Tere õhtust. Räägime täna künismist. Stuudios on Peeter Liiv, Andres Luure ja toimetuse poolt Terje Soots. Kust me siis alustame, Peeter Liiv? Noh, esimesena meenuvad selle sõnaga künism seoses muidugi mõningad meie loomingulised inimesed nagu näiteks kunstnik Raul Meel kes küüniliselt sodis Eesti lipu peale mingisuguseid roppusi. Peeter Saul Sutter, Kaur Kender kirjanikest ja kaugemast minevikust. Mulle meenub kohe Urmas Ott oma oma legendaarse kaarte plaaniga. Et ma ei tea, kas minu taju on samane kuulaja tajub, et need on kõik sellised väga küünilised asjad. On kuidagi trendikas olla küüniline, hinnanguid antakse sellest seisukohalt. Kui küüniliselt me üht või teist asja suudame vaadata. Künism nagu vastukaaluks sellisele siirusele ja spontaansus ele. Minul tuleb sellega seoses meelde üks reklaam reklaamiteedist, mingit juuksehooldusvahendit, deodoranti. Ja kuidas seda reklaamitakse. Sa oled seda väärt? Ma arvan, et künism oleks vastanud sellele. Realism ütleb, sa ei ole seda väärt. Sa väidad nüüd, et tõeline kommunism on hoopis selline, mis ütleb, et sa ei ole seda. Ma lihtsalt tahan vastandite kaudu näidata, misasi on see, mida nimetatakse mehhanismiks. Kas me selle künismi vastandiga suudame kuidagi terminisse panna? No mina nimetaksin seda valevabaduseks Künismi vastandit. Aga võib-olla see on siis mitte Tunismivad vale künismi vastand. Siin läheb nüüd asi hästi keeruliseks. Jah, kõigepealt määratlema mõisteganism, vist on see põlglik, üleolev suhtumine nähtustesse igapäevaelus inimestesse. Mina arvan, et künism tähendab niisugust vaatepunkti asjadele mille järgi ükski inimene ei ole kunagi rohkem väärt kui teine inimene. Sellist erinevust kellagi väärtuses lihtsalt ei saa olla. Seda väidab tõeline küünik. Nii et see ei ole mingil juhul põlik ja üleolev suhtumine Jah, ei ole. See on selline suhtumine, mis naerab nende üle, kes arvavad, et nad on midagi väärt. Valekirjanik, aga selle asemel, et tõepoolest näha inimeste võrdsust Selles praeguses olukorras püüab saavutada inimeste võrdsust praeguse olukorra revideerimisteel. Noh näiteks ütleme kui sa oled tark, Sa arvad, et sa oled rohkem kui teised, sellepärast et sa oled tark. Küünik ütleb tarkadel ei tohi anda mingisuguseid eeliseid. Ühiskonna asjad tuleb sisse seada niimoodi, et tarkadele lollidele oleks võrdsed võimalused edu saavutada. Nii et järelikult need näited, mis teie, Peeter Liiv, täite, Raul Meel, Urmas Ott, on need vale künismi näited. No mina veel ei teagi, kas siin ongi Wismiga tegemist või mitte, aga ma arvan, et on sellepärast et künismi me tunneme ära sellest, et keegi karjub küünik. Olevaga, kes tunnevad, et alt on võetud ära võimalus pidada ennast teistest paremaks legitiimne õigus pidada ennast teistest paremaks? No näiteks Peeter Sauter iga seoses mulle küll ei tundu, et ta on selles mõttes vale küünik. Mulle tundub, et ta ei pea ennast teistest paremaks ja sea ennast teistest kõrgemale küllaga. Naerata välja. Võib-olla just teatud väärtusi. Võib-olla teatud inimesed peavad end teistest paremaks, näiteks inimesed, kes, On siivsed ropenda, vaatavad ülevalt alla nendele, kes ropendavad. Ma näen seal peetes autoripoolset väljanaermist sellisele siivsusele, mis siis on eneseväärtustamise aluseks. Ja pigem, ja. Seeläbi otsib inimese ehedat olemust, ta püüab inimest lahti raputada sellistest võlts omanditest. Seal ta ennast siis väärtuslikuks teeb. Ja me oleme Andresega rääkinud sellest, et küünik ei naera välja inimeste ennast vaid ta naerab välja inimese omandit. Millal ja inimene peab ennast teistest paremaks ja mille najal ta tegelikult kaotab iseenda Heda vahetu olemisena. Naerab välja inimese suhtumist omandisse. Ka suhtumist, jah, just nimelt just väärtustavad suhtlemist seal jah. Et kui mul on tarkus, mul on positsioon, mul on varandus, võib olla staatus, siis ma võin endale lubada sellist üleväärsust teiste suhtes, ma võin neid alandada ja näidata neile, et kuna neil neid asju ei ole, siis nad on anaväärsed. Tegelikult küünik naerab välja ühiskonna ebaväärtusi. Küünik naerab välja ükskõik, kas ebaväärtuse väärtusi, siin ei ole mingit vahet, miski, mis inimesel on ei anna talle väärtust. Väärtus on inimesel selle läbi, et on, mitte selle läbi tal midagi anud. Jah, siin on see, et et see omamise moment kuidagi tähtsustab praegu väga tugevalt see, mille najal inimene on, mitte et ta ise on vaid, mille najal ta on, mida ta oma. Igal juhul on künism seotud omandiga. Igal juhul, aga omand on ükskõik mis, mis inimese arvates annab talle väärtuse. Põhimõtteliselt on ka võimalik, et, et küünik või siis vale küünik. Naerab kaastun tööle, see on tõesti võimalik. Kui küünik seda teeb, siis ei solvu selle peale, beebi küllaga solvatakse siis, kui seda teeb vale küünik. Solvatakse, miks ajakirjanik ütleb või arvab, et tema on parem kui ta ei väärtusta kaastunnet? Kui küünik naerab välja kaastunnet siis see peaks mõjuma puhastavalt. Sest sel juhul on ilmselt tegu sellise võlts kaastundega. Selle aga, mille abil inimene teeb ennast paremaks. Kui aga võlts küünik naerab välja tõelist kaastunnet siis on tegu, võib-olla inimesed tajuvad seda siis näiteks. Võib-olla Andres vaidleb vastu ka miskitpidi, nad tajuvad seda pühaduse teotusena. Et see on nagu, nagu see võlts küünik trumbiks ka iseennast jalge alla hävitaks ka iseennast inimesena mitte ainult seda teist inimest. Nojah, siin ongi küsimus, et millest tuleb see, et inimesed tajuvad midagi, pühaduseteotus on? Kas tõesti sellest, et nad peavad pühaks midagi, mis on nendest parem, võrreldamatult parem. Või siis sellepärast, et see pühadus, millele nad osutavad, ei ole midagi muud, kui võimalus ennast väärtustada. Siin tuleks siis kaks pühaduse nii-öelda vormi välja. Kui inimene loeb ennast pühakse läbivate pühadust väärtustab siis on see loomulik koht vale küünikuna sarkastiliselt naerda. Beebi peab köögi peab pühaks Eesti lipu. Miks peetakse eesti lipupühaks selleks, et väärtustada ennast kui eestlast? Aga kui ma, kui ma ei saa ennast väärtustada kui eestlast, mis mulle jääb, siis veel. Sellega aastate koha pealt tuli mul üks näide. Praegu võib-olla natuke lihtsustatud näide, aga, aga hetkel võib-olla illustreerib asja näiteks suhtumine hulkuvatesse loomadesse linnades on praegu väga aktuaalne teema. Inimesed, et sisuliselt nagu jagunevad kahte Ühed ilmutavad äärmiselt suurt kaastunnet nende loomade suhtes ja, ja pakuvad välja kõikvõimalikke variante, kuidas teha nii, et see ei läheks massiliseks tapmiseks. Teised on aga ratsionaalselt, selle poolt tulebki võtta karme abinõusid tarvitusele ükskõik mis moel siis nüüd mind huvitabki, kuidas küünik see õige küünik ja kuidas vale küünik. Ei see kahte arvamust suhtuvad. Mul tuleb praegu on öelda. See ei ole praegu nii aktuaalne, aga võib-olla viis aastat tagasi 1000 saba küünilisena grossi, toidureklaam. Sellepärast, et, Miks sa, miks see tundus kõigele sinna sellepärast, et kassa väärtustatakse rohkem kui inimesi. Aga kas küüniline siis selles õiges tähenduses meie nagu sisuliselt räägime kahest künismi, kellest valegonismist ja õigest kriisist Asi on lihtsalt selles, et valevaga jaoks võib-olla ei olegi vahet Kes teda naeruvääristab, kas vale küünik või tõeline üürnik. Kui ta ei suuda naerda enda üle siis talle tundub alati vale püünikkondada, naeruvääristanud. Et Valev agarates ollus, siis ükskõik millele, kas selle solvumisel on loomulik põhjus või on see lihtsalt teine, tahab ennast paremust? Või jah, kui palav aga ei suuda suuda saada vabaks siis ei aita ükski küünik. Selles mõttes ta nagu parandamatu siis, aga tõepoolest küünik võiks ka öelda niiviisi, et miks te, inimesed peate ennast paremaks loomadest ja sellega õigustada kaastunnet loomade vastu. Noh, kui siin enne oli juttu Eesti lipust, kas Raul Meeli kunstiteos oli nüüd küüniline või vale, küüniline? No, ma kardan, arvame, et ta pigem oli küüniline. Ma ei tea küll täpselt, mida see tähendas, aga aga ma millegipärast arvan, et et Raul Meeli suhtumine eestluse vaatesse ei erine põhimõtteliselt nende suhtumises, kes ennast solvatuna tundsid. Siis aru no selles mõttes, et, Keegi võib ju vaadata reaalselt Eesti riigi olukorra peale. Ja kõrvutada seda. See oli sümbol Eesti riigi olukorrast, siis jah. No see võis seda olla, ma ei tea, kuidas see oli mõeldud, võis olla. Kas teie, Andres Luure väidate, et oma olemuselt künism kui nähtus ei ole sajandite jooksul muutunud, et nii nagu ta 400 aastat enne Kristust seal Kreekamaal sündis, et oma põhiolemuse on ta tänasesse päeva säilitanud? Nii vale Tõnis kui ka õige kanism olid olemas juba klassikaliste üürnikute ajal. Näitaks mõni küünik, kes käis äärmiselt vaeselt riides. Mõnestki ülikoolist, oli näha, et ta sellega uhkeldab. Ja et tegemist on vale küünikuga. Teisest küljest küünikutele on olnud iseloomulik alati võime naerda iseenda üle ja siis koos sellega ka teiste üle. Ja selline naeran, säilinud. Tänapäevane ma mäletan. Ma nägin ühte saadet hiljuti televisioonis, kus Briti suursaadik mainis, et nii eestlased kui inglased Armastavad pisut küünilist huumorit. Tähendab see siis tähendab, et me eestlastena oleme küllalt võimekad ennast üle naerma? Ma arvan küll, seda me ei võta, ma ei vaata eriti tõsiselt ühtegi niinimetatud pühadust võraga kas või sellega, kuidas ameeriklased suhtuvad oma tünnis Lippus. Ja kuidas eestlased sellesse suhtuvad. Künismi algselt sündides oli ennekõike seotud ikkagi omandiga. Loomulikult inimene arvas, et nüüd ta ei ole enam loom. Mul on midagi, mis mind loomast eristub. Küünikud näitasid, et inimene ei ole mitte kuidagi õigustatud pidama ennast loomaks erinevaks, rünnates seda vaimset laiskust mis sunnib nägema inimese väärtust ainult selles millise positsiooni ta ühiskonnas saavutab, kui suurt Eduda saavutada, kui palju tal on rikkust, võimu, kuulsust ja nii edasi. Et ta ellu jääks, muuhulgas mitte aga seda ta jääks inimeseks. Ütleme, need saavutused võivad olla ju ka väga loomingulise algusega, aga siis inimene nagu loorberitele puhkama ja läheb laisaks ja, ja mandub ära ja muutub rantjeeks ka vaimseks rantjeeks. Võib-olla kunism siis püüabki kaitsta nüüd seda loomingulist alget, seda loomingulisuse. Loomingulisuse kui sellisega, pättust ja naerda välja, siis sellist loorberitele puhkama jäämist, mis läheb ajapikku lihtsalt ütleme roiskuma. Et küünikuid on nimetatud ka kultuurimikroorganismidega, mis näiteks üks meie sotsioloog ühes oma essees. Et mitri Mihhail loba räägibki küünikutest kui kultuurimikroorganismidest, kui kultuuri sanitaridena lihtsalt lagundavad ära selle, mis on läinud roiskuma mis hakkab kultuuri mürgitama ja võib viia enese mürgistuseni ja kaitsevad siis seda loomingulist teadvust, mis pidevalt kultuuri värskendada. Et vaid nonii, näiteks künismi vaadata. Küünikud ehk teiste sõnadega vagad on need, kes ei mõista kohut teiste üle. See on jah, võib-olla väga oluline tunnus. Mul tuleb alati siit uue testamendi kristlusest üks üks Jeesuse mõte, et et me ei tohi olla kohtumõistjad teistele. Sest kui me oleme kohtumõistjad, siis me lähtume oma mingitest reeglitest mille najal me endi silmis on väga väärtuslikud. Ja Me vastandume mingitele teistele reeglitele, mis meie meelest ei ole väärtuslikud. Sellest kaasa ühiskonna vale künism võib-olla tulenebki loomuldasa sellest, et kaasa ühiskond on korporatiivne ühiskond. Siin on omavahel võitluses võistlusesse erinevad ühiskondlikud rühmad, ma ei ütleks isegi mitte niivõrd klassid, kuivõrd rühmad, korporatsioonid ja on selge see, et igal korporatsioonile on oma sisemine reeglistik, oma sisemine väärtustik. Ja selles konkurentsis püütakse nüüd maha teha konkurentide väärtusi, neid välja naerda harta välja sellega koos ka konkurente endid. Püüdes jätta muljet, et ainult konkurentidele, need, kes omavad mingeid omi, omatehtud reegleid aga meie tehtud reeglid on midagi püha ja absoluutselt et sealt siis võib-olla tekib see vastastikune noh, mudamaadluse poriga loopimine, lakkamatu see nagu kinnitab või toidab siis nende korporatiivsed inimeste identiteeti. Teisest küljest, realism ütleb inimesele alati, et tal ei ole vaja endale kohut mõista. Sul ei ole vaja pidada ennast teistest halvemaks. Saame ka paremaks ja paremaks, see on juba selge, et mitte paremaks, aga mitte halvemaks. Me kõik oleme ühepalju väärt. Ja mitte sellepärast, mis meil on. Järelikult Jeesus Kristus oli küünik. Jah, väga paljud asjad kuidagi tulevad sellistena, et noh, me rääkisime Andresega üks tuntud tees, et vihka pattu, mitte patust, et see päris ei käinud küüniku kohta, et pigem, et austa inimest, mitte tema omandit. Austa isiksust, mitte seda, mida ta omab ümber sõnastada. Arvestades ka seda, et inimene omab ka omadust eks ole, kui inimene on laisk, siis küünik ei naeruväärista mitte inimeste, vaid seda inimese vajadust omada. Laiskus. Ja selles mõttes peaks künism olema puhastava tõesti ühiskonna sanitar, miks sa, Jeesuse väide nüüd algkujul võib-olla ei sobi siia? Küünik ei vihka kedagi. Ta võib-olla ei vihka isegi mitte omandit. Vahita pigem naerab seda välja. Minu jaoks on väike vahe väljanaermise ja vihkamise vahel. Et välja naermisega saab hakata alati kaasa naerma see, kes mõistab kellel äkki avanevad silmad. Aga võib-olla saab, kui hakata kaasa vihkama oma puuduste puuduste plaanis. See, mis minus naeruväärselt, et ma tõesti nüüd ka vihkan seda, ületan selle. Et selles mõttes ka see algne jeesuse tees võib-olla toimiksin. Kas küünik on optimist või pessimist? Kui juba nii vastata, siis ta on pidanud ennast Kui ta oleks pessimist, siis ta ei ütleks midagi. Kas sa siis näitab, et küünik nagu usub millessegi? Kõnniku usub inimesse. Ja võib-olla see optimism siis tuleneb ja toitub ka suuresti sellest, et küünik taotleb ja võib-olla isegi suudab suudab mõista inimesi. Et ta nagu toitub sellest mõistmisest. Võib öelda. Jah ja ta mitte ainult suudab mõista inimesi ikka. Suudab aidata inimestel saada inimesteks. See on väga uhkelt öeldud, aga miks mitte ka püstitada selliseid ideaale, nii et me jõudsime siin vist kuidagi nüüd siis vale küüniku küüniku üsna terava eristamiseni. Ja selleni, et künism on tegelikult tervitatav ja, ja terve nähtus ühiskonnas. Künism on terve nähtus. No on ju väga palju räägitud huumorist kui millaski tervendamist. Ma arvan, et enamasti see huumor langeb kokku, organismid. Aga must huumor. No miks mitte musta huumori kohta eriti ütleme, et on küüniline just nimelt võib olla must huumor on kõige-kõige mõjusam. Võib-olla on probleem siis selles, et kuidas nüüd selgemini ära tunda neid kahte künismi vormi ühiskonnas, kultuuriteadvuses. Kuidas näha künismi väärtust ja teisalt siis mitte ajada segi tehiskuni sinu eba ebakünismi, vale künismi või mitte hakata seda väärtustama? Täpselt samuti mitte ajada vabadusse vale vabadused. Aga siiski on ühiskonnas saanud künism nagu teatud mingi negatiivse värvingu see sõna ise järelikult siis oleks nagu õige ka ja kohustus künismi mainet puhastada või. Noh, kes seda peaks siis tegema nähtavasti üürnikud ise või siis pakkuda mingi uus mõiste välja, kui see on tõesti niivõrd ära kasutatud teisest nahk ei tohi salata seda, et ta on küünik. Traditsioonide õigustab selle mõiste kasutamist ka täna ka, sest mina saan aru, et Sokratese järgsed küünikud olid olid väga üleolevad siiski kõige maise ja materiaalse ainese suhtes ja pidasid ennustama vaimsusest palju, palju paremaks. Aga võib ka öelda vastupidi, nad olid üleolevad igasuguse vaimsuse suhtes ja kultiveerisid samu väärtusi, mida loomad. Jah seda küll, jah, kui nad kutsusid üles looduslikul eluviisil ja tagasi pöörduda. Ka praegu on väga tähtis, et inimesed teadvustaksid, et neil ei ole õigust pidada ennast loomadest paremaks. Nii et küülik kutsub siis üles inimesi mitte ainult paremaks pidama ennast loomadest, vaid õppima loomadelt. Aga miks ka mitte õppima loomadel? Tundma maailma tervikuna sisuliselt. Jah, sest see ongi asi selles, et inimene sõltub sellest, et on inimene kaugemale oma ninast Ena. Just nimelt. Taine loomani taine teise inimeseni. Taine teisiti mõtlevad teisiti. Inimese kohta ta arvab, et teine inimene ei olegi. Ma usun, et me kõigi kolme huvitaks, mida asja kohta arvab kuulaja ja võib-olla siis jätame dialoogi otsad lahti. Ja kõikidel, kes asja kohta midagi tahavad arvata on selleks võimalus, kui nad kirjutavad Eesti raadiosse Gonsiori 21, saate maailmapilt ja panevad sinna juurde märksõna künism. Jah, ja küünik alati kutsubki inimesi väljendama oma mõtteid ja arusaamu ja oma vastukajasid andma välja. Olgem küünilised. Nüüd läheme meie, Peeter Liiv, Andres Luure ja Terje Soots aitäh kuulamast.