On väga lihtne öelda, miks ma armastan rakeneraal piisab sellest, kui kuulata künscle jõuad vaevalt ja kõik on selg tänava nurgal mängivad ja tema Forboess ning möödakäijad löövad tantsu. Nii laulab Johnfageti Ühes vähemalt 30-st unustamatut klassikust, mida tema juhitud California kvartett napilt nelja aastaga sisse mängida jõudis. Täna rändame kaugele popmuusika tähesärast eemale ööklubidest ning hiti vabrikutest ning kohtuminelia üpris tavalise välimusega ameerika noorukit, kel seljataga aastatepikkune kogemus kontserdilavadelt ja treeninguruumidest. Identsete lugu on ajaliselt lühike, rütmilt energiline ning täis tundeid ja mälestusi Est minevikku vajunud maailmast. Maailmast, kus valitsesid just nimelt rakk. Kui Jens kujuvad oli vaevu on osa minu lapsepõlvest automakis suvistel reisidel olid need laulud alati mängimas. John Fogeti on öelnud, et selleks, et saavutada säärast muretut lihtsust tuli aastate kaupa rai kah. Vaevalt. 50.-te aastate Californias üles kasvanud Fageti vennad said loomulikult inspiratsiooni Rodman pluusist ning varajasest kindralist. John oli vaid 14 aastat vana, kui ta koos vanema venna trummi ning koolikaaslaste Clifford ei astu. Koogiga pani kokku oma esimese bändi. Nad mängisid kohalikel tantsupidudel, esitades peamiselt duein eri stiilis kitarri instrumentaal. Nagu John ütleb, keegi nelikust ei olnud piisavalt julge, et laulma hakata. Imelik küll, aga täpselt sama koosseis oli endiselt. John Bugatti unistas paigast, kus ta selle laulukirjutamise ajal veel kunagi polnud käinud. Paju sündinud Mississippi jõe ääres, seal Louisiana soode keskel on lugu Johni unelmatemaast. Ja samal ajal veel üks vaimustav näide sellest, kui meisterlikult need meie tänase saate kangelased koos muusikat tegid. Ja nagu öeldud, oli see kümneaastase treeningu tulemus. Lõuelvets kadus 60.-te keskpaiku, sest John läks sõjaväkke. Neil aastail ei osalenud Ühendriigid veel aktiivselt Vietnami sõjas ning fagoti pääses rängast reisist kaugele troopikas. Aga hiljem ajal meil vedas, Kleopatra vaevol tegutses, oli sõda Vietnamis väga aktiivne ning kuigi John fagoti oma muusikaga enamasti poliitikasse ei sekkunud, oli mõttetu sõda kodumaast kaugel siiski piisavalt oluline teema. Footšinat saanud. Sellised paari-kolmeminutilised ongi näiteks John Fageti meisterlikult laulud. Ja rohkem pole vajagi, sest kõik saab kenasti ära öeldud. Ma ei ole mõni miljonäri võsuke, kellele kõik siin ilmas oleks lubatud, ütles John aastal 1969. Selleks, et sääraste muusikaliste tippudeni jõuda, oli äsja noorema fagotiarmeest tagasituleku järel taas kogunenud kord letil veel pikk maa rännata. Nad hakkasid taas haaval kohalikel vöökli tantsupidudel esinema, kuni jäid väikese plaadifirma fantasy bossile sool seansile silm. Ameerika oli parajasti biitlite maania valduses ning soul nagu paljud teisedki muusikat tööstuses otsisid suurest Ameerikast midagi analoogset uusi biitleid. Meie kangelast ristiti üsna hirmsa nimega Kollywooks, juuksed lõigati, prioriteedid olite moodi. Arvati, et sellest piisab. Kuid John survet ei olnud sama, mis John Lennon. Anneks. Jaa, aga mis imeasi see küll oli, mis sealt taevast alla kukkus? Seda ma ei saanudki teada. Üks köidentsete rokklugusid, mida võib-olla nii hästi ei tunta, itgein, Tõska, mis siis ikkagi sai sellest kallivooksist? Mõned singlid nad avaldasid, kuid need ei toonud, et John Fogeti kirjeldab seda aega kui suurt otsingute periood 60.-te aastate teisel poolel tol ajal oli ju nii palju toimumas. Koduses San Francisco piirkonnas pandi alus päris uuele muusikakultuurile. Ning samal ajal kõik need inglise popbändid ka veel. Jon fagoti kummadest Louisiana põguusevad siinse täid, ilus illusioon suurtest jõelaevadest ning headest inimestest, kes on alati nii abivalmid. Miks ütlesin ennist, et pöördumine rokkmuusika juurte poole oli Johni teadlik valik. Põhjus on lihtsalt selles, et 60.-te aastate lõpu popmuusikal polnud just palju ühist varajase rock n rolliga. Selge see, et paljud tahtsid kuulata ka sellist muusikat. Köidens oli omas ajastus küllaltki erakordne bänd, nad ei kuritarvitanud alkoholi ega uimasteid. Riietusid tavaliselt ning laulsid enamasti sellest, kui hea on olla Noonia. Elada. Poliitiliselt alati liberaalne vasakpoolsete hoiakutega John Fogerti esindas koos oma bändiga siiski mõnes mõttes ka konservatiivseid väärtusi. Jeanne ei armastanud uimasteid tarvitada ning tema muusikali tavalisele ameeriklasele palju kättesaadavam kui greid Rudeedi või Chafessoneer plani oma. John oli abielus, tal oli väike poeg, tavaline perekonnainimene, nagu ta ise ütleb. Ja seetõttu ka oma väärtushinnangutest pisut teistlaadi kui ülejäänud ajastu noored muusikud. Ta oli noorem oma bändikaaslastest, kuid mingis mõttes hoopis vanem. Ja võib-olla just sellepärast tunduvadki Johni laulud nii ajatud. Neis pole mingit pretensioonikust liigset soovi välja paista. Lihtsalt noormees tegemas seda, mida ta kõige paremini oskab. Te kuulate vikerraadio saadet unustamatut, mis keskendub 20. sajandi kergemuusikatippudele. Crydens kujuvad vaevab neli noort meest ja peaaegu täiuslik rokkbänd. Nii ilus on tänane teema. Raske on hinnata, kui suur oli bändi kolme muu liikme roll selle muusika loomisel. Muidugi mängisid nad brilentselt oma instrumente, aga kas midagi oli veel? Tom Fogerti juba siis ning Taklifordias tüdruk hiljem on väitnud, et John Foreti oli diktaat autor kes ei võtnud kuulda teiste ideid ja mõtteid ning just see lõpuks grupi hävitaski. Ometi hakkas nende muusika vähehaaval muutuma. Seda selgelt kuulda kredintsi eelviimasena. Ootamatult elektrioreli soundi väga huvitavalt albumilt mille valmides vanem vend Tom bändist lahkus. Aga kuidas kirjutab John Fogeti neid toredaid laule ikka samal moel juba üle 30 aasta? Kõigepealt peab ta olema üksi, keegi ei tohi segada. Siis tuleb leida midagi uut, mingi uus heli, väike detail, mida on kitarril hea mängida. Ja siin ümber ehitab Jon laulu meloodia. Siis võtab ta välja vana, kulunud taskuraamatu, mida ta on hoidnud alles 67.-st aastast praod meripäevist saadik. Ja seal on kirjas laulu nimed. Kas sobib mõni just loodud meloodiaga ning kõige lõpuks tulevad laulusõnad. Need on Johnny jaoks kõige keerulisem osa. Tulemus on peaaegu alati laul, mis jääb. Mõnikord ei ole see muusikaäri sugugi nii kerge. Mitte kõik laulud ei saa olla hittidega, kõik artistid, suured tähed. Aga mis oleks, kui kuuleksime? Nukra Johnforetele? Kontrastiks rõõmsat Jon Lukin õudma Paktoran fantastiline laul. Üks minu suuri suuri lemmikuid. Mees tuleb koju pärast rasket tööpäeva heidab pilgu tagahoovi ning fantaasia läheb lendama. Ei ole vaja osata inglise keelt, et sellest laulust rõõmu tunda. Tsirkus tagahoovis, loginny out my back to. Niisiis oli köidus Kleopatra vaevali iga lühike selleks on õigupoolest mitu põhjust. Don Fogeti lahkumise järel edutud soolokarjääri tegema olid küllap ta vennalgi samalaadsed ideed. Kõik need aastad Molik hõidens püsinud laviaalsena soolse tantsi fantasy plaadifirmal. Ehkki viimane ei suutnud kaugeltki, kui ta neid hüvesid ja võimalusi, mida mõni suurem kompanii oleks võinud. Äriasjad selgeks suhtes ajada, see aga ei takistanud Triiaks kokku kuivanud pandil lindistada veel ühte klassikalist singlit laulu nimega suid Hitš. On üks lugu Queens Cleopatra vaevale viimaseks jäänud albumil maadi ka, mille John päris kindlasti kirjutas iseendast son, teine Kams jutustab meile isast, kes aina lubab oma pojale. Ühel päeval veel me teeme seda, teeme toda. Aga vaata ette, ütleb Jon. Seda päeva ei tulegi. Iialgi ei ole mõtet edasi lükata midagi, mida on juba praegu võimalik ette võtta. Sellise lahkumissõnumi jättis John Fowerty hoidenscleowotoni vaevusele Samdei näraka. Ja nii olete te kuulnud väikese osa selle legendaarse California bändi pärandist. Mitmed hitid jäid täna mängimata, aga pole põhjust muretseda, sest hõidutsete muusika ei kao, vaid ühel või teisel moel leiab jälle tee avalikkuse ette. Karjäär on omaette teema, jäägu tema seekord puudutamata. Crydens Kleopatra vaevaline laulud on igav, Ühe jaoks. Nautige neid. Eke Christian õilaid lõpetab. Paha kuu tõuseb.