Tere kena pühapäeva hommikut kõikidele vikerraadiokuulajatele jutusaate pääs jutusaade teadupärast saade, kus räägitakse, jutt, täpsemalt jutt räägivad kaks inimest ja ülejäänud tuhanded, kümned tuhanded ja miljonid seda kuulavad ja siis äkki räägivad omavahel kaasa või, või vähemalt mõtlevad sellest, millest need kaks räägivad. Ja need kaks on täna, Vello Vaheri ja Tarmo Tiisler, MINA OLEN SIIN raadiopoolne esindaja ja Vello Vaher. Et hakkame sinu tiitlist kõigepealt pihta. Väga sageli öeldakse, et Vello Vaheri tsirkuseperekond, sina oled selle pea, aga kes sa siis ameti poolest oled või on sul seda? Tere kõigile. Ma küll oma erialalt olen TPI-l ehk siis praeguse Tallinna tehnikaülikooli lõpetanud ehitusinsener. Ja aastaid ma arvasin, et see oli mahavisatud aeg. Aga mida vanemaks ma olen saanud, seda rohkem olen jõudnud äratundmisele, et akrobaatika ongi füüsik, matemaatik ehk siis kõik see, mis ma tookord õppisin, on avaldanud minu loomingus aidanud loogilist mõtlemist. Akrobaatika on puhas füüsika. Mis tiitlisse puutub, siis meeskonnaga meeskonnana perekonnana oleme väga tugev löögirusikas. Ja mul on eriti hea meel, et me ei ole jäänud oma tsirkuse juurde raamidesse. Vaid iga laps teeb siis oma eriala, mis talle on kõige rohkem meeldinud. Täna on esimene aprill, mis su kannaka naljapäeva nimetus ja, ja mis seal, vaata eksmaaga külalist, hakkasin otsima selle suunitlusega, et oleks kuidagi naljategemisega seotud ja millegipärast jäi. Ei mõtle sinu peale ja nüüd ütlegi, et tsirkus, kas see on siis mingi naljategemine nagu, nagu vist üldiselt arvatakse või ei ole? Minu jaoks on tsirkus olnud väga tõsine kunst. Ja mul on väga kurb kuulda, kui. Aga see ei olnud ometi esimene, kurat, kui sa seda kuuled, et see on mingi nali või olla. Ehk siis tihtipeale arvatakse, et poliitikud või kes iganes teevad tsirkust ja, ja ongi selline küla või, või nali või et minule endale meeldib inimvõimete piiride tunnetamine, mida me ise suudan oma kehaga teha ja on ilus vaadata, mida teised suudavad teha. Ja selle tõttu mulle tihtipeale ei meeldigi tsirkuses väga. Loomad mustkunst ja kloune. Kuigi mulle oma abikaasa teeb sonaadi, aga eelkõige need inimeste füüsilised võimed, ehk siis akrobaadid sinna hulka kuuluvad, vaata õhuakrobaadid aga ka žongleerijad või või tasakaalu, kunstnikud, kes hüppavad Paimutavad, mida nad suudavad oma kehaga korda saata. Sa oled ju tsirkuses ka laval, sellega vähemalt oled nõus, eks ole? Absoluutselt nii, aga näitleja saju ei ole? Ei, ma ei ole näitleja ja kes sa siis ikkagi oled? Ma olen öelnud dist või tsirkuseartist või akrobaat, aga samas ka treener või õppejõud. Ma olen kirjutanud kaks raamatut, harjutusi väikelastega ja võimlemine väikelastega. Õpetanud üle 20 aasta isasid ja beebisid või kuni seitsmenda kaheksanda eluaastani käivad minu trennis õpetanud akrobaatikat. Aga samas ka võib-olla kõige prestiižsem koht minu enda jaoks on lavakunstikateeder, kus ma õpetan noortele teatritudengitele akrobaatikat ja see on pakkunud mulle endale kõige rohkem Tagasisidet ja rahulolu ja ma saan ennast väljendada ja, ja õpetada kõike, mida me ise tahavad. Ma olin, võib-olla küsin sellise hästi noh, ühelt poolt labase ja teiselt poolt võib-olla liigselt üldistava küsimusega, mis tähtsust sel kõigel on, mida sa teed? Kui sa teed mingit tohutult kaelamurdvat trikki, teed enda ihuliikmetega mingisuguse tohutu keerulise kombinatsiooni ja mida see sulle annab või mida sa ja mida sa eeldad, et see vaatajatele annab? Kui ma näen siin lae all turnimas kuidagi imelist, pidi jalad kaela taga hüppamas, käte peal. Võib-olla ma tooks paralleeli kergejõustikus kümnevõistlusega ehk siis, kui keegi teab, et ta saab mingi arvu punkte kätte. Tihtipeale on ka tsirkuses niimoodi, et kui ma olen saanud hakkama mõne trikiga. Ma ei pea, mida mitte seda teistele tõestama vaid kui mina olen suutnud mingisuguse trikiga hakkama saada siis see pakub eelkõige naudingut minule enesele. Selline mängur oled heas mõttes heas mõttes võib-olla tõesti. Aga kõige tähtsam on nagu kõrgushüpe, et kas sa suudad sellest kõrgusest üle hüpata või mitte. Ja muidugi on, väga meeldib, kui on publik, kes on selle hetke tunnistajaks. Aga tihtipeale on võib-olla kõige tähtsam see, et kui sa oled võtnud endale mingisuguse eesmärgi sa selle saavutad, olgu see siis kas akrobaatika ühe triki näol või Väga mastaapse ess mõõtmes perekonna näol või või laste saavutuste näol ja sa näed oma tulemusi. Ja sa oled oma eesmärgid kas täitnud või oled sinna lähedale jõudnud siis see pakub sulle tohutut tagasisidet ja naudingut. Spordivõistlustel käib igasugu publikut ja üks osa sellest on kindlasti asjatundlik publik, kes oskavad tõesti hinnata korvpallimängus kombinatsiooni, õnnestumist, võimlemises, mingisuguse elemendi raskust ja nii edasi. Teatris käib igasugust publikut ja muuhulgas ka asjatundlikku publikut, kes saab aru näitlejameisterlikkusest või mittemeisterlikkusest. Ja nüüd sinu valdkond, sirkused, kas tsirkusesse Eestis satub ka sellist publikut, kes saab aru, et see trikk? Trikk on ikka õige sõna, mis siin kasutada? Ühe triki kohta võib öelda loomulikult. Tri, nii ma ütlen drink, siis ma arvan, et, et kuulajad saavad ehk aru nii, nagu mina mõtlen, ehk siis kas on Eestis ka sellist publikut, kes, kes on nagu sinu trikkide hindamisel kompetentne või on ikkagi enamus see, kes kelle jaoks kõik, mida sa seal laval teed, selline abrakadabra ja keeruline? Ma usun, et valdav osa publikust ikkagi hindab. Kõike koos muusika kostüümid, esitluslaad, sissetulek, väljaminek, ja see õhkkond, mida sa seal Oma numbrisse esitab või, või mida sa pakud? Aga Neid inimesi, kes nüüd tõesti oskaks hinnata, et vaat see trikk on selline, mida teevad maailmas väga vähesed. Ja see on see trikk, mida teevad miljonid. Aga võib-olla see trikk, mis on väga lihtne, on palju efektsem ja ja ta isegi mõjub palju paremini. Ja tihtipeale ka on niimoodi, et et mõni võib tohutut vaeva näha ja keegi ei suuda seda teha, aga kui sa esitad seda väga robustsel moel siis sa ei saagi aplausi, kuigi seal võib olla ainulaadne ja teine teeb. Väikse kerge liigutuse ja see on niivõrd nauditav. Ja kõik on peos ja kõik on peas. Kas kas see, mida inimene tsirkuses peaks kogema, kas siis selles suures klassikalises tsirkuses, mida me mõistame siis areen ja ma nüüd võin terminitest kindlasti mööda panna ja panen ka, aga noh, selline c ja selline vähe intiimsem sinu ühe mehe tsirkus. Kas, kas see kogemus, mille inimene sealt saab, on kuidagi teistsugune või peaks olema kuidagi teistsugune võrreldes teatrietenduse külastamisega? Spordivõistluse külastamisega? Sirkuseid on ütleme nii, et mitut laadi või mitut sorti on statsionaarseid, tsirkuse nagu näiteks Riias mis ongi nagu teatrimaja, kus toimuvad tsirkuse etendused, seal on kohal kohalikud loomad, kohalikud artistid aga käivad ka külalised, endased. Ja siis on väga palju selliseid eriti Lõuna-Euroopas, rändsirkuseid, kes panevad uues linnas telgi püsti, on seal üks, kolm või 10 päeva vahel isegi kuuesise rändavad jälle edasi ja seal on siis artistid. Oma haagissuvilatesse pühendatakse vesi, elekter ja nad elavadki selles suures perekonnas. Nüüd Eesti tingimustes on paraku valdavalt levinud. Ütleme selline termin on olemas nagu tsirkus laval või nagu vene keelest olid sirklast siin ehk siis estraaditsirkus või midagi sarnast. Ehk siis seda võib esitadagi just nimelt laval igal laval, põhimõtteliselt igal laval. Ja siis sind kutsutakse küll koolidesse. Ja see on juba igaühe oma väljundi, et et milline on see sihtgrupp, kas ta esineb valdavalt lastele või täiskasvanutele või või käib laevadel esinemas koos varietee artistidega. Neid esinemiskohti on väga palju. Neid võimalusi. Muidugi tsirkuses on meil väga tore asi see, et reeglina ei nõua see teatud vanust ja rahvust. Ehk siis sa oled hea või ei ole ja selle saab aru nii kolmeaastane kui 60 aastane ja samamoodi enamus tsirkusenumbreid ei ole ju keelelised, võib-olla mõned klounaadi, sellised nõuavad keele oskust, aga erinevad rahvad saavad tsirkusest samamoodi aru. Kui pikad need sinu perega ära käimised on olnud ehk turneed või tuurid või kuidas seda iganes nimetada? Me omal ajal käisime viiel korral kaheksa kuud ehk siis olime Horvaatias, Sloveenias, Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Marokos. Ja nii nagu ma ennist rääkisin väikestes linnades oligi vahel üks päev, kaks päeva, üks päev. Aga näiteks Sitsiilias Palermos oleme olnud 37 päeva või Sevillas Hispaanias. Kaks nädalat. Kas siis olid ainult oma perega? Ei, siis oleme me ühinenud kas itaalia tsirkusega või või Portugalis, olime jõulude ajal sellisesse statsionaarses tsirkusemajas. Aga ikkagi meie ühinesime oma kahe numbriga, mina tegin oma jooganumbrit. Jaa. Jaa. Siis kõik minu lapsed tegime perenumbri. Ja viimati siis üks tüdruk tegi igal ajal kanganumbrit, kui ta juba oli. Natukene vanem, sest alguses oligi valdavalt ikkagi see pere number. Kas. Kuid nüüd küsimust niimoodi moodustada, kas oli tegelikult tore? Praegu tagantjärgi kuulates ju väga vahva ja väga romantiline ja põnev, kas see tegelikult siis oli tore? See oli väga hea elukool. Ühelt poolt see, kuidas laps lapsed pidid ise õppima, meil olid kõik töövihikud, raamatut kaasas. Mõnikord õpetasime, meie mõni kord õppisid lapsed ise ja tihtipeale, kui me tagasi tulime, oli meil paremad hinded kui nendel, kes siin iga päev koolis käisid. See avardab silmaringi ja neil võib olla vene keeles, olid kehvad hinded, tagasi tulles, aga selle eest nad räägivad itaalia keelt, hispaania keelt. Ja noh, inglise keelt nagunii. Ehk siis. Pole tähtis täpselt õppeprogramm, mida meil koolis õpetatakse, vaid see, et sa väga laialt oma silmaringi avaldaksid. Sa mõistad teisi kultuure geograafiat, kui sa rändad erinevates riikides või näiteks Marokos käies mõistad, peale seda palju paremini araablaste usku või kõiki neid tagamaid, et kuigi sa ei ole nendega isegi nõus. Aga sa mõistad neid. Kui see nüüd lugeda kõik selliseks lisaväärtuseks, aga ikkagi mahurgitsen edasi selle sinu ametikoha pealt, et kas niimoodi tuuritada külast küll päevast päeva ja nii pikalt kodust eemal, et kas see on. See, mis, mis läheb hinge või mingil hetkel on tülgastus, ei taha enam. Lase kaheksa kuud oli meie jaoks täiesti paras vahepeal jälle koju tulla aga lapsed said seal väga hea kogemuse. Tänu sellele nad teevad Eestis väga häid tsirkusenumbreid. Akrobaatikat Fungleerivat üks neiu kirjutab hularõngaid. Võit võiks arvata, et kui nad oleks olnud kogu aeg Eestis, et nad oleks saanud käia oma treeningutel ja ajada seda oma rida. Aga. Võib-olla teised siin Eestis mingis. Liinis läksid küll, jah, edasi. Aga tsirkuses töötades sa said ikkagi jälle mingisuguse lisa asja. Mis sind siin kaasa aitab? Kas see maailmatsirkus inimeste seltskond on selline kokkuhoidev ja tsunftivaimuga pöörata ikkagi üksteise konkurendid ja püünial saavad olla ainult vähesed ja sinna pääsemiseks käib väga julm võitlus. Mul on äärmiselt hea meel, et ma olen oma käe peal suutnud välja murda. Euroopa tsirkusesse, et ma ole, kui ma oleks tahtnud või me oleks tahtnud. Me oleksimegi võinud jääda tsirkuseelu peale, lapsed oleks jäänud ilma kooliharidusest eme oleksimegi sulandunud tsirkuseinimesteks. Ma see on seesama, millest me alguses rääkisime, et et ma ületasin mingisuguse eesmärgi iseenese jaoks, hüppasin üle mingi kõrguse. Ma nägin. Et ma olen selleks suuteline, ma olen hea, ma võiksin sinna jääda. Aga kuna ma olen väga suur Eesti patrioot siis ma leian, et Eesti noored ega täiskasvanud, minge käige aga tulge tagasi koguge uut kvaliteeti, kogemusi ja kasutage neid pärast Eestimaa hüvanguks. Kas kas selline esimene väljaminek oli ehmatav ka selles mõttes, et, et oli sul aimu, mida teised Euroopas teevad ja kui kõva või kui nõrguke sina nendega võrreldes oled? Teadsid sa sellel hetkel, kui sa läksid, mis maailmatsirkus toimub? Vaat maailmatsirkusega nüüd niimoodi, et et artisti on. Ma ei saa öelda tuhandeid, võib-olla, võib-olla miljoneid. Ütleme nii, et on vene artiste Ida-Euroopast hästi palju, aga muidugi näiteks Itaaliasse keerleb kogu aeg 200 erinevat tsirkust. Saksamaal 200, Hispaanias 50 ja. Meie numbrid olid väga head ja tihtipeale ma lõpetasin jooganumbriga esimese vaatuse perenumbriga teise vaatuse. Ja tihtipeale selles tsirkuses, kus me olime, saadeti mind kas siis kuhugi raadiosse või, või televisiooni sellest tsirkusest rääkima või reklaami tegema ja ja me olime teistsugused kui see tavaline. Vaat seal on tihtipeale sellist Kuna mina olen mingil määral diletant, siis olen asjale lähenenud hoopis teisest vaatenurgast. Ja keegi ei tee sellist numbrit mida mina teen. Aga tulles nüüd sinu alguse juurde, siis mismoodi sina selle tsirkuse enda jaoks avastada? Siis ma olin 14, kui ma tegin vabamaadlust ja mul oli väga suur soovkuidagi esineda selline kuulsusejanu ja spordilaagrites hakkasin siis tegema pantomiimi ja omast arust näitlemist ja ja tahtsin laulda, millest ma peagi aru sain. Ma mitte midagi ei jaga. Ja sealt kasvas siis välja selline jooga number olin kuueteistaastane, kui ma tegin oma esimese jooganumbri ja seda ma siis oleme täiustanud kogu elu. Millal see plõks käis, et tsirkus on sinu tee? Kui ma sain TPIsse sisse ülikooli aasta oli siis 81 18 siis tänu Madis kivile, kes oli tookord tookord väga tugev ja kuulus joogavõimleja, tema sokutas mind enese asemele Võsu varietees tööle. Ja, ja siis ma saingi nagu. Neid lavalaudu maitsta sinna maale, ta oli olnud väga selline. Noh keskkooli tasemel jõulu- või nääripidude tasemel etlemine, aga siis ma sain võimaluse ennast ikkagi järjest rohkem nii-öelda professionaalsel laval. Näidata ja näidata ja proovida ja kui palju sa vene tsirkusest, mida ikkagi loetakse vist maailmas mingisuguseks etaloniks, palju sa sealt oled õppinud ja palju sa siis huvitusid sellest mida seal teha? Kas ma olen alati tahtnud oma asja ajada, et loomulikult, kui ma olen midagi näinud televisiooni vahendusel ja minu ajal, kui mina alustasin, ei olnud ju arvuteid ja Youtube'e? Jaa. Jaa. See oli aasta 84, kui ma esimest korda breiktantsu tegin, ma arvan, et esimesena Eestis. Aga siis need trikid olid kõik sellised, et sa Soome televisiooni vahendusel võib-olla nägid ühte trikki kaks sekundit ja siis hakkasin mõtlema, et kuidas see käis. Tänapäeval on nii, et sa lööd märksõnad sisse ja kõik tuleb sulle koju kätte. Kui lihtne õppida. Ja. Kuna Nõukogude Liidu ajal oli ju piir kinni, väljastpoolt ei saanud midagi. Ja nõukogude liidu poole nagu ka ei tahtnud minna. Et ma tahtsin ikkagi olla Eestis ja, ja mitte minna kodunt eemale ja siis majasingi oma asja. Kuidas sa oma abikaasa sinna tsirkusemaailma sisse? Riia tsirkusefestivalil, siis saime sealt kutse Verona festivalile väga kõrgele tasemisel ta väga kõrgetasemelise lee leefestivalile. Ja. Peale seda saime siis tööpakkumisi ja Itaaliat sirkusele. Ja siis otsustasimegi minna perega mõneks ajaks ära ja algul küll kolmeks kuuks ja nii edasi, aga sealtkaudu siis aita algul lihtsalt. Assisteeris aga nähes neid itaalia tsirkusenumbreid, tekkis ka temal huvi klounaadi vastu. Vello Vaher. Me oleme jutusaate esimese poole rääkinud juba ära, nii kurb, kui see ka ei ole ja neid on ka väike muusika kuulamise aeg siia vahele. Sa oled kaks lugu kaasa võtnud ja räägi siis nendest, miks nad sulle sellised tähendusrikkad on? Kõigepealt esimene. Esimene lugu on Cheryli liuis lutsill. Mul on lapsest peale meeldinud rock n roll. Ja see lugu on kuidagi sellise taga mõnusa tempoga. Ja see lugu meeldib mulle ka teiste lauljate esituses. Aga üleüldse rock n roll, viiekümnendad 60.-te algused. Kui ma kuskilt kuulen, kuulen seda muusikat, siis mul läheb kohe jalg tatsuma ja sa minu muusika lahe, kuulame Vello Vaheri valikul rock n rolli. Selline rock n roll pühapäeva hommikuks ja jutusaatega jätkame. Vello Vaher, külaline Tarmo Tiisler on vastuvõtja Radio poolt. Vello, läheme sinu Sirk tsirkuse tegemistega edasi. Kui palju on neid, noh, mina nimetan jälle trikke või numbreid mida sina ei suuda või ei oska teha, aga maailma tipud suudab. Oi see on selline asi, et kui palju teadmisi on veel peale selle, mida sina ei tea. Midagi vist jah, kahjuks on. Ma arvan, et samamoodi on tsirkusega ja minuga. Mida rohkem sa tead, seda rohkem sa saad aru, kui rumal sa oled. Samamoodi on akrobaatika, aga, et mida rohkem Sa õpid, seda rohkem sa näed oma puudusi ja mida tegelikult kõike võiks teha. Ehk siis. Alates žongleerimist või, või ühe käe peal seismisest ja, ja ütleme, mina nimetan, et minul on ainult üks trikk, ehk siis jalad kaela taga ja selles asendis erinevate trikkide tegemine. Aga sisuliselt on mul üks leivanumber isegi mitte kogu see viieminutiline jooga number vaid see, et ma paindunud ettepoole ja selle eest ma teen jõuharjutusi, hüppan käte peal, käin lükkan klots enda alt ära või siis ka näiteks hammastega ripun, aga ikka jalad kaela taga. Vaat selles. Sektoris olles just jalad kaela taga ja siis jõuharjutuste tegemine, ma olen näinud kümneid ja kümneid tsirkuseartiste, kes painduvad minust paremini ka EDP-le painduvad minust palju paremini, jalad kaela taga. Aga reeglina on niimoodi, et need, kes väga hästi painduvad, nendel ei ole jõud. Kuna mina olen maadluse põhjaga siis mul on kaks peaaegu vastandlikku asja ühendatud. See on umbes nii, nagu kulturist peaks nüüd hakkama taga painutama. Me oleme küll näinud, kuidas Ott Kiivikas Kaspagaati laseb aga see ei ole ikkagi päris see, kui kui vaadata, kuidas balletiartist nüüd oma elegantseid spagaat viskab. Kas need maailma tipptegijad, kes on kuskil maailmapunktides Euroopa punktides teevad sinust palju rohkem trenni ka või kas nad saavad rohkem valmistuda ja peavad vähem esinema, sest neil on see võimalus? Ja ma usun, et need, kes on leidnud oma koha elus, kes iga päev töötavad tsirkuses nad ikkagi ongi iga päev oma põhinumbriga tööl. Ja nad on teinud lihtsalt noores põlves nii palju tsirkusekoolides tööd teevad oma numbri valmis ja sellega nad läbi elu läbi elu. Ja tihtipeale ongi nii, et sa ehitadki ainult oma viite minutit, et kogu elu vahel kolme minutit. Ja need artistid, kes valdavad nüüd kolme-nelja-viit, numbrit tihtipeale ei ole ükski nii kõrgel tasemel. Ehk siis parem on ikkagi, kui sul on üks midagi väga head. Nii et see on sisuliselt võimatu olla väga hea akrobaat, pilduda kurikaid ja neelata tull ühtmoodi hästi kõiki. Piltlikult öeldes jah, ehk siis võtame jälle kergejõustikus. Kümnevõistleja on üksikuid talente, kes võib ka ühel alal olla maailmatasemel, aga ta ei saa kõigil 10-l alal tulla maailmameistriks. Võib-olla ühel alal, võib-olla seal isegi medalikonkurentsis, aga ikkagi ta teeb kõiki alasid natukene natukene kehvemini kui individuaalala sportlased. Lisaks sellele, et sa teed iga päev noh, nii-öelda erialalist treeningut, noh ja ma eeldan, et sa teed siis, kui palju ja kas sa teed ka mingisugust noh, nii-öelda üldfüüsilist, tavainimese mõistes, jooksed kross, teed kõhulihaseid kodus, varbad kapi all kätekõverdusi, lõuatõmbeid. Ma olen käinud jõusaalis niimoodi päris regulaarselt ütleme, kolm-neli korda nädalas. Aga kui mul on selline periood, kus ma pean teisi väga palju õpetama, näiteks sealsamas lavakunstikateedris, akrobaatikatrenne siis peale seda ma pean alati tunnikese venitama oma harjutusi. Ja suvel, kui ma ehitan oma tuuleveskit, siis seal ma saan niivõrd kõva üldfüüsilise nii-öelda maatööga. Et ma pean loomulikult tegema oma tunnikese jälle venitusi. Aga sealt tuleb ka väga kõva üldfüüsiline. Kui vana sa oled? 49 saanud kohe mai maikuu. Ehk siis mitte kõige noorem enam ja võib vist öelda, solvuksid. Kas sa oled juba kogenud midagi sellist, et midagi sa enam ei jõua füüsiliselt teha? Väga paljud liigesed või tegelikult enamus neist annavad niiske ilmaga tunda. On olnud väga suuri tagasilööke seljaga. Praktiliselt kõik liigesed vahel valutavad aga sellest tuleb üle olla. Ja kui ikkagi vaja, siis ma teen kõik oma trikid ära. Ja tihtipeale on kõik mõtlemises kinni. Ja ma suudan veel. Mis see vanus umbes on, kui sinu eriala esindajad hakkavad tasapisi mõjutlet kõrvale astuma ka tegema, kas vähem või midagi väga keerulist ära jätma? No eks minagi olen vahel harva mõnel õlavigastuse tõttu näiteks ühe või kaks trikki vahelt ära jätnud, kuigi mulle ei meeldi absoluutselt teha sellist kergemat programmi kui tavaliselt, ma tahan ikka alati täiega panna. Ja siis mul on häbi, kui ma ei saa esineda nii, nagu ma tahan. Aga kui vana kass? Põivad kuuekümnesel veel teevad seda kõike või? Ma olen üksikuid näinud, kes teevad omal alal, aga jälle toome tavaliselt sportlased kõrvale või miks balletiartistid lähevad väga noorelt pensionile. Samamoodi on sportlased, kolmekümneaastane, võib-olla juba veteran ehk siis tegelikult tihtipeale ka tsirkuseartistid. Kui nad on olnud noores põlves akrobaadid, siis vanast peast on nad kas loomade dresseerijad või mustkunstnikud või kloonid. Aga oled sa mõelnud juba, et mingil hetkel sa enam võib-olla kõik ei jõua päris teha, et see on nii halastamatu elukutse tegelikult ikkagi. Mina kavatsen ikka kaheksakümneaastaselt ka veel jalgu. Aa väga, väga äge, tuleb ja tuleb ja vaatama. Vello, su lapsed teevad kõik ju sedasama. Kui ma nüüd jälle väga niimoodi ajakirjanduslikult üldistan. Kodus alguses nad seda nägid ja noh, võib-olla neil muud valikut ei olnudki mitte neid vägisi sundinud, oleks abikaasaga, aga lihtsalt kui kodus elatakse seto elu sisse, ongi lapse jooksu normaalne ja loomulik elu. Kui nad on kasvanud suureks, siis oled ilmselt nendega arutanud selle maailma tegemisi, et kuidas nad nüüd tagantjärele sellesse kõigesse suhtuvad. Et te neid sinna tsirkuseteele kõiki suunasid. Üks asi on see, mis me oleme käinud ringreisidel, et see oli väga tore maailma nägemise ja tajumise seisukohast, aga teiselt poolt kuna ma ju oma lapsi sünnist saati treenisin, et iga päev vähemalt 15 minutit beebina kuni viienda eluaastani tegin nendega trikke, siis vedasin neid nagu taksojuht erinevatesse trennidesse, küll riist võimlema, kergejõustikus. Igale poole. Ja. Laste kasvatamine on selline väga. Nagu köielkõnd ehk siis kuidas last suunata ja sundida, nii et tuju ära ei võtaks. Ehk siis sa ei saa lasta tal lihtsalt istuda ja telekat vaadata või tänapäeval arvuti taga istuda. Sa pead teda suunama erinevatesse trennidesse aga mitte nii, et, et kui ta saab 16, siis ta enam ei taha seda teha. Minul on õnnestunud. Vist enamusega nii, et nad ikkagi on oma ala juures edasi. No ma saan aru, et, et teise ja kolmanda ja neljanda lapsega on mingi loogiline põhjendus olemas, miks sa nendega hakkad imiku jaost tegema mingeid harjutusi? Kuidas sa tulid selle peale, et kõige vanema lapsega hakata tegema mingisuguseid akrobaatikaharjutusi siis kui ta oli. Nüüd ütle sina kui väike, kui alustasite Ehk siis kuna ma maadlusega hakkasin tegelema 14 aastaselt, siis ma olin veendunud, et kui ma oleks alustanud varem et siis ma oleksin oluliselt kõvem mees. Ja kui mul veel lapsi ei olnud, isegi keskkooli klassiõed ütlevad, et nad mäletavad, kuidas ma tahtsin viite last. Ja. Mul oli kohe selline tahtmine, et kui mul tulevad lapsed, siis ma tahan hakata oma kogemusi oma lastele edasi andma. Ja kui esimene laps sündis, siis hakkasingi otsima selliseid võimlemise elemente, mida ma saaksin nendega kohe teha. Ja sellest ongi kasvanud minu treeningmetoodika. Kuidas siis võimelda imikute ja väikelastega? Kas sa päris esimeste puhul ei kartnud, et sa teed neile kuidagi haiget, mis väga noores eas võib olla ju ka mingi pöördumatu vigastus. Seda ja näeb ju lapse näost ära, kui talle meeldib, naerab. Ja. Aga sul seda hirmu ei olnud, et sina, kes sa esimese lapse puhul ilmselt ei olnud, kogemustega laste imikute treener et ega siis midagi katki teed. Ei, mul ei olnud sellist hirmu, võib-olla ma olin liiga selline liiga noor, aga praegu ma olen veendunud, et ma olin õigel teel. Sa oled oma elu võtnud kokku ühte lavastusse. Kui ma nüüd jälle väga niisuguse ilusa uhke lause siin välja ütlen, ehk siis sa oled lõpetamas magistriõpinguid lavakunstikoolis ja oled teinud seal ühe sellise lõputöö moodi etenduse. Et miks sul seda vaja oli. Peale selle, et sellest antakse lavakunstikoolis ka punkte ja õppida kõrgkoolis tuleb kogutajuga punkte. Jõu oli kogunenud hingele nii palju. Mida välja öelda? Ja kuna see poolteist aastat loenguid andis mulle väga palju. Kõige rohkem, nii üllatav kui see minu puhul ka ei ole, mõjutas mind kasvatusfilosoofia ja kasvatusteaduse õppejõud professor Airi Liimets kes pani Mõtlema. Elu üle. Vaikuse. Teekonna üle. Ja. Lavakoolis olid suurepärased õppejõud, kes õpetasid küll avakõne näiti tehnikat aga ka teoreetilisi aineid. Ja ühelt poolt jah, peab seal tegema kaks loomingulist tööd. Aga ju ma tundsin, et mul on midagi öelda. Ja perfektsionist, nagu ma olen, tahtsin ma teha kõik ise. Ja teha hästi. Ja nii nagu iseendaks saamine algab läbi vaikuse üksinduse siis ma otsustasin selle lavastuse teha niimoodi, et mitte keegi ei läinud, keegi ei teadnud, mida ma näitan. Ja mida ma räägin. Ma juba aasta tagasi hakkasin kirjutama üles oma mõtteid, oma elulugu. Ja loomulikult on ta väga globaatiline. Aga mul on rõõm kuulda, et kõik tagasisided Mis on tulnud? Enamus neist räägivad sellest, mida ma räägin, kuidas ma räägin mitte minu akrobaatika-st või nii, nagu mu vanem tütar ütles, et see, et sa kõva mees oled, seda me teadsime. Lawnid niikuinii, aga see, et kuidas sa räägid, mida sa räägid. Ja. Žanriliselt Ma ise määratlenud seda eneseirooniline tragikomöödiamaid seal kordagi nalja. Aga millegipärast publik naerab. Vello ütle, palun, kas see igapäevane elu ikka need jooganumbrid ja nii ja naa, kas mingil hetkel on sind ära tüüdanud, et sa ei taha enam üldse seda teha? Inimesed ju ikka vahel panevad ukse oma selja tagant kinni eelmise eluga ja tahavad teha midagi muud, sest kõik on eelmises elus juba tehtud ja lõpmatult hulgal. Vaat nüüd seesama jooga number, mida ma olen täiustanud, sellel suvel saab juba 33 aastat. Ehk siis seesama minu lavastus agrobiograafia versus hõlma vaikus. Oli minu jaoks ka väljakutse. Et ma saan näidata kõiki oma akrobaatilisi oskusi koos rääkimisega. Et ma saan. Välja tuua oma mõtted oma elufilosoofia oma hingeelu. See oli minu jaoks väga suur väljakutse. Aga tõesti, ma olen äärmiselt rahul, et ma selle teekonna ette võtsin. Ja näha? Pärast etendust mõnede inimeste silmades pisaraid. Mis on tekkinud puudutusest et nad Tunnevad ära ja näevad minu teist poolt. Või siis on neil õnnestunud näha minu sisse. Milline võrratu tunne see on, kui sa oled kedagi suutnud liigutada? Päris lõpetuseks Vello, kuna meie aeg, mis meile on antud, hakkab läbi saama. Et sul on ju ka olnud õpilasi ja neid on palju ilmselt, kes sinult õppinud ja on sulle tulnud juba ütlema, et, et lisaks sellele, et sa õpetasid mind panema jalga kaela taha, oled sa õpetanud mulle ka veel seda ja teist ehk siis mitte mingeid harjutusi, aga midagi veel. Ehk siis oled sa õpetanud midagi veel. Ma üritan alati tudengitele õpetada ka eetilisi tõekspidamisi mitte ainult akrobaatikat, vaid ka kuna ma näiteks siis olla absoluutne karsklane. Mulle meeldib ilus eesti keel. Loomulikult ka mina puterdab. Aga mul on äärmiselt hea meel, kui inimesed suudavad rääkida ilma Etitamiseta ja nagutamiseta sest tavakõnes me kogu aeg kuuleme, kuidas inimesed ütlevad, et, et nagu nagu. Või? Ma püüan seda oma kõnes kontrollida ja ka näiteks akrobaatikatundides, ma üritan inimestele Tähelepanu juhtida nende kõnet. Ka loomulikult ka eetilisi tõekspidamisi. Mul on ütlemata hea meel, et sinuga sain siin tunnike juttu rääkida. Loodetavasti oli kuulajatel ka ja Vello Vaher, üks muusikapala mahub meil siia teist tundi veel ära. Ütle, miks ei võiks olla siin tunni lõpetuseks. Väga hoogne lugu lill Richard ja Hountog. Seda lugu on mänginud ka väga suured meistrid, laulnud Elvised ja kõik teised. Aga kuidagi. Veel kord tänud sulle, Vello Vaher oli meil täna külas ja Tarmo Tiisler võõrustas teda aitäh härra kuulamise eest ja jutusaade taas järgmisel pühapäeval.