Tere täna räägime pillist, mis on vähem kui kaks sajandit vana, aga on suutnud korraldada rahvamuusikarevolutsiooni kõigis Euroopa maades ja mujalgi. Leiutise taga on Christian Friedrich Muschmann ja Cyrillus leemiann. Aastal 1829 anti sisse patenditaotlus uuele pillile, mille põhimõtteks oli pressida lõõtsa abi lõhk metallraamis keelte peale ja panna need niimoodi helisema. Mitte ükski pill varem ega hiljem pole nii kiiresti ja nii laialt levinud, kui seda suutis lõõtspill. Üks taanlane on ütelnud, et selle taga oli inimeste igivana unistus saada mitmehäälselt mängiv pill, mida saab igal pool kaasas kanda. Algul olid lõõtspillid käsitöö, kuni Saksamaal hakati tööstuslikult tootma keeli, aga terveid pille. Siis langes pilli hind lihtrahvale kättesaadavale tasemele ja miski ei suutnud teda enam pidurdada. Sama tööstuslikult hakati tootma suupill ja selle võis taskusse panna juba iga mees. Täna kuulame suupilli ja lõõtspillimuusikat Rootsist. Meie esimene mängija on 1905 sündinud Elias Jonson Jämplandist, kes oma lood on võtnud suur pillimehelt Lapnišilt. Suupill on nagu lihtsalt lõõtspillid kahesuunalise häälestusega ja enamasti ilma pool toonideta, nii et teises helistikus mängimiseks pidi teine pill olema. Elias oskab keset lugu pilli vahetada, nii et kuulaja seda iialgi ära ei taba. Kuulame Lapnilsi polskatke pulmamarssi. Teine Jämtlandi pillimees, 1886 sündinud pärl Ludwig juurdaal peidab mängimisel suupilli pihkude sisse ja pihkusid avades ja sulgedes muudab tämbrit, kõlab länzmanni valss. 1921. Aastal sündinud Nils Karl Taaniel, Sonyl Taal arnast on täielik kogu suupille, nii et ta saab viiuli ja lõõtsameestega koos igas helistikus mängida. Temalt kuuleme ühe käigu loo, milles tunneme ära kõigile rootslastele tuttava sünnipäevalaulu ja moodul Eeva. 1899 sündinud Iiva Randersonil pleekingest on aga kelladega suupill. Nagu tema puhul ikka, käib loo juurde jutt. Oredas bee, oote juh, Mooge omale uut klišeeks, Northug, han, when, adressaati foon adjozka ülaosas bee näha oma tööd. Ei oska peast, kus teele, et seda kõike paremat teile. Danske kämmaldus leitud male Haason lukku. Nüüd aga lõõtspilli juurde. Friedrich Kesler vabrik Magdeburgist tegi möödunud sajandi lõpul ja selle sajandi algul kõrgelt hinnatud lõõtspille mille keeled polnud messingist taguseni, vaid erilisest legeeritud terasest. Nende ilustoonia pillide hea kvaliteet tõid kaasa termini magneburgi pill mida võib võrrelda meil teada depo pilliga mängukorras ehtsaid maakle. Burgereid on vähe. Aga meil on neid täna võimalus kuulda. 1894 sündinud Gunnar Johansson kool Moordenist esteriotlandist mängib ühe mürk hült Johani valsi ja hoppar polka. Vahepeal kuulame 1886. aastal sündinud pohus Lääne Kiviraiujalt Herman Aalzedilt kuidas kõlavad tema hooneril valssi masurka. Teine, kellel on ehtne magneburger, mängida on endine klaasipuhuja Herman Axerson Smolandist. Kuuleme rätsepa polkat ning valssi ja polkat, mis on pärit tema vanaisalt. Augusti Johanson Volnessist Helsing landis valdab ühtmoodi hästi ühe kahe kui ka viierealist pilli. Siin kuuleme üherealisel hooneril ühe Shatise ja ühe polketi. Põnev mees on vappestalasse Gustav Larsson sõrmlandist. Ametilt on ta aednik ja on töötanud nii aga kui trotninkholmi lossi aednikuna. Põnev on ka tema lõõtspillikogu, kus on kord olnud koguni 42 pilli. Nende hulgas on selliseid haruldusi nagu burger kelladega registriga magedeburger. Kuulame esiti tuttavlikku Gweeezzar valssi ja siis Rootsi rahvamuusikas haruldast kolm neljandikku rütmis polketi trumpimine sulaste toas. Ja kolmandaks mõnusat kontsapleki polkat. Nagu lubatud, tulevad nüüd põnevamad pillid kosjavalss kelladega Magdeburgeril ja Elvira madiganud Remo Logama. Deburgeril. Lõpuks kuulame ka kaherealist lõõtsa.