Tere ja head jaanipäeva. Tänane muusika on Soome Ester potenist mängib pilliseltsi. Jep, objektides pelmen. Rühm tekkis rahvamuusika üldise tõusuga 1960.-te aastate lõpus. Seltsi eestvedajateks olid algusest peale Andersonid. Aastal 1901 sündinud Viktor Anderson õppis laulmist oma isalt ning viiulimängu oma onu teelt. Et tohtide vahel onu viiulit proovida, pidi ta onule selle eest tööd tegema. Sügavalt usklikud vanaisa ja vanaema olid poisi peale pahased, sest viiulimängu peeti suureks patuks. Poiss oli aga oma hingemuusikale andnud juba kolmeteistkümneselt mängis ta pulmapillimehena ja kartis väga, et kirikuõpetaja ta ära tunneb ja ta ei saa siis leerist läbi. Ennelleeri ei tohtinud poisikesed ju täiskasvanute asjadest osa võtta. Oma poegadest, Eeljasest ja Henrist kasvatas Victor samuti pillimehed. Henri hakkas mängima lõõtspilli, aga eelias jäi nagu isagi truuks viiulile. Üsna varsti olid kolm Andersoni üheskoos laialt tuntud ja otsitud pillimehed. Kui loodi epo pilliselts, võttis Victor Andersson esimestena aastatel ka ise sellest agaralt osa. Kuni ta aastal 1974 mulla alla puhkama viidi. Sealt peale seisabki epo pillimeeste eesotsas poeg, eelias Andersson. Jepo pillimeeste eriline number on muidugi menu. Seitsmeteistkümnendal sajandil üle Euroopa levinud tants, mis mujalt on enamasti taandunud, on Jepo kandis huvitaval kombel rahvatantsuna püsinud. Pealegi on ta seal kiirem kui kuskil mujal vahel lausa metsik. Muidugi tuleb ette rahulikumaid menu ette. Jepo menu Etti on käidud vaatamas lähedalt ja kaugelt ja seda on Jepolased tantsinud nii kaustisel kui Stockholmi kuningalossis. Kuulame nüüd valikut menu ette. Soome Rootsi muusikaelu edendamise ja suurepärase mänguoskuse eest anti aastal 1985 Jepo pillimeestele Euroopa auhind rahvakunstis, mida annab välja vastav sihtasutus Hamburgis. Eriti rõhutati selle juures vanapärase repertuaari säilitamist.