Tänaseks teemaks on neil tervisekommunikatsioon, kõlab keeruliselt, aga tegelikult on asi lihtne. Nimelt terviseasutustes puutume küllaltki palju kokku terminite ja sellise sõnadega, aga millest me alati ei pruugi aru saada, mismoodi see aga toimib ja kuidas seda enda jaoks lahti mõtestada. Olen palunud appi kommunikatsiooniinstituudist Kaja Tampere. Kas tervishoiukommunikatsioon on üks keerulisemaid asju kaasaegses ühiskonnas? Kõik ju muutub, tulevad uued sõnad, uued väljendid, uued arusaamad ja neiu järge pidada. Noh, eks ta üks keerulisemaid ole, aga tegelikult niisugune tee situatsioonis kommunikatsiooni tark kasutamine on, on üldse üks väga raske teema selles mõttes, et me ei ole harjunud asjadest rääkima selgelt, lihtsalt ja arusaadavalt ja meil tekivad väga lihtsalt niisugused ameti identiteediga seotud niisugused sõnastused. No näiteks võtame kas või juristid, kes ütleme, poolelt sõnalt, 11 mõistavad, kui mingi ladinakeelse lausejupikese lendu lasevad või sama arstidega näiteks või või ükskõik mis valdkonnas või inseneridega, näiteks. Et millal see erialakeel on nagu ametiidentiteediga hästi seotud ja aastakümneid on tegelikult olnud see keelekasutus üheks niisuguseks mõõdikuks professionaalsuse koha pealt, erinevate erialade, just sellisega väga spetsiifilise keelekasutusega erialade puhul on ka erialase nii-öelda kultuuri osa see, et nad väljendavad ennast väga professionaalselt ja väga, väga spetsiifiliselt terminites ja, ja mis tähendab tavalise inimese jaoks väga keeruliselt. Ma arvan, et noh, ei ole vist Eesti riigis sellist tavalist inimest, kes arstitädi juures või arstionu juures ei oleks pidanud kukalt kratsima, mis asja ta mulle nüüd räägib või, või, või mis, mis asi see nüüd on, mis mind vaevab või mis selle haiguse nimi on? Mis mul on? Ja, ja noh, ütleme see on nagu üks pool asja poolt, aga teine pool on ka see, et noh, näiteks arsti juurde läheme, et kui palju üldse Sarstmile lahti seletab seda, mis meiega toimub, mis meie organismis parajasti käimas on, missugused protsessid. Ja vaat see tervisekommunikatsioon on tegelikult üks niisugune ülemaailmne kontseptsioon mida te teoorias toetab niisugune toetava kommunikatsiooni mudel mis tähendab seda, et näiteks targa läbi mõeldud ja planeeritud kommunikatsiooni abil on võimalik näiteks ka haiglapäevade vähendada lihtsalt seetõttu ja selle läbi, et haigla personal on õppinud pinud patsiendile tema olukorda reflekteerima, seletama nii motiveerivalt, et see patsient hakkab iseennast emotsionaalselt ja oma nihelda nende mitte füüsiliste tundvate ja kanalitega ka häälestama paranemisele ja, ja, ja on on tehtud uuringuid maailmas, et see võib olulisel määral näiteks haiglapäevade arvu vähendada ja seeläbi ka näiteks meie ravikindlustusraha kokku hoida. Räägiks mulle ära, mis minuga toimub, jah, siis paraneks rõõmsamalt ja palju paremal meelel. Palju kiiremini ja palju, ütleme tulemuslikumalt ka sellel ravi lõpptulemuse osas, et see kommunikatsiooni mõju otseselt ravitulemustele on, on väga selgelt nagu teaduslikult tõestatud. Mulle meenub siin üks lugu, kus kunagi preestri hakkasid käima Eestimaa peal ringi ja siis pomisesid ladinakeelseid palveid, siis talupojad kutsusid neid igale poole, et tule loet, sellest saab abi. Nad ei teadnud, mis see täpselt oli, mida olen lugenud, aga sõnad kõlasid väga keeruliselt ja sedasi abrakadabra moodi. Nojah, vaata see, seda, ma arvan, et see nüüd päris nagu efektiivne ei ole, sest et. Et moodne kaasaegne inimene ikkagi tahab aru saada ja, ja me oleme nagu oma inimarengus inimestena jõudnud sinnamaani, et me oleme väga huvitatud sellest, mis toimub meie kehas ja meeles ja mõtetes. Ja, ja kui see patsient on vähegi niisugune adekvaatne oma vastuvõtuga ehk siis, et tal ei ole mingisugust, ütleme niisugust haigust, mis, mis blokeerib, ütleme, ajus retseptorid või või niisugused meeled, millega, millega seda informatsiooni vastu võtta, siis tegelikult niisugune niisugune selge ja toet tav sõnum patsiendile on, esiteks ta on, on selles mõttes oluline, et aga koolitab seda patsienti, kuidas oma haigusega edasi elada ja teisest küljest tõepoolest, kui inimene teadmis tema kehas toimub, siis, siis ta võtab, mobiliseerib oma jõud ja keskendub võib-olla ka paranemisele palju efektiivsemalt, kui kuidas ta muidu teeks, kui ta passiivse niisuguse lamava lebava laiba, no siis seal voodis seda seda ravi vastu võtta. Et siin on tegelikult väga lihtne tavaline kommunikatsioonimudelit dialoog töötab alati paremini kui monoloog. Blogi kaudu on alati võimalus inimest kaasata ja motiveerida oluliselt tõhusamalt kui, kui üksi nii-öelda monoloogi pidades või hoopiski vaikides. Et selles mõttes on, on siin ressurss täiesti olemas, et kui nüüd Eesti raviasutused suudaksid leida oma oma nii-öelda eksistentsiaalsete materiaalsete meditsiiniliste probleemide taustal selle õige nupu üles ja hakata seda kontseptsiooni kasutama, et siis siis võiks selles pikas perspektiivis päris huvitavaid ja kasulikke tulemusi eesti riigile saada. Aga miks seda ei tehta? Ses mõttes, et lihtsam on ju rääkida lihtsas keeles kui keeruliste väljenditega öelda, lihtsalt siin on teie retsept, võtke seda nii palju ja te olete haige. No ma arvan, et siin. Selline kultuuriline taustaga et me oleme siin selleks ka rubriigist mitu korda maininud seda Nõukogude liitu, et meid ei ole harjutatud tegelikult kommunikeerima. Et eestlane paraku on ka oma rahvusliku identiteedi poole pealt sihukene väheke kinnine ja, ja ütleme, kidur oma sõnaseadmisega. Ja selline pigem pigem vait tekkiv või pigem eeldav, et teised tabavad õhust, kui sa ütled sõnadega, eks ole, et, et selline nagu väheke diskursiivsed nisugune, ridade vahele suunatud kommunikatsioon on. Et see on nagu üks põhipõhjus, aga teine põhjus on kindlasti see, et jah, meil tõepoolest meil puudub niisugune massiline kommunikatsiooniõpet. Et meil ei õpetata ei arstidele ega ega inseneridele ega, ega, ega juristidele meile ei õpetata sellisel tasemel kommunikatsiooni, et me saaksime seda käsitleda kui ressurssi, kui lisaressurssi nende enda põhitööle. Et me saaksime seda kasutada oma oma põhitöö niisuguseks tulemuste parandamiseks. Et võib-olla võib-olla siin on nagu selline koolkondade küsimus, harjumuste küsimused. Ja me ei ole lihtsalt enda jaoks seda veel avastanud, et ja, ja ei ole nagu omaks osanud mõelda. Et see tundub Ühest küljest noh, niivõrd elementaarne ja lihtne, et me räägime omavahel suhtlema omavahel. Aga me väga harva mõtleme, et mis on selle suhtlemise tulemus või selle kommunikatsiooniprotsessi tulemus, et see on see suhe ja sellest suhte iseloomust, suhte emotsioonist, tegelikult lähevad väga paljud protsessid meie endi sees liikvele ja ja arenevad siia-sinna, kolmandasse suund. Et ega ilmaasjata ei öelda, et sõna on relv ja ja ma olen seda oma tudengitele veel seletanud, et relv on, on relva kasutamine näiteks noh, ütleme tarkuse küsimus. Et kui sa nuga kasutad, sa pead olema piisavalt tark, tark, et sa seda nuga oskad kasutada. Ja teisest küljest, et milline on su eetika, milline see põhimõtted selle noa kasutamisel. Ja, ja teine aspekt siinjuures on see, et kui me selle noaga ütleme mingisuguse sisselõike, teeme, et arstid näiteks seda kinni lapid, mis me, mis me sõnaga oleme teisele haava löönud hing. Sellepärast et seal on see niisugune emotsionaalne taust, on, on hoopis teistsugune kui näiteks füüsilise ja noh, ütleme, see on niisugune keeruline ja niisugune võib olla kaasajal rohkem niimoodi esile kerkinud probleem, et et me olemegi jõudnud sellisesse kommunikatsioon joonist sõltuvusse ühiskonda. Aga meie niisugune toetussüsteem, hariduskoolid, töökohad ei ole lihtsalt nende jaoks seda avastanud. Tegelikult me peaksime seda kommunikatsiooni-kultuuri- ja kommunikatsiooni kui sellist alustama teadlikult õpetamisega juba päris lasteaiast. Et kuidas, kui sa midagi ütled, mis on selle sõna tulemus, noh, me õpetame ju lastele, et viisakas on alati öelda tere ja ja viisakas on ja kena on, kui sa teisele inimesele selgelt ütled, ilusti, ütled ilma ropendamata oma oma keelekasutust. Me oleme, oleme ju õppinud valdama ja haldama. Et nüüd oleks sinna juurde vaja ka niisugune sõnumi formuleerimise tarkus juurde panna, et, et kuidas me sellest oma teadmisest selle sõnumi vormistame ja kuidas me selle teisele edastame, nii et teine saab sellest innustust, inspiratsiooni suudab, selle vastuvõtt, saab sellest aru. Aitäh Kaja Tampere, jätkame järgmisel neljapäeval.