Meie tänaseks meie teemaks on siis naabrite mõistmine, meie naaberrahvad, vaatame itta, põhja, läände ja, ja lõunasse. Eestlastel on nende kõigi kohta arvamus ja oni meid aeg-ajalt kui ida poole vaadata, peetud ka lausa vene hinge tundjataks, et justkui, et kõige paremini meie jaoks mõistet, aga kas see ka nii on? Uurime tänases saates arutleme selle üle ning stuudios on kommunikatsiooniinstituudi õppejõud Kaja Tampere. Kuidas on meil suhted meie idanaabritega, on arvatud, et meie teame neist kõige paremini, sest me oleme koos olnud nii kaua veel kuulunud ka ühte sellisesse mammutiriiki, mida enam pole. No vaata, kui sa ühe perekonnakellad kõrvuti majades, eks ole, juba juba 50 aastat nagu siin eestlased on naabruskondades elanud, et et siis ei ütle, teab mis naabermajas tehakse. Aga, aga samas, ega siis see ei tähenda seda, et sinu pere hakkab sarnanema selle naaberperega, jah, sa võib-olla tunned ja tead nende kombeid ja harjumusi mõnest asjast, saad aru, mõnest asjast ei saa aru. Ja, ja selles mõttes võib-olla jah, siuke üllatusmoment jääb väiksemaks, et noh, sa juba tead mida oodata. Aga sellist identiteetide sulamist on on väga keeruline tekitada. Et sa mainisid seda suurt mammutriiki, mis, mis on meie ajalooks saanud, et et ega seal rahvused jah, üritati ära lahustada selles mõttes, et et rahvus on selline tugev määratlus, mis, mis inimesi ja rahvuslik identiteet, mis inimesi nagu joone peal hoiab ja mis inimestele jõudu annab. Eks eestlane on ju ka sellepärast säilinud omas niisuguses numbrilises kvantitatiivse väiksuses ainult selle tõttu, et neil on tegelikult see rahvuslik identiteet, nii et väga tugev meil on oma ütleme, visuaalne verbaalne, materiaalne, intellektuaalne kultuur meil on, on, on see kõik säilinud ja me oskame seda kanda põlvest põlve ja me oskame seda kasutada ka oma igapäevases eksistentsist. Aga naabrid ega naabritega on see, et sa pead neid tundma ja teadma lihtsalt. Ja kui tekivad, ütleme, niisugused suured monstrum riigid või üritatakse konstrueerida kokku erinevaid rahvaid, ega siis Nõukogude liidul ei olnud üksinda seda, et eestlased on ju ka sakslastega konstrueeritult koos pidanud eksisteerima taanlastega ja rootslastega ja vastavast ainult lätlased ja lätlased kivistunud meid natukene nii öelda konstrueerinud enda külge, kui läbi astuda. Soomlased vast on ainukene rahvas, kes ei ole tahtnud meid vallutada, eks ole. Et tegelikult need konstrueeritud kooslused, need on tavaliselt niisugused ideoloogiapõhised ja võimuväljendused konstruktsioonid. Aga sealt jääbki. Selline paha meki juurde, et kui öeldakse venelane, siis see on tihtipeale nagu sõimusõna. Et justkui venelane kannaks seda ideoloogiat Nõukogude ideoloogiat, siis mis oli? No eks ta natukene selles mõttes ülekohtune vene kultuuri ja rahvuse suhtes oled. Et venelane on ju ikkagi rahvuslik määratlus ja venelastel on oma kultuuriline identiteet väga rikas kirjandus, kunstluuleteater, kõik niisugused asjad väga selgelt arenenud ja, ja noh, ütleme, et see, et see, nüüd see nõukogude ühiskond Venemaal sai juhtuma noh, see oli lihtsalt ajalooline paratamatus jällegi, et kus kohas need initsiaatorid on. Aga teisest küljest, kui me nüüd vaatame seda seltskonda rahvuslike kaartide pealt, et kes seda ka nõukogude ühiskonda siis tegid, et mitte kõik ei olnud seal venelased, seal oli igasuguseid rahvuseid Gruusiast ja Valgevenest ja Ukrainast ja see ideoloogiline Nõukogude Liidu kontseptsioon, see realiseerus ikkagi täiesti rahvusteüleselt hoopistükkis teatud ütleme, poliitilise võimu ja ideoloogia baasilt. Aga see, et me venelasi tunneme, vastab see tõele, oleme neid nagu rohkem sedasi uurinud kui näiteks lätlasi Sid oma mätta otsast, kui me nüüd seda naabrite niisugust metafoori kasutama, et siis siis vene talu on olnud nagu meie naabruses pikki aastaid ja ja me oleme võib-olla nendega kultuuriliselt rohkem läbi käinud ja ütleme värskemalt kultuuriliselt läbi käinud lätlastega tegelikult ju on ka vat isegi meie, meie enda kultuuriloost niisuguse kuulsad kujud on ju jalgsi Riiga marssinud Riia kaudu veel Euroopasse läinud ja ja see on olnud ikkagi läbi aastate niisugune ka suund meie kultuurilises mõtlemises, aga kuigi te nii nii jõuline võib-olla kui Venemaad, et ma ei oska öelda, mis siin see probleem taga on, et võib-olla nendel lätlastel on endil ka oma kultuuri koha pealt, et võib-olla nad on suletumad lihtsalt oma kultuuri olemuselt kui näiteks venelased, et venelane on avatum, et selles mõttes on teda ka lihtsam tundma õppida kui, kui lätlast. Lihtsalt püstitan sellise hüpoteesi praegu või ei ole nad olnud meile siis nii huvitavad uurida. Samas tundub, et ka rootslased ei ole nii põnevad olnud ja kuigi rannarootslased on meil olemas, rannarootslased on meil olemas olnud ja, ja, ja võib-olla see meri seal vahel. Aga, aga teisest küljest ütleme, et ka väga suur osa eestlasi tegelikult läks teise ilmasõja järel ju Rootsi ja Rootsi kaudu maailma, et et Rootsi on olnud siiski tähtis, aga, aga me ei ole võib-olla süvenenud jällegi ka kultuuriliselt nii-öelda identiteedi aspektist lähtudes kultuurilisest kontekstist, rootslastest, et et võib-olla see on ka meie enda niisugune pealiskaudsus. Need, kes meie õue taga võib olla rohkem ennast näitavad või ennast meile pakuvad, et need on meile kuidagi tuttavamaks saanud, et et nad, mulle meeldib ikkagi niisuguseid väga lihtsalt ka metafoore tuua. Et vot, kujutame ette, et me oleme siin Eestis nagu nagu üks küla. Et meie eesti küla ja siis külas on siis Eesti talu ja vene talu ja, ja Läti talu, Jaan, Rootsi talu, Jaan, soome talu, kõik need naabrid siin noh, taanlase nüüd näiteks tavalisele külaelule, et ka mõnede naabritega käid rohkem läbi teiste naabritega, käid jälle vähem läbi, et millest see tuleneb? See tuleneb ju, vot kui sa niimoodi inimese tasandil võtad, siis see tuleneb just sellest, kuivõrd haavatud see see teine naabripere on. Ja kui ikka see teine naabrimees sul käib iga õhtu õllekapaga või viinapudeliga ajame törtsu mehe juttu, et siis siis sa selle naabriga nagu saadki rohkem tuttavaks kui teise naabrimehega, kellega sa võib-olla iga õhtu pingi peale istu ja maailma asju ei aruta, eks ole, et, et siin on ikkagi ka erinevate rahvustega niisugune küsimus, et esiteks, milline on nende niisugune stiil, milline on nende kommunikatiivsus, kuivõrd avatud nad on ja kuivõrd palju nad ise ka omalt poolt tulevad vastu sellest nii-öelda selles suhtes. Et eestlane oma loomult on üsnagi kinnine ja suletud ja, ja ma arvan, et ka näiteks soomlane ja rootslane ja ja lätlane on pigem ütleme suletumad oma mõtteviisilt, kui, kui venelane. Et venelastega on lihtsam suhelda, ma ei tea nüüd, kas lihtsamaks võib-olla niimoodi füüsiliselt teostatav on, see suhe seal hakkavad vastu rääkima jah, nad aga vastu rääkima, Nad on nende nende hoiak või ütleme, nad on nagu avatumad oma oma olemises. Iseasi jah, kui palju me 11 mõistame midagi aru saada. Just nimelt, küsimus on tahtmises ja küsimus on ka selles, et kas me peamegi alati lõpuni aru saama kõikidest asjadest, et võib-olla on kasulik ka mõnda asja mitte lõpuni mõista alati. See on nüüd inimsuhetes, aga kui me puutume kokku ametitega, siis on lausa hädavajalik, et me saaks aru, mis toimub sellest, aga järgmisel neljapäeval?