Head raadiokuulajad, saades siin me oleme, jätkub ja on meie külalise tund, kus täna on meil hea meel tervitada filmirežissööre Sulev Keedus, tervist. Tere, Sulev. Võib-olla kõige alustuseks räägiksime ära selle loo valiku, et mida me just kuulasime Riho Sibula albumilt must ja lugu kannab nime must seitse. Et millest selline valik? On eile lõuna ajal, kui te helistasite ja palusid, et ma midagi kaasa võtaks siis noh, valikut on raske teha, muusikat on palju. Aga tekkis mõte, et võtaks kaasa siis plaadid, mis mulle kingitud ja Riho Sibula must on ka siis Riho Sibula kingitud mulle kunagi. Me tegime ühte filmi koos, tema tegi sellele filmile muusikat, filmi nimi on perekond. Ja sealt siis selline natuke tom Šveitsi ja setu segu. Siis sibulainterpretatsioon. Mulle tundus, et see on natukene kõlksud kokku tänase päevaga. Tänase saatega. Kui tänasest päevast rääkida, siis meil on pühade pikk nädalavahetus ees samas ja küsisime ka täna kuulajate käest, kas eestlastel peaks olema ka rohkem neid vabu päevi pühade raames, nii nagu on meie naabritel või ei peaks või või mis sealt see inimesed teevad selle aja jooksul. Sulev, kuidas mööduvad teie pühad, kas lihavõtteaeg on teie pere jaoks teile endale mingisugune erilisem aeg? Juba ammu ei ole. Ma olen selline töönarkomaan, ei oska püha pidada, et kaks päeva logeleda, siis muutud rahutuks. Aga kunagi lapsena oli küll meil perekonnas munade värvimine ja seda tehti nõmmel. Meil oli maja, kus oli neli perekonda ja seal oli seitse last kokku. Nii et me siis uhkrustasin õue peal igaüks oma värviliste munadega ja ma mäletan, kuidas munade värvimine käis lappide ja seemnete ja riide, värvide ja lõngadega ja ja sibulakoortega, et aga noh, see on kauge minevik. Pühad ei ole just teie jaoks midagi väga sellist, kust peaksid selle aja kohustuslikus mõttes maha. No ei ole jah, millegipärast ei ole praegu nii. Et Sulevit olete pigem siis tööusku nagu üldiselt ka eestlastele omistatakse ette, on küll usuleige, aga tööga seostatakse tihti, et oled leidnud seda, et see pakub rahuldust, et see on see armastus. Järelikult oled leidnud selle kutsumuse või siis nagu vahel, kui räägitakse, ka tahetakse pidulikult öelda või, või kuidagi seda, et, et vot see on nüüd tõesti nagu antud asi. Et see on see, mida sa, mida sa, mida sa saad teha, sest sul on nii meeldimise No ma ei tea, kas päris nii on, aga aga see on lihtsalt nii on läinud, et tuleb lõpuks endale tunnistada, ega siin midagi muud eriti teha ei oska, peab siis filme tegema. Et on see natuke nii, et näed, et nüüd tuleb see asi ära teha ja, ja see asja ära teha, et lihtsalt noh, võib-olla kõlab kohatult filmikunsti puhul sa mõtled midagi muud, aga järsku nagu mingisugune konveier, priotiin lausa. Ei, see on selline ellujäämiskunst. Et ma arvan, filmimaastik on nii karm, et niimoodi aeg maha võtta ja pool aastat niisama olla, siis sind enam ei ole olemas. Et see rongist mahajäämise efekte No see see hirm on kogu aeg kuskil naha vahel küll. No aga, Sulev üks järjekordne vili on tekkinud teie suurest tööst ja see on film, varesesaare venelased. Jah, on küll jah, et see viib meid Narva ja noh, olgem ausad, siin Narva seostub võib-olla praegusel hetkel pigem siis selle lapse Varvara traagikaga aga jällegi noh, see Narva teema, mis, mis sealt sellest filmist kerkib Kreenholmi ümber. Noh, see on ka ikkagi juba aastaid olnud ja aastaid on töö selle kallal käinud, et kui, kui mitu aastat nüüd seal Narvas on käidud ja jälgitud siis seda nende Narva inimeste elu, kes omal ajal siis selle tööstusgigandi noh, seal sellega ja selle noh nii-öelda kokku Marisemisega on seotud mitu aastat, see töö on käinud. See läks kokku neli aastat, aga ja noh, ma ei tegelenud ainult selle filmiga siin vahepeal saime teha ka kirjad inglile valmis, aga neli aastat on sellest, kui ma sinna esimest korda läksin, mind kutsuti sinna ja ma ei läinud filmi tegema, aga, aga nähes seda manufaktuuri ja teades, et see poole aasta pärast täiesti siis lõplikult kinni pannakse, siis siis hakkasid seal mingid mõtted keerlema. Püüdsin alguses midagi teha, aga see täiesti ebaõnnestus, sest et inimesed, kes seal viimaseid päevi tööl olid, nad olid nii sügavas stressis, neid ei huvitanud, minu minu ponnistused minu kaamera oli, neil on nii niivõrd tühine nähtus ja seda enam, et et ma olen ikkagi eesti keelt rääkiv inimene ja vene keel on mul selline koolis õpitud lihtsalt ja on arusaadav, et ma ei ole vene vene inimene. Maailmad ei saanud kuidagi kokku ja, ja siis see film jäi seisma umbes kaheks aastaks ja ma olin täiesti nõutu, ma ei teadnud, mida teha. Aga aga jälle mingi juhus juhtus ja ja läks nii. Ma sain inimestega kontakti, mis oli võib-olla isegi isegi isegi lähem kontakt, kui siiamaani on olnud kuskil Eestimaa nurgas. Et see on huvitav, kas alguses oli ka mingi mängis rolli ka midagi seda, mis midagi sellest, mis oli 2007 see pronkssõdurit, et seal ka võib-olla Eesti inimeste suhtes mingisugune eriline Kahtlus 2007 ja järgmisel aastal kohe minna, et kõik need asjad veel segu segunesid. Ei, ma ei arva, on, mul on tunne. Et see jätkub praegugi, et ka eestlane sinna kutsutud inimene ei ole. Aga kui sa tahad sellesse kogukonda sisse saada, siis on noh, sa võid linna peal käia ja, ja võid kohvikus istuda ja ega keegi su peale halvasti vaatega ei ütle, aga aga nende juurde või nende kogukonda sisse saada, see on ikka väga raske. See trauma oli siis kõige hullem trauma oli nagu möödunud, kui nüüd paar aastat hiljem see kontakt siiski. Noh, jah, ütleme nii, et tegelikult ega filmifilmis need tegelased, kes on, need on Kreenholmi ka väga kaudselt seotud üks inimene on küll otseselt seotud, aga teised on ikkagi kaudselt. Et selle koha pealt Reynholm on nagu taust, lihtsalt ta ei ole nüüd endistest kudujatest või inseneridest või energeetikutest, aga ta on ikkagi aja aja aja kuidagi hammasrataste vahele jäänud inimestest, kes, kes on kuidagi väljapääsmatus olukorras ja ega, ega mina ka neid aidata ei osanud. Kas seal on ikkagi see, et eks ole tegemist noh, me teame, Narva on justkui eesti linn, aga aga noh, ratsionaalselt me teame, et ikkagi vene linn ja, ja mitte kuidagi ei ole võimalik seal seda linna siis ei, ei positiivselt ega negatiivselt hõlmatud, ta jääb vene linnaks, eesti linnaks ta tegelikult kunagi ei saa, et niisugune moment on ka sees, joonistub välja. Mina Ma nii pessimistlik ei oleks. Ma millegipärast arvan, et noored kes õpivad eesti keelt, nad ikkagi integreeruvad. Aga see, see käi mingite programmidega, ega selliste suuniste järgi pigem selle järgi, et nad saavad hakkavad arusaama eesti eesti kultuurist Eesti riigist ja sellest riigist, mis on nüüd nende kodumaa. Et see, see ikkagi võtab aega, võib-olla üks või kaks põlvkonda. Et kindlasti nii see jää nagu praegu on, et mingi muutus kindlasti tuleb, aga seda on raske. Ma ei ole nii tark inimene. Seda oskaks ette ennustada, aga, aga ma arvan, et seal hullemaks minna ei saa, et ta läheb paremini. Sulev Narva on teie jaoks teistsugusem keskkond, kus viibida, nagu te enne ütlesite. Aga mida see periood seal Narvas filmimine ja, ja see inimestega töötamine teile just vene inimeste kohta õpetas midagi uut, mida, mida te senini ei teadnud. Ta lähemalt tundma veel seda vene hinge, mis on ikkagi märksa avatum ja suurem kui võib-olla siin meie omad. Kuigi ei tohiks võrrelda, aga On kuidagi põhjatu või lõputu, et need inimesed on hästi. Noh, seal on väga palju avastada. Et kui sa neile sõbraks saad, siis iga päev nagu avab uue lehekülje. Et see on kummaline, vot see on see, mida, mida võiks meie neilt õppida. Et selline just selline hingelaad on hästi teistsugune kui meil. Kas inimene on valmis noh, lihtsalt rohkem avanema, et noh, on ju ka see arusaamine, et Eesti inimene lihtsalt ei avamegi. Jah. Jah, nad ei ole nii kinni, seda nad nad nad oskavad juba juba näinud, on lastena niimoodi kasvatatud, ma arvan, see on ema ja lapse suhe on hoopis teine. Et kui ma vaatan, kuidas venelannad oma lapsi noh kuidas nad räägivad nendega, siis see mul on hästi võõras, ma ei tahaks, et minu lastega räägiks. Aga, aga ega see tulemus on nii loomulik, et nad lõpuks nende omavaheline kontakt on ka hoopis teine siis, kui nad täiskasvanud. See on lausa füüsiline, kohati ta on. Sellist seda kallistust on seal kindlasti rohkem kui meie meie inimeste puhul. Kas narvalased ise või siis ka need, keda filmis näha on näinud seda filmi või, või ei ole? Ei ole veel. Homme õhtul on esilinastus Narvas, siis näevad. Ise kõik on kutsutud ise ka kohale ilusti. Jah, et see toimub homme kell seitse. Kuulame Sulev muusikat edasi taas korda teie valikul, nende Well ja massistrik, Hei, on lugu, et mis, mis lugu teil selle looga on? Selle looga on üks väga vana lugu, et kunagi Georgikaga ma sattusin Prantsusmaale ühele väikesele festivalile. Ja ma mäletan õhtul kell 10 oli film ja siis me peale filmi läksime, see film sai ka prantslaste poolt, levib Läksime nendega kohvikusse istuma. Ja seal mängis üks. Tähendab tuli tuli muusika, mis mulle väga meeldis, ma siis ütlesin, et tundsin huvi, et mis asi see on ja ja siis nad midagi seletasid. Et see on üks selline ansambel, kes matiks ja, ja ja mis sellest õhtust veel nagu meelde, et tuli üks täiesti võõras inimene, küsis, et kas ma olen eestlane, ma ütlesin, et olen küll ta oli väga õnnelik selle üle, küsis, vaatas mulle otsa sellised et kas Veljo Tormis tunneb. Ja siis jutt läks muusika peale, ta muidugi teadis ka Pärti ja ma ütlesin, et jah, et madu Pärtima. Et kõik eestlased tunnevad nii tormist Pärtlitelt, Pärt, Pärdiga on minul selline side, et minu naine sõidab Arvo Pärdi vana vana autoga. Ja kuulmisega on mul seeride, Tormise laule. Ma olen siis kooris laulnud. Ja, ja, ja järgmisel hommikul siis need levitajad tulid rõõmsalt hotelli ukse taha ja kinkisid mulle selle keskmaatiks plaadi. Et sealt on siis üks lugu. Räägime täna juttu filmirežissöör Sulev Keedus ega kellel on esilinastunud värske dokumentaalfilm varesesaare venelased ja olgu siinkohal kohe mainitud, et keeles lihavõttepühade aegu siin näiteks Tallinnas Artise kino lähedal on siis reedel ja laupäeval, pühapäeval saab seda filmi täiesti näha. Kusjuures rõõm oli testi konstanteerida, seda, et publiku huvi on suur, tavaliselt dokumentaalfilmide puhul võib-olla Niukest päris tormijooks ei ole, et me siin eeldasime jah, et tavatasin Tallinna teletorn, et tuleb mingi õudne tormijooks, nii nagu 20 aastat tagasi mundris meestega poolt, aga tõesti soovitame. Ja loodetavasti seda filmi siis Sulev Keeduse uut dokumentaalfilmi näeb ka hiljem ja ilmselt tartlased ja Narvas Narvas on võimalik, siis vaatad, täna on siis esilinastus ja juba kaks nädalat ma saan aru, Sulev on seal film siis väljas. Kui me siin korra mainisime, sellel dokumentaalfilmil juba juba eos, läheb hästi, et sinna ostetakse pileteid ja inimesed tahavad näha siis sulav. Kas võib olla põhjuseks see, et kui dokumentaalfilmi taga on inimene, kelle nimi juba on tuntud ja ta on ennast tõestanud paljude aastate jooksul, kas see mängib seal kohal rolli? Ma arvan, et ei mängi. Vähemalt enda puhul ma küll ei arva, et ma olen selline nimi, kelle, kelle peale inimesed filmi lähevad vaatama pigem pigem mu nimi mõjub. Teistpidi kuidas ta siis mõjub, tagasihoidlik muidugi eelkõige. Ma ei ole suutnud ühtegi sellist kergelt kätte saada. Viimse reliikvia, et ei ole veel Sulev Keedus teinud Ei ole jah, kuigi ma tundsin kroomanovi ja, ja ta ei olnud ka üldsegi nii kerge inimene kui viimsest reliikiast võime arvata. No igatahes oleks ikkagi natukene huvitav teada saada, Sulev, et kuidas ikkagi see filmihuvi sigines ja just nimelt ikkagi see, et et noh, lõpuks filmi lavastajaks filmi režissööriks nagu said, et kuidas see oli lapsepõlves. Nojah, see on nii pikk jutt Isa oli mul filmiamatöör ja tegi kodus filme ja meil televiisorit ei olnud. Ja me vaatasime õhtuti iso filme. Ehk siis panime voodilina, panime seina peale Isabeli projektori käima ja siis me vaatasime ja isa muidugi filmis põhiliselt mehi. Tahtsin küsida, et kuidas väiksemat last meelitad igal õhtul võib-olla siukseid tõsisemaid filme vaatama, aga, aga ennast ja on alati. Kaelus, on inimene, peab ära tundma midagi, on ju seal filmis mis teda ennast, eks ole, et sealt ilmselt midagi hakkas, eks ole arenema. Aga sellise. Professionaalse kino juurde ma sattusin esimest korda sattusingi kri Grigori Kromanov Vi filmi peale. Ja läksin, läksin lihtsalt suvevaheajal, läksin, koputasin Tallinnfilmi uksele. Raimund Felt siis tolleaegne legendaarne filmidirektor oli seal oma kabinetis ja mõõtis mu ära, küsis, mis ma tahan, ma ütlesin, et ma tahan tööd. Ja ta ütles, et ei Neil filmigrupp on koos briljandid, proletariaadi diktatuurile on selle filmi nimi ja. Aga siis ma vist ei kippunud uksest välja kuidagi ja siis ta mõtles natuke aruta, siis ütles, et hea küll, et et meil üks koht on, et see on siis rekvisiitor assist. Stendi assistent, aga väga hea nipp, eks ole, noortele siit praegu, et kui ikkagi lähed sisse ja enne välja ei lähe, kui midagi kätte antakse. Mis edasi sai? Muide, rekvisiitor oli Roman Baskin, ahaa. Nii et üks kuu aega ma siis tema tema sabas käisin, tegin neid ülesandeid, mida tema ei jõudnud, või siis mis, mis talle tundus, et ta võiks mulle usaldada. Et see oli esimene selline kokkupuude ja, ja, ja ma arvan, et see oli väga tõsine töö mida tehti, et see esimene, esimene selline mulje on alati väga tähtis. Et sealt ma siis noh, eks film on selline asi üldse, et kui sa korra sinna nagu sisse saad, siis väga raske on sealt välja saada. Päris kohe nii. Aga ikkagi, kuidas läks? Edasi püüdsin. Püüdsin ise teha mingeid katsetusi ja siis püüdsin Moskvasse õppima minna. Esimesel korral ebaõnnestus ma püüdsin minna operaatoriks, aga mind ei võetud. Siis hakkas sõjavägi kummitama, siis ma läksin Pedasse õppima. Põgenesid just jah, et sõjaväest ära põgeneda ja peale pedant, siis läksin uuesti Moskvasse, jälle ei võetud. Ja lõpuks 30 aastaselt, siis ma sain Moskvasse kahe kaheks aastaks minna kõrgematele režiikursustele. Võttis mind konfiilov, võttis mind vastu, aga õppisin Mytaa juures, aga see oli selline, noh, see oli siis päris filmikool. Siis tulid juba paberid ja siis hakkas nagu see töö. Jah, siis tulin. Paberit, mida mul tegelikult siiamaani ei ole, küll. Kui ma Moskvast tagasi sõitsin enne viimaseid eksameid, siis meil juba sinimustvalge lehvis. Ja ma ei suutnud tagasi minna, diplomi pärast. Jäigi see diplom saamata, kui mulle pakutakse seda diplomit tagantjärgi. Aga, aga diplomit oli vaja selleks, et mängufilmi teha, ma olin dokumentaalfilmi teinud, aga mängufilmi teha ilma diplomit ta oli täiesti mõeldav tol ajal. Diplomivõimalustest tähendab diplom saada, see oli ainuke koht, kus oli, oli Moskva. Kuskil mujal ei olnud meil võimalik filmi õppida. Aga siis tähendab ikkagi soov oli ka ikkagi neid mängufilme teha ei olnud nii, et dokumentaalfilm dokumentaalfilm. Noh jah, et tundus jälle selline avastamata maa ja ja ma olin mitme mängufilmi juures, olin, olin kaastegev siis kas assistendi või teise režissöörina, et et seda kõike pealt nähes, siis tundus, et võiks ise natuke ka proovida. Noh, see, see ikka, see on loomulik käik. Et siin oleme tsiteerinud see ka juba seda legendaarset Poola režissööri, kes lovskites trikiga dokumentaalfilmi ja siis mingil hetkel vaatasin, et ikkagi see mängufilm annab nagu suurema vabaduse dokumentaalfilmiga, võib väga palju pahandust ja valu tekitada ja mis iganes, et sellist momenti ei olnud. Et noh, et läheks nagu teadlikult nüüd sellele mängufilmid üle, et ikkagi kuidagi vaheldub, et see seal on vist mitu aastat nüüd, et eks ole dokumentaali ja siis jälle mõne aasta järelläheb ikka õige mitu head aastat tuleb jälle uus mängufilm. Aitäh, et ma ei teagi, ega ma neid asju kuidagi sättinud ei ole, aga, aga eks töö sunnib takka. Ja kui mängufilmid vahed on ikka viis kuni seitse aastat, siis vahepeal peab midagi tegema. Ja, ja tore on, kui saad siis ikka filmi teha. Et ei pea midagi muutma. Sule aga kumb žanr on teile endale rohkem meelepärane, kas dokumentaalfilme teha või mängufilme teha? Et mõlemad on meelepärane aga dokumentaalfilm on võib-olla natukene loomuomasem olla. Et seal saab kuidagi seal on avastamist rohkema ja ka mängufilmis on lavastamist. Et aga mängufilmiga muidugi on nii nagu Gizlovski arvaski, et, et seal seal saab tõesti oma maailma luua. Dokumentaalfilmis ma ei ole seda kunagi püüdnud teha, on ikkagi püüdnud ennast hästi avatud hoida ja avastada siis seda maailma, mis on teistes inimestes. Kuulame Veljo Tormise loomingut ja Raua needmine on selle loo nimeks, millest selline valik? No vot peale peale seda, kui prantslased mu käest küsis, et kas ma tormis tean, siis, siis juhtus nii, et ma tegin tormisest ühe dokumentaalfilmi mille nimi on tormise regi. Ja see oli siis Eesti ballaadide lavastamise ajal. Ja, ja ma siis avastasin tormise enda jaoks uuesti, sest et ma kuulasin eesti ballaade Montaažis ma arvan, umbes kolm kuud. Ja huvitav, et on selline muusika, mis ei tüüta ära. Seda võib lõputult kuulata. Et noh, siin praegu ei tule küll Eesti ballaadid, aga tormis muusikas on mingi jõud, mida vist on raske lahti seletada, aga mis on, mis mõjub? Siin me oleme ja tõesti, ma vaatan Marise Sulev Keedus, mõlemad mina sain aru, et te olete seda raualeidmist ise laulnud. Aken tulev teine mina ei ole, sina, maris olid, mina olin, mina sain aru, et Sulev on ka laulnud seda kudumist, laulu, Raua needmine, seda konkreetset selg. Nii, aga siis on veel üks asi, mis siis teha, kas see laulu laulmise asi jäi nüüd kuhugi sinna kooliaegadesse või jorutad vahel ikkagi siukest laulurida? Täiesti lukk olenemata. Aga olen laulnud küll, koorides olen laulnud ja, ja lapsena laulsin isegi raadios ja tele, tele telemajas, mingi saade oli. Aga, aga noh, käisin muusikakoolis, laste muusikakoolis küll, jaa. Ma ei tea, kuidagi on nii läinud, et see muusika koha pealt, õigemini laulmise koha pealt ma enda lukku pannud. Kõrva riivab sellised ütleme, minu põlvkonna ühislaulmised, need mulle ei meeldinud. Et kas perse fookus peab ikka nii paigal olema, et, et, et see võib-olla see talent või vähemasti need need oskused, mis omal ajal nüüd laulmises on, et pigem vaigistab need, et mul on ikkagi oma teiste, väga selgelt nagu sihtpaigas, mida ma teen ja filmid ei. See on pigem nii, et ümberringi on nii palju head muusikat ja nii palju head esitust, et ma pigem võtan sellest osa, kui ise ise kaasa räägin, seal. Sulev, tegelikult on filmid, mida teed on, on olnud päris edukad just tihti festivalidel, vähemalt kõrvaltvaatajale jääb mulje, kuskilt lehest loed, et Sulev Keeduse dokumentaalfilm või siis ka nagu mängufilme jällegi seal seal festivalil noh, niisugune tunne, et sa pidevalt ka nagu reisid, et ilmselt siis saab ju siis ka ju soodsalt reisida ümber maailma, kus sa, kus sa kõikjal ära oled käinud. Ei, ma nii palju väga ei ole, film, filmid on rohkem käinud, kui ma ise ka ikka üle ookeani olen käinud ja Euroopa on peaaegu vist tõesti käidud ja ja Aafrikas olen filmidega, olen mitte festivalidel käinud, aga olen neli korda käinud oma mängufilme tegemas. Et ega ei saa kurta, et ma vähe reisinud olen, aga ma olen selline. Ma olen selline kodus konutaja et mul eriti reisimine ei istu. Et ma olen see selles mõttes, ma olen pärismaalane. Asso tavaliselt ütlevad, et reisida, reisida ja et, et kui siis lähed, siis on ka jällegi töö tähe all, et ei lähe seal muuseumid või, või siis kaubakeskusi läbi tormama. Et kui need festivalid on, siis eks ta on ka siin vaatad filme ja oled ikkagi selles kitsas ringkonnas ja noh, ega kui veel oma film on ka, siis seda tuleb esitleda ja mingid pressikonverentsid ja need on, ega nad sellised mulle meelt need asjad ei ole. Et alati on kohustused kaasas ja selles suhtes, et on käidud ja aga, aga ma nüüd pigem nagu hoian ennast, kui on võimalik, siis ei lähe. Et et on, on nagu nähtud. Küll Sulev, kas olete oma perekonda ka kuidagi selle filmi vaimustusega nakatanud? Ma ei ole sihilikult nakatanud, aga pean, pean kurvastama selle üle, et tõesti lapsed on nakatunud Mich kõrvastama. Ma arvan, et see amet on nii, kuidagi ei ole kerge ja, ja noh, enda kogemuse pealt tean oma oma lastele soovid ikka parematele. Et aga midagi ei ole teha ega kätt ette ei pane, kui nad väga tahavad. Aga mis teie lapsed ette võtnud on? Noorem tütar praegu kavatseb teha eksameid filmikooli ja siis üks tütar on siis lõpetamas kohe ühte filmikooli Inglismaal. Ja ja siis ma ei tea, noorem poeg on ka selline kunstihuviline, ma väga loodan, et Ta kaldub pigem muusikal kui filmi poole, aga, aga noh. Need need otsustamised on tema teha, ma ei ole kunagi ise sekkunud, et ma olen püüdnud oma arvamust, aga ma ei tea, mis see film film ikka tõmbab teda, ma tean, kui palju ta filme vaatab. Ja, aga no ma loodan, et ta ei saa kooli. Et see on üks risti kandmine, see filmi tegemine Eestis või on see siin on ju see, et, et raha ei ole. Et Eesti on niisugune väike maa ja raha liigub vähe ja tahtjaid on ka vist nii mõnigi. On jah, see see põhjus, mis teeb selle filmimaailmas eksisteerimise raskemaks või on midagi muud. Ei, no raha on loomulikult üks suur asi filmi tegemise juures, ilma milleta on võimatu teha üldse filme. Aga aga noh, lõputult selle üle viriseda, et raha on vähe, on ka tüütu. Et tegelikult ütleme nii, et kui raha isegi väga palju oleks ega, ega siis filmi tegemine lihtsam ei ole. Et ta on selline minu jaoks selline kunstiala või liik või ükspuha kuidas öelda kus autor on võib-olla rohkem alasti kui kirjanduses või, või muusikas või kujutavas kunstis. Et see, kõik, see kõik, mis sul öelda on või, või kes sa oled, see on äkki hästi suurelt hästi heledalt ekraanil näha või hästi tumedalt. Ja siis selle kohta on igalühel kohe oma arvamus, et see on küll see asi, mida sa kandma pead või pea tagsama seda kanda, siis muidu muidu on võimatu filmi teha. Sulev kui tundlik kriitika suhtes olete. Noh ja öelda, et ma ei ole, aga tegelikult olen väga. Et ma arvan, et kõik autorid on väga tundlikud mitte ainult kriitika suhtes, aga üleüldse elu suhtes on tundlikud, sest et siis kui tundlik ei ole, siis ei saa ka autor olla, siis, siis teeb midagi muud remondid, autot. Võib-olla seal on, peab ka tundlik olema. Kui suured volitused üldse õigused annad? Vaatajale tundub, et noh, mingil määral vaatajal võib-olla kõik õigused, tema saab niimoodi aru ja, ja nii ongi. Sest et see filmid on ka tihti just sellised, nad ei ole nagu just öeldudki, nad ei ole mingid tavalised seiklusfilmid, ei ole nagu reeglina ma räägin mängufilmidest, kas need ei ole nagu niuksed? Eks ole, rahvafilmid ja järelikult naisest on ju tore, et kui üldse keegi süüvib ja omab üldse noh, ütleme kannatuste fookust Ta ja siis arvata, mis ta siis tahab. Sellele mõelnud, et miks nii halvasti on läinud mul filmi vaatajatega, et. Et see dialoogi saavutamine vaatajaga on mul suhteliselt keeruline. Et seal on mingi mingi latt, on nagu ees et kui sa ei taha seda latti maha ajada või sealt alt läbi lipsata, siis on vaataja nagu äkki hädas. Et võib-olla võiksid olla filmid natukene kättesaadavamad vaatajale või et tal tekiks dialoog siis nende tegelastega, keda ta seal ekraanil näeb. Aga, aga võib-olla see on ka minu loomus, on, ma ei tea, ma, võib-olla mul on elus samamoodi, et mitte ainult filmidega inimestega on samamoodi, dialoogi tekib aga, aga tihti. Et, et ma ei ole selline rahva ees esineja või kes on kõigile kohe arusaadav. Et, et noh, siin sellised isikuomadused midagi teha ei ole ennast muuta. Praegu on juba väga hilja. Sulev läheme edasi muusikapalaga, leiab filmist Giorgika. Äkki kirjeldate seda? See on siis salvestus, mis on tehtud Tansaanias on, see on Georg ikka võtete ajal ja, ja me sattusime Nasaid pidustustele, meid kutsuti ma saidi pidustustele ja ma arvan, et see on väga unikaalne salvestus. Filmi jäi ikka paar lõiku, aga, aga tulles jälle Tormise juurde tagasi, et kunagi ma kinkisin, siis ma olen ka mõne plaadi kinkinud, kinkisin tormi selle selle plaadi ja siis ta helistas mulle, ütles, et et see on täiesti vapustav elamus. Mismoodi laulavad, külarahvas laulab, kes nooti ei tunne. Ja võib-olla ei tunne tähte kirjatähte, niiet. Masaide muusikat kuulasime, küll oli tore ja ausalt öeldes tõesti tundub, et selliste rahvaste pärimusmuusikas on palju nagu sarnasust. Meil on külas veel mõnda aega filmilavastaja Sulev Keedus ja Sulev. Eks sinu filmides on ka olnud siis selliste eri kultuuride kokkusaamist. Et selline asi siis ikkagi huvitab? Ma eeldan sind nagu väga viimases filmis, kas võiks olla moslemi siis maailma sissetoomine, meie nii-öelda läänemaailma? Jah, ma ei tea, kas seda see vist huvitab kõiki ja kui, kui satud väga väga erineva kohta või sellisesse kohta näiteks nagu Masaide juurde sattusime siis noh, see üllatus ja see, see, see, mis, mis sa sealt saad, päevaga või kahega, me olime küll seal kaks nädalat, aga see, see on siiamaani noh, see, see, seda sa nagu kannad kogu aeg, sest et see ma arvan, selle selle koha pealt ongi filmi tegema üks huvitav eriala, et sa satud sellistesse kohtadesse, kuhu muidu ei satuks, muidu asja ei ole nagu turistina käinud jäi kindlasti turistina kohe kindlasti mitte. Et sa, sul on põhjust kuhugi sattuda ja, ja võib juhtuda, et see on väga huvitav koht. Mis oli sealsamas Masaide juures kõige sellisem unustamatu hetk? No need samad pidustused olidki, mis varahommikust kuni päikseloojanguni kestsid, aga ka noh ütleme ka see, et sinna ja sinna, kuhu me sattusime, sinna valge inimene oli, neli aastat tagasi oli viimane valge inimene käinud üks Soome fotograaf. Ja siis üks külamees näitas mulle tema pilti ja nimekaarti ja küsis, et kas ma tunnen teda. Ja siis ma mõtlesin, et ma ei tunne kahjuks, aga et on ka valge inimene, et te olete nii sarnased kõik. Ja, ja siis küsis, et kus me oleme. Ma ütlesin, et me oleme Eestist, ta ei teadnud Eestit. Aga Soomet teadis, siis mõtlesime, et noh, et Eesti on Soome lähedal, siis ta võttis kepi ja joonistas liiva peale, joonistas Euroopa kaardi täiesti perfektselt, ütles, et Soome on siin, kus siis Eesti on. Siis ta sai teada, kas. Järgmistele inimestele, kes võib-olla nelja aasta pärast sinna uuesti satuvad, oskab ta joonistada, aga eesti k? Ja aga Sulev, ma olen märganud, et, et väga palju teed ikkagi koostööd samade inimestega. Või on see siiski juhuslik näitlejad. Me räägime uuest mängufilmist, eks ole, näitlejad Katariina lauk siis juba juba tegijatega Madis Kõivu, kui oled teinud mitu asja. Operaator, et on ikka selline noh, mingisugune ma ei tea, perevärk ka seal kuidagi, et õnnestub see koostöö siis paremini, eks ole, kui see harjumused on teada ja teada, mida siis keegi oskab. Ei need on neid inimesi on väga vähe, kellega ma teen mitut filmi. Et. Noh, see on, see on väga suur kingitus, kui on sul keegi mõttekaaslane või või keegi, kellega sa tahad järgmist lugu teha koos. Või filmigrupp koosneb 30-st 40-st inimesest ja nendest on siis kaks või kolm on sellised. Siis see on, see on parim, mis olla võib, selle sellepärast ma olen ikka püüdnud ja kui võimalik on siis mõnega koos siis järgmist filmi teha. Noh, mingi seljatagune peab olema päris üksinda, kellelegi pead ju silma vaatama, et aru saada, kas läks õnneks läinud mingi kontroll väljapool sind olema. Sulev Keeduse on suur aitäh meile täna külla tulemast ja Sulevi kõige värskem film, varesesaare venelased siis Artise kinos nähtav nii homme-ülehomme kui pühapäeval ehk siis lihavõtte nädalavahetusel ja ja samuti ka Narvas ja Tartus saab seda filmi näha. Sulev hea meelega, paluksin teil endal järgmise loo, mis meil juba taustal kõlama hakkas sisse juhatada. See on üks ungarlane, kes kellega ma kohtusin Pariisis ja me vahetasime umbes kaks lauset ja siis ta võttis oma portfellist. Plaadi, ütles. Ma kingin selle sulle. Ja juhtus nii, et ma kasutasin tema muusikat. Siis oma dokumentaalfilmis Jonatan Austraalias. Ja, ja see tundus ainuvõimalik üldse selle filmimuusika just selle filmi jaoks. Aitäh, palun.