Tere päevast kõik vikerraadiosõbrad siin ja sealpool eetrit ja tere tulemast vikerraadio 45. sünnipäeva tähistamisele. Aga te võite ise aru saada, algas just äsja mõni sekund tagasi otseülekanne siit raadiomaja esimeses stuudios ja me oleme siin teie seltsis, järgnevad poolteist tundi, et viia läbi seesama palju räägitud meele jaoks võtta ja ja head kuulajad, kes te olete praegu vikerraadiosagedustel, te võite panna ka vikerraadio kodulehe endale arvutites valmis, sest te võite ka veebikaamera vahendusel kõike siin toimuvat kabildis jälgida. Meil on väga palju sõpru, meil on poolehoidjaid, meil on, ma arvan, võib isegi öelda fänne. Ja kuidas me muretsesime, et mida ta sünnipäeva koos sadade tuhandete inimestega see ei ole väga lihtne, aga me mõtlesime välja. 22 aastat naerutas eesti rahvast ja vaimustas, ma loodan ka meelejahutaja ja täna soovime õnne. Proovime ta ellu äratada, me vaatame, kas eesti rahvas oskab ikka veel sama hästi naerda eesti naljameistrid, samu häid, sama häid ja samu häid nalju kirjutada ja eesti näitlejad neid sama efektselt ette kanda. Meil on hea muusika, meil on palju külalisi, loodan, et see kõik saab olema väga-väga võimas. Ja hoogsa alguse annab meie otseülekandele muidugi ansambel Kukerpillid ja nende lugu kannab vana tuttavat pealkirja pole sul tarvis teada, mida ma teen. Kukerpillid, muide, on peaaegu niisama vanad nagu vikerraadio ja neil oli kaks päeva tagasi sünnipäev, nii et nad on ka aplausi ja hurra ära teeninud. Meie poolt ka palavad tervitused, nagu tabavalt öeldi 40 aastat ja kaks päeva oleme me eksisteerinud. Ja eriti täname vikerraadiot sellepärast et oleme otse-eetris oma juubeliaastal Eesti televisioon. Kahjuks seda võimaldada, aga läbi vikerraadiumi siiski imbusime rahvusringhäälingusse sisse. Aitäh aitlask Kukerpillidele. Ja muusikalisi üllatajaid ja külalisi on meil kindlasti tänase õhtu jooksul veelgi aga kõigest järjekorras. Vikerraadio on juba kord selline raadiojaam, mis peab lugu traditsioonidest kartmata samal ajal ka uueneda. Ja me oleme mõelnud, et selle meelejahutaja saate püüame läbi viia umbes nii, nagu ta võis olla aastakümneid tagasi, kui Eino Baskin teadvustas sketši korralikult sisse autorid, pealkiri ja näitlejad, kes esinevad, daamid ja härrad, head raadiokuulajad internetis, meid jälgijad. Teie ees on esimene meelejahutaja tänane sketš, mille on kirjutanud Andrus Kivirähk. See kannab pealkirja. Patrioodid esitavad Tõnu Oja, Jan Uuspõld ja Märt Avandi. Ma läksin hommikul bussipeatusesse, et linna sõita, aga noh, seal iso juba Uuno ja väin. Sõbrad, mul naabrimehed joovad õlut, mina muidugi. Tere. Ja sina minema, sa oled lips ees ja puha, no ma mõtlesin, et ma sõidan linnapeal seal tuttava mehega kokku saama, lubas wind Soome tööle sokutada, kogu Soome Soome ja saadad minna Soome, jah, Väino, kas ta ta ütles, et ta tahab minna? Ei, ma kuulsin täitsa selgelt, ei no jaa, no Soome ei kiita ma seal või midagi, seal makstakse väga hästi. Kas sina enam eestlane ei olegi? Ei no ma olen ikka, aga sina pole enam eestlane. Kas sa seda tead, et kodumaad ei saa saapa taldadega kaasa viia? Ei no seda ma tean muidugi, aga ka oma süüa päriseks. Ma ainult noh, tööle Väino, kas sina oleksid nõus soomlase heaks töötama mitteelu sees? Kurat. Kekkoneni ajal nad lakkusid, kõik seal Moskva ei sedasamust Ki soomlase jaoks, minagi tõsta õlekõrt kamast üles ja sina, Eino, tahad minna soome orjaks läbi? Ei ole, ei ega ma ei lähe mitte orja Allex sees. Ütle mulle, kelleks sees ma ütlen, südame ajab pahaks, kuidas inimestel enam kübetki väärikust ei ole, raha eest minnakse kasvõi neegrile sulaseks ja lähevadki see pilli, Reeda tütar, see käiski lausa Ameerikas, oli rikaste neegrite juures lapsehoidjaks. Kas võib-olla hullemat alandust ja see armas taevas küll eestlaste sugu edasi on ikka alla käinud. Meie esiisad olid ikka mehed, selg oli sirge ja mitte kellegi ees, nemad mütsi maha ei võt, armastasid ja austasid oma kodumaad ainult püssi ähvardusel läksid võõrale maale ja siis tulid kohe tagasi ka, nii kui vähegi sai. Nii kallis oli neile Eesti, aga nüüd pole muud, kui saba seljas soome nutma ajab. Ma ütlen ausalt, sinus teine oma ei oleks seda uskunud. Mina mõtlesin, et sina oled ikkagi eesti mees ja patrioot, ei, aga vaata, mida siis ikka teha, raha on ikka väga vaja. Pere tarvis toita, üürmaks, kuidas ma saan? Meie kandis õige tööd pole, aga mai saa nälga surra sellepärast et ma olen eesti mees, patrull, siis läheb see soomlase raha eest ostetud toit kurgust alla või? See õigel eestlasel kurku kinni. Mina sööksin ennem sõnnikut just. Vaata neid, Heino, kas meie oleme läinud võõrale maale pudrumägesid ja piimajõgesid otsima? Ei ole. Meie Väinoga elame Eestis ja jääme ka Eestisse nagu raudnaelad, hoiame Eesti maas kinni, sest meie oleme eestlased ja kust te raha saate? Tööd ju põle. Milleks siis töötu abiraha on välja mõeldud oma Eesti töötu abiraha oma Eesti valitsuse poolt makstud? Ka see härrakesele ei kõlba. Minu meelest paremat asja ei saa olla. Selle eest ostetud leib on palju magusam kui välismaa piparkook. Nüüd küll, aga see ei ole eriti suu, aga selle eest Eesti enda oma. Ja kui väheks jääb, noh, eks siis võta invaliidi toetust. See maa ei ole invaliid, Sa invaliid. Kelle süü see on, ütle mulle. Sa ei ole invaliid, kuule, ta ei ole invaliid, mina ka ei olnud invaliid, aga siis ma süstisin endale Tynkkynaga alla. Nüüd olen kingitus, läks kenasti siniseks ja sain arsti käest kohe kõik vajalikud paberid ja nüüd saangi iga kuu invaliidsuspensioni oma eesti invaliidsuspensioni. Elan ausalt, armastan oma kallist kodumaad, ei kipu võõrale maale kullapottide juurde, et siis tinti lina alla ja siis see on küll nagu kole. Ei no muidugi, sinu arust on kodumaa reeta, parem eestimaad hüljata on elus, kurat, meid on niigi vähe ja need saa raha ka veel jalga lasta. Tõmbaks sulle praegu vastu, pakivad loru? No kui sa tinti süstida ei taha, siis raiu sõrm maha. Näe, mul on mõlemal käel üks puudu, nüüd olen grupi peal, elan kenasti, pole mõtteski kodumaa peale sülitada, võõrsile putkata ja, aga kas siis selle eest invaliidsuspensionist jätkub? Mul on p Mul on ka pere. Kõik Londoni invaliidid. Mis asja nagu lapsi ka muidugi ega mina ei kasvata oma lastest mingeid litse ja pätte, kes tulevikus Eestimaale vee peale tõmbavad. Mina kasvatan ikka patrioote, selliseid, kes on eestimaale truud surmani. Ja kui sul ikka veel väike invaliidsuspension tiksub, vaat siis ei teki neid võõramaale kolimise mõtteid, siis meie rahvas jääb alles, nii et sina mõtle järele, kodumaal on täiesti võimalik, ausalt, ära elad, ei ole tarvis võõrma kapitalisti teenida, las rügavad ise, meie oleme oma maa pärisperemehed ja meil on oma just nagu laulus öeldakse, Eestimaa, su mehemeel ei ole surnud. Nojah, ei, ei, kui te nii räägite, sinna Soome ei kipu ka võõras. No just täpselt, nad ei oska eesti keelt Motchi surra-murra surra, kuidas sa selliste siparatest hulgas elada, noh, see pole kellegi elu õige elu ka kodumaasse, nii et ütleme siis, et sõrm või siis et tinti naha alla või tinti ja ja no eks neid nippe oli igasuguseid. Näete, rästa toimul vedas eriti tema sai puhtalt joomisega invaliidsuse kätte. No ja ega see on jah, nagu õnneloos, tõesti. Sa Eino käigi, nüüd jääb poes ära veel paar õlut, siis arutame seda asja edasi siia. Igal juhul see hull soome minemise mõte, see viska kohe peast, tantsija tahtis, isamaa on ikka isamaa ja minu õnn ja minu rõõm. Isamaa ja emakeel. Need peavad inimesele püha. Eks nad on ka, olgu, mehed Ma lähen toon õlut ja siis rääkige täpsemalt, kuidas seda invaliidsus kõige lihtsam saada on. Küll on hea modeid, kohtasin muidu siiagi lolli peaga läinud Soome hai, eestlase kohtan ikka kodus. Tõesõna. Peab olema patrioot. Nagu klaver põõsas, on meil selle intermeediumi autor ka saalis Andrus Kivirähki samana nali naerma ka või? Nooh? Eks ta ikka ja esitatakse jah, muidugi. Aga kõrval istus kamraad, juur, kas teda ka muigama võttis? Natukene, sa jälgisid kindlasti. Ta keeras kohe selja, mul saaks, saaks säilitada sellise kivinenud ilme. Kui kirjutada nalja raadiole, siis mismoodi sa mõtlema hakkad, kas raadio nalja kirjutamine on teistmoodi asi kui muidu? Nalja kirjutamine? No ei tea, ei, igatahes otseselt ei ole dialoomulikult mingit sellist tegevust või sisse kirjutada ei saa, et eks ta puusalt dialoogil põhineb, aga ma arvan, et ei erilist vahet küll ei ole, nüüd. Aga veel, kui oma saba kergitada ja rääkida meelejahutaja vikerraadiost, siis millised sinu esimesed mälestused on vikerraadio peale mõeldes? No eks meelejahutaja pühapäev algas alati, et see oli, see oli ju selge, et sai kaua magatud ja siis juba köögist kostis sele meelejahutaja alguses alguses need tunnushelid ja, ja noh, siis sai juba köögi kobitud ja siis meeleautod kuulatud ja siis tuli kohe otsa tarkade klubi ja, ja nii see pühapäev läks, aga teistpidi nagu pühavete kujutanudki. Kas mingi õige väike tõuge selleks, et sinust sai naljamees, võib-olla ka meelejahutaja? Noh, muidugi kindlasti, et kust seda nalja ikka tollal nii väga sai, et see oli üks põhilisi kohti käia, nii et ei, see oli väga võimas värk, et väga hea, et sa nüüd selle üheks päevaks surnust üles äratasid, selle asja. Aitäh Andrus Kivirähk. Me jätkame muusikaga. Ja jätkavad neljakümneaastased kukrid Punaviameeri. Eks me oleme lülitunud samuti nostalgialainele. Ja see lugu tuli meelde siis, kui siinsamas raadiomaja ees tuli vastu üks kena naisterahvas. Pole halli peaga tuleb välja. Tal nüüd on juba kuus lapselast. Aga 40 aastat ja kaks päeva tagasi oli ta punase peaga ja samuti kaunis üks, kaks, kolm, kaks, kaks. Oh puuna. Sinule kitse. Jaak Salla koolielule Käesroosas puid ja pöörvaod salakosin auku näha. Sinule ja. Minule. Punapea meeri. Minu. Oh, mu la veame. Minule. Nüüd aga kõik need, kes raadiote juures on, peate nuppu veel kõvemaks keerama sest Yinini ja ossatšuki 1976. aastal kirjutatud intermeediumi koorijuht esitavad Ita Ever ja Eino Baskin. Eksponeerimine seda nõukaaegset huumorit siis, kui taastate tegime koos kahjus nende näitlejatega keda enam ei ole meie hulgast, ma mõtlen Mikk Mikiveri, Ivan viidigija, Ago Saller, Helle-Reet Helenurm ja tervise suur kamp, kes meile tuli, Tõnu Aav. Ja eksponeerimine just seda Miks ma, ega ma sinna nimekirja toppinud, no mis sa nüüd. Ja, ja ma pean ütlema, pean ütlema seda, et et see lugu on kirjutatud veel varem kui 76. Ta on ju vene autorite jogeenini lugu, mis on kirjutatud 42 aastat tagasi. Kivirähk ei olnud siis elus veel. Lähme siis ette heita selle loo. Mis asi see on? Mis meil siin on? Avalduse kaadriosakonna ülemale mulle palun võta mind ametisse see laulukoori või? Mis asja laulukoori dirigendina kyll kõndina. Sedasi, aga kus te varem? Ma küsin, kus te varem töötasite? Või jumal hoidku, ma küsin teie käest, kus teie töötasite varem? Katk, miks ei ole? Mul on kaks tükki, mul on kaks vasakut, no mis siis. Aga miks ma ei kõlba, dirigendid, kes seda ütles teile issand lolliks leidega, kus te varem töötasite, muide Ma küsin, kus, kus te töötasite varem? Kuid lolliks või kus te varem töötasite? Mis asja kurt või kuidas te siis mõtlete kooli juhatada? Kuramus, kuule, mis ma räägin. Kuidas teie mõtlete koori, Pill keelida? Ta on niikuinii ei kuule, mitte midagi, hakka veel kirjavahetust pidama. Oot-oot, ma kirjutan kohe, oodake üks moment. No lugege, armuline, palun. Palun kirjutage suuremate tähtedega. Mullen, vilets nägemine, vilets nägemine, Kaavel. Vilets nägemine kaaneni või? No kuidas te siis noote kavatsete lugeda? Kindlasti on hullumeelsus pärit ausõnaselge pilt, aga mis hea pärast siia keriskajat, vot sellest ma küll aru ei saa, miks erinevate peab vist kirjutama ja muidu tuleb, tuleb kallale. Viimaks. No niimoodi kannatus, seltsimees patri, keeva kannatust, kohe kirjutan. Suvatseb pisut oodata. Mis andis, jumal, mis asja temaga. Ta ei kuule ju mitte midagi paremat, naeratan teile. Kuidas need sihid üldse siia satuvad, mõisatest aru, kuidas neid lastakse vabaks hullumajas? Vaat sellest ma üldse aru kirjutamini no loe sees loe. PS jumal jälle muidugi kirjutab otototoot, miks ei saa? Loe vana nõid? Sellepärast, et kuridirigent, et koorit, dirigent ei kuule, kuidas koor laulab? Kukepea ma näen ja kuulen huulte liikumisest ju ära, kuidas nad laulavad, selge, Asjon kudu. Helistan kiirabisse kohe, kui ta juhet läbi hakkab närima. Aga temale kirjutan, nüüd helistan ülemustele. Nii. Oota, ma kirjutan sulle kohe. Loe. Helistan kohe direktor ei leia, kooskõlastanud emaga. Pole mõtet helistada, kõik on ammu kooskõlastatud. Lugege, kui ei usu. Siiran, direktori resolutsioon. Seltsimeesmodellitöö all on muidugi üksikuid puudusi. Kuid need tulevad tal töötöös ainult kasuks. Petskaayonaa direktori käsi on ka direktor isiklikult, kirjutas alla. Miks ta seda kohe ei öelnud, minule muudkui jahvatavad siin oma kuulmisest ja nägemisest. Aga asjast endast diviitsatagi. Võda terrigeeri terviseks. Teeni muusat. Siin on allkiri. Ma ütlen terrigeeri kärviseks, teeni muusat, siin on allkiri võtta avaldus. Tore, et meie oma vikerraadio on inspireerinud inimesi nalja kirjutama, nüüd on see koht, kus Andrus Kivirähk peab Mart Juurele selja keerama, sest et mardi juures kesi ülekuulamine vikerraadio keldris esitavad teile draamateatri näitlejad Mait Malmsten, Märt Avandi ja Jan Uuspõld. Võib-olla selle sulle veel kõrval sisse kaks ööpäeva. Halastage, härra Elgulo. Ärge piirake mind rohkem, ma tunnistan kõik üles. Olgu peale, hakkame siis pihta. Mis mul ümber oli, kui töölt tulin ja mind saatsid koju Sumantlisil. Õigus, aga mis langes tilga järel? Tilk kaunim linn on Eestis, Türi, Paide äkki Kärdla. Tartu kaunim linn on Eestis Tartu. Kes Tartusse jäid, sinna jäid minu isa ja ema. Rohkem ei jäänud Tartusse kedagi. Vaata. Kuhu sinu õde ja vend jäi. Räägi. Ärge tapke mind, ärge tapke, Ma olen rahulik kodanik ja sinna jäid minu õde ja vend. Kassad taati, mäletad, millist taati? Seda, kes oli jalul varavalgest saati. Ah teda muidugi loomulikult mäletan, ikka oli mõni töö tal pooleli. Mõisnik ega kolhoosi esimees ema, nälg ei keele peal keele peal keele peale kiire küsimuse elu elu sundis. Millal te sellest kõigest sulle rääkis, siis, kui voolis pajupille? Ja mis ta lõpetuseks lausus ikani. Ta ütles, et kuigi elu polnud kerge, leidus siiski küllalt õnne, aga sellest alles hiljem aru saada. Paneme kirja, aga sellest alles hiljem arus nõndaks. Aga mis asi olgu ühel seikleval priiuse Rüütlil alati vööl pistada? Tegelikult võiks seda hoopis põues peita, sest nii on kindlam. Ole vait. Sinu käest küsida, kus priiuserüütlid oma pistodasid kandma peavad? Kas relv on ka imelik, talisman? Vaata, kas on imelik. On küll on küll, härra Elgula, isegi väga imelik. Aga Chaka taktika on veel imelik. Tšakad Arktika esimest korda kuulen mida tsaka taktika endast kujutab. On see mingi uus huvitav teooria või pigem nagu põnev praktika, jah, on mari leidnud palle ja malle leidnud kalle läbi Chaka taktsammul, et hästi ma kirjutan nimed üles nende Mallede ja kalledega, nendega tegeleme hiljem. Aga nüüd jutusta, mida sa Barcelonas tegid. Käisin mahla jooma. Mul on andmed, tutvustasid vana toomast, seda ma tegin, kaugel Roomas. Yokohamas käisid tulpe turult toomas, ikebanat loomas. Tulbid on pärit Amsterdamist, olin veel noor, kui läksin ära rändama, kõik oli mul veel ees ja tee nüüd kulunud ta uhku kuu. Rändurmees rändurmees meie silmis oled ainult rändurmees, oled ainult rändurmees. Miks sa oled mees, kes rändab mööda teed? Käik aitab tänaseks valvur viivankongi tagasi. Just nii, härra ergula. Aga kas see pole vahest liiga julm? Sellele vangile ei meeldi trellid kohe mitte üldse ei meeldi. Talle meeldib naer, talle meeldib armastus. Talle meeldib kõik see, mis meie sees on, kaunist veel. Vähemalt mulle. Selline mulje on jäänud nendest vestlustest, mida me mõnikord peame, kui uni ei tule. Üks meis, naine, teine mees. Selja sügamine ja koogelmoogel meeldivad mulle ka, härra Elgula. Meil oli küsida, mis kellelegi meeldib, vaid tehakse, mida tarvis. Näiteks mulle isiklikult meeldib puutumata loodus. Meeldib olla noor ja oma rahvaga. Mulle meeldib olla koos, selle asemel, et siin istuda ja kuulata, muinaslugusid muusikas. Aitab lobast. Rändurmees jääb kuni tõkendi muutmiseni vahi alla. Tooge sisse järgmine kahtlusalune, kes see on? Keegi ranna kolhoosnik, keda kahtlustatakse paadi valmistamiseks ettenähtud linnuluu kõrvaldamisest ja selle asendamisest kvaliteetse tammepuuga. Samuti vajab selgitamist, miks ta ei pannud pilliroogu mastideks ega puna ballekesi purjedeks. Ehkki vastav korraldus oli kolhoosi juhtkonna poolt antud. Aitäh, Jan Uuspõld, Märt Avandi ja Mait Malmsten. Nüüd on selline situatsioon, et minu silmavärv on laiali. Õnneks ei ole televisioon ja Kukerpillid minu arvates ka neil raskusi nüüd selle laulu käivitamisega, sest see oli nali, mis mõjus muusikutele eriti hästi. Salkneb Larissa Andablid. Kukerpillid jälle ja nüüd on siis kätte jõudnud see hetk, kus, Nii juur- kui ka Kivirähk peavad seljad keerama, sest tuleb nali Veiko märka sulest. Selle pealkiri on Kalevipoeg karjäärinõustaja juures ja lavale tulevad Hilje murel, Jan Uuspõld. Tere. Tere, teie nimi, Kalevipoeg, Kalevipoeg, tuttav nimi, olen kuulnud ja millised põhjused täiteid meie nõustamisbüroosse kuvand on maha jäänud? Ei vasta maailmastandardile, ei anna enam rahvuskangelase imagot välja. Globaalne situatsioon esitab uusi väljakutseid, pean jääma eestlaseks, aga eelkõige saama eurooplaseks. Kas ise tulite nii huvitavatele mõtetele? Ei nüüd mina, lihtne, harimatu rahvuskangelane saadeti kõrgemalt poolt Gustalt Kultuuriministeeriumist soovitati tungivalt teie poole pöörduda, lubati selleks puhuks isegi käed kalju kammitsas ära võtta. Ajutiselt muidugi. Kes lubas, lang ise? Oli vist ja lang, no sihuke käbe ja libeda jutuga sell, just, just siis on teile tähtis asi. Võtame rahvuskangelase kuvandi uuendamise koheselt käsile, kõigepealt muidugi rõivad, mis teil siin siis on, rahvuslikud mustrid, naturaalne vill? No need võivad jääda küll, öko läheb praegu kogu maailmas peale i. Mis elukas see on, miks ta meid torkas? Palun vabandust, see on siil diil, miks te seda kaasas veate on minu sõber. Ta aitas mind, kui sortsi poegadega võitlesin, ütles serviti ja mina lõin serviti, visake kohe minema, kui te muidugi oma kuvandiga globaalses situatsioonis läbi lüüa tahate püks? Kas tõeline eurooplane käib ringi koos nõelteravate okastega loomaga mida arvatakse siis meie rahva külalislahkusest avatusest, koostöövalmidusest, kui teil tingimata lemmiklooma vajan, võtke parem see mis eluga söövelon. Toa küülik. Lontiskõrvaline, armas, pehme, lojaalne nõu annab, ise ei anna, aga teistelt ära kah ei võta. Sihukestel jalgu all ei ole, mõõk lõikas ära. Ah, las olla pealegi, nii. See näitab maailmale, et Eesti on kõrgelt arenenud riik, kus pööratakse suurt tähelepanu ka erivajadustega inimestele käia ikka saate natuke ebamugav olla, harjun ära. Nüüd siis mõõk, mis teil vööl on, kas seesama raiuski jalad alt ära ei, see teine, see, millega ma võitlesin raudmeeste vastu, siis visake seega minema. Moraalselt vananenud külm rel, teist küll kangelaste idee. Mul on relva vaja. Muidu raud mu pulbriks kolm, hirm, võõras, ärge muretsege, me leiame Teie jaoks infoühiskonna tingimustes sobiva relva. Kui te muidugi tingimata peate nendega, ütleme oi kuule peol raudne, minu kõige hirmsamad, lase hea küll, hea küll. Võidelge, rahvas armastab äksenit, teravaid elamusi, aga mitte sihukese vana mõõga kontsuga, võtke, näete, see on sülearvuti ehk laptop, till tell, inspiron, väga eksklusiivne mudel. Pisikesi proove. No mis siis, pisike siil oli veel väiksem, aga vaat kui hea nõu andis ja läpakas on igast stiilist miljon korda targem. Teate, te hakkate korraldama küberrünnakuid, nende eest pole raudmeestel üheski maailma otsas pääsu, mugav. Ja ei saasta, loodust ei oska ju lõik, rünnakuid õpid. Me saadame teid kohe kursustele balti kaitseuuringute keskusesse. Microsoft Worldi tunnete ei tunne. Ma tunnen ainult saarepiigat. Siis lähete algajate kursusele Ma kirjutan teie elektroonilise avalduse, saadan ära ka. Ei ole, peaküsimus on veel lahendamata, ma siin vahepeal jõudsin järeldusele, et teie nimi ei sobi Euroopasse. Kalevipoeg ei sobi euroopasse. Liiga pikk ja raskes tiheldatav, aga olge mureta, küll me midagi välja mõtleme. Ja nagu arvata võite, armsad kuulajad, lõppes kõik hästi. Kalevipoja uus nimi on Sweet poeg. Ja loomulikult võeti tema küljest ära barbaarse ebaesteetilised kaljukombitsad, mis vägilased kinni hoidsid. Nüüd sõltub Speed poegi käekäik täielikult Euroopa keskpangaotsustest direktiividest, mis hoiavad teda palju kõvemini kütkes kui taevaisa nõiakunst. Aitäh Hilje, murelile, Jan Uuspõllule ja nüüd midagi täiesti uut. See on vokaalansambel, millel nimeks chillin, võib-olla paljud raadiokuulajad, võib-olla paljud teisedki, kes te olete täna vikerraadio sünnipäevale tulnud? Ei tea neist palju, aga need on noored inimesed, et kellele meeldib laulda ja esimene lugu noortele kohaselt kannab nime põdra maja. Aitäh see oli, nagu me kohtume peatselt veel ja ma juhin tähelepanu. Kõigile ülekandev veebis jälgijatele, et selline bänd, kes ei kasuta mitte ühtegi tehislikku instrumenti, kõik see, mida te kuulsite, oli tehtud nende endi Suudega võib loksutada. Peale meelejahutaja on loomulikult eesti rahva ühises mälus veel rida tekste, olgu need siis filmistsenaariumid, vaid ka mõned muud tekstid, mille sellised väljendid või fraasid on hakanud elama oma elu. Ja seetõttu on mul väga hea meel siia lavale nüüd paluda ka üks näitleja, kes veel ei ole täna meie ees olnud, olge hea, Tõnu Aav. Ja olgu vihjeks öeldud nii palju, et algusaegadest peale On vikerraadio eetris pööratud väga suurt tähelepanu ka sellele, et vikerraadiot kuulajaid jaguks ka aastakümnete pärast. Jaa, palun, Tõnu Aav. Kõrg ohtusid tee peal rebaseonu kilpkonnaonu. Jääk Tsee pistiitšemmu tulle. Jääkaine tulest väljes kilpkanne aena. Eestusin ja kannatasin, rebatsioon. Soitš dekossilma jääd tuli kõrveta seika. Põles ootaks ära. Saba on ikka alles, ütles kilpkonnaonu ja pistis sabakoorest välja. Rebaseonu oli seda juust oodanudki, haaras sabast kinni ja kitsas. Vees ka juurikad käest ja võta mul sabast kinni mao puhun. Ligiooni. Kas imestab rebaseonu, ma hoian sind sabast. Kilpkonnaonu karjub veel kõvemini. Segaselt laseb rebaseonu sabast lahti. Kui rebaseonu ja kil, kui rebaseonu kilpkonnaonu sabast lahti laskis ja see põhja vajus tulid mulgid vee peale ja tegid Äityu. Rebase no ei lausunud selle peale sõnagi, aga kaldal istuv konna tädikuulise karjus vastu. Nüüd panid kõik konnad. Siin pole teegaageenbole käega. Ja konnatädi karjub veel kõvemini. Käib kilpkonnaonu juurest põhjast tõuseb uuesti mull äitum. Ikele konnad, lärmavad kärg, barri kärn ja barri ja konnatädi karjub veel kõvemini. Rebane on sootuks segi, vaatab vette ja näeb, et vesi tõepoolest pole sügav, kuna teine rebane seal sees istub. Ta pingutab, et veel vaadata ning lendab mööda järsaku robinal vetekonnad karjuvad. Kooker päevi kokker, päi. Kilpkonnaonu mullid teevad aga ikka Äitu. ERR-i kiriku Verlikke. Südamlikud tänu Tõnu haavale, kes muide on esimene korda rahva ees pärast pärast pikka haigus, nii et ma arvan, et see oli tõestus tema väga heas sportlikust vormist. Nüüd aga kuulame tšillit ja seal lugu, mis kannab pealkirja, kui mind kutsud sa ja mille on eesti rahva südamesse laulnud Jaak Joala. Kutsuva ei. Ma tulen. Kui. On taevas tume, see suhe. Ita Ever kas siis on nii, et näitlejad, kes mängivad palju komöödates ja teevad rahvale nalja? Tegelikult väga tõsised inimesed, vahel öeldakse. Üldiselt küll, kuidas keegi. Aga mina olen üldiselt niisugune inimene, kes armastab head nalja, armastab ise teha, nalja, kuulata, head nalja. Mul oli kunagi mõne aasta eest, oli üks niisugune juhus, et esimesel aprillil minult küsiti, et vabandage, kuidas teil on ikkagi niisugune hea mälu, et te jätate nii palju näitemängu tekste meelde, et millisesse tuleb. Ma ütlesin, teate, mul on üks niisugune tee, mida ma joon. Ja siis öeldi, et oi kui kena, aga kas te annaksite meile selle retsepti? Mõõtsin ja meeleldi, aga teate, ma ei mäleta. Kas tänapäevases elus on kerge leida naljakat sobilson olla? Ma usun küll, kui ise käid ringi avatud silmadega ja ja avatud oma meelega vastuvõtuks, siis on nalja küllalt. Igal pool oskab tähele panna, seda tõestab ka tänane meelejahutaja. Ja, ja väga mõnus on kuulata väga, aga aitäh ei tohi, Tower. Morgid. Muusika käes on kordne, kuulame kukerpille ja lugu kannab jubedat pealkirja mõrtsuk. Meil on selle looga ka väga keerulised suhted, nimelt kui me seda esitasime esimest korda avalikult, siis oli palju pahandust, sellepärast et oli veel üksikuid üksikuid kitsaskohti elanikkonna juur-puu- ja köögiviljadega varustamisel ja ja miks me just nimelt sellele vihjasime, tekkis küsimus ja pahandust oli palju. Kui sibula Järgmiseks kõlab sketš Mart Juure sulest. Selle pealkiri on, me kuuleme teid ja lavalonhile murel ja Mait Malmsten. Tervist, lugupeetud raadiokuulajad, oleme jätkuvalt otse-eetris, tänase meelejahutaja teemaks oli, kuidas muuta elu Eestis paremaks ja nüüd, kus eksperdid on sõnastanud, anname võimaluse arvamust avaldada ka lihtsale huumorisõbrale. Ja telefon on avatud ning paistab, et ongi esimene helistaja juba liinile hallo, me kuuleme teid, kas ma räägin jahutajaga? Comend, tere päevast mind ja me kuuleme, teid, seal käib, eks. Aga vaadake, mis Eestimaal toimub. Moraal on kohutavalt alla käinud, ma nägin täna öösel unes ühte meesterahvast, kusjuures meesterahvas oli täitsa alasti, ainult lips oli ees ja ainult lips, kusjuures see ei olnud normaalne ellips Vaikeki ellips ja mitte ümber kaela punane suurte valgete mummudega, tähendab punane mummudega oli lips. Härrasmees niisugust asja niisuguses kohas ei kanna, ütlen ma teile, täitsa uudne. Millised need tänapäeva unenäod on? Vanasti oleks olnud absoluutselt mõeldamatu, võõras meesterahvas tuleb korraliku naisterahva unenäkku kummitama, ise paljas kui porgand. Mäleta Ta on, sellel meesterahval oli suur sünnimärke. Kuidas ma nüüd viisakalt ütlen, taevas halasta, niisuguseid sõnu pole eesti keeles olemas, millega säärast roppust kirjeldada. No ütleme nii, et kikilipsu küllaltki lähedal. Kujutate ette? Ja kujutlusvõime vähesuse üle ei saa ükski raadiomees kurta, aga situatsioon, mida te kirjeldate, tundub olevat täielik fantastika. Nistantastikasse liine on Eesti vabariigi reaalsus. Ühesõnaga tuli siis meelde rasvase valge hobuse seljas, ei tea, kuidas ta hobusega trepist üles kolmandale korrusele sai. Ma olen ühistu esimehena korduvalt rääkinud, parandage ükskord ometi. Kuulge chisse, mina ise olin juba voodis, lugesin uute kodu antilat, korraga kuulen elutoas, keegi herloob Lähen öösärgi väel vaatama, mis ma näen, suur valge hobune poriste kapedega, ta mu vaiba peal, paljas naisterahva seljas. Ja siis veel seal ellips ja see sünnimärk ja meesterahvas ütleb. Täite rebruo kevadised ööd on jahedad. Kas teil voodisoojendajad pole tarvis? Just nimelt niimoodi ta ütles mulle voodisoojendajad, kas te kujutate ette? Täitsa võõrale naisterahvale, ütles niimodi. See on väga põnev. Ei tea, kahjuks kahjuks ei tea, ma oleksin selle häbematu meesterahva julmalt paika pannud, aga uskuge mind. Mul on kogemusi. Ma olen töötanud postiljon nina ja näinud hullemaidki tüüpe, aga ma ärkasin selle peale üles. Kõrvalkorteri vana mees hakkas seina sisse auke puurima. Ma ei saa aru, miks ta täidaksite judoka puurib? Ta on vanapoiss, eks tal kah oma vajadused, mehed on ju loomad ainult ühe asja peal väljas. Aga ikkagi uurigu päeval oma auke. No ja jah, ja siis ma läksin, vaatasin trepikotta, et ehkima veel näen seda kikilipsuga ratsanikku. Aga polnud seal enam kedagi, ainult hunnik hobusesõnnikut auras uksemati peal. Kuhu me niimoodi jõuame, kui võõrad hobused käivad trepikojas? Toisime pedage. See oli äärmiselt huvitav lugu Hormas, proua ja ma usun, et see pakub veel kauaks mõtteainet. Ma arvan, et miks teie mulle ütlete, armas proua Teie ei tunnegi mind veel. Ma leian, et on äärmiselt taktitu ühe meesterahva poolt niimoodi esimesel kohtumisel võõrale naisterahvale armastust avaldada. Vanasti pidid noored ikka mitu aastat kurameerima ja enne pulmi polnud mingist seksist juttu. Sageli polnud pärast Polmegi sekesest Jotto. Vaat nii kõrge oli rahvamoraa küll oli äärmiselt põnev. Muide, kui vana te üldse olete? Tähtkujus sündinud alade, suur tänu, suur teie korter on. Kui palju te palka saatekate kuulatlemend jagub? Suur-suur-suur tänu. Lugupeetud proua oli tõesti väga meeldiv jutuajamine, kuid nüüd on viimane aeg teemat vahetada. Kõigepealt aga muusikat, teil esineb ansambel Kukerpillid? See oli killukesi raadiotöötajate raskest elust aga kõikide nende toredate naljade lavastamise taga seisab mees, kes istub siin vaikselt ja keda me ei ole tähele pannud. Aga eks aplaus ka selle tubli tõest. Lembit Ulfsak. Tund ja veerand on läinud nagu lennates. Ja meeled on jahutatud. Ma väga loodan, et sellest tänasest üritusest sünnib võib-olla midagi suuremat kassast meelejahutaja ega sest igal pühapäeval, aga mine tea. Seda saame näha. Algus on tehtud vähemalt ja lõpp tuleb ka teha. Kukerpillid on laval jälle valmis ja ma arvan, et kui näitlejate jaoks teeb etenduse publik, siis raadiokuulajatele võime öelda, mida raadioprogrammi teevad raadiokuulajad. Aitäh kõigile, kes vikerraadio 40 viiendat sünnipäeva aitasid tähistada ja seni veel läheb tegelikult veel edasi ja aina paremaks läheb, kõlab Rotterdam. Just alati on tähtis, et oleks selge reisu siht tegemata ühteteist reisus, ühist ja toetatumi.