Raadiokuulajaks järjekordne nädal on läinud kiiresti ja hea meel teid tervitada saade poolt ja vastu on taas tagasi saatejuht Urmas Vaino sander On tänam, püstitanud eesmärgi tunni aja jooksul teha selgemaks poolt ja vastu argumendid küsimuse osas, mis puudutab välispoliitilises plaanis kogu maailma tänase saate poolte vastu. Arutluse teema on, kas Iraanil on õigus luua oma tuumarelva sellise provokatiivse püstitusena. Küsimus jääb neid tänases saates saatma Martti Kalda, Eesti orientalistika, Tallinna Ülikooli, Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo osakonna juhataja ühelt poolt ja Kaarel kaas rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse nooremteadur teiselt poolt. Lepingutesse kirjutatakse tavaliselt selle päisesse, on siis tänase saate väitlejad Martti Kalda. Alustame, alustame teist. Ma usun, et väga paljud diplomaatia, kas püsilugejad või, või seal ilmuvate materjalide hiljem internetist ülesotsijad sattusid peale artikli lugemist väikesesse segadusse, sest meedia üldine pilt ja pool ütleb, et kohe kui mitte praegu kohe, siis juba mõne hetke pärast, tõenäoliselt tuleks sõjalises mõttes piltlikult mõeldes Iraanile vastu hambaid anda ja siis vaadata, mis edasi saab. Väga palju teistlaadi ja plaani mõtteid tegelikult vähemalt Lääne meedias ringi ei liigu. Miks see nii on, miks on läänemaailm suhteliselt veendunud selles, et Iraani tuleb kuidagi jõuga korrale kutsuda? No küsimus on selles, et kas, kas läänemaailm Kas me räägime nagu valitsustest, kes Me nägime riikidest räime nagu Lääne meediast, me räägime nagu Lääne meediast, siis siis vabandust, aga see on ikkagi suurkorporatsioonide võimu all ja, ja seda kontrollib valdavalt Anglo-Ameerika maailm. Nii et siin on rohkem sellist poliitikat ja, ja ma ütleks, et Lääne meedia lihtsustab, neile meeldib lihtsustada asju. Ja see on ka üks põhjus, miks miks see artikkel sai kirjutatud, et näidata, et seda asja on võimalik vaadata ka teise külje alt. Ja noh, sellesse asjasse süvenedes ma leidsin, et faktid ei ole nii ühekülgselt, nagu lääne meedia esitab. Ja Eesti peaks teid ka kohe nii automaatselt võtma, nii nagu nagu kõikides meediaväljaannetes on neid esitatud. Mis on need kõige rohkem ära kallutatud, viltu vaadatud, viltu mõistetud faktid Iraani kontekstis tema tuumaprogrammide kontekstis, millega meil ei taheta siis leppida ja mille osas silmad kinni pigistada? See, et Iraan on võimeline ründama tuumarelvaga või ohustama veel lähema viie kuni 10 aasta jooksul ükskõik millist maailma riiki. Minu arvates on, see on see nagu puhtalt välja mõeldud juhtum. See on umbes samasugune juhtum, nagu räägiti Saddam Husseini puhul, et tal on massihävitusrelvad, kohelasem, need käiku. Ja me teame kõik, mis sellega juhtunud. Karl raskesse olukord on teie silmade läbi täpselt samasugune, nii nagu Martti Kalda hetk tagasi kirjeldas. Ma tahaksin nüüd veidi oponeerida ja muidugi tahaksin ka oponeerida saatejuhi algsele sellisele saatejuhi lähtealusele et lääne meedia üldjoontes ei ole nüüd küll minu arust häälselt propageerinud Iraani ründamist. Seda, et Iraani ümber on pinged ja et see rünnaku võimalus on õhus, seda lääne meedia kajastanud küll see ei võrdu sugugi sellega, et siis öeldakse, tuleb minna, Iraanil on ta vastu hambaid. Punkt üks punkt kaks on see, et Martti Kalda muidugi ja noh, ka saatejuht Vaino kirjeldas Lääne meediat ka mingisugust ühtset koherentset asja, mis ma väga vabandan, aga ei ole lihtsalt nii. Sellepärast et lääne meedias on olemas igasuguseid erinevaid meediavoole vasakpoolsemaid, parempoolsemaid, tasakaalustatumaid ja nõnda edasi. No aga domineerib, siiski julgeb saatejuht siinkohal jätkata, domineerib siiski ettekujutus, et agressiivsus Iraani suhtes on põhjendatud ja, ja, ja see on mõistetav, see on see, mis meediapildis üldiselt. Nojah, nüüd on seal Mina mina antud juhul ei ole saatejuht Vainoga kusjuures nõus ja ma ei saa saatejuht Vainoga nõus olla kahel põhjusel. Esiteks ei minul ega saatejuht Vainola ei ole vastavaid selliseid andmeid, mille põhjal väita, et domineerib selline seisukoht. Järelikult see saab olla ainult paremal juhul. Hüpotees. Teine aspekt on selline tunnetuslik moment, saatejuht, Vainola, tunnetuslik tunduda, et selline seisukoht domineerib, mis on täiesti normaalne, selline tolereeritav ja inimlik asi, sellepärast inimestele ikka nagu, nagu tundub, erinevaid asju, suur osa maailmakogemusest toimib läbi läbi tunnetuslike mehhanismide lihtsalt minut, tunnetuslik mehhanism on nagu mõnevõrra teistsugune, sellepärast mul ei ole sellist muljet kujunenud. Et kindlasti on, on neid meediaväljaanded, olid ajakirjanik, kes leiavad, et see oleks hea mõte nagu näiteks mingisugune osa parempoolsest Ameerika ajakirjandusest. Aga väga suur osa Ameerika ajakirjandusest, aga angloameerika ajakirjandusest Iraani ründamist ka sellist antud juhul sugugi ei pooldanud. No huvitav on ju, kasvõi see fakt, et me arutame siis, et on jube diskussioon sellel teemal, kas rünnata või mitte, see ju iseenesest juba signaliseerib ära, et see küsimus on, on oluline, mulle ei meenu, et oleksin viimase kahe-kolme-nelja-viie-kümne aasta jooksul lugenud artikleid selle kohta, et kas rünnata näiteks Iirimaad, et kas NATO peaks korraldama Iirimaa suhtes mingi. Ma ise seevastu ei vasta absoluutselt tõele, et sellest räägitakse, aga see, kas sellest räägitakse ja see, kas rünnakut propageeritakse, on kaks täiesti erinevat asja. Üks asi on, ma toon näite, see on mõnevõrra utreeritud, nagu kõiki illustreerivad näited ikka. Antud hetkel paremat ei tule pähe. Kui räägitakse Eesti venekeelsest vähemusest, siis on kaks võimalust. Räägitakse Eesti venekeelsest vähemusest või kaks hüpoteetilist võimalust antud näite kontekstis räägitakse Eesti venekeelsest vähemusest. Räägitakse sellest, et Eesti venekeelset vähemust ahistatakse Eesti riigivõimu poolt. See, kui räägitakse Eesti venekeelsest vähemusest, ei tähenda automaatselt seda, et see rääkija väidab, et Eesti valitsus ahistab Eesti venekeelset vähemust. Eks ole? Ja aga igal juhul räägitakse siis vähemusest ja see vähemus on olemas ja, ja siin räägitud. Takse Iraanist, Iraani tuumaprogrammist räägitakse sellest, et rünnaku võimalus on olemas ja need kõik on asjad, mis on õhus. Martin kas see on nüüd tüüpiline olukord, kus müüakse tähelepanu nii-öelda kallutatud meedia poolt või siis kallutatud arvutajate poolt tähelepanu kõrvale juhtida? Tegelikult küsimus olemuselt ja harjutatakse ikkagi meid mõttega, et kas rünnata või mitte rünnata, aga, aga, aga igal juhul räägime ründamises. Ma just tahtsin tegelikult seda öelda, et, et me nagu kaldume asjast kõrvale isegi siis, kui ei räägita Iraani ründamisest, siis ennem selle artikli kirjutamist ma vaatasin ikkagi nagu paari kuu taha Eesti ajakirjanduse kõiki artikleid, mis, mis Iraani kohta on kirjutatud valdav toon oli ikkagi see, et Iraan on ohtlik. Tähendab isegi siis, kui räägitud Iraani ründamisest, siis räägiti Iraanist, kui noh, ikkagi oli aktsepteeritud seda, et see on selline kurjuse telje riik, see on, see on automaatselt paha. See oli saanud selliseks tõeks, mille kohta küsimusi esitatud, mille kohta ei julgetud esitada küsimusi, sellepärast et see on nii-öelda mainstream mõttega vastuolus. Ja tegelikult ma pean tunnistama, et ka selle artikli kirjutamise juures ma ise tundsin nagu, nagu, nagu teatud vaimset survet sellele rääkimata sellest, et ma olin päris imestunud, et see ilmus, ajaleht diplomaatia selle üldse avaldas, arvestades seda, kes kuuluvad selle ajakirja ajalehe kolleege misse. Vahetevahel avaldatakse artikleid ka selleks, et näidata, kui küündimatu, ebaprofessionaalne vabandust väljenduse Slovi täidabki. Meie sõnavabadus, eks ole, aga, aga noh, fakt on see, et kuivõrd seal kolleegiumis on Eesti välispoliitika juhid ja nemad on nagu ilmselgelt teisel seisukohal nad on seda korduvalt välja öelnud, siis, No meil on sõnavabadus olema, nii, aga ikkagi ütleb, tuleme nüüd nii-öelda selles meie väidete juures ja ma püüan siin niimoodi ärgitada diskussiooni püüame sellest, kas on või ei ole küsimuse juurest tulla kaugemale, et sellega ma saan aru, kaalused olete nõus, et Iraanist räägitakse probleemi kontekstis. Et meil on Iraaniga probleem? See, et Iraaniga on probleem ja et Iraanist selles kontekstis räägitakse seal muidugi vaieldamatu Se, et tegemist on mingi katsega minu eelmiste selgituste puhul tähelepanu kõrvale juhtida, muidugi selline suhteliselt küüniline demagoogiline võte sest mida ma üritasin teha, oli selgitada nagu tõsiasju. Martti Kalda väitis oma artiklis, et talle ei meeldi lähtuda valmis mõeldud tõdedest. Ometigi need hoolikalt vaadata seda, mida siin esimesed 10 minutit räägitud on, siis siis paraku kui selline pilt nagu välja joonistub, lähtutakse valmis mõeldud tõdedest. Lääne meedia valetab, eks ole. Ma ei tea, kas see oli nüüd saatejuhi, selline teadlik implikatsioon, aga selline mulje jäi, et artikkel avaldus mingisugustel demagoogiliste põhjustel. Mina isiklikult üritan tähelepanu kõrvale juhtida, et ma leian, et see ei ole nagu selline väga nagu mõistlik, objektiivne ja vastaspoolt taustapositsioon. Lähen. Nii et ei hakata nüüd nagu lähtuma sellest, et et Lääne meedias kirjutate mingisugune vandenõu, kuskil on mingisugune paratiiv meedia, kes nii paranoiline nagu välja jõuda selleni, eks ole. Kuhu Eestis mõnikord välja jõutakse ka peavoolumeedias. Et mulle tuleb meelde üks juhtum, kus ma olin vabariigi kodanike, sest kus üks suhteliselt kõrge aukraadiga erusõjaväelane hakkas rääkima temalt ei tea, et kuidas need 11. septembri terrorirünnakud toimusid, kes ikka Pentagoni ründas ja nii edasi, et noh, see on nagu naeruväärne. Sellise diskussiooniga ei kavatse kaasa minna. Nii, aga tuleme selle diskussiooni juurde, kargas, mida teie näete, mis on Iraani puhul see mis tekitab selgelt küsimusi, ma loodan, et nüüd see küsimus oli piisavalt siiras ja diskussiooni väärt. Mis on läänemaailma jaoks, kuhu me kuulume, mis on praeguse Iraani juures probleem? Iraani juures on probleem peamiselt kolm asja, esimesed Kaksesse sisendavad Iraani sõjaliste võimekustega teine asi. Kolmas asi seondub siis iraani kaalutluste poliitika ehk siis kõige sellega, mille põhjal võiks teha oletusi selle kohta, kuidas ta kavatseb sõjalisi võimeid kasutada. Sõjaliste võimekuste puhul on, esimene, on üks ballistiliste rakettide võimekus ja Iraanil ei ole poliitilise rakette, mis millega rünnata. Soovi korral see on hüpoteetiline võimalus, ma ei väida. Ma täpsustan üle, ma ei väida, et Iraan kavatseb seda teha. Aga millega on võimalik rünnata Euroopat? Need raketid on olemas ja see on fakt. Teine fakt on see, et Iraanil on olemas tuumaprogramm, mitte lääne meedia, vaid ÜRO rahvusvaheline tuumaagentuur on tõdenud, et seal ilmselgelt elemendid mis viitavad sellele, et tuumaprogramm ei pruugi olla ainult rahumeelne. Fakt, on ka see, et Iraan aastate jooksul ja see praegune Iraanil tuumasaaga algas aastal 2002 ja 2003 kaks kuud tagasi on tagasi lükanud põhimõtteliselt kõik nagu lepituskatsed või kompromissettepanekuid, mis endale tehtud. Noh, alates sellest, et on pakutud põhimõtteliselt loobumist kõikidest majandussanktsioonidest ulatuslike toetuspakette seda. Me ehitame teile reaktori valmis, anname teile selle tuumakütuse, eks ole, et et see kõik on nagu tagasi lükatud. Fakt on ka see, et Iraan hämab pidevalt siis Naatselt oma Portuaal Romi ümber. Ehk siis teine võimekuse võimekusega seonduv fakt on see, et on põhjendatud kahtlus, et Iraan arendab tuumarelva. Kolmas fakt on see, et Iraani poliitika ei ole alati olnud rahumeelne, Iraan on deklareerinud, et on. Läänepoliitikale oponeerib riik see, et Iraan on riiklikul tasemel toetanud terrorismi üritanud Lähis-Ida piirkonda destabiliseerida, siin samuti fakt, mis omakorda tähendaid Iraan oleks mingisugune kurjuse telje riik. See on jällegi selguse huvides, ma täpsustan üle. See rumal väide, ma leian, et see oli Bushi administratsiooni üks kõige eks kõige labasem aedega üks kõige kõige raskemate tagajärgedega poliitiline eksisamm, see oli see mägi avaldada võtan ma viitan sellele Bushi kuulsale kurjuse telje kõnele. Iraani poliitika on suhteliselt selline, selline nüansseeritud, ta on kohati vastuoluline, Iraanis endas toimuvad võimuprotsessid on khati paradoksaalselt, see ei ole homogeenne riik. Selle riigivõimueliidi sees on praegu väga intensiivne võimuvõitlus. Ja Iraan on tegelikult teinud kulisside taga katseid jõuda tuumaküsimuses, siis ka lääne, aga antud juhul siis Ameerika Ühendriikidega peamiselt kas kokkuleppele, vähemalt siis nagu rääkida läbi mis toimusid siis peale Iraagi ründamist vahemikus 2003 või 2005. Kuivõrd eelmise, Ameerika presidendi administratsiooni välispoliitika ei olnud just kõige õnnestunum kõige mõistlikum, siis paraku need katsetati tähelepanuta. Selline teatav skepsis riigi kavatsuste suhtes on nagu olemas. Mardi kombel ma tahan öelda, palun, ma tahan öelda, et ma olen nõus probleemide olemasoluga ja ma ei kuidagi ei ürita väita, et Iraan on noh, läänelik, korralik, demokraatlik, läbipaistev riik, olles ise seal viibinud päris pikalt olema seda nagu nagu rohujuure tasandil ka näinud. Aga nüüd küsimus on selles, et too mingisuguse analoogi näitame, leiame kodutu mehe, kelle riided on verised ja kõrvaltänaval on laip. Kas see tähendab, et me peame automaatselt arvama, et see härrasmees on sooritanud selle mõrva? Ka ka riikide puhul peaks kehtima ikkagi mingisugune nagu süütuse presumptsioon minu meelest andmed selles osas, et Iraan töötab välja tuumarelva, ei ole, tõendid, ei ole piisavad. Poliitika on millegipärast valinud sihtmärgiks selle riigi, samas kui meil on seal kõrval Iisrael, kellel on tuumarelv. Kogu maailm, seda teab, Iisrael seda eitab, on aastakümneid hämanud selle ümber ja mitte keegi ei karju, mitte keegi ei ole kehtestatud sanktsioone samamoodi meil on seal tõeliselt ohtlikke tuumariike, kus poliitika on palju kaootilise, palju ohtlikum nagu Pakistan, kellel on tuumarelv. Vastupidiselt Iraanile, kus, kus ikkagi kehtib kord erinevalt Pakistanist, kus, kus seda ilmselgelt ei ole või, või selliste suurte riikide puhul nagu, nagu hiina mis samamoodi nagu Iraan ja veelgi räigemas rikub inimõigusi, kellel on tuumarelv. Aga ameerika millegipärast ei ole kehtestatud sanktsioone, vastupidi ta aitab Hiinat, Hiina, rahvavabariiki, WTO-sse ja kõikidesse muudesse organisatsioonidesse, sellepärast. Tal on kasulik, seal on suur turg olemas. Ma räägin sellest, et maailma poliitika aasia suhtes ei ole õiglane ja seal ebaõiglane. Ma parandaks, see on nüüd Martin selles mõttes, et et sanktsioonid on Iraanile kehtestanud siiski ÜRO Julgeolekunõukogu, mitteametlikult ka seesama. See, et Ameerika on kehtestanud on see, et Ameerika on kehtestanud ka omaenda unilateraalset sanktsioonid, vastab tõele. Ma väidan, nüüd räägin Ameerika Ühendriikide juhtimisest rääkides. See, kuidas seda tõlgendada, on nüüd üks küsimus. Me võime ka siin väita, et Eesti vabariiki juhib Eesti Eesti üliõpilaste selts, eks ole, fakt on see, et Eesti vabariike juhivad riigikogu ja valitsus. Nüüd rääkida faktidest, siis jah, praegu Martti Kalda nendib, et Iraan on probleem selles kõneluses diplomaati artiklis seda, et sellist tuva grammi, mis Euroopat ohustaks, Iraanil ei ole, mis ei vasta tõele, see ei ole nii. Et Iraan täidab LPT lepingu ehk njuuton, Fration leping, mis on tuumarelva leviku tõkestamise leping, tingimusi, mis ei ole veini, ma ei väitnud, et, et ta täidab tingimusi Iraanil liitunud sellel Iraan, Iraan on ja ta täidab selle tingimusi. Iraan, erinevalt Iisraelist rõhutame erinevalt Iisraelist, kes seda teinud Iraan ei ole Iisraeli lepinguga liitunud, Iraan on selle lepinguga liitunud ning rahvusvaheliselt kontrollorganid on korduvalt tõdenud, et Iraan rikub selle lepingu tingimusi. Kolmas riik on see, mis on selline väga tüüpiline. Et hakata siis rääkima näiteks Iraanist millestki muust, siis kulub üks minut, kui hakatakse, jah, aga vaadake Iisraeli Iisraelile tuumarelv, miks midagi ei tehta, küll on hirmus. Jube. Energias me ei räägi. Me ei räägi praegu nagu Iisraelist. Me räägime Iraanist Iisraelist. Me võime rääkida ka. Ei ütleks see niimoodi, nagu Hemingway ütles, et inimene ei ole saar, samamoodi ei ole ükski riik ei ole saar. Kuigi ta ei ole ta saar samamoodi. Kuivõrd Iraan on kõige suuremaks probleemiks ikkagi Iisraeli jaoks ja ma väilaane. Ma olen suuremaks probleemiks Iisraeli jaoks, praegu ta ei ole seda ajaloos olnud Iraan, Iraan, jookski viimase 10 aasta ja ma väidan, et see on ka suur probleem Ameerika Ühendriikide jaoks suuresti seetõttu, et see on probleem Iisraeli jaoks. Seetõttu tuleb tegelikult sellesse sellesse probleemi arutellu võtta Iisraeli vaatlus. Aga praegu on nagu minu arvates situatsioon, kus nagu pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad seeme ära pluss võib pidada paika nüüd naastasama oma mõttekäigu edasiarendamise juurde. Siis jah, see, et Iisraelil on tuumarelva, tead Ta ei ole teiega liitunud ja et ta kusjuures ei eita seda, tal tuumarelvad on, ta lihtsalt ei kinnita seda. Seal on oluline vahe, vastab tõele see, et Iisrael on välja töötanud rahvusvahelise õiguse mõttes illegaalselt, kusjuures kasutades Pioneerimise teel Ameerika Ühendriikides sisse vehitud, ehk lihtsalt öeldes varastatud tehnoloogiat vastab ka tõele. Nüüd Iisraeli tuumavõimekus sai ilmsiks siis, kui Iisrael teostas tuumakatsetuse, see oli juba siis nii-öelda teostunud olukord, midagi nagu teha Iisraeli ning Pakistani India puhul on muidugi üks selline oluline erinevus Iraanist, vähemalt poliitiliselt deklaratiivsel tasandil. Aga Valtes reaalselt välispoliitikat. Pakistan, India on tuumarelva vajanud tuumarelva välja töötanud selleks et heidutada teineteist. Iraani puhul on, vähemalt praegu saad institutsiooni deklaratiivne poliitika mis on noh, suhteliselt järjepidevas järjepidevas seoses kogu Iraani islamivabariigi poliitikaga, mitte küll selle islamivabariigi eksisteerimise kõikidel ajahetkedel, aga siiski üldises joones suhteliselt nagu selline eksponsiivne see, seda ekspeditsioon ei ole nagu teostatud ei lähtu mitte sellest, et puudunud oleks soov, et sellest puudunud vahendit. Need katsed on olnud rääkida siis siin kas või näiteks riigipöördekatses Bahreinis või siis Iraani sekkumisest Liibanonis või siis Iraani tegevusest Saudi Araabias, kes, nagu ma aru saan, muidugi on räpane Ameerika liitlane piirkonnas ja selle tõttu ei maksa temast üleüldse rääkidagi. Sellepärast kõik, kes on Ameerika liitlased automaatselt kuidagi halvad, ebameeldivad noh, hea, et mitte veel fašistlikud. Ja selle tõttu kuidagi ebalegitiimsed, eks ole, ja Iisraeli puhul see relv on eksisteerinud peaasjalikult siis heidutusvahendina, sellepärast et naastes sõnastuse juurde, et ükski inimene ei ole saar, siis ei ole ka ükski sündmus ajaloos saar. Iisraelil on olnud nagu põhjendatult eksistents realistlik mure oma riigi kestmise pärast. Sellepärast et ei olnud. Selles konfliktis Iisraeli-Araabia maailma palestiinlaste vahel ei ole nagu puhast osapoolt küll aga puhtfaktiliselt jälgides ei olnud Iisrael ega siis ka juudi asunikud need, kes seda vägivallatsüklit alustasin seal siiski araablased aastal 29. Samuti olnud Iisrael see, kes tungis kallale Araabia riikidele 48. aastal. Need olid araabia riigid Kuue ühes sõjas Iisraeli, kes ründas, aga see, see ei olnud Iisrael, kes ründas, näiteks, ongi puuri sõjas ja nii edasi ja nii edasi. Et see pilt siiski on nagu mõnevõrra keerulisem kui see, et kuskil on mingisugune Iisraeli. No loomulikult see lobi Ameerikas nagu, nagu mõjuvõimas. Aga peamised peamised riigid, kes kes esmajoones on Iraani tuumaprogrammi pärast mures Iraani välispoliitika pärast ei ole praegu ja ei ole ka lähiminevikus olnud ei Ameerika Ühendriikidega Iisrael, vaid Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid, Katar, Kuveit ja teised peamiselt araabia päritolu Pärsia lahe äärsed riigid. Ja needsamad riigid, kusjuures on teinud kulisside taga viimased viis aastat peamiselt üsna jõulist lobitööd selleks, et Iraani rünnata. Ameerika Ühendriikide sees on väga suur lõhe selles osas, kas kasutada sõjalisi meetmeid ja siis me jõuame tagasi selle juurde, et kui Iisraeli, Iisraeli, saame Iisrael nii-öelda, miks me aktsepteerime seda Iisraeli Iisraelil on õigus karta ja on põhjust karta ja Iraanil ei ole põhjust karta, ma nagu tahangi väita, et miks ma. Ma üritasin oma artiklis näidanud Ameerika sõjaväebaaside olemasolu Iraani ümbruses. Ma väidan, et Iraanil on ka põhjust karta, aga eksistents eksistentsi pärast, aga selle väitega olen ma kusjuures täiesti nõus, sellepärast et Iraani välispoliitika on väga paljuski. Ma ei saa tuua põhjenduseks Iisraeli Iisraeli puhul, et noh, tal on õigus oma eksistentsi pärast karta, seetõttu on tal õigus tuumarelvale. Kusjuures ma tahan taas öelda, ma ei väida, et Iraanil on õigus tuumarelvale. Ma väidan seda, et meil ei ole olemas piisavaid andmeid, et Iraani selles süüdistada. Ma ei taha kuidagi näidata Iraani mingisuguse ingeliku riigina. Ma tahan öelda, et meedia ja lääne poliitikud ei ole toonud välja kõiki fakte, nad ei ole rääkinud asjadest objektiivselt, kus need kõik faktid on siis. Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudis ei taha ka seda väita, aga, aga lihtsalt neid fakte ei ole, kus leid neid fakte, mis on, mis on ebasobilikud neid, mis väidavad vastupidist, neid ei esita lähtudes lähtudes siiski nagu loogiliselt, eks ole, loogilisest arutlusest, et kui Martti Kalda väidab, et kõiki fakte ei ole esitatud, siis loogiline järeldus on see, et Martti Kalda valdab rohkem fakte kui see, mis on avalikus ruumis, eks ole siis? Ei need faktid on avalikud. Aga järgmine küsimus on see, et, et kus need faktid siis nagu on, ei ei ole, mina ei ole antud juhul minul ei ole näinud, mina ei ole näinud nagu mitte fakte, ma olen kuulnud tõlgendusi peamiselt, okei, no tõlgendusi siis. Aga meil ei ole seal tõlgendus, on ka marti, meil ei ole jõuna akadeemilise isikuna teabankaks loomult väga erinevat asja. Julgen sekkuda, millised Martti Kalda, millised need faktid on, mida ei taheta tähele panna, mida ei kasutata selles diskussioonis, mida, mida Iraani kontekstis. No kõigepealt ma arvan, et Iraan ei, Iraanil ei ole võimekust ohustada Ameerika Ühendriike kes teda, kes teda ilmselgelt ohustab, ma arvan, et Iraanil ei ole mitte mingisugust soovi ohustada näiteks Euroopat. Kelle, kelle kaitsmise eest Ameerika väidab, et ta, et ta seisab, ma väidan, et Iraanil ei ole sedasorti nii mahukat relvastust ja armeed ei kuluta armeele sugugi nii palju kui Ameerika ühendriigid. Nii et nende numbrite alusel ei ole, ei ole mitte mingisugust põhjust arvata, et Iraan valmistuks sõjaks läänemaailma vastu. Nüüd sellest, kas Iraanil on tuuma tuumaprogramm? Jah, tal on loomulikult tuumaprogramm, aga ma olen näinud ka reaalselt, miks seda vaja on. Et Iraani kimbutavad nagu pidevad elektrikatkestused? Noh, Eesti, Läti ja Leedu ehitavad ka ühte tuumajaama. Miks Iraan ei tohi ehitada tuumajaama, miks tema ei tohi kasutada tuumaenergia, keegi ei ole väitnud, et Iraan ei tohi kasutada tuumaenergiat, ma alles veerand tundi tagasi oma teada kõnelesin sellest, kuidas Iraanil on viimase 10 aasta jooksul korduvalt ettepanekuid rohumaadeks tuumaenergia arendamiseks pakkudes veel seda, aga milles Iraanis, seda Iraani, Iraani autonoomseid välja. Nii et Iraan ei pea sellest mitte ise maksma, vaid, vaid sellest maksavad lääneriigid. Aga miks meil ei ole õigust autonoomselt seda välja arendada? Noh ja nad võivad ka muidugi seda teha, eks ole, ja ma leian, et sellisel juhul sel juhul on ei maksa imestada, kui tekivad kahtlused nagu nende taotluste üle, mis on igati loogiline. Ei, ma jällegi võivad olla, aga jällegi miks on tähelepanu, et kurvas hoiaku, siis fakte Smarti kalda esitas väiteid ja tõlgendusi? Jah, ma ei ole küll väga paljudeks tähendab ma siiski artiklis olen esitanud nagu konkreetseid fakte ka, et et ma ei hakka siin siin rääkima kaitsekulutuste mahust või, või konkreetsest relvastusest, et igaüks võib, võib need faktid üles leida ja asetada kõrvuti Iraani omad Ameerika liitlaste omad Lähis-Idas Ameerika enda omad. Ja ta tegelikult näeb, et, et siin noh ei ole, ei teki võrdlusmoment. Martin, kas siin peamine probleem ikkagi ei teki selles väga selgelt dokumenteeritud ja faktidepõhises ehk see, et need on salvestatud ähvarduses, mida Iraani juhid on noh, nimetame laiemas laastus kuidagi läänemaailma, aga ju eriti Iisraeli suhtes teinud. Vaadake, siin on kaks, kaks asja, üks on see, et home'i nii on tõesti deklareerinud ja sellest on saanud Iraani välispoliitiline printsiip, et Ameerika ühendriigid, Iisrael ja muide ka Lõuna-Aafrika Vabariik, eks ole, kuivõrd sellel hetkel, kui Iraani islamiriik tekkis, oli seal parteid on Iraani vaenlased, on välispoliitilised vastased. Aga ma tooksin siia teise deklaratsiooni, mis on täpselt sama võimas, et Iraan ei kavatse rünnata mitte kedagi esimesena ja ta tõepoolest ei ole seda teinud. Siin oli sotsiaalsete vahenditega, mitte mittekonventsionaalsete vahenditega. Iraan on kaasröövib teistest riikidest, teistel mandritel teeme siia tuua need Iisraeli kohtu, et ma ütleks, et see on ka ebakonventsionaalsete meetoditega. Me kõnelesime praegu faktist, kas Iraan tegeleb agressiivse välispoliitika arendamisega, tegeleb Marttigaldakse, rääkima Iisraelist. Ma ei tea, ma väidan, et teised riigid teevad seda salaja samamoodi ja, ja, ja ei ole mingisugust sellist avaliku pahameeletorm. Ühiseks ei ründa esimesena see muudabki selle lubaduse kuidagi nagu, peaaegu nulliks teised rikuvad, ma tahtsin, ma tahtsin just juhtida tähelepanu seda. Martti Kalda. Ta nõustus minut aega hiljem sellega, mida ta varem oli nagu, nagu ümber lükanud, nii et jah, sinu tähele pannud, kuna ma mida, mida konkreetselt. Et Iraan ei ründa esimesena tegelikult ründepüssi, ründavad ka teised, ma saan aru, kolmandad-neljandad riigid, aga see ei. See oli teie väide, oli teie väide, mitte minu väide, mida mina ei ole väitnud, et iraanlane kedagi rünnata. Nii aga siis äkki Kaarel toob mõned mõned näited, mille puhul kahtlustatakse või, või on lausa faktidel on võimalik välja tuua, kus Iraan on rünnanud siiski esimesena ja toimetanud just. Kõige lihtsam ja kõige üldlevinum ning kõige konventsionaalse näide selle ebakonventsionaalse sõja sõjategevuse kohta on on Hezbollah mis tänasel päeval ei allu küll täielikult Iraani kontrollile aga on omal ajal loodud täiesti üheselt spetsiifiliselt Iraani revolutsioonikaardi eri eri struktuuride poolt. See, et Hezbollah relvastab, rahastab Iraan, on samuti Iraani poolt. Ma võin praegu eksida, aga mulle tundub, et isegi iraanlased avalikult tunnistanud et olla on, on tegelenud ebakonventsionaalse peamiselt tsiviilelanikkonna pihta suunatud sõjategevusega Iisraeli vastu aastaid. Ma olen sellega täiesti nõus, et, et seda, seda fakti ei saa eitada, et Iraan on Iraan on toetanud, aga riiklikul tasandil ei ole ta mitte kedagi rünnanud. Riigina ei ole ta kedagi rünnanud. Me arvame, et ta tuumaprogrammi puhul ei pruugi olla sama silmakirjalik või sama nii-öelda kahepalgeline. Ehk siis te väidate, mida, et, et samamoodi ründab kuidagi teist meetrit, mitte riiklikult, kasutades tuumapomme. Kasutades Hezbollah sarnast struktuuri või mõnda teist struktuuri. Või laste või juudi juudi kultuurikeskuse, nagu see võimalus on, see võimalus oli olemas. Et keegi võtab toova meiega, annab selle seljakotis teise riiki, paneb selle plahvatama. Noh, ma ütleks, et kõige tõenäolisem on see hoopiski Pakistani ja India puhul, aga, aga miks mitte ka Iraani puhul, aga noh, teeme ennem kindlaks selle, kas tal on tuumarelv. Enne kui me hakkame teda nagu ette süüdistama, teeme kindlaks, kas tal on see, ma ei ole mina näiteks isiklikult lugedes neid, neid raporteid, jah, need on, need on, need on kahtlased, jah, Iraan ei tee kõikides kõikides asjades koostööd, ma olen nõus, et ei tee koostööd rahvusvahelise aatomienergia agentuuriga. Ent minu meelest ei ole nagu piisavaid tõendeid, et öelda, et Iraan loob omale tuumarelva. Ma arvan, et olete nõus sellega, et ta ei tee koostööd või ma olen nõus sellega, et väga hea, et ei tee, ma olen nõus, et ta ei tee koos seal ka. Aga see ei tähendab tingimata nagu relvavalmistamist. Ja isegi sellisel juhul juhul kui ta valmistab relva, mis muidugi on, on kahetsusväärne, üldse on kahetsusväärne, et sellised relvad on, on maailmas olemas. Toome siia siia kõrvale teise riiki, kellel need relvad juba on olemas, mis me nendega teeme. Et kuidas me peame, peame suhtuma, ma väidan, et meil või ma väidan, et maailmas ei ole ühtset poliitikat selles selles suhtes ma väidan, et nagu projektipõhiselt võetakse, et üks või teine riik süüdistatakse seda noh äärmisel juhul kehvade tõendite alusel ei tea, milles. Ja selline situatsioon ongi ja, ja kõike seda noh, mina vähemalt näen, võib-olla ma olen paranoiline, ma näen seda, seda tegelikult dikteeritakse kuskilt sealt. Washington DC. Aga miks mitte juba siis vabamüürlaste peakontorist. Ja see on, see on nagu see oli nali ja ma saan aru. Paranoia, paranoia, aga, aga noh nüüd süüdistada mind näiteks, et ma kuidagi Vassin või esitan, esitan fakte vales valguses, ma esitan neid teises valguses, aga faktid jäävad faktidega. Martin võideldes vabadus on ühiskonnas alati inimestel täpselt. Et õigus ja seda Martti Kalda vabadust asju tõlgendada sellisel moel, nagu ta tõlgendab ma täielikult aktsepteerinud. Aga ma teeksin ühe väikese kommentaari siis informatsiooni informatsiooni osas ühismeelel olemise ja siis Iraagi ja Iraani kaasuse võrdlemise osas meenutama nüüd Iraagi ründamisele eelnenud perioodi siis kaks riiki, kes aitasid meil luureandmed olemas selle kohta, Saddam Hussein valdab massihävitusrelvi. Et Ameerika Ühendriigid ja siis Suurbritannia tagantjärele üsna pea teada saime, siis mõlemas riigis toimus luureinformatsiooniga manipuleerimine viisil. Mis siis kinnitaks poliitilise juhtkonna juba varem selliselt formuleeritud poliitilisi seisukoht, eks ole, õieti sobiv, jäeti välja ebasobiv prantsuse luure oponeerist toona ameeriklastele inglastele, saksa luure oponeerist toona ameeriklastele inglastele. Venelased loomulikult planeerisid ameeriklastele, inglastele sellist üksmeelt ei olnud. Antud juhul on nii sakslased, prantslased, inglased, ameeriklased, nende luure luureteenistused, kõik suhteliselt ühel meelel. Selles, et on piisavalt põhjust arvata, et Iraanil on tuumaambitsioone ehk siis ambitsioon luua tuumarelv. Iisraeli eriteenistused on sama meelt, need erisused eksisteerivad nende hinnangutes, aga erisused eksisteerivad teosalt siis tehnilistes detailides, ehk siis kui kaugele see programm on arenenud millised on selle tuumavõimekuse nii-öelda siis militaarseks muutmise teel, peamised takistused, kui kaua aega see võib võtta? Selleks, et jõuda siis järgmiste mingisuguste selliste vaheetappide, nii et selles osas eksisteerivad nagu eriarvamused suures Iraani raketiprogrammi osas tegelikult on, on läänega sama meelt isegi vene spetsialistid, kes ei ole siis hetkel ametis ei valitsuses ega ka sõjaväelased. Vene strateegiliste raketivägede endine staabiülem kindral ja ostsin, ma võin praegu ninaga eksida, tsiteerin, on korduvalt väitnud, et Iraanil on selline aketilimaks näiteks olemas. See jällegi ma ei süüdista Iraani milleski, illustreerin seda, milline on seal nagu infopilt, eks ole. Nüüd, rääkides riikidesse riikide taotlustest, siis nädal või kaks tagasi tuli uudis selle kohta. Rootsi kuningriik saatis Ameerikasse deponeerimiseks kolm kilogrammi kõrgrikastatud uraani plutooniumi, et minu arust oli ühesõnaga tuumamaterjali mida siis rootslased olid hoidnud aastakümneid. Et kuuekümnendatel oli Rootsil oma tuumarelvaprogramm, mis peatati siis enne seda, kui see jõudis lõppfaasi. Need rootslased olid kõik need aastakümned hoidnud, olles võimekust luua väga lühikese etteteatamistähtajaga umbes pool aastat tuumarelv juhul kui julgeolekuolukord peaks kardinaalselt muutma. Ja kui Rootsi kuningriigi valitsus peaks sellise otsuse langetama, mis on võimekus, seda nimetatakse nii-öelda Preicaotkeid tabelite. Ehk siis seda relva veel ei ole, eks ole, aga kõik relvakomponendid on olemas, vajadusel pannakse kokku ja relva, eks ole loonud. Nüüd Rootsi puhul ei ole kellelegil mingisuguseid selliseid nagu probleenovi pretensioone tekkinud. Ja ma oletan, et kui Iraani näol oleks tegemist Rootsi suguse riigiga siis ka Iraani puhul neid probleeme ja pretensioone ei oleks. Selleks, et taaskord nagu luua selgust omaenda isiklikes seisukohtades, vaadetes seisma, tahaksin märkida, et mina isiklikult ei poolda Iraani ründamist, sellepärast ma leian, et oleks väga riskantne, et selle operatsioonivetevõtmisega kaasnev kahju võiks potentsiaalselt olla palju suurem kui kasu. Ning kolmandaks, et Iraani on võimalik poliitiliselt julgeolekuliselt hallata, siis ka muude meetmetega. Karel Kask tegi praegu väga sellise noh, ütleme nii-öelda selge ette heita selle osas, et miks need küsimused Iraani puhul on nagu pingestatud ja ma pean tunnistama selle artikli puhul ma olin ikkagi lõpus väga pettunud, kui me jõudsime ikkagi sellesama naftaküsimuse ja, ja kasumiahnuse juurde marti välja selles artiklis, sellepärast et see justkui kroonis kogu ülejäänud tegevust või, või see nii-öelda seletas kõiki ülejäänud tegevust. Kas ei ole natukene selline poeg. Ei, ma ei arva, et see oleks, oleks seletanud kõiki, aga ma tahtsin kindlasti selle selle välja tuua, sellepärast et noh, vähemalt Ameerika Ühendriikide puhul ma olen ikkagi nagu pidevalt näinud seda, seda kasuahnust ja, ja ka Lähis-Ida kriiside puhul. Tegelikult see kasuahnus ikkagi paistab, paistab nagu, nagu vaikselt seal taustal välja Ehk ikkagi nafta hinna pärast koguma. See on nagu nagu liiga meelevaldne kokkuvõtteid, et kõik see on, toimub nafta hinna pärast, et ma ei, ma ei taha sugugi seda, seda väita, Ameerika ühendriigid on väga sageli olnud ka lihtsalt puhtalt ideaalide peal väljas. Aga, aga kindlasti üks asi, mida, mida nendes analüüsides mõeldakse, on nafta hind ja, ja, ja, ja, ja see, kas üks või teine asi on majanduslikult kasulik. Nagu näiteks ma tõin juba selle sellesama Hiina turu näit, eks ole. Et miks, miks Hiina rahvavabariigi suheldakse sõbralikult sellepärast, et seal on, seal on suur turg. Et see on ka majanduslik kaalutlus, eks ole, et samamoodi nagu nagu nafta hind võib olla majandusliku kaaluda, kusjuures ma oma arust ei esitanud seda, seda nagu sellist kindlat fakti. Esitasin selle kui võimaluse hüpoteesi sellel puhul minu meelest, mis me peaksime nagu tegema on mitte mõtlema enam sellele, kas, kas ja kuidas nagu Iraani survestada, vaid me peame, peame nagu kas need survestamisega poliitilised survestamise majandusembargot ei ole nagu tulemust andnud Iraani puhul me peaksime mõtlema nagu välja mingisuguse muu lahenduse, mis, mis, mis toimiks paremini. Olles Iraanis viibinud lihtsalt lihtsalt rändurid, mitte mingisuguse, mitte mingisuguse külalisena või valitsuse rahastatud, ma rõhutan siin kohe ära. Mina olen mina, olen näiteks Iraagis viibinud Saddam Husseini valitsuse kuludel Maian ära. Et ma ütleks, et see riik on see umbes samasuguses situatsioonis nagu Nõukogude liit oli ennem lagunemist. Tegelikult see riik on, on, on, on valmis laguneva, küsimus on selles, et laske laskis riik isolatsioonist välja. Ma ikkagi nägu, näen seda, et et see isolatsioonist välja laskmine lõhkus seda Nõukogude liitu kõige, kõige enam. Siis, siis ma ütleksin, et Iraani puhul täpselt samamoodi. Lõpetage embargo ära, hakake normaalselt suhtlema nagu, nagu täiesti normaalsetel alustel. Käime seal viie kuni 10 aasta jooksul, mitte seda, et seal luuakse tuumarelva vaid me näeme seda, et seal tajub režiimimuutus ja, ja olukord läheb. Panevad natuke keeran vinti peale, mis, mis see tähendab siis, et, et teeme nagu vabaks oleme nagu seal külas. Aa, teete tuumale väga lahe, kui kaugele on tuumarelv, on, et umbes selline peaks olema siis see nii-öelda Atitud või suhtumine sellesse olukorda. Ei, vaadake, see on, see on minu üks selline, teine, teine seisukoht, et vabalt kellegiga, kes potentsiaalsed ähva, ütleme niimoodi, täppisteadlased teevad oma tööd, täppisteadlastele antakse käsk, eks ole, need, kes tegelevad selle tuumaprogrammiga, need täidavad valitsuse käsku, need ei mõtle selle peale, et küsimus on selles, see, mis toob selle, selle suhtumise muutuse, on ütleme siis niimoodi, et humanismi või humanistliku mõtte kasv selles riigis ja see on, see on see, mis on oluline. Aga kuivõrd see riik on, on suletud siis ei antagi rahvale võimalust noh, nii-öelda kuidas ma ütlen, teisid teisi tõdesid või teisi arvamusi näha. Ja seetõttu see võimaldab, me võimaldame, ütleme siis niimoodi, et kuivõrd me Euroopa liit on ka kehtestanud eksale embargot võimaldame selle, et ka siseriiklikult seda isolatsiooni hoida, see, need sanktsioonid ja neid embargot aitavad sellel siseriiklikul võimul täpselt samamoodi hoida, sellist püsida, tugev, püsida tugev ja just nimelt ideoloogiliselt ja õigustada ükskõik milliseid poliitikaid, kus siis terroriorganisatsioonide rahastamine või olgu see siis võimalik, tuumaprogrammi arendamine, kõike muud. Aga praegu me, me nagu või Ameerika vähemalt liigub sinna sinna suunas. Ei sammugi tagasi. Me kehtestame veelgi rangemaid sanktsioone ja me meie nagu õhutusel teised riigid teevad sedasama moodi, jättes Iraani veelgi suuremasse isolatsiooni, see vastasseis ainult kasvab sellele. Antud juhul ma olen kusjuures Martti Kaldaga mitmes punktis nõus selles mõttes, et sanktsioonide, ah ei ole siiamaani andnud tegelikult mingisugust reaalset tulemit selles mõttes. Nad ei ole saavutanud soovitud eesmärke, ehk siis mõjutanud Iraani praegust režiimi poliitikat muutma. Et see sanktsioonide pakett, mis kehtestati viimasena ÜRO poolt, see on väidetavalt nagu omab nagu tõsisemat mõju, eks ole. Aga üldiselt jah, sanktsioonid ei ole näidanud ennast nagu sellise väga efektiivse poliitika muutmise vahendina Iraani poliitilise kursi siis mõjutamise vahendina. Seda, et Iraan on Iraani režiim, eelkõige on sisemiselt ebastabiilne ja et see olukord riigis on nagu väga volatiilne ja et suurem osa Iraani rahvast tegelikult, et ei murdu režiimiga, mida me nägime siin ka 2009. aasta kevadel, eks ole, sellega ka täiesti nõus. Ja lõppeks need poliitilised meetmed, mida Iraani suhtes kasutada või poliitik Iraani suhtes peaks olema tõepoolest selline, nagu Martti Kalda ette pani, ehk siis aidata Iraanlastel juhul kui nad seda soovivad sellest praegusest režiimist vabaneda selle pärast, ega siis küsimus ei ole, küsimus ei ole Iraani inimestes, eks ole, küsimus on selles poliitilises režiimis. Seda, et see praegune režiim Mingitel soodsatel asja asjaoludel kuskil 50 aasta jooksul, pigem isegi võib-olla viie aasta jooksul? No võib-olla pisut üle langeks seda ma arvan, kusjuures ka seda, et surve ja eelkõige kusjuures sõda nagu aitab, siis aitab resiinil oma oma positsiooni tugevdada. Ehk seda oleks tegelikult Iraani enda struktuurile kasulik. Just just vastasseis läänega on Iraani praegusele režiimile kasulik. Selle no osaliselt, eks ole, aga noh, ütleme piltlikult kui keegi norima, siis niimoodi, et tegin rida rida õnnetuid sündmusi, mis viisid võivad viia konfliktini, aga see noh, seal on ka see loogika, mida Urmas oina ennasin, osutades, okei, kui keegi norib sinuga pidevalt tühi, eks ole, et siis paratamatult ühel hetkel sa ühel või teisel viisil nagu reageerida, eks ole. Et. See mingisuguse, mingisuguse leidliku, dünaamilise praegusest, sellisest suhteliselt daatilisest poliitilisest lähenemisest erineva viisi leidmine, kuidas Iraani mõjutada, nii et see riik sisemiselt muutuks, eks ole, oleks, oleks pea nutma küsimus. Sest ma arvan, et kui Iraani režiim või Iraani riigikord, valitsus väga olulisel määral teiseneks, siis ei oleks ka tuuma tuuma, kui on mingisugune probleem. Ma tahaks tegelikult veel ühe aspekti siia välja nagu, kui Iraani sisemise loogika alusel, jah, praegu seal on šiitlik režiim, islamirevolutsiooniteooria, mis on nagu suhteliselt uus asi. Et tundub, et on praegu see aasta enam-vähem, kus, kus saab 100 aastat täis nagu teooria esimesena oligarhi ülikoolis Indias muide välja töötati üldse. Nii et värske asi, aga, aga vaadake, Iraan on. Ja, ja pärsia eks ole, ütleme siis on nagu väga vana kõrge tsivilisatsiooniga riik ja nii huvitav kui see ka ei ole, Iraan tunnetab seda Iraani inimesed tunnetavad seda nagu väga selgelt, et see islam on mingisugune selline noh ka nende jaoks suhteliselt hiljutine nähtus, kuigi ta on seal 1000 400500 aastat vana. Aga, aga meil on olemas mingisugune iidne alus sellele sellele ka alla panna. Nii et tegelikult on olemas. Ühelt poolt on olemas see see muutuse valmidus, eks ole, saada sellest konkreetsest islamifaasist islamistlikku faasist üle ja, ja lisaks sellele aga see, see uhkus oma pärsia pärandi üle ka pisut takistab, sest vaadake noh, selline uhke riik kahtlemata ei saa teha järeleandmisi tsivilisatsiooni telemis, on, mis seal, mis seal palju, hilisemad, et ka see on kahtlemata pärslaste sees. Meie tänase poolt ja vastu saate lõpuni on loetud minutid. Arvestades seda konteksti või seda nädalat, kus me siin ajaliselt kristliku maailma jaoks elame. Ma väga loodan, et minu, minu selline oletus ei pea kuidagi paika ka aeg-ajalt, mulle tundub, et rohkem kui Jeesuse surm ristil ühendab kristliku maailmaga maailma hirm islami ees. Kas me selles kontekstis praegu julgeme kuidagi öelda, kui kaugele tegelikult sõda Iraaniga? On kargas, no hea küsimus sellele küsimusele ei ole ühest vastust, et seal veidi nagu selline selline kristallkuuli tähendab et kui asjad lähevad halvasti ja kõik negatiivsed selliselt võimalikult sündmused realiseeruvad kombineeruvad omavahel ja võimaldavad 11 vastastikku, siis paraku võib see juhtuda veel sellel aastal. Kui sellest punnseisust leitakse mingisugune väljapääs, siis. Loodetavasti seda ei tulegi. Kumb see tõenäosus suurem on, niimoodi lihtsalt jälle selle kristallkuuli kontekstis väga keeruline öelda, noh, see tõenäosus ei ole hetkel üle 50 protsendi, aga aga ta on ka suurem kui, kui 10 protsenti, eks ole. Jah, noh, see ennustamine on selline, selline imelik, et kui me nüüd ütleme, et nii toimub ja siis võetakse, öeldakse aasta pärast, et näed teie ennustused või oma töökoha pealt lahti. Et noh, tõesti tõesti raske öelda, ma ütleksin niimoodi, et juhul kui üldse mingisugune reaktsioon tuleb, ma ütleksin niimoodi reaktsioon mitte täiemõõduline sõda kindlasti sisse reaktsioon saabub tõenäoliselt Iisraelis Ameerikal ja, ja ma arvan, et juhul kui see reaktsioon üldse saabub, siis see on selline piiratud tarnelöök rakettidega. Räägi invas joonist ei räägi nii-öelda maale tulekust operatsioon, õhuoperatsioon, kui Karel ütles, et tõenäosus jääb sinna 10 50 protsendi vahele, ma isegi arvan, et et muuseas lähema aasta jooksul on see, on see tõenäosus olematu. Põhjus on väga lihtne Ameerika Ühendriikides toimunud presidendivalimised. Et Ma arvan, et selleks ajaks on, on asjad pandud ootele. Ja juhul kui ei, ei, ei noh, ütleme Iisraeli tee mingisugust sellist jokkeri trikki siis siis lähema aasta jooksul seda ei toimu. Aga väga palju sõltub sellest, kes saab Ameerika Ühendriikide järgmiseks presidendiks. Kas see on selline noh, tasakaalustatud poliitika või saab see olema jällegi selline George Bushi kauboitaktika? See on, sellest sõltub väga palju. Ja täiesti viimane küsimus, kui sõjaline sekkumine õnnestub vältida, tekitatakse selline Martti Kalda poolt välja pakutud väikest viisi avanemise režiim, kus viie aasta pärast on Iraanil olemas. Oma tuumarelva ei pea, noh, kui on avanemine siis ja siis ma ütleks, et siis nagu tõenäosus langeb, aga aga ära sai ka jah. Antud juhul male Martti Kalda ka täiesti nõus. Ehk tõenäoliselt on seal siiski olemas kui praegune režiime mõjule. Kui olukord pingestub vaikselt edasi, siis pigem jah, kui, kui, kui ei, küsimus on selles, kas kas või tuumarelv eksisteegaa deklaratiivsel tasandil on olemas lihtsalt selline, mitte deklareeritud kas siis valmidust tuumarelva loomiseks siis mitte deklareeritud nagu selline tuumavõimekuse isa. Sellele tänavune poolt ja vastu uus saade täpselt nädala pärast.