Täna saame tuttavaks kahe vennaga õplandist 1897 sündinud Leonard Larsson ehk viiks ta Lasse kuulus Rootsi viiulimeeste eliiti. Juba neljateistaastaselt võttis ta osa võistumängimisest õpsalas ja sai ka auhinna. Seal kohtas ta kuulsat juurt Anderžid, kes võttis poisi oma hoolde ja õpetas talle oma mänguviisi ja lugusid. Palju aastaid mängisid nad koos kodukandi lugusid, õppis lase oma isalt, aga kõigilt teistelt õplandi pillimeestelt, keda kohtas ühe tema eelkäija koos andes. Mängu on kirjeldatud kui rütmikat ja jõulist paljude topeltnootidega. See käib täiel määral ka viiks ta Lasse kohta kalasse, mängis kogu poognaga, mitte ainult ühe väikese otsaga, nagu mõnigi vana pillimees teeb viks talasse. Noorem vend Sven Larsson sündis 1000 üheksaselt üheksa ja mängis suupilli. Mõnedki rahvamuusika puritaanide on sellele 19. sajandi lõpul levinud vabriku pillile viltu vaadanud kuid fännimängu kuulates kaob igasugune võõristus. Ta on nii osav, et ka keerulised 16 kümnendik nootidega polskatale raskust ei valmista. Svennoskas ka paljusid oma isalt õpitud vanu laule ja oli Uplandis tuntud tantsuoskaja. Eriti meisterlikult tantsis ta von polskat. Lindistused on tehtud aastatel 1976 ja 77 biorclinges. Tore on, et need pole steriilsed stuudio lindistused. Mõlemad vennad räägivad vabalt ergutama, võtavad teineteist, tunnevad heameelt hästi mängitud loo üle. Nii on muusika oma keskkonnas ja tema olemus pääseb eriti hästi mõjule. Avaloona kõlab õplandi pools, Camille sõnad on üles märgitud Norbortseeritilt Vitingest. Ma polnud kodus, siis kui poega tehti, ma saapaid tallutasin vaksalas. Kui koju jõudsin, mada laual istus ja isa ema silmad olid tal. Minu eluõhtu on vana lugu ping söest, mida mängis lasse pillimängukaaslane juurt andes. Anders sündis ping söandaal arnast 1865 ja oli oma paremail päevil Rootsi nimekamaid pillimehi. Aastast 1905 elastaiuplandis. Neljaosaline valss on pärit tuntud pillimehelt koos Sandes silt, kes oma nime sai selle järgi, et ta poisikesena vana õpsalas hanekarjus oli. Seda lugu mängisid paljud vanad biorclinge pillimehed. Neljanda osa on lisanud lasteaia Sveni isa, Laashlažson. Kaevuloon Sven ise teinud, see kirjeldavad, kuidas isa kaevust vett tõi. File kõmmen, tekst on pärit jälle norkoor seedib tilti ja võiks tähendada umbes seda, et vanamehel vedas täringumängus nii, et võitis kaks nuga kahvli ja lisaks kolm münti taskusse. Järgnev polka on neist, mis olid populaarsed sajandivahetusel. Tolleaegsed rahvamuusikakogujad pidanud neid liiga tavalisteks ja nii on nende üleskirjutusi vähe säilinud. See kinnitab veel kord, et rahvamuusika kogumine on oluline igal ajastul. Ka praegu. Rong seda Soogen on lugu, millega Heedesse hunda pillimees Päär pärsson menud lös sai auhinna Uppsala võistu mängimistel 1909 ja 1912. Viis talasse õppis selle juurt, andes silt, kes oli käinud kolm korda seda menud löösilt õppimas. See läks mulle maksma 60 krooni ja kolm liitrit viina, rääkis andes. Järgmine lugu on üsna tuntud ühest 19. sajandi alguse laulikust. Ma koon endale triibulise seeliku, siis tuleb mulle igalt poolt kosilasi. Need sõnad käivad järgmise biork lenge poolska juurde. Sven hiilgab siin oma suupillimänguga. Tuleb märkida, et selliste lühikeste laulukeste loomine pillilugude taustaks on ka meie rahvamuusikas tuntud võte. Ta aitab pillimehel paremini viis ja meeles pidada. EK Lunda polska on jälle viiks talasse oma lugu. Viiekordne polska on üks vanaaegne viis omapärase kordusega esimeses osas. Kui 19. sajandi lõpul muutus polka, eriti populaarseks, tuli sellele tantsule sobivatest viisidest puudus. Selleks mängiti siis sageli marsse kiires tempos. Neid nimetatakse enamasti polkettideks. Lugu, mis nüüd tuleb, on aga meil hästi tuntud Tursamäe polka nime all. Õplandis kutsutakse seda lugu Skooningen, mis tähendab Skoone last lõunarootslast. Lasse laulab armasgooning armasgoo ning homme saad sa putru süüa. Ei tea, kas ta osatab sellega Skoonelasi, et nende murdes selline pudrutav hääldus on. Saate lõpulooks mängib piiksdalasemeile juurt, andes silt õpitud marsi, milles sai Mokvjardi pillimehelt andes Fry sellilt. Kaks viimast osa on ühe tuntud armastuslauluviis.