Kaja Tampere, Te olete Tallinna Ülikoolis kommunikatsiooni instituudis õppejõud. Öelge palun sellist asja. Kuidas te suhtute nendesse erinevatesse videotreeningutesse, mis inimestele tehakse, et õpetada neid paremini suhtlema ja vaataksid nad ennast siis hiljem, et kuidas ma nüüd rääkisin, kuidas ma välja nägin? Ma suhtun nendesse nii ja naa, tähendab, on ameteid, kus on vaja teha need treeningud läbi juba ütleme puhtalt sellise retoorika ja ütleme sõnakunsti ja, ja esinemiskunsti valdamise aspektist lähtudes. Et avalikus ruumis ütleme, kui kui su töö on esineda ja esitada midagi, et siis siis said kokutakset su ütleme ütleme niisugused logopeedilised häired ei tuleks esile, see on võimalik trennide treenida ja see on, see on esteetiline, sa, sa tunnet peaksid nagu tunnetama iseenda vastutust ja, ja rolli ja püüdma püüdma seda täita, ütleme, maksimaalselt korralikult ja siis niisugune väikene esinemistreening on hääl. Aga teisest küljest, kui nüüd seda hakata massiliselt tegema, siis, siis seal on omad ohud ja, ja me peaksime olema selles mõttes ettevaatlikud, et kui me tellime tõesti selliseid suhtlustreeningud, et me tellime need oma oma jaoks enda oma organisatsiooni jaoks, et nad oleksid professionaalidest tellitud. Tavaliselt niisugune esinemistreening ja suhtlustreening, see seal on ka päris palju psühholoogiat ja need inimesed võetakse nagu üksipulgi lahti. Ja on oluline, et nad pärast ka nagu kokku lapitakse isiksustena tagasi. Ja see võib olla suhteliselt niisugune frustreeriv ja, ja depressiivne, näha ennast kaamerast. Ma mäletan, kui mul oli elus esimest korda, see oli aastal 93, kui ma esimest korda pidin esinema televisioonis. Ja ma ei, ei ole kunagi tegelikult saanud rohkem esinemistreeningut, kui jätkuma, õppisin ülikoolis. Aksel Küngas õpetas meile lavakõnet artikulatsiooni ja, ja Margot koel omal ajal koolis algkoolis, esimesest kolmanda klassini õpetas nii-öelda sellist deklaratsiooni või, või sellist esinemist, et, et need on, see on kogu minu esimene kogemus. Aga, aga siis Coment pandi olukorda. Ma pidin televisioonis kommenteerima midagi. Siis mul tuli sellest niivõrd suur psühholoogiline stress. Et terve see päev, kui ma teadsin, et see saade on pühapäeval eetris. Ma ma ei tahtnud, et mu pere seda telekast vaatakse. Ma ise olin nagu täiesti masendunud teki all. Nii et, et see on pigem niisugune psühholoogiline moment, et, et sa näed nagu enda peegelpilti enda reflektsiooni ja, ja näed ennast, et mingis olukorras. Ja nüüd, kui, kui kui seda tehakse, ütleme, taldrikult sinuga seal suhtlustreeningus siis on hästi oluline, et see pilt pannakse pärast kokku tagasi. Et sellest tuleb tõepoolest kasu ja et see inimene saaks tugevamaks ja enesekindlamaks. Ja võib-olla need suhtlustreeningud on pigem, ütleme niisugused psühholoogilise mõjuga, et nad annavad sulle julguse iseennast mingis meediakanalis vaadata taluga ise ennast nagu PR teevad, et ahah, et see olen mina seal, et nojah, ja, ja annavad, ütleme nagu ka sellise enesekindluse, et ma olen endaga rahul või, või, või et ma aktsepteerin iseennast oma peegelpildis, et, et seal seal peab olema ettevaatlik, see ei, see ei ole nii lihtne, et nüüd hakkame suhtlema ja ja õpime seda ära ja, ja, ja need on väga-väga keerulised ja väga peened, niisugused mehaanikat, mis, mis nendes asjades toimuvad. Aga samas seda oleks võib-olla ka vaja, sest kui ka meie ise ei lähe televisiooni, võib ju televisioon meile koju tulla või siis hoopis keegi mees fotoaparaadiga seda juhtub, sest uudiseid otsitakse ja vahel juhtub midagi nägema või teadma, kus on oluline, et me räägiksime, et siis inimesed nagu peaks oskama ennast väljendada. Nad võiksid, aga see tavaline, ütleme, lihtne väljendus on ikkagi jälle niisuguse elementaarse koolihariduse osa minu meelest. Et seal võib-olla ei olegi, ütleme nii palju tegemist sellega, et kuidas me sõnu välja ütleme, kuidas Martikuleerime või milline on meie miimika või kehakeel ja, ja mida iganes. Võib-olla on isegi suurem probleem selle asja juures see, et kuidas ma oma sõnumeid formuleerima, mida me räägime ja kas me räägime asjast või me räägime aiaaugust või millest me räägime, et mis on see meie jutu sisu. Et, et seda võib-olla peaks trennima ja treenima, et me suudame formuleerida oma sõnumeid täpselt, arusaadavalt ja adekvaatselt. Et meil, meil on olemas meie sees niisugune enesekriitiline tsensor, et me igasugust asja avalikku ruumi ei lennuta oma suust. Noh, siin on väga huvitavaid näiteid Eesti meediast, Jon, noh televisioonist siin mõned saated lausa mängivad selle peale, et inimesed ajavad jama ja, ja tuuakse see lollus kõik rahva rahva silma alla ja ja, ja, ja inimesed ei saa aru, et nad tegelikult käituvad, ütleme, kummaliselt avaliku ruumi kontekstis. See on seal televisiooni poolt, aga, aga näiteks ka needsamad meelelahutuslikud, ütleme ajakirjad peale, et ma siin praegu lihtsalt hetkeliselt tuleb meelde, mingi aastaid tagasi oli keegi äridaam ennast karvamütsi ja lusikaga siis Expressis nagu, eks eksponeeris või või mõni teine daam oma magamistoas või vannis või kuskil, et et küsimus on selles, et kuivõrd meie sisemine tsensor on välja arendatud ja, ja kuivõrd me tahame, ütleme seda avaliku ruumi sisustada. Ja vot siin on veel üks väga oluline asi, et et millal saab sisustamisest risustamine. Kuidas ma selle ära nüüd siis tunnen minu arvates kõik see, mis ma räägin, on nii oluline, nii oluline ja kõik peaksid ilmtingimata seda teadma ja me jõuame jälle kasvatuse ja kultuuri juurde. Et mis, mis me tahame sellest ruumist. Viimasel ajal on väga trendikaks muutunud. Me oleme hakanud palju rääkima ökoloogiast ja, ja ütleme loodushoiust ja looduskeskkonna puhtusest. Aga miks me niivõrd vähe räägime meie intellektuaalse avaliku sfääri puhtusest, miks me räägime väga minimaalselt sellest, mis mis toimub avalikus ruumis, nii-öelda informatsiooni ja, ja sõnumite maastikule. Et siin on tegelikult väga palju prügi ja me ise toodame seda ja me toodame seda sellepärast, et me ei suuda teri sõkaldest eristada. Et meie nii-öelda kasvatuses on kusagil mingid asjad jäänud tegemata selles ja selle tõttu me ei, ei suuda olla kriitiliselt reflektiivsed iseenda suhtes. Võib-olla ei olegi kasvatus. Me oleme lihtsalt ise valikut tegemata võtnud kõik vastu, mis tuleb noh, ikkagi see on, on ikkagi lõpuks meie kasvatuse küsimus, kasvõi meie ise. Me ju kasvatame ise ennast ka, et mitte ainult teised ei kasvata meid, eks ole, et, et me, me tegeleme ju ka enesearenduse enesekasvatusega kogu aeg, et, et mõtleva inimese tunnus on see, et ta väljendab ennast mõtestatud. Aga kui see mõtestatus on sisuliselt teiste jaoks prügi siis siis on kusagil midagi väga valesti, kuidas ma saaksin nüüd ennast hakata selle ala peal harima? Enam kooli ei lähe, aga, aga võtaks nüüd ette, et eraldada tühjad mõtted päris mõtetes. Kas siin on mõni nõuanne või kui keegi tuleb teie juurde Kõppe juurde, palun, ma tahaksin nüüd saada normaalseks. Ma sooviksin hakata mõtestatakse et kõigepealt ma soovitaksin lugeda Hando Runneli luuletuste mõtelda on mõnus, rääkida on raske. Noh, see oli nüüd küll huumoriga öeldud, aga aga, aga eks see mõtlemise kultuur on osa kultuurist. Ja, ja me peame õppima mõtlema. Me peame harjutama ennast mõtlema. Ja, ja siin. Me jõuame ikkagi selle pisikese nüansi juurde tagasi, et võib-olla me ei tohiks alati kõiges oma egost lähtuda. Et me peaksime mõtlema ikkagi seda keskkonda natukene sallivamalt, et kelle seas me liigume ja, ja mida teised meist ootavad ja mida ma teen teisele sellega, kui ma ütleme ühte või teist või kolmandat asja välja, ütlen. Et sõna on, on tõepoolest noh, ütleme selle sõna väljem ei püüa teda taskusse tagasi. Ja ta jääb sinna avalikku ruumi, ta loob mingid suhted Meie ja teiste vahele. Et ma, ma küsiksin seda, milliseid suhteid sa kõigepealt tahaksid luua enda ja teiste vahele, kui keegi tuleb küsima minu käest, et, et millised suhted sa tahad, et sul oleks teistega. Ja siis vastavalt sellele siis hakkadki oma kommunikatsiooniprotsesse juhtima. Mida sa tahad, võib-olla mõni tahabki selliseid suhteid, et teda tõlgendatakse kui meedias karvamütsi ja lusikaga. Poseerivad ta, võib-olla ta soovibki seda jumala eest ja kui ta soovib, las ta siis soovib. Kui minul on see ebaesteetiline või minule tundub see, ütleme ilmselge liialdusena, et siis ma mul demokraatlikus ühiskonnas on võimalus ennast distantseeruda sellest ma lihtsalt ei, ei loe ja ei vaata selliseid kanaleid, kus sellised juhtumid on olemas. Noh, see on see nüüd nii-öelda minuga vastuvõtja valik, aga teisest küljest noh, enne kui sa lähed kusagil ennast eksponeerima või midagi tegema, sa pead ikkagi mõtlema, mis, mis sinust saab ja eriti ohtlik, muideks meedia meedia loobuma kangelased, aga meediaga hävitab oma kangelased. Ja, ja kui nüüd vaadata neid ekstravagantseid inimesi, kes ennast väga ekstravagantse moel on meedias esitanud enamasti nad topivad ennast sisemeediasse, siis kui neil on head ajad, kui kõik läheb hästi, nad on nii-öelda tõusulaine peale harjal. Aga siis, kui nad nendega midagi halba juhtub, mingi kriis tuleb, mingisugune probleem tekib, seda enam on siis meedia ju kaarna nende nende kukil ja nokib neid. Siis nad seda enam ei taha. Aga nad on eiranud ühte väga olulist avaliku ruumi seadust, meedia loob oma kangelased ja meedia hävitab, need meedia ei jäta rahule, see on jälle meedia fenomeni, meedia spetsiifika. Seda ei maksa loota, et kui sa ühe korra lähed ja, ja flirdid meediaga siis kui sulle sobib. Et siis meedia sind jätab rahule sel hetkel, kui sul ei sobi. Meedia on samamoodi egoistlik ja, ja tema lähtub oma huvist. Nii et selles mõttes on alati mõistlik mõelda, et kui palju sa ikka seda liputamist seal meedias või avalikus ruumis teed. Ja, ja millega sa riskid, kus on see piir, kust, kust, kust edasi ei ole tervislik minna? Jah, kui sa tahad, et sind rapitakse seal avalikus ruumis, siis palun väga, tee seda, aga siis sa pead arvestama, et see toimub nii heas kui halvas. Aitäh, Kaja Tampere.