Jätkame suhtlemise teemal huvitaja saadet ning stuudios Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni instituudi õppejõud Kaja Tampere. Öelge palun, kas on võimalik õppida suhtlemist? On küll, on küll võimalik õppida, aga see, kuidas on jällegi väga mitmetahuline, on, on erinevad eesmärgid, on erinevad nii-öelda koolkonnad suhtlemisõpetamisel nelinevad kultuurikeskkonnad, kus, kus suheldakse erinevalt. No kõige esimene niisugune võib-olla liigitus võiks olla siin see, et et näiteks on teatud ametid, kus sa pead oskama teatud viisil esineda. Suhtlemine, see nagu esinemine natukene jah, selles selles kontekstis küll ja, ja ütleme, suhtlemine ka partneritega ja ütleme, läbirääkimised ja ütleme niisugune ametlik, nähtav ütleme, avalikus ruumis toimuv niisugune informatsiooni vahetus, noh, valitsuse pressikonverentsid, eks ole, mis on segu suhtlemisest eneseesitlusest propagandast, millest kõigest, eks ole, on, on teatud, ütleme tööd, kus, kus sa eeldad, suhtlemisoskus näiteks õppejõu töö ülikoolis. Sa pead suutma mõelda, sa pead suutma tudengiga kommunikeerida, aga samas sa pead suutma ka Eteldaja esineda ja lähen magama, jääks jahedam, magama ei jääks, et noh, on, on küll selliseid juhtumeid, kus õppejõud tuleb loengusaali, võtab oma omakirjutatud raamatu ette ja loeb seda lastele nagu unejutt. Ka see on olnud ajalooliselt päris huvitav traditsioon ja on ka niimoodi õpetatud, aga iseasi on see, et kas see toimib ja kas see töötab. Ja, ja ütleme, kui räägime, et see kommunikatsioonivood, juhtimine ja teiste informeerimine oma tegemisest, et see on see eesmärk, siis, siis me peame ikkagi nagu mõtlema selle peale, kuidas meie informatsioon siis ikkagi teisteni jõuaks ja, ja seda eneseväljendust. Me teame ikkagi nii palju õppima, et see toimiks. Tahaks, et see oleks meile, meie, meie isiksusele ja meie olemusele nagu loom pärast. Kui palju on siin kaasasündinud andekusel rolli ja kui palju on siis ränk töö? Saaks hea suhtleja, eks siin on nii üht kui teist, et on ju, tuleb praegu siin kohe nagu selline huvitav näide sellest Inglise kuningast silm oli, kus kolincert mängis Inglise troonipärijat ja, ja oli kõnehäire, et inimene, kes ei olnud üldse loomultega olemuselt suhtleja tüüpi ega esineja tüüp, inimene lõpuks sai selle oskuse kätte sellepärast et tema roll või tema missioon eeldas seda, et ta peab hakkama saama. Et jah, seal, selle, selle filmi näitel võib öelda, et see võib olla väga-väga, ärme väga ränk ja läbi pisarate. Aga aga on võimalik õppida. Aga teisest küljest, et jälle on, kas minu meelest on, on oluline õppida ka ütleme, piiri pidama, et need, need liiga verbaalsed või, või liiga palju seletavad inimesed on samamoodi õnnetud et nad pruugivad liiga ohtralt sama sõna, et et ikkagi see sõna haldamise nii-öelda tasakaalu leidmine on, on vast kõige olulisem. Et sa suudad analüüsida seda, mida sa räägid, kui palju sa räägid ütleme, niisugused ka kõneharjutused või, või diktsiooni küsimused, et need on, need on ehk päevakorralised siis, kui sa tõepoolest avalikke esinemisi peab tegema. Aga kui sa saad piirduda, ütleme ainult niisuguse oma tutvusringkonnaga või mingisuguse, ütleme töökeskkonnapõhise niisuguse suhtlusega, siis siis vast need ei ole nii tähtsad, asjad on pigem olulisem see, et kuidas sa ikkagi formuleerida oma sõnumit, kuivõrd selgelt sa mõtled ja kuidas sama mõtet paned sõnadesse. Ja, ja siin on ka selline treenimise küsimus küll, aga aga noh, see kõik sõltub, mis on sul eesmärke, mina mõtlen seda, et see suhtlemise nii-öelda treenitus võiks olla meie elementaarse hariduse üks osa. Et selle, see, see käib alati koos ka ütleme, niisuguse inimese sotsiaalse toimetulekuga see ei ole ainult nagu eneseväljendus või ütleme, kommunikatsiooniprotsessi juhtimine taga on tegelikult ka inimese sotsiaalne toime tulemine, tema tema kohanemine ja tema kohandumine ja tema koost ümbritseva keskkonnaga, et kuivõrd-kuivõrd ta suudab selles ühiskonnas teiste inimestega koos hakkama saada, et, et see on väheke laiem teema nagu ma olengi sedasi loomult ja sünnilt tagasihoidlik. Ma ei oska ennast väljendada või olen häbelik, ei taha, kas saab mind üldse muuta, on mingid treeningud või nõksud, et peegli ees iga päev loen mõned luuletused või mõned hüüdlaused või kuidas seda tehakse? Häbelikus on, pigem ma arvan, psühholoogiline hoiak. Et see ei ole mitte nii palju ka minu meelest ei ole nii palju kommunikatsiooni küsimus, vaid selles, et me oleme mingitesse mõtetesse takerdunud. Me oleme mingitesse psühholoogilistesse olukordadesse ennast ise ise seadnud, kas lapsepõlvest või nii-öelda temperamenditüübi poolelt oleme kuidagipidi ennast ära sättinud, et et jah, tõenäoliselt on võimalik treenida, aga mina küsiks, et kas seda on vaja, et alati noh, on, on, on ja töötab paremini siirus. Et kui me, kui me suudame ikkagi jääda iseendaks ja olla olla, olla oma tagasihoidlikkusest ka siirad ja, ja, ja küsimus on siin veel üks asi, et kui avatuse ja suletuse küsimus et Eestis väga sageli aetakse segamini kaks sõna, avatud ja avalik. Et avalik on see, kui me ennast ütleme, eksponeerime igal pool ja, ja me ütleme nagu avalikus ruumis võtame sõna esinemine, räägime, teeme, läheme, pakume ennast kroonika lehekülgedele, pakume ennast siia-sinna, kolmandasse kohta, oleme näitlejad, oleme lauljad, oleme, ütleme, poliitikud, teeme mingisuguses rollis mingisuguseid asju. Aga teine küsimus on see, et kui avatud me tegelikult oleme, mida sel ajal need siis mõistad, aga avatud võib-olla ka täiesti vaikselt. Näiteks, kui ma sulle otsa vaatan ja mitte midagi ei räägi. Aga, aga mu pilk, mu olek, mu hoiak kõnelevad minu eest. Ja, ja seda avatud olemist me võiksime õppida ja seda, seda, seda. Me võiksime treenida, see ei tähenda, et, et me peame palju rääkima, aga me peame olema oma hoiakutelt jooma, suhtumistelt avatud. Ja, ja ütleme siis, kui on vaja. Alati ei olegi sõnu vaja, vahel saab ka ka täiesti ilma sõnadeta hakkama. Ka vaikus võib olla kommunikatsioon, see on väga peen kunst, mida tuleb aastaid õppida, ma kujutan ette, õppida hoiakuid õppida ei saa, hoiakud peavad tulema kasvatusega. Aga kuidas sa kasvatad last nii, et tal oleks õiged hoiakud? Kuidas veel ütled, et ütle alati tere, ära seda tee, ära tee seda see on nagu praktikas väga. No sellepärast ongi see pedagoogid ja õpetaja töö on, on minu meelest üks maailma raskemaid. Kuidas sa selle pilli ikka niimoodi ära häälestub? Kuidas sa sellest noorest inimestest lood, kuidas sa teda aitad? Nii palju, et ta tuleb, selline kodanik, kellel on iseendast hea meel ja kelle kellest teistel on heameel? See on, see on väga peen kunst ja mina siin arvan, et et kui me nüüd pedagoogikas praegu lähme, hakkame nõu andma, et siis me läheme väga libedale jääle. Ma arvan, et Eestis on väga head õpetajad. Juba lasteaiast tehakse tööd. Just nimelt nende noorte inimeste ja, ja väikeste inimeste, noorte inimeste ja ka vanemate inimeste nii-öelda lihvimisega ja viimistamisega. Võib-olla ütleme, et noh, need õppekavad, mille järgi see toimub, et võib-olla peaks neid väheke sagedamini võib-olla vaatama ringi või täiendama ja arendama just nimelt nende sotsiaalse toimetulekuaspektidest lähtuvalt, sellepärast et ühiskond muutub ja sesse sotsiaalne, toimetuleku nii-öelda stiil, muud. Et kui me nüüd räägime jälle sellest nõukogude ühiskonnas, kus need tulema, et et seal eeldati hoopis teistsugust käitumist, hoopis teistsuguseid hoiakuid kui tänapäeval. Et noh, ma ei, ma ei taha sugugi väita, et neile õpetataks, ütleme, selles nõukogude aegses stiilis üldsegi mitte. Ma arvan, et meie pedagoogid teevad väga head tööd ja ma olen seda oma laste pealt näinud ja oma pere pealt ja oma tutvusringkonna pealt näinud, et et väga-väga head õpetajad on ju väga hästi kasvatatakse. Et võib-olla siin on ka see asi, et, et äkki peaks kodudes võib-olla rohkem tähelepanu pöörama ka selle peale, et võib-olla mitte Ta õpetajate kaela nii nii suurt koormust selle nii-öelda selle avatuse ja hoiakute kujundamise koha pealt, et et äkki me peaksime siin võib-olla natukene hoolikamad olema ja vähe tähelepanelikumad oma oma koduses ringkonnas, sellepärast koduga mõjutab päris palju. Ja, ja kahjuks on, on niisugune vanemate stress see, mis, mis väga sageli ka lapsi frustreerib ja, ja nende nii-öelda hoiakuid siia või sinnapoole kujundab, et et see on väga mitmekihiline küsimus ja ma ei tahaks siin nii-öelda retsepti anda, aga, aga ma tahaksin nagu öelda välja sellise soovi. Et mulle meeldiks elada sellises Eestis kus on avatud, siirad, tolerantsed ja sõbralikud inimesed, kes on üksteise suhtes viisakad. Et kui, kui me nendest põhimõtetest lähtuma või kui me nendest neid asju väärtustame, et siis asi loksub paika. Et noh, alati on olemas nagu öelda marginaalist ka väliselt nii-öelda tegurid, et et inimesed, kes räägivad liiga palju inimesi, kes räägivad liiga vähe ja, ja ütleme, et inimest nagu muud ta selles mõttes on riskantne, sellepärast et meid ongi ju erinevateks loodud. Ja mingil põhjusel ja kui me seda hakkame vägivaldselt muutma, noh nõukogude ühiskonnas üritati meist kõikidest Nõukogude kodanike teha ühe malli järel ühe ühes tantsi järele ja mis välja tuli, väga, väga kurb tulemus, eks ole, praegu aktuaalselt siin totalitaarsete režiimide juhid surevad, ärajäämine näeme neid distantsi järgi, disainitud inimesi seal massiliselt kollektiivselt nutmas ja nii edasi ja nii edasi, et et sellised nii-öelda inimestega manipuleerimised ja nende nii-öelda nendest midagi tegemised on väga ohtlikud asjad. Nendest me peaksime kindlasti loobuma, pigem meil on vaja kasvatada, ütleme, niisugust kultuurikonteksti ja keskkonda tunnetada oskavad inimesi ja õigete instinktidega inimesi õigete põhimõtetega ja väärtushinnangutega inimesi. Ja siis tuleb juba see asi loomulikult, et et kui sa oled siiras, siis, siis isegi see, kui sa oled kidakeelne või, või napi eneseväljendusega see töötab. Aitäh, Kaja Tampere.