Kuula. Stuudios on David Vseviov ja Haldi Normet-Saarna tervist. Tervist. Tänases saates keskendume ilmselt mõnevõrra teistsugustele rändudele, kui nad tavaliselt on olnud ja teil, David on sellega seoses mõned üsna konkreetsed märksõnad välja pakkuda. Jah, kuidagi vahel on niisugune tahtmine mõnel päeval aastas rännata kuidagi teisiti. Et rändaks võib-olla natukene ajas ja rändaks võib-olla kuskile sinna, kuhu on mind rännuteed viinud. Need ei ole muidugi nii põnevad kohad, aga neis on midagi huvitavat. Ravam. No me kuulsime praegu väga toredat laulu ja ma juba teie näost näen, et see haakub teil ühe rännakuga, teie paljudest rännakutest ajas. Kuna ma olen ise rännanud suhteliselt vähe füüsiliselt ruumis siis mul mõnikord meeldib rännata mõne inimesega koos, keda ma ei tunne. Ja kongressi rännumees on selle loo autor, helilooja Nikita paga, Slovski. Ja selle loo jutustas mulle minu ja sõber, kellega me oleme ka mõttes väga palju rännanud. Moskva konservatooriumi professor Michael Sapponov ja nimelt Nikita Pugazlovski on ju väga suur naljamees. Ja ükskord sügaval nõukogude ajal saadeti ta koos ühe teise heliloojaga, kelle perekonnanimi oli kats niisukestele rahvast valgustavatele üritustele, suurtesse Venemaa tööstuslinnadesse hea, tavaliselt õlitatud leida niisugune linn, kus oleks võimalus esineda võib-olla kahes suures ettevõttes nende ettevõtete saalides, et oleks klaver, see oli niisugune obligatoorne nõue. Ja saabusid NATO-Venemaa avarusi arvestades kohale reeglina lennukiga, kuigi olid ka mõned linnad, kuhu sõideti rongiga ja need võttis vastu kohalik partei juhtkond. Nii et nagu ikka ja oli organiseeritud järgmiselt. Pagaslowski viidi ühe tehase klubisse sviidi teise tehase klubisse, siis oli vaheaeg 15 20 minutit jälle ukse ees ootas Volga ja toimetas heliloojad siis vastavalt Katsi sinna, kus oli juba kaslovskija pagass laske sinna, kus oli esinenud Kats ja kuskil pagaslovskil hakkas nagu igav. Ja saabudes järjekordsesse linna ja astudes lavale teatas ta saalis olevale publikule, et tere, publik loomulikult ei teadnud, kuidas näeb välja helilooja katse, kuidas Nabelil käpaga Slovski. Et mina olen helilooja Cats ja esitas katsi räppar tsaari, siis viidi ta minema ja toodi kohale päris kats, kes midagi aimamata teatas, et ta on ta kats ja esitas siis sama. Repertuaar oli alati esitanud nii et see on niisugune tore, tore ja sümpaatne rännak ja ma kujutasin ette vahetevahel mul on niisugune tunne, et ma viibisin koos pagaslowskika seal saalis ja ja nägin seda köike pealt. Mõnikord sa hakkad nagu uskuma, et sa oled olnud nende sündmuste pealtnägija. Selle peale meenub üks suurepärane vene film, mida vist ETV2 näitas kuidas Pariisi läks suure teatri päris orkestri asemel kontsert ja andma nii-öelda variorkester, ehk siis suurest teatrist minema löödud dirigent lõi oma kollektiivi ja ja sinna nad läksid ja see oli muidugi erakordselt teravmeelne, kuidas seal nii-öelda pooled pillimehed selle asemel, et proovi tulla, tegelesid meeleheitlikult äriga ja kuidas nad viimasel hetkel jõudsid ja kuidas ka, nagu öeldakse. Etenduse ajal vahetati muljeid. Kellel, kui palju kelli õnnestus maha müüa ja nii edasi ja nii edasi. Need rännakud, nõukogude aegsed rännakud ja poolametlikud, ametlikud rännakud on muidugi omaette põnev ja huvitav teema, kui mõne orkestri päris viiuldajat vahetada Läti välja. KGB töötajate. Ka veel, tavaliselt nad ei mänginud, aga oli väga raske seletada Pariisis, et miks siis nüüd järsku on kaks viiuldajat, kes millegipärast ei mängi või kõik need lõputud lood, kuidas Teaduste Akadeemia akadeemik saadeti kuskile Viini ja tallanud kaasa veel paar teadlast, teadlast jutumärkides siis millegipärast ei jätkunud kuidagi raha? Kaks tükki ei saanud sõita ja kui selgus, et tegelikult konverentsi ei toimu mitte Viinis, vaid natukene paarkümmend kilomeetrit eemal kes jälle keda ootas, need on omaette teema ja väga põnevad lood, nii et neid rännakuid on olnud päris palju omaette võtab muidugi asja kokku, võib-olla mingi määral see kurikuulus Aleksander vertinski juhtum ei teagi, kas on anekdoot või tõestisündinud, aga väga kuulus vene laulja, eks ole. Tütred Anastasija ja Marianna olid hilisemad päris suured tegijad vene filmikunstis. Et tuli tema Pariisist, kus ta oli ära olnud pikalt, pikalt ja ei tea, kus veel. Väljus lennukist, pani kohvrid enda kõrvale maha, suudles maad. Privet võeti matus, Kressiia jah, tervitan sind, emake Venemaa tõusis püsti, kohvrid läinud. Teen ära juba õlle on üks tore reis tare tagantjärele, siis palun. Ta ei olnud kaugeltki tore, mis vähem meenutab seda eelnevat lugu. Ja see oli reis väga kaugele. See reis sai alguse 1988. aastal, ma loodan, et kui mu mälu mind ei peta üritasin paar korda sõita Soome, aga ei saanud luba. Siis Ajad juba natukene leebemaks ja lubati sõita külla õele Ameerika ühendriikidesse. Ta elas seal aastast 1980. Ja tagasireis oli organiseeritud, nii see seltskond Nõukogude inimesi tagantjärele ma oskan öelda, seal oli umbes 40 inimest. Nad muidugi ei tundnud üht-teist siis veel. Ja meid pandi New Yorgist väljuvale lennukile, kelle, mis jõudis Iirimaale ja seal oli ette nähtud ümberistumine, see esimene lennuk oli vist iiri kompanii lennuk, imekombel ei olnud tavasiis, nõukogude inimesi paigutati aga millegipärast juusis olid vabad kohad või kuidagi see juhtus. Ja Iirimaal oli ette nähtud ümberistumine vist Havannast välja lennanud lennukile ja sealt siis juba ära flotiga ilusti kodumaale Moskvasse. Ja nii me istusime seal lennujaamas Iirimaal, ootasime oma lennukit, kui järsku valju hääldajast imekombel ökovskis venekeelne kõne mis kutsus kõik nõukogude kodanikud kuskile nurka ja sinna ilmus üks inimene, Aerofloti esindaja vist ilmselt, kes teatas, et on juhtunud mingi segadus ja see lennuk, mis pidi meid peale võtma, et seal ei ole kohti. Tagantjärele ma arvan, et lihtsalt meie kohad müüdi välismaalastele maha ju võib-olla mõni mõni kuskilt läänegrupp või rajale mingisugune seltskond ja loode Tenet, nõukogude inimesed kuidagi pikapeale paigutada erinevatele lennukitele ja sellega see probleem kõik lahendada. Kusjuures meie asjad olid juba lennanud Moskvasse minema edasi, nii et kellelgi midagi ei olnud nagu ikka see käsipagasi ja vabaduse tunne pidevalt nõukogude inimestel, lisaks kõigele polnud ju ka raha ega mitte midagi. Ja kõik oli väga tore, aga tegemist oli pisikese lennujaamaga, millega Aeroflot ei arvestanud. Meid kavatseti seal lasta istuda rahulikult, aga see lennujaam pandi õhtul kinni õhtul kinni ja kõik inimesed siis loomulikult pidid sealt lahkuma. Aga me ei saanud sealt kuidagi lahkuda, sellepärast et nõukogude inimestel polnud Iirimaa viisat. Ei saanud. Neutraaltsoonis, või ma ei tea, kuidas seda täpselt nimetada, lahkuda sinna toodi õhtul hiljem, kas oli siis Iiri välisministeeriumi mingi töötaja koos Nõukogude saatkonna esindajaga ja siis löödi meile passi, mingid ajutised pitsatit ja viidi meid bussiga natukene suuremasse linna Rekil linna, kui mu mälu mind ei peta. Ja paigutati hotelli ja siis algas üks väga huvitav elu. Varia andis nõukogude kodanikud, kõik olid närvilised, kõigil oli vaja koju jõuda. Mingisugused plaanid seoses töödega muude tegemistega. No see kõik pole nii väga oluline. Aga tekkis grupi juht, üks väga korpulentne daam, kes hakkas siis neid asju seal organiseerima ja mul on hästi meeles meie esimene söömine Aerofloti kulul, Stara flot pidi selle kõik kinni maksma, meil ju ei olnud, raha, ei olnud üldse milleski süüdi. Lähme istume siis need 40 inimest, sain seal tuttavaks sümpaatselt, tee arhitektiga temaga kõrvuti istuma laua taga ja hotellis hotellis jah, õhtusöök ja kelner hakkab siis nagu kombeks küsima, mida inimesed soovivad, mille peale kargab see isehakanud grupi juht püsti ja teatab, et Dawaryszi et teeme, et oleks neil lihtsam, nii nagu nõukogude inimesed seda teevad, et tellime kõik koos koos ja kus ta seal mida vaatas vodkat, leiatu poodium ja tellima siis mingi liga, ju seal siis oli ja kohe ootamata, millal Sõgel jõuab siis meie juurde hüppab tema kelner riigi ja mingis pool vene pool inglise keeles teeb talle siis selgeks, et 40 kotletirestoran, kus ilmselt oli esmakokkupuude Nõukogude inimestega selle kelner ja sinna kogunes neid töötajaid võib olla kuni restorani omanikuna välja ei saanud mitte kuidagi aru, kuidas on võimalik, et 40 inimest köik millegipärast juhuslikult tahavad süüa just nimelt kotletid. Et see nagu ei juhtu kunagi, restoran personal vaatas nagu imeloomi pimedalt, vot siit tuligi välja, mis on individuaalkollektiiv, tähendab pääsia lihtsamaks, muudeti see asi teise, normaalse maailma kontekstis tunduvalt keerulisemaks ja siis toimusid pidevad koosolekud ja lõpptulemusena ma ei hakka pikalt seda edasi rääkima. Istusime mina ja see läti poiss, sest loosiga millegipärast meil ei vedanud. Me ööbisime seal kolm päeva, kolm päeva seal hotellis, oodates siis mõnda juhuslikku vaba kohta mõnele lennukile, mis oleks siis viinud meid edasi Moskvasse. Nii et see oli päris niisugune kummaline istumine. Nii et teised said ikka kuidagimoodi, mine järgi mõned inimesed minema ja see oli üks reis, kaks Disukest preestrihärra flahtiga mul meelde jäänud, ma jutustan selle teise kohe ka ära, et oleks, oleks ta ära räägitud. See reis toimus samal aastal paar kuud hiljem ja see oli esimene niisugune grupp suhteliselt noorte inimeste grupp, mina olin vist seal üks vanemaid ja see oli reis Iisraeli, kuhu ju üldiselt ei sõidetud, tol ajal veel aga hakkasid pikapeale need võimalused tekkima. Ja sõitsime, lendasime me loomulikult Tallinn-Moskva nagu ikka rongiga Moskvasse, ei mäleta enam Moskvas, Kairos, Kairost, bussiga üle siin Iisraeli kõik oli väga tore, väga sümpaatne, väga huvitav, väga põnev reis, millest võiks rääkida ka omaette ja tagasilend algas kuskil umbes 26. detsembril ja nägi välja nii, et lennuk tõi meid Tel Avivi-ist. Või Jeruusalemmast kuskilt sealtkandist, pelguriooni lennujaamast vist tõi meid Kairosse ja Kairost pidime Me härra flotiga, vabandust, mitte ära flotiga. Tulime, määra flotiga, tagasi pidime, lendame vist Egiptuse mingisuguse lennukompaniiga Moskvasse ja kõik suurepärane. Suurepärane, kuni selle hetkeni, kui me hakkasime siis väljuma sellest vahepealsest transiitreisijate saalist meie ees läks inimene kelleni erakonna nimi oli, mäletan seda väga hästi, Rubin Stein ja tal oli pile. Aga pilet oli välja kirjutatud Moskvas ja see pilet ei tekitanud sinna reisile Rafraatil mitte mingisugust kahtlust pärast seda piletit nägin. Pilet oli järgmine, sinna oli kirjutatud Rubensteini jaa, Snim vaatasin, Dievičavjak. Hoiti ju kokku, anti siis grupi üle. Kus oli see üks nimi ja pluss siis 29. Ja väljudes Kairos transiittsoonist. Tegelased, kes seal valvasid, nõus loomulikult Rubist lennukile laskma koos oma piletiga ka nad ei saanud mitte kuidagi aru, kuidas sellesama piletiga ta lennata veel 29 inimest ja köik ja seal me istusime. Ja see Rubinsten, kellel oli pilet, oli siis ainus inimene, kes pääses ka sinna teise saali ja püüdis leida kuskil Aerofloti esindaja selle probleemi kuidagi lahendada. Keda tal ei õnnestunud leida. Rafloti esindaja, sest see oli vist sõitnud juba Moskvasse uut aastat vastu võtma, elame, olime selles vahepealses transiitsaalis, kus me ei saanud ei välja Egiptusesse, sest meil ei olnud mingeid pabereid, mis oleks lubanud meid Egiptusesse ja ei saanud ka päris reisijate saali, sest meil ei olnud peale Rubensteini piletit. Ühesõnaga need 29 inimest olid ilma nimeta pumbata ilma valunumbriga, lihtsalt need olid Smildwatsendjevitš, nii nagu nõukogude ajal kirjutati neid pileteid selle kohta. Kusjuures probleem oli isegi selles, et sealt transiit, transiitsaalis ei olnud ka väljakäiku, aga õnneks kohalikud valvurid Nõukogude vaskmüntide eest jooned, kollakad, mündid millegipärast olid nende jaoks natukene ahvatlevam mad, kui muud raha ju meil ei olnud, no mõni üksik võib-olla seal midagi veel oli jäänud Iisraelis kellelgi. Nii et selle siis õnnestus seal saalis ära käia välja käigus. Ja see pea lõppes nii et 31. detsembril tuli sinna Iisraeli lennukompanii L-i esindaja ja nad ütlesid, meie teid siia tõime ja kui te kuskil ei pääse, me viime teid tagasi. Ja lõpuks 31. löödi käega need egiptlased, et noh, kui te saate lennud, kelle kolmekümnekesi ühe piletiga siis minge, tähendab, see ei ole nagu enam meie asi. Me saabusime Moskvasse kuskil pool tundi enne uut aastat teha polnud enam midagi. Ja siis keegi leidis mingisuguse juhusliku bussi nagu Venemaal on see võimalik ja me saime Eesti esindusse, nii et uus aasta oli juba vist saabunud. Jah, ta oli siis Nõukogude Eesti esindus Moskvas, tänapäeva saatkond ja saime seal siis ööbida ja järgmisel päeval hakkasid need suured seiklused piletite mõõtmisega. Aga lõpuks siis saabusime hilinemisega kolm-neli päeva Tallinnasse. Need kaks tillukest meeldivat seiklust on Aerofloti nende piletitega ja nende nende Org tööga tulid praegu millegipärast meelde. No igal juhul oli elu üks võimsamaid uus aasta vastu võtta. Jah, tol ajal oli ta kurvalt. Aga mida kaugemale jääb, seda poleks muidu praegu rääkida ühestki põnevast reisist, kui seda poleks, juhtub nõndamoodi Neid anekdootlike juhtumeid, kuidas nõukogude inimene jah, välismaadel reisis, neid on ilmselt. Ma ei tea, kui paljude paksude raamatute jaagu aga tuleks Eestimaale, tuleks sellisesse armsasse kohta, mille nimi on Käsmu. Sest et no päris paljud inimesed on öelnud, et Käsmu on kuni sinnamaani välja, et muutnud nende elu. Ja teie Taavit olete midagi taolist vist samamoodi väitnud. Ühesõnaga Käsmu näiteks kuuekümnendatel aastatel, mis oli noh, eriliselt selline märgiline aeg ja, ja paljude jaoks siis ka koht Väike-Rannaküla Käsmu Eestimaal, mis ma ei tea mingitel hetkedel muutusest näiteks vene intelligentsi dissidentide mekaks. Millised on teie mälestused? No kõigepealt tõesti, see on nii imeline, et kui vaadata puid, puid siinsamas Eestimaal, siis no kuigi on Käsmu mastimännid, aga ega nad ju visuaalselt ei erine nendest mändidest nii väga palju, mis kasvavad kasvõi kuskil lohusalu kandis näiteks või Tapa kandis. Aga minu jaoks on see eriline koht ja see koht algab kuskil juba, kui ma Peterburi maanteel keeranud Loksa poole ma tunnen, et midagi on juhtunud, et ma olen jõudmas kohal vot kuskile. Kusjuures ei ole mul seal kohta juba ammu ei ole kohta ja kunagi pole ka päris kohta olnud. Vanemad hakkasid 60.-te alguses üürima seal ühte väikest toakest, siis oli ju kombeks üürida, üürida mitte ainult siinsetele inimestele, vaid ka Moskva lastele ja Leningrad lastele. Aga sele Käsmuga tõesti alates nendest 60.-test aastatest, sest on tekkinud mingisugune eriline side. Ja kuigi tänasel päeval ja mõnel suvel millegipärast satun ma sinna võib-olla kaks-kolm korda suve jooksul, aga need päevad on minu jaoks erakordselt olulised, tähtsad, vot millegipärast ma just seal selle mere ääres tunnen, et, et ma olen kuskile jõudnud kuskile jõudnud mitte niivõrd ruumis, kuivõrd hinges vot mingisugune eriline rahu, need puud, need kivid, nad suhtlevad minuga kuidagi teisiti, ma olen nendega saavutanud mingisuguse sinasõpruse. Ja võib olla Nende rännakut. Nende väikeste rännakute taga on ka need suhted inimestega, mis seal kujunesid. Ja väga paljude nende vene inimestega vene inimestega, kelle nimed tänasel päeval maailmas tuntud nimed. Ja seal oli ju tõesti. Te ju teate seda suurepäraselt, seal olid mõned nisukesed üüriverandad, mille puhul ju räägiti, et kes seda üürib, see järgmine aasta emigreerub oli kindel, kindel seos, et kuidas seal puhkab, siis on selge, et ta sõidab minema või üritab lahti. Seda detaili ma ei tea, sest kui aus olla, siis noh, sel ajal ma olin selline lapseohtu tegelane, aga ma ainult teadsin ja kuulsin. Ja siis nüüd tagantjärele loen tohutu põnevusega kasvõi sedasama väljaannet, mis meie ees on Käsmu meremuuseumi välja antud Käsmu toimetised, kus on siis Käsmu toimetised number viis, kus on Need, võib ilmselt noh, peaaegu kõik need silmapaistvad inimesed kirjas, kes Käsmus aegade jooksul olid. Ja mul on kiusatus siit lugeda teie enda artiklist või loost ühte väikest lõiku, kui te olete ka siia kirjutanud oma mälestused see puudutas siis seda huvitavat seltskonda, neid tuttavaid, kellega ta seal suhtlesid ja poole ööni luulet, tõsi või mida iganes lugesite koos filosofeerisite. Ilmselt adusime me kuskil alateadvuses, et Käsmu suved ei saa kesta igavesti ja võib olla soovimatu, sest kunagi tulevikus lahkuda kordasime me igaõhtust vastastikuse saatmise rituaali ühest küla servast teise ning siis jälle tagasi pikendades nii oma ühist koosolemist, tähendab tegelikult vot need kaks lauset läksid neist Käsmu toimetistes mulle isegi vaata et kõige rohkem hinge, sest et tuli pilt silmadeta. On küll jah, see oli tõesti nii, mäletan seda väga selgelt. Mõned rännakud on ju nii hästi meeles, kui sa mõtled, kui ebaoluline, võib-olla on see rännak, rännak Käsmu ühest küla otsast täis, aga kui tähtis tegelikult on. Ja tõesti, see oli nii, et sa saatsid kogu aeg ju seda inimest või seda inimeste grupp pikes elas Käsmu ühes otsas koju ja mitte kunagi raatsinud nad tahame minna, siis nad hakkasid saatma meid, kes me elasime siitpoolt Tallinna poolt vaadates Käsmu alguses tagasi jälle meid koju ja vahetevahel saatmine muutus tõesti selliseks rituaalseks toiminguks ja tunda oli, see oli huvitav tunne, vot vahetevahel on tõesti nii, et sa, sa nii naudid seda hetke, seda rännakul, sündinud moment, nii et sa hakkad mõistma, et sa ei saa igavesti kesta. Ja nende inimestega, kellega sa oled niisukestel rännakutel viibinud, nende inimeste vahel tus ja olulisust sinu jaoks on nii tähtis, see on nii oluline. Ja see on imelik sama näitaja, kas luuletaja Lev Rubin Stenniga, kellega me näeme 11, heal juhul üks kord 20 aasta jooksul see oma mitte mingisugust tähtsust, see vahe, olematu see jutt jätkub täpselt sealtsamast, kus ta lõppes 20 aastat tagasi. Ja see on nii rikastav ja see on nii oluline kvaliteet. Et võib-olla kunagi kunagi saan ma selle kokku võtta lausesse, et me kohtusime elus pärast seda kasvuperioodi veel neli korda ja me saime kõik ära rääkida ja kõik on korras. See on hea, kui nelja korraga saab kõik ära rääkida, aga Taavi. Et me oleme siin rääkinud rändudest, mis ikkagi tähendavad sellist jalg jala ette käimisliigutusi tehes rändamist, aga võtaks sellised märksõnad nagu rännutugitoolis ja samas võttes sõnasabast kinni ja mõeldes teie väga paljudele fantastiliselt huvitavatele, tuttavatele ja sõpradele. Teil oli Moskvas üks suurepärane kunstiteadlasest sõber, kes rääkis peast välismaalasele, kes oli korduvaid kordi käinud Madridis Prado muuseumis ja no ütleme, hakkas sellest rääkima, kui tore seal on siis teie sõber rääkis peast, mis saalis on, mis pilt ja ma mäletan ja kes on kelle kõrval ja tuleb sealt minna, et näha seda. See oli väga huvitav rännak sest need rännakud Moskvasse viisid ju alati kuskil ateljeedes ja reeglina lisaks nendele ateljee pele oli ju veel, seda teavad kõik inimesed, kes on käinud tänase päevani Moskvas, Leningradis, kuidas ja eriti isegi pigem Leningradis kui Moskvas, kuigi Moskvas ka need olid kolossaalsed kommunaalkorterid. Midagi taolist me siin Eestis ei kujuta, et need olid ju kunagised korterid, võib-olla 20 tuba, igas neist, las omaette perekond või mõni üksik inimene, seal oli selle korteri peale üks köök, kus alati keegi ei vingusalati, keegi ei viina, nagu ka tol korral siis üks suur tünn soolatud kurkidega ma mäletan. Ja see inimene, kes seal köögis istus ja kes selle diskussiooni Prada muuseumist tekitas, oli üks taani kunstiajaloolane, kes oli nii rabatud. Minu meelest oli ta kommunist või sotsiaaldemokraat. Ta oli sellest õhkkonnast nii rabatud, vot sellepärast, et tõesti ei möödunud ühtegi seal köögis, ta istus nädalate viisi, sest alati oli tal seal vestluskaaslane või see inimene, kes parajasti seal viina jõi, nii et seal hea olla. Ja külalisena pärast sõites koju Kopenhaagenisse, muidugi võis seda kommunaalkorteri elu nautida, et kui on võimalus sealt lahkuda, neil ju, kes seal elasid, seda võimalust ei olnud, aga nüüd see Prada sõbrada moosion tekkis vesteldes kohaliku kunstiteadlasega ja kohalik kunstiteadlane Moskvalane hakkas talle jutustama Prada muuseumist, detailides millises saalis, kus, milline pilt, millise pildi kõrval ja nii edasi. See oli uskumatu, detailne informatsioon. No see oli pilt inimesest, kes on neid saale mõõtnud oma jalgadega kümneid kordi. Ja Taani kunstiteadlane küsib tema käest. Loomulikult, millal sa seal käisid, mitu korda sa seal oled käinud? Mille peale vastab talle nõukogude kunstiteadlane, ma ei ole seal iialgi käinud ja ma ei saa sinna kunagi, mind ei lasta sinna mitte kunagi otse. Kinnine ruum, aga see soov rännata rännata Prada saalides viis ju selleni, et ta õppis selle kõik pähe, sest tal ei olnud teist võimalust. Siis erinevad, kunstiraamatud ja mis iganes oli, selleks ma ta lõpuks põhimõtteliselt probleem tähendab see, mida ei olnud vaja Lääne kunstiteadlasel, sest ta võis põhimõtteliselt sinna alati sõita ja vaadata, need olid huvitavat rännakut, mida me sooritasin. Ma jällegi ei tea, kui paljud inimesed, aga ma ei ole nii veendunud, et Läänes oleks tuntud nisukest huvimale mitme oma põlvkonna kaaslasega sellel teemal rääkinud või tuletame meelde, kas sa uurisid kaarti, kas uurisid Euroopa poliitilist kaarti, kus oli teismeline või natukene vanem ja väga paljud tegelesid sellega. Me reisisime kaar tidel, sest meil ei olnud võimalust reisida reaalselt ja tänu sellele me täpselt nagu see mees tundis seda praadat kui reisiobjekti paremini kui see inimene, kes oli seal käinud. Sest tal ei olnud seda, seda vajadust. Jah, kui sul on võimalus Selline kirglik vajadus asi endale pähe õppida või une pealt midagi teaduse kaob nagu ära ma tahan, ma lähen mingit mõtte ja kui sul ei ole võimalust, siis tekib seal eriline kirg. Aga veel mõned naljakad märksõnad. Ma ei oskagi nüüd öelda, kuidas me neid rändude konteksti panen. Noh, mina ei tea minu poolest kas või rändkeskturule ja keda ta seal kohtab. Tallinna keskturule, eks neid rännakuid on ju väga palju ja midagi pole parata. Me oleme ju kõik natukene oma elukutse ohvrit ja minu häda on ju selles. Ja võtame oma tööd ka koju kaasa. Ja kui minut on minevikus valdavalt, siis pole midagi parata, et juhtub vahel nii et ma väljun mõnest hoonest. No kasvõi Tallinna ülikool. Ja kui ma eelnevalt olen olnud kolm akadeemilist tundi Roomas, kus mul on nagu meelde jäänud, see tänavapilt ja Koostisosad, kuhu näiteks tramm kuidagi ei kuulu ja siis, kui ma väljun suvel seal Tallinna ülikoolist ja mulle sõidab vastu tramm, siis ma mõnikord ikka ei saanud tükk aega aru, mis toimub. Miks ta siia on ilmunud, teda ei peaks siin olema. Ja nii ma olen kuidagi pinud vahel rändama mõttes siis ja rändama siinsamas olevikus mineviku ja nägema neid asju, mida võib-olla sa kuidagi ei näe. Ja miks see on ju minu jaoks oluline, ma pean olema ju valmis nendeks küsimusteks, sellepärast see olevik on homme minevik ja keegi võib ju minu kui ikkagi paberite järgi ajaloolase käest küsida, kuidas see siis välja nägi. Ja pärast ma luban enesele olla väga uudishimulik, ma alati vaatan, mis inimestel on seljas, ma piilun siia ja sinna ma jäta kunagi juhust kasutamata kiigata, kui mind külla kutsutud, takse kööki, mis seal toimub ja nii edasi, sellepärast et see on kõik kunagi minevik, kunagi ajalugu, nii et ma koguni materjali. Ja siis ma vahetevahel näen igasuguseid kummalisi asju, ma näen Ma olen muidugi seda lugu siin ja seal rääkinud, nii et andke andeks, aga ma vahel ei suuda unustada mõnda lugu raadios igal juhul ei ole raadios, ma vist ei ole seda rääkinud, see lugu sündis tänu Kirjanike liidule. Ja mõni aasta tagasi isegi helistas mulle härra Sinijärv ja kutsus, kutsus natukene rääkima. Ja oli plaanis alustada vist ühe uue ürituste sarjaga, kus keegi tuleb, kes ei ole kirjanik ja räägib mõnest oma lemmikraamatust iseenesest. Need on ju väga sümpaatsed ja arusaadavad üritused kutsuda rääkima kedagi publiku ette, kes teemat valdab, see on ju poolteist tundi naudingut kuulata, võhikud, aga pidin nimetama ka mõne raamatu, millest millest ma tahaksin rääkida. Ja keegi ei suuda ju võhiku juttu poolteist tundi välja kannatada. Selle pärast oli kokku lepitud näitlejaga, kes sellest raamatust katkendeid, et kontrast oleks veelgi suurem. Rääkija ja selle teose vahel läbinähtavad üritused väga palju tuttavaid inimesi, miks mitte pakkuda inimestele naudingut. Eneseiroonia on teil täitsa tugev külg, aga. Üritusele õhtul läksin tol päeval keskturule. Käin seal tänase päevani, päris sageli ostan sealt komme. Lääne-Ukraina, Poola komme, väga head kommid, reklaami ei tohi teha, kommid on tõesti väga head. Ja miks ma seda eriti tegin? Kuskil paar aastat tagasi. Mu ema, kes oli elu viimased aastad üsna haige, väljas ei käinud. Ja tema peamine kontakt välismaailmaga toimus vikerraadio kaudu. Aga ta oli kõikide asjadega kursis, mul on tänase päevani väga palju raskusi, mõni sõna või mõni saksa prantsuse keelne pole kellegi käest, küsib sõnaraamatut poolt vaja kasutada, helistasin emale. Ei, millegipärast olin ma emale reetnud pärast ühte arstivisiit ühe numbri ja see number oli kolesterool veres. See number ei ütlenud mulle midagi, aga mu ema leidis, et see on natuke kõrge. Emad muretsevad ja eriti muretsevad nad poegade pärast ja mitte rääki keegi just nimelt temal õnnestus minuga sõlmida niisugune ilus leping. Teate suurepäraselt, millistele klahvidele vajutada, et kas ma ei suuda siis piirduda õhtul kahe kummiga. Sain tunduvalt rohkem kilo kilo, vaevalt aga poolegi jõudsid. See pole nii oluline, aga ühesõnaga ma andsin oma emale sõna, et rohkem kui kaks kommi ma ei söö. Ja milline suur oli, kui ma keskturul avastasin, umbes 300 kolmekümnegrammised vene koomid. Tema õhtul helistab, küsid, suutsid sa ennast taltsutada, suutsid, saab piirduda kahekommiga, minu südametunnistus on puhas ja kaks kommi, nii nagu lubasin. Peaaegu kolmveerand kilo on magusat söödud. Tänasel päeval on siis turule ja mõõdavad minust kaks inimest, ma ei pööranud neile erilist tähelepanu. Kui järgnevaid sündmusi poleks juhtunud, siis oleks nad kindlasti, unustasin Läänan sellele letile. Otsin juba silmadega kaugelt neid suuri komme, nad on seal alati kaugemal ja püüan oma koti paigutada sellele lauale, mis tavaliselt sinna alla on pandud, et inimesed saaksid seal paremini toimetada ja kotti ei mahu ära. Ma tahan lihtsalt tunne, et miskit on ees ja kui ma pöörasin oma pilgud alla siis oli uskumatu. Ma ei ole seda kunagi näinud, ma olen käinud korduvalt seal turul, seal asutas pulka covicass nisukene kas vähemalt kitsesuurune, kas uskumatu, kas oli ka kasvõi oli, kas oli, kas süsimust kass, hiiglaslik, kas tol samal hetkel nagu tajusin, et need kaks inimest, keda ma olin varem näinud, seisavad minu kõrval ja meie pilgud kohtusid ja see oli murdosa sekundist, kui ma nägin nende silmades, et nende jaoks oli see kapuhkaakovi, kas nad olid lugenud meistrit Ladoleri, lugenud meistrit ja Margaritat ja siis ma sain aru, mida tähendab tegelikult ja milleks on võimeline kultuur, elegants, kava vaata, see ongi see murdosa sekundit. Ja need ristuvad pilgud seal, see seal heis selle kassiga, ta tuli praegu meelde sõnaga Bulgakovi, kas hiiglaslik aspeemattali. Eksinud Tallinna keskturule mul on praegu kahju et ma kunagi sama pilguga ei vaadanud, kui ma tegin sarja vene näitlejatest nii filmi- kui teatri näitleja, sest siin mõned aastad tagasi vikerraadiost, siis ühtlasi külastasin ka legendaarset Natalja Varleid. Mäletate, Kaukaasia vangi mäletan, mäletan, oli selline imeline võimalus ja nähes sama krapsakas ja kena välja, elas ta tol hetkel kuu. Arvake ära mitme kassiga? No ma arvan, et neid pidi olema rohkem kui kolm-neli-viisteist. Velge. Igas suuruses ja värvis ja mis iganes, see oli, päris hunnitu vaatepilt, aga kuna mind nagu perenaine huvitas rohkem ja ma ei ole eriline kassifanaatik, siis jäid need märkamata. Aga jah, seal oli tõesti, seal oli ka hiiglaslikke, et võib-olla mõni selline Peeemmoti sugulane elas. Natalja leiga jah. Aga need on ju kõik näited sellest. Reisida saab ju väga hästi, istudes toolil vaadates ringi, need asjad vahetevahel tulevad ise meie juurde. Mõnikord me kujutame ette, et reisida on võimalik ainult ostes reisi pile istudes lennukisse, makstes Makeraaž kallist raha. Ei, seda pole vaja alati päha, vahetevahel võib minna lihtsalt keskturul sõita, Käsmu, istuda siinsamas pargipingil ja see maailm reisib nii ajas kui ruumis ise sust mööda ja kui sa oled ja näed seda ja vaatad lahtiste silmadega, siis sa saad osaleda fantastilistes reisides väga odava rahaga. Õilsaid. Cherioomu hõipagrius. Varfron suuski. Selline oli esimese aprillirändaja stuudios olid David Vseviov ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissööritöö tegi Maristomba kuulmiseni kuulmiseni. Kuula.