Ja tänaseks jututeemaks on neil kommunikatsiooniinstituudist Kaja Tampere ka see, kui tihti ja kui sageli, mis põhjustel me kipume inimesi enda ümber sildistama, kui me ei taha neid mõista või kui me lihtsalt ei suuda neid mõista. Me võtame meie oma rahva, eestlased, kes me koosneme siis väikestest rahvuskildudest erinevatest rahvusgruppidest, olgu nad siis mulgid, hiidlased, saarlased, Muhumaalased, või siis hoopiski harjukat. Kui tihti tuleb seda, et, et kui me ei mõista kedagi ja saame teada, et ta on pärit, kas siis Mulgimaal töötavaigalda multikas, sellepärast ma ei saagi temaga suheldud olema küll päris palju stereotüüpset niisugust sildistamist kasutanud, et ma isegi mulki ei ole võib-olla nii palju kulunud, aga kõige rohkem nagu setude peale niisugust sõnalist vägivalda rakendatud, et et pannakse kohe silk külge ja, ja hakatakse arvama ühte, teist või kolmandat asja. Selles mõttes propagandateooria Greatest on, on ju teada, et sildistamine on üks võte vastase või teise niisuguseks halvustamiseks ja märgistamiseks on poliitilises maailmas ja poliitikud ju päris palju kasutanud aastasadu sildistamist ja eks see hakkab siis lõpuks külge ka tavalistel inimestel ja ja see tuleb tavaliselt mängu siis, kui meil kaovad nagu niisugused inimlikud argumendid ära või me ei taha neid inimlikke argument kasutada või me tahamegi vahepeal midagi niisugust paika panna või mingisuguseid selliseid suhteid fikseerida või olukord fikseerida, et, et selles mõttes see sildistamine on täiesti tavaline ja see ei ole mitte üksinda ütleme, rahvuste pinnalt niimoodi, vaid see on nagu laiem, et kui vaadata seda, mismoodi Eesti avalikus ruumis kommunikatsioon toimub, siis enamus meist on silte külge saanud ja me ise sildistame pidevalt ja kui need Delfi kommentaariumi kee vaadata, et niisugune kõige pisikesem ja räpasem nagu sildistamise vabrik on seal, et muudkui pannakse ühele lups ja lups siia-sinna sildikene, see on selline, see on teistsugune, see on kolmandat sugune. Aga erinevate rahvuste puhul on ta jah, niisugune stereotüüpide käsitlus võib-olla ka teaduslikult rohkem uuritud, see annab üks osa niisugusest kultuuridevahelisest kommunikatsioonist ja selle kontseptsioonist aru saada nendest stereotüüpidest ja, ja võib-olla ka siis nii-öelda lahendusena õppida neid stereo tüüpe kuidagimoodi lammutama, et see ei ole ka mitte üksinda, ütleme Eesti enda sisene probleem, siis on ka küsimus sellest, kuidas oma naabritesse suhtume, millised sildid. Me oleme lätlastele külge pannud, millised sildid soomlastele külge pannud ja ja, ja mismoodi me selles nii-öelda Läänemere regioonis siin ja ütleme ka Venemaa poole või Rootsi poole rootslasi. Me oleme muideks vähem sildistanud. Millegipärast tundub, et see on niisugune meretagune asi, et sinna sinna ei ole nagu meie Ta on nii palju jõudnud, aga jah, see see sildistamine, nii-öelda stereotüüpidest lähtuv tõlgendamine ja defineerimine, te iseenda jaoks selgeks tegemine, et see on, see on tüüpiline. Võib-olla ta on sellepärast, nii et, et see aitab meid, et see on lihtne. Keerulisem on ju üritada sinna hingeellu pugeda ja, ja mõista ja aru saada, et et mis siis tegelikult on see fenomen. Ja need sildid, ma mõtlen, et kui ma kuskilt need kellegi kohta kuulen, et ta on lihtsalt ütleme, lollakas näiteks, mida nüüd mina peaks selle sildiga pihta hakkama, kui ma seda kuulen, loen või vaatan, targal inimesel ei olegi sildiga ausalt öelda midagi peale hakata, sellepärast et tavaliselt need sildid kas või need sildid, mida me isegi oleme teistele pannud. Need pildid on väga eksitavad ja väga traumeerivaid ja, ja eriti sellises olukorras, kus sa siis lõpuks avastab, et selle sildi taga ei olegi tegelikult sisu. Mul endal oli niisugune huvitav kogemus, et ma olen ju seitse aastat elanud Soomes. Ja kui ma sinna Soome läksin, noh, mul olid ainult stereotüübid soomlaste kohta peas. Just nimelt need stereotüübid, mida meedia levitab, tänud ja mida inimesed on nagu rääkinud ja pannud paika, et vot soomlane on selline teistsugune ja kolmandat sugune. Et sõidab laevaga üle lahe edasi-tagasi, veab kolinal õlle purkisid enda järel ja see ongi soomlane ja purjuspeaga lällab siin ja seal ja kolmandas kohas ja kui ma siis sinna Soome läksin ja mõtlesin, et oh, et see saab üks lihtne elu olema, et et ma ju tean, ma tunnen soomlasi, mis need siis on, noh, ongi siuksed. Ja kui siis kiht kihi haaval hakkas rahvas ennast avama ja kuidas siis kiht kihi haaval hakkasid mu stereotüüpsed mallid peas kolinal kukkuma, siis enda jaoks oli see päris nagu kurb, et ma avastasin ära selle, selle tõsiasja, et, et tegelikult nagu see teadmine või arusaamine oli olnud väga, väga puudulik, et ma läksin sinna Soome, ma arvasin, et ma tean ja tunnen, aga tegelikkus oli, oli hoopis midagi muud, õnneks küll mitte midagi katastroofilist juhtunud, aga aga ma praegu mõtlen, et oleks olnud ilusam või oleks olnud niisuguse intelligentsem minna sinna vähe adekvaatsema arusaamisega nendest inimestest kui me oleme oma naabrid ära sildistanud. Me oleme jäänud ja seeläbi siis ja nagu ma aru saan, vaesemaks, kuna me oleme ennast piiranud. Me oleme nad kõik pannud sedasi kastidesse ja valikuliselt valimiskastide, kellega suhelda, olla? Jah, selles mõttes on õigus, et, et eks ta teatud sihukene piiramise vahend on, aga teisest küljest on ta ka niisugune iseenda turvamine. Kui sa asjadest, millest sa aru ei saa, et sa üritad neid lihtsustada enda jaoks. Kui palju meil siis ikka on seda kultuuridevahelist kompetentsi või kultuuridevahelise kommunikatsiooni kompetentsi, et ega seda Eestis mitte kuskil ei õpetata? Noh, nüüd Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni instituudis, meil on magistrikavas niisugune õppesuund olemas. Aga see on ka esimese paar aastat, Tartu ülikool on samamoodi vähekene õpetanud teda, aga mitte massiliselt. Kui me niisuguseid rahvusvahelistumise eesmärke endale seame, siis näiteks see on ka üks elementaarseid asju, mida tuleb lihtsalt hakata õppima, kuidas suhtestada teiste rahvastega, kuidas käituda erinevates kultuurikeskkondades, kuidas, kuidas hakkama saada selles globaalses maailmas, sellepärast et siltidega tõepoolest me ennast edasi ei aita, siltidega? Me pigem tekitame endale probleeme. No meil õpetatakse keel selgeks ja sellest nagu peaks piisama, et ma saan aru, mis rahvaga tegemist, algkeel on oluline asi, küll öeldakse, et keel on nagu investeering, pole, pole kunagi liigne ühtegi keelt juurde õppida, aga aga mina olen näiteks teinud mitmeid niisuguseid Uuringuid ja sealt on tulnud selline huvitav asi välja, et kõige raskem kahe erineva rahvuse vahel on hoopistükkis huumorimõistmine. Sa võid keele selgeks õppida, sa võid isegi õppida käituma selles reeglistikus, mis, mis selles kultuuris eksisteerib. Aga näiteks huumor on see, mida sa pead tajuma tunnetama. Ja kui sa hakkad huumorist saama teises kultuuriruumis aru, siis võib öelda, et sa oled nagu seal pihta sellele kultuuri fenomenile. Jah, ta on väga tihedalt seotud tõepoolest keelega. Aga seal on ka nii-öelda see diskursiivne olukord ümber äärmiselt tähtis. Milline see kontekst, milline on see keskkond, milline on see tajumine, milline on see tunnetamine ja see on tegelikult see, mis hakkab määrama neid suhteid. Kuulge, aga kas selle saab tuua ka siis igapäevaellu, et ega me ju üksteise nalja siin eestlasidki tihtipeale ei mõista, mõnel naljakas teist paneb asi nutma. Aga ära tunda see inimene, kellega mul on nii-öelda ühe, üks veregrupp. Kui ma mõistan tema nalju, siis järelikult ma mõistan ka teda? Jah, nii see kipub olema faktid, me paneme praegu isegi sildi külge, kui me paneme siin sildid külge, aga vaata siin siin tulebki välja see, et me üritame ka lihtsustada ja me üritame kuidagi nagu süstematiseerida enda jaoks enda suhteid. Ja, ja see, see on inimese loomulik püüdja huumor on üks niisuguseid asju, mis tõepoolest võib-olla nagu lakmuspaberiks, kas lingid või lingi. Et huumorist arusaamist ei ole võimalik. Kas ta peab seda, peab õppima, seda peab õppima tunnetama ja selles sellest peab nagu, ütleme südamega või ütleme, ka nende materiaalsete tundlatega, mis igal inimesel on, nendega peab minema seda välja kompama. Aga kompame neid välja juba järgmisel neljapäeval. Aitäh täna Kaja Tampere ja järgmise korrani.