Tänane lastesaade kannab pealkirja koolikott ja ma arvan küll selle saate toimetajana, et see on üks väga oluline asi koolipoisi-tüdruku elus, sest eks me mäleta ju kõik, ka meie, kes me juba suured oleme. Kui tähtis oli esimese klassi õpilasele see, kui ta koos emaga läks ostma oma elu esimest koolikoti, kas see oli siis ranits või portfell või ükstaskõik missugune, mis tol ajal oli moes, aga esimese klassi õpilase jaoks oli see küll kohutavalt tähtis. Täna raadiosaatesse palutud Maria Kilk, Pedagoogikaülikooli õppejõud ja tema abiga me läheme ajaloos pisut tagasi kaugemasse aega kaugemasse veel kui Tänaste, kuulajate isade-emade koolitee kaugemasse veel kui nende vanaisade ja vanaemade koolitee. Sinna, kus Eesti rahvas hakkas koolis käima, ma mõtlen talurahvas juba. See oli ju rohkem kui 300 aastat tagasi. Ja ja tolleaegne koolilaps võis kadestada ta tänapäeva koolilast, kellel on nii uhke koolikott. Kõigepealt, et tal on oma koolikott, et see on spetsiaalselt koolis käimiseks, et seal sees on kõik niisugused asjad, mida lapsel läheb koolis tarvis, kaua aega tagasi koolis käinud poisid ja tüdrukud väga sageli ei omanudki, mingid kindlad koolikoti kui niisugust oli olukordi, kus ei olnudki kooli eriti midagi kaasa võtta, raamatuid oli ju vähe. Paber oli kallis, kui, siis võeti kaasa toidupoolist. Ma muidugi, mida peab rõhutama see raamat, kui oli, oli nii kallis, et seda oma koolikotis hoiti palju hoolikamalt maagardanud kui tänapäeval neid toredaid raamatuid ja, ja peaasi, neid on ju palju ja me praegu kaebame, et vaene koolilaps peab nii palju tassima sinna kooli ja koju tagasi ja seda, kust on nii palju. Kunagi oli põhirõhk sellel, et laps õppis pähe ja koolikotti mahtus võib-olla õige väike kogus paberit. Ja mingi raamat, mida tõepoolest hangiti enamuses kellegi teise käest juba see oli mitmest käest läbi käinud, aga see oli asi, mida austati, seda vaadati hardusega ja seda hoiti, nii et seda sai ka kellelegi edasi veel anda. See koolikott oli siis tõepoolest kott sõna otseses mõttes võib-olla et isegi riidest kott. Ma olen kuulnud, et raamatud köideti kokku ka rihmaga. Ja raamatud võisid rihmaga koos käia. Rihmaga köitmisest oli sageli ka vähe, sest võis ju kõige selle raamatu bambuga vihma alla jääda või veel kuskil. Midagi võis juhtuda, sest et koolipoisid on läbi aegade olnud samasugused, nagu nad tänapäeval on, nad kipuvad vahel ulakaks, et nad tahavad niisama rahmeldama, aga nad tahavad oma kuidagi keegi oma jõudu rakendada või, või niisama lustlikult ennast välja elada. Nii et raamatutega võib jäiks, juhtub tänapäevalgi neid õnnetusi koolikottidega ja nende raamatute kaija vihikutega, mis seal sees on. Raamatuid hoiti ja püüti neile võimalikult mingisugune kate ümber panna. Küllap olid need koolikotid ema omavalmistatud ja küllap võisid nad olla ka õige mitmesugused märsid või, või riidest tehtud kotid või ka põhieesmärk oli see, et koolitarbeid pidid olema nii-öelda kaitstud ja pidid jõudma tervelt koolimajja. Ja muidugi siis toit oli väga oluline see, mida koolilaps pidi kaasa võtma sellepärast et väga tihti oli kodukoolist ja nii kaugele, et mindi terveks nädalaks ja vahel mindi õige mitmeks kuuks. See ongi minu arvates väga suur erinevus tänapäeva ja mineviku kooli lapse vahel, kes pidi ju väga vara muutuma selle tõttu iseseisvaks. Kui tänapäeval me hindame lapses iseseisvust, et ta tuleb koju ja paneb mingisuguse roa mikrouuni, teeb omale selle soojaks ja saab sooja toitu süüa, siis tol ajal oli asi palju hullem. Ema sai kaasa anda, talud olid suhteliselt vaesed, lapsi koolitada oli raske ja Anti kuivtoitu kaasa ja anti soolaliha ka, ütleme seal kartulitele või, või mingisugusele jahule või veel midagi anti kaasa. Kirjanduses on ju üsna palju ka niisuguseid mälestusi, kus hilisemad täiskasvanud võtavad oma kooliaegu, kuidas iga laps ühise panni peale pani oma lihatüki ja jälgis pingsalt, et see on tema lihatükk seal, mis praeb ja mitu kartulite ühisesse keedupata pandi. Ja kui palju on veel toitu järgi. Piim läks kiiresti hapuks ja see tuli kuidagi härra süüa ära visata ei olnud ju midagi, kõik toit oli niivõrd kallis ja toidust peeti ka rohkem lugu ja selle tõttu oli see iseseisev söömine. Aga muidugi nii nagu ta oli. Ja küllap oli seal tühja kõhu näpistamist ja küllap oli seal ka võib-olla üksteise käest norumist või niisama vesise suuga pealtvaatamist sest toitumine oli tõepoolest iga lapse asi ja selle tõttu oli kunagine koolis käia minu arust väga vapper väike inimene. Aga kui nüüd vaadata raamatule ja sellele toidu bambule lisaks mida veel tolleaegses koolikotis koolide arvetest võis olla. Paberist oli jutt, et paberit natukene oli, olid need siis lahtised paberilehed vä? Küllap algul olid nad lahtised paberilehed ja neid oli vähe. Nad olid väikesed. Paberipuudus on ju, kuigi Räpina paberivabrik töötab möödunud sajandil, ei ole enam erilist probleemi paberi hankimisel, aga paber oli suhteliselt kallis ja kui kuulajad mäletavad ja nad on kindlasti lugenud niisukust ja kui ei ole, siis ma väga soovitan niisugust huvitavat raamatut. Oskar Lutsu mälestused. Ja seal on kirjutatud ka sellest, missugune suur skandaal ja probleem tekkis sellest, kui vallamaja lakast leiti tühja valget paberit ja koolipoisid hakkasid seda lihtsalt võtsid omale kasutada, seda loeti nii kohutavaks varguseks ja ja see oli, oli väga suur üleastumine. Paber oli niisugune asi, mida ei jätkunud kaugeltki kõikidele ja Baderit hinnati, seda anti kätte, et alles siis, kui arvati, et laps enam-vähem juba mingisuguseidki varesejalgu oskab vedada, nagu öeldi, eks ole. Selle tõttu esimese katsetused olid ikkagi kas ema kõrval seal mingisuguse puujupi peal söega või, või ahju ääre peal kuskil lubjatud serva peal või veel midagi taolist. Nii et selles mõttes koolivahendite poolest lapse koolikoti. Ta oli vaesem, pliiatsidki, ilmuvad esimesed pliiatsid, mida meie tunneme nüüd nende tavaliste pliiatsite, näe, mis meil vedelevad igal pool ja ja lapsed ei pea nagu eriti midagi. Pliiats on niivõrd tavaline, meil tulevad möödunud sajandi keskpaigast kuskile, olles ja kaua aega. Lapsed kirjutavad just sellele kilist tahvlile Krisliga teda Krihvlija tahvli lugu teavad ju Tootsi-lugudest. Ja isegi on sellist lugu räägitud, et Grifel tahvelgi olid juba üsna sellised riistad, et põis isegi puust tahvel olla aiad liiva peale riputatud ja siis selle liivasele pinnale puupulgaga kirjutatud. Jaa jaa, oli kuule, kus kirjutama õpetatigi liivale, kui oli ilma õpetati väljas või siis lihtsalt parema puudumisel neid tahvleid olnud nii palju saada riputati tõepoolest tahvli liivaga üle või tuhaga kirjutama Läti sinna sisse, tähtis oli ju kirjutama õppimine, see Tähekuju voolimine ja, ja kujutage ette, kui palju oleks paberit läinud ja kui palju tänapäevalgi selle peale paberit. Läheb eks niisugustel asjadel on oma hea ja halb pool halb pool, sellepärast et laps ei saa enam üle vaadata seda tööd, mis ta on teinud. Ta kirjutab ju peale jälle uue töö ja oleks ju nii hea vaadata, et oi, et eile ma just tegin seda rehkendust või eile ma just kirjutasin selle sõna, et kuidasmoodi see nüüd oli, et seal oli viga sees. See jällegi tuli pähe jätta, aga hea pool oli jälle see, et ei olnud seda kahepoissi vaja siis koju viia, emale näha. Ei, selle kahe poisiga oli jälle natuke teistmoodi lugu, ema uuris tavaliselt koolmeistri käest järgi, kuidas see poiss seal koolis ikka on või õigemini koolmeister oli. Oli ju väikeses külakoolis nii tuntud mees, tema teadis täpselt, kes kelle vanem on ja läks ja, ja rääkis selle asja ise ära, kui tarvis on, aga ega ta ka palju ei rääkinud, tema karistas ise. Koolis oli ju ihunuhtlus Need kahed tehti poisile või tüdrukule üsna kiiresti üsna valusalt selgeks, nii et selles mõttes võime kaaluda, mis see hea ja mis halb oli. Reaktsioon oli kiire, niipea, kui sa ei osanud, selleks oli algul lausa vitsa karistus aga mäletavad võib-olla praeguste koolilaste neljas põlv tagasi, võib-olla nende vanaemade vanemad. Kuidas töötas koolmeister joonlauaga Lõi joonlauaga näppude pihta ja üsna valusalt. Nii et niisugused asjad olid, olid kiiresti lahendatavad ka siis, kui liiva pealt näiteks kahe märk või, või nii suhteliselt mingi halb hinne kippus ära kaduma, see oli lahendatud. Kui me nüüd teeme oma koolikoti loos sellise suurema hüppe ajaloos edasi ja tuleme nüüd nende vanaisade vanaemade, aga rohkem võib-olla isade-emade koolikottide juurde, vaatame näiteks seda perioodi, kui sõda, see viimane suur sõda, Ta oli lõppenud ja koolilaps kooli läks. Siis ma mäletan seda isegi. Juba üsna populaarne oli, et koolikott pidi olema portfell. Mina olen ka portfelliga koolis käinud ja minul oli ka see portfell väga suur uhkuse asi. Ja kurb oli, ma mäletan, see, et sinna ei mahtunudki kõik raamatud juba enam ära, tuli valida ja muidugi kavalamalt, et tuli hiljem valida ka, mida võtad kaasa ja mida ei võta kaasa, portfell oli niisugune ainult kooli jaoks ettenähtud asi, kuhu siis selleks kõik, mis pidi koolis olema väga sageli ju ema või isa enam ema kontrollis üle, mis seal sees on, seal sees pidi kindlasti olema juba päevaraamat või päevik, kus kajastus lapse igapäevane tegevus ja sealtmaalt ju emad-isad nõuavad päevikut, mitte selles mõttes peale sõda, päevikud olid ju ka veel ennem gümnaasiumites algkoolides. Raamat oli niisugune asi, kus õpetaja märkis õpilase hinded ja tema edasijõudmise ja laps märkis üles, mis tal oli õppida. See oli kohustuslik. Siis olid muidugi juba kirjatarbed, aga pärastsõja olukord oli ju ka niisugune, paberit oli ka ju vähe. Vihikuid oli vähe neid tuliku, kui ta pärast vahetult sõja ajal ja pärast sõda oli ju ka olukordi, kus otsiti lihtsalt mingeid pabereid, kus oli veel valget ruumi kast teisel poolel kuidagi võid raskemates tingimustes ma tean, et on kirjutanud tutte ajalehe valgeid ääri täis paber oli defitsiit ja ma mäletan oma lapsepõlvest givel suurim vanapaberi kogumise kampaaniaid, mis minu arvates ka tänapäeval üldsegi mitte mööda külgi maha ei jookseks kõikidele lastele, sest et me rikka raiskame paberit kui niisugust väga palju. Aga selles portfellis oli kindlasti ka täpselt ettenähtud numbriga sulg, millega kirjutati, sest meie oleme läbi käinud selle perioodi, kus tehti, mäletate, oli veel niisugune mõiste paiski teha tuli täpselt konkreetsed paisutustega tindikirja, selleks pidi olema tint, mitte mingil juhul pastapliiats oli keelatud. Pastapliiatsiga tohtis kirjutama hakata alles siis, kui, kui kirjutamine oli täiesti selge ja kirjatehnika rasket teed olid läbi käidud. Ja see paissulg, see oli niisugune terassulg kahe haruga ja see kippus kangesti murduma ja siis sinna prao vahele kippus seda tinti vahel liiga palju tulema. Ja ühesõnaga tolle aja lapse koolikott kippus olema õige tindine. Nii seest kui väljast. Puust, ja loomulikult tuli tindi Potki väga sageli kooli kaasa võtta ja ma mäletan, et just sellepärast, et see tindipott kippus just portfellis ümber minema või kork oli lohakalt peale keeratud siis tekkis nõue tindipoti jaoks pidi ema õmblema tillukese kotikese ja see tindipott riputati siis portfellis on ka külge väljapoole portfelli. Ja sealjuures tindipott kippus aeg-ajalt kuidagi vastavates kohtades ümber minema, nii et selle kingi alla jäi nii mõnigi kaks vahel ja põhjuseks oli see, et näe, tindipott jälle kotis ümber läinud, aga tindiga oli jah, koolis terve selle tindikasutamise aja üks igavene suur tegemine tehti ju väga kiiresti, tindipotid nimetati ümber minematuteks, aga tegelikult sealt sai tinti kätte küll, kui väga tahtsid, sai rohkem välja kallata ja tindipotti ja tindipott läks ikka ümber ja ujutas kõik üle. Ja lisaks sellele oli ju häda see, et need tindiplekid kippusid ju suleotsast kukkuma ja tindiplekiseid vihikuid kiputi käskima ümber kirjutada ja väga paljud õpilased on nutnud, pikibik kinud, et uuesti tervet lehekülge või rangema isa või ema puhul seal poolt visikutki ümber kirjutada. Tindiaeg oli minu arust koolilapsele üks raske aeg. Ja kui vaadata koolikoti veel, mida siis kaunistas tillukene tindipotikott, siis seal oli veel üks lisakott ja see oli sussikott. Sussikott ja pidi kõikidel lastel olema ja sussikottidega, et ega see häda, et küll nad kippusid kaduma ja küll nad kippusid kakluses katki minema ja küll need sussid kippusid omavahel segi minema ja ja peasinad kippusid ära ununema. Ja ma mäleta, Ta on nii oma kooliajast kui oma kooliõpetaja ajast, kus tuli käia susse otsimas ja alatasa oli koolitädi sellega hädas, et kuidas neid lapsi on vähem kui susse sussi palju kogu aeg üle igal pool unustatakse, aga loomulikult vahetusjalatsid olid koolides igal pool nõutavad ja, ja niisuguste suurte klasside puhul, nagu tol ajal juba olid, oli see hädavajalik ja sussid olid ka vanematele ja lastele ikka suur probleem. Kui nüüd vaadata koolikoti veel ilma selleta, mis seal sees oli, siis nii, nagu me siin juba ütlesime, et pärast sõjajärgsel koolipoisil ja tüdrukul pidi olema kindlasti portfell, sest see oli see õige, moekas, aga varsti tilineti portfellist ja kuskil 50.-te lõpul mingi lühikene periood hakati, kuulis kandma väikseid kohvreid. Jah, kanti kohvreid ja siis kanti veel pealt lukuga kaenla all kantavaid kotte, ka need olid ka üks periood väga populaarsed ja siis oli lausa häbiasi või väga palju. Lapsed tegid selleks, et ometigi saada omale niisugune ihaldusväärne kott küll patuitsis, hoiti kaenla all ja tassiti kõhu peal ja need olid mapid ja vahetevahel lasti neid mappe lausa lahkemad, tellisid ja, ja vahel kasutasid oma vanemate mappe ja nii edasi ja ei tulnud kõne allagi, näiteks sel ajal oleks keegi seljakoti selga. Et sa lähed kooli seljakotiga, sind oleks välja naerdud selle peale lihtsalt noh, keegi ei tulnudki, seljakotti ei käinud kuskil ja vastupidi, praegu on ju seljakott väga populaarne. Kusjuures seda on tunduvalt tervislikum kui raske mapp või see raske, mida sa hoiad, või kohver, mis vedas tõesti mõne usina, õpilase, kes raamatuid kaasas vedas, vedas ühtepidi looka lihtsalt. Ja enne kui seljakoti jõudis moodi minna tegi koolikott läbi veel mitmeid moe. Narrusi või, ega muud ei ole kunagi narrus. Lihtsalt moevoolud olid sellised, tuli veel kandekotimood, päris tavaline kandekott pidi olema koolis seal, kus olid raamatud sees, siis tulid õlakotid rihmaga üle õla, mis muidugi kandja jälle ühtpidi looka vedasid, aga ega siis muud ei küsi. Seda peab ikka tegema nii nagu. Näiteks oli veel ka moes, kui tulid esimesed plastikakotid niisuguste ilusate piltidega, neid pilte ja neid plastikaat koti katsuti säilitada, mitte nii, nagu tänapäeval nendesse suhtutakse. Ja siis niisuguste uhkete piltidega plastikaatkottidega käidiga koolis näidati, pilte oli väljapoole ja see oli ka üks niisugune lühike periood. Ja nüüd on siis seljakotid au sisse jõudnud seljakott väikesele Jetsile ja seljakott ka Avita rendile, nii et seal ei ole nagu mingit vahet, eriti veel, kui saab helkuri külge riputada ja siis paistab see seljakotikandjaga hilisõhtuses hämaruses hästi autojuhtidele silma ja ega ei oska öeldagi, kuhu kohta see koolikott Need oma suuna seab või, või mis uudist või uudsin tulemas on. Aga eks selles osaski, mis koolikotis on olnud. On ju ka üsna palju kõveraid ja sirgeid, teid need koolitarbed läbi käinud, aga mida tänapäeva koolitüdruku koolipoisi koolikott siis põhiliselt sisaldab seal ka uudistat? Ma arvan, et üha tavalisemaks hakkavad seal muutuma mitut moodi tehnilised saavutused, tähendab lastel on kaasas juba mikroarvutid siis joonlauad ja niisugused asjad on ka nõutavad, aga sinna juurde on tehnika oma sõna juba öelnud ja kes teab, võib-olla kui nad praegu istuvad koolides arvutite taha, siis ei olegi see tulevik väga kaugel, kui esialgu muidugi üksikud, aga, aga hiljem peaaegu et kõik hakkavad kasutama mingit kaasaskantavat arvutivarianti, kus neil on mälu, tähendab see, mis on tehniline mälu. Sest praegune informatsioonitulv on niivõrd suur, et ei ole võimalik raamatutega enam midagi omale kooli kaasa. Ta ja, ja koju tuua lihtsalt laps ei jaksa, seda tuleb hoopis uus mõtlemise süsteem koos meie arvutiõpetusega. Mälusüsteem ja lapsed hakkavad kasutama, seda ma kindlasti midagi niisugust, mille peale võib-olla meie praegu ei tulegi või mis on meile veel nii võõras ja nii teadlaste kabineti sisustusena ainult mõeldav. Et lapsed muutuvad igapäevaseks niisuguste asjade tarbijad, eks ma arvan, et siin on kõige kiirem liikumine just selle arvuti arvuti mälu suunas. Ja juba tänapäeva lastel on täiesti võõras niisugune mõiste nagu on terassule ja tindiga kirjutamine või sule puhastaja, mida me kunagi ju tegime, koolikotid olid neid täis ja, ja tüdrukud püüdsid neid hästi kirevaid teha, Endult käsitöö tunnis ju tehtavad ja nii edasi. Kanti kaasas värvipliiatseid, need olid väga olulised ja joonistati oma salmikuid, sest koolikotis oli ju ka salmik. Kindlasti joonistati neid pilte seal tavaliste värvipliiatsitega, nüüd on juba need pliiatsikomplektid kihi hoopis teistsugused ja, ja küll need värvid jätavad ühtepidi ja teistpidi jälgi ja paistavad üksteisest läbi ja nii edasi ja nii edasi. Nii et selles suhtes tehniline pool täiustub niivõrd kiiresti, et siin on mingeid prognoose väga raske teha. No igal juhul minu arust on ääretult põnev, mis sealt kunagi paistma hakkab ja missuguseks kujuneb tuleviku koolipoiss, kes lõppkokkuvõttes ikkagi ju mingit koolikoti saab omama midagi vähemalt oma lemmikasju saab ju kaasas kandma. Ja küllap ta jääb sama. Meelikuks nagu oli tood või nagu oli keegi ennem teda kauges minevikus ja igal juhul see koolikoti jääb tema omaks ja tema mälestustes tema õppimise