Tere päevast, stuudios on Ilme Rätsep ja Terje Soots ja me tahame täna rääkida ühest väikesest linnast Kesk-Itaalias, assiisist ja kahest mehest, kes selle linnaga seotud pühamees orantsiskusest ja maalikunstnik, yotodybondoonest. Ja veel teeme juttu ühest kirikust assiisis. See on itaalia vanimaid gooti kirikuid, San Francisco kirik ja tänu sellele kirikule. Me teame ühe mehe pühadusest ja teise meheandest. Paari aasta eest sai seesama San Francisco kirik maavärina tõttu kannatada, aga tänaseks on taastamistööd tehtud ja kirik jälle huvilistele lahti. Aga alustame Franciscuse ste endast. Franciscus singisassiisis täpne aastaarv on isegi teada 1182. Tavaliselt on pühakutega sedapidi, et nad on elanud kusagil teisel, kolmandal, neljandal, mõned üksikud ka viiendal sajandil ja siis me tavaliselt nendest nii väga täpselt midagi ei tea, aga Franciscus on jätnud endast maha suurepärase eluloo ja me isegi teame seda, et ega ta tegelikult tegelik ristinimi ei ole. Franciscus. Ta on Giovanni Bernordone sünni poolest täiesti itaaliapärane nimi. Aga frantsiskuseks hakati teda kutsuma seetõttu, et ta õppis prantsuse keelt. Franciscus ehk prantslane tema elu on, on üks natukene temast noorem mees hiljem kirja pannud, nii et see elulugu püüab pretendeerida sellisele absoluutsele täpsusele Franciscuse juures. Kindlasti on üks niisugune kummaline lugu veel sellest eluloost ma räägiks pikemalt lausa. Aga ta sureb kusagil 40 nelja-aastaselt ja kaks aastat pärast surma kuulutatakse ta juba pühakuks. Mis minu arust on, on selles regioonis väga haruldane nähtus, tavaliselt pühakuks saadakse ikka tükk maad hiljem. Kui kõik need eluajal tehtud patukesed on juba nagu ära läinud meelest. Nendel, kes on jäänud aga Franciscus, siis paistab silma oma oma erilise pühadusega. Aga alustas ta ka väga patusena, nagu ma ei mäleta medali ja jõuka kaupmehe poeg, no kas see päritolu on iseenesest patune, seda on raske öelda, aga no jõude ei elata ikka mehiselt. Ja, ja ta oli sõjaväelane, sõjaväelasena tegelikult, alustas jah, oli rikka siidikaupmehe poeg. Ja tegi sõjaväes karjääri. Ja tema esimene, kõige esimene viide tavaliselt siis sellele, et on kunagi tulevikus hoopis teine mees, on see, et kui ta kohtub linnasekaaskodanikuga, siis laotab ta jalgadeta alati mantli kuna tunneb ette tema niisugust pühamehe staatust. Aga Franciscus, näed unenägu? Unenägu räägib talle ühest kaunist hoonest, mis on relvi ja lippe täis. Ja Franciscus teeb järelduse, et ta peab jätkama oma sõjaväelist karjääri. Ta satub son Tomiano kirikusse mis on kuidagi niisugune lagunenud ja, ja viltu ja ta saab aru, et ta peab selle kiriku korda tegema seda, nagu ka temalt unenäos nõutakse, et alustabki selle kirikuga oma niisugust tegevust veel ilmselt ilma kindla kindla sihiga. Sandomjana kirik on siiamaani aktsiisist säilinud, ainult et temast on saanud vahepeal sansaara või teda kutsutakse kaklara kirikuks ja ta on just nimelt selle naisliini Francis Khani munkade naisliin, nagu sellesama klaas sellel sama klaraga. Ja selles kirikus hoitakse väidetavalt siis Franciscuse rüüd, sedasama pruuni mungarüüd. Selle kiriku kordategemiseks võtab ta isa siidilaost mõned siidikangad ja müüb need maha. Ja selle peale isa vihastab ja kaebab ta piiskopi kohtusse ja piiskopi kohtus saavad siis kõik vihased mehed mille peale Franciscus võtab riided seljast ja viskab isale siis selle siidikangast eest saadud raha, jama, uhked riided näkku. Ja piiskop katata siis oma mantliga ka väga niisugune sümboolne žest. Selline patune noormees, kes on just saanud halva teoga hakkama, kuigi ta on seda püüdnud jumalale meelepäraselt teha. Kaetakse piiskopimantliga. Ja need lood, Need, esimesed niisugused elusündmused, mantli, jalgade laotamine ja unenäod ja seesama piiskopi kohus, need tavaliselt ka alati leiavad, siis kui Franciscuse elu hakatakse kujutama maalikunstis siis need tavaliselt leiavad ka kajat kajastamist. Ja need on ka selles Assisi, Assisi, Püha Franciscuse kiriku seintel need stseenid olemas. Nojah, kui kui nüüd ta oli siis vaeseks meheks saanud pärast seda piiskopikohust, siis ta hakkab ise kive kokku korjama ja seda füüsiliselt seda kirikut ise taastama ja kerjama selle nimel, et see kirik saaks valmis ja see kirik saab ühel päeval valmis. Ja sellest oma niisugusest väga vaesest tegutsemisest jõuab ta ilmselt siis ka selle mõtteni, et sul ei pea olema siin ilmas midagi kaasas ja ta lähtub Luuka evangeeliumist, ärge võtke midagi teele kaasa, ei kepi ega pauna, ei leiba ega raha. Ärgu olgu teil kellelgi kaht kuube. Ja selleks ajaks, kui ta läheb paavsti juurde palvega luua niisugune ordu munkadest, kellel ei ole mitte midagi omamaisel teekonnal kaasas peale selle ühe muga rööm, mis neil seljas on, nad peavad elama absoluutses vaesuses, nad ei tohi mitte midagi omada. Siis paavst Innocentius, kolmas leiab selle ordu põhikiri on liiga karm ja sellest ei suuda ükski inimene kinni pidada ja ta ei luba seda alguses. Aga ka siis paavst muidugi näeb vastavat unenägu, kuidas Franciscus toetav lateraani kirikut ja ta lubab selle ordu põhikirja, siis kinnitab ja lubab selle ordu tegevust alustada. Ja neid nimetataksegi hiljem Bratimi noori või vähemalt vennad. Meil ei ole mitte midagi, kui raske on tegelikult inimesel ju loobuda maisest pärast. Ja kuivõrd vähem tegelikult sellel teekonnal siin ikkagi vajame seda nahka Franciscus oma eluga ju mingis mõttes täielikult tõestas, kuna ta on tõesti jah, 13. sajand, ma veel kord rõhutan, et ta on ikka väga lähedal meil elanud ja temast väga palju teatakse. Siis need esimesed sündmused, mis ma nüüd rääkisin kunisele Francis Khani ordu loomiseni. See on nagu see kujunemisaeg. See on väga populaarne mungaordu ja kuivõrd see seltskond järjest kasvab, siis Franciscus ise igale poole ei jõua ja siis algab see tema vaimne teekond selles samas siinses maailmas, kus ta siis käib vendade juures vaimus ja kus ta ilmub neile, noh näiteks Arliis on selline koht olemas, kus ta oma ordu vendadele ilmunud ja selle too siis hakatakse rääkima sellest, et kuivõrd pühaks meheks ta on muutunud ja kuivõrd vaga ta on ja tema pühadust siis mingis mõttes tõestab ka see, et ta leiab, et kõik jumala olendid vajavad jumala sõna ja siis on jah, tema jutlus lindudele vast on kõige kuulsam, kuna see on visuaalselt alati fanciscusega seoses jälgitab mingil seinamaalil vähemalt. Ja kuni selleni, et ta paar aastat enne oma surma läheb üksi mägedesse palvetama ja seal siis näeb tasseeravit, see on siis peainglitest kõrgem võim veel lahtiste tiibadega ja näeb Kristust ja saab ka endale Kristusest Tigmad. Ja kui vaadata maale ja on, kus on kujutatud Franciscus, siis tavaliselt tranciscust kujutataksegi nende Kristuselt saadud stiilides Tigmadega tavaliselt selle pruuni mungak kuue või rüü vahelt näitab ta siis seda külje haava, mis oli Kristuselgi ja, ja noh, siis on need peopesa haavad ka loomulikult all. Nii et et sealt siis tagasi tulles väidetakse, et ta on pime, et tema tervis on väga kehv, siis ta paari aasta pärast sureb. Aga noh, nagu ma juba ütlesin, et küllalt noores eas ta on 1226 laetakse tema surma-aastaks ja siis ta peaks olema 44 aastane ainult. Ja kahe aasta pärast pärast surma pärast surma kuulutatakse ta siis pühakuks ja ongi ta siis Püha Franciscuse na meil nagu ajaloos võib olla. Siia juurde meeldetuletuseks, et eesti keeles on olemas raamat Püha Franciscuse lillekesed, kus siis võib Franciscuse elulugu huviline rohkem lugeda. Ja järele on temast jäänud ka kirjanduslik pärandhümne päikesele pidavat olema lausa imetlusväärselt kirjutatud. Eestisse muide jõudsid Francis Khani mungad üsna hilja. Eestis asutati kloostrid Tartus 1417 või 1466. Klooster oli ka Lihulas, klooster oli Rakveres Rakveres siis juba jäise kloostri asutamine 16. sajandi algusesse. Ransikaanide lais ordu Claristide klooster oli Tartus ja Lihulas. Aga need kloostrid hävisid reformatsiooni ja Liivi sõja käigus. Aga ei ole hävinud. Brandiskaanlaste mõju. Jah, nad on väga populaarsed ja kummaline on üldse see, et kui vaadata niisugust, mina vaatan läbi maalikunsti, seda kiriku ajalugu või või pühameeste ajalugu ja ma võib-olla mingisuguse osa nendest tunnen pildi järgi ära ja kui vaadata maalikunsti sisse, Franciscus kujutatakse väga hea meelega ja ta on väga paljudel kiriku seintel on väga paljudel tahvel, maalidelt on väga paljude perekondade kaitsepühak, mis tähendab seda, et kui perekond tellib endale maali, siis kaitsepühak Franciscus ja mõni veel on seal peal kindlasti, et selles mõttes ta on, ta on niisugune populaarne ja sageli äratuntav just tänu sellele, et tal on õlal või peos linnud. Ja see lindude atribuutika on, on üks variant. Aga nagu ma ütlesin, et siis kindlasti kujutatakse ta mungarüüs, see on see pruun mungarüü nad on noh, Antoniusega võib-olla mingis mõttes sarnased Antonio, seal on see tavaliselt Hay Franciscuse pruul ja kindlasti püütakse näidata siis neid tema stigmasid kui tema ülima pühaduse tunnust ja siis võib ta olla jahilinnuga munga puhul kepiga kindlasti. Seda tema absoluutset vaesust püütakse ka muidugi kõikidel maalidel rõhutada, et seal tõesti nagu mitte mingisugust maist vara ei ole. Arvestades, et Franciscuse massiisis sündinud ja arvestades, et aktsiisi on küllaltki vanalinna, siis võib arvata, et linn kui niisugune on seal olemas olnud enne kirikut, eks ole, abi ka aega jääb seal all nimelt ja seal need antiikaegset jäänused on olemas ju isegi see peaväljaku üks kirikutest on vana Minerva templifassaadiga. Aga pärast Assisi Franciscuse surma hakatakse siis sinna mäe otsa tema kirikut, tema mungaordu kirikut rajama. Ja see kirik on osaliselt kalju sees ja ta on kahekordne. Ja nüüd tõesti, kui turist läheb, siis esimene mulje linna poole sõites on mäe otsas olev kirik ja siis on alles linn, et kunagi raske on mõelda, et kõigepealt oli linn ja siis oli kirik, et ikka nagu kirik jääb, jääb kohe orbiidile vaatevälja see ülemine, teine korrus, kus siis on just nimelt see Franciscuse elu maalikunstis reskodel kujutatud sealt on, oli paar võlvi siis alla kukkunud aga Franciscuse elu on kujutatud kahel pool külje seintel. Ja nii et noh, põhiliselt on kaduma läinud siis need võlvi, võlvi, maalingud, Franciscuse elupildid olid tegelikult enam-vähem sellises korras olemas, nagu nagu ma neid mäletan, 94.-st aastast või oli see jah, 94, vist oli see esimene kohtumine temaga. Muidu oleks materjal on tulnud. Agentuuride vahendusel, kus siis ameeriklased on just väga pahased itaallastele, kes ei oskavat üldse neid fresko seid sealsamas Assisi kirikus restaureerida. Ameeriklased leiavad, et Vatikani restaureerija, ta on küll äärmiselt osavad ja, ja meisterlikkuse mehed, aga siiski sealsamas assiisis ei tee nad oma tööd nii nagu peaks. Ja, ja tegelikult ausalt öeldes oli ju meiegi mulje, kui me sinna kirikusse sisse astusime, armas taevas, mis nad selle laega teinud on. Preskord ei tulnud ilmselt niimoodi maha, kasevõlvi tuli otseselt maha ja selles võlvis olid maalingud, nagu sealt kõrvalt oli näha. Aga seda nad tagasi sellest lubjapurust ilmselt tagasi panna ei olnud võimalik ja siis nad on lihtsalt selle võlvi ära värvinud. Värv oli muidugi natuke räige, aga noh, ju ta ju tableegib aastate jooksul, siin on niisugune vaieldav küsimus, mille üle võib kunstiala suhteliselt palju palju vaielda. Ühtepidi on see, et kus on see piir kui mõelda nüüd tagasi nende sajandivanuste maalide peal, on see Sisassiisis või on see minu pärast kas või kas või Milanos, kus on püha õhtusööma näiteks Da Vinci oma või, või, või paatos, kus on Montenja riismed seintel säilinud väga vähesel määral. Sellega on, on nii, et kunstnik on maalinud 13. 14. või 15. sajandil ja selge on see, et Zemaal märjale pinnale all fresko on tema noh, see nimetus nagu märjalt või noorelt või? Nojah, ikka varakult maalitud. See fresko esiei ilmselt ei olegi ette nähtud pikkadeks sajanditeks ja nüüd on see küsimus, et kui teda restaureeritakse selle joonise, mis seal all on, selle saab säilitada, aga see maalipind tuleb nagu uuesti uuendada. Ja mina olen. Ma kaldun natuke teemast kõrvale, aga selle püha õhtusööma ees olen ma mõtlen küll, et palju seal seda vintsid, nüüd siis veel alles on. Aga kuna assiisis olen ma nüüd käinud kaks korda, siis Assisi Franciscuse kirikus. Mul ei tekkinud seda mõtet, et paljusi nüüd võlts jotot on, sest see, mis oli, see oli ja seda, mida enam ei olnud, seda nagu enam ei olnud ja see probleem langes nagu seetõttu ära, et loomulikult võib kritiseerida, aga noh, kui on maavärin, siis ei ole midagi teha. Nojah, seal oli konkreetselt asi ka ju selles, et inimesed jäid siin olla ja seal ei saadud ju vaadata, mis fresko tahest järele jääb, kui inimesi oli veel võimalik päästa. Aga nimetasime neid ära selle nime, mida me siiani ei ole nimetanud. Püha Franciscuse ehk siis Assisi Franciscuse eluloo on maalinud sinnasamma San Francisco kiriku seintele jotodybandoone mees, kes on sama oluline maalikunstis, kui on näiteks Dante Itaalia kirjanduses. Nad on ka kaasaegsed, nad on ka kaasaegsed, aga kui Dante teab peaaegu iga eestlane, siis jotasma Helenile ka kindel. Ma arvan, et suur osa siiski võib-olla saab, ta nime on kuulnud, sest ta on tõesti täiesti eriline mees. Iga kord, kui ma temaga tegelema hakkan, noh, kasvõi mõne loengu ettevalmistamisel, siis jälle kontrollin neid sünniaastaid sulle alati tundub, et ma võin nendega eksida 1260, kus ta on sündinud 13. sajandi teisel poolel ja kuni 1337 elanud. Ja kui nüüd võtta laias plaanis Itaalia tuur, mida tavaliselt käivad turistid vaatamas, siis seal 15. 16. ja seitsmeteistkümnes sajand pluss sellele eelneb muidugi antiik. Aga sata jääb sinna 13. sajandi teise poolde ja 14. sajandi esimesse poolde. Ja tan niivõrd tan treetsento, maali või eelrenessansi maali ja, ja tegelikult tema hakkab paralleelselt ühtegi samasugust meest ei ole, kellega teda võiks võrrelda või kellega ta võiks võistelda. Ja see on kummaline, et üks niisugune üligeniaalne mees järsku seal on ja hilisemad 15. sajandi meistrid alates massaitsvast kas või alati mainivad seda, et nad on õppinud jotolt. Seda teevad ka 15. sajandi teise poole meistrid veel, kes väidavad, et jota, see on maalikunsti algus. Ja samas Jotto enese loominguline algus jääbki sinnasamasse assaadi riisi ja JA esimene suur tellimus on just nimelt tassiis ja see on 1290, kui ta Sisassiisi kirikut maalib. Kui nüüd tema sünniaastaga võrrelda, siis ta on küllalt noormees veel. Ja. Ilmselt ma arvan, see on muidugi nüüd ainult arvamus, et tal peab olema ka isiklik sümpaatia Franciscuse vastu ja ilmselt need mälestused tol hetkel selle sajandi lõpus, kui Franciscus on surnud 1226 on väga värsked veel ja selle mõjul ilmselt ka see noor noort JA suudab luua sellise galerii pilte, nagu selles teise korruse kirikus on. Sest ta võtab tõesti selle Franciscuse elu niimoodi väga väikeste tükkidena lahti ja, ja paneb pildi peale pildi peale ritta või seina peale ritta need pildid, et kogu kogu Assisi Franciscuse on võimalik Nende piltide järgi tundma õppida. Choto seisab tol hetkel, kui ta hakkab seda tööd tegema. Ma arvan, et neid probleeme on päris palju, millega ta kokku puutub, sest kuni selle ajani räägitakse maalikunstist, mis on Bütsantsi mõju all ja Bütsantsi kujutusviis on võib-olla lähedane mingis mõttes egiptuse kujutus viisile, kus võetakse kõige lihtsam puus. Kõige lihtsam sest kasutatakse üldse vähe, võetakse selline frontaalne küllaltki liikumatu ja küllaltki stabiilne esiplaan kus ei kasutata mitte mingisugust ruumi, kus figuur ei paigutate üksteise taha, kus on värvi ja ütleme, et selle usulise tunnetuse mõjub maalikunstis esimesena kajastuma. Et selleks ajaks, kui Franciscus hakkama seina maalima on tulnud juurde just ka Itaalias, kus on siiski päris palju gooti ja romaani perioodi kirikuid on tulnud kiriku juurdeskulptuur ja skulptuur on ju ikkagi vorm, seal on volt, seal on liigutus, ta on algperioodil muidugi väiksem ja vaesem ja võib-olla natuke kohmaka. Ja mingis mõttes võiks öelda, JA paneb need kaks asja kokku. Ühelt poolt ühelt poolt selle Skulpturaalse vorminägemise püüab ta seinale maalida ja teiselt poolt luua selle juurde värvi. Ja kolmandaks tuua sisse ka mingisuguse perspektiivi, on vara öelda, ütleme et arhitektuuri, sest perspektiivi teooria tegelikult, et tuleb alles kusagil 15. sajandi alguses meil jutuks, aga need arhitektuursed, foonid ja maastikulised foonid, mida ta kasutab, need on ikkagi väga suur samm edasi, võrreldes bütsantsi niisuguse esiplaaniga, ilma igasuguse tagaplaani, ilma igasuguse teise plaanita. Ja kuivõrd assiis on esimene sisse võib-olla tassiisis, need Choto otsingud on kõige paremini nähtavad ja samal ajal võib ka öelda, et mina nüüd olen saltot näinud ju läbi tema kolme põhilise põhilise, nii nagu sinagi tegelikult ju kolme põhilisel teose või, või üksuse, mida ta on loonud. Ja seal on ta ikkagi noor, otsiv võib-olla kohati veel natukene kohmakas Choto, noh kasvõi see tema probleem nende au paistetega. Sest seda on nagu pühakule vaja, seda näeb nagu kirik ette ja seda on kogu aeg tehtud. Son Bütsantsi maalikunsti üks lahutamatu osa ja ja ta alguses ka kasutab seda täpselt nii nagu Bütsants lasedki nägu on otse ja see aupaiste on siis selle näo ümber, aga siis tekib tal peatselt probleem. Kui ta pöörab näo profiili, mis siis saab, kuhu ta peab, siis ta järsku maalib selle näo nagu kuplis, aga see talle ei meeldi? Jaa, jaa. Padoas, scroweigni kabelis, sealt ta juba leiab ta tegelikult ka selle aupaiste nagu nagu nurga alla või ta ei hakka teda enam otse võtma, vaid ta on poolviltu, nii nagu peagi on pööratud. Bütsantsi kunsti aines oli põhiliselt ikka ju taevased teemad. Jota hakkas kujutama ka maiste elu juba õigemini ta Viisnega neid seosesse. Ta viis nad seoses sea, sest tegelikult selle aja kirikukunst ikkagi kõik puudutab kirikut, sest Jotto põhiteema, et miks ma üldse väidan, et ta ilmselt tranciscust mingis mõttes noh ma julgen öelda, et armastas seda oma elu lõpus pöördub veel kord Franciscuse teema juurde tagasi, see tähendab seda, et teda see teema ikka veel puudu tähendab et ta on selle küllasii siis ükskord otsast lõpuni läbi maalinud. Aga, aga Santa Krootses Firenzes juba jah, oma viimaste kabelite juures on jälle Franciscuse teema teema käsil. Selles mõttes see on nagu üks niisugune läbiv suund tema loomingus ja teine on uus testament. Jah, ta loob selle, nii et sa vaatad nagu mingisugust niisugust rahulikku inimlikku jutustust sõtta püüab püüab neid, keda ta kujutab näidata kui elavaid, kui kunagi elanud inimesi. See puudutab nii Franciscus kui neid uue testamendi tegelasi. Sa korraks juba nimetasid, nimetagem siis veel Itaalias on teinegi koht, kus on jota oma loominguga esindatud, see on pisike linn Põhja-Itaalias paaduva ja seal on see kuulus taga pääl. Ja selles Jotto kabeliga on ka praegu väga kurvad lood selles mõttes, et sealgi on aastaid tehtud restaureerimistöid, aga need fresko mitte sugugi ei taha seina peal seista, sest et all on krüptid, Janet krüptid on vett täis, neid on küll veest tühjaks pumbatud, aga see kõik ei päästa freeskode lagunemist. Nii et nüüd on isegi ameeriklased pakkunud välja sellise variandi. Et inimesed, kes sinna kabelisse vaatama saavad, peavad jääma klaaskapslisse, et ka inimeste hingamisest ja kõigest muust ei tule sinna niiskust juurde. Samas olevas jälle väga ohtlik, kui peaks maa värisema hakkama. Nii et see kabel on ka maavärina üle elanud. Meie oleme selles suhtes õnnelikus seisus olnud, et meie saime ilma klaaskapitalil hakkama, kuigi jahiva lasti sinna jao pärast inimesi sisse. Vist 20 oli 25 oli korraga. Aga seal on tõesti, mida vaadata ja see on vist ikka ka ütleme, asjatundja pilgu läbi. Samm seto loomingu sedasi. Jaa, kapelladel Arena või scroweegni kabel või heal lapsel palju nimesid. Paatoas see oli minu jaoks võib-olla nüüd selle Itaalia reisi üks suurimaid unistusi, sest jah, Santa klotse ja Assisi oli, oli nähtud ja muidugi see asi mulle ka väga meeldis, ma tõesti tahtsin näha, mis on saanud pärast pärast katastroofi. Jacob Bellodellarina on ta siis nime nimi tulnud sellest, et anaareeni kohale ehitatud kabelias kruvib, nii on tegelikult tellija nimi, kes seal ostis endale maa ja ehitas lossi ja püstitas sinna siis kalossi kõrvale kabeli koosis. Jota on maalinud uue testamendi teemad, ta alustab seda uut testamenti. Meil on uuest testamendist selline ettekujutus, et see algab noh, kas Neitsi Maarja kuulutuse või Kristuse sünni või millegi niisugusega. Aga tegelikult Jotto jaoks algab uus testament. Looga ehk siis neitsi Maarja sünniga? Noh, igati niisugune loogiline lähenemine ja ta on. Ma ütlen ausalt, et mulle tagantjärgi võib-olla isegi ses croigni kabel imponeerib kõige rohkem, sest seal on küps meister ja seal on mõned, mõned fresko oht mis on siiamaani silma ees ja mida ma suudan niimoodi meenutada. Näiteks anna Joakimi kohtumine pärast seda, kui Joakim on käinud mägedesse palvetamas. Ja kui Anna on saanud teada, et ootab Maarjat Neitsi Maarjat, siis ja see kohtumine mingisuguse niisuguse linnavärava juures, kus tõesti Jotto ei ole veel selle ajastu meister, kus luuakse väga plastilise ja väga fantastilisi kujusid, aga seal on teatud selline suursugusus, samal ajal žestid, ta käte liikumise kannab edasi tegelaste emotsioone ja meeleolusid. Ja seal see on tõesti noh, niisugune kahe vaimus suure inimese kohtumine, ütleks ma, see jättis mulle ülemises reas väga sügava mulje. Ja samal ajal ei oletsejatele võõras ka mingi niisugune väike nali või väike niisugune huumor, sest Kaana pulma juures maalib ta seal neid veini kallajaid ja need on päris niisugused rahvatüübid, võiks öelda, et jah, seal ta läheb nagu piiblist välja ja tuleb sinnasamasse oma kaasaega või jõuamegi pihtrahvel lihtrahani kõigi nahka, need on ju tegelikult pildi peal ikka piiblitegelased, kes nad seal Kaana pulmas olid. Jah, aga nad on jah, niisugused hästi-hästi mõnusad mõnusad tüübid. Olekski õige seda ringi teha niimoodi, et alustada siis ist minna pahadoasse ja lõpetada siis Firenzes jotoga või. Ajalises plaanis küll, aga nüüd, kui reisida, siis niipidi välja ei tule, sest on valik, kas alustada Veneetsiast, alustada Veroonast. Et sel juhul on viimane, Firenze on esimene ja siis on see siis seal vahepeal? Ma ei tea, ma olen mõtelnud selle peale isegi pärast reisijat, kuidas ta ringi oleks parem teha, sest mul oli natukene võib-olla võib-olla mõnedest meie grupi liikmetest kahju, kes selles kapelladel areno spaa toas, kus meie reis oli jõudnud nagu lõpusirgel oli seal ainult Veneetsia. Vaatasin, kuidas tegelikult inimesed enam ei suutnud eriti vastu võtta, siis mul oli kahju. Et see jäi nii, nii reisi lõppu. Jah, aga kui me peame silmas Jotto enesega, kui eneseareng kunstniku arengut, siis on küll jah, sedapidi, et assiis Paadoa ja Firenze Firenzes ta siis teeb kahte päris väikest kabelit Sand backrootsi kirikus ja need on mitte hästi säilinud ja noh, niisugused, Tõesti pisikesed Soto mastaape sinnamaani arvestades aga Firenzes hakkab tal aega võtma ka teine, teine asi, sest nii nagu need renessansimehed ja ka juba vararenessansimehed on ikka hästi mitmekülgsed siis ta alustab. Ta on tegelikult ehitustöödejuhataja selles samas Firenze toomkirikus ja selleks hetkeks on siis kombio teinud selle pikihoone projekti, et jutt hakkab projekteerima seda kompaniili kellatorni ja tegelikult see kellatorn peakski olema tema niisugune viimane, viimane objekt eluks, aga ma tahaksin jota juurde, me oleme tema maalikunstist ja sellest, kuidas ta pühakutesse suhtub ja kuidas ta neid maalib. Hästi palju rääkinud, aga ma tahaks Jotto kohta öelda seda, et ta tegelikult oli niisugune rikas tunnustatud kunstnik juba oma eluajal ja väidetakse, et ta oli rikas ja ta laenutas ka näiteks kangastelgi. Aga tema enda suust on siis pärit sõnad, et kui puudub haridus, siis puudub ka varandus. Ja teada on ka see, et ta on just nimelt ante kaasaegne ja nad on ka tantega küllalt head. Head tuttavad. Et selle kohta on, on lausa mitmeid niisuguseid nalju säilinud Dante Jotto vahelistest vestlustest. Mina võib-olla räägiksin siia lõppu hoopis ühe loo, see on sellest samast Paado kabelist pärit, kuid jota seal tööd tegi. Siis tuli kohalik, oli see nüüd kardinal temaga vestlema ja küsis, et aga miks on mitral kaks tippu mitra piiskopi peakate. Et vastased selleks, et mitrakandja peab tundma uut ja vana testamenti. Siiski siis kardinal, et aga miks on mitra taga kaks paela, siis said saate aru, et kardinal irvitab ta üle. Egas vastu, et sellepärast, et tänapäeva Kleerikud ei tunne ei uut ega vanadestami. Et religiooniga ei ole meil praegu hästi selle piiblitundmisega ja ei ole, ei olnud ilmselt ka 13. sajandi, õigemini selle juba 14. sajandi alguses. Kirikuisadega kuigi hästi see lugu üheksa oma õpetas, Ivasid ka, et kui lähed vaatama sedasama jototki jotodybondooneks, siis nad ikka natuke üht-teist teadma uuest testamendist ja piiblist üldse. Siis on lihtsalt. Vaadata kergem aru saada, vaadata on lihtsam, jah, kui pilt sulle räägib seda lugu, siis sa kõigepealt saad loo teada, vaatad selle üle, kuidas meister on seda käsitlenud ja, ja kui sa natukene veel maalikunstist ka tead, siis sa oskad hinnata seda, et, et sellest sajandist, see mees on tõesti sellised šedöövrid šedöövrid loonud. Aga noh, loomulikult ei saa unustada, et igasuguse maali ees fresko ees ükskõik missuguse kunstiteose ees seistes võtab inimene ikka suurem osa informatsiooni oma südamega vastu. Nii et, et see ei peaks olema kellelegi takistuseks, kui ta üht või teistest ei tea jota loomingulistest püüdlustest või, või temaatikast. Täname kõiki kuulajaid. Stuudios oli tekstiilikunstnik Ilme Rätsep ja Terje Soots ja me kohtume mõnes järgmises faasis jälle kõike head.