Ja tänases huvitaja saade kommunikatsioonirubriigis, kui seda nii võiks öelda, räägime me eestlaste ehk meie endi eripärast, milles see väljendub ja kuidas me omavahel üksteisest aru saame? Me kõik oleme uhked selle üle, et kust me pärit oleme või kas just kõik, aga suurem osa meist kindlasti tunneme uhkust, et oleme, kas mulgid, Järvakad, setud, hiidlased, saarlased, need näide, variante on palju, mille üle uhkust võime tunda. Aga kuidas on need teistega omasugustega ka suhelda või ütleme siis siin oma rahva sees. Kuidas mõista saarlasi, kuidas hiiglasi, kuidas setusid või virulasi. Ja stuudios kommunikatsiooniinstituudist, õppejõud Kaja Tampere. Noh, eks nende erinevate rahvuskultuuride mõistmisega käib täpselt samasugune reegel nagu kõikide teiste mõistmise protsessidega laiemalt. Aga rahvuskultuuride koha pealt on veel niisugune huvitav asi. Et rahvus ei ole üksinda seotud, mitte sellega, et keda sa südames tunned või ütleme, et mis identiteet on, aga rahvus on, on väga sageli seotud ka territooriumiga. Ja vot need rahvuse eripärad tegelikult hakkavad niisugust mõju avaldama siis, kui sa satud sellele teisele Ühtsuse territooriumile. Ma arvan, et kõik on näiteks tundnud seda, et kui nad lähevad Setumaale, siis seal tekib koheselt niisugune teistsugune keeleline keskkond ja ka teistsugune identiteedi nisugune väljendumine ja sama näiteks Saaremaal, et nii kui sealt praamiga üle saad, on kohe nagu see saare identiteeti, kusjuures Saaremaal on veel asi väga keeruline. Me räägime stereotüüpselt Parema identiteedist, aga sinna on tegelikult ju veel ka muhuma identiteet, see väike Muhu saar, mis on täiesti omaette kultuuriline nähtus omaette, kultuurilise, niisuguse ka visuaalne halse käekirjaga visuaalse kommunikatsiooniga. Pluss veel siis ka keeleliselt, et kas teie näiteks teadsite, et muhulased räägivad väga korrekselt õ tähte, aga saarlased räägivad ö-tähte nii et et mäletan omal ajal aastaid tagasi, kui tuli, see siin, me oleme film. Siis muhulased olid väga solvunud, et muhulased pandi ööd rääkima selles filmis, nii et et see on pisikene rahvuskild või niisugune noh, nagu Rahvuskild Eesti Eestis, aga, aga ometi väga eriline, väga omamoodi ja eneseuhkusega selles mõttes, et seda säilitatakse, seda talletatakse, seda antakse põlvest põlve edasi. Ja see on vägagi konkreetselt territooriumiga seotud. Aga siin on veel üks huvitav asi, et ja jäi nagu kommunikatiivse poole pealt sellega seotud on, et soomlastel on hästi-hästi ütlemine, et Massa maandab alla, ehk siis küsimusele, et kuidas, kuidas siin hakkama saada, küsimus vastus on väga lihtne. Et kui sa lähed sinna sellele teise kultuuriruumi territooriumile, siis siis tuleb elada ja käituda ja olla nende reeglite järgi mis või nende kommete järgi, mis sellel territooriumil esinevad. Nii et selles mõttes jah, muidugi keegi ei ütle, et või ei taha, et näiteks kui Saaremaale lähedalt hakkad seal Saaremaa keelt rääkima, aga, aga vot see on sihuke tunnetuslik. Et selleks, et teistest Aru saada saadavalt esiteks nagu lugupidamisega suhtuma nendesse inimestesse, kelle juurde sa lähed ja üritama neid mõista ja, ja võib-olla ka miks, et mõni sõna nende murdes selgeks õppida ja neile seda rõõmu pakkuda ja ja nalja valmistuda, et üritad kõneleda seda. Aga kui tugevalt või kui selgelt joonistuvad need piirid välja, et siin elavad sedamoodi inimesed siin sedamoodi ettudega on asi selge, nad on erilised, neil on oma keel, saarlased, samamoodi muulased, olen sealjuures ja me alati unustame nad ära, eks ole, seal vahepeal, eks ole. Nagu jah, see, see on päris selge, et need piirid sellepärast, et need on ajalooliselt kujunenud, ega siis inimesed, kui nad elavad mingisugusel territooriumil aastasadu koos siis identiteet tekib seal nii nagu tiiviski, tekib see identiteet, kui inimesed on pikki aastaid koosnenud, tekib selline väärtuste süsteem, tekib niisugune hoiakute süsteem, tekib, tekib oma nisugune, kultuur, kõnelemise kultuur, visuaalne kultuur, mida, mida me ikka mingisugustes mustrites rahvariietes näeme ja ja see on, see on, see on täiesti loomulik, inimeses grupeeruvad inimene on selles mõttes sotsiaalne, ülejäänud, et ta moodustab väga lihtsalt neid sotsiaalseid gruppe, sealt tuleb turvatunne, sealt tuleb see oma minatunne, sealt tuleb sealt, seal algab maailmatunnetus peale, et et me ei saa minna maailma tunnetama ilma selleta, et me aru saaksime, kes me ise oleme. Aga kas see on siis need mulgid mõistavad mõlke paremini kui näiteks virulasi? No ma ei tea, kas nad paremini mõistavad, aga aga võib-olla, et nad tajuvad nende olemust lihtsamalt. See mõistmine on üldse niisugune väga keeruline asi, et et sa võid inimesega ju kõrvuti elada 30 aastat ja 40 aastat ja siis avastas, et sa ikkagi ei mõista teda, et inimene on oma olemuselt selline mõistlik Tartus. Ja, ja see mõistmise küsimus ei ole nii lihtsalt lahendatav, et ütleme, et need mulgid mõistavad mulki ja eestlased mõistavad eestlasi ja saarlased mõistavad Harlased see mõistmise asi on ikkagi niisuguse indiviidi tasandil, aga aga selline tunnetamise tasand, et me tunnetame ühtemoodi asju, Me näeme ühtemoodi asju. Me isegi võib-olla käitume teatud asjades ühtemoodi, sellepärast et meid on kasvatatud nii. Mul on siin päris palju näiteid inimeste elust, noh, näiteks kui satub kokku perekond, kus üks osapool on Setumaalt ja teine osapool on näiteks Saaremaalt. Millised niisugused kommunikatiivset olukorrad seal selles kooselus kooseksisteerimises tekivad, et, et jah, inimesed võivad ja tõenäoliselt saavadki üksteisest väga kenasti aru ja õpivad 11 tundma ja mõistma ja kõike. Aga samas on teatud teatud niisugused käitumismallid või olukorrad, mis on ühele omasemad kui teisele, noh, näiteks sellesama, kas või setu ja saare võrdluse koha pealt näiteks noh, kasvõi niisugune koht, kus köök, kus naised kokku saavad et seto kultuuriruumis on see köögijagamine ja köögis toimetamine hoopis teistmoodi korraldatud kui, kui Saaremaal. Et juba näiteks niisugustest praktilistest igapäevastest asjadest tulevad need nii-öelda kultuurilised erinevused esile. Ja, ja noh, ma olen niimoodi kohanud inimesi, ütleb, et ma ei saa üldse selle või teisega hakkama või, või ma ei suuda temaga koos, ütleme seda teist või kolmandat asja teha või või, või, või mida iganes, aga, aga tegelikult need ei ole võib-olla alati niisugused inimestevahelised probleemid, aga pigem on need kasvatuse suuri probleemid, et me oleme harjunud asju teistmoodi tegema. Me oleme harjunud asju omamoodi, kas Saaremaa moodi Setumaa moodi või Mulgimaa moodi. Me oleme harjunud tegema mingisuguses oma kultuurikontekstis ja ja kui sinna tuleb siis teistmoodi teistsugune stiil sisse, siis tekib häire. Nendest häiretest väga räägime me juba järgmisel neljapäeval ja siis uurime ka seda, et kui kerge on sedasi üksteisele silte külge kleepida, et oledki see ja sellepärast ma ei tahagi sind mõista.