga kokku. Ja neljanda sajandi lõpul andis kirik loa valmistada kultusliku esemeid. Kristuse kujutamise laad muutus samuti tollal. Enam ei kujutatud teda õpetlase või targana, vaid õrna, noorusliku kangelase või troonil trooniva isandana. Bütsantsi kuldajaks peetakse justin Jaanus esimese valitsemisaega, see oli aastatel 527 kuni 565 ja omandas Bütsantsi maailm oma lõpliku Roomast erineva kuju võttes mõndagi omaks ümbritsevate kultuuride mitmekesisusest. Bütsants oli strateegiline riste ida ja lääne vahel. Justenyanos esimene valitses peaaegu kogu Vahemere basseini ja tahtis seal kehtestada usulise ja poliitilise ühtsuse. Oma rütmi, graatsia ja harmoonia saab pühapilt Aleksandri Ast. Idast, Jeruusalemmast ja andjookiast on pärit joonte realism ja frontaalsus aga ilma sealse raske võitunaturalismita. Pildile kirjutatakse ka kujutatav isiku nimi. Seegi on üle võetud taganlikust traditsioonist. Evangelist Markus kasutas Egiptuses olles üht sealset kohalikku traditsiooni. Nimelt kinnitati Egiptuses muumia pea juurde portree, mis pidi aitama kadunukest identifitseerida. Vahel oli pilka kirjadega varustatud ja portree oli maalitud, ent kaustikas siis tehnika, kus sulatatud vahasse, sega diver, Vimulda. Ja vot selle kombe võtsidki üle kristlased ja hakkasid selliseid tahvleid asetama märtrite ja remiitide hauakambritesse. Ja veel ühest ikooni edasist arengut mõjutavast traditsioonist. Jutt on ikoonist nimega püha pale. Mille Kristus olevat saatnud idessa kuningale Apgaarile. Legend jutustab, et see pidalitõbine kuningas olevat tahtnud Jeesust näha ja temaga kõnelda. Ja kuningas olevat ühe väikese salga õukondlasi saatnud Jeesust paluma tema juurde tulla. Tõukondlased kohtusid Jeesusega Palestiinas. Aga Jeesus juba teadis oma kannatusaega lähenevat ja ei saanud seetõttu kuninga soovile vastu tulla. Seest jäädvustas Jeesus aga imelisel moel oma näopildi rätikule, mille saatis Apgaarile luues niimoodi esimese ikooni kõikide edasiste allika ja eeskuju. Lugu Veronika higirätik, kust on eeltooduga ilmselt paralleelne ja mida võiks tähendada Veronika kas mitte tõelist ikooni sõnadest Veera ikoona. Ja ka praegu kõne all olevale Torino surilinale vajutatud näojoonte jäljend on kummaliselt ja vaieldamatult sarnane tolle näojäljega, mis on inimkäteta loodud pühal palgel. Niisiis nimetatakse seda esimeste esimeste ikooni, mille autor olevat olnud Jeesus. Ametlikult nimetatakse ikooni esmakordselt 691. aasta kirikukogu dokumentides. See on tunnistus esimesest ametlikust ikooni kaanonist ja selle teema tähtsusest. Millal siis võiks hakata kasutama mõistet ikoon? Ilmselt kõige sobivam on ikooni mõistet kasutada ajast mil pühapildist sai kultuse objekt kogu kirikus ja see toimus kaheksanda sajandi algul. Tollane vaimustus muutus peaaegu ebausuks. Pühakuid koonis sai mõnel juhul koguni ristivader, siis mitte lihast-luust. Inimene ei olnud vastsündinule Baderiks, vaid ikoon ja mõned usklikud läksid koguni nii kaugele et asetasid armulaua leiva enne söömist ikoonile. Seda kirik taunis. Paljud idaprovintside islamiusulised araablased ja ka juudid astusid sellisele kultusele vastu. Ja kaheksas sajand Bütsantsi ajaloos saabki kõige muuhulgas kuulsaks selle poolest, et siis kuulutati välja niinimetatud püha sõda ikoonidele. Selle kutsus esile Bütsantsi tollane keiser Leo kolmas Isaurjalane kes astus väga veriselt välja Kristuse ja pühakute kujutamise vastu. Tõeline kriis puhkes 730. aasta paiku. Ja 731. aastal algas massiline pildi rüüstamine. Iganofiile, kaasa arvatud munki. Pandi vangi, piinati, tapeti. Ja arvatakse, et pildirüüstajate liikumine ja ikoone austavate rahvaste tagakiusamine Itaalia provintsides kiirendas impeeriumi langust ja viis lõpuks nende rahvaste eemaldumiseni Bütsants-ist. Teisel Nikaia kirikukogul see oli aastal 787 sai ikooni kultus siiski võitu. Ja ikoon oli taas lubatud ja aus. Aga see omakorda tõi kaasa veel ühe suure vägivallalaine üheksandal sajandil mis õnneks jäi siiski ka viimaseks. Kokkuvõtteks võib nentida, et idakiriku kõige sügavam kriis ongi seotud olnud just nimelt ikoonidega. Aga lääne kirik ei ole seda mõistnud ja 54. aasta skisma annab viimase valusa tõuke kirikute lahkuminekuks. Ikoon on võtmeküsimus dioloogilises vaidluses, mille keskseks teemaks on Kristuse lihakssaamine. See tähendab siis kogu kristluse nurgakivi. Pärast aastat 843 saab Kapadookia Ast tähtis sakraalse kunstikeskus. Orus on kaljuses kuu maastikus sadu liivakivisse raiutud kirikuid rajas selle püha Basileias neljandal sajandil. Teatavasti need 20. sajandi algul taasavastati ja nad esindavad kõige erinevamaid stiile. Enamik kirikutest pärineb 11.-st 12.-st sajandist. See on intensiivse vaimu maaeluaeg. Kaabitsansis õitseb teoloogia, õitseb kunst. Kui aga Konstantin Pole aastal 1453 türklaste kätte langes tähistas see ühe mõjuvõimsa ajajärgu lõppu. Sündmus langes kokku Venemaa vabanemisega mongoli-tatari ikkest ja et Venemaa võttis 10. sajandil vastu ristiusu, siis on üsna loomulik, et ta võttis ülega bütsantsi teatepulga. Kõikides muudes küsimustes. Algas ikoonide kiire levik, sest patriarh footios austas sügavalt ikoone. Bütsantsi kunstnike toetusel kujunes Venemaal kiiresti välja ka oma ikonograafiline keel. Kes meist ei teaks Andrei rubleohvi ja tema vaimset ilu kandvad loomingut. Vene ikoonimaal saavutas kõrgpunkti Neljateistkümnenda sajandi lõpul ja 15. sajandi keskpaiga vahel. Suuremad koolkonnad on Moskva, Pihkva ja Novgorod. Aga seitsmeteistkümnendal sajandil algab ikoonimaali allakäik ja põhjendatav on see lääne mõjul süveneva eemaldumisega, endisaegsetest vaimsetest väärtustest. Ja ilmselt jätkub see tänini. Oleme linnulennul vaadelnud nüüd ikooni tekke ja arengulugu. Kõnelen natuke tema tähtsusest, aga ikooni kaanonitest räägime järgmisel korral. Tänan kõiki kuulamast, stuudios oli Terje Soots.