Tere, head kuulajad. Minu nimi on Anne Parksepp ja ma olen külas lastekirjanik Ellen niidul, kellel on 13. juulil 70. sünnipäev. Enne kui me hakkame siin juttu vestma, kuuleme helikilde, mis lindistatud Eesti lastekirjanduse teabekeskuses pea kuu aega tagasi, kui seal avati Ellen Niidu lasteraamatute näitus, mida saab praegugi vaadata. Ja täna on siin Eesti lastekirjanduse suur tegija pro Ellen Niitu, kõik, mis meie fondides on teie kohta, on siin väljas ja te ise olete aidanud meid suuresti oma isikliku arhiiviga ei piltidel kui kirjatükkide näo. Aitäh selle eest, enne kui me annaksime täna Andres Jaakson registreid pinnima hakata. Ma tahaksin Eesti lastekirjanduse teabekeskuse poolt teile pähe panna niisuguse suve. See suvi on nagu teie raamatul, sest hea lasteraamat ongi nagu üks ilus suvi. Ma palun, et seal oleks kõigepealt ette ühe luuletuse. Kaasavõetud päevakohane luuletus, mis on küll juba üsna mitu aastat vana, aga see mõttekäik, mis siin on väljendatud, see kehtib, sellepärast ma otsustasin selle ette lugeda. See on pühendatud ühele minu pojatütrele, neid on siin parves, aga seda vastavat eksemplari ei ole, nii et austame teda luuletuse ettelugemise kaudu madima riiale. Aastad lendavad imeruttu. Ainult päevad on aeglased, vahel pikka imelist muinasjuttu teavad ööd. Mis on päevade vahel seegi sund mõistab öösel näha, päeval on virge ja kraps, väga kerge on öösel teha polgu suur ta või olgu laps. Väga kerge on öösel teha tehtud töö on kui lill ta peos. Öösel puhkab ta vaim ja keha ära paraneb, vilda, veos. Ilu möödub niruta vana. Kes on laps, on ju suur, õige pea kes on suur, õige, varsti vana ja küllap see nõnda on hea. Kuid päevad kaovad nii ruttu. On üks mõte mind vaevanud vahel. Ta ei aimanud. Mis ma lugesin nüüd ära. Sul on ilmunud peaaegu 50 raamatut eesti keeles, ära valeta, emale ei valeta. Lugesime peaaegu. Siis on sinu luuletuste tekstidega tehtud 150 laulu. Siis tuled sa koostanud Enno lasteluulekogu ja see on üks suuremaid tegusid. Lasteluuletused olid nimelt kõik mööda ilma laiali pillatud ja pillutatud ajakirjandust mööda käsikirju, mis olid kirjandusmuuseumis. Ja mina olin siis noor lastekirjanduse aspirant Tartu Ülikoolis jama, rahalise tellimuse Eesti riikigi kirjastuselt ja hakkasin siis otsima neid Henno luuletusi ja ja saingi kokku raamatu, mis on kandnud pealkirja üks rohutirts läks kõndima. Kirjutanud, aga, aga mina olin hoopis vahendaja seal, vahel nagu Eesti vabariik. Praegu vahendab igasuguseid asju, aga peale selle oled koostanud ka söödi Ungari päikeselt kogud need pisikesi, siis oled sa tõlkinud mitukümmend raamatut tagasi Wade rõõmude kirjutanud näidendeid, kuuldemänge, filmi, käsikirju on õiged ja siis sinu luuletusi ja jutte on tõlgitud 20 kuude keelde. See on kuulujutt, aga ma ei tea, võib-olla sinna välja kõik, nii, nii ta on. Kusjuures 16. keeles on sinu lasteraamatut. Dahlia kasahhi kirgiisi, Leedu, Läti, Moldova, Poola, saksa, slovaki, Soome, Tatari, tshehhi, Turkmeenia, Ukraina, Ungari, Usbeki. Keemiaülikoolis otsustasid sa lastekirjanduse teooriaga tegema hakata, aga asi jäi millegipärast soiku. Neid olidki geoloogilised tingimused, mis ele äge vägi. Mina hakkasin lastekirjandusega tegelema juba üliõpilaspõlves ja kui ma siis aspirantuuri astusin, siis ma võtsin ning teema Eesti lastekirjanduse areng esimesest algusest kuni oktoobrirevolutsioonini, nagu kõik asjad seal lõppesid jalga siit ja siis leidis eesti keele kateeder, et niisugune teema ei ole poliitiliselt õige. Tuleb võtta teemaks Eesti nõukogude laski, kirjanduse areng, seda peaaegu polnud olemaski, siis veel seda arengut ja seda lastekirjandust oli ka õige vähe. Sinna siis vajuski, see minu materjalihunnik mul ummistab meie maja raamatu kongis. Ei, no seda ma alustasin siis selle aspirandi tarkuse pealt. Mu vanem poeg Toomas on sündinud 1953, siis kui Stalin suri sellel aastal. Ja kui Toomas on nelja-viieaastane. Ma hakkasin kirjutama Pillerini lugusid ja moodustasin selle lapse siis kahest lapsest endast lapsepõlves ja oma. Praegu ma lugesin need tekstid uuesti läbi ja seal on niisuguseid ajalike vigu, mida praegusel hetkel võetakse hirmus tõsiselt, kui näiteks ei ole mitte politsei, vaid miilits või või umbes nii Ja pealkonstruktsioon, see oli 60.-te aastate lõpupoole või umbes nii, pöördus minu poole haridusministeerium ja ütles, et Meil on see suur, Pille-Riin, vaat meil tuleb nüüd uus, teise klassi lugemiku ja meil oleks tarvis sinna teise klassi lugemiku. Niisugust tegelast, kes teeks kõiki asju väga õigesti. Peaasi, et kas me võiksime võtta Pilleriini selleks tegelaseks. Ja minul just mu vanem poeg oli juba hoolega koolis käinud ja ma olin näinud väikeste poiste hädasid koolides. Mu keskmine poeg, nähtavasti oli ta juba koolis sahmida saanud. Ja mina hakkasin kohe vastu, et ei, mis jaoks siis milleni Eestis viieaastane, mis on siuksel viie aastasel plikal kooliasjad ja pealegi, kui nüüd panna ühte niisugust head tütarlast kõiki asju nii õigesti hästi tegema, et siis saaks poiste kallal liigutada, kui pahad nad on ja kuidas nad midagi õigesti ei tee. Et mina kirjutan teile ühed uued lapsed, andke oma nimekiri, mis nad peavad tegema. Ma hakkasin mõtlema, et kuidas. Ma tahan siis, et no et oleks hea, kui need lapsed oleks ühes peres, mul oleks lihtsam nendega talitada. Ja muidugi nad peaksid ühevanused olema. Kaksikud järelikult siis mõtlesin välja kaksikud ja siis väikse vennaga ilusti ümberkäimiseks neile ühe väikse venna ja siis vanaemade vastu viisakas olemiseks vanaemad ja vanaisa. Ja hakkasin kirjutama. Ma kirjutasin 10 15 juttu valmis ja töötasin näitama. Haridusministeeriumi tekkis pikk vaikus. Mitu kuud lõpuks. Pressiti neid kuidagi ümber tegema või me ikkagi niisugust ebatõsist materjali isaga. Ja siis ma olin väga õnnelik, ma sain vabad käed ja võisin nende triinude daamidega teha, mis ma ise tahtsin ja ja seda ma siis tegingi, kirjutasin neil Teist nii palju või natuke rohkem juurde ja ja saidi päris hoolega loetud. Lasteraamat sellest kell on üks sõjaaja nähtus, õieti kui mina olin niisugune teismeline plika soolites siis oli sõda juba käimast ja sõja ajal, nagu vanemat teavad, kaovad kõik ained. Inimeste köögikappidest, aga emad, kummalisel kombel kõike tahaksid, millal see sõda hakkab? Palju rohkem kui riigi valitsused ja emad ostsid. Mina olin ka hoolas korralik perenaine, nendel oli ilmatu rosinakott, seal oli tõesti üks viis kilo rosinaid sees. Siis seisis meil sahvris ülemise riiuli peal ja kui mõni sünnipäev, siis sealt võeti ja pandi kringli sissi, aga sinipesad olid harva. Mina käisin üsna hoolega sealt niiviisi Patti võtmast. Ja kui siis minu isa sünnipäev tuli veebruarikuus ja ema läks rosinaid. Selle peale ja ema ütles niiviisi leebelt naeratades. Etoto, see oli mõisa. Tule vaata, üks grill on meie rosinakoti kallal käinud. Mina ei teinud väljagi, ei öelnud midagi ja isa ütles, et aha vaata vaatena, et võta oma kringli rosinat, mina ei anna see kott, ma panen selle ära, et see grill seda kätte ei saaks. Ja nii juhtuski, panigi koti ära ja siis läksid veel mitmed sõjaaegsed sünnipäev ilma rosinateta mööda, sest me ei leidnud seda kotti üle. Kui me siis hakkasime ära kolima, see juhtus Tapa linnas, kus me vahepeal elasime, siis kui me hakkasime, oli juba siis me leidsime emaga üles ahju otsast, niisugune ümmargune plekkahi, suur kõrge isa oli selle otsa pannud selle rosinakoti. Ja need olid nii kõvaks kuivanud nagu krõbida, aga kui vette sai pandud, siis kõlbasid küll. Ja kell pääses terve nahaga. Ja kui ma siis neid samu jutte kirjutasin, siis ma juhuslikult kirjutasin niisuguse jutu, et Triinu ja Taavi köögikapis elab trell. Küll ja Edgar Valter, kes seda raamatut kujundas, joonistas sinna sahvri riiuli peale niisuguse nagu ümmarguse sohvapadja sihukese rohelise peajalgse nagu kaheaastane laps joonistab inimest, sea küljes olid käed ja jalad. Elukas hakkas lastereni hirmsasti meeldima. Kui ma koolis käisin, lastel esinevad, siis ikka küsiti, et miks te ei kirjuta enam sellist välist. Ja siis niiviisi mu käest lihtsalt pressiti need lood välja. Aga kuidas onu ööbik siia ilma sain, kui mu kaks nooremat poega olid niisugused väiksed poisid noh, nii viie-kuueaastased, siis tulid ilmsiks nende mitmed geneetilised vead, näiteks üks oli natuke uimane ja alati olid asjad kadunud, see on tal isa poolt geenides. Ja siis ta pani ennast nii lõpmata aeglaselt riidesse, kui me lasteaeda hakkasime minema, siis ta pani ühe põlviku jalge, tõmbas teise põlviku sinna sellesama ühe põlikku, pealegi sotsist, teist põlvikud, kõik terve perekond otsis. See poeg seal nüüd on riskust küll ei tahtnud süüa sugugi. Kani suu kinni ja ütlesin. Ja, ja siis ma otsustasin, et mis ma ikka nende kallal nägune ja siis ma mõtlesin välja niisuguse onu ööbiku, kes ei taha süüa ja paneb suu kinni. Onu ööbik, miks sa ometi ei söö, kas sina siis suureks saada ei tahagi? Niisugune jutukesi ja, aga need pojad olid üsna lageda vaimuga, nad lugesid kuskilt tähekese sabast need jutud ära, ütlesid emas, on häbematu. Kuidas sa oma koduseid asju niiviisi mööda ilma laiali jaotad. Siiski vaikselt kirjutasin neid lugusid veel. Aga siis tulid kirjastuslikult kehvad ajad ja, ja need on jäänud seisma need lood ja nüüd nad peaksid täiesti ilmuma, vist mitte, tasub saade 70 aastaseks. Teie kodu on keset Tallinna linna vanalinnas ja hämmastavalt vaikne on siin praegu ainult töötab meie kodunetelt peetu mobile. Kuulate ta siis seal seina või ukse taga, klõbistab Jaan Kross järgmist romaani. Toksib veel paar aastat, enne kui see lugu valmis. Ja kus teie toksikaid, mina sealsamas toas nurga taga, meil on niisugune L-tähe kujuline töötuba. Üks on ühes suurell sopis ja teine teises. Silmsidet ei ole, aga häälesid. Jah või ei käi kuhugi, toksiksi sama masina peal kumbki oma lugu, mina arvutiga. Niiskushüpet Tulangemisi läbi käinud Jaan peab seda kõlvatuks, tema on vana konservatiiv. Kirjutab oma vanaeerikaga. Olen igati meelitanud teda. Ma kujutan ette, et teil on sadu kordi küsitud, et kuidas te hakkasite ikka kirjutama ja ja mispärast, ja mismoodi ja kodused lõhnad, värvid ja soojus võis ka olla tõukejõud või üks allikas. See oli vast see oli vast selle asja sisu, mis siis mida väljendati, aga aga mingid esimesed tõuked tulid ikkagi kirjasõnast, et üldse seda millekski pidada, et midagi fitseerida või sõnas, väljendada või üles kirjutada. Ma mäletan ihu selgelt, see oli vist esimese teised. Vahelisel suvel oma tädi ja onu juures mu ema sünnikohas. Olin korjanud kahe õlekõrre peal ilusaid punaseid maasikaid ja ja oli nii rõõmus selle üle ja kavatsesin neid oma tädile viia. Ronisin üle aiamuld, kui seal mulgu peal tuli mul niisugune mõte, et kui nüüd kooliõpetaja tahab, et midagi kirjutatakse, siis ma kirjutan nüüd sellest, kuidas omasid seal käisin. Nii et seda, seda esimest mõtet ma mäletan selgelt säinja muidugi kirjutasime kodukirjandi oli ju arvata, et mis ma suvel tegin ja seal ma siis seda kõik kirja paningi psalmi albumid olid minu koolipõlves väga moes, siis käis juba ühe koolilapse juurde, et tal oli seal Mikk ja seda siis anti klassikaaslaste kätte ja ja sinna kirjutati siis, et kes kõige lõppu kirjutab, see kõige enam armastab või midagi niisugust. Mul on praegugi alles veel üks niisugune salmik. Päris tore vaadata sinna, muide Viive Tolli joonistanud, ta oli mu klassikaaslane joonistanud ühe rahvariides, neiu on hästi tehtud, küll. Siis te kumbki ei teadnud, et saab kirjanik teisest tunnustatud kunstnik. Ma mäletan küll, kui meie joonistustundi tuli mingi võõras, mingi teise kooli õpetaja ja meie joonistusõpetaja käis siis temaga seal klassi mööda ja klassil oli antud ülesanne, see oli vist kolmandas klassis. Nad siis vaatasid ja rääkisid omavahel ja minu pingi juures seistes ütles meie joonistusõpetaja, kas te olete vaadanud, kuidas Viive Pajusoo joonistab, ta joonistab hoopis teisiti kui teised lapsed. Mina kuulsin seda ja kui tund lõppes, tormasin kohe Viive vingi juurde aga ei saanud midagi aru. Ometi toetas mind mu südames, sest et ma sain aru, et teisiti tegemine on hea. Et kunstis tuleb omamoodi teha see õpetus. Ta sugenes igatahes sellest olete kinni pidanud, ise ka, nojaa, sest ei olegi nii kerge kinni pidada. Ega ei olegi nii kerge, omamoodi teha. Tuleb ikka teiste moodi ka. Kirjeldus on kord ja üldse kunst niisugune protsess, mis mis kasvab ja on ikka kuskil küljes kinni ja teisest otsast sugeneb omasoodu. Mina, kui ma vaatan oma plikapõlve luuletusi, mis ma siin sahtlipõhjast nüüd just sünnipäeva eel sirvides onu mapisid, leidsin siis. Midagi on seal muidugi halverist, midagi Underist, midagi Merile asist, midagi Stennost midagi jäänud, Järnerist täiesti äratuntavad ja isegi isegi mälestus on alles, kui takkajärele mõelda, seda ajendas, see seda ajendas, too Need on inimese õpipoisi aastad igalühel, paratamatult ma küll äärepealt oleks teise ametisse hakkanud, ma kavatsesin arhitektiks õppida, kui ma gümnaasiumi lõpetasin. Aga läks nii ja ma olen päris rahul sellega. Tsiviil luuletamine on ju ka nagu maja ehitamine. No kahtlemata on esialgu siis paistab, et mis ta siis on oma emakeeles nüüd midagi väljendada mis seal erilist oskust peab olema, aga tegelikult ikkagi peab. Minu aspirantuuriaastad. Kirjandusteooria luureteooria täiustuseks, mida ei osanud ette nagu tahtagi, ma mäletan, olin võrdlemisi tüüdatud, kui tuli teha oma ilmatu esteetika eksam, materjali ei olnud nii väga lihtne saada, raamatut head raamatud olid spetsfondis ja ja tuli kokku lugeda igasugust asja, aga aga need teadmised on mind pärast läbi kogu elu toetanud, nii et see on üks niisugune kaval asi. Eks veneteoreetik on kunagi öelnud, et see oli Xukovski hetk, kui sa lapsele kirjutad, siis laps ei ole kohver. Et sa paned selle sinna sisse, selle asja pärast võtad sellesama asja välja, et sealt tuleb, püsiks muu asi niisama selle kirjandusteooriaga, et sa paned selle enda sisse. Aga see idaneb su sees kuidagi välja, tuleb hoopis üks muu asi endal mingi alge olema, ega palja palja teooriaga, nüüd ei tule ka midagi. Mina olen tegelikult väga niisugune aeglane tegija ja ja nii näpu vahel. Ei, ma olen ühe Väikse asja visandanud, siis ma krutin teda mitu päeva, tavaliselt ühte silpi keeran nii või teisiti või mõne sufiksi panen teistmoodi kui täna. Ja see muidugi pärast ei ole näha, aga luuletuses see on niisugune filigraanne töö. Lapsele sobivus tuleb ikka sellest lihtsalt lastega pistmist olnud. Ja mul on oma lapsepõlve väga täpselt meeles. Ma võin iga oma väikse lasteluuletuse juurde meenutada situatsiooni, kuidas on tekkinud, mis seda on ajendanud missuguses geograafilises paigas see on tekkinud, kus ma olen varbaga nii-öelda ära tõuganud ennast ja missuguse lapse jaoks mõttes olen selle kirjutanud, nii et nii nagu pilt on silme ees, kui te midagi loote ja mingi tunne Looduslik laik, mõni kivi või mõni pisike sündmus lõhnaga tunnete lõhnu tunnen ka ja ka neid on väga raske kirjeldada. Aga lõhnad meenutavat elu situatsioone küll. Näiteks mingi lõhn võib tuua mingi kauge elupildi meelde, mida arvad, et üldse ei teagi enam? Ei ole aimugi, et sa seda veel mäletasid. Jääkide tuleb kuskilt. Lääne-seepe siis. See on jah, kummaline, kuidas mõned mälestused on väga tugevad ja ja on palju asju, mida absoluutselt ei mäletata. Lapsepõlvest mäletan palju mingitest keskija asjadest mäletan ma nagu vähem, nähtavasti oli elukoormus siis liiga suur, nii kiire tempo oli, ei olnud aega meeliskleda ega süveneda. Aga lapsepõlveasjas ma olin üksik laps ja ja mul oli aega vaadata ja järele mõelda. Ja nii eritleda niisuguseid asju, mida tavaliselt inimene asjaks ei peagi. Kuidas üks kivitükk teise peal või umbes nii. See lapsepõlv on küll väga hästi meeles, mõnda valguse laiku pidi hakkad nihutama ennast siis nihkunud mingisse kadunud ruumi, mis äkki avaneb su ees uuesti helgide head hetked. Ja mul oli küll lahe lapsepõlv, kas see võib olla ka üks põhjuseid, test seal, lastekirjanik, siin langevad mitmed asjaolud kokku. Muidugi jah. See muidugi lugesid, mul ei lähe lapsepõli, teiselt poolt mõjud, kuidas nõukogude aegne ideoloogiline surve, sest muus kirjanduses oli olek kaunis ahistatud ettekirjutusi oli väga palju ja nõudmisi igasuguseid, mis ei olnud tegijale sisemiselt vastuvõetavad. Lastekirjandus oli natuke vabam ja sellepärast oli lastevärsse teha mõnusam peali laste. Äsja ei käinud tsensuuri alla. Siis pidi juba päris kuri karjas olema kui peatoimetaja, kuidas keskkomiteesse kaebama, et seal mingi tüüp kirjutab, rikub küll see noorsugu. Üldiselt läksid laste äsja silma tsensori juures käimised. Minu meelest ilmus meil väga palju toredaid lasteraamatuid ja lastekirjanduse olukord oli tegelikult päris hea. Oli võimekaid autoreid, terve hulk oli teoreetilist käsitlust. Oli niisugust takkalükkajaid, edasitõmbajaid ja oli ka küllalt viisakas honoreerimine, mis kirjandust toetas kõvasti. Näiteks luuletamisega ei saanud keegi ära elada, see oli selge, aga laste luuletustega oli mingil määral siiski võimalik, seal olid suured tiraažid ja tiraažide pealt maksti. Öeldakse küll, et raha pole mitte miski, aga no kui teda ei ole, siis on ka tülikas toime tulla. Paljud, kes muidu võib-olla poleks kirjutanud lastele tegid seda just pärast, et see oli natuke vabam ala. Oli küll igasuguseid paberi puudusid ja asjad, aga aga meie kujundajaid oli ju päris häid, ikkagi kunstnikke, terve kari ja iga iga aasta oli kunsti kõrgkoolist, uusi jõudusid juurde, praegu ollakse kokkuhoidlikud. Värviline pilt on muidugi kallis, aga lapsed on veel kallimad, nii et selle peale peaks nagu rohkem mõelda. Et oma omas keeles kirjutatud lasteraamatut on ikka väga hädasti tarvis, on seesama kui omakeelne kool paratamatu, kui tahetakse kuidagi ise olla. Maailma lastekirjandus on muidugi tore ja tarvilik on väga hea, et see kättesaadav on, aga, aga see on ka mingilt baasilt lähtuv tuletis. Aga lastevärss või lasse jutt, kui ta on omas keeles kirjutatud, sellel on siis hoopis teine oled kui ükskõik mis tõlgitud asja, nii et et see peab kõige selle, toreda ja kireva ja võib-olla ka väga kvaliteetse kõrval tingimata olemas olema, et asi saaks kuidagi jätkuda ja jätkus lugejaid ja huvilisi ja oleks põhjust kirjutada ja täiskasvanud kirjeldusse võib-olla on kergem sisse astuda kui lastekirjandusse. Siin tekivad lüngad kergemini. Te olete Gabraadiga seotud olnud? No ja eks see on üks õhku hõisatud asi muidugi, aga ma arvan, et kui kellelgi midagi väärtuslikku öelda on või öelda õnnestub, küll see siis nüüd kuskil taevas kirja pannakse või küll siis kihigi seda mäletab, nii palju, kui see asi väärt. Lasteraadiosaade Miidri tund, see on teie migri maast ajendatuna. Tekkinud see Midrimaa leidis kuidagi hea vastuvõtusee, oli küll rohkem emade kui laste asi, ma usun, et emadele ütles see lugu rohkem kui, kui lastele, aga ema on ju suur mõjutegur, kui ema midagi lapse nina esile tõstab, küll siis laps võtab ka selle omaks ja leiab, et see on kena hetk enne punaseid kvaliteet. Need lood olen ma kirjutanud õieti kooli jaoks, kui mu kõige noorem poeg läks esimesse klassi, siis ma otsustasin, et mul on õpetaja kutse, mida ma ei ole kasutanud, ma ei ole koolis õpetanud, aga dokument on olemas Tartu ülikoolist sait olla kõik õpetajakutse, ka kõik filoloogid. Ja siis ma mõtlesin, et ma peaksin midagi kooli heaks tegema ja mulle tundus, et niisugune eneseväljenduse asjad vajaksid natuke kohendamist koolis. Ja lapsed on nii meelsasti hakkamas, kui nad saavad näidelda. Ja siis ma kirjutasin iga õppepoolaastaks ühe näidendi ühe siis jõulupeoks ja teise kas kevadpeoks või kuidas just juhtus need noored inimesed, kes siis lapsed Need olid, kui mu noorem poeg oli koolipoiss. Need on üsna sõnakad, väga paljud. Ja ma usun, et palju said nad kasuga. Salme Reek nimelt elas selle kooli kõrvalmajas ja kuna ta oli mul vana tuttav, siis ta pani õla alla ja aitas neid asju lavastada ja Aime Leisi tütar oli minu noorema pojaga ühes klassis. Aime Leis korraldas siis liikumise nii et see oli särgis, ei olnudki niisama ja nendest väikestest kogu klassi näidenditest ma panin kokku need enne punaseid Kvaliteetse ongi siis jõuluvärk, enne kui see jõulumees punase valituga tuleb. Üks teine vihik on ka raadio kuuldemänge seitse väikest kuulujuttu. Mõned aastad ma kirjutasin, iga kuu mindi lastesaate olin isegi mitte koosseisuline töötaja televisioonis oli talis tuli visiooni algaegadel 60.-te aastate alguses. Ta vahel lasteraamatuid lihtsalt oma lõbuks, seal muidugi loen juba nii elukutse pärast. Ma vaatan nagu kinkisid kingi, et kuidas tehtud on. Mõnu pärast ka. Minu esimene paksem raamat, mida ma ilma häält tegemata lugesin umbes viie aasta vanuses. No olen lugenud niukseid, lühemaid jutte ja, aga see oli Heleene lapsukesed, see oli kahekümnendatel aastatel välja antud, müüd jälle ilmunud ja ma mäletan seda lugesin siis mulle hirmsasti meeldis ja ma olin nii üllatatud, et nii pikka asja saab lugeda ilma häält tegemata mälestust ma mäletan aga siis kunagi üliõpilaspõlves, ma leidsin selle raamatu kirjandusmuuseumist, lugesin huvi pärast uuesti üle, et kas ma midagi olin aru saanud ja ma peaks ütlema, et ma olin täiesti aru saanud, kõik, nähtavasti maa mõtestasin lahti takkajärele mingi elupilt jääb ju inimese mällu ja tagantjärele tarkuses saab ta täitsa selge pildi asjast. Sellest tegin järeldusi, et lastele palju keerulisemalt kirjutada, kui me arvame. Minu lapsepõlves ei olnud kodudes raamatuid muidugi nii palju, kui nüüd keskeltläbi on, sest et siis olid ka raamatut kallid ja no küllap oli kodusid, kus neid ka palju rohkem oli, aga minu kodus oli, neid oli neid vähevõitu ja kui siis kooli sai mindud, siis igal klassil oli oma raamatukogu kust sai raamatuid Teie, kus neid ka võeti ja suure hoolega loeti, siis tekkiski mul esimene mure, mu lugemus on liiga väike. Mu pinginaaber oli Elina Öpik, praegune tuntud ajaloolane, temal oli niisugune vaimne kodu, ta isa oli astronoomia, ta kasuisa oli arhitekt ja ta ema nii vaimsete huvidega inimene, neil oli tohutu raamatukogu, ta oskas esimeses klassis juba kolme keelt kolme kohalikku keelt, nagu siis öeldi. Ja oli tohutu palju lugenud ja tõi mulle siis laenuks oma raamatute hulgast üht ja teist. See oli mul üks uus maailma avanemine, Etti, palju raamatuid üldse võib olla hiljem muidugi hakkasin ma linnaraamatukogu lugejaks ja ja kui ma niisugune teismeline plika olin, siis mu isa võttis mind palga peale. Ma pidin iga lõunanõudena pesema, et muidugi kraanist ei jooksnud, nagu praegu tavaliselt jookseb, seda tuli pliidi peal trumli sees teha ja ühes kausis pesta, teises loputada ja puhta rätikuga kuivatada. Aga selle eest maksti kaks krooni kuus, mis oli üüratu raha. Ja siis ma sain osta iga kuu endale vähemalt ühe raamatu, mida ma ka tegin. Tundub, et mida aasta edasi, seda populaarsemaks jälle raamatukogud muutuvad. Kui oleks nii palju raha, kellelgi ei oleks vajadust kõiki endale koju kuhjata. Raamatukogu on võrratu asi ja, ja neid tuleks ainult laiendada ja ja uusi ruume neile pakkuda, et et noored saaksid neid tõesti kasutada. Kui me olime teie juubeliürituste ava hetkel raamatunäitusel avamisel seal väljas teie elukohta, päris palju fotosid ja kõik raamatud on triini. Vastaja olnud oma elus ja ma olen üsna keskmised fotografeerinud viimasel ajal ma ei ole viitsinud lihtsalt enam nii teevad noored seda minu eest. Aga siis ma olen kogunud perekonna, kadunud hingede teispool ära läinud tädid ja onud, vanad fotoalbumid endale kokku korjanud ja suguvõsa pilte ritta pannud. See on üks tore asi vaadata nägusid mööda, kust keegi on tulnud ja ja ma andsin näputäie vanaisasid ja vanaemasid, olles sinna näitusele ka. Ja nüüd on seal liivalaia tänaval lastekirjanduse teabekeskuses ja keskhaigla ees, seal nad kurtsid, et kui hakkasid seda näitust üles seadma, siis selgus, et mõne raamatu kaaned on nii kulunud, et ei kõlba vitriini panna. No ja need õhukese kaanega raamat. Lähevad ju paratamatult suuredkaustad ka veel, nad lähevad lihtsalt katki, laste käes on loomulik. Hädasti oleks tarvis kordustrükki. Noh, oleks kahtlemata ainus lootus on, et kultuurkapital toetab seda üritust joones küll tänuväärt. Kas neid luuletusi on lauasahtlis ka või siis nüüd nüüd avaldataksegi? Väike lootus, kirjastus virgella palus lausa ise omaenese tarkusest minu käest, et nad on valmis välja andma minu kogumikku niisuguse koondkogu pealkirjaga paekivi laul tuleb sealt tõepoolest aastanumbriga 98 üks raamat. Ja siis laste asjad panin ma tiritamme jaoks nende palvel kokku. See vajab natuke kujundamist, sealt ei ole veel korrektuure näha olnud, aga ma usun, et kui need kujundada on antud ju nad siis ikka nad välja ka annavad. Ja üks vana seisma jäänud lasteproosakogumik pealkirjaga onu ööbiku ööpäev peaks ka tiritamme kirjastuses ilmuma, nii et väike lootus mul on. Kui mõni nendest raamatutest see on ettevalmistamisel, jõuaks sünnipäevaks ära ilmuda, siis niisuguse raamatu esitlemise õhtupooliku või hommikuma küll teeksin, siis saaks sünnipäevaga peetud, see oleks kõige suurem sünnipäevakink mulle. Te ütlesite seal lasteraamatukogus kohtumisel minu jaoks väga üllatavad, et ei tahaks teist korda noor olla. Mõtle, kui raske noor olla. Mis mul siis nyyd lisa, igasuguseid asju teada ja igasuguseid asju kogenud olla ja osata igasuguseid asju ette aimata, nii ohtusid rõõmusid. Noor on palju raskem olla. Eriti mõnus on, et ei pea näiteks värskekapsasupitaldrikut tühjaks sööma? Ei, ma ei ole Tomandamas. Suur on nii lihtne olla, suudan nii mõnus olla, joana. Kõndigi valuta siis vana on seal väga mõnus olla. 13. kuupäev on ka sümpaatne, ma olen alati öelnud, et et see on mu õnnenumber, ma olen reedel ja 13. sündinud. Mõnel pool jäetakse maailmas näiteks 13. maja korrus vahele. Ohverdatakse 12 ja siis tuleb kohe 14, aga mulle passib 13 väga hästi. Mul on üldse elus vedanud. Ilu on nii rikas ja ilmselt ei jõuakski seda ümber jutustada, mis kõik elus juhtunud on. Ma tänan teid väga ja ma usun, et kõik väikesed ja suured lapsed ühinevad sünnipäeva õnnitlusega. Öelge, kas tohib, selle saate lõppu on Salme Reegi esituses Midrimaa ja muidugi see oleks mul suur rõõm.