Tere, lugupeetud kuulajad ja kolleegid venekeelses meedias ei ole praegu kombeks nimetada Eestit isamaaks või kodumaaks, kui, siis irooniaga. See ei tähenda, et kõik siin sündinud vene noored ei peaks Eestit oma koduks. Kuid avalikus sõnas tähendaks selle tunnistamine, sildi kleepimine ja solvangud vallapäästmist, et olete oma suure kodumaa reetur, integrast müüdav nahk ja Eesti valitsuse ees lömitama. Nii hoiavadki paljud oma sooje tundeid Eesti ja eestlaste vastu rohkem enda teada, sest kes ikka tahab teda ja tema perekonda meedias solvatakse. Sõitsin mõni päev tagasi Lasnamäele bussiga, mis oli nagu viimasel ajal kombeks, üsna täis inimesi, harjutatakse eeldatavasti tasuta sõidu ühe omapäraga. Rahvamass surus minu vastu vene keeles vestelnud noormehe tütarlapse mitte kuulda, nende juttu ei olnud puhtfüüsiliselt võimalik. Noormees, hooklased sai tööd Hollandis, vahetas passi välja, hankis soovituskirja. Mõtlesin, et soovituskirjaga saab kindlasti soliidse ameti peale. Kuid tütarlapse küsimuse peale, mida sa siis hakkad sealt tegema, vastas poiss mitte just eriti uhkelt, et hakkab tööle laos tõstma laadi majad transportima tütarlapsega, hooples oma tööga Inglismaal, kus ta tegutses lihttöölisena kalatööstuses. Noormehe küsimusele, et kuidas seal kalahaisuga lood on, vastas neid, et selles uues kohas ei, isegi nii väga. Aga eelmises oli päris vastik viibida. Noorte välimus ja kõnepruuk rääkisid nende kasuks. Targad, heatahtlikud ja viisaka vene keelega inimesed vääriksid kindlasti paremat töökohta. Välismaal töötamine ja elamine on eestlaste jaoks mõnevõrra teise tähendusega kui kohalike vene keelt kõnelevate inimeste jaoks. Eestlased sõidavad sinna, kus on parem, venelased sõidavad ära sealt, kus on nende arvates halvem. See on sama vahe poolenisti täis ja pooltühja klaasi vahele. Ehk eestlased on oma riigi suhtes pigem optimistid, venelased, aga Eesti suhtes pigem pessimistid. See suhtumine levib kogukonna siseselt ja põhiliselt, et ikka meedia kaudu. Peaaegu alati, kui mõned venekeelsed inimesed satuvad kuhugi telesaatesse või trükimeediasse unnad Eesti riigi ja Eesti elu hea sõnaga mainimise peale kiitsid. Noored räägivad reeglina oma ärasõitmisplaanidest pea eranditult lääneriikidesse. Mõnede plaanid on naiivsed. Üks teles sattunud Maardu koolipoiss õpib praegu saksa keelde, et Saksamaale kolida ja seal ajakirjanikuna toda tal ei tule pähegi, et seal turul tuleb läbilöömisega tõsiseid raskusi. Et Saksamaal on omi ajakirjanikke küll saksa keel suus vastavasisulistes telesaadetesse sattunud Vene poliitikud, ettevõtjad ja õpetajad peavad oma kohuseks alati mainida, et nende lapsed või tuttavate lapsed tahavad välismaale kolida. Kuna Nendel pole eestist tulevikku. Ise, mängides Eesti ühiskonnas olulist rolli, olles päris hästi materiaalselt kindlustatud näitavad nad oma lapsi endast rumalamad ja vähem andekatena. No et lapsed ei saa omaenda kodus. Et ärakolimine on ainus võimalus ja ükskõik missugune tegevus välismaal olnud perspektiivika ja väärikam kui kodumail. Kahjuks hävitab selline meelsus noortes inimestes. Kodutunnet. Vanemad saadavad omaenese kätega oma lapsed minema, jäädes ise paigale ja saades tulevikus sotsiaalseid hüvesid ja pensione teiste kaasinimeste koju jäänud laste arvelt. Mingil määral on see omaenda kodumaa kaotamise tagajärg Venemaalt siia kolinud inimesed või siis Nõukogude Liidu lagunemise tagajärjel suure kodumaata jäänud vanemad, nagu ei sooviks, et nende lastelgi oleks Isamaa. See on vanema põlvkonna kompleksi külge pookimine noorele põlvkonnale ja sellest on tuliselt kahju. Kodutunne on aga midagi hoopis muud kui suurt palka. Alati võib leida paiga, kus tulud on veelgi suuremad kui seal, kuhu sa praegu parajasti kolid. Ja küsimus ei ole keeles, vaid suhtumises. Paljud eesti keelt mittevaldavad inimesed viitavad sellele, et selles keeles pole nende jaoks kasu ega perspektiivi. Et Euroopas ei ole see nii oluline nagu näiteks inglise keel. Eriti mugav on põhjendada keele õppimist oma kavatsusega tulevikus erakolida. Mullega tulevad meelde need Rootsi, itaalia, prantsuse, jaapani, hiina, teised diplomaadid, kes tulid siia mõneks aastaks ja seejärel lahkuvad Eestist jäädavalt. Aga nad õpivad ja räägivad hea meelega eesti keeles ka televisioonis. Siis aga ilmub Eesti teleuudistes ekraanile mõni siin aastakümneid elav kooli direktor või omavalitsuse etnik, kes ei räägi sõnakestki eesti keelt. Ja siis on mul küll imelik tunne. No ei ole need itaallased ja jaapanlased meist niivõrd palju andekamad, sõbralikkuse ja kultuuri küsimus. Mis on aga kõige kurvem? Paljud meedias esinevad asjapulgad ja muidu arvajad tõstavad mingil hetkel tähendusrikkalt puja lausuvad, me kõik saame aru, et minema sõidavad just kõige andekamad noored. Kindlasti on välismaale õppima või kõrget kvalifikatsiooni nõudvat tööd tegema suunduvad inimesed. Aga see ei ole ju valdav osa ära sõitjatest, annet on vaja ka kodus hakkama saamiseks. Me naudime ju siin Eestis sadade tuhandete andekate inimeste loodud hüvesid. Ärakolimine ei ole reeglina andekas, see on soov saada lihtsustatud teel hüvesid, mida on loonud teiste riikide kojujääjad. Nii lihtne see ongi. Aga selle vale väite kordamine, et Eestisse jäävad vaid laisemad ja rumalamad noored, on omaenda laste halvustamine. Väga hea, et piirid on avatud ja inimeste valikuvõimalused seetõttu piiritud kuid vaid piiratud inimene võib 21. sajandil lahterdada meid andekataks migrantideks ja vähem arenenud püsielanikeks. Minu jaoks jääb aga arusaamatuks, miks sõna saavad põhiliselt just sellised lahterdajad.