Täna kuulete järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord räägib Andrus Mölder Boliivias elavatest aimaarades. Üks riietusese, mille järgi paljusid Hay määrasid ära tuntaks kõvakübar, aga see kübar ei ole aimaarades mingi ammune rahvuslike eripära on vaid see on tegelikult üle võetud valgetelt. Need kübarad olid kunagi tellitud hoopis valge, et inimeste jaoks ja kuna siis selle ühe suure kübarapartiiga juhtus äpardus, et nad olid vale suurusega ja, ja valged inimesed neid kasutama ei hakanud, siis hakkasid need kasutama ümarad. Kusjuures, kui me vaatame pilte, et siis need kübarad ei olegi mitte pähe tõmmatud, vaid need kübarad asuvad seal kusagil kuklas. Need kübarad ongi sellised väikesed. Ja nii siis on jah, ei, ma arvan, et üle võtnud valgete inimeste kübara. Kusjuures huvitav on see, et piirkonna valged inimeselt tegelikult selliseid kübaraid praktiliselt üldse ei kanna. Vaimuarad on siis indiaani rahvas, kes elab Lõuna-Ameerikas, tegemist on väga suure indiaanirahvaga kuivem, vaatame indiaani keelte kõnelejaid Lõuna-Ameerikas, siis ainult kahte indiaani keel siis Lõuna-Ameerikas kõneletakse veelgi enamate inimeste poolt, kui aimara keelt siis sketšikeelt kõneletakse rohkem ja koerani keelt. Aga Aivar, jah, on vähemasti kõnelejate arvu poolest küll Lõuna-Ameerikas suuruselt kolmas indiaanirahvas neid on üle 2,1 miljoni sellest kahe koma ühest miljonist siis enam, kui 1,6 miljonit elab Boliivias üle 450000 elab Peruus ja üle 50000 elab Tšiilis. Nii et see rahvas elab siis kõrgmägedes, nad elavad andides Boliivia lääneosas, Peruu kaguosas Tšiili kirdenurgas, kusjuures enamuse sellest, nende asualast moodustab algi plaanu platood. Siis nad asuvad selle alti plaano platool põhjapoolses osas. Ja, ja võib-olla oluline on ka see, et aimu varade asuala ei ulatu mereni. Et nad elavad kõrgmägedes, aga rannikualal Aimorad ei ela. Boliivia ei ole üldse mereriik, merepiir puudub. Perugia Tsiilil küll merepiir on, aga vot nendel mereäärsetel aladel Aimarad ei ela ja tegemist on rahvaga, kes ilmselt kogu maailma mastaabis on kõige kõrgemal elav rahvas üldse. Me oleme muidugi harjunud Aasias. Himaalajas on väga kõrged alad ja, ja sealsed rahvad elavad väga kõrgetes tingimustes. Aga üldiselt seal siiski väga kõrged alad vahelduvad selliste natukene madalamate aladega aimu varade asualal, sisuliselt selliseid madalaid alasid ei ole üldse praktiliselt kogu nende ala on kõrgemal kui kolm kilomeetrit merepinnast. Aga imaarade asuala kõrgeim punkt on enam kui kuue ja poole kilomeetri kõrgusel merepinnast. Aimaarade asuala kõige kuulsam objekt on looduslik objekt ja see on Titigaga järv. Ja, ja see järv asub enam kui 3,8 kilomeetri kõrgusel ja tegemist on kogu Lõuna-Ameerika suurima järvega. Selle järve pindala ei olegi üldse väga suur, natuke on enam kui 8000 ruutkilomeetrit. Aga jah, Lõuna-Ameerika on selline piirkond, kus siis väga suuri järvi ei olegi. Kuigi aimaarad ei olegi mitte väga väike rahvas, meie mõistes siis nende osatähtsus nende riikide elanikkonnast, kus nad elavad, on ikkagi väga väike. Näiteks Boliivias on aimaarased tõepoolest ainult kusagil 15 protsenti rahvastikust. Aga Peruus ainult kusagil 1,5 protsenti rahvastikust. Nii et nad moodustavad ikkagi jah, nende riikide elanikkonnast väga väikese osa. Samas Boliivias labassi departemangus on siis peaaegu 50 protsenti elanikest ümarad ja Oruro departemangus umbes üks kolmandik elanikest. Ja Peruu punaregioonis on umbes 30 protsenti elanikest aimaarad. Nii et mõnedes administratiivsetel üksustes tõepoolest Naimaarad osatähtsus ka suhteliselt kõrge. Aga jah, riikides tervikuna siiski vägagi madal. See rahvas on huvitav selle poolest, et nad ikkagi väga valdavalt kasutavad oma esivanemate keelt. Ehk siis väga valdavalt räägivad aimara keelt, teine keel, mida nad räägivad, on siis andide hispaania keel, see on siis kohaliku eripäraga hispaania keel. Aga vaimaarade seas on ka selliseid, kes üldse hispaania keelt ei kõnele. Ja, ja selliseid inimesi arvatakse Boliivias olevat isegi enam kui veerand miljonit aimaaradele kõige lähem rahvas on ketša indiaanlased. Ketšivad on siis rahvas, kellest me oleme oma saates kunagi rääkinud, tegemist on siis Lõuna-Ameerika kõige suurema indiaanirahvaga, veelgi enam, täitšoadon kogu Ameerika kõige suurem indiaani rahvas ja need ketšodon Haimaaradele siis küllaltki lähedased Nad elavad ka kõrvuti aladel, kusjuures mõnel pool on isegi niimoodi, et Taimaarad elavad seal ketšote vahel. Nii et need alad on tänapäeval omavahel läbipõimunud. Ja kuna need rahvad on elanud väga pikka aega niimoodi kõrvuti ja pidevalt ka väga suures läbikäimises olnud, siis need rahvad on teineteist väga tõsiselt mõjutanud ja aga need keeled on omavahel väga tõsiselt enedest mõjuta. Mõned keeleteadlased siis isegi arvavad, et aimara keel võib-olla ei olegi omaette keel, et võib-olla hoopis sketši keele üks dialekte, kusjuures ka keel ise on tegelikult paljudest väga lähedaste keelte ühisnimetaja. Aga enamlevinud on siiski seisukoht. Ma ei, ma arvan, et keel on siiski omaette keel ja, ja et see väga suur sarnasus sketšikeelel on siiski tingitud ikkagi sellest ajaloost, sellest väga pikaajalisest koos ja kõrvuti eksisteerimist. Paimaarad on ametlikult enamasti katoliiklasest. Agase aimaarade katoliiklus on, on selline küllalt omapärane. Reaalsuses on see nende usk, see katoliiklus läbi põimunud oma esivanemate uskumuste ka ja, ja see tähendab seda ja vahel isegi näiteks selliste katoliiklike tseremooniate järgselt või nende tseremooniate eel viiakse läbi aimaarade traditsioonilistel uskumustele vastavaid rituaale. Väga tähtis päeva ei määra, tehakse on ju 21. juuni see on siis aasta kõige lühem päev lõuna poolkeral ja see on päev. Mil aimaarade jaoks algab uus aasta. Selle uue aasta algust tähistatakse tõesti väga tõsiselt ja tähistamine algab juba hommikul kuule enne päikesetõusu, sest et enne päikesetõusu tulevad inimesed päikesetõusu ootama. Ent kui esimesed päikesekiired välja tulevad, siis tähistab päikesejumal Inti sündi ja, ja seda inti sündi, neid päikesekiiri tervitatakse rõõmuhõisete käte ülestõstmisega. Ja, ja inki on siis saimaarade traditsiooniliste uskumuste kõige tähtsam jumal üldse. Aasta alguse tähistamisel järgitakse väga erinevaid rituaale, mis on siin võib-olla huvitav on see, et need rituaalid on mõeldud siiski isekeskis läbiviimiseks, nende rituaalidele ei ole teretulnud turistid. Sest et nagu ümarad ise ütlevad, uue aasta tähistamine, see ei ole mingi show, vaid see on siiski sügavalt selline isiklik sügavalt sisenenud, mine rituaal, mis on siis seotud teataval määral müstikaga. Neid rituaale on küll valged inimesed vaatamas käinud, aga teretulnud on siis eeskätt sellised inimesed, kes tõesti omavad sügavamat huvi aimaarade, rahva ja kultuuri vastu. Mitte aga lihtsalt ei tule mingisugust järjekordset show'd vaatama. Nüüd uue aasta pidustuste üheks osaks on noore valge laama ohverdamine peale päikese tõusmist. Selle ohverduse viivad siis läbi inimesed, kes täidavad nagu preestri funktsioone ja selle laama südame järgi siis ennustatakse tulevikku või nagu nad ise ütlevad, selle südame järgi kirjeldatakse tulevik päikesejumalale. Peale selle looma ohverdamise pakutakse ka muud head ja paremat, pakutakse toitu, alkohoolik kokalehti, isegi sigarette ja kõike seda tehakse selleks et palutakse päikesejumalalt viljastada, maaema, maaema, patja mama. Ja, ja see palve on siis seotud asjaoluga, et tagada võimalikult rikkalik saak aimaarade jaoks. Alates 2009.-st aastast on 21. juuni Boliivias rahvuspüha. Noh, see 21. juuni ei ole nüüd oluline päev mitte ainult Taimaarade jaoks, vaid tegelikult indiaanirahvaste jaoks laiemalt Boliivias ja, ja nüüd on siis jah rahvuspüha ja Aimar, kes varasemalt olid pidanud seda tähistama niimoodi kuidagi poolsalaja ja võib-olla häbenedes nüüd saabas, siis seda teha vabalt ja uhkusega kusjuure saimaarad ise ütlevad, et nende jaoks väga olulise päeva toomine riigipühade hulka on väga suur kultuuriline võit. Aga selle 21. juuniga seoses on oluline märkida ka seda, et aimaarad kasutavat aastate loendamise mõttes kahesugust ajaarvamist. Ühest küljest kasutatakse seda ajaarvamist, millega siin meie oleme harjunud ja mille kohaselt me elame praegu aastast 2012 aga teisest küljest on Aimoradelga oma ajaarvamine ja see ajaarvamine on huvitav selle poolest, et nende andmetel sel ajal, kui Kolumbus jõudis Ameerikasse, ehk siis 1492. aastal oli Lõuna-Ameerika indiaanlaste jaoks ja aimaarada jaoks kätte jõudnud aasta 5000. Ehk siis selle arvestuse kohaselt jõudis Columbus sinnal väga ümmarguse numbriga aastal ja kui arvestada 1492. aastal joosta 5000, siis selle kalendri järgi selle aasta 21. juunil algab aimaarade jaoks aasta 5520. Ei naerata, on elanud oma asualal üle 2000 aasta ja selle aja jooksul on neil olnud mitmeid erinevaid riike, aga aimaarade tsivilisatsiooni keskus. On täpsemalt teadmata teada, on jah tõesti need erinevad riigid ja teada nende erinevate riikide keskused. Aga milline nendes keskustes pikemaajaliselt jusse aimaarade selline üldine keskus oli, selle kohta väga täpseid järeldusi teha ei osata. Samas on teada Taimaarades suurima rahvaarvuga riigi lubaga, pealinn asus tihti kaka järve lõunakaldal. 15. sajandil muutusid aimaarad inkade impeeriumi alamateks. Kusjuures juba enne seda oli inkade impeeriumi olnud vägagi tõsine mõju aimaarad aladele. Aga jah, 15. sajandi keskel siis inkade impeerium vallutas aimaarade ala ära. Kusjuures huvitav on see, et hingad üldiselt respekteerisid, aimaarasid teistest vallutatud indiaanirahvastest rohkem ja ümarad säilitasid inkade impeeriumis ka sellise teatava autonoomia. Päris täpselt ei ole nende tollaste keelte erinev vahekord teada, aga võimalik on, et inkade impeeriumi ülikud olid aimaara keele kõne, tead kes alles siis üsna impeeriumi lõpu eel võtsid kasutusele Keitso keel, see on selline üks oletus ja, ja on ka arvatud, et inkade, see nii-öelda salakeel oli tegelikult teatav vorm aimaara, keelest ja mõned sellised asjaolud, mis sellistele väidetele nagu tuge annavad, on seotud ka sellega, et inkade impeeriumi kunagise kuulsa keskuse, kus kool lähedal on seniajani palju vaimaara keelseid kohanimest. Nii või teisiti, 16. sajandi keskpaigas, täpsemalt 1533.-ks aastaks oli aimaarade ala ära vallutatud hispaanlaste poolt kusjuures hispaanlased olid selle incad peeriumi puruks löönud ülimalt lühikese ajaga. Üheks aastaga oli kogu impeerium ära vallutatud, selle impeeriumi vallutas ära küllalt väike grupispaanlasi ja samasse territoorium, mida vallutuste käigus ära vallutati vägagi suur. Ja, ja põhjuseks, miks siis nii väike grupp inimesi suutis ikkagi suhteliselt suure impeeriumi puruks lüüa, on palju erinevaid. Kindlasti mängis rolli see, et indiaanlased edunud ratast, et nad ei kasutanud hobuseid. Nad kasutasid väga vähe rauda, aga näiteks mõju avaldas ka see, et nad said hispaanlaste käest haigusi mis niitis neid nii-öelda tuhandete ja tuhandete kaupa maha. Ja on ka öeldud seda, et Valgete üpris tõhusaks relvaks oli ülim julmus. Selline julmus, mille vastu inkad olid jah, küllaltki võimetud vastu hakkama ja nii siis jah, selle inkade impeeriumi vallutuste käigus muutusid ka aimaarad hispaanlaste alamataks. Nüüd juba 18.-ks sajandiks oli Aimar keele kasutanud tamine mitmel vool aimaarade põlistel aladel täielikult ära keelatud. Nii et selle keele allasurumine algas pihta väga varakult. Ja mis on ka huvitav, et Lõuna-Ameerika riikide iseseisvumisega läks, saime aru, et olukord mitte kergemaks, aga hoopis raskemaks nendes iseseisvunud riikides nendes riikides, mis siis peamiselt iseseisvuse 119. sajandi esimesel poolel suhtuti põliselanikesse veelgi halvemini, kui olid suhtunud hispaanlast. Nüüd, 18. sajandil oli aimaarad aladel mitmeid väga tõsiseid ülestõuse vallutajate vastu. Nad ülestõusud, suruti kiirelt ja julmalt maha ja nii võib öelda, et nii mõnegi ülestõusu järgselt, aga ei, ma arvan, et olukord muutus tegelikult hoopis keerulisemaks. 1825. aastal kuulutati välja iseseisev Boliivia vabariik. Siis see riik, kus täna peamiselt aimarad elavad, see riik oli kunagi palju, palju suurem, kui ta on täna, sest riik on 19. ja 20. sajandil pidanud mitmeid sõdasid naaberriikidega Peruuga, Brasiiliaga, Paraguay ka ja, ja kõikides nendes sõdades on siis Boliivia alla jäänud ja oma territooriumi kaotanud. Ja see puudub kaimaarade alasid, sest et sõdamis poliivial oli Peruuga selle sõja käigus siis ka osa nendest Taimaarade aladest läks Peruu kontrolli alla alates aastast 1825, see tähendab siis alates sellest ajast, mil see Boliivia riik üldse välja kuulutati on seal olnud peaaegu 200 riigipööret. Seda peetakse omamoodi maailmarekordiks. Ja olles tõesti viimastel aastakümnetel alates aastast 1982 ei ole Boliivias presidente sõjaväe poolt kukutatud. Nii et siis tõesti vaid mõned aastakümned on suudetud elada natukene stabiilsemalt. Väga oluline on see, et 1952. aastani ehk siis 20. sajandi keskpaigani puudus indiaanlastel Boliivias valimisõigus. Indiaanlaste osatähtsus Boliivias on kogu aeg olnud vägagi kõrge. Selles riigis siis lisaks aimaaradele elab väga palju ketšivaid, aga elab ka väga mitmeid teisi indiaanirahvaid. Aga jah, kuni 1952. aastani ei olnud indiaanlastel siis nende seas kaimaaradel üldse valimisõigust. Marade selline kaudne tagakiusamine, nii Boliivias, Peruus kui Tšiilis on toimunud tõesti väga pikka aega tõesti kõige viimaste aegadeni välja. Boliivias on tõsiselt olukord paranema hakanud. Alles alates 2006.-st aastast, mil Boliivias sai presidendiks Evo Morales Evo Morales, on indiaanlane. Veelgi enam, Evo Morales on Aimar. Ja kuigi seda meest on tõesti süüdistatud kõikvõimalikest tudes liigses vasakpoolsusesse, Ameerika-vastasuses ja mida kõike veel, tuleb siiski öelda, et põliselanikele on selle mehe võimulolek andnud palju positiivset juurde. Muuhulgas antakse siis järjest enam maad otse põliselanike kontrolli alla. Juba 1900 üheksakümnendatel aastatel hakati Boliivia põliselanikele looma selliseid teatavaid vähese autonoomia, aga alasid. Aga just nimelt viimastel aastatel on selliste alade loomine saanud sisse õige hoo. Veelgi enam, Boliivia uues, 2009. aastal vastuvõetud konstitutsioonis on ka väga täpselt määratletud kes selliseid territooriume saavad luua, millised on nende territooriumite õigused, kuidas toimub nende territooriumite juhtimine ja nii edasi. Need territooriumid antakse siis põliselanike kollektiivse juhtimise alla kusjuures nendel territooriumitel antakse põliselanikele maa igaveseks ajaks tasuta kasutada. See, kuidas autonoomsete territooriumite sees omavahel asju aetakse, see ei ole nii täpselt reguleeritud, põhimõtteliselt võivad põliselanikud oma siis kulutuste katmiseks maksev muidugi kehtestada, aga jah, riigile mingisugust maamaksu maksma ei pea, kusjuures siis see õigus on antud igaveseks ja, ja see õigus on võõrandamatu. Tänaseks päevaks on siis jõutud nii kaugele, et juba enam kui 15 protsenti Boliivia territooriumist on põliselanikke autonoomsed territooriumite käsutuses. Suurim sellistest territooriumitest on pindalaga enam kui 20000 ruutkilomeetrit ehk siis peaaegu pool Eestit. Suurim territoorium on ketšade alal? Ei, ma arvan, et hoiavad omavahel väga kokku, nad abistavad ja toetavad 11 eeskätt oma küla oma piirkonna tasandil väljaspool piirkonda tulijatesse suhtutakse enamasti umbusuga, vahel suhtutakse isegi teatava vaenulikkusega. Aga selle oma kogukonna sees jah, on kokku hoidmine väga tugev. Kusjuures selle kokkuhoiu kõrval teine väga oluline printsiip, mille järgi igapäevaselt elatakse, on täiskasvanud inimeste võrdsus. Nii mehed kui naised on võrdsed, nii noored kui vanad on võrdsed. Ehk siis elatakse sisuliselt sellise üldise võrdsuse printsiibi järgi. Ja võrdsus väljendub muuhulgas ka näiteks otsuste vastuvõtmisel. Ei ole nii, et vanemad inimesed võivad kamandada noori või mehed võivad kavandada naisi ja, ja see võrdsus väljendub ka näiteks töötegemise juures mehed ja naised teevad võrdselt erinevaid töid, ei ole sellist raudselt vahetegemist, et vot need tööd nüüd kuuluvad ainult meeste tegevuste hulka ja need kuuluvad siis ainult naistetegevuste hulka, kusjuures selline küllalt võrdne suhtumine on ka lastesse vastasse nimelt suhtutakse ka kui täisväärtuslikest inimestesse ja see tähendab seda, et lapsi kasvatatakse nõuannetega mitega käskude-keeldude ja noomimisega teises küljes ei tähenda üldsegi seda, et Aimarada lapsed oleks kuidagi väga kätte läinud. Õpetatakse lugupidamist täiskasvanud inimeste suhtes. Ja näiteks seniajani on traditsiooniline, et täiskasvanute jutu ajal aimaara lapsed on üldiselt vaid selline võrdne suhtumine on loonud olukorra, kus aimaaradel on sotsiaalseid reegleid ja keelde, mida igapäevaselt tuleb arvestada vägagi vähe. Et nad on selles mõttes selline küllaltki vaba rahvas. Mingisugused piirangud on olemas seesmiselt, aga selliseid üldisi kirjutamata seadusi, mida järgitakse, on väga vähe. Aimaarade asuala lõunaosas asub maailma suurim soolatasandik. See on siis selline ala, mille kohal kunagi asus järv või isegi järved. Neid järvesid seal enam ei ole. Ja nüüd on siis selle asemel suur soolaväli. Kusjuures soolaväli on enam kui 10000 ruutkilomeetrit suur ehk siis sisuliselt veerand Eestist ja ese soolatasandik kasuks siis enam kui kolme ja poole kilomeetri kõrgusel merepinnast. Sellel soolatasandikul arvatakse olevat enam kui 10 miljardit tonni soola. Ja kui arvestada, et praegusel ajal aastas kasutatakse ära vaid umbes 25000 tonni soola siis seda soola sellise tempoga kasutamise puhul jätkuks seal nelja 100-ks 1000-ks aastaks. Salardiiuuni soolatasandiku soolakihi paksus on kaks kuni 20 meetrit. Ehk siis see kõigub tõesti väga suuresti, aga sellise peaaegu puhta soola paksus on veelgi väiksem, see on ainult umbes 10 sentimeetrit kuni mõni mees, aitäh. Ja see soolatasandik on huvitav ka selle poolest, et selle soolatasandiku keskel on sellised omapärased oaasid saarekesed, kus soola ei leidu ja mõnel sellisel saarel kasvavad siis hiiglasliku suurusega kaktused. Soolotasandikul on kõige soojem kuu november, siis on keskmine temperatuur päeval üle 20 kraadi. Kõige külmem kuu on juuni, sel ajal langevad seal temperatuurid umbes päeval keskmiselt 13 kraadini. Samas ööd on aasta läbi suhteliselt külmad ja öised temperatuurid võivad ulatuda isegi miinus 10 külmakraadini. See on piirkond, kus üldiselt sajab väga vähe. Aimaarad asuala on ka laiemalt piirkond, kus vähe, aga otsesaarde ujuni soolatasandik on piirkond, kus tõesti sajab väga vähe. Sügisel, talvel ja kevadel tuleb kuus kuni kolm millimeetrit sademeid ja, ja suvel sajab jaanuaris kuni 70 millimeetrit. Aga see tähendab seda, et aasta kogu sademete hulk jääb alla 150 millimeetrimääradele soolade sajandiku tekkimise kohta ka üks ilus legend. Ja legendi kohaselt siis tola, tasandiku ümbritsevad kolm mäge hiiglased ja, ja üks nendest hiiglastest abiellus teise hiiglasega. Aga see teine hiiglane jättis peagi oma abikaasa maha ja läks hoopis kolmanda hiiglase, see tähendab siis kolmanda mäe juurde. Et selle peale kurvastusest hakkas siis mahajäetud hiiglane nutma. Ja ajal, mil siis see mahajäetud hiiglane rinnaga oma poega toitma disja nuttis siis need pisarad ja piim segunesid ja moodustuski sool. Nii et selline legend, mille kohaselt siis piima ja pisarate segunemisel tekkis sool, sellest moodustus siis kõigepealt soolajärv ja, ja hiljem sisse soolatasandik ja sellele kinni tõttu siis palju taime haarad eelistavad seda piirkonda nimetada mitte sadade ujuniks vaid eelistavad nimetada nimega Solaride tuppa. Ja see tuba oli siis see hiiglane, kes mahajäetud ja kes pisaraid valas, saadu juuni on poliive jaoks tähtis transpordipiirkond. Kuna tegemist on tasandikuga, siis seal on suhteliselt lihtne rajada maanteid ja raudteid. Ja, ja seda soolatasandiku läbivad siiski mitmed Boliivia jaoks väga olulised maanteed ja raudteed. Nüüd looduslikult mõttes on Salar tõu juuni soolatasandik mitmete flamingoliikide väga tähtis sigimispaik ja piirkond on küllalt atraktiivne, aga turistide jaoks see on siis selle aimaarade asuala üks tähtsamaid turismiobjekte üldse. Noh, loomulikult ka tikigoka järv on, on väga oluline, aga jah, kasesoolatasandik on oluline, mis puutub turismi, siis ega väga palju välismaalasi maarjatasu ei käi. Boliivias tervikuna turiste on siiski praegusel ajal veel väga vähe. Pool miljonit välisturisti aastas külastab poliiviat, mis on enam kui üks miljon ruutkilomeetrit suur ehk mis on ikkagi väga suur ala. Et seda poliiviad külastab oluliselt vähem turiste kui Eestit. Aga noh, Boliivia on, probleemiks on see, et infrastruktuur on seal väga vilets ja ja turistid jah, nagu pisut pelgavad seda piirkonda täna veel. Iseenesest poliivialand vaatamisväärsusi küll ja küll ja ka seal aimaarade asualal oleks turistidel valju vaadata. Aga jah, ilmselgelt peab selleks piirkond veidi rohkem arenema, sest paraku Boliivias on piirkondi, kus puudub puhas joogivesi. Loomulikult on tohutuid alasid, kus puudub elekter. Selliste tingimustega siiski enamus turiste harjuda ei taha. Ja muidugi aimaarad aladega on ka see probleeme, et kuna need asuvad väga kõrgel mägedes, siis sinna ligipääsuteed on kohati tõesti väga viletsad ja näiteks sajustel perioodidel on valjud piirkonnad maailmas sisuliselt ära lõigatud, sest nad teed lihtsalt muutuvat pääsmatult. Eks aimaarade asuala on maavarade poolest küllaltki rikas, seal leidub kulda, hõbedat, vaske, tina, molübdeeni ja nii edasi. Kusjuures Boliivias asub peaaegu pool kogu maailma liitiumivarudest. Enamus nendest varudest asub just nimelt aimaarade aladel ja suuresti maailma suurima soolatasandiku sedasama Salar tõu juuni all. Seni on aga Boliivia valitsus otsustanud siiski seda sadade juuni väga omapärast maastiku säiliks teda ja suuri kaevandusi pole seetõttu lubatud rajada. Aga viimastel aastatel siis väikese riikliku liitiumi kaevandusega on siiski algus tehtud ja tõenäoliselt hakatakse siis tulevikus liitiumit rohkem kaevandama ja nii vaesele riigile, nagu on Boliivia, oleks muidugi see liikiumiste saadav tulu vägagi oluline. Sest tõepoolest, Boliivia on kaasajal kogu Lõuna-Ameerika kõige vaesem riik, seda siis rahvamajandusarvestuses, seda siis sisemajanduse kogutoodangu arvestuses ühe elaniku kohta. Boliivias on see umbes 2200 USA dollarit aastas. Võrdluseks võib öelda, et Eestis on see enam kui seitse korda kõrgem. Ja Lõuna-Ameerikas ei ole jah mitte ühtegi teist maad, kellel see sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta oleks nii madal. Samas, mis seal huvitav? Euroopas on riik, kus sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on veelgi madalam, kui see on Lõuna-Ameerikas, Boliivias ja Euroopas on selleks riigiks Moldova. Kui arvestada juurde raa reaalset ostuvõimet sisse Boliivia sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on siiski pisut kõrgem, ta on siis umbes 4800 USA dollarit aastas ja selle näitajaga on siis Boliivia maailmas umbes 120. kohal. Nii et maailmas tervikuna on siiski ka küllalt palju riike, mis on Boliivias tagapool. Boliivias on probleemiks ka kõrge inflatsioon. Inflatsioon kipub olema aastas üle 10 protsendi ja ega tööpuuduse näitajad on on mõnel pool vägagi kõrged. Kusjuures mis on ka negatiivne, on see, et, et 40 protsenti Boliivia tööjõust töötab põllumajanduses väga põllumajandus annab samal ajal ainult umbes 12 protsenti Boliivia toodetavast väärtusest. Nii et see põllumajandus on seal küllaltki ebaefektiivne. Ja nüüd eriti ränkades tingimustes elavad inimesed Boliivia maapiirkondades. Boliivias maal on keskmine eluiga vähem kui 50 aastat. Ja aimaarade piirkond on eriti silmapaistev Boliivia mõistes. Sellise vaesuse ja viletsuse poolest. ÜRO andmetel enam kui 95 protsenti poliive vaaradest elab täielikus vaesuses kusjuures seda aimaarade vaesust peetakse ÜRO poolt hullemaks kui etioopia maaelanike vaesust Etioopiasse me oleme harjunud suhtlema kui Aafrika väga vaesesse riiki, kus pidevalt kimbutab näljahäda ja kimbutavad muud tõsised probleemid. Ent ometi Boliivia maapiirkondade inimeste elu peetakse veel hullemaks veel vaesemaks, kui see on Aafrikas Etioopias. Boliivia probleemiks olnud asjaolu, et seal on väga pikka aega olnud väga ühekülgse majandusega maa et mingil ajal orientiiriti väga selgelt hõbeda kaevandamisele mingil ajal tina kaevandamisele mingil perioodil oli orientatsioon kokataimede kasvatamisel aga sellist mitmekülgset majandust on olnud väga lühikest aega. Ja loomulikult on sellele majandusele väga rängalt mõjunud ka Boliivia pidev poliitiline ebastabiilsus. Välisinvestorid ei ole lihtsalt julgenud sinna tulla olukorras, kus valitsusi pidevalt kukutatakse ja kus seadused on täna sellised ja homme teistsugused. Aimaarade ala vaesusele mõjuvad kahtlemata ka need rasked looduslikud elamistingimused. Ühest küljest Yasse kõrgmägedes elamine tähendab seda, et on piirkondi, mis on maailmas küllalt ära lõigatud, kuhu on väga raske ligi pääseda. Aga teisest küljest, ega seal mägedes väga midagi ei kasva, ka seal on suhteliselt külm suhteliselt kuivtuule puhangud on sageli väga tugevad ja see tähendab seda, et noh, korralikult saab seal kasvatada vaid kartulit ja seal peetakse laamasid ja lambaid. Ja pole siis ime, et selles piirkonnas tõepoolest on, on vaesus ja ka küllalt tugev nälg. Aimarad on palju sajandeid olnud kokapõõsaste kasvatajad või siis lihtsalt kokapõõsa lehtede korjajad ja kokapõõsa lehti on kasutatud meditsiinis, aga neid on kasutatud ka mitmesugustes rituaalides. Pikkade aegade jooksul ei ole maradel sellest mingeid probleeme olnud, aga viimastel aastakümnetel on see kokapõõsaste kasvatamine aimaarade jaoks muutunud probleemiks sest üldiselt ametivõimud on sellesse suhtunud kui ikkagi narkootikumi taimede kasvatamisse. Praegune president Morales on püüdnud võidelda selle eest, et Taimaaradel oleks õigus kasvatada kokapõõsaid, et sellesse suhtutakse kui narkootikumi taimede kasvatamisse. Aga üldiselt maailm eriti seda mõista ei taha. Ja see jah tähendab seda, et ega positiivset sellele ei vaadanud, Ta Taimaarad neid kokapõõsaid kasvatavad kusjuures mitte ainult ei kasvata, loomulikult ka tarvitatakse neid kokalehti, uimastus vahenditena. Noh, teada on seegi, et Boliivia praegune president Morales on ju ka ise kunagi olnud kokataimede kasvataja. See, et kokataimede kasvatamist on püütud keelustada, see on tegelikult nagu natukene saavutanud vastupidise efekti, see on pigem siis aimaarasid ühendanud ja pigem on kokataim muutunud selliseks teatavaks võitluse sümboliks. Aimaro teoks. Vaivara keel on siis küllaltki suure kõnelejate arvuga indiaani keel, sellel keelel on üle kahe miljoni kõneleja kusjuures kõneleja ei ole siis mitte ainult vaimorade seas, aga neid ja neid on ka mitmetel väiksemate indiaanirahvaste seas nimed, siis osa, selliseid väga väikese indiaanirahvaid on omaks võtnud siis aimaarade keele keele, siis, mis nende piirkonnas on suurema kõnelejate arvuga. Kaimaara keel on viimastel aastakümnetel läbi teinud sellise küllalt tugeva tõusu. Ta tänasel päeval on Johaimaara keel nii Boliivias kui Peruus üks ametikeeltest. Ja iseenesest seegi on juba väga suur saavutus. Ja kui algul see ametikeele staatus mingisuguseid väga reaalseid õigusi juurde ei andnud siis viimasel aastakümnel on olukord ikkagi küllalt tõsiselt muutunud ja Aimara keele kasutamine ka pidevalt laieneb. Aimaara keele esimene ametlik tähestik kinnitati alles 1954. aastal, nii et 20. sajandi keskpaigas, kuigi seesama tähestik, olinit, mõned kümned aastad varem juba olnud siin-seal kasutusel, aga jah, ametliku kinnituse leidis küllalt hilja. Ja nüüd esimesed, siis katsed maimaara tähestiku luua. Need on pärit ka küllalt hilisest ajast alles 20. sajandi algusest. Nüüd, 1900 kaheksakümnendatel aastatel võeti vastu otsus, mille kohaselt Taimaaraja kitsio keel kasutavad ühistähestikku kuna need keeled on suhteliselt lähedased ja sellest tähestik, kus on ainult kolm täishäälikut ja 26 kaashäälikud. Kui me mõtleme oma eesti keele üheksa täishääliku peale, siis kolm täishäälikut tundub tõesti olevat väga vähe ja nendeks kolmeks täis häälikuks on siis A I ja uu. Kusjuures osade sõnade puhul On olemas selline hääldus, mis ei ole nüüd päris-i, aga mis on siis nagu e-vahepealne ja osade sõnade puhul on olemas selline hääldus, kus hääldu mitte päris hoo, vaid midagi sellist meie U ja U vahepealset, aga kirjapildis siis jah, IU. Ja, ja mis on huvitav, et Aimora kirjapildis tähistatakse eraldiga tihe häälikuid ja, ja pika täishääliku märkimiseks kasutatakse tähe kohal kahte. Nii et siis pikk ka see tegelikult paistab välja nagu eestikeelne ja pikk kuu. Selle tähiseks on siis täht, mis on nagu eestikeelne üür. Naera keeles, on ju väga palju käändeid, seal on 14 käänet, mitmed nendest käänetest on täiesti tuttavad meie eesti keelele näiteks on neil olemas alaleütlev, kääne, alaleütlev, kääne, kaasaütlev, kääne, seesütlev kääne. Nii et jah, selline kääneterohke ja selles mõttes tas suhteliselt keeruline keel. Samas Aimoro keeles ei ole kuigi palju mitmesuguseid erisusi, et need reeglid on seal suhteliselt sellised kõikehõlmavad ja selle poolest on tegemist jällegi suhteliselt lihtsa keelega. Paljusid asju, mida me eesti keeles oleme harjunud ütlema tervete lausetega ütlevad aimaarad lihtsalt ühe pikema sõnaga, nii et see üks pikem sõna võib siis eesti keele mõistes sisaldada nii alust kui öeldist kui ka sihitist. Mis selle keele juures on väga oluline, on arusaamine ajast. Üldiselt me ju eesti keeles ikkagi vaatleme niimoodi, et minevik on justkui meie selja taga ja tulevik on justkui meie ees siis aimaara keeles nähakse asju täpselt vastupidi. Sama tehakse ka kitsio keeles. Eksis päevik on justkui meie selja taga ja minevik on justkui meie ees ja näiteks isegi tulevikus tulevate päevade kohta öeldakse niiviisi, et seda võiks otse tõlkida möödunud päevad või taga olevat päevad. Ja nüüd, kui mõelda, et millest siis selline omapärane lähenemine siis on arvatud, et see võib olla seotud tõsiasjaga, et mine, minevik on meile teada ja kuna minevik on meile teada, siis see tähendab justkui seda, et ta on meile näha ja see, mis on meile näha, see asub meie ees. Tulevik on aga teadmata, see tähendab seda, et tulevik ei ole näha ja teisest küljest võib seda mitte näha, siis vaadelda nii, et tulevik on meie selja taga. Nii et sellest siis jah, selline omapärane ajast arusaamine aimaara keeles ja ühtlasi siis ka keeles. Nii Boliivias kui Peruus on viimastel aastatel järjest kasvanud inimeste hulk, kes õpivad aimara keelt kusjuures aimara keelt on võimalik õppida koolides, aga ümara keelt on võimalik õppida ka mitmesugustel kursustel. Ja nii Boliivias kui Peruus on püütud rakendada kakskeelset õpet koolides, mis tähendab seda, et algkoolis osa aineid õpetatakse vaimaara keeles, osa aineid õpetatakse hispaania keeles ja, ja seeläbi jah, tõepoolest peavad Aimora lapsed saama selgeks korralikult kaimaara keele. Indiaaniorganisatsioonid Boliivias on teinud ka sellise ettepaneku, et kõik sealsed hispaaniakeelsed lapsed õpiksid koolides vähemalt ühte kohaliku põlisrahva keelt eeskätt siis ka sketši kui aimaara keelt. Senise ettepanek ei ole veel läbi läinud. Aga noh, see, et õpetatakse kakskeelsete programmide alusel ja et erinevaid aineid õpetatakse aimaara keeles, on kahtlemata väga positiivne. Nüüd negatiivne on see, et Taimaarad ei ole seniajani jõudnud aimaara keelse televisiooni kanalini ei ole kanalit isegi kettio keeles, kuigi ketšivaid on Boliivias veelgi rohkem. Ja isegi on siin väljendatud nagu selles mõttes imestust, et olukorras, kus Boliivia president Anaimaaro et on küllaltki kummaline, et see riik ei ole jõudnud telekanalina kõrgmäestikes elades ei näe ju televiisorit seal mägedes tõepoolest ei kuuleks ega nüheks. Ühest küljest ei ole seal elektrit, aga teisest küljest ei ole korralikku levi, see tähendab tõesti jah, seda, et ega sellest Taimaara keelsest televisioonist väga kasu ei oleks. Nojah, võib-olla kui see telemass tasuks mägedes näiteks sellel sama soolaplatool, mis on tasandik, eks ole, ja kuhu on hea ehitada. Aga olukorras, kus ei ole elektrit, ikkagi oleks televisioon nähtav, raadiosaated õnneks siiski aimaara keeles tehakse. Ja noh, tuleb arvestada ka seda, et, et ega aimaarad ei ela mitte ainult maapiirkondades. Aimorasid elab ka linnades ja suurim linn, kus saimaaratena elavad, on Boliivia pealinnalabasse eeslinn ja see eeslinn on siis Alto ja seal elab umbes 900000 inimest ja nendest siis jah, üks osa on aimaarata. Aga need linnades elavad inimesed, kellel on elekt. Nemad muidugi televisioonist võidaksid, aga, aga ma usun, et jõutakse ka vele saadeteni. Seda enam, et näiteks internetis anna imarageel täna täitsa olemas. Jah, tõepoolest, Boliivia ametiasutuste leheküljed on valdavalt hispaaniakeelsed, ei ole aimaara keelsed, aga internetis siiski on aimara keel juba olemas. On olemas ka selliseid lehekülgi, kus õpetatakse seda keelt ja isegi Vikipeedias ana ümarakeelseid artikleid, artiklite arv ei olegi võib-olla väga väikese, natukene enam kui 1800 artiklit. Küll on aga negatiivne see, et enamus nendest artiklitest on ülimalt lühikesed koosnedes ühest või äärmisel juhul kahest lausest, kui aktiivsettai marjad oma õigustest võitlevad. Taimehoorad on oma aladel Boliivias, Peruus ja Tšiilis üldiselt siiski suhteliselt rahulik rahvas. Aeg-ajalt muidugi toimub erinevaid protestiaktsioone. Ka viimastel aastatel on siin olnud aktsioone, kus aimaarad aladelt tahetakse midagi läbi ehitada, näiteks mingit maanteed või raud teed ja ei ole alates nende marsruutidega nõus. Aga üldiselt selliseid aktiivseid nõudmisi siiski ei ole. See, et neile õigusi juurde antakse, seed aimara keelt järjest rohkem kasutatakse. Seda keelt õpetatakse see, et seda keelt igapäevaselt kodudes räägitakse. See, et seda keelt ka inimesed omavahel avalikes kohtades räägivad linnades küll vähem, kui ma olen ikkagi. See kõik annab lootust, detaimaarad jäävad rahvana püsima vähemalt lähemal 30-l 50-l aastal küll. Nii et selles mõttes kindlasti on selle indiaani rahva saatus oluliselt parem kui enamikel Indiaani rahvastel, kes Lõuna-Ameerikas elavad. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.