Tervist mina olen Urmas Vadi. Väga hea on olla tagasi ja lahti pakkida kultuuriga ja sisu. Ja mul on väga hea meel, et kuu aega tegi saadet Jan Kaus. Ole tänatud ja on meist paljudel, on lapsed. Oma, lapsed on ikka kallimad kui teiste lapsed, aga mõned lapsed on lausa imelapsed. Marianna Body uus film, kannabki pealkirjatöö pealkiri, imelaps ka Rein Pakk tegeleb oma uuslavastuses inimeste ja tema parimate sõpradega. Küsime temalt, kes need inimese sõbrad on? Kivisildnik tegeleb inimesega ja on mures. Küsima, kuidas näeb Hardi Volmer Johannes pääsukest päevikut, peab Sigrid Saarep head kuulamist. Marianna kaat, teie olete sel nädalal Raines, kui Eestis kuidagi meedia tähelepanu alla sattunud oma filmiga auk number kaheksa festivalil filmifestivalil. Film keelati ära, kuna seal olid võimudele mitte meeldivaid asju. Ka mina tahaks hoopiski rääkida ühest teisest filmist, mis esilinastub sellel nädala. Ja see on ka dokfilm ja selle pealkiri on töö, pealkiri imelaps. Vot selline hea pealkiri. Aga tegelikult ikkagi ka mind ka huvitab, et, et mis siis seal ukrainas juhtus? Ukrainas juhtus see, et Ukraina kaasprodutsent siis kui festivali otsustas näidata seda filmi oli kategooriliselt selle vastu sellele vastu ja hakkas võitlema. Sellepärast, et seal olid kujutatud alaealisi kaevureid. No sellepärast noh, nii otseselt ma ei saa aru ja inimene oli seotud, ostad selle projekti käigus ja tema nimi on tiitrites ja tema firma Logan tiitrites, et selles mõttes, et mitte sellepärast vaid ilmselt ta, ma võin ainult oletada, et võib-olla ta arvas, et niimoodi ta näitab oma reaalsust võimudele. Ikka noh, võitles viimase hetkeni, et mitte näidata seda filmi, aga kahjuks või minu õnneks ütleme nii pigem see omasvastast efekti. Et tänu sellele tema keelule ja võitlusele nüüd kogu Ukraina teab sellest filmist. Aga see on küll huvitav, et kaastootja niimoodi tegutseb, et pigem ju loojad tahavad võimule ikkagi vastandada ja ajada oma asja. Just just, aga no Ukrainas on väga spetsiifiline situatsioon, neil on ainult üks rahaallikas filmi tootmiseks on Kultuuriministeeriumi juures olev kinokomitee või ma täpselt ei tea, kas seal nimetatakse ja, ja tegelikult, et tema, kui tootja tegutseb edasi, eksju, tal on omad projektid ja ja mina tegelikult talguses respekteerisin seda ei, me alguses üldse ei Bushinudki seda filmi sinna Ukrainasse, et ma sain aru, et noh, ma teadsin, et tal on vaja oma projektile rahastust saada, aga ta on juba selle rahastuse saanud ja ma arvasin, et nüüd võiks nagu küll edasi liikuda, et ma noh, ma pean ka oma oma filmiga kaitsma ja oma tegelasi kaitsma ja noh, minu jaoks ja tema Heaktsionäritutse ootamatu Noh, ühesõnaga siis on selge, millest see skandaal tuli, et kardeti ikkagi oma heaolu pärast. Aga nüüd sellest filmist töö pealkiri, imelaps, minu meelest on see väga hea pealkiri. Sellepärast et see annab kohe kätte selle võtme, kuidas seda vaadata, et ongi justkui üks projekt, milleks on üks, üks poiss hiljem juba noormees, keda siis tema suur ja võimas koolitab imelapseks. See selline sissejuhatus tundub teile, Marianne. Õige no tähendab, ma tänan minu pealkirja hinnangu eest, et see võttis aega ja olid siin kahtlused, et kas ta ikka sellisena sobib, et nüüd iga kord ikka küsitakse, kas see ongi pealgi ehk mul oli oluline, et ka see jääb meelde. Aga nüüd ema suhtes, et ema, kes koolitab vot nii ma päris ei saaks öelda, sest poiss on ise paras pähkel, et et kes, keda seal juhib, on Niuke kahe otsaga asi, et nad on mõlemad, nii poiss kui ema on väga ambitsioonikad. Ja isa samamoodi, et see on niisugune film peresuhetest tegelikult. Ja ma arvan, et iga iga vanem leiab ka midagi tuttavat seal, eks, isegi need vanemad, et neid on suurim osa, sellel ei ole imelapsi. Aga kes võib-olla arvavad, et on mingil määral sul lapse nime noh nii kui lio nime, eks ole, vanemate jaoks siis see selline hirm ja üüratu armastus enda lapse vastu tema tuleviku suhtes, et see, et ma arvan, et noh, iga vanem on seda kogenud ja lihtsalt kuna minu filmi karakterid on nii, nii, eks reemsed siis ka teatud tunded paistavad paremini välja, et see oli nagu noh, ma ütleks, et see on nagu niisugune võti, kuidas seda filminud Rex vaadata. No aitäh, ma ütleksin veel ära ka selle, et selle noormehe nimi on Aleksander prior, trajer? Jah, sest et ta isa on ju briti päritoluga ja ema, ma saan aru, et siis venelanna ja ta ise on seal kuskil vahepeal. Pigem ta inglise keeles vist räägib isegi. Et nad on inglise poisiga Londonis sündinud ja seal üles kasvanud ja elabki seal, aga lihtsalt meie filmisime seda tema eludega, kus ta just astus Peterburi konservatooriumisse, ta oli siis 13, kui teda võeti sinna õppima, siis dirigeerimist, kompositsiooni, et ehk nad lihtsalt Inglismaal tulid probleemid Kemid tavakooliga, et ta ei saanud tegelikult koopereerida või sotsiaalselt olla siis oma kaaslastega ühes koolis, et siis talle tehti selline eri eriprogramm hea programm, ütleksin isegi, noh, see kõik maksab, eks ole. Ja siis nad ei teadnud tegelikult, mis edasi nagu kus ta saaks nagu areneda ja ja Peterburi konservatooriumis kutsus ta enda juurde õppima, et nad lihtsalt Inglismaal ei leidnud sellist võimalust, mis. Probleemid tal oli, et ta ei suutnud kohandada. Nende imelastega on ju, et tegelikult nad ega nad oma vanusekaaslastega eriti saab hästi läbi, et see, nende maailm on natuke midagi muud. Neid huvitavad muud asjad ja Alexil on, oli nagu alati mugavam ja, ja kuidagi ta ise ilmselt tundsin ennast turvalisem, kui ta suhtles täiskasvanute inimestega. Marianna ka, et kuskohast selle noormehe leidsite? Eks ma kogu aeg otsinud mingeid lugusi ja, ja siis mul üks Peterburi sõbranna, kes teeb saateid vaba Euroopa jaoks Peterburis kultuurisaate, siis ma küsisin ükskord, et kuule, kas noh, oli mingi huvitav intervjuu või kellegiga kellest saks potentsiaalset filmi teha, siis ta kirjutas mulle, mõtlesin kirjutavale mingit teemadel või inimesed, kellega sa olid kohandist ühes nendest üks nendest, siis oli see Alexis Ma ei teadnud tol hetkel, et õpi, ta õpib praegu seal ta just sai sisse. Mina, mul tuli kohe meelde see poiss, sest ma mõni aasta enne seda nägin Vene televisioonis, kui 2004 oli Moskva filmifestivalil ja siis sinna oli kutsutud Meryl Streep pauk aukülalisena ja, ja siis melist tripile oli antud mingi Stanislavski nimeline auhind ja, ja siis keegi poiss Alex praer laulistel sule miinud ja, ja Meryl Streep põlvitas just just loomulikult see jäi mul meelde, eks. Et see oli väga niuke efektne, mida, seda episoodi näitan filmis ka, et. Ja mul kohe tuli meelde, et ahaa, et seesama poiss ja siis ma hakkasin uurima, siis selgus, et vot, et selline lugu, et ta ema on venelanna, ta need hakkavad elama mingi aeg Peterburis kohe sain telefoni, helistasin ja olingi seal ja sealt hakkas see pealegi. No mis minu jaoks ikkagi seda filmi vaadates kõige huvitavam või, või sellisem suurem ja veidram konflikt ja samas ka väga inimlik, nagu ta Marianna koeta ütlesite, et kõik, me arvame oma lastest väga hästi. Aga ilmselgelt see ikkagi arvabki väga kindlasti, et tema, tema poeg Aleksander ongi imelaps ja väga huvitav on vaadata seda ema positsiooni ja mina siiski vähemalt filmi vaadates tunnen seda, kuidas ta nende suure laia rinnaga kõik uksed maha murrab ja, ja samas ka toetab, nõuab enda pojalt ja teeb sellist nii-öelda bior tööd. Ja samas noh, üks väga hea stseen on see, kus nad on oma kodus või kuskil hotellis ja kuidas nad 11 patsutavad niimoodi füüsiliselt nad tõesti nagu väga nii-öelda armastavad 11. Aga siis ühel hetkel hakkab järjest rohkem selles filmis sisse tulema selliseid kohti, kus ema ütleb, et jaa, näed, kuidas mu poeg kõik on suurte lavade peal ja need on dirigent ja helilooja, ennem tuli lihtsalt laulis ja mängis klaverit, aga nüüd järjest areneb, areneb, aga et mind ei märka mitte keegi. Et, et selles suhtes tekib selline selline väga huvitav konflikt selle ema ja poja vahel või noh, mitte konflikt, aga igatahes ses suhtevõrgustik on, on ikka väga-väga keerukas. Ja, ja noh, eks see, see on ju ka tegelikult omane. Ma arvan kõikidele vanematele kõik vanemad ju enam-vähem tahavad, et see, mida nad ise ei suutnud mis iganes põhjustel realiseerida oma elus, et see nagu realiseeruks lapse elus. Et jaa, ema, olles looduse poolt kindlasti väga andekas inimene, ta omal ajal laulis ja, ja tema vanemad nagu ei toetanud teda, ei andnud talle nagu seda võimalust just seda seda talenti arendada, et ta tunneb ennast loomulikult Sublimatsioon tema jaoks nagu läbi lapse, nüüd elab läbi lapse edu ja õpingute elab läbi seda elu, mida talle omal ajal ei antud tema vanemad. Et noh, see ema on muidugi väärt eraldi filmi. Ja et mina minalised, pidin arvestama sellega, et et ma nagu jälgin seda balanssi, et, et ükski tegelane ei privaleeri, et ikkagi oleks selline pere pere lugu, mitte seal ühe inimese lugu, vaid ikkagi pere lugu. See oligi mu järgmine küsimus teile, Marianne, kaotad, see algab justkui portreefilm sellest noorest andekust poisist Aleksandr Taijorist ja aga järjest enam tuleb sinna sisse see ema lugu ka selle poisi isa lugu. Nii et ta ei ole ikkagi portreefilm, vaid ikkagi noh, väga kontseptuaalne või, või siis ikkagi väga kindla teemaga film. Ja, ja ma, mina ei ole muusikaga inimene seotud, ma ei oskagi hinnata nii-öelda seda muusikalist taset, et kui anda kasvõi mitte andekas Alex Prayer andmed. Aga mind, mind huvitavad just inimsuhted, sellised võimsad karakterid. Ma noh, tegijana filmitegijana üritasin ka noh, võib-olla vaatajale see ei ole märgatav, aga noh, ma natuke oma köögist räägin. Et näiteks iga kord, kui oli isa episood, siis ma ses taustamuusika, aga kas on ka Alex prääri muusika valitud ja, ja näiteks isa episoodides sinna valisin sellist muusikat Alexi muusikat, mis nagu minu eas illustreerib just isa iseloomu ja tema temperament. D. Ja kui ema episoodid on, siis muusikana andis niuke poolhull. Et, et nahka ka muusikaliselt näidata, et tegelikult Alexi loomingus võib-olla ta ise sellest ei saa veel aru, aga tegelikult need nii isa kui ema eksisteerivad. Jaa, jaa. Noh, ta leiab seda väljundit oma oma muusikas. Ja kui mingil hetkel tundub tõesti, et ema just nõuab ja ootab oma andekalt pojalt uusi tulemusi, et see on justkui tema nii-öelda nagu te ütlesitegi Sublimatsioon siis ühel hetkel ikkagi väga kindel ja et see noormees, Aleksander ise on meeletu muusikafanatt ja see ongi tema nii-öelda elu ja ta tõesti põleb selle sees. Ja, ja see, see ongi nii mind, mind kui ema hämmastas see tema töövõime. Et kujutage ette, et oli, ütleme 15 ja tal oli esietendus Kremlis ballett Maugli Kiplingu järgi. Ta kirjutas muusikate pidi terrigeerima ja siis meie saatsime perekonda terve päev olime nendega koos hommikust varahommikust, sestpeale see kõik, et poiss suutis 15 aastaselt läbi viia, siis terve proovi, seal on suur orkester, koor, ballett, eks ole, ja siis anda, ja seal ma ei tea, kümneid intervjuusid ja õhtul veel trigeerima kogu selle siis etendusega ja tuli täitsa tobe, et midagi nagu, et see on hämmastav, et tema vanuses lapsed maksimumiks nad jaksavad istuda päeva arvuti taga, et ja mängida, et see, see on tõesti see nime ja haruldane, et isegi noh, me tihti mõtlesime oma, rääkisime filmigrupiga, et kaua ta peab vastu, et, et see füüsilised puhtfüüsiliselt, tema organism kasvab ele kiiresti hakkas kasvama ka, et on nagu suurem pikem oli kui teised vanuse lapsed ja ja et kuidas ta nagu vastu peab. Just puhtfüüsiliselt aga pidas. Ma loodan, Marianna ka, et, et selle filmiga läheb rahulikumalt kui kui auk number kaheksaga teil Ukrainas läks. Seda filmi saab vaadata kinos Artis pealkiri on töö, pealkiri, imelaps. Aga nüüd, kui kõik oluline jutt on räägitud, siis ma veel fantaseeriks, et kas te tahaksite sellest noormehest sellest Oleksandr priorist filmi edasi teha, sest mulle tundub, et nüüd, kus ta on nii-öelda sellesse ikka jõudnud, kas tal võiks olla näiteks pruut või see oleks just hästi huvitav. Kui tekib veel üks naine sellesse perekonda, ma arvan, et see ema sööb selle. Piero jää võib valetada igat igat, et ma olen, isegi kui ma filmisin, siis ma konsulteerisin psühholoogiga, et mis noh, kuhu poole see võib viia, noh, selline, sest Ta on emaga tõesti väga väga lähedased inimesed ja et kuidas see selline suhe siis siis mulle öeldi, et et erinevad variandid võivad olla, võin, võib nii olla nagu nagu teie räägite, võib-olla nii, et ta jääbki üksikuks. Kliendid võivad erinevad olla, aga see ei ole enam minu lugu, see keegi teine last ehk mina, mina, mina olen selle filmiga, loodetavasti lõpetan. Vahest ehk tundub, kuulates Kivisildniku, et asjad lähevad? Saade saatelt ikka halvemaks ja halvemaks. Võib-olla lähevadki. Aga õnneks on Kivisildniku alati ka juhised, kuidas käituda ja mida ette võtta. Akvaarium 58, tere rootilistest asjadest huvitatud vikerraadio, kuulaja, MINA, OLEN, tark Kivisildnik ja räägin teile täna akvaariumis sookvootidest. Millestki peab inimene ometi rääkima. Ja mis veel hullem, midagi peab ta ka tegema. Eesti elu on nii halb, et ostujõu eurotabelites oleme kukkunud kuskile Bosnia ja maailma urruauguvahepeale. Kole tähtsas tabelis kirjas, kui üks maailma rämedamatest urruaukudest. Siis tuleb midagi muuta, tuleb sekkuda. Silmapilk tuleb kasutusele võtta abinõud. Enesestki mõista tuleb raiuda nagu rauda, et euro ostujõu tabel on nõme. Lihtsalt loll. Kes ikka veel ei ole aru saanud, millest jutt. Sellele olgu selgitatud, et BBC koostas eelmisel nädalal ILO andmetele tuginedes erinevate riikide elanike ostujõutabeli milles Eesti ei taha pooleni Bosniast kui Hertsego viinast nii Makedooniast kui Türgist. Türgi on läbi ajaloo olnud progressiivsetele riikidele palgiks silmas ja veel kusagil oli Vene-Türgi sõda, kus eesti mehed käisid kaotamas nii jäsemeid kui lahinguid. Eriti palju peavalu valmistasid türklased aga Bütsantsi keisririigile. Türklased peksid ida roomlasi nagu koeri ja tegid neist vasallriigi. Kuidas türklaste ikke all elada, seda ongi meil vaja ajaloost õppida. Jan viies on teinud mitu muudatust oma usutunnistuses astunud katoliikluse ja, ja sealt jälle uuesti välja õigeusku, nii et tema populaarsus rahva silmis ei ole sellega küll võitnud. See on täiesti arusaadav ja võib-olla ongi kujunenud selline olukord, mis meil mõned aastad tagasi oli, kui sümboliks oli muutunud hean kuues kunagi kui kogu selle halva märgiks kõikide jaoks nagu kehastus ikkagi inimesed kuidagi ei tahtnud leppida ilmselt selle Bütsantsi kurva saatusega ja keegi ju pidi selles süüdi olema. Tavaliselt kui läheb halvasti, siis on ikka ju keegi süüdi, ei saa ju olla lihtsalt olud süüdi ja siis oli selles süüdi Joan, kuues, ja neid on see olukord täpselt samasugune. Kuulsime Müstilise Venemaa saate sajandat köidet Bütsantsi ajaloost. Saate leiate ERRi heliarhiivist, kui otsinguaknasse kirjutate, Bütsantsi riik on türklaste vasallriik. Eks oleme meiegi türklaste vasallid nii selles mõttes, et meie majandus on viletsam ja teises mõttes, et kreeklased, kellele Mobrakid, maksame, ajalooliselt türklaste vasallid ja ei midagi enamat. Antud juhul on tähtis see, et laiad massid otsivad alati süüdlast ja leiavad selle alati poliitilises eliidis. Kui on keiser, siis on süüdi keiser, kui on demokraat, vot, ja siis on süüdi parlament. Riigikogu ei taha aga oma tegude ja tegematajätmiste eest vastutada. Vastutus on ebamugav ja lõhnab vangikongi järele. Bütsantsi keisrid kasutasid vastutuse hajutamise esimese abinõuna usuvahetust. Loogika selles, et mina pole süüdi, lihtsalt uskusin mingit jama. Nüüd parandasin meelt ja hakkasin katoliiklaseks ning parem usk toob kaasa parema elu. Tähtsamatele uskudele tehti kiiresti paar tiiru peale. Massid satuvad loomulikult esialgu eufooriasse ja isegi kui nad ei sattuv vaimustusse, siis pettuvad väärusus, mitte närukaelast keisris. Asjad lähevad aina hullemaks ja kui keiser on juba ei tea mitmendat korda kroonu kiriku rüppe pöördunud, siis algavad mässud. Mida need teeb Jaan viias? Ta vist ei saa kuidagi jätta poega karistamata ja sultani soovitusi täitmata. Aga vähemalt nii autorid, kes seda sündmust on kirjeldanud, neile teatavad, et ta oli andnud siis tõesti käsu seda tuliseks aetud metallora poegade silmade ees keerutada, nii seda julma protseduuri siis viidi läbi. Kuid ei tee seda nii, et poeg kaotaks silmanägemise lõplikult. Muidugi see sai tal rikutud ja hiljem jääbki ta ühest silmast pimedaks. Mässajad tehakse pimedaks. Või nagu antud juhul, kuna tegu oli lähisugulastega poolpimedaks. Meie ajal tehakse pimedaks televisiooni ja muu meedia abil näidatakse ilmselgeid ja elukaugeid lollusi ning valetatakse igast kanalist ilma vähimagi häbitundeta näkku. Tänapäeval puudub vajadus silmi pealuust välja koukida või hõõguva rauaga ära kustutada. Niikuinii kasutame me silmi ainult teleka vaatamiseks. Seega muudetakse televisioon veelgi nõdrameelsemaks ja probleemid on lahendatud. Üks Bütsantsi juurtega teletrikk on ka tänapäeval usuvahetus. Üleöö on meilgi hakatud massiliselt propageerima sookvootide väärõpetust. Ketserlus uba seisneb selles, et naised on ainult selle poolest meestest paremad, et nad on naised. Seega on vaja naisi panna igasugustesse kõrgetesse ametitesse, kuhu näitama kraatlikult ei valita ja kuhu nad julmas vabaturukonkurentsis ei jõua. Samas ütleb kvootide eksiõpetus, et kui naised on mõnes mõnusas ametis või ametkonnast massiivses ülekaalus näiteks haridussüsteemis siis pole vaja meestele kvoote, sest mehed on ainult selle poolest halvemad, et nad on mehed. Taoline seksuaalrassism peab loomulikult kõik vähegi mõtlevad inimesed välja vihastama ja vihastabki. Ning massid ei jõua riigikogu ja muid selliseid jõhkardid enam täiel rinnal vihata. Aur läheb sookvootide peale ära ja võidetud lisaaega saab kasutada põhitegevuseks. Kuulake nüüd hoolega. Ta tahab endale lihtsalt Euroopas enam ma ei mäleta, kas oli Prantsusmaa või kuskil mujal üht lossi eff lossi ja iga-aastast kindlat sissetulekut. No see oli küll päris suur summa, aga ikkagi nii et ta on nõus vahetama seda ebakindlat drooni temal teda ka ei olnud, aga ikkagi ühe mingisuguse kindla lossikese vastu kuskil siis Euroopa südames. Jutt oli ühest tüüpilisest spetsantsige Iisrist, kes oli nõus oma trooni vahetama euro lossi ja priske pensioni vastu. Kõik keisrid muidugi ei olnud nii ahned. Mõnele piisas vaikses nurgakeses sultani õukonnas, kus ta sai teha kõike, mida tema riigimehe hing ihkas ja Lõvisüda nõudis. Viina visata ja naisi karata. Ega meiegi poliitikud ole kuu pealt kukkunud läbustamine poliitiku ainsa huvina on vana Bütsantsi komme. Kui muud üle ei jää, pooldan ka mina sookvoote. See teeb poliitilisele eliidile naiste krabamise mugavamaks. Tõesti, kunagi peaks tulema aeg, kus rahvasaadikud hakkavad oma tegude eest vastutama, siis saavad ka naiskodanikud, kes sünnitamise asemel mõttetu jamaga tegelevad, teenitud karistuse. Rein Pakk sinul tuli eelmise nädala lõpus välja Vanemuise teatris väikeses majas lavastus, inimese parimad sõbrad. Ja mina olen ka sinu sõber. Ja alati on hästi ebamugav rääkida mõne sõbra, kas raamatust või filmist või lavastusest sest siis tekib kohe selline konflikt, et kuidas ma sinust siis räägin, et äkki ma olen kuidagi erapoolik. Aga, aga samas, et kui ma ei räägi, siis ma olen ka erapoolik, sellepärast et praegu tahaks sinuga sellest rääkida. Et räägime, räägime ja Rein Pakk, kes on inimene, kes on tema sõbrad? Sõprust on, on erinevad näiteks sama sõprus, millest sa siin sissejuhatuses rääkisid, näiteks siis sinu ja minu vahel on niisugune võrdsetevaheline sõprus, et mõlemad teeme mingeid omi asju, ajame omi asju, samas sallime teineteist ja saame väga hästi läbi ja need asjad võivad vahest olla ka ju väga erinevad ja isegi noh, nagu vastuolusid, ütleme siis mina ei pruugi alati nõustuda kõigega, mida vadi teeb ja vastupidi. Just just, aga inimene on minu meelest mis teeb inimesest inimese, ennekõike on, on see, et inimene on olend kes on iseendast teadlik iseenda olemasolust. Mis tähendabki, et inimene teab, mida ta teeb. Et inimene vastutab oma tegude eest, mis ühtlasi tähendab, et inimene kui otsustab ja vastutab, siis ta ka võib teha valesti sel moel, et ta pärast võib kahetseda. Inimene võib kahelda. Aga inimese sõber, niisugune sõprus, millest siis minu lavastus räägib? Et niisugune inimese sõber on kuidagi andunud, ta on jäägitu sõber. Ja seetõttu ta ise ei vastu kuidas inimene vastutab tema eest A ja otsustab tema eest. Kui sõprus on, kui sõprus on nagu, täiesti täiesti jäägitu. Aga veel kord, ma ütlen sõprust on igasugust, et minu lavastus tegelikult räägib täpselt samast asjast, millest räägib jalaka tilga mäss ehk igaviku nupp mis räägib ka inimese ja loomavahest. Ainult Gilgamichi eepos ja, ja Jalaka lavastus on siis lugu tsivilisatsiooni algus päevilt, kus on ju tegelane. Ent kiidu, kes ongi ju äsja loom olnud, ütleme loomast inimeseks muutuv olend. Minu tükis juhtub sarnane lugu, ainult et, et siis, kui tilga mees on tsivilisatsiooni algusaegadest, siis minu lugu on pärit tsivilisatsiooni lõpupäevist. Vähemalt liimile lubatakse. Noh, ütlen siia vahele, et, et seal on seal näidendis lavastuses kolm tegelast ja üks mees, üks naine, üks koer, kui Gilgame, siis mingi loom muutub inimeseks, jah, sul ka midagi sellist on. Kas need inimesed muutuvad loomaks ka? Kahjuks juhtub, tuleb ette. Me kõik oleme ju tegelikult loomad, see, mis ma ütlesin ennist inimese kohta, et inimene on iseenda iseendast teadlik et me kõik oleme iseendast teadlikuks saanud, loomad, seesama koer, seal lavastas, ütleb ka sõnad, et et kui inimene on olend, kes on iseenesest teadlik, siis miks ei võiks olla inimene ka enesest teadlikkuse pisikuga nakatunud koer? Mis tõesti noh, mingis mõttes me oleme kõik loomad, kes on, kes on siis eneseteadlikkuse pisikuga kadunud ja see iseenesest teadlik olek on minu meelest pigem eksitus või noh, nagu sihuke error mitte loomulik asi looduse seisukohast. Jooksin ja et me oleme, ei, mitte, see segab seal tore asi, me võime selle üle uhked olla, see on umbes, ütleme inimese ja looduse suhe on samasugune nagu ütleme, eesti Valgevenemaa suhe, et ühel päeval on, on Eesti otsustanud iseseisvuda, et inimene ka otsustas iseseisvuda, et see on nagu väga-väga toe. Aga, aga tegelikult on see vist midagi, mis ei oleks pruukinud nii minna. Me ei pidanud tingimata ise loojaks hakkama. Aga sina tahtsid ka ju seda lugu kirjutada. Ja see lugu on, ma mõtlen just nimelt see narratiiv. Et on sellised tegelased ja midagi juhtub ja siis on veel mingid sündmused ja lõpuks läheb nii et see selline loopõhine jutustamine, see, see on sulle oluline. Mulle tundub selle näidendi puhul küll. Kindlasti kindlasti on oluline, mina küll ei arva, või ütleme, mina ei läheks kaasa selle suure kuulutamisega, et suur narratiiv on kadunud, et sellega koos oleks noh, igasugune loo jutustamine kadunud mina sellesse küll ei usu. Ma arvan, et lugusid on vaja jutustada selleks, et köita kuulajat. Ja kui sa köidad kuulajat, siis saad sa talle ka anda mingisuguseid emotsioone, mõtteid, filosoofilisi kontseptsioone religioosseid sõnumeid, mida iganes. Aga selleks, et tekiks üldse võimalus, et keegi võtaks vastu sult mingisuguseid sõnumeid, selleks pead sa ikkagi teda köitma ja köitmiseks on lood ikka väga head. Lood ise on tihti ka sõnumid, see, kuidas ühes loos miski muutub või juhtub on iseenesest juba sõnum. Sa ütlesid, et need kõik need lood on justkui ära olnud ja seda suurt narratiivi enam ei ole. Aga ega sinu tekst on ka ju selline klišeelik, ma mõtlen seda kõige paremas mõttes. Et seal on justkui koer on koer, eksju ja siis on üks selline blond naine ka täielik klišee. Ja siis on üks tänapäeva mees, kes on tundetu, hull ja nii edasi ja nii edasi, noh et kõik meile selliseid ka tuttavad tegelased ja, ja siis hakkab toimuma mingisugune armukolmnurk. Ja eile ilmus Tartu Postimees, kus kass oli üks arvustus ja seal ka Triin Truu Welt kirjutab, et et see on nagu klišeelik situatsioon, aga, aga siis ta ütleb ka seda, et tegelikult sa oled viinud need asjad nagu nihkesse. Mulle tundub, et noh, ega me ei saa ju mingisuguseid uusi värve välja mõelda, aga me saame neid kuidagi segada. Nojah, meil on mitme 1000 aastane kultuur täis, klišeesid täisikoone täis igasuguseid asju. Ja meie küsimus on, mida see kõik tähendab, meie küsimus on, mida me nende klišeede peale hakkame. Minu küsimus oligi just nimelt konkreetselt see, mida ma nende klišeede peale hakkan. Ma hea meelega võtsin just nimed, klišeed, sest, et ma tahtsin. Ma tahtsin, et nendega midagi juhtuks. Ma tahtsin, et nad muudaksid ennast vaataja silme all kardinaalselt, et nad üllatasid meid. Et kõik kõik kolm tegelast, kes selles lavastuses on muutuvad väga üllatavad suunas. Ja see oligi minu eesmärk näidata seda, et eluinimesed ja lood ja karakterid ongi täis üllatusi. No ma ei tea, võib-olla see ühe üllatuse ära rääkimine. Et see koer hakkab rääkima, aga aga miks ta nii imelikku juttu räägib? Ja mis, mis jutt see on, see on nagu mingi religioosne Jaa on küll, ta väidab ennast olevat kestlikus keeles öeldes, siis väidab ta ennast olevat jumalasõna, mis on tulnud maa peale läinud ühe koera sisse. Ja nüüd kõnetab meid. Tere, Hardi Volmer, ma olen Urmas Vadi. Me ikka teeme kultuuriga saates, kuna on eesti filmi aastapäev, siis me teeme selliseid telefonikõnesid, kus me küsime inimestelt et mis neile eesti filmiga seondub. Aga Hardi Volmer, nüüd ma helistan sinule. Sest et sellel nädalal peetakse meie esimese pääsukese Johannest pääsukese konverentsi ja seal räägid ka sina. Ja sinu selle jutu pealkiri on, et kuidas mina näen oma mängufilmis Johannes pääsukest, et ühesõnaga sul on valmimas mängufilm temast. Ütleme nii, et ta on stsenaarseks seisund, siis praegu see film et ta väga valmimas ei ole, et on valmimas lõplik kirjanduslik variant sellest. Aga siiski, mis mind huvitab, et kuidas sa näed teda? Et kuidas maadada lään või kuidas, õigemini meie teda näeme astme, seda lugu praegu kirjutame nii-öelda kolmekesi, kambas on veel Peeter lambad ja ja Olavi Ruitlane. Ja meie nägemuses on, on see nii-öelda eesti filmi heeros, on ka tõeline kangelane, et meil pigem on tere mure sedapidi, et et kuidas talle saaks külge pookida mõningat rohkem selliste jõukalikust või pisut tumedamaid pooli. Et ta üleliia positiivne kangelane meil ei tuleks välja, et selline ülbalisus on, on ka igav jälle, muidu on ju, iseenesest on huvitav fakt tegelikult seegi, et et meie kallitel, lähinaabritel, näiteks Lätil ja Leedul tegid esimest filmi mitte nii-öelda leedukas, mitte lätlane. Pärast, aga Eesti esimesed, sellised tõeliselt teadaolevad etnograafilised, ütleme, graafiline vaatefilm retk läbi Setumaa ja esimene mängufilm teadupärast siis Karujaht Pärnumaal. Et need on, polegi eestlase tehtud, et et selles mõttes on meie kino nakatus vägagi fenomenaalne, sest et igasugune loogika ütleb, et Eesti esimese filmib võimuks või õigemini pidanuks tegema kas mõni baltisaksa soost veegele vene soost inimene. Nii et juba see fakt ise on küllaltki uhke ja annab meile küllaldase motivatsiooni voolida sellest pääsukese karakterist, kellest ju väga palju teada ei ole. See ongi just huvitav, et kuidas te kujutate teda sellepärast, et noh, igatahes ju noh, me ei tea ju, milline ta pildi pealt teame, aga, aga kuidas ta käitus või mis karakter ta oli või kuidas liikus või või noh, seda ei tea. Just, aga noh, kaasaegsete muljete põhjal on sugulaste mälestuste põhjal on selge, et oli, oligi väga mitmekülgne eripalgeline, mitmetahuline, et oli oma, mitte nüüd väga üleliia mahu. Küllaltki nutikas ja omas insenerivõimeid ja ja tema huvide Aare oli väga lai ja ta korjas vanavara juba ammu, kui ta sattus fotograafiks Eesti Rahva Muuseumi. Et, et see näitab ka seda, et, et ta ei läinud sinna fotograafina pakkuma emaste tööd otsima, et ahaa, et töö on, on see andma väidet ja tegelikult see huvi sellise meie eetlase vastu oli tal juba üsna noores põlves ta tegelikult suri, suri, läks meie hulgast on 25 aastaselt, et mõned sellised sädelevad anded justkui matusteta, aimatasimuvad, sädelev, säravat kuidagi eriliselt noh, me nagu võimendavad seda veel. Ja me teeme tast nii-öelda. Ta oli nuppu ja naljamees, sest et kõik tema fotod on ju teadupärast inimestega lavastatud ja, ja see eeldab juba tegelikult täiesti lavastaja võimekust ja suhtlemisoskuste inimestega neid ära rääkida ja panna valla mingitesse endale vajalikesse situatsioonidesse, eks ole. Et kõrvuti pildistamisega film, mis samal ajal ja, ja selles mõttes on tegemist küllaltki tänuväärse fenomenaalse karakteriga meie jaoks edeledest kajastus tugeva mehena sellise tugeva, sest hästi tugeva jah, et kes enda eest seisab ja sajandi algus teadupärast oli ju põhiline lõbustusrahval Entertainment oligi ju tsirkuse jõumehed, eks ole, ja siis tõusid just Lurich, Bamberg ja need olid iga poisikese balevused ja nii ta siis meie kangelase kohal inimese suured eeskujud ja sestap siis Johannes Katrini oma ihu hästi hoolega ja ja, ja suudab pärast seal nii-öelda ekspeditsioonil setustani. Seal tekibki vastu situatsioon, kus tal tuleb nii-öelda külapättide eest kaitsta nii-öelda ühte ühte tütarlast, sukest, keda kiusatakse seal hoolime nii-öelda tõelise positiivsega, kangelase, et noh, ma ei tea, et võib-olla võib-olla isegi natukene sinnakanti nagu seda oli tõeline fiktsioon. Indiana Jones näiteks kes on teadupärast, oli ka etnoloogia professor. Mina tunnen Sigrid Saarep bit kui kunstiteadlast, kelle erahuvi on friis tail ehk siis vabastiili. Mis siis tähendab seda, et kõik need kunstnikud, kes ise ehk ei teagi, et nad on kunstnikud teevad kunstitassides kokku kivihunnikuid või maalides oma kodu üleni värviliseks. Kas Sigrid Saarep i kultuuri kajab, päevik on midagi sellist? 29. märts, neljapäev kell seitse 15 ajas Tarmo Mänd unest ülesse. Tõnisson läinud. Tarmo vend Tõnis oli ajuinsuldiga Saaremaa haiglas Varahommikul surnud. Haiglast helistati juba esmaspäeval, 26. märtsi lõuna paiku. Et lugu on tõsine. Teisipäeval anti veel nagu lootust ja kolmapäeval teatati, et Tõnis langes koomasse. Neljapäeva varahommikuks oligi kõik. Sõitsime Vääna-Jõesuust kohe hommikul autoga Kuressaarde. Või siin Tarmo kõigepealt haiglasse. Et ta saaks arstilt surmatõendi. Siis Rootsi tänavale, et otsida Tõnise korterist tema pass, sobilikud matuseriided. Kumbki neist ei olnud kerge ülesanne, aga saime hakkama. Seejärel kiirustasime Saaremaavalitsusse, kust väljastati surmatunnistus. Tõnise naabrinaine e märkis, et kiirabi viis Tõnise juba pühapäeva hommikul haiglasse. Huvitav, kas Kuressaare haigla kiirabiarst ka midagi ette võttis või ehk ei olegi Saaremaal pühapäeviti haigestumine ette nähtud? See on seni saladus. Mitte Kuressaare, vaid tõeline suressaare. Koju tagasi jõudsime õhtul kella 10-ks. Kontrollisin, kas ema on rohtu võtnud. Selgus, et ei olnud ja andsin talle regulaarse annuse tablette. Panin küünla põlema ja jõin pudeliporterit. Tõnis oleks saanud jaanipäeva paiku 52 aastaseks. 30. märts tõusin kell seitse, null null. Keetsin omale kohvi ja hakkasin seejärel Saaremaalt toodud külmutatud mustsõstardest mahlaurutama. Kütsin ahju ja panin malmpotiga liha sinna küpsema. Vaatasin üle saabunud e-kirjad. Neist üks oli oluline, teised niisama teated avamistest, ettekannetest, koosolekutest, näitustest ja filmidest. Tarmo tõi postkastist ära paberkirjad. Esimeses teatati jäätmevedaja vahetumisest Harku vallas ja kohustuslikust liitumisest uue prügiveoteenusepakkujaga. Mis mõttega ma siis üldse prügi sorteerimine, seda jäätmejaama viin, kui jäätmete tekitamine on kohustuslik? Teisega tuletati mulle meelde, et ma kindlasti täidaksin ära tervise arengu instituudi poolt saadetud küsitluse ankeedi. Kaks nädalat tagasi saadetud ankeedis küsiti, mida ma söön, kui palju on ja kui palju suitsetan. Päriti kehalise aktiivsuse, haiguste ja tervisehädade kohta. Kolmas teade oli töötuskindlustuse määramise kohta. Raha pidavat laekuma viie päeva jooksul. Tore on. Õhtul kella kuueks läksime kumu auditooriumisse Sulev Keeduse filmi varesesaare venelased esilinastusele. Kokkuvõtvalt saab öelda, et päris masendav lugu umbkeelsetest Jahüllatutest 21. sajandi Eestis. Võsa-Petsi kunstiline ja intelligentsem variant. Kodudele ostsime Selverist valge ja punase veini. 31. märts enamiku päevast veetsin voodis ja lugesin Andrei Ivanovi romaani Peotäis põrmu. Tekst ei olnud tonaalsuselt kuigi palju rõõmsam kui eilne keeduse film. Samas oli hea üle hulga aja lugeda raamatut, mis ei ajanud und peale. Teatud koguses ja distantsilt ei ole mul peret Belkinite, lollide ja idiootide vastu mitte midagi. Parem on muidugi, kui nad raamatukaante vahelt minu ellu ei astu. Esimene aprill magasin kella üheksani. Hommikupoolik möödus tühja-tähja ka tegeledes veidi koristamist kokkamist. Laisklemisteravitsemist. Ühtegi aprillinalja ka kellelegi ei teinud. Tarmo proovis mind korra haneks tõmmata, ajas silmad rõngasse suunas näppu põrandale, millega osundas koer nobe olematu julga suunas. Näe junn. Ma ei läinud õnge. Ülejäänud pool päeva möödus lambarümba ootuses. Naabrinaine oli kuskilt Läänemaa kandis tellinud lambapool lihakeret nende perele ja pool meile. Möödus tund. Teine kolmas, ei midagi. Õhtuks selgus, et lammas täna ikkagi ei saabu. Mees, kes pidi lamba veristama, oli tsüklisse kukkunud. Õhtul pean saatma ühe pikema e-kirjas, aga võin sellega esmaspäeva hommiku peale veeretada. Ilmselt veeretangi. Teine aprill akna taga õues on paks lumi, on esmaspäev ja mul polegi vaja tööle minna. Sellest hoolimata asusin usinalt helistama ja olulistele kirjadele vastama. Tunnike sebimist ja valmis. Seejärel käisin autoga linnas Õismäe postikandekeskuses emale adresseeritud tähitud kirja järel ja saatsin ära veel minu kätte jäänud viimased Alar Paulseni kunstihoone galeriis näitusel olnud tööd. Sotsiaalkindlustusametist oli saadetud suunamiskiri rehabilitatsiooniteenusele. See tähendab, et mingid inimesed hakkavad enamasti paberite alusel uusi pabereid täitma, et selgitada välja, kas minu 74 aastane ema, kellel on üle 50 aasta psüühikaga rasked jamad kes on aastas kaks, kolm või neli korda haiglas kes on sageli maniakaalses eufooria, seesama palju depressioonis. Kas ta tegelikult ikka ka vajab hoolekandeteenust. Kirjas seisis, et vastavalt kehtivale korrale tuleb rehabilitatsiooniteenusele registreeruda 21 kalendripäeva jooksul. Muidu muutub paber kehtetuks. Head kirja kohe lahti tegi. Seejärel käisin korraks aiakaupade poes, ostsin kurgi, nuikapsalehtpeedi-porgandi-basiiliku ja lõvilõuaseemneid ning külviturvast. Rocca al Mare bussipeatusest, võtsin Tarmo auto peale ja veeresime kodu poole. Õhtul olin ikka veel natuke pere Belkini ja ta tuttavate mõju all. Kolmas aprill. Lund tuli veelgi juurde, mis tähendab, et juba mitu päeva ei ole olnud võimalik teha aiatöid. Ja redise külvamine nihkub edasi. Pärast lõunat sain halli auto remondist kätte mootoririhm, tihendid, mufid ja muud sellised jubinad, mis kõik kokku koos töörahaga maksid üle 600 euro. Igatahes sõidab vana hall peale sassi käest tulekut taas kenasti nurudes. Naabrinaine Ada helistas, tahtis kala järele minna. Sõitsime poe juurde ja ostsin sealt kaks kilo värsket kilu. Keegi Viimsi kandi venelane, paar korda nädalas pirukakärust, värsket ja suitsutatud räime ja muudki kraami. Praadisin kolm pannitäit ja ülejäänud tegi Tarmo Chevičeks. Son toorelt vürtside köögiviljade ja laimimahlaga marineeritud kala. Aga tema teeb seda peaaegu alati ilma oliiviõlita, mis ei ole minu arust õige. Õhtul jäin varakult magama, hoolimata sellest, et kõrvalt kostusid hüüded. Messi murdis jälle läbi antigi kollane ja juba teine penalt. Neljas aprill. Kolmapäev. Täna on Tõnise matused. Kuigi teda ei maetavaid, tehakse tuhaks, on need ikkagi matused? Tuvastamisteenus kõlab ikka päris võikalt, või mis? Hommikul kütsin ahju ja keetsin kohvi. Kell 12, null null hakkasime linna sõitma. Leinatalitus algas pärnamäel täpselt kell 14. Null null. Kabeli ooteruumis oli näha uste kohal asudab loo. Nii nagu pangasaalis või trollibussis, kus antakse kliendile teada, millisest uksest siseneda. Või millises peatuses väljuda. Meie väike 20-st inimesest, peamiselt Tõnise sugulastest. Mõnest Tarmo sõbrast koosnev seltskond sisenes kabelisse ja poole tunni pärast oli talitus läbi. Matusetalitaja vajutas lülitit ja Tõnis langes tasakesi põranda alla. Meie liikusime kabeli kõrval asuvasse söögituppa et kombe kohaselt peielauas istuda. Tabloole ilmus Tõnis Tedre nime asemele uus nimi. Viisin Tarmo ja tema sõbrad Kalma sauna. Tarmo tütre Laura viisin laagrisse ning veerisin vana halliga jälle kodu poole. Nädal algas surmaga ja lõppes matusega. Nüüd on veel ainult pulmi oodata. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Liivika Ludwig ja Urmas Vadi, päevikut pidas Sigrid Saarep. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.