Kasteheinad võitsid kummaliselt längu. Nende vahel lookles olematu tee. Kuulsin eneses ma karukellamängu, õrn ja valuline oli see. Läksin läbi sõnajalgade ja rägu. Kuiva tüüka külge haakus kleidi siil. Kuskil kaugel kukkus väsimatult kägu. Tuulepesas jalgu, puhkasin toomingate äsja ära õitsenud Darius kirbet kevade lõhna tunda oli veel. Äkki takerdusid jalad hallis varjus? Vana metsavärav ootas teel. Miski ütles mulle, et ma olen päral. Et ma mitte esmakordselt pole, siin sündis muinasjutt mu hinges hellal, säral oli kord. Ja vana vära, rääkis nii. Kunagi üks lina laksin, korjas lilli. Päevad kulusid tal karjalapsed öös. Aga väsimatult tantsis varbad villi haldjatega soojas suveöös. No mina mäletan sind väikese lina lakala kune Mäetagusel mägedes hulkusime, lilli korjasime, kuigi ka sina oled sünni poolest linnalaps ja ma sündisin 1946. aastal Kohtla-Järve linnas. Mu isa oli kaevur. Elasime küte jõus kohtlane. Siis olid väga rasked ajad, vahepeal, 49. aastal pidi isa pikemalt teekonna ette võtma. Õnneks või õnnetuseks tuli ta üsna ruttu tagasi, kuna ta jäi kaevanduse vagunetide vahele, seal kaugel maal sai selgroomõra ja millegipärast ei olnud invaliidi seal vaja. Ja nii pääses mõisa koju tagasi. Aasta oli ta uksel tähendab, lebas ukse peal liikumatult ja siis tal enam kaevanduse tööga tegeleda ei lubatud. Vanavanaisa kinkis meile maale väikese maja ja nii me läksime lähedal, kuskil. See oli aastal 1952. Tulen tagasi Mäetagusel. Mäetaguse on vist jäänudki kõige armsamaks paigaks sulle siin maamuna. Peal on küll ja ma ei ei oskagi teistsugust kohta endale eluks üldse ette kujutada. Naelasin Kuremäel, muidugi, mul ei ole kuremäe vastu mitte midagi, aga koduks ta mulla ei saanud. Ma eksiili aastatel olen ma Haapsalus ka olnud, aga sinna jäi mul ikka niisugune tunne, et ma olen ajutine külaline. Ja nii ma siis 72. aastal jälle maatagusele tagasi tulin. Ja sinna ma olen jäänud. Ja nüüd ma loen oma elu esimese trükimusta näinud luuletuse, selle ma kirjutasin vist 57. aastal, kui ma neljanda klassi õpilane Metsa ääres seisab vana maja ümberlepik linnulaulu täis. Ja toomingal seal akna taga aias on juba puhkenud iga üksik õis. Õielehti nagu lumehelbeid langeb tasa vaikse tuulega mõtiskledes lapse mõtteid, helgeid vaatan aknast õielenduma. Toomingas Su helevalged õied, pea närbuvad ja pudenevad puut. Nii kaovad kõikjalt kevadised lilled, just nagu oleks kuhugi ruttu. Nii kordub aasta-aastalt iga kevad, mil üürikeseks õitsema löövad kõik. Nii saavad peagi kõigist lastest vanad, jääb raha, kallis kodupaik. Mõtlen ei või iial meelest minna see vana maja valge toomingas. Lapsepõlvepaik, mis mul nii armas, jääb alatiseks meelde püsima. Lapse kohta oli see luuletus väga täiskasvanulik. Ja kui ma meenutan, siis vahetevahel olidki isa nagu väike täiskasvanu tundub sulle endale kaalud niikui tagasivaatlik, ilmselt see oli aeg, kus pidi ruttu täiskasvanuks saama või ma ei oskagi seda täpsemalt ütelda. Minu eluraamatusse oli pandud niisugused lehed kirja, et ehk vara peatse kõigega pihta alustama ja kõike asumit hästi minema. Kaotasin väga noorelt vanemad ja ja üldiselt juba lapsena, noh, ema oli kogu aeg haige. Ja haigena tõid õekesegi veel ilmale mulla. Tema eest tuli hoolitseda ja Nad tahtsid toimetamist ja ja meie maja oli niisuguses üksildases kohas metsa sees. Seal juba paratamatult tulid nagu mõtted kõiksusest ja, ja iseenese väiksusest. Ja ometi kirjutasid sa sellest väikesest kodust ja vanematest kunagi väga ilusaid luuletusi. Üks pilt mu lapse east on imeselge. Mu ema pani õhtul tule aknale. Ta ütles nii. On tulijatel kergem, nii eksinugi üles leiab, tee. Raiusin ja unes tuli helkis mingi kummaline muinasjutt. Nii oma unenäod üles leidsin. Ja ma ei oodanudki hommikut. Aknale nüüd tuld ei pruugi panna. Sest tehislampe särab tänaval. Helk valgus mind mu toaski üle kallab, kui õhtul mõtisklen ma akna all. Kas valu vaibub kord ja mööda läheb. Kas unustada midagi? Masa? Mu ema hing on saanud selgeks täheks, toob vahel minuni ta lapsepõlve. Kogu Mäetaguse on väga muutunud koolilastena käsitlede kevadeti-sügiseti Mäetaguse mäel. Eks seal veidike. Korda luua oli ju nii, meil oli see kohe päris kohustuseks ja pean ütlema, et meeldivaks kohustuseks tundidest saime priiks ja pidime siis Mäetaguse mäele niisuguse klantspildi väljanägemise andma. Me tegime seal päris hoolega tööd ja mürasime ka, nagu lapsed ikka. Tavaliselt lõpetamine toimus niiviisi, et suur prahikuhi sai põlema pandud ja siis õpetaja Uudema tõi oma toast pannkooke, kooke ja, ja moosipurgi ja siis me pidasime seal lõkketule ääres niisugust koogipidumägi sai puhtaks ja hinged said ka puhtamaks. Olenko. Mina oma paljud koolivaheajad just sealsamas mägede rüpes olevas Õpetajate majas veetnud sest minu tahet oli Mäetagusele õpetaja. Kui ma nüüd aasta tagasi uuesti nendes paikades käisin siis tulid Pisarad silma oli minulgi kord lapsepõlve nägi sinilillesinine ja suur piibel. Õie Kuljustesse täitis saladusi lehekuu. No nüüd, kui tulin lapsepõlvemäele. Mägi heidelikult oli kõht risu, klaasikillud, vertel pori. Ninna tungis läppunud silolõhn. Karja laudastega siloaugust mälestust ei jää. Ometi. Minu pojal lapsepõlvemäge ellu kaasa võtta polegi. Juttu ka sellest, et Oledelnud veidi aega kuremäel kuremäe kloostrist üldse Kuremäe sellisest oma tundest oli sul kunagi üks kena luuletus. Sellele ma kirjutasin tsüklina viiest osast koosneva tsüklina noorusmaa ja saatsin avaldamiseks ka rajoonilehele. Seal tehti muidugi vastavad kärped, kaks tsükli osa jäeti ära ilmusta kolmeosalisena. Ja mind võib-olla nii väga poleks, Reimanudki ta ainult kolmeosalisena ilmus, ilmselt olid need kaks osa kehvemad. Aga natuke, mind tegi kurvaks see, et et kolmanda osa üks salm oli täielikult ära muudetud. Mul oli kirjutatud niiviisi kulma. Ma läksin sinna kirikusse aastate pärast, siis andis ta mulle niisuguse hella tunde ja ja siis ma kirjutasingi süütan küünla, ma ei teagi, milleks. Aga pikkamisi südamest kao, gäng, muutun jälle linnuks metsalilleks kõrvus kajab kauge kellamäng. Ja kui ma siis värske ajalehe lahti ja sealt oma noorus ma leidsin, siis ma avastasin selle salmi hoopis niiviisi, et süütan küünla, ma ei teagi, milleks, aga pikkamisi südamest kaob äng, muiga, lenda üle, lasen mõttes vilet, kõrvus kajab kauge kellavärk. Pole kunagi elus käinud kirikus vilistamas ja maid, tee seda iialgi. Aga terve Kohtla-Järve rajoon, toon, kes seda lehte luges, pidi selles olema veendunud, et ma siiski sellega hakkama. Aga tegelikult tean, et kirikud on sulle alati meeldinud. Kirikus. Ma tunnen ennast nagu loodusele lähemal, olgugi paksud seinad on ümber. Väga pühalik, harras tunne, mida ma kuskilt mujalt ei saa ju. Veel mu taevas põleb, tupp, suits ta üle. Ühest vaevaliselt sünnib koidukiirmoega mürgist, hoiab surma süles. Ta kannatustel, käes on viimne piir. Oh jumal, pööra oma kaitsevalemi poole, jälle. Aita usus meid, et taganeks melust rusuv vale uus lootus, ärataksime südameid. Su loodud maarjamaa su poole hüüab ja ootab, et sa ulataksid käe. Sest jõulda, kuigi väga püüab niipea veel uueks muutumist, ei näe. Hanna jõudu rahvale ja maal, et tuhast tõusta suudaks eesti vai ja iga inimese hingemaale tõe seemnest tärkaks ilmse usu tai on sinust taganetud kurja käsu sunnil sa seda rahva süüks ei panna saa ja ruttad appi sellele samal tunnil, kui sinu kaitset vajab maarjamaa. Nii palju valuilmas on. Ja rooja, kas suudame puhastada tee, et meie südameisse püha looja tooks sinu armastuse valgust, see, me palume, et sünniks päev kord hele, et varjud kaoksid kustuks vaev ja tusk. Et elud võrduks tööle aususele ja südametes oleks kindel usk. Kuid praegu taevas põleb, nõrk on, rahva peres on ööd täis hirme, koidu puhkeeel. Kas jaksab eesti vennalikust perest pool kägistatult ellu tõusta? Sinu rajooni lehtedes avaldatud luuletused on toonud sule hulganisti kirju. Aga sa oled kirjutanud ka näidendeid ja ma sain ükskord hakkama niisuguse vallatu asjaga nagu kiitus kosjakontor oli, selle ma tegin lihtsalt täitsa eneseprooviks, et mida ma, mida ma võin teha, et kas mul naljasoont ka on. Klubi juhatajale hakkas lugu väga meeldima ja ta tõi Kiikla rahvaga selle lavale. No eriti palju seda ei mängitud, aga mul oli niisugune pisik juba veres, et peaks veel proovima. Ja siis valmis mul loginski Polonees. Seda on mängitud üsna suur edu ka. Ligemale 15 korda. Kultuuriministeerium ostis selle minult ära ka, nii et teised taidlusringid võivad seda mängida. Ja praegu ma tean, õpib seda Ahja kultuurimaja. Edasi tuli tere, Marja. Tere, Marja tõi meie taidlusnäiteringil ATK mullusel ülevaatusel teise koha vabariigis. Ja ülevaatajad andsid väga kiitva hinnangu. Praegu õpib tere Mariet Mooste näitering, kes tookord meid lõi esimese kohaga. Siis on mul kirjutatud veel vanamemme kirsid, seda mängisid ka Mäetaguse omad ja see ootab praegu järjekorda Moostes, Mäetagusel ja Pagaril on mulle korraldatud K2 Loomingu õhtut. Mäetagusel oli asja algataja initsiaator Urve Kurs väga luulelembeline inimene. Ja Pagaril Ege Roosimägi, sealse kultuurielu hing. Ma tundsin, et, et seeläbi minu enese ja oma kodukülarahva kirjutamine, et see nendeni on jõudnud ja kui ma küsin sinult, millest sa kirjutad? Usun, et sa võid vastata ühe oma luuletusega, laulan lilledest, hommiku, kastest, vaesest maapinnast, taldade all. Laulan heleda pealistest lastest, laulan merest, mis sinihall, laulan liitudel hällivast rohust, linnulennust ja tolmavaste eest. Happevihmadest, keemiaohust, fosforiidist reostatud veest. Laulan varemeist valest ja valust, tuhamägedest, leivast ja tööst. Mitmest 1000-st hüljatud talust, päevapaistest ja tähises tööst. Laulan rabast ja heinamaa, lodust, viljapõllust ja kartulimaast. Ja kõik need mu laulud kodust, oma väikesest Eestimaast, aga kõige rohkem. Pigem meeldiks sulle arvatavasti kirjutada sügisest sest nagu sa oled ise kavatsenud öelda, oled sa. Sügise tüdruk olen sügise tüdruk, rikas vahtrate vasest ja kaskede kullast põlle task täis kastanimune. Kõndisin mihklikuul vihmast ja mullast, minu koputus viib sinult une. Olen sügise tüdruk, sõrmed punased sajust ja lõikavas tuulest. Haavalehtede värin mõjus. Võta mind oma kaenlasse, suudle mind suule. Las mu süda saab sooja su pihus. Olen sügise tüdruk, hallast räsitud õis on ainuke ehe lumehirmul ja värisev seegi. Padjalt hommikul leiad ühe koltunud lehe ja enam ei kohta mind keegi. Põlen vahtrate valusast tules selles septembris ja varsti ei olegi mind. Ainult mu igatsus tuleb ja heliseb tasa sud ämbris. Ainult mu igatsus tuleb ja puudutab sind. Põlen vahtrate valusast tules, selles septembris. Reegi lõõskavas müha, su hääl minu säästuva hingeni tuleb. See avaneb krambist ja sa laulad mu sügiseks maade ja merede pääl. Läheb edasi, aeg. Aga enam oktoobrit-novembrit ei talve, kevadet minule tulla ei saa. Mina põlesin ära su lauludes selles septembris. Õnneks alles jäi, May jäid, sina ja muusika. See luuletuses aga tegelikkuses oli nii et mitmed head aastad tagasi ei oleks cinco enam olnud. Ja. Oli aasta 1981 oli sügis, see minu aeg. Ja mind tabas sajandi haigus infarkt. Oli ja on praegu Kohtla-Järvel arst Irina kolikova kes on minu teine ema, kuna tänu temale ma sündisin uuesti. Minu diagnoosi oli lisatud ka märge kliiniliselt surnud. Ja ometi olen olemas seitse ja pool aastat on Irina Kulikov minule kinkinud. Ja mitte ainult Irina Kulikova, vaid ka Tallinna arst Malle kondla. Välk valus valgus. Südamest tulised pisted. Aastatepikkusel minutil liikmeist kaob jõud. Mõistan, et olengi elu ja surmaristteel tarretafere ahastav koletoud elada, elada hinges, on hääletu karje, kurat. Jumal, võid, kinki koega, mul veel. Valguvat süstlad ümbruses vilksatab varri sissesõit keelatud märge on manalateel tagasi, elluse pööre on vintske ja visa. Aga ma pean ja arstidki mullandoeks. Elusalt ripsmete vahel väreleb pisar. Voodi ees ootas mu tagasitulekut poeg. Elukutselt oleksa meedik. Ja praegusel hetkel patuga pooleks, nagu ma aru sain. Töötad sa Mäetaguse. Laste päeva kodus Mäetaguse lasteaed on mu ammune armastus. Mäetaguse lasteaias hakkasin tööle 75. aastal. Ja kuni kuni selle infarkti laevani, õigemini ööni olin ma seal hingekirjas ja selle sovhoosi pensionäriks ma jäingi niiviisi. Ja nüüd tänavu sügisel pensioni vähesuse tõttu ja, ja kuna seal oli inimest väga vaja, siis taotlesime arstidelt loa ja sain võimaluse jälle töötada seal okei poole koormusega. Kui kaua ei tea, me peame kalliks oma kodukanti. Ja Ma arvan, et ka sinu jaoks on solvav. Kui sageli öeldakse, et Kohtla-Järvel või Kohtla-Järve rajoonis elavad inimesed on vähem väärtuslikud kui mujal Eestimaal. Et nad ei olegi nagu enam eestimaalased, seda on mulla korduvalt öeldud ja mõista antud. Väljaspool Kohtla-Järvet viibides. Üks Tallinna proua hamba tohtergi, ütles, et tema juuksekarvad tõusevad peas püsti kui tema Kohtla järveni, head kuulajad, et kuidas mina siin küll ometi elan? No ma ei tea, pole neil ju neid muulasi rohkemaga. Ka kaupa vähem kui Tallinnas. Ja pole meie õhkvast ka nii kohutavalt hull, et Tallinna ka see võrdlus meile nii suuresti kahjuks tuleks. Ma saan aru, et siin on raske, aga terve vabariigi vaikival nõusolekul on Kohtla-Järve niisuguseks saanud, nagu ta on. Ja minu meelest on need, kes siit ära lähevad, palju suuremad reeturid, kui peeti kaua aega neid, kes üldse eestimaalt ära läksid. Sellepärast, et me ise anname jutt tee lahti nendele teistele, kes tulevad nendele juurdetuda. Meie inimesed armastavad otsida head kohta paremat õhku, puhast vett, ma saan sellest täiesti aru. Aga kui nad kõik niiviisi järjest ära lähevad, need eestlased siis Kohtla-Järvelt, siis siis jääb siia Johmust. Noh. Aga tegelikult me elame siin. Me elame siin, meie kodu on, sellel pinnal. Me ei taha, ei tohi. Meie ei saa siit lahkuda, ise lubada lastel siit minna, kus 5000 aastat on olnud eestlaste maa, siinne töötlane, usume vaeste muldade sisse, Need toidavad, katavad meid ja annavad jõu, mis alati meie hinge ja olemisse. Ja millised on rõõm toas ja päikest, täisõu. Meie sõnad ja teod. Kõik meie tantsud ja laulud on paaridelt päritud usku ja armastust täis. Need ei kao ühes meiega. Puude ja lillede kaudu läheb edasi kõik elu homsetel radadel käib. Me usume endisse, jällegi usume algust. Võõraste käskude koorem meid murda ei saa, kuni alles on kodu. Ta akendest kumab valgus, kuni alles on see, mille nimi on Eestimaa.