Tervist minu nimi on Jan Kaus. Tänases saates liigume läbi ajakihtide. Luuletaja ja kultuurielu edendaja Igor kui juht räägib sajaaastasest Eesti filmist ja ei teagi kui vanast eestlase hingest. Kuidas aastatel 480 kuni 406 enne Kristust elanud juurib piidese kirjutatu. Katrin NO99 seinte vahel kõlab, teeme juttu teatri eestvedaja Ene-Liis Semperi, ka kultuurikaja päevikut peab näitleja ja lavastaja Eva Klemets. Alustuseks aga leiab Kivisildnik oma akvaariumis kummaliselt loogilisi seoseid. Nagu ütleb rahvatarkus. Laanet läinud hallad taga. Vaarium 57 käes on linnupettevõtmise aeg formaadi truud vikerraadio kuulajad maausuliste kodulehel, maa, vald, poee, kirjutab Ahto Kaasik linnupettevõtmise kombest. Osundan marjapunapäevast. See on 25.-st märtsist alates tuleb hommikuti enne õue minekut linnupetet võtta. Siit alates on lindudel eriti just rändlindudel inimeste üle iseäralikud tervistkahjustav võim. Terveks aitab jääda suhu pistetud linnupete linnuiva ehk hingepide tsitaadi lõpp. Meie esivanemad olid palju targemad, kui me tänapäeval ette kujutame. Rändlinnud on tõesti väga ohtlikud. Seda näeme ka poliitikute tegevust lähemalt uurides. Nad lendavad raskel ajal sinu raha eest Aafrikasse või suusapuhkusele või suusamaratonile. Pahatihti on maratoni rändlindudel kaasas terve harv rändturvamehi. Ohud, mida toovad kaasa rändpoliitikud, on kujuteldamatult suured. Piisab, kui nimetada paari esimesena meenuvad iseseisvuse loovutamist. Poliitikutel on rändlindudega palju sarnasusi, nad tulevad ja lähevad korda, on koalitsioonis siis opositsioonis, siis kohtupingis või ajaloo prügikastis. Sagedamini lõpetatakse küll huumorilehekülgedel Parema kliima ja suurema hõlptulu otsijate tulekud ja minekud on tsüklilised nagu hanedel ja luikedel. Nüüd on reformile ja isamaalastel minek ja sotsidelt tulek. Sotsid on nii menukad, et kohe imesta. Tuletan meelde, et sarnast menu on kogenud kõik eesti parteid Isamaa, Res Publica reform kui Keskerakond, isegi rohelised. Aga kõigil parteidel oli ussi seeskonks, oli isamaalastel, oli reformaritel, oli keskerakondlastele, aga eriti Res Publical ja rohelistel. Kui te arvate, et sotside ussikese sees konksu pole siis on teil haugi mälu ja hülgeüldistusvõime ning te näete suuremat pilti niisama palju kui mutionu Kadak põõsa juure all. Ärgem kunagi unustagem, et need, kes meie poliitikuid meie vastu ära kasutavad, neid üles ostavad ja korrumpeerivad, on samuti rändlinnud. Nad liiguvad kaasa populaarsete parteidega. Jon oma olemuselt ilma hulgused, kõik need väliskapitalid, mõjuagendid, agendid ja kultuuri imperialistid on rändlinnud ja nad on meile väga ohtlikud. Nad hävitavad tervise ning nende eesmärk on tappa, mitte orjastada. Orjan ilma meietagi, küll. Planeet on ülerahvastatud. Ehk olete kuulnud? Lisaks marjapunapäeval on mõistlik tähistada päevalehe viimset päeva. Sest üle mitme aasta ilmus ajalehes lugu, mida oli põhjust lugeda. Pean silmas Andres Maimiku esseed jumal formaadis mis ilmus Eesti Päevalehes. Mõistlik lugu ajalehes on seda väärt, et jäädvustada sündmus riikliku tähtpäevana ja anda inimestele Maimiku lugemiseks vaba reede alati vaba reede, sest pikk nädalavahetus on enam väärt kui üks vaba päeva käkats. Maimik kirjutab samuti rändlindudega kaasnevatest ohtudest. Filmimees keskendub formaatidele. Meediatarbija ilmselt ei kujutagi ette, et lehed, lehelood, raadio- ja telesaated eriti rahaaugud ja tähtede tantsud on formaadid mujal maailmas ära proovitud. Meelelahutusabinõud, mida siin suure raha eest aga vähese riskiga ajaraiskamiseks ja mõistuseni eristamiseks tarvitatakse Missis maimikud lollideformaatide juures häirib, tekib vaimustunud televaataja õigustatud küsimus. Lollus häirib. Närvidele käib see, et väikeriigis on võimalik kaubastada ainult formaate kõige lollimatele. Lolluse metoodiline eelisarendamine ja mahitamine targale inimesele ei sobi. Ta jääb töötuks, sest tema Päevaleht pannakse karmis formaadi konkurentsis kinni ja tema sarju ja filme ei võeta tootmisse sest pole kindel, kas nad toovad sama palju sisse kui rändformaat. Jääb üle rääkida natukene Laurast. Temaga on üks naljakas kirjandus kokkulangevus olemas. Meil on siin krüptoloogia üritus ja näidend ise oli kah pisu Hanna näol läks selliste salapärastesse müstilistesse sfääridesse. Ja tõepoolest on toimunud üks väga imelik müstiline asi sellega, et nimelt langeb tegelane Laura oma kerge lonkamisega langeb kokku ühe teise näitemängu tegelasega. Teine näitemäng kirjutati aastakümneid hiljem Ameerikas, nimelt Tennessee Williamsi klaasist loomaaed. Kuulsime lõiku teksti luubi saatest, rahvusringhäälingu heliarhiivist, kus tõestatakse veenvalt, et Eesti meelelahutusel on formaati loovvõime ja veel milline võime. Ma olen täiesti kindel, et Priit Pärna formaati loovlooming ei too filmikompaniile niisama palju sisse kui perse tuunimise formaadi vahendamine. Tootmine on risk. Maaletoomine on kerge raha. Sellele juhib Maimik tähelepanu. Kordan veel kord, et lolluse võimendamine võimendab lollust ja mitte midagi muud. Formaadid on aga nõmedad, loovuseta südametunnistuseta, kuid sügavalt loomulikud, nagu rändrotid ikka. Formaadi maailmas kaob iseseisev mõtlemisvõime. Kõik see, mida me peame kunstile ja täisväärtuslikule inimolendile omaseks, aga mis veel hullem, ta asetada tegelike probleemide asemel meie Silmete suvalise tagumikku. Oh seda otsatud perreze rõõmu ja perse rahulolu. Ometi on see emotsionaalselt nii liigutav, lõõgastav ja sügavalt loomalik aja raiskamine, täiesti viljatu ja enamgi veel ohtlik. Tuletan meelde, et üks teleajaloo mõjuvamaid formaate on kodumaine mürka perse. Kes elab luuludes? Seda on traditsiooniliselt peetud hullumeelseks. Pole mingit vahet, kas sinu mõttemaailma täidavad skiso, freenilised, paranoilised või formaadipõhised, sundmõtted ja meelepetted. Tulemus on sama. Meie esivanemad tajusid rändlindude ohtlikkust, aga meie ei mõista. Haigus on läinud juba väga kaugele. Hullumeelne ei saa kunagi aru, et ta on hull. Ega kriitikas selline, nagu ma juba ütlesin juba alates Tuglasest peale on jõutud küllaltki suur Ale üksmeelsusele. Selle näidendi suhtes need kriitikas väga suuri kõikumisi pole olnud, välja arvatud nüüd see vahepeal pealesunnitud stalinistlik vulgaarsotsioloogiline asjandus. Mida siis, kui stalinism läbi sai, tuli hakata Villem Alttoa olla teistele tolleaegsetele kirjandusteadlastel parandama ja tagasi viima nagu selle endise Tugasliku retseptsiooni juurde. Stalinismi ei viitama sugugi juhuslikult. Stalinistlik sotsrealism oli jõle formaat, mis ei võimaldanud luua midagi väärtuslikku. Tänapäeval loetavat pulgaakov platoonov Jabaginov ei olnud sotsrealismi formaadis kinni ja just tänu sellele kvalifitseeruvad nad kirjanduseks. Oleme just ühe jõleda formaadi orjuse kaelast ära saanud ja kohe on uus perse majas. Lõpetan Maimiku sõnadega osundan. Võib-olla olen ma pisut eluvõõras romantik, kuid usun, et originaalsus maksab rohkem kui püüdlik järeletegemine. Et uuendamine on edasi viivam jõud kui vana asja üle nämmutamine. Et eksperimenteerimine ja põnevus on elus sama tähtsal kohal kui stabiilsus ja usaldusväärsus. Tsitaadi lõpp. Kes jääb eriarvamusele? Sellele jääb õigus elu lõpuni pintsendi päevalilli kopeerida, jõudu ja head teed talle maailma nooblimatesse kunstigaleriides. Igor bot juh on vaikne ja rahulik imemees luuletaja ja esseist, kelle vaim on nagu Sherlock Holmsi mässab tardumuse vastu kuhugi, tsuh läheb sinna, tekib kohe uus hingamine. Tallinna keskraamatukogus on ta jõudnud lühikese ajaga palju toredat korda saata. Samuti angut jõhvil teeneid Eesti vene kirjanduse kaalu kasvatamisel. Kuidas aga näeb Eestis sündinud venelane Eesti filmikunsti? Kohe kuuleme. Muide, kui Katjuša ütleb Veiko Õunpuu filmi kohta Lasnamäeball, siis ta ei eksi vene keeli ongi filmil selline nimi. Tervist, Tiigorgut juht, tere. Mõned küsimused Eesti filmi kohta sulle. Millise filmita või milliste filmide, et on sul raske eesti kultuuris ette kujutada ja miks? Aa, siis on kohe nii lai küsimus ja kohe alustuseks tuli, kael on, neid on mitu, kindlasti kevade, kindlasti viimne reliikvia. Need on muidugi need, mis tulevad esimesena pähe. Aga ma arvan, et neid on vähemalt paarkümmend küll. Et ma jääksingi loetlema. Aga ma vormistanud oma küsimuse, siis ümber millise filmita oleks sul raske enda elu ette kujutada, millise eesti filmid? Film on minu jaoks nii nagu Ma usun seda ka teiste jaoks mõnevõrra isiklik, peaasi et see tuletab meelde lapsepõlve. Minu lapsepõlv möödus Võrus. Kuna ma pärinen venekeelsest perest, siis ma vaatasin lapsepõlves ka venekeelseid filme palju. Aga kuna sõbrad hoovis olid eestikeelsed poisid-tüdrukud, eks me vaatasime ETV pealt või kuskil kinos ka eesti filmi. Eesti film on mulle kallis seetõttu, et ta on usutav, reaalne. Et kui tegemist on vene filmiga, siis on selline tunne, et see on kuskil seal tehakse seda silmi, et seda teevad võõrad ja kauged inimesed. Aga eesti filmi puhul see on, see on midagi, midagi, millist midagi lähedast, seda filmi teevad inimesed nagu meie, nagu need minu sõbrad hoovis või, või nende vanemad ja nii edasi ja nii edasi. On meie oma asi ja seetõttu on uhke tunne vaadata eesti filmi. Ma saan aru, et minu järgmine küsimus ei liit otseselt Eesti filmiga, ka, mis olid need vene või nõukogude filmi, mida sa väiksest peast armastasid vaadata, sest mul oli neid sama palju, tähendab, ma mäletan igasuguseid kummalisi filmina muidugi kolm musketäri, parampar, raadio, EMS ja aga see oli mingi väga kummalise filmi, mida mõned minu eakaaslased ei mäletagi, justkui olevat näinud näiteks elektroonikaseiklused või mingid sellised asjad. Just need on lastele mõeldud filmid, eks ole, aga kõik need kai taikomöödiad näiteks kanali komöödiad, et kõik need kuulsad igasugused ütlemised või lauset tsitaadid, mis tulid sealt filmidest ja neid võib vaadata Ta lõpmatuseni. Kui need mult Syriaalit, eks ole. Tänavu kevadel tuleb Eestis Moskva lastekirjanik Grigori oster, kes kirjutas stsenaariumi multzyriaalile 38 papagoid. Et kõik, kõik see kõik sellised asjad Et kui sul oleks valida, kas siis Eesti mängufilm, dokumentaalfilm või animafilm, millisesse valiksid, mis on sulle kõige südamelähedasem? No eks nad kõik on oma oma jälje jätnud. Siiski ma peaksin vist eelkõige mängufilmist rääkima ja ka animafilmist animafilmist. Annet üks olulisemaid on see suur Tõlli animafilm. See on väga-väga emotsionaalne ja raske multikas ja ta on meeldejääv. Iga kord, ma küsin endalt, kui ma mõtlen sellele animafilmile, et miks päraseid filme teha lastele, et mida, mida sellega tahetakse öelda või, või millist reageeringut filmi loojad ootasid? Lastelt ma ei tea, aga see on kindlasti üks olulisemaid filme, mis jääb lapsepõlve. Vabandust, kas sa oled suurt Tõllu oma oma lastele näidanud? Ei ole, mina olen, ma olen tahtlikult seda vältinud. Niisiis, mängufilmid siin eespool, mainis siin mõnda nagu kevade või või viimne reliikvia, aga mäeküla piimamees või siis nukitsamees, eks ole. Noh, neid on veel ja veel need filmid, mis on tehtud kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel enamasti. Et kuigi lapsepõlv möödus kaheksakümnendatel, siis just need filmid olid kuidagi vaadatud ja populaarsed. Millise näitlejaga seostub sulle Eesti filmikunst, kõige rohkem? Aga ma arvan, et Jüri Järvet kõige enam, ma arvan, et see on lihtsalt geenius, tema Hamleti roll, see on ületamatu, fantastiline. Jüri järveti haare oli veel isegi eks laiemete piirdunud ainult eesti filmikunstiga, et arvesti on ta läinud filmikunsti ajalugu, kasvõi oma rolli ka Tarkovski Solarises ja aga mis seostub sulle väljendiga tüüpiline eesti film? No neid märksõnu võib otsida muidugi just hiljuti arutasime kolleegidega kirjanikest kolleegidega, et nii mõnigi film 60.-test või 70.-test oli väga tumeda värvi resolutsiooniga, et see on nagu pimedas kobamine. Aga sellel on jälle oma võlu. Nüüd, kui aastakümneid hiljem vaadata meie ajal vaadata neid filme, et seal oli mingi oma Nix sees, sellel värvilahendusel võib olla lihtsus ja, ja eriti häirifon, näiline lihtsus. Kas tasub teha silmi, kui sõnumit ei olegi, kas tasub näidata sellist simmanliku filmi või sellistes ajakiri stiilis filmi? Eks ka need filmid on omal kohal, aga, aga mida me saame sinna juurde tekitada. Noh, ma ei tea, kas alkoholitemaatika või sellised teemad ja külaelu ja nii edasi ja nii edasi, see on kindlasti üks oluline, üks oluline osa Eesti elust nagu külaelu. Aga kas ta just selline groteskne olema, kas ta peaks olema selline labane või süldistiilis tehtud? Seda on, seda on väga palju. Äkki sa oskad tuua mõne näite simmani filmist? See on päris hea määratlus. Marist kohe ei pakukski ja, ja isegi kui ma oskaksin pakkuda. Ma arvan, et ma ei teeks seda. Millist sorti või teemat käsitlev film on sinu meelest eesti filmiloos veel puudu? No kõigepealt ma arvan, et praegustel filmi loojatel tuleb mõista, kes on tänapäeva eestlane. Ma tunnen puudust filmist, mis kõnetaks tänapäeva eesti rahvast. Võib-olla üks selline, vastupidine näide, näide heast filmist on Lasnamäe valla, see film läks mulle hinge peas, film meeldis mulle väga. Tunnen puudust filmidest, mis kõnetaksid meid siin ja praegu, mis räägiksid meie meie probleemidest, mis räägiksid meie meie elust millega me seisame silmitsi. Isegi kui mõtleme rahvuslikust aspektist lähtuvalt, kuna mõtleme kohalikele venelastele, siis enamasti need inimesed ei ole enam mingid juhuslikud venelased, vaid ongi paiksed, kodanikud, kes elavad siin vaid nende emakeel on vene keel. Ei ole sellist filmi, mis, mis kõnetaks näiteks Eesti rahvast, et see oleks huvitav erineva taustaga inimestele või selline film, mille autoriks on eesti vene kirjanik stsenaariumi autoriks. Et, et on olemas Tallinna kirjaniku põhisi Limonov romaan, mitteeukleidiline geomeetria tsoon. Ja mõnda aega arutati päris tõsiselt, et selle romaani põhjal võiks filmi teha ja lausa mitu režissööri mõtles selles suunas. Aga asi jäi teostamata ja üks probleemsemaid, et kohti oli see, et kuidas seda võtta ja kust leida raha selle jaoks, kas see on, kas see on Eesti film või ei ole, kuna selle romaani tegevus, kuigi see toimub Tallinnas Tallinna kolmes erinevas korteris ja kangelasteks on Tallinna venekeelsed elanikud ja nende kõnelused laua ääres ja igasugused seiklused, mis sellega kaasnevad. Et see oleks väga äge kammerfilm, midagi sellist Stacy Kauris mäki stiilis. Või siis Ivanovi, Andrei Ivanovi romaan Peotäis põrmu, et siin siin võiks actionit pakkudes see raamat, stsenaarium, selle raamatu järgi tehtud, et neid võimalusi võimalusi on küll. Ootaksin filmi, mis, mis kõnetab meid siin praegu, mis vaatleb meie meie tänast elu. Võib-olla see film tekib mõningase aja pärast, sellepärast et eestivene kirjandus on koju olles äsja saanud endale tõeliselt tuule tiibadesse. Sa mainisid Bei Filimonovit. Ivanovi suurepärane romaan Peotäis põrmu, mis ilmus tegelikult asja eelmise aasta lõpus, aga mida ei ole poodidest enam võimalik saada, ei ole saada võimalik seda ka kirjast sellest et võib-olla tuleb lihtsalt pisut oodata, et seda Eesti Vene kaasaegset kirjandust just proosat. Romaani kirjutatakse juurde näed siin tulemas uusi tekste ja isegi uusi autoreid. Jah, ikka isegi need, need kaks autorit, keda me siin mainisime, ka nemad on võimelised tootma uusi tekste ja ma usun küll, et nad saavad ka tellimuse peale kirjutada, et väga võimekad autorid suure potentsiaaliga ja veel, mis film võiks olla film, mis räägiks eesti hingest? Nii kummaline kui see ka poleks, ma tahan tänapäeva eesti filmi, mis räägiks eesti hingest, milline on see eesti hing, milline on üks eestlane, milline ta on? Muidugi rääkida igasugustest stereotüüpidest, eks ole. No olgu, instrumendina võime kasutada stereotüüpe, aga kus on need filmid, mis, mis räägiksid, mis, mis toimub tänapäeva eestlase hinges? See küsimus käib ju ka kirjanduse kohta, kaatri kohta, eks ole. Et noodiaater oli teinud mõningaid katsetusi selle kallal ja väga edukalt minu arust. Et mis on eestlase hing, on mina küsimus. Suur tänu, Igor, aitäh. Tiik klassikat ei näe siinsetel teatrilavadel just üleliia sageli, kuigi antiigimaailm on meie kultuurilise mälukindel ja murenematu nurgakivi. Seda tänuväärsem, et no 99. on võimalik vaadata, Eurib piidesse tragöödiat Ifi genejja aulises mille lavastas Lorna Marshal ja mille tõlkis eesti keelde Anne Lill. See on võimas ja otsekohene lugu inimlike valikute piiratusest ja paradoksaalsel moel ka ülemusest. No 99 kunstiline juht Ene-Liis Semper jagab järgnevalt lähedal seisva kõrvaltvaatajana oma mõtteid Marshalli lavastuse tagamaadest ja sellest, mida on antiigi mõttemaailmal meile öelda. Tervist, Alice Semper, tere teatri NO99 uuslavastus järjekorranumbriga siis, no 66 juurib piinlase effigenei aulises ühendab endas Vana-Kreeka klassikaliseks Kirjanduse ja väljastpoolt Eestit tuleva lavastaja Lorna Marshalli. Teie teater ei kasuta välislavastajaid kaugeltki esimest korda. Kuigi kui ma nüüd ei eksi, siis esimest korda kasutate teie antiikset tekstimaterjali vähemalt sellises ulatuses. Et mis ajendab teid otsima lavastajaid väljastpoolt Eestit? Noh, seesama vajadus pidevalt muutuda või edasi liikuda mõnes mõttes nii palju, kui me oleme jõudnud ise praegu ringi reisida, siis alati on tohutult huvitav see, kuidas lääne teatris on suhteliselt levinud traditsioon, et näitlejad kohtuvad pärast etendust publikuga ja siis publik saab esitada küsimusi või väljendada seda, kuidas neile miski meeldis või ei meeldinud. Ja selline nii-öelda mõttevahetus on alati hästi ja värskendav ja ma arvan, et see publikuga kohtumine väljaspool Eestit alati rikastab trupi oluliselt või kuidagi avardav mingis mõttes silmaringi ja täpselt samamoodi tegelikult avardab silmaringi ka see, kui teha koostööd inimestega, kes ei ole siit pärit, vaid toovad endaga kaasa mingisuguse natuke teistsuguse vaatenurgateatrile või natuke teistsuguse käekiri ja see, et me teeme koostööd nii eesti külalislavastajatega kui ka väljastpoolt Eestit tulevate inimestega, see on mõnes mõttes, ma arvan, loomulik sellepärast, et seda on igal pool, et see ei pea piirduma tingimata ainult ainult meie kohaliku koolustikuga. Oskad sa mõned näited tuua mõnest välislavastajast, kes on teil käinud, mida tema panus muutnud on või, või mis uue rakursi lisanud varasemast ajast? No kõige esimene välislavastaja, kes meil käis, oli teatavasti Sebastian Hartman, kes tegi ja Tarkovski filmi ainetel lavastuses stalker. Ja ma mäletan siiamaani, et see, see lavastus tekitas palju tähelepanu ja, ja üsna palju ka nii-öelda paksu verd, sellepärast et minu suureks üllatuseks selgus, et enamus eestlasi arvas, et Tarkovski filmi stalker, kuivõrd on filmitud Eestis kahe kolmandiku ulatuses sisse tänu sellele, et ongi enam-vähem nagu eesti film, ehk siis ta nagu mingi meie asi, mida mingi välismaalane ärgu tulgu üldse näppima või sorkima, aga vaadates nüüd nii-öelda täiesti selle filmi kontekstiväliselt, siis minu meelest see lavastus oli hästi huvitav. Ma ise tol hetkel me olime üldse puhkusel niimoodi, et ma üldse nagu selle tööprotsessiga kokku ei puutunud, et see oli, see oli tõeliselt huvitav tulla nagu oma majja astuda uksest sisse, istuda saali ja siis hakkas toimuma midagi, milleks ma ei olnud üldse valmis või selles mõttes oli ikka nagu mingi täiesti teine maailm. Ja Ma arvan, näitlejad said sellest kogemusest nagu eriti sellise jõulise ja, ja hea kooli, et nii palju, kui nad pärast kirjeldasid, et, et Sébastien kohe algusest peale nõudis, proovis kõiki asju nagu täies mahus nii tehnilisi asju kui ka siis nagu sisulisi asju, et kui midagi mängib, mitte siis mängiti kohe täie jõuga ja iga päev siis nagu järjest edasi ja edasi ma arvan, et selline valmisolek hetkega kohe alustada millegagi, millest sa tegelikult mitte midagi ikka veel ei tea või ütleme, et sa ei ole nagu tavaliselt tehakse, istunud nädalaid enne kuskil nii-öelda režiilaua taga ja arutlenud. See on üsna. Ma arvan, Saksalik, hilisemad kogemused nagu kinnitavad seda, aga see tookordne esmakordne kohtumine välislavastajaga, ma arvan, lõi trupi meeldivalt niimoodi rööpast välja ja ja tõi nad siis poole tugevamatena jälle rööpasse tagasi. Aga kuidas või mis teid pidi jõudis, no 99 Lorna Marshalli. Kuidas jõuti konkreetse koostaja mõtteni? Lohud kõigi inimestega nagu erinev selles mõttes, et mõnikord oled näinud kellelgi lavastusi ja siis otsitega ise kontaktiloona Marshall on üpris tuntud teatripedagoog, et tema, tema on kirjutanud näiteks kahasse Joshi hoidaga raamatu nähtamatu näitleja, mida üsna paljud teatrikoolid kasutavad nagu sellise baasmaterjalina õppetöös. Aga meie temaga leidsime kontaksi täiesti juhuslikult läbi ühe oma hea sõbra Jüri naela, kes antud hetkel õpib Londonis ja kes oli Ilona Marshalli õpilane olnud ja kui me Jüriga saatsime rääkima sellest, siis ta ütles, et ahah, tunnen sellist inimest siis esimene hetk oli muidugi see, et kuidas oleks võimalik ära kasutada, et kas tal on nagu näiteks meie inimestele midagi uut õpetada, mida nad veel ei tea. Ja aasta tagasi toimus üks workshop, kus siis loona sai nädalaks ajaks tulla ja me olime just lõpetanud, raisanud fooli ehk siis raisanud pool mängis parajasti, aga, aga hommikuti olid näitlejad olid vabad. Ja siis nad ise ütlesid, et see oli väga värskendav, et nagu hommikul mingi täiesti teise asjaga tegeleda ja siis õhtul minna siis seda Eesti asja nagu mängima. Ja sellest jäi väga meeldiv, meeldiv mulje mõlemale poolele ja siis kuidagi loogiline tundus pärast seda, et loona ütles, et tal on üks materjal, mis selle trupiga ideaalselt sobib ja ja see oligi siis see, mida te antud juhul vate näha meie teatris piiresse, see on just nimelt. No kui seal nüüd kõrvutades Lorna Marshalli Eureppides lavastust oma teatri ülejäänud loominguga siis mis on su meelest ühine, mis erinev, et millise uue või äkki isegi harjumatu rakursi. Sinu meelest lisab Marshalli töö teatri senisele panusele. Ma kommenteerinud küll vaatajana pärast, et teatavasti mina ise selle lavastuse valmimisega seotud ei ole, aga. Mulle väga meeldis see, mida ma nägin. Ma ei oskagi seda kuidagi võib-olla paremini kirjeldada, et, et see see jõud, mida näitlejad on suutelised sinna panema tähendab sel hetkel, kui nad mängivad, see jõud, mida nad väljendavad, või see, mida nad panustavad oma oma mängu, see on äärmiselt muljetavaldav ja, ja mul on väga hea meel, et nad nii kaugele on jõudnud. Ja ühtlasi, mis seal salata, meeldib mulle ka see mõnes mõttes väga askeetlik kujunduslaad, et Kunelonomašele ise oli ka siis oma lavastuse kunstnik, siis siis tema soov kasutada nagu täiesti tühja ruumi selleks, et see lugu paremini mõjule pääseks. See on minu meelest väga õige see, mis annab sellele, sellele lavastusele või sellele loole selle tragöödia mõõtme. Jah, mis ei ole nagu selline tavaline kurblik lugu. Ja meie lähiümbrusest on minu meelest see, et kui sa istud seal, siis see, kuidas see lugu nagu läbi Nende konkreetsete esitajate, nagu lahti siin rullub või välja paiskub või kuidagi need sündmused on nii, nii mõõtmatult julmemad või, või suuremad sellest, millega sa tegelikult, et oma nii-öelda tavapärases olekus kokku puutud, on, on jumalad, on inimesed, on mingi saatus, on jumalate arvamus, mille vastu ei saa või nii on, siis sa pead sellele vastavalt käituma. Et see vääramatu jõud, mis nagu muudab ühe väikese inimese mingeid oma mingeid kokkuleppeid või arvamused hetkega täiesti tühiseks, see on kuidagi nii võimas, et ja see on ka ilmselt see, mis raputab siis seal istudes kõiki neid, siis publiku hulgas viibijaid, kes, kes seal tribüünil oma kohad sisse võtnud. Ma pärast pärast ühte edelast, kui ma käisin seda uuesti vaatama, siis ma kuulsin, et osad inimestest olid nutnud. Ma arvan, et see nutt on võib-olla vähim, mis, mis seal toimub. Ma arvan, et pigem on see, et ma avastasin, et mingitel hetkedel, kui näitlejad laval teevad pigem vähem, onju, siis tegelikult seal umbes Endel sisemuuseas kõik kisendab sellepärast et nad on sind juba nii kaugele viinud, eks ole, et see, kui keegi loobub võitlusest või on võib-olla veel traagilisem kui võitlus ise, eks ole, et et noh, ütleme, et ma tükk aega näen, et keegi võitleb, võitleb, võitleb täiesti järele jäätmatult. Kuigi me näeme, et see olukord on üsna lootusetu, siis tegelikult see hetk, kui ta võitleb, on väga, väga õudne ja väga ilus, aga see, et kui ma näen, et ta enam ei võitle, siis tegelikult see hetk on see, kus, kus on siis tõeliselt õudne. Räägime, see tekst on üle 2000 aasta vana, eks ole, et see on ju, see on täiesti hämmastav, kuidas üldse nii vana asi tänapäeval nii hästi mõjub või noh, ütleme kuidagi nii, nii palju kõnetab, aga see oleks juba selline pikem arutelu ilmselt, lihtsalt varvastele looming, sümfooniana see jõud, mida inimesed selle ettekandmiseks kulutavad, on nagu kindlasti neid sündmusi väärt räägivad. Aga ma isegi mõnes mõttes ei saa siin rääkida mingitest rollilahendustest nagu tavalises võtmes miks sellepärast et nad on nagu selle teksti teenistuses pigem et nad mitte nagu ei kasuta seda teksti oma rolli loomisel nagu tavaliselt, vaid et nad annavad ennast selle teksti teenistusse siis läbi nende elu, mida nad praegu hetkel elavad ja läbi selle saab siis see tekst kuidagi sama ilusaks või veel veel ilusamaks. Muidugi mõnes mõttes mulle tundub, et see on nagu teistpidi vaata kui tavaliselt, teistpidi kui tavaliselt tavaliselt ollakse harjunud mõtlema, et ahah, see on selline tekst, et ma teen nüüd endale selle tekstiga mingi rolli, aga mulle mulle ma ei tea, kuidagi vaatajana, mulle tundus, et see on mingi lugu, mis kuidagi väga otse nagu läbi inimeste kandub minuni ja mõnes mõttes, et näitlejad nagu meediumid võib olla, see on, kõlab võib-olla natuke kuidagi ebatavaliselt, aga mulle heas mõttes nagu väga meeldis. Sa mainisid seda kuna tegemist on antiiktragöödia, aga seal mängus jumalad ja, ja need traagilised sündmused on niivõrd suured, et nad justkui meie endi eluvalikutega tihtipeale ei pruugi, eks ju haakuda, et tegelastel on tihtipeale valida halva ja väga halva vahel. Nad on kuidagi niivõrd suurejooneliselt nurka surutud oma valikutesse. Et see võib tunduda võib-olla meie jaoks kuidagi kauge. Aga mis on see aspekt, mis sinu silmis võiks muuta selle Eurytiilise näidendi tänapäeva inimesele kõnekakse oluliseks või on siis tõesti seesama, mida sa juba rääkisid? Et kuna ta on, kuidas ütelda, siis elust suurem, siis see just peaks olema kõnekas. Jah, minu jaoks just võib-olla jah, paradoksaalsel moel, et seesama, mis, mis hetk tagasi ütlesid, et see kõik on nagu elust suurem, et mis justkui peaks tekitama sidet tänapäevaeluga, siis. Mul vastupidi, tekkis selline tunne, et et kui seda kõike vaadata, siis sinu enda olemine inimesena või sinu enda suurus nii suureks, kui sa siis oledki ennast pidanud tegelikult selle kõige valguses muutub suhteliselt ebakindlaks. Ja ma arvan, et see on kindlasti üks asi, millega absoluutselt iga inimene, kes seal istub, võib samastuda. See ebakindlus, mis kõik võib ühe inimesega juhtuda, kuidas kõik, millesse ta on uskunud, pühitakse hetkega, asemele jääb siis mis jääb, mis tähendab seda, et ta peab jätkama mingisuguse hoopis teise teadmisega oma elust ja täieliku teadmatusega oma tuleviku suhtes. See suuruse ja väiksuse tohutu kontrast on, on hästi võimas ja, ja minu jaoks oli see just vastupidi väga kaasaegne. Ma ei tundnud ennast kuidagi, nagu ma vaataksin mingit museaalsed materjali, vastupidi see mõjub väga-väga-väga värskelt. Jah, väga hästi öeldud, et mulle tõesti tundub, et üks võimalus seda näidendit ja lavastust interpreteerida kiust selles sügavusi, inimese olemuslikus kaitsetuses, mis on omane siis nii vanakreeka inimesele, kes elas nii-öelda jumalate ohus kui ka need tänapäeva inimesele, kes võib-olla seda jumalate ohtu ja enam ei taju. Sügav inimlik kaitsetus, kas. Ja see on absoluutselt suurepärane sõnastus, ma arvan, et see ongi see, mis, mis mullegi mõju avaldas. Olgu, suur tänu sulle, aitäh. Näitleja ja lavastaja Eva Klemets võib mõnikord meenutada mõnda näpsukest muinasjutu tegelast, näiteks väikest müüd, täpsemalt tema helget südamlikku versioon. Aga kui vaadata, kuidas ta näitleb NO99 lavastuse isegi Neia aulises nimiosas siis võib kogeda ehmatavat jõudu, õrnust ja jõudu üheskoos. Kolmapäev. Eile algas kevad. Täna oli üle pika aja terve päev vaba. Käisime, kuhu sealt lõpuks Kaido Ole ja Sharonessauka näitusi näha. Trammiga läksime. Sõidu ajal nägime õige mitut rohelise kirjaga plakatit, mille sõnumina jäi meelde tule hääleta tasuta. Rohkem lugeda ei jõudnud. Õnneks ei olnud koos suuremate ühiskülastuste päev kui üks kunstiteos, ükskõik milline raamat maal muusika film paneb minu igapäevase horisontaaltelje lõikuma ühe lõpmatu vertikaaliga tekitab ühe olemusliku kogemuse, kus selle hetke kokku kõlal puuduvad eelnevad või järgnevad helid. Siis saan ma aru, mis on kunst. See plahvatus võib olla tohutu. See hetk võib-olla lühike, aga kesta mitu tundi. Muidugi püüan hiljem midagi analüüsida või sõnastada, aga seda kogemust ei saa erinevate tähendusväljade vahele venitama hakata või muidugi saab. Aga pole mõtet, või noh, mõni inimene oskab asju vaadelda ja seletada, nii et mõte ei, k ideaalne kriitik näiteks tuli meelde, kuidas kunagi arutasime Riina ja Maikega, kas oleks võimalik luua universaalne kunstiteos, mis mitte kedagi külmaks ei jäta. Ükskõik milline see kogemus selle teosega kokku puutudes oleks. Välistasime koheselt religioonid oma loomis müütidega. Ja kokkuleppele ei jõudnudki, ei mäletagi enam, miks. Arutasime, millist ole maali omale koju tahaks. Päev lõppes ootamatult kaubanduskeskuses mardile pükse otsides. Leidsime lõpuks võtsime kohe kaks paari mõnusast metsa, jalutuskäigust oli saanud teatejooks. Aga ikkagi vaba päev. Neljapäev. Esimene rattasõit sel kevadel uue rattaga kolm tükki on ära varastatud. Ei tea, kas keegi nendega ka sel kevadel sõidab. Päävel arutlesime Jüriga äsja lõppenud prooviperioodi üle, milline see rada oli ja kas on võimalik inimesele, kes seal lugema, õppinud vasakult paremale selgeks teha ka paremalt vasakule lugemise põhimõte. Hästi kiiresti. Ei tea. Iriga ei teadnud, aga ta oli näinud, et selline lugemine on võimalik. Õhtul pärast etendust oli publikuga kohtumine. Ideaalis võiks need kohtumised olla dialoogid publiku sees, mitte publik versus näitleja. See staadium on juba etenduses ära olnud. Siis saaks põnevusega oodata Kalloction Puidet, nagu võitynskislopašmooruse koolis ütlesid. Õdede lapsed, seitsmeteistaastane triini, 10 aastane Rasmus käisid ka teatris ning tulid ööseks meile. Rasmus ütles, et tema tuli teatrisse vanemale vennale ära tehasest too pidi siis väikese kadriga üksi koju jääma ja noh, see kreeka asi ikka huvitab ka. Ja Eeva, kas sa ei peaks üldse taevas olema. Proovisime Triinuga siis küsida, et kui Achilleus Trooja filmis surma sai, siis kas Brad Pitt on ka nüüd surnud? Rasmuse silmad pilukile? Ta teeb seda alati, kui aru saab, et on vahele jäänud või kui provotseerima hakkab ja teatas, et muidugi ei ole Brad Pitt surnud, sest ta sõdalane hakkas provotseerima Martale kodus viltu vajunud kummipuule toe alla pannud varsti peaksist lilli ümber istutama hakkama. Hommikul hõikas Rasmus voodist esimese asjana, Eeva, kuule. Tead, millest veel aru sai, et lavastaja inglane oli seal, öeldi siia tule. Mitte tule siia, nagu tegelikult peaks. Rääkisime siis hommikupudru kõrvale veidi värsist ja mõõdust. Päeval vaatasin kinos filmi Kaie Kõrbi sti, õhtul oli taas etendus. Mursa käis vaatamas ja rääkis pärast paarist olulisest asjast. Proovin homme, kas saan või oskan neid tähelepanekuid kasutada. Ootamatult külm päev. Teatris oli kevadtäika. Kuna mul kodus kapis väga üleliigset räna polnud, otsustasin riiete asemel teenust pakkuda. 15 minutit lõõgastavat jalamassaaži. Hinda ei pannud. Kirjutasin, et kui raha on, võib pärast anda. Keegi ei julgenud alguses tulla. Võib-olla neil polnud aega. Võib-olla ei näinud ma usaldusväärne välja. Lõpuks käis viis inimest kolm meest ja kaks naist. Meeste jalgade jaoks oli jalavann veidi väike. Keset päeva tabas mind järsku mingi ärevus. Ei teagi, miks? Võib-olla seetõttu, et esimest korda elus poolvõõraste inimeste jalgu mudisin. Võib-olla seetõttu, et siin, too venitustes äkki laks Käisi mingi jama koostatiga välja voolas? Võib-olla seetõttu, et kolmas õhtu järjest mängime infigi Neiet ja Seesam veider teadmatus. Iseenesest väga vastuoluline. Esietendusest on juba nädal võiks ju teada, kuidas, miks ja nii edasi. Aga vot täna ei tea. Väsimus on vist kohale jõudnud. Etendus oligi veidi nagu pidev käivitamine, oli vaja kõvasti vajutada, et midagi liiguks. Siis on publikust kahju, et näed, täna ei tulnud, nii. Nii, samas see ongi teatri võlu siin ja praegu kõige sellega, mis inimestest sel hetkel on. Öösel käisin onu sünnipäevalt läbi ja ei meeldi selline tõetera kes õpib varastama, õpikuga jooksma. Pühapäev hommikul helistas naabrinaine ning ütles, et nende kodu ostetakse ära ja nad kolivad minema. Just nüüd, kui korter on üle aasta müügis olnud ning naabrid ise ja kõik rahvas juba taas harjunud mõttega, et kõik jääb nii nagu on. Kuni müük hirmus olulisi ning vajalikuna tundus, polnud ostjat, aga ta ilmus niipea, kui kõik oli rahunenud, teda ei oodatud enam, temast isegi ei räägitud. Ja ta pakkus nüüd selles hetkes naabritele sama võimalust, mida nad kannatamatult oodanud olid. Muutus on ikka veel ainus viis edasi elada või mitte. Naabrinaine kirjeldas, kuidas tal kodust nii kahju hakkasite, ostjatelt lausa küsis, mis inimesed te olete, tuleti osteti teiste inimeste kodu endale. Kuidagi hästi, lõplikult tavatsesin oma elus iga otsust võtta. Keskkooli klassijuhataja õpetas meid, et kõik läheb mööda ka head ajad. Ongi hea, kui kevadega koos sisemised jõed taas kord liikuma sulavad ja väike korteri ost müük on juba sahma kuuma vett jäätükile. Koristasin vannitoa ära, hambaharjaga nühkisin kõik vuugikohad jälle valgeks. Hea tunne. Õhtul käisin saunas. Saunad, et igatahes vahepeal päris pikaks ajaks ära ja üks naiste sauna keristest läks lausa külmaks. Lõpuks ilmus tädi Pille ikka välja, aga väike vahejuhtum venitas tavapärase kolmetunnise saunaskäigu veidi pikemaks. Saunast tulnuna on tunnet puhastuse puhtus on tõesti olemas. Oma maine, meditatsioon, ihu ning vaimuühendamise rituaal, kus ihu saab peksetud ja nühitud, nii et mõtted saavad puhtaks. Esmaspäev. Ei taha ühtegi telefonikõnet vastu võtta. Päike paistab hoovis õitsvaid lumi ja märtsikellukesed. Emmel tuleb varsti sünnipäev. Talle hirmsasti meeldivad märtsikellukesed. Ei tea, kas lilledel jätkub tahtmist senikaua õitseda. Kuulsin Tehnika tänaval kahe noore vestlust umbes 20 sõnaga räägiti ära pikad jutud. Külas nagu Orwelli uus keel. Milles veel tunneb ära erinevad varjundid, näiteks justkui mäletad veel, et kui öelda ebahalb, tähendab see head. Ei tea, kui kaua veel mäletab. Võib-olla tunnevad eskimot sama, kui kuulevad, et lumi on meie keeles lihtsalt ja ainult valge. Koju jõudes haaran kätte raamatu. The satub olema traadipuud, olid puud olid hellad, velled. Len lahti. Aeg oli teel kurjast, kevadest sumedesse suvesse. Mäeküljed lõid haljendama loomad kodusid värskel rohul. Valged talled bokslesid pealuude kõmisedes, mets helises vastu. Kui Moritz karja juures Holotas. Martin Ehala räägib alati paanikavabalt ja arusaadavalt keele muutustest eesti keele tulevikust. Ma usun teda. Käin kõik tänased käimised ära ning kolistan siis hüplikult uue rattaga esimest kordamööda munakive hobuveskisse. Lähme Beljajev tantsulavastust vaatama. Õhtul hakkab vaikselt kummitama Sharonest Sauka tekst, mis oli tema näituse sissejuhatuses. Mõte oli selles, et kunst ei pea olema siiras kuid ta peab teadma püstolit, millega ta mängib on päris kuulid. Teisipäev. See koera suurune vares tiirutab jälle sirelipõõsa ümber, kus meie harakapaari Dolce ja Gabbana pesa on. See teeb ärevaks. Kuigi mingite linnuomaduste poolest neil liikidel hiigelsuurt vahet polegi, eelistan oma linnakoduaias ikkagi harrakaid. Nad on lihtsalt ilusamad ja siiani pole nad meilt midagi varastanud. Ka. Täna on teatripäev päeval paar kokkusaamist, õhtul pidu. Üks päev aastas, kus ainult ühes teatris toimub ainult üks etendus. Tartust ja Rakverest, Kuressaarest, Viljandist ja Tallinnast on kohale sõidetud ning bussid lähevad tagasi juba kell 12 või pool üks sest homme on 11-st jälle proov. Ja siis jätavadki hüvasti ning loodad, et järgmisel aastal ehk saab pikemalt vestelda. Või loodad siis, et sel aastal toimub see ulmeline mitmepäevane retk teise linnateatrit vaatama? Päeval võtame uuesti taastusproov ja õhtul etendus. Pärast eilset pidu on olemine veidi hõre, nagu alati, pärast mõnda olemist, kus kellelgi õnnestub pääseda sinu sellistesse piirialadesse, mille eest tavaliselt eramaa märk on. Joodud, sai ka palju veini, mis hõredust rõhutab ning sissemurdmist või sisselaskmist võimendab. Kui viimane repliik on laval öeldud ning kardineti liigub, on kõik rõõmsad, et saigi läbi, et jõuti lõpuni, et peeti vastu. Homme jälle, homme algavad ka uued proovid, juba algab midagi täiesti uut, midagi ettearvamatut. Midagi, mis ärritab, joovastab, ärgitab, väsitab, loputab, lõhub ja siis ehk ka. Täpp ja lohutab. Ja lennutab. Tänase saate tegid Kivisildnik, Viivika Ludvig ja Jan Kaus. Päevikut pidas Eva Klemets. Kuulake meie saateid vikerraadio koduleheküljelt. Märts saab otsa ning järgmisel nädalal on taastatud asjade algne kord. Urmas Vadi on tuntud headuses tagasi kultuurikajale kõlapinda tekitamas. Tänan tähelepanu eest ja enne, kui kultuurikaja eetrist lahkun, siis tahan öelda, et ärgem unustagem praegusel äreval hetkel üht. Eesti kunstiakadeemia pole ainult hoone ja selle asukoht, vaid eelkõige idee idee, millel on ühiskonna vaimset elu hoidev ja toitev tähendus mis ei lase meil uppuda Halli või roosa plastmassi alla. Ilma kunstiakadeemiat ta poleks võib-olla ka tänast saadet vähemalt sellisel moel. Sest kõnealusest koolist on tulnud teiste hulgas Ene-Liis Semper ilma kelleta oleks eesti vaimuelu tunduvalt vaesem. Soovin kõigile kuulajatele õrnust ja jõudu edaspidiseks ja alatiseks.