Kultuurikaja. Käes on laupäev ja aeg järjekordseks skulptuuriga saateks ja ma nimetan saate tähtsamad teemad. Kultuuri kommentaaride kirjandusteadlane Toomas Liiv. Chaplini keskuses Pärnus on põnev näitus, saame teada selle Eestisse toomise tagamaid. Käimas on järjekordselt hõimub päevad, mis, kuidas ja miks sellest saates. Samba galeriis Tallinnas on Morte maalikunstnike põnev näitus. Mis on Eesti laskespordi ajastu? Vastus saab olla ainult üks. Tartus Eesti spordimuuseumis on vastavateemaline näitus. Päeva ajaleht voolu linnas Soomes on jätkuvalt Eestilembeline. Saate lõpetab kontserdi kommentaar ja saate toimetaja, seekord Martin piiranud. Nüüd meie saate skulptuuri kommentaar ja kõneleb kirjandusteadlane Toomas Liiv. Tänase. Kultuurikommentaari üldiseks nimetajaks võiks olla ilus ja aktuaalne sõnateater. Tegelikult on meil praeguses Eestis nendele möödunud nädalatel tegutsenud või või tegutsemist ette valmistanud. Kas diaatrit üks on valimisteater, poliitiline teater ja teine on siis diaatri teater, päris teater, võimelik ütelda, professionaalne teater. Ja mul on praegu Endas välja kirjutatud üks lause 15. oktoobri sirbist kus teatrikriitik Lilian Velle rand kirjutab Moskva teatri Pjotr flamenko meistriklass külalisetendusest. See on üks Aleksandr Ostrovski näidend, mida nad siin etendasid ja seal Lilian Velle rand kirjutab ühe niisuguse lause. Ma tsiteerin Maal näha midagi nii peenelt ajastu vaimulist meie ahastamapanevalt võltsi valimisdiaatori taustal. Ma toetan täielikult seda Lilian Veller Ranna määratlust meie praeguse valimisteatri kohta, ma kordan, seal ahastamapanevalt võlts. Ma siiski lisaksin siia veel, et on ka minu jaoks vähemalt äärmiselt ebaprofessionaalne. Siin on tegemist ikkagi täieliku diletantismiga. Aga see valimisteater on ilmselt meie kõikide ellu tunginud, vähemalt siin Tallinnas on igal pool näha näitlejaid grimeeritult kostümeeritud dekoratsioone teenida, vähemalt me näeme iga laternaposti või prügikasti peal midagi, mida võiks nimetada valimisteatrideklaratsiooniks ja nii edasi. Aga selle kõige juures. Me võiksime rahulikult mööda minna, kui me ei peaks siin silmas siiski seda eesti teadust, trit, seda professionaalset, tõelist teatrit, mille hiljutised suurpäevad olid festivali näol Tartus ja Tallinnas ja mille puhul siis anti ka välja auhindu terve rida. Ja ma usun, et kultuurikommentaari kuulajad üldiselt juba teavad selle viimase Eesti teatri suurürituse tulemustest, et seal jällegi võitis, me võime vist niimoodi ütelda Tallinna Linnateater ja võitis seal tõesti ülekaalukalt. Mul on siin praegu välja kirjutatud Mihkel Muti kommentaar juba kõnes olnud 15. oktoobri sirbist. Mihkel Mutt seal märgib, et tegelikult see praegune tõelise teatrifestival jagunes linnateatriks ja muuks teatriks. Ja Mihkel Mutt on isegi teinud väikest statistikat linnateatrietendustes, siis. Kuritöö ja karistus, Mihkel Muti statistika ärikogus 4,5 punkti. Linnateatri teine lavastus, Kolmekrossiooper 1,5 punkti. Ja see tähendab seda, et ikkagi Linnateater on ülekaalukalt kogu eesti teatripildi valitseja. Ja ma arvan, et täna ehk olekski asjakohane rääkida linnateatrist mitte ainult kui eesti teatrimaailmavalitsejast, vaid kui terve Eesti ühiskonna või Eesti vabariigi sümbolist mingis mingis poolses mõttes kehastajast. Ma nimelt olen käinud viimase paari kuu jooksul intensiivselt vaatamas eesti teatrite etendusi ja tõepoolest, Linnateater on minule jätnud ka kõige parema kustumatu mulje. Praegu selles tänases kultuuri kommentaaris tooksingi esile linnateatri kolm lavastust, mis minu meelest peegeldavad selle sõna kaunis liinindlikus tähenduses Eesti tänast vabariik Eesti tänast ühiskonda. Need linnateatrilavastused on kõigepealt Bertult Brehti Kolmekrossiooper, teiseks Fjodor Dostojevski ja Elmo Nüganeni kuritöö ja karistus ja kolmandaks Anton Tšehhovi Nikita Michal kohvi pianoolal. Minu meelest need kolm lavastust, need on tipplavastused, kahtlemata eesti teatri elu praegused suursündmused. Minu meelest nemad kajastavad siiski ka Eesti ühiskonna kolme erinevat klassi. Me võime vist rääkida Eesti ühiskonna puhul ka klassidest või mingitest sotsiaalsetest gruppidest ja minu jaoks. See ei pruugi muidugi teiste eestlaste jaoks niimoodi olla. Bertult Brehti Kolmekrossiooper per, esindab tänase Eesti kõrgklassi ja seal on minu meelest siis selle kõrgklassi kõige ilmekamaks kehastuseks väitsa mäki. Ta mängib seal selles lavastuses Elmo Nüganen. Ja mul on niisugune tunne, et kui me jalutame praeguses valimiseelses Eestis valimiseelses Tallinnas, siis seda väitsa mäki küll hoopis teise grimmi ja kostüümi all. Me võime näha nii mõnegi laternaposti otsas, mitte küll nööri otsas, vaid niisuguse ilusa positiivse plakatil, naerata vana. Aga nii või teisiti, Bertult presti Kolmekrossiooper linnateatri lavastus markeerib minu jaoks Eesti kõrgklassi eestirikkaid. Minu meelest seda tänase Eesti keskklassi markeerib pianola. Niisugune koos koos kokku pandud tekst. Ja kui me seda pianoolat lühidalt ise loomustaksime, siis seal on ikkagi keskseks teemaks niisugune meeleheitlik unustuse otsimine, joomine, labrakas ja niisugune täielik ebaõnnestumine nii isiklikus kui ka ametialases elus. Ma arvan, et see iseloomustab Eesti, kas need keskklassi, aga seda keskmist eest last. Ja nüüd lõpuks see linnateatri lavastus, mis pälvis kõige rohkem auhindu, see on siis Dostojevski, Nüganeni kuritöö ja karistus. Minu meelest markeerib see lavastus Eesti alamklassi ehk teisiti öeldes eesti vaeseid. Ma usun, et kultuurikommentaari kuulajad teavad, millest räägib Dostojevski romaan kuriteo karistus ka siis, kui seda lavastust ei olda nähtud. Ja mul on niisugune tunned. Kuritöö ja karistus on tegelikult nendest kolmest Eesti ühiskonda sümboliseeriv vast linnateatri lavastust kõige olulisem. Ehk teisisõnu, kui me nüüd tõelise teatri kombel hakkaksime neid lavastusi repertuaarist maha võtma siis oleks ilmselt kõige parem Eesti vabariigile, kui me saaksime maha võtta esimesena selle preesti Kolmekrossiooper, mitte sellepärast, et see vilets lavastus, vaid lihtsalt sellepärast, et see on lavastus, mis näitab halba, halba, halbu inimesi ja nii edasi. Ta näitab seda, mis on meie elus halb ja mis toob meile halba. Teiseks võiks maha kanda, kui me räägime sümboolses teatrist Eesti vabariigi näol tolle pianola etenduse, seda joomist ja sihitus perspektiivitust ei ole tõesti vaja. Ja viimasena võiksime siis sellest repertuaarist maha kanda kuritöö karistuse, ehk teisiti öeldes, see on minu meelest see lavastus, see on see sõnum mis on meie jaoks kõige olulisem. Ja muidugi tänases Eestis võib-olla kõlab natukene halvasti pentsikult, et need nimetatud lavastused pärinevad kõik kas vene või saksa autorite sulest. Ja et meil siis enda Eesti Kirjameeste teksti siia pakkuda ei ole, aga nii see juba kord on, me oleme ilmselt ikkagi olnud kogu aeg vene saksa mõjuväljas ja ka praeguse linnateatri repertuaari paremik markeerib väga selgelt seda, et meie elu mõtestavad, sümboliseerivad reed presenteerivad kõige paremini vene ja saksa Te, olite tekstid? Ma arvan ja ma loodan, et see minu praegu välja pakutud repertuaarist kustutamise järjekord ka tegelikus Eesti Vabariigis teostub seda mina loodan. Ja ma arvan, et see on parem ja see on kõige parem variant ka tervele Eesti vabariigile. Mark Soosaare näib tegevat pidevaid jõupingutusi, et Pärnu oleks eesti kultuurikaardil mitte ainult suvel, vaid ka sügisel ja talvel. Siit jätkab juba Viktor Kaarneem. Eelmisel pühapäeval pandi uue kunsti muuseumis üles lõppeva sajandi ühe väljapaistvama kunstniku, Marxhagaali 1966. aastal valminud 25 litograafiat sarjast rahvaste rändamine. Teosed käsitlevad Iisraeli rahva teekonda Moosese juhtimisel läbi kõrbe. Samas pandi välja Rootsis elanud eesti kunstniku Herman Talviku uue testamendi ainetel loodud graafilised tööd. Kahe kunstniku ühisnäitus kannabki pealkirja testament, Mark Soosaar, leniumi vahetuse näituse jaoks 20. sajandi kunstnike seast valides oli teil kaalumisel kaks kunstniku Pablo Picasso ja Marxhaga all, mis põhjusel kaldus vaekauss Šagali kasuks? Just nii see olime. Mõtlesime, et kes võiks olla see kunstnik või need kunstnikud, kellega me sellele sajandile joone alla tõmbame ja uut sajandit tervitame. Ja üks mõttekäikudest oli selline, et sajand algas väga suur. Lootustega Eiffeli torn oli elektrituledes ja loodeti, et tuleb sõdadeta sajand, loodeti, et luuakse uus ühiskond. Uus ühiskonnamudel hakkab toimima, kus kõik inimesed on võrdsed ja õnnelikud. Ja kõigest sellest tegelikult räägib Picasso noorpõlve looming, tema helesinine periood. Ja kui me näeme, et sajand lõpeb pettumustega kümned miljonid inimelud on makstud selle eest, et uut ühiskonda luua ja keegi isegi vabanda selle eest, et selliseid ohvreid on toodud siis sajandi lõpu sobiks Jon Rustan oma väga nukralt pettunud vanade inimestega. Mõttekäik veeres edasi ja siis vaatasime kalendrit ja saime aru, et tegemist on tegelikult kristliku aastatuhandevahetusega. 2000 aastat lööb Kristuse sünnist, siis sai mõeldud, et kes on selle sajandi kõige religioosse kunstnik ja, ja suurkujudest võib-olla on selleks tõesti Marxhagalges, on mitu korda piiblit illustreerinud, kelle lemmikmotiiv on Iisraeli rahva Väljaränne Egiptuse maalt vara orjusest igatsus teha oma riik ja, ja siin isegi on ju pidepunktid eesti rahva ajalooga ja ka eesti rahva suurte unistustega. Nii et ühelt poolt siis on Šagal oma vana testamendi Moosese teise raamatuga ja teisel pool siis eesti kunstnik Herman Talvik uue testamendi motiividega peamiselt muidugi Kristus ristil kolgata tee võib-olla ka mingil määral maailma. Kas see on siis Johannese ilmutusraamat ja seitsmenda pitsati lahtimurdmine. Nii et need kaks kunstnikku saavad sellele näitusele koja ja selle näituse kaudu võib ju mõni patune inimene oma oma patud andeks saada ja puhtamana uude sajandisse minna, aga mitmed näituse külastajad on juba öelnud, et nad on palju jõudu ja energiat saanud ju siis ju siis need kaks kunstnikku seda energiat annavad. Kus kohas te avastasite, Herman Talviku? Eestimaal on see nimi võrdlemisi tundmatu Hermann Talviku loominguga sain ma kokku esimest korda 76. aastal, kui ma oma heal sõbral Harald Keilandil külas käisin. Koos tegime temaga filmi Edward testija, Harald keelanud meluaegse arstina suure kunsti sõbraja metseenina toetas Rootsis elavaid eesti kunstnikke oma süstemaatilist ostudega. Ja muide, meil ongi kavas järgmise aasta alguses Harald keelandi kunstikogu tuua siia Pärnu uue kunsti muuseumisse, et võiksime eksponeerida Pärnust pärit Arnold Vihalemma ja teiste tuntud eesti kunstnike nagu Mikiver, Luts, Haamer ja Talvik. Teoseid, mis Rootsis loodud ja vot selles kunstikogus sandima kokku esimest korda Herman talvikuga tema loominguga, Talvik elas aastatel 1906 kuni 1984. Tema elu teine periood möödus Põhja-Rootsis üksildase atlase elu, aga ta on õppinud Helsingis ja Pariisis ja lõpetanud Eestis ka kunsttööstuskooli ja enne sõda mõned väga sügavad mõttetihedad, monotüüpiad loonud, nii et seda kunstnikku ennast isiklikult ma ei tunne, aga tema loomingut küll ja ma arvan, et talvikut niimoodi ühesõnaga hästi lühidalt iseloomustada siis peaks ütlema, et ta on samasugune nähtus eesti kunstis nagu Uku Masing, eesti kirjanduses, filosoofiline kõrgus, keerulised kujundid väga hinnatud ja samal ajal rahva poolt vähe loetud Talvik, antud juhul siis vähe nähtud, mis tööd on siin välja pandud, mis tehnikas ja kui palju neid on, näiteks koostades alguses ma mõtlesin, et tuua ka mõned Šagallimaalid, aga maalid on nii kohutavalt kallid ja kindlustussummad ja transporditingimused noh niivõrd rasked ja, ja keerulised meil kanda. Ma pean just silmas rahalist külge ja teisest küljest kui tervikuna esindatud graafikaga, siis ma arvan, et kas siis Eesti mees ja prantsuse mees olla nagu võrdne võrdsega kumbatki on 25 graafilist lehte, kallilt on need värvilised Litod ja talvikut siis erinevates tehnikates, seal on nii linoollõiget, litograafiat, kuivnõela, aga mis on veel huvitav moment, on vast ehk see, et kui pool aastat tagasi ma käisin Rootsis, et Harald Keilandi kogus, mis kuulub tema pojale, siis nüüd otsida välja Talviku töid ja seal on neid selles kogus umbes sadakond ja mõeldes, millised tööd nüüd kõige paremini assotseeruksid, liituksid ja sobiksid näitusele, kus on ka Shaga all, siis äkki leidsin ma sealt talvikute vahelt üheksa kalli, ühe 72. aastal loodud litograafia nimega taevas ja see oli eriti südantsoojendav hetk, järelikult paarkümmend aastat tagasi juba Harald keelanud oli seda seost märganud, nii et ma ei olnud üldse juhuslikult selle peale tulnud ja, ja ta oli oma kogusse Šagally ostnud ja pannudki ta talvikuga juba kokku. Ma arvan, et iga uurija, kes on käinud raamatukogus või arhiivis või tegelenud sellega, mis on varem olnud ja kui sa avastad, et keegi varem enne sind on juba selle mõtte peale tulnud, see mitte ei tee sind kurvaks, vaid vastupidi õnnelikuks. Kunstiteoste transportimine Pärnusse nõuab raha. Kuskohast see näitus Pärnusse jõudis ja kui palju see maksis? Jah, selle näituse organisatsioonilised kulud on 100000 krooni. Mul on väga hea meel, et kui Signe Kivi poolt juhitav kultuuriministeerium kuulised, et avaneb võimalus teosed tuua, siis nad peaaegu poole sellest nõutavast summast ka garantiisummana välja käisid ja Estonian Air teatas. Nii suure kunstniku teosed toovad nad tasuta Eestisse, viivad tagasi. Aga näituse korralduskuludest lõviosa moodustab muidugi kindlustus, aga ka eritransport, Saksamaapinnal vastavate termokastide ehitamine ja pakkimine ja, ja kõik see ja teosed ise on pärit Sprängeli muuseumist anofferist. Usbrengel oli väga tuntud šokolaadivabrik kant ja tema ei raisanud oma rikkusi ära ega ei ehitanud nendest ka villasid kestnud jahtlaevu. Ta pani kõik oma rahad väga hea maitsega koostatud kunstikogusse ja pärast tema surma vastavalt Sprengeri Testamendile jäise Hannoveri linnale ja antud lepingu ongi alla kirjutanud Hannoveri linnapea härra Valter ja Jamina. Praegu on oma kulminatsiooni jõudmas järjekordset hõimu päevad mis kestavad seekord kuus päeva ja nad toimuvad traditsiooniliselt niisugusel pimedal ajal, mida on nimetatud ka hingedeajaks. Nende päevad, asutaja ja mõttelooja oli Fenno-Ugria asutus tus aastal 1929. See asutus ise loodi kaks aastat varem ja ta pöördus avalikkuse poole läbi ajakirjanduse ja nüüd Jaak Prozes, kes on nende hõimupäevade vedaja olnud Eestis aastaid tutvustab seda hõimul päevade pöördumist. Jutt on siis aastast 1929. Pöördumise võib-olla ehteid, ütlemeväärsem koht oleks järgmine, väike, kuid Anderikas tugev ja haritud rahvas suudab maailmas palju rohkem korda saata kui suur, jõuetu, haiglane ja harimatu. Ühtlase peame aga oma sugulasrahvastega hõimlastega kokku hoidma, neilt õppima Neile tarbe korral kasulik olema ja neid aitama sest kokkuhoidev terve rahva hõim suurem, tugevam ja kultuurivõimelisem ja suudab kogu maailmas rohkem kui meie üksi. Kui te nüüd tagasi vaatate nendel aegadel, kuidas teile tundub, kas need mõtte algatajad pidasid silmas rohkem, ütleme siis ungarlased soomlasi ei pidasid nad silmas ka vene väikerahvaid, tähendab noh, tol ajal muidugi Ehkki hõimupäevad olid rohkem nagu kolme riigi siseasi noh, oli sõlmitud siis ka vastav kokkulepe aastast 1931 kus siis otsustati, et just oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel tuleb neid tähistada Eestis, Soomes, Ungaris, üheaegselt, kuid kui nüüd vaadata neid hõimupäevadele pühendatud läkitusi ja presidentide kõnesi siis Venemaa soome-ugri rahvastest on seal ka üksjagu juttu. Küll aga üldine kontekst oli selline, et selliseid ühiskondlikel riiklikel tasemel näiteks sammub, rahastega erilisi kontakte ei olnud, need olid lihtsalt ohtlikud. Kas üldse üritati Venemaa poole pöörduda, kas võeti ette mingeid samme? Tähendab kuulata näituseks Fenno-Ugria delegatsioon käis Vene suursaadiku juures küsimust tõstatama aset. Venemaa soome-ugri rahvaste esindajad võiksid viibida siin kultuurikongressil kuid pärast sellest mõttest loobuti ja võib olla no võib-olla kõige mõjukamaks põhjuseks oli see, et kardeti, et nagunii ei saadeta neid, keda meiega Tahame vahepeal traditsioon katkes. Ta taastus kaheksakümnendatel aastatel. Kuidas oli see lugu? Aga kui vaadata neid esimesi hõimupäevi, mis toimusid siis 1988 ja 89, et nad võib-olla rohkem niuksed Ungari kesksed, et need eesti, Ungari seltsid olid nagu, no ütleme, hõimupäevade niukseks kandetalaks ja noh, alates siis 1990.-st tuleb siis niisugune muudatus, et hakatakse nagu Venemaa soome-ugri rahvaste esindajaid siia kutsuma ja alates 91.-st aastast siis niimoodi folklooriansambleid ja ja, ja samuti noh, kutsutakse ka soome rahvaste kunstnikke, et korraldada mingeid näitusi. Ning kui nüüd vaadata veel edasi, siis paar aastat hiljem tuleks siis see traditsioon ehk need hõimurahvaste folklooriansamblid hakkavad igal pool maakondades ringi käima, et hõimupäevad muutuvad nagu rohkem võib-olla Akseks üle riigilisteks valdavas osas Eesti koolidest tähistab hõimupäevi, hõimupäevad on rohkem niuksed. Koolikesksed peopäevad. Kas näiteks Soomes ja Ungaris kuidas seal neid päevi tähistatakse praegu? Soomlastel on niisugune kummaline lähenemine olnud, et kohe algselt nemad tähistasid Caniga hõimupäev, ütleme nii 90.-te alguses, nemad hakkasid nagu natukene hiljem seda siiski tähistama kui meie, soomlased taha nagu eriti nimetada seda hõimupäeva, et nad ei taha nagu taastada seda sidet 30.-te aastatega, mis meie jaoks on oluline, me jälgime seda traditsiooni, nemad räägivad sugu, kantsen päiviste, et see siis rahvastepäevadeks sõna hõim, nagu püüavad nemad seda sõna nagu vältida. Ja teiseks, need noh, tundub, et nad on ka võtnud nagu uue seisukohaga seal hõimupäevade tähistamise traditsiooni suhteliselt minu teada juba paar aastat üritavad seda hõimupäeva korraldada hoopiski septembris, mitte oktoobris, nii nagu omal ajal oli kokku lepitud. Võib-olla siin on probleem selles, et Soomes tegelevad soome-ugri rahvastega need organisatsioonid, mis on nagu tekkinud hiljem, millel ei ole niisugust ajaloolist järjepidevust, nii nagu nii nagu fennougri all seda, kui nüüd võrrelda nüüd Eestit, Soomet ja Ungarit siin hõimuga päevadel koha pealt, muidugi ungarlased tähistavad hõimupäevi ja teevad seda samal ajal kui meie. Kuid kui võrrelda siiski ning kolme riiki, siis noh, võib-olla Soomel on kõik läbi mõelda, on see nende soome rahvaste toetamise süsteem. Raimo päevadel on nagu ikka, eks ole, teatud kollektiivid, esinetakse, on, kontserdid, on näitused väga, ütleme Vene Föderatsiooni riigivõimud ametnikud. Kui teie lähete jälle oma hõimupäevade jutuga praegu nende suhtumine pudelites kutsute kedagi siia tähendab. Hõimupäevadesse üldiselt suhtutakse positiivselt, oleme nagu mingeid niukesi probleeme küll nüüd esinenud ja ka Venemaa soome-ugri rahvaste seas alates 91.-st aastast seda hõimupäeva tähistatakse. Aga mis nüüd puudutab nüüd jah, niisugust juttu, et, et oleks vaja nagu rohkem ühineda, midagi oma kultuuri ja keele huvides nagu ära teha, et ega see jutt nagu väga hästi peale läheb venelastele nagu noh, võib-olla mitte ainult venelastel, aga ütleme siis riigivõimuesindajatele tundub, et noh, et kui ühinetakse ja tehakse koostööd, siis on see millegi vastu suunatud. Nad ei saa nagu aru, et see on suunatud nagu soome-ugri rahvaste keele ja kultuuri kaitseks. Nendel viirastub kogu aeg mingid teatavad agressiivsuse tondid ja mõnikord somb rahvast nagu koostööd võrreldakse mingid niuksed turgi rahvaste, mingite nihukeste püüdlustega, et näed teie siin küll oma keelekultuuriga, mis toimub seal siis mina ja ja, ja tatari mingid asjad, niuksed, asjad tuuakse nagu, nagu välja. Aga noh, tegelikult soome-ugri rahvaste rahvuslik iseseisvumine, see on niisugune väga-väga vaikne ja aeglane protsess, mis ei tohiks filmiti kedagi riivata. Tallinnas samba galeriis on avatud nelja noore maalikunstniku näitus, need on Raamo Teder, alis Kask, Mirjam Mari Schmidt ja Toomas Tõnissoo. Oma põhimõtteid, suundumusi ja eesmärke tutvustab nüüd lähemalt Mirjam Schmidt. Siin võib näha nagu mitmeid erihoovusi, kui psühhoanalüüs, ristiusk võib-olla Toomas esindab psühhoanalüüsi ja siis meie Ariisiga nagu ajatumad natuke ja nemad on võib-olla erinevad, rohkem noortetrenne kui nüüd analüüsida kõrvalt, Aliis muidugi üldse ei tegele. Väga klassikalise maaliga, sest et temal on maalid, on saanud iseseisvateks objektideks, ta kasutab seasulgu, ütleme nagu maali alusena, et see, see maalitemaatika on endiselt väga lahtine, mis sinna alla käib. Et mina näiteks ongi puhast õli, kasutan ma segan kokku kõikvõimalikku asja, mis ma leian. Sõna seasulg, see tekitab mingisuguseid küsimusi. Mida see tähendab, Me julgeme olla oma kunstis alasti ja oleme suhteliselt looduslähedased tüübid, ma julgen seda öelda küll. Et näeme selles mingit poeesiat, võib-olla me oleme alati need, kes me oleme, et me, me nagu Sootsimist väga väga ei sõltu või noh, muutustest, mis ühiskonnas aset leiavad, et see on meie julgus, me kirjutame nagu manifesti natukene, siis me panime neli märksõnana esoteeriline, esteetiline, eksistentsiaalne ja erootiline. Meil on nagu segatud unenäolisus, poeesia, maalähedus ja siis romantika kõige puhtamaks, kuues noh, see juba iseenesest peaks näitama, et me tegeleme väga teravate poliitiliste küsimustega, ei suhestu mingite probleemidega, vaid pigem kapseldume. Aga see ongi meie tugevus ja seal on väga kitsas, ütleme, teema selles mõttes ma tegelen arvuga neli ja selle tähendusega sümboolikaga nagu ristiusualustega, ütleme Spildilisel kujul, mis tähendus on arvul, neli, neli sellega seondub kohe neli evangilisti neli aastaaega, neli ilmakaart ja nii edasi ja nii edasi. Kas vabakutseline kunstnik, kes teeb? Õlimaale tunneb ennast kindlalt, kas tema töödel on ostjad, kas tema töödel on hindajaid. Ma olen maaliana nagu suhteliselt alguses, sest ma alguses tegelesin graafikaga ja võib nii öelda kui minna väga kriitiliseks ausaks, siis kunstnikuks olemine iseenesest on juba üsna tänamatu amet. Kunsti tegemine jätkuvalt praegustes tingimustes, kus puudub ühiskondlik tellimus, ütleme. Pehmelt öeldes idioodi kannatust ja noh, tuleb olla väga kindel oma oma veendumustest seda kiuste teha. Kui vaadata tagasi Eesti spordiajaloole, siis tundub, et esimene niisugune suurem tõus oli seotud meie raskejõustiklaste Just maadlejatega. Ja teine oluline tõus oli 30.-te aastate teisel poolel ja muidugi meie laskesportlastel. Et praegu on kätte jõudnud õige mitu juubelit, kõigepealt aga maailmameistri Gustav lakotari 100. sünniaastapäev siis on Eesti spordimuuseumis avatud vastav näitus. Seda tutvustab muuseumitöötaja Daimar lell ja vahendab Hedvig Lätt. Näitus eesti laskmiseks kulda ajastu idee tuli sellest, kui me vaatasime selle aasta kalendrit ja avastasime, et Eesti laskmisel on üpris palju ümmargusi tähtpäevi. Eesti laskurid, kes 30.-te aastate lõpul kuulusid maailma tippu nende suursaavutusest Šveitsis lutserni maailmameistrivõistlustel möödus 60 aastat. 100 aastat needus ühe teenekama laskuri Gustav Lokotori sünnist 12. oktoobril nüüd ning mitmete laskurite ja laskurliidu tegelaste sünnist möödus siin 105 110 ja 115 aastat. Ning üheks selle näituse koostamise põhjuseks või selliseks tõukeks oli ka see, et möödunud aastal saabus meile Šveitsist väga omapärane ja huvitav kollektsioon esemeid. Need on Vladimir Kuke esemed. Tema oli siis laskur, kes pärast sõda Läks Šveitsis elama ning möödunud taastalt saabusid siis tema medalid, auhinnad ning nagu te siin näete, väga huvitavad vitro Meie muuseumisse. Nii et me otsustasime siis ühendada päevad ja huvitavad asjad. No kindlasti silmailu pakuvad just need vitraažid, mis on Šveitsist pärit. Need on siis Vladimir kukele antud auhinnad osaliselt ja osaliselt on ka suveniirid samuti rikkalik, tema, see medalite kogu siin on üks osa sellest väljas. Ja kui me nüüd vaatame siia teisele poole, siis on siin mitmed Eesti laskurite trofeed 30.-te aastate lõpust Helsingi maailmameistrivõistlustelt ning lutserni maakonna meistrivõistlustelt. Ümber selle näituse on ka üks teine näitus, võib-olla ka sellest suuremast näitusest. No see on Eesti spordimuuseumi püsiekspositsioon, mis kajastab Eesti spordi lugu alates siis nii-öelda aegade algusest kuni 1940. aastani välja. No siin on väga huvitavaid eksponaate, eespool on vanad jalgrattad, on ülevaade meie kuulsatest bändi alguse jõustik lastest on Amandus Adamsoni Lurichi kuju seal eespool. Siin on mitmeid olümpiadiplomeid väljas. Kuidas läheb spordimuuseumil? Meil on nüüd see probleem, et siinses puhas Pauluse tiibhoones saab meie rendileping järgmine aasta otsa ja nüüd plaanis kolida uude majja rüütli tänavale Tartus vanasse postimajja. Kuid see ehitus ei ole veel valmis, kuid loodame, et järgmise aasta lõpuks on uus maja seal valmis ning me saame hakata ümber kolima, nii et meil seisavad ees kolimisprobleemid. Milline on tagasisidemuuseumi külastajate poolt? Otsene tagasiside on meie külalisteraamatu näol aga selline kaugem on, et on selline teatud sõpruskond, kes siin meie juures alati käib meie ürituste vastu huvi, tunneb sõbralikult meile teada, annab oma üritustest. Ning loomulikult on ka vanad spordiveteranid, kellel on huvi oma asjade siin hoidmisest ning mitmed praeguse aja sportlased eelistavad oma asju meie muuseumis nii-öelda hoida ja säilitada, et need oleksid. Ja praegu, milline on kõige uuem muuseumieksponaat? Kõige viimane, selline huvitav eksponaat on meil Jaan Kirsipuu Tour de France'i võitja särk. Selle me saime vägagi operatiivselt, nii et nädal aega pärast neid suuri võite, oli see särk meil juba siin olemas. Ja see särk jääb siia muuseumisse esialgsetel andmetel novembrikuuni. Järgmisel nädalal ootab Eesti spordimuuseum kõiki huvilisi konverentsile, mille teemaks on avatud muuseum. Urulinnas ilmuv leht Kaleva peab ennast uhkelt Põhja-Soome kõige suuremaks ajaleheks ja tänavu on see ajaleht saanud sajaaastaseks. Olu linnas on eesti ristikultuuril läinud väga hästi. Olusse tuli esimene eesti lektor, eesti keele lektor, nimelt kohaliku ülikooli veel tolleaegsest Nõukogude Eestist ja olu, ülikool on koos ajalehe Kaleva Aga korraldanud ka eesti luule tõlkimise võistlusi. Nüüd aga, tähistamaks seal ajalehesajandat aastapäeva, on see leht korraldanud Helsingis suure eesti kunsti näituse. Nimelt on ajaleht Kaleva kogunud suure kunstikollektsiooni, kus on 700 teost umbes ja see koosneb põhiliselt Põhja-Soome ja eesti kunstnike töödest. Esimene kunstnik oli Viive Tolli, kelle töö osteti Ajalehele, Kaleva edasi on tulnud Jüri Arrak, Herald Eelma, Naima Neidre ja paljud teised. Lehel on olnud põhimõte, et need tööd peavad olema nähtaval toimetuse ruumides nii oma töötajate jaoks kui ka külaliste jaoks. Ja praegu on nad siis toonud just selle kollektsiooni Eesti osa Helsingis, et seda oleks ka laiemalt võimalik vaadata. Niisiis see näitus on lahti ja Amos Andersoni muuseumis Helsingis ja seda on võimalik vaadata seitsmenda novembrini. Nii palju siis Eesti kunstist praegu Helsingis. Ja nagu meile kombeks, lõpetab kultuuriga ja saate kontserti kommentaar ja mikrofoni ees on jälle Ivalo Randalu. Alustame täna kurvalt kontsertidega, mis ära jäävad need Šveitsi organisti, Lionel Rocki homne ning kuulsa Ameerika häälete orkestris kutsutud ansamblit Kleer kontserdit nädala keskel Tallinnas Tartus. Eriti viimasest võib kahju olla, sest need, kes ameeriklasi 10 aasta taguselt gastrollinud mäletavad, on palju ja mälestused võimsad. Ent järele jääb muusikat veel küllaga. Kõike ei jõua siin mainidagi valiklusetega järgmiselt. Täna algusega kell 18 laulavad Värskas kaks meest ooperist bariton Rauno L ja bass Ain Anger, klaveril Helin kapten ja õhtut juhib Raivo Järvi. Võib kindel olla, et neid nelja värskalased Kotli piltidest ilma jätta nagu hiljuti mõnd ministrit sest nemad ei müü tühje lubadusi, vaid head muusikat. Sealjuures halva hinna eest, nagu öeldi vanasti kalli kauba kohta kaubaks duetid ja aariad, Mozarti Don Giovanni Istria Figaro pulmast, Verdi, Rossini, Chima roosajatonitseti ooperitest. Kaks tundi varem täna kell 16 mängivad Vanemuise sümfoonikud oma majas, lastele juhatab nüüd Lauri Sirp, Bizee süüti, laste mängud ja sensaansi loomade karnevali muusika juurde kuulub ka sõna. Peale mainitud ooperimeeste on liikvel veel lauljaid Pille Lill ja Jassi Zahharov. Klaveril saadab neid rooja herts. Nende kavastanavad ülla küllaltki aimu esitatavad autorid ja need on Mozart, Putšiini ja Verdi ühes ning kösseni Kalmar teises otsas. Homme lauldakse Võru Kandle, esmaspäeval Valga muusikakoolis, teisipäeval Räpina muusikakoolis ja see rida veel jätkub järgmistelgi nädalal. Üks erilisemaid eeloleval nädalal on jaa hooajal üldse, on kahtlemata teisipäevane nii-öelda oriendi kontsert Estonias oma kahe India muusiku ja vähemalt kolmepilliga. Viimasteks on Citar ja Surbahhar Põhja-Indiast pärit ja praegu Hollandis elava oma ala kuulsuse pandid, Ashock patakid käes ning tabla sõnana rütmi, instrument parta säärati Mukarcee näppude all. Esitatav muusika on selleks liiga erinev ja keerukam meie omast, et seda siin lahti rääkida. Kontserdil on Abimeksaga taas asjalikamatutsioon ja muidugi oma kõrv sinna juurde. Kesknädalal jätkub praegu samuti liikvel olevat kvartalit tee noobel nelikturnee kontsert tiga Kuressaares kavas nagu meil toredasti kombeks muusika Mozartist, Lennoni ja Mäkaatini. Samal õhtul tehakse naabersaare pealinnas Käinas kava elavad klassikud. Tegijateks Neeme Bunder, Lembit Orgse, Ants Nuut ja Jaan Arder. Neeme deklareerib ehtiidlaslikult. Ta võtab kaasa miljon flööti. Mandrimehena on seda raske uskuda, kuid kui tal on neid ka ainult viis, kuus nina-kõrva pihta nendega ei saa. Pealegi kõlava teel ju klaver, klavessiin, tromboon, tuuba, rütmipillid, mandoliin, kitarr ning jaanimahe Eppari Don kavas hulk lühiforme maantee, Verdi, Alessandro Scarlatti, Telemani, Beethoveni, Verdi, Subertipi, see tôesti Bachi suppeni teistes sulest, niisiis mitte niivõrd miljon flööti, kuivõrd palu umbes miljonilt ennustatavalt klassikult. Regioonides kõlab vaadeldaval nädalal tõepoolest palju head muusikat Homsest kuni tuleval laupäevani ka paides sealse raemuusikapäevadel. See tähendab, et kontserdid toimuvad Paide raekojas nimetame need homme Tallinna saksofonikvartett. Teisipäeval noobel nelik kõvas Mozart ja Haydn kotletid. Neljapäeval Andres Mustonen ja Ivo Sillamaa Bachi sonaatidega ning täna nädala pärast sõja eelräägitud kavaga Pille Lilia, Jassi Zahharov. Ja veel tänasest õhtu ristuvad Andres Mustonen. Estonias maa ilmakul puurid. Kõrvuti kõlavad araabia ansambel Aldes Siim Hortus lõhed ja kammerkoor, Šveitsis töötava elava Alexandra lab innovitši juhatusel esitatakse Euroopa muusikat kuni 14 10. sajandini ning loomulikult araabia muusikat, kat tagatippu ka Tiibeti palve Rabinovich enda sulest. Tänu viimaste aastate kokkupuudete leida maadega on Mustonen ta enda sõnul vabanemas euroopatsentristlikust ja hakanud käsitlema Euroopa ja Aasia muusikat kui ühtset tervikut ja seda kuulemegi. Niisugune oli siis seekordne kultuuriga ja saade saate panid kokku Külliki Valdma ja Martin piirang. Uued kultuuriuudised nädala pärast.