Viimastel aastatel on ilmunud eesti emigrantliku ajakirjanduse veergudele uus nimi Harrimutsnik. Esimesena panid kõmulainet tema ümber liikuma Rootsis päevavalgust nägevat väljaanded. Stockholmist jõudis Harri mõtlesiniku nimi peagi Lääne-Saksamaale, Kanadasse ja mujalegi kuulutanud Harri mõtlesniku tõekuulutajaks vabadusvõitlejaks Elahu aposliks. Ühinesitesteemigrantliku ajakirjandusega õige pea ka kõige mürgisemad lainepikkustel tegutsevad lääne raadiojaamad kes siis sonari, mõisnik ja mis tingis sellise erakordse huvi tema isiksuse vastu rajalaga omandanud töö kõrvalt õppimisega. Teoloogilised teadmised. Eesti Evangeelse luterliku kiriku usuteaduse instituudis Tallinnas nimetati Harri mõtlesnik 1972. aastal Varbla koguduse kirikuõpetajaks. Aastal 1976 kuni 1981 töötas ta õpetajana Eesti Evangeelse luterliku kiriku hooldada olevas Soome koguduses Puškini Leningradi lähistel. Nagu asjaosaline ise on märkinud, puutus tapuzginis Soome koguduses kokku paljude välismaalastega, kellest mitmed tundsid sügavat huvi koguduse ja sealsete probleemide vastu ning tegid Harri mõtlesinikule ettepaneku kirjutada kogudusest ja üldse oma mõtteist ning anda need kirjutised neile üle. Seda Kahari mõtlesnik tegi. Kuna need kirjutised olid aga väga kaugel koguduse ja usuprobleemidest seest aga ägedalt nõukogudevastased, anti neile viivitamatult roheline tee eesti emigrantlikus ajakirjanduses. Oma nii-öelda kirjatööd, jätkazarei mõtlesin ikka hiljem, kui ta oli üle toodud Urvaste koguduse õpetajaks. Vaatamata sellele, et Harry mõtlesin ikka, oli mitmel korral hoiatatud, jätkas ta riigivastast tegevust ja nii algatatigi tema vastu kriminaalasi ja mõisteti möödunud aasta viiendal oktoobril vabariigi ülemkohtus süüdi nõukogude korra vastase agitatsioonis ja propagandas ning karistati vabariigi kriminaalkoodeksi paragrahv 68 lõike esimese järgi kolmeaastase vabadusekaotusega. Harri mõisniku süüdimõistmine Jädal õiglase karistuse määramine saiaga uueks värskeks tuulepuhanguks emigrantlike tegelaste laimu purjedesse. Üksteise võidu hakati nõutama kättemaksuvaesele tõest kannataja-le osaks saanud ülekohtu eest. Temast hakati pidama eestpalveid ja tegema järelhüüdeid. Alustati raha kogumise kampaaniat Harry mõttes nagu kaitseks. Seejuures ei ole kunagi tekkinud küsimustki, kas asjaosaline ise on olnud huvitatud sellisest kerast oma nime ümber kas temal kasuks või kahjuks, kas ta üldse seda ise lubaks. Ja seda kuni viimase ajani. Alles see oli, kui tema nime ümber tekitas kõmu Ülo Ignats juhitav Ida-Euroopa maade solidaarsuse komitee raadiojaama vabaduslainepikkustel ja seda kõike jätkuvalt ajal, kui Harry mõisnik on ise oma tegevust kahetsenud ja selle hukka mõistnud annan endale selgesti aru, et minu tegevusaastal 1970 900 kuni 1985 oli lõppkokkuvõttes suunatud nõukogude korra vastu, ütles Harry mõtlesnik oma avalikus kirjas, mille avaldas käesoleva aasta 14. veebruaril meie ajaleht Sirp ja vasar. Olen oma süüst aru saanud ja mõistan oma tegevuse hukka, kinnitas Harri mõtlesnik Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumile esitatud armuandmispalves. Möödunud nädala neljapäeval, 27. märtsil. Vabariigi ülemnõukogu presiidium rahuldas Harry mõisniku armuandmispalve. Järgmisel päeval astus ta vabadusse. No rõhutaksin veel, et rõõm on seda suurem, et ma vabanesin just täna. See on vahetult enne ülestõusmispühi suurel reedel. Meile kirikuõpetajatele see on suur, suur püha. Ja et ma nüüd pärast pikka-pikka lahusolekut kirikust. Ma sain jällegi kirikusse. Sest täna on ka kõikjal meil Eestimaal kirikut lahti Ja kui mul võimalik on, siis ma läheksin ka armulauale. Mul on suur, ma näen ka oma lapsi, oma tütart, kellega ma juba olen kohtunud ja kaelustanud. Et ma sain natuke õpetust Veel kahjuks õllet. Hilja. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Arvatavasti mind tuntakse, et mul on ka juristi kvalifikatsioon. Ma olen õppinud ka seadusi tundma meie nõukogude seadusi, neid seadusi, mis reguleerivad meie nõukogude ühiskonnakorda. Nende seadustel on ju oma kindel omapära. Nad ei lange ju kokku kaugeltki mitte kodanlike maade seadustega. Muidugi. Meil on kirikus oma kord. Ja ka selle korra järgi tuleb meil tööd teha. Mina rikkusel seda korda ja ületasin need piirid, mis meile on ette nähtud. Ja ma kahetsen seda. Selles mind ka karistati sest paragrahv 68 meie kriminaalkoodeksi järgi näeb ette asume matmist ja vanglakaristust ja et mind nii sellise kõige suure karmusega mind ei karistatud. Sellel Est ma pean olema tänulik meie nõukogude korrale, kes leidis, et minu vaatamata sellele suurusele ja karistas mind võiks öelda miinimummääraga kolmeaastase vabadusekaotusega. Ja ma tahaks, et see seevastu tulevikus ka ennast minu poolt saks täiesti õigustatud. Aasta ära olnud. Ja ma arvan, et mind enam vangist. Omalt poolt ma teen kõik selleks, ei satu ana seaduse silme ette isegi võib-olla olen ka tänulik ka nendele, kes ülekohut mõistsid. Ma hakkasin paremini elu mõistma meie ühiskonnas. Nende aastatega, mis ma kirikus töötasin, ma jäin kuidagi kõrvale. Ja paljuski jäi mulle arusaamatuks Arusaamatuks jäid just need elu positiivsed küljed, olin harjunud nägema kuidagi läbi oma usu prisma asju mis võib-olla ei olnud ka kõige õigemad. Ja nüüd ma mõistan seda ja tegin ennatlikke järeldusi. Elu siiski on mitme palgelisem ja ja elus muidugi kohtume ka igasuguseid raskusi hädasid. Aga nendest hädadest üle saada. Me ei tohi mitte ebaseaduslikke teid kasutada. Ühiskond ongi ju selleks, et seob inimesed ühte ühiseks üks ühiseks eluvõitluseks ja et see toimuks ühe kindla eesmärgi nimel. Kõiki. On tänapäeval rahu küsimus. Ja seda rastet, meid ähvardab ülemaailmne katastroof. Ja et selles ähvardava ohus oleme ju kõik võitleval poolel igaüks meist, ka meie kirikuõpetajad. Me peame seda kallilt saadud elu hoidma. Et see tooks meilt ära mitte ainult iseendi pärast, vaid tulevaste põlvede eeskätt nende laste pärast. Minul on nüüd kaks lapselaps. Ei ole, te olete näinud. Ja kui ma nüüd olen lahus. Raske toodud ja just lahus oma perest. Me teame, et see ei ole kerge kellelgi. Minu eesmärk ja minu elu neid eel oled aastaid veel, mis on järele jäänud. Ma püüan siiski ära kasutada maksimaalselt ja nii ära kasutada, et meil kõigil saaks olema hea ja rahulik käru. Ühiskonnast olen isoleeritud. On välismaal toimunud, aga elab ja. Kuidas nimetada kampaania minu kaitseks? Kes need seal on? Ma otseselt ei öelda. Arvatavasti Emmigrantlikud ringkonnad, kes võib-olla tahaksid, et ma ka veel edaspidi kannaksid karistust ja siis saaksid seda oma kampaaniat jätkata. Omalt poolt ma paluksin, et lõpetada. Ma kavatsen edaspidi jätkata oma elu lojaalse nõukogude kodanikuna. Et enam mitte seadusi rikkuda. Ja võtke palun segases läänes kest, ega seal ei ole teatavaks. Ja palun lõpetage. On parem, parem minule ja teile. Sest tegelikult see oli ju ikkagi minu, teeme. Et ma vabaks sain. Mina palusin seda, kirjutasin armuandmise, kus ma kahetsesin oma süüd ja ja lubasin ennast parandada. Ja mul on vastu tuldud. Kui nüüd veel kasutatakse minu nime siis see oleks juba kurjast. Esines Urvaste koguduse endine õpetaja Harri metsnik, kes oli antud kohtu alla ei mõistetud süüdi nõukogude korra vastase saagitatsioonis ja propagandas. Saanud aru oma süstemõistetava tegevuse hukka, esitas Harri metsnik Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumile armuandmispalve. See rahuldati ja möödunud nädala reedel vabastati ta karistuse kandmisest.