On laupäev ja aeg jälle kultuuriga saateks nimetanud saate tähtsamat teemat. Kultuurikommentaar on saate esimene teema, siis Eesti Rahvuskultuuri fond on välja andnud oma toetused, kuuleme, mis põhimõtetel nad oma tööd teevad. Ilmunud on eesti naiskirjanikult Ruus romaan. Pärnus on valmis saanud uuslavastus ja saates on veel mõned teemad. Seekordse kultuuriga ja saate toimetaja Martin Viirand. Ajalehe L Eesti Päevaleht on hakanud ilmuma kultuurilisa, mis on keskendunud Emmast kirjandusele ja SEE peale, nagu nad ise on väitnud. Aga juba selle väljaande esimene number on laiendanud meie tänase kultuuri kommentaari ja mikrofoni ees on Kalle Käsper. Minu arvates on väga oluline, et tegemist on nii-öelda puhta mõtte väljaandega, milles ma loodan, ei saa olema kohta meelelahutusele. Mõiste kultuur on meil viimasel ajal ohtlikult ähmastunud osavalt liites sellele sõnale teise sõnamassid. On saadud faktiliselt oks, süümohan, meeldetuletuseks oks, süümoron, son loogiliselt vastandlike mõistete ühendus. Meie juhul on vastandlikeks mõisteteks massid ja kultuur. Kaks asja, mis kuidagi ei sobi kokku sest nii kunsti loomine kui ka nautimine on sügavalt individuaalsed protsessid, mis ainult läbi suure häda taluvad mõningaid väikeseid kollektiive nagu näiteks teatritrupp või orkester. Samas paljastas kaadi avanumber ka ühe suure probleemi meie vaimuelus. Kui vaadata, missuguseid tõlkeraamatuid selles on tutvustatud, selgub et need on praktiliselt kõik pärit angloameerika kultuuriruumist. Muidugi ei ole selles süüdi Arkaadia ajaleht, vaid fikseerib kiretult meie tõlkekirjanduse hetkeolukorra. Kui minna raamatupoodi ja vaadata ringi lättidel, näeme üsna samasugust pilti. Tuleb ette isegi jubedaid, täiesti kultuurivaenulikke juhtumeid. Näiteks müüakse agaralt Alexandra tüma ja sõlverni teoste ümberjutustusi, mis on tõlgitud hoitkinud kõvasti toolist kinni inglise keelest. Kunagi nõukogude ajal loeti läbi mõne muu keele tõlkimist peaaegu surmapatuks mida võis lubada vaid kõige äärmisel juhul kui tegemist oli keelega, mida siinmail mitte keegi ei osanud. Mäletan hästi, missugune lärm läks lahti siis, kui ilmus 1001 öö kaudtõlge. Nüüd on meil trükivabadus ja kuna tüma ja Värni autoriõiguseid keegi kahjuks enam ei kaitse, tehakse nendega, mis pähe tuleb. Vähemalt tõlkija võiks küll häbeneda. See oli kõige drastilisem näide. Kuid probleem on laiem. Inglise keelest tõlgitud raamatute küllus peaks justkui näitama, et tegemist on maailma kõige kunsti kõrgema kirjandusega millele pole kusagilt leida võrdset. See pole muidugi kaugeltki nii vähimalgi määral tahtmata alavääristada inglise ja ka mõningaid Ameerika autoreid. Katsugem olla siiski objektiivsed. Maailmas on olnud ja on ka praegu mitmeid kirjandusi mis mitte, ainult et ei jää angloameerika omale millegagi alla vaid ka ületavad seda. Ma ise olen vene filoloog ja peaksin seepärast eriti esile tõstma vene kirjandust millest tõepoolest leidub palju väärtuslikku. Kuid aus olles olen ma sunnitud tunnistama, et romaani keelte kirjandused ja eriti prantsuse kirjandus on siiani maailmakultuurile rohkem andnud kui nii, inglise kui ka vene kirjandus. Palsaks standaal flober Sola Mopassaan möödunud sajandil veel parem Volteerusso, Rambleen lakk, loo Sors, Sand meri, meetodee, samuti möödunud sajandil. Seikluskirjanikud, needsamad maa Vern, sellel sajandil Solstasimenoon selle sajandi suurkirjanikest, prust, saart, Cami, veel hulk. Need nimed räägivad kõik iseenda eest. Ja see pole ju kaugeltki kogu loetelu. Milles on siis asi, kas meie kirjandusinimesed, kirjastus tegelased on tõesti nii võhikud, et nad seda ei mõista? Küllap paljud mõistavad, aga on võimetud midagi muutuma. Tegemist on kas just paratamatu, aga kindlasti objektiivse protsessiga, mille tekkepõhjuseid me peame otsima, muide ei kusagilt mujalt kui nõukogude ajast. Nimelt on venelastel alati olnud kombeks jõuliselt levitada seda võõrkeelt, mis on nende hetke suurima vaenlase emakeeleks. Napoleoni sõdade aegu rääkis kogu Vene Liit prantsuse keelt. Kahe maailmasõja vahepeal õpetati nõukogude liidus rohkesti saksa keelt. Pärast teist maailmasõda, aga kui algas külm sõda, Kremli vaenlaseks number üks sai Ameerika Ühendriigid, algas inglise keele pealetung. Eriti andis tunda nendes liiduvabariikides, kus rahvaarv oli väiksem. Venelased ise suutsid säilitada korraliku prantsuse keele tõlkide pere. Meil see praktiliselt hävitati siis kui Tartu ülikoolist likvideeriti prantsuse keele ja kirjanduse kateeder. Väga tugev inglise filoloogide koolkond mida loeb ainuüksi kirjastuse Varrak peatoimetaja, tuntud tõlkija Krista Kaera tegevus. Muide, ma läksin kiitmisega vist liiale. Vähemalt ei tohi inglise filoloogid tunda enesega rahulolu, enne, kui pole tõlgitud sajandi kuulsaim inglisekeelne romaan. Joyssulis. Kuid siiski, fancofiilidega on asi nigelam. Tuntuim nende seast Lauri Leesi on pühendunud eeskätt pedagoogilistele tööle mis on kiiduväärt ja toob kindlasti tulemust kunagi tulevikus. Kuid kahte isandat teenida on raske ja otsustamiseks jääb tal vähe aega. Ning tema asutatud Europeedia sarja valik ning mahud pole kaugeltki need, mis nad võiksid olla. Teine suur ja huvitav kirjandus on hispaaniakeelne mida ka samuti kohtab lettidel vähe. Meil on väga tugev hispanist Jüri Talvet kuid temalgi neid nappivad toetust. Nii ongi sajandi suurimad novellisti Horhe Louis Boffesi loomingust eesti keeles olemas vaid mõned õhukesed vihikud. Praktiliselt puudub Huljokov, Tassaari looming. Vene filoloogina on mul kahju, et keegi pole ette võtnud Dostojevski vendadega romaazovita uustrükki. Kui palju suudab teinekord ära teha aga ka üksainus pädev ja andekas inimene? Seda me näeme, Aleksander Kurtna näite põhjal. Tänu kellele rahutama põrmule on eesti keeles olemas olulisemad teosed veel ühest selle sajandi suurest kirjandusest, itaalia kirjandusest. Minu enda viimase aja suurim lugemiselamus oli saanud poolsaart triloogia vabaduse teed. Kahjuks muidugi mitte jälle eesti keeles. Raamatute nimekirja, mis väärikalt võiksid asendada paljusid keskpäraseid, angloameerika teoseid võiks jätkata, kaua. Ma usun, siit peaks jätkuma mõtteainet mitte üksnes tõlkijatele kirjastajatele, vaid ka lugejatele. Pääsenud ühest totalitarismist Pole mõtet kähku joosta teise embusse. Muidugi kui alateadvus ei tõuka. Rahvuskultuuri fond on selle aasta otsused teinud nimed ja rahanumbrid on välja öeldud ja asjahuvilistel on need ka teada. Aga meid huvitas, missugune on põhimõte, missugune on tööpõhimõte, mille järele Eesti Rahvuskultuuri fond oma otsuseid teeb. Ja selle küsimusega pöördusime Mati Undi poole, kes on selle fondi nõukogus olnud juba oma kolm-neli aastat, nagu ta ise ütleb. Meil eriti palju raha ei ole võrreldes skulptuurifondiga, ma tean, ütleme 10 või 20 korda mul vähe vähem, aga ikkagi tähendab, me otsime spetsiaalselt üritusi ja asju, mida toetada see liikumine või ütleme siis, see fond on suuresti seotud eriklassi nimega, temalt tuli idee. Tema karismaatiline isik on seda seltskonda vist ka koos hoidnud ja aidanud raha tuua. Oletame õigesti. Ja muidugi tähendab tegelikult kui on koosolekud, siis e viimane sõna või aam lööka maksab. Me võime feik, mis pläma ajada või kakelda tähele lõpuks otsustab, kusjuures see võiks tähendada seda, et noh, kõlakad, viiuldajad ja puhkpillipuhujaid, oboemängijaid oleks, noh 20 korda rohkem, kui vajagi küsivad, võiks oletada, et et klasse tema lähim või noh, nagu sime liigese Tamberg, et nad nagu eelistavad muusikuid, Eilart võrdlemisi aastamatult, noh tähendab, vähendavad mõttetuid muusikute küsimusi ei näe, et see ei ole üldse mingi muusika fon, aga mõtlen tegelikult, kui asi läheb segaseks, ei suuda otsustada, siis me ütleme umbes nii, et las pik otsustab õieti see, kes on nagu tegelikult fondi lahti. Ta ütleb viimase sõna, muidugi, see on ka loomulik. Aga nüüd see asja tehniline ja läbiviimis pool. Kui me mäletame umbes 700 avaldust, tariin laias laastus Nendel on juures seletused, kommentaarid, põhjendused ja igaüks siis hakkab neid läbi töötama ja lugema või kuidas see asi peale hakkas, see on nüüd nõnda, et et noh, mina isik, kuid ei ole paar viimast aastat enam sekkunud muusikute ja vahva kultuuriprobleemidesse, sest tegelikult rahvakultuur ja rahvamajade tantsugrupid ja rahvatantsurühmad ja tähendab meil on Ingrid Rüütel, keda me tegelikult ütleme. Kui ta ütleb, et sellele peab andma see ole midagi, siis, siis noh, me usume ka. Ega me kõike ei tea, mina olen isiklikult näiteks sekkun ainult ajakirjanduse kirjanduse asjadesse kunsti jätame siis Viive Tolli hooleks lausa ja, ja me oleme tööjaotuse teinud. Aga siiski mingil hetkel on tehtud mingi esmane valik hakkab siis niinimetatud teine voor ja seal läheb kaheletamiseks. Seal selgub tavaliselt nii, et on ikkagi tähendab kogu kokkuhoidmise peale kaks miljonit üle ja läheksime hakkab see kõige vastikum asi, et noh, kas tõmmata maha igalt ühelt 1000 krooni või siis mõni suur projekt täiesti tervikuna, mis oleks õiglasem, see ei ole kerge sellega tegema, et teil on ka mingi ettekujutus sellest, kuidas asjad käivad välismaal. Kuidas on Eesti rikkad mehed, kuidas nad Teile paistavad? Pikkamööda on Eesti rikkad inimesed hakanud aru saama, et nad võiksime fondile midagi anda. Suures osas meie fond ju tegelikult välismaal läheb näiteks Soome kultuurifondi, kuidas ta nimi täpselt on, annab meile iga aastaga teatud summa tänuelglassile. Homme suurärimehed, Ameerika suurärimehed kannavad meile, aga ta tahab. Ma ei näe eriti palju, et Eestist keegi tahaks meile anda, nii et tähendab seda enam, on imelikum võtab sellelt kõigelt veel selle 25 protsenti maha. Siin nimetati arvu 700000 kraami, see on suur summa võrreldes selle üldise summaga, mis välja jagati, saastav, maksime miljon kile. Ma ei taha sellel teemal sõna võtnud mingi eksituse esile tuua, mida mul minule omase. Ma ei tea, kõik Eesti Rahvuskultuuri Fondi tegevdirektor Toivo Toomemets, kui te nüüd võrdlete Ama fondi näiteks avatud Eesti Fondi või teiste fondidega milles oleksid kohe silmatorkavad erinevused. Jagab raha, mis on tulnud Eestisse puhtalt väljastpoolt ühe isiku, kuidas öelda siis isikliku avalduse põhjal härra Sorose avalduse põhjal, et tema ta Eestis teistest avatud ühiskonda kujutada? Me oleme natuke kitsamalt spetsialiseerunud kultuuri. Nüüd siin on jutt ainult sellest, et kui palju õnne Eesti jõukamad eraisikud toetanud ja kui palju on välismaalased, kas teile tundub, et see suhe on praegu optimaalne? Ütleme, viis-kuus aastat tagasi oli see suhe küll 60 40 protsenti 60 välismaa annetusi, 40 protsenti eestistunud annetusi, praegu kaldub asi olema pigem vastupidi. Eesti annetasime üpris palju, kui te vaatate kasvõi selle poole aasta annetusegi, on siin väga palju eesti annetusi. Ja, ja kindla tõuke selleks on andnud seesama selle aasta alguses toimunud muudatused, üksikisik saab oma annetuse oma tulu aasta tulumaksust maha võtta. Need on küll väiksed summad, aga väikestest summadest koorukese suurt lõpsuma klõps välja. Ma arvan, et mitte kõik ei tea. Teie fondil on nagu allfondid, esiku nimelised allfondid ja neid oli 40 ja nüüd tuli 41., tähendab inimesel on mingisugune vajadus ennast teadvustada või kuidas teie asja näete? No päris nii see ei ole ütleme, tõeline altruism tähendab ju raha lihtsalt välja püüdmata tihtipeale oma nime jäädvustadagi küll, aga me oleme pakkunud kõikidele annetajatele ühe võimaluse vastutasuks selle eest, et nad oma raha meile annavad. Kultuuri heaks näidake palun ära see valdkond, mida te tahate toetada, kui see on olemas. Või nimetage, kui taannetes on piisavalt suur, et te võite anda sellele fondile mingi nime kas oma nime või mingi muu nime näiteks proua Mari-Liis küla, Reinsalu tekki, Voldemar Panso nimelise fondi ehk et oleks võinud ka teha oma nimeks võisin perekond Aare Ameerikast tegi oma isa nimelise mälestusfondi, kes oli 20 Kolga kooli direktor. Kolkakoolijuht tegid Anton Aare nimelise mälestusfondi toetamas Kolga kooli, nii et neid variante on väga palju. Eks variante, mida siin nimetati ja mis Eestis olevat veel vähe levinud on, et inimesed parandavad oma varanduse või, või mingi osa oma varandusest fondile. Arhitekt Ernst kesa tegi enne oma surma meie juures Fondi arhitektuuri jäädvustamiseks uurimiseks arhitektide töö tutvustamiseks, niiet oma testamendis jättis meile kaks maatükki Austraalias, mille realiseerimise tulemusena tekkis meil üks suurim eraisiku poolt algatatud fond Ernst ja Erica kesa nimeline fond, mis toetab ülikoole õppevahendite soetamise. Selle fondi suurus on üle nelja miljoni krooni. Eesti Kunstimuuseum tähistas oma kaheksakümnendat sünnipäeva ühtaegu nii väärikalt kui ka sisukalt. Kõigepealt toimus teaduslik konverents, järgmisel päeval aga avati esinduslik ülevaatenäitus, mis sõidab tagasivaate lõppevale sajandile pealkirja all 20. sajandi kunstniku mälestuseks. Aga me läinud traditsioonilist tööd ja ei küsinud intervjuud näituse korraldaja Eha Komissarov viltpaid ajasime juttu kahe noore inimesega, kes muuseumis töötavat ja selles suhtes ka püüavad olla objektiivsed ja kõrvalt vaatavad selle näituse suhtes kõnelevad Anu Allas ja Hanno Soans. Kui Ehal oli mingi oma nägemus olemas, siis kuskil kaks viimast kuud on olnud selline intensiivne tööperiood kus on otsitud välja Eha poolt pakutud tööd toodud need siia üles vaadatud, kuidas nad kokku kõlavad. Kuidas Eha nägemus töötab, otsitud uusi töid juurde, viidud muid minema, esimene tööprotsess. Ütleme veel, et mis siin ka kindlasti sellise näituse puhul, kus on nagu pärand sees, teeb selle tööprotsessi nii pikaks ja juba kasvõi konkreetsete tööde otsustamise on see, et need tuleb fondist välja valida, tihtipeale vanema maali puhul ka restaureerida. Ja, ja kuivõrd Eha Komissarovi nägemus asjast ei olnud mitte mitte selline ajalooline ülevaade kogu Eesti kunstist 20. sajandil vaid vaid niimoodi märksõnade kaupa sellised olulisemad punktid ja olulisemad probleemid 20. sajandi kunstis siis tänu sellele tuli väga hoolikalt valida seda tööde kooslust, et jääks kõlama tõesti see märksõna, selles väikses saalis ei olnud võimalik teha mingit ajaloolist ülevaadet, tänu sellele on väga palju olulisi töid ka välja jäänud. Mis olid märksõnad, mis oli tema jaoks tähtsad, millele ta nagu keskendus ja mis olid need põhimõtted ja märksõnad, mida ta püüdis eirata, kindlasti eiras ta sellises, ütleme klassikalises Mosioloogias pikaajaliselt välja kujunenud printsiipi näidata kunsti lugu oma noh, ütleme arengu detailides ja oma kronoloogilises ajalises järjepidevusest, noh isegi kui meil oleks, ütleme selle jaoks vähimatki võimalust momendil ruumide suhtes, siis on see ka ütleme, mingisugune vaateviis, mis ühelt poolt on, ilmus moest, täna on läinud see just nagu ütleksite, ühesugune ajalugu ongi ainult võimalik. Aga kui me, kui me ütleme, teeme niimoodi, et me, me käime välja mingid märksõnad, mis on praegu olulised ja otsime minevikust nendele ka katteid, mingit dialoogi olulistele märksõnadele, siis me võime ka leida täiesti uusi nurki sellest kunstiajaloost ja see on ka selle tõttu oluline, et uue muuseumi ekspositsioon ja, ja ütleme, kõik uue muuseumiga seotud mõtted on jooksvalt väljatöötamisel. Me peame oma kogudega selles mõttes nagu tööd tegema. Eha märksõnad olid kõigepealt suures saalis iidolid, identiteedid, see tähendab tööd, mis on olnud. Vot see oli ainus. Alguses oli mingi selline kronoloogiline järjekord või tööd, mis olid teatud kümnendil aktuaalsed, mis olid ikoonid järgmises saalis. Maine poeetiline Sis hävinge trauma, 20 klassikaga keha, naise vaade ja abstraktsioon. Meil on ühtlasi võimalik tuua välja ka ütleme, suhteliselt vähe ekspluateeritud, suhteliselt vähe näidatud toredaid siukseid leida eesti kunstiajaloost, mis siis 90.-te hittidega niimoodi dialoogi astuvad, on oluline selle näituse puhul. Need ruumi tervikuid käivad pisut üle kõikidest nendest mõistetest, mida kunstnikud on harjunud, ütleme, kuulda tahtma, tähendab, kunstnik ei ole selles koosluses nii-öelda täiesti keskmes, pigem need tööd kõnelevad omavahel ja, ja selles suhtes ma usun, et see on nagu vaatajasõbralik näitus ja kui on, ütleme, mate sõbralik ja ma ei ütleks, et kunstniku vaenuliku teose keskne Mõnikord on kunstimuuseumi uue hoone ehituse ja ehitamise ümber tekkinud niisugune rool, et see on vaese väikese riigi jaoks liiga suur luksus. See tuleb edasi lükata, praegu ei ole raha, rääkimata muudest probleemidest. Aga Eesti kunstimuuseumi direktor Marika Valk on alati rõhutanud, et kõigepealt on see hoone oma mahult kaks ja pool korda väiksem kui praegune Rahvusraamatukogu. Ja ka töötajaid saab seal olema kolm korda vähem. Nii et, et kõik mured ja kõik hirmud ei olegi võib-olla põhjendatud. Aga selle kunstinäituse avamise melus palusin ma lühikommentaariga Eesti kunstimuuseumi eelmiselt direktorilt hinge Tederilt, kellel on kümneaastane kogemus muuseumi juhtimisest. Kuidas tema näeb neid võitlusi selle hoone ümber, hinge Teder. Ma arvan, et selline võitlus on täitsa normaalne, see on olnud igas ühiskonnas igas nii rikkas ühiskonnas kui ka eriti teravad muidugi ta vaeses ühiskonnas, nagu seda meie oleme ja ma olen näinud või lugenud, jäänud tegelikult niisugusi dramaatilisi hetki küll Londoni rahvusgalerii ajaloos või, või luuri ajaloos, võib-olla mitte nii palju maja pärast, aga näiteks üksikute väga matkantsete kunstiteoste omandamisega pärast. Aga siiski, kas on ka mingeid erinevusi võrreldes tööajaga? Ei, loomulikult on erinevus on võib-olla see, et praegusel direktorile juhtkonnal tuleb kuulata ära rohkem lollusega minut ajal rohkem lollusi, sellepärast et praegu iga vallavanem jäiga akadeemik avalikult nii kirjas kui ka suusõnal talle igal poole omal ajal oli see välja öelda minu aeg ütlesid seda välja põhiliselt keskkomitee tee või, või rajoonikomitee kusagil kitsas kabinetis, aga neid kuulasse või mul tuline kuulata. Ma arvan sama palju kui praegu ja ma ütleksin nii, et andku jumal jõudu praegusele juhtkonnale ära, tähendab kuulata kõik need lollused ja siis oma teed kindlalt edasi minna. Sest ma olen absoluutselt kindel, et meie rahvas kui tervik nii-öelda maja oma kunstimuuseumit tahab, seda on sellega täiesti nõus. Aga noh, see käib lihtsalt seda teed mööda nagu, nagu ta on ja, ja ma olen absoluutselt kindel tuule, ta tuleb. Paar päeva tagasi toimus ühe eesti naiskirjaniku romaani presentatsioon. Ja seal teiste hulgas võttis sõna ka kirjanduskriitik Rein Veidemann. Kliendi meile on siia toonud Mari Tarand. Kes põgeneb armastuse eest põgenemise eest, vastust ei saa vahetada vabaduse vastu? Ei saa nii et enne vabadus, ennemann, õnn, ja siis alles armastus, armastas ei salli ootust, ei saa nii et me ootame ära oma võimalused ja siis algab armastus. Üks jääb igal juhul sellest mängust välja. Niisuguse kokkuvõtte tegi Maimu Bergi uue romaani üks esimesi lugejaid Rein Veidemann. Raamat ilmus sel nädalal kirjastuselt tuum. Mari Kaljuste väga ilusas kujunduses räägib kirjastaja Piret Viires. Aga ma pean juhtima tähelepanu sellele, et see on Maimu Bergi esimene kõvakaaneline raamat, mis on ilmunud Eesti vabariigis. Ja samas ma pean juhtima tähelepanu ka sellele, et kõigile ootamatult juhtus nii, et sellesama raamatu soomekeelne tõlge ilmus täpselt samal päeval, kui ka eestikeelne lause oli. Esmaspäeva hommikul helistas mulle tõlkija Hannu hoitine, küsis et kas raamat käes, mõtlesin, et noh, nüüd kohe on tulemas, siis ta ütles, et temal on juba tund aega käes. Aga siis me leppisime kokku, et jõuan ikka tasapeli. Aga mul on aeg-ajalt heidetud ette, et miks ei ole raamatus annutatsiooni et peaks ikka olema teada, millest raamat räägib, et lugejal on siis nagu kergem poes orienteeruda. Aga mina tahaks öelda hoopis sellise asja. Ma arvan, et see, et selle raamatu kaane peal on nimi Maimu Berg, see on enam kui ükski annatatsioon. Rein Veidemann Siis ma võiksin muidugi Annotatsiooniga alustada, et tegemist on kahe inimese armastuslooga ellu ja Tamara armastuslooga mis areneb ajaloo taustal. Aga muidugi selline Annotatsioon kahtlemata vaesistaks teatri ära seostub põgenemisega. Nüüd raamatu niisuguseid läbivaid jooni ongi tegelikult põgenemine. Põgenemine sellest keskkonnast, kuhu saatuse tahtel või ajaloo tahtel, kuidas me nimetame seda ausalt öeldes ükskõik antud juhul on Enn Seim sattunud Nõukogude Eestisse põgeneda siis Nõukogude Eestist, kuid samas see põgenemine. Kuid Eestis sellest keskkonnast areneb põgenemisel iseenda eest ja põgenemisega oma armastuse eest. Ja muidugi kättemaks on vältimatu. Raamat on mitmekihiline, tagasi vaatlev, tegelikult jutustaja oleks nagu see peategelane n ise, kes siis juba uhtleja. Kas seda kõike lugu meenutab, nüüd mind isiklikult valdab seda raamatut lugedes vapustav tundmine, aeg, mida seal kirjeldatakse, on kuskil aasta 1964 65 kuni siis üks süžeeliin jookseb kuni seitsmekümnete aastateni 70 aasta keskpaigani, siis tõenäoliselt nii, ma võin oletada üks peategelastest, Enn Seim on siis kunstiüliõpilane. Algul Tartus, siis ta põgeneb Tartust ära, siis läheb Leningradi, siis jõuab tagasi Tallinnasse ja lõpuks põgeneb ta Eestist ja raamatus analüüsitakse nii põgenemise põhjusi kogu seda ängi, mis teda valitseb selles keskkonnas, kus ta elab, aga siis ta leiab tõepoolest ta määrab, kes on siis segavereline maimule meile väga iseloomulik. Et ta vaatab, missugused marginaalseid, Kambartid haalsest uurib ta seal temperementide vahe, aga samal ajal siiski üllataval kombel just Samaaras seda alalhoidlikkust ja peamiselt just nimetate ennastohverdavad armastust Ennu vastu, mis sunnitada siis hüstaman tüüri vastu võtmast, vastu võtma, mis on väga tähtis selle raamatu nii-öelda intriigi areduse raamat on selles mõttes väga huvitav, et, et kui kirjeldatakse seda Nõukogude tegelikkus, ma ise olen märkinud endale siia. Maimu Berg esitab meelsele raamatuga Nõukogude semioosise kirjandusliku mudelile. Maimu Berg hea kirjanik, publitsist, aktiivne ja tegus inimene leiab, et tema raamatute eestist kaugemale jõudmine näiteks saksa, soome, vene lugejate ette toob kaasa talle huvitavat ja vahest objektiivsemat kriitikat. Kriitikat on ju meil läbi aegade tehtud igati niimoodi on olnud niisugust kriitikat, mis nagu autorist lähtub, kus räägitakse, mida autor sellega on tahtnud öelda ja mis autor siin on mõelnud ja missuguseid võtteid autor sinu kasutanud. Struktoralism on toonud meile kriitika, mis lähtub tekstist täiesti. Post struktoralism läheb veel kaugemale, ütleb, et lugeja leiab tähendused. Ja nagu me kõik teame, meie armas Roland Barton hüüdnud, et autor on surnud. Aga mis sa teed, autor ei ole surnud, seisab siin. Ja see ongi paha, sellepärast et see autor mitte vähe sellest, et ta pole surnud, ta sahmerdab liiga palju. Ta sebib igasugustes kohtades, kus kirjandusele pühendunud inimene üldse sebima peaks, ajab asju, mis kirjanikule üldse ei kuuluda, ähmastab oma niisugust kirjanduslikku olemust. Ja ta segab kriitikat. Kriitikut, kes hakkab nägema seda elavat autoreid ja ei suuda võib-olla keskenduda alati raamatule ja tekstile, mis tegelikult on ju asi omaette. Selles mõttes on lohutav teada, et kui raamat pürgib oma emakeelepiirist välja, siis samal ajal sureb ka autor kohe, kui raamat eestist välja jõuab. Autor selles mõttes, et, et maailma inimeste jaoks ei ole seda sahmivad ja sahmerdavad Bergi, vaid on lihtsalt üks tundmatu nimi raamatu kaanel ja paremal juhul üks tundmatu nägu raamatu taga. Mõnel. Ja mingil mingil määral ei sega selle teksti lugemist autori hääle kõla või tema muud deklaratsiooni joonid, kirjandusvälised. Selles mõttes on mul olnud õnne, ma olen saanud ka niisugust kriitikat, mis minu isikuga üldse ei ole tegelenud, mis on tegelenud ainult minu tekstilise väljundiga mõnikord isegi teadmata, kas ma olen mees või naine, kuni selleni välja, et ma olen saanud vene lugeja annadelt armastuskirju kui mees, kuhu ma tahan sellega välja jõuda. Tahan välja jõuda selleni, et raamat on nüüd lugeja käes. Ma tahaksin öelda, et autor on surnud. Elagu lugeja ja muidugi eelkõige elab. KIK järgmise helilindi saatis meile Pärnust Viktor Kaarneem ja juttu tuleb teatriasjadest. Niisiis Victor Kaarne. Täna õhtul esietendub Pärnu teatris Endla Jaanus Andrews nooremba kirjutatud näidend küüni täitmine. Etenduse on Endlas lavastanud Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli 19. lennu diplomand Tõnu Lensment. Kursuse juhendaja on 19. lennul Ingo Normet. Küüni täitmine on lavastaja Tõnu Lensment diplomitöö. Kes peitub selle pika nime Jaano Sanders noorem Padaga, kes on näidendi autor, lavastaja Tõnu Lensment. Selle pika nime taga siis loominguline tandem Madis Kõiv ja Hando Runnel, et Madis Kõiv suuremas osas teksti autor ja Runne, siis laulusõnade autor, mis oli see, mis ajendas teid just seda materjali valima oma diplomitööks? See alguse üsna ammu, juba teise kursuse sügisest siis kui meil oli draamateooriakursus ja luule Epner soovitas meil lugeda seda näidendit ühte väga õpetlikku materjali aja ja ruumi ühtsuse kohta ja seal oli veel ridamisi kõik muid klassikalisi näiteid sees, aja kohta ja nii edasi ja nii edasi ja millegipärast siis lihtsalt tekkis niisugune tunne, et ükskord Endla teatrisse lavastama. Ja kui ma enda läbi lugenud ja lõpus oli remark, et teatri varemete kohal kasvavad kased siis ma nägin, et kaske ainult Endla teatri katusele. Tegevus toimub etenduses küünis, millest on lugu, saab seda mõne sõnaga kokku võtta. Lühidalt on töö tegemisest sellest, kuidas üks seltskond sulgub, mitte omal tahtel ühte küüni, nad ei saa sellest algul arugi, et nad sinna kinni on jäänud. On ainult töö töö teha, töö tuleb ära teha, on ette antud kellaaeg, millal töö saab läbi ja töö, mida teha ja seda nad teevad seal. Tänases saates püüame tungida ka väljapoole Eesti piire ja räägime mõningatest kultuuriuudistest läänes. Neid vahendab meile Piret Pääsuke. Oletusi oli juba ammu, kuid nüüd on olemas teaduslikud tõendid, et alfa peet pärineb Egiptusest. Egüptoloog John kõõlman Darnell jäili ülikoolist ja tema kolleegist abikaasa Debora leidsid Niiluse jõest lääne pool asuvast vadjel hoolis ehk hirmuorus kaks pehmesse lubjakivisse kriibitud kirjutist, mis pärinevad ajavahemikust 1900 kuni 1800 aastat enne Kristust. Seega hakkas tähestik tekkima juba kakskolm sajandit varem, kui senini oletati. Teadlastel pole õnnestunud kirjutisi veel täielikult Escifreerida. Siiski usutakse, et nende põhjal suudetakse ära tunda üksikud tähed, mis pisut muudetud kujul võeti hiljem kreeka tähestiku ning sellest omakorda tänapäeval laialt levinud ladina tähestikku. Teadlaste arvamusel leiutasid tähtkirja võõramaalase, kes teenisid palgasõduritena vaarao armees imetöölistena Lõuna-Egiptuses. Kuna nende jaoks oli liialt raske mõista vanade egiptlaste keerukat piltkirja, mille omandamiseks kulus aastaid. Seepärast leiutasid nad lihtsustatud kirjasüsteemi, mida oli võimalik mõne tunniga ära õppida. 1859. aastal asutatud Deutsche süljarst istung saksa Schilleri fond andis välja uue auhinna Schilleri sõrmuse. Auhinnaga kaasnev rahasumma 60000 marka on sama suur kui saksa akadeemia poolt jagatav mainekas Georg püsneri nimeline kirjandusauhind. Sinise kiviga kuldsõrmust, millele on graveeritud ka Friedrich Schilleri profiil, hakatakse välja andma iga kolme aasta tagant. Esimese silleri sõrmuse omanikuks sai Prahas elav juudi soost kirjanik Lenka Rainer ava. 83 aastane vana. Ta pälvis autasu silmapaistvate teenete eest saksa keele ja kirjanduse ees. Zagrebi oksjonil Londonis läheb seitsmendal detsembril müüki poolses anni maal, mis varastati 1978. aastal ja ilmus uuesti välja möödunud kuul prantsuse intressionisti loominguliselt tippajal 1800 kaheksakümnendatel aastatel maalitud vaikelu pina gruusia puuviljade väärtuseks hinnatakse üheksa kuni 12 miljonit naelsterlingit ja seega on see kunstiteos üks kallimaid, mis tänavus asepiss müügiks pakutakse. Maal kuulus erakollektsionäär Harry puukini kogusse ning kadus pärast vargust jäljetult. Ootused pilti leida olid juba kadunud. Viimase abinõuna otsustas perekond pookin mullu detsembris pöörduda eraarhiivi poole, mis tegeleb varastatud kunstiteoste ja antiikesemete otsimisega arvuti abil. Arhiiv informeeris kunstikaupmehi, oksjonipidajaid ja tollivõime kogu maailmas ning tänavu oktoobrikuus leiti Maal üles. Nädal tagasi toimus Saksamaal Münchenis erakordne ettevõtmine, öö läbi olid avatud linna 60 muuseumi nii riiklikud muuseumid kui eragaleriid. Ürituse menu oli ettearvamatu. Öö jooksul külastas väljapanekuid ümmarguselt 50000 huvilist. 20 marga eest pääses kõikidesse muuseumidesse ning sai sõita ka eribussiga. Mõnda kohta oli tung nii suur, et inimesi sai sisse lasta vaid jaokaupa. Paljud muuseumid oli töistele külalistele ka ekstra üllatusi välja mõelnud. Näiteks uuest Pinakuateegis lõid Müncheni moekunstnikud tuntud maalidest inspireeritult rõivaseadeid sinna juurde. Kas Schumanni, Brahmsi, Jade püsti muusika. Kuna muuseumide öö oli niivõrd menukas, tuleb seda kindlasti korrata, leidis Pinakoteekide peadirektor Reinhold Baum Stark. Möödunud pühapäeval toimus ainulaadne üritus ka saksa teatrisõpradele Hannoveri menukas improvisatsiooni trupp, teatrisport pühendas lavakunstiinternetiga. Laval toimuvat jäädvustas filmikaamera, mis oli ühendatud internetti ja kes parasjagu õige aadressi oma koduarvutisse sisestasid, said seda ekraanilt jälgida. Üles astusid kaks näitlejate grupp b kes reageerisid nii saalis viibiva publikuhüüetele kui nendele ettepanekutele ja ideedele, mis tulid lavastuse interneti kaudu jälgijatelt need Braditseeriti teatrisaali paigaldatud ekraanile. Teatrindendandi Gerhard Weberi sõnul oli huvitav jälgida, kust tulevad huvitavamad ideed, kas teatreid külastama harjunud inimestelt või võrgus surfajatelt. Ameerika ühendriikides esilinastus režissöör Michael Manni uus film Insaider paraku õige tavatu piiranguga. Selle põhjus filmis suitsetatakse väga palju. Kas Ameerika moraalivalvurid kartsid, et ekraanil hõljuv suits võib avaldada halba eeskuju noorukitele ja seetõttu seati filmile vanusepiirang? Ei, seda mitte. Filmi on hoopiski keelatud vaadata, ühel vandekohtunikekogul nimel peavad need vandemehed mõistma õigust juba poolteist aastat kestnud kohtuprotsessil, kus tüüdistajateks Florida suitsumehed, kes nõuavad valuraha selle eest, et suitsetamine on nende tervist kahjustanud senini kohtuprotsessil veel ühtki otsust langetatud. Nüüd niisiis kardetakse, et üks film võib vandemeeste hinnanguid mõjutada. Insider põhineb tõestisündinud lool 1994. aastal telejaama CBS saate 60 minutit jaoks tehtud intervjuust mis paljastab tubakatööstuse pate. Intervjuud ei lastud algselt eetrisse, kuid info sellest jõudis trükiajakirjandusse, kes häbistas CPS-i argpükslik kuses, mis peale paljastav lugu siiski televaatajate ette jõudis. Installi teri nimirollis näeb filmis rastel Grovi uuriva ajakirjaniku osas on älbadžino. Ja nagu meil juba kombeks, lõpetab saate kontserdi kommentaar mikrofoni ees on Ivalo Randalu. Teisipäeval algab rahvusvaheline uue muusika festival, mis hõlmab Tallinna ja Tartut ja kestab esmaspäevani, 29. novembrini. Kaasa arvatud. Muidugi toimubki muud, näiteks pühitseb oma juubelit aiva edasi ramm, kuid festi üritused on päevast päeva sedavõrd tihedad ja põnevad, et muud pole mahti mainidagi. Võtame need päevad tükikaupa. Teisipäev, multimeedia- ja heliinstallatsioonide avamine kell 18 Estonias kell 19 samas avakontsert esinevad rahvusooper Peri Sümfooniaorkester, solistid Swingers, Swingers Londonist ja viil viiuldaja Isabelle van köilena. Amsterdamist dirigeerib Paul Mägi. Kavas Pariisis õppinud ja endale kammertöödega tähelepanu tõmmanud Helena Tulve esiorkestriteos Sula. See on, võiks öelda maailma esiettekanne. Teisena esiettekandena Eestis Erkki-Sven Tüüri viiulikontsert. Selle maailma esiettekanne toimus paar kuud tagasi Frankfurdis soleeris sedasama noor hollandlane Ivan köilana ning kolmandana Itaalia avangardi kuulsa esindaja Luciano peerijo sümf sümfoonia aastast 1969. Meil samuti esiettekandes. Tegu pole klassikalise vormiga, see on täis hoopis möödaniku suurkujude tsitaate. Nii neid kui tekstilõik, Becketiste teistelt võetakse koost nii lahti, kui pannakse jälle kokku kui ja nii edasi ja nii edasi. Sõnaga atraktiivne lugu, milles just teebki kaasa kuulus siinlas Swingers mitte siis enam too Swinglasingers lee singel Swingers, mille ameeriklane voorde Swing 1963 Pariisis lõi ja mis seitsmekümnendatel lõpetas, vaid see uus, mille ta Inglismaal ellu kutsus ja mis nüüd mu lubas koosseisus oma eripärast elu kaasahaaravalt edasi elada. Niisiis teisipäeval kell 19 Estonias kesknädal taas multimeediaetendus esietendus, ent eriti atraktiivne, sest toimub Ühispanga kõrghoones ja kestab kella 18 30-st kuni kella 11-ni õhtul. Esimese, millega alustatakse nimetuseks on, on autorit teks Rauno Remm, Jaan Toomik, Annely Remm ja Jaan Paule. Esitatakse rida meie vokalist instrumentaalsoliste Mikk, Virgo Veldi, Pärt Tarvas et teised. Edasi kell 20 järgneb siis sealsamas kõrghoones Tallinna kõrk, koolide üliõpilaste programm kelle kell 21 Lepo Sumera südamesed ja kell 22 hollandlaste metal zombi seal live electronics videoetendus. Samal õhtul kell seitse korratakse avakontserdikava Vanemuises. Niisiis kõlavat sealgi Helena Tulve sula Erkki-Sven Tüüri viiulikontserti Luciano peerijat Sinfoonia ja osaleb Swing Josingers. Neljapäev Weekend Guitar Trio teeb õhtul Estonias neli esiettekannet. Kolme autoriks on nad ise Robert Jürjendal, Tõnis Leemets ja Mart Soo. Neljandaks on nii-öelda külalishelilooja Tõnu Kõrvits algust tavapäraselt kell 19 kell 21 esitavat Hortuslased ja vanalinna segakoor Nigulistes Pärdid, suusklini, Naifeli ja kantseeli muusikat, peateosena pakutakse aga välja Galina Grigorjeva esiette kanderist. Teost lahkumisele kes kolmapäeval ühispanka kuidagi jõua, võivad asja neljapäeval parandada kogu programm. Multimeediapilvelõhkujad, millest äsja rääkisime, läheb siis algusega taas kell 18 30 kordamisele. Reede hommikul kell 11 saab emas kuulata jook hülleri, inglisekeelset loengud, instrumentaal ja elektroonilise muusika süntees. Kell 17 astub Estonia kammerlavale Tallinna keelpillikvartett. Ja kell 19 aga juba ooperiteatritiivas kõlab, näeb taas esietendust nimelt Raimo Kangro ooperit süda millest tänavu ajakirjanduses ka kenasti juttu olnud. Tugevate noorte lavajõududega söandab ühes reas lavalaudadele ilmuda ka helilooja ise. Mis väikselt, on ju niisuguse nihukese asjana tore ja nüansikesi. Tartusse öökluppi Atlantis tulevad samal õhtul kell 21 hollandlased oma metal zombiga. Laupäeva hommikul kell 11 aga jätkab maas oma loengute sarja. Jook Heller seisund, teemaks nüüdismuusika ja diskussioon. Niisugune saigi selle nädala kultuuripeasaade saate panid kokku Külliki Valdma ja Martin piirang. Meeldivat nädalavahetust teile kõigile.