Lapsepõlvest on vana-aasta õhtul meelde jäänud laul et elulaevuke on sõudnud aasta jälle edasi. Ei me tea, kuis päevad edaspidi mööda lähevad. No see näitab seda, et inimestel juba vanal ajal oli huvi rikku vasta vana aastal, mõeldi selle üle, mis uus aasta toob. Ja teisest küljest poistes ka, et ei olnud suurt usku selle ennustamise võimetesse. Ja, ja balletikool vana aastal õnne mida praegu ei ole märganud nähtavasti tina, nii nagu värvilise metalliga defitsiitne selles hulluda. Nojaa, aga inimeste silmad on ikka nii säetud, et nad ettepoole vaatavad ja sellepärast on loomulik see huvi, et tahetakse teada saada tulevikku. Tulevik kasvab välja minevikust ja sellepärast täna õhtul võimega võist äkki ta möödunud aastast ja hinnata tema tulemusi. Mina võib-olla piirduksin ainult Meie majandusküsimustega ja kui me sellelt seisukohalt möödunud aastat vaatama ma ei taha siin tuua ühtegi Arro selle pärast, kes selle vastu huvi tunneb, nad võivad seal ajakirjandusest leida siis võiksime öelda. Rahvamajandusplaanid on väga paljudel aladel täidetud ja sellepärast võiksime nagu panna välja viie palli süsteemis kolme. Enam-vähem rahuldav oli möödunud aasta. Kuid ega see ka paha ei oleks. Sellel miinuse taga paneksime kolm miinusega, mis pärast miinusega? Sellepärast et käesolev aeg nõuab rohkem. Need tempod, mis meil praegu on saavutada, need ei rahulda. Igal pool ajakirjanduses ja raadios ja räägitakse, et on vaja intensiivistada meie majanduse arengut, tõsta tema efektiivsust, tõsta tempos, et siis on täiesti arusaadav. Ja kuna me oleme inimühiskonnas, kus kõik see inimese jaoks ja kus inimesed ise teevad, sellest on siis ka loomulik, et viimasel ajal ikka rohkem räägitakse inimtegurist. See on ka arusaadav. Sellepärast inimese enda kvaliteedi tõstmine ongi vast praegusel ajal. Tähtsamad kui mitte kõige tähtsam ülesanne mis meie ees seisab ja see on iseendast väga raske küsimus. Kui me nüüd möödunud aastat hindame sellel seisukohalt inimeste kvaliteedi tõstmisest, siis võime öelda, et seal alanud siiski üsna palju rõõmustavad meil möödunud aastal ära tehtud. Võtame kõigepealt võitluse joomarlus vastu. Sest kuidas meiega asja ei vaataks? Alkohol minu arvates on siiski meie sisemine vaenlane number üks ja see oleks naiivne uskuda ja nõuda, et selle mõnele kuuga, kui see on tehtud väga arglikke katseid, selle jõuame alustada vastu võitlemiseks, et see peaks Coheni käegakatsutavad tagajärge, on kuid siiski kursson sellele võetud. Ja vaatamata see pahe on väga vana vot aastat. Ja ma arvan, et kui seda kurssi jätkatakse veelgi rangemaid abinõusid tarvitusele peetakse siis siiski mingite resultaate teatud aja jooksul peaks andma. Teiseks kiiduvad sammuks, mis möödunud aastal võisime märkida. Olin nõudlikkuse tõstmine kõigil aladel. Tähendab töödistsipliini tugevdamine vastutustunde tõstmine alates nii-öelda rea töötadest kui suurte natsainikuteni välja. Ja mina arvan, et kui seda kurssi jätkame ka see peaks tulevikus anna küllaltki positiivseid. Tulemusi kuid praegu on aeg siiski, et nõuab, et need sõnad ei jääks mitte ainult loosungitaks, vaid et nad saaksid tõesti rakendatud meie elu praktikas. Kuid siin ei pruugi olla nii suur optimist ja arvata, et see väga kergesti läheb. Sellepärast inerts inimeste mõtlemises tegudesse on siiski väga suur. Ja et inimesed nii päevapealt hakkaksid töötama teisiti mõtlema teisiti, kui nad on harjunud, võib-olla aastate aastakümnete jooksul on, see on tõesti väga raske. Aga? Ka siin on vaja järjekindlust nende uute suundade elluviimisel ja siis ehk saab ka nende vastupunnimine nii-öelda. Praegu meie üldsuses arutlusel oleva Nõukogude Liidu kommunistliku partei programmi uue redaktsiooni projektis on olemas sarnane koht. Massilise poliitilise töö ja propagandategevusest tuleb resoluutselt välja juurida tühjade sõnade tegemise formaalsuse primitiivsuses ilmingud. Kõik selle töövormid ja vahendid peavad aitama mobiliseerida rahvahulkade Soome energiat meie maa ees seisvate ülesande täitmisele tagades partei, riigiorganite ning ühiskondlike organisatsioonide töö laia avalikkuse inimestega suhtlemise, otsekohesuse, avameelsuse avalik arvamus, õige kujundamise ning tema kasvava mõju praktilistele asjadele. No siin nimetatud tühje sõnu on meil tõesti väga palju tehtud ja tehakse praegugi veel. Milles see väljendub, see väljendub selles, et meie saavutuste ja tihtipeale ka kesiste saavutuste ümber käib lakkamatu eneseülistamine, trummipõrin ja puuduste, sest me ei armasta rääkida. Ja arvame, et kui me ühte asja kiidame ja halbadest asjadest vaikime, et siis need halvad asjad nii nagu iseendaga sellest ära kaoksid. Neid sõnu on tihti tarvitatud, tekib arvame, et me kogu aeg elame meepotis ja me jääda olemast rikuvad ainult üksikute akati tilgad, mis ei tea, kust sena meepotti langevad. Kus saabub niisugune aeg, kus inimestel mingeid muresid ei ole. Seda on vanasti algatatud paradiisis. Meie ei ole paradiisi näinud, ei usu temasse. Ja meie patused hinged sinna vaevalt satuvad ja tuleb piirduda sellega, mis meil maa peal on. Aga siin võib pöidla, et probleemid. On olemas igal põlvkonnal. Irajale tuleb oma muredega hakkama saada. Ja et minu arvates maa peal ei tule kunagi seda aega, kus võiks kogu aeg supelda. Me tünnis ja kus ta hakata oleks tootmisest hoopis maha võetud, seda ei tule. Ja alati on puudusi, mille vastu tuleb võidelda ja trummi põristamise ja paraaditsemisega need ära ei lahenda. Meil on kahtlemata väga palju saavutusi, häid asju, me ei pruugi neid salata, kuid praegu on meil siiski vaja mitte niivõrd neid ülistada kui just energiliselt võidelda oma puuduste ja puudujääkide vastu. Aga selleks on siiski tarvis ühendada kogu rahva jõupingutused. Sest et ülemused võivad olla väga head ja andekad, aga ajalugu teeb siiski rahvas. No need on muidugi kõik aabitsatõed kuid see on siiski hea, et neist aabitsatõdedest just möödunud aastal väga paljud hakati rääkima. Kui me seda teeme, siis võib arvata, et kui aasta hiljem teeme kokkuvõtted tänavu aasta kohta võib-olla siis ehk võime resultaati tale välja panna parema hinde, siis võimekvast seda hinnet natuke suurendada.