Pastelsed puhaste nappide joontega visandatud maastikud, mäed, üksildased, puud, õied, peened jooned, hallilsiidil piklike pilte, moodustamas. Väikesed naised kui portselannukud, roosakad, kirsiõied, siitki manadel, mähised, samuraid, oma kummaliste soengutega. Miniatuursed aiad, kus miniatuursed Nad viivad üle miniatuursete, tiikide ja igal pool muul kivil ning õuel on oma tähendus. Unistuste ja kujutluste jaapan. Midagi on loodetavasti unistuste ja kujutluste Afganistan alles kuid nähtud filme ja loetud raamatuid uskudes tundub küll, et sellest kaugest maast läheb mõndagi tõlkes kaduma. Mäletate, oli üks film tõlkes kaduma läinud pikk ja tundub, et kohati lausa vihane jaapanikeelne jutt tõlgitakse inglise keelde ühe ainsa lühikese lausega. Päris palju Jaapanist läheb lääne inimese jaoks tõlkes kaduma, pigem jõuabki temani vaid pinnavirvendus, sest meie maailma lihtsalt nii erinevad unistuste ja kujutluste Jaapanit otsides põigakem seekord vanasse keisrilinn Kyotosse. Kuigi on karta, et see põigegi jääb kahjuks pinnavirvendus, eks ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja alanud on. Lapsepõlvelilled raadio seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust jaapani traditsiooniline muusika on õhuline ja õrn ja puhtalt välja joonistunud, nagu tundub, olevat ka jaapani traditsiooniline kunst nende kaugete, nii eriliste saarte varaseimad. Eks elanikeks on peetud ainud esivanemaid. Ainud olid Jaapani saarte oletatavad põlisasukad. Raamat ütleb, et alates viiendast või neljandast aastatuhandest enne Kristust oli seal Madriarhaadis elavate küttide ja korilastena poliitiline Jomani kultuur. Sellest ajast on teada ka kõige vanemad kunstiesemed kaunistatud savinõud Jaagultuslikud, inimfiguurid, toogud. Ja vaatame, mida on jaapani kunsti kohta öelnud, heaks abiliseks jäänud Voldemar Vaga oma üldises kunstiajaloos. Jaapani kunst on arenenud kogu aeg tihedas sõltuvuses Hiina eeskujudest ja on kaudselt saanud mõjutusi ka Indiast kuid on oma üldilmelt, vormi valikult ja tehnikalt siiski väga omapärane. Mate osa, kui Hiinas etendab siin dekoratiivne element, ühtlasi valitsevad jaapani kunstiteostest puht käsitöö mõttes suurem osavus ja peenus. Ja arhitektuuri kohta ehitusmaterjalina tarvitatakse Jaapanis peamiselt puud. Väärtuslikumad jaapani ehitismälestised on sakraalsed kütused peamiselt budistlikele. Kultusehitistele on iseloomulikud seintest kaugeleulatuvad tihti mitmekordsed kõverad tused. See motiiv on laenatud Hiinast. Kaunistuste poolest on vanemad ehitused võrdlemisi lihtsad. Hilisemal ajal kasutatakse aga hoonete kaunistamisel juba tihti maali, skulptuuri ja metallist kaunistusi. Oluliseks peetakse ehitiste kooskõlastamist ümbritseva maastikuga lihtsamad kui budistlikud kultusehitised. Anžinto templid jaapani ehitustele on tüüpilised monumentaalseid suurtest palkidest väravad. Nii kirjutab Voldemar Vaga oma üldises kunstiajaloos. Jaapani saared ei jäänud kauaks isoleerituks. Arvatakse, et juba neljandal või kolmandal sajandil enne Kristust saabusid siia Aasia mandrilt pärinevad hõimud, kes tõid kaasa, mis neil kaasa tuua oli niisutuspõllunduse karjanduse, metallitöötlemise algeid. Peagi hakati kasutama rauda suurest hulgast juba meie ajaarvamise alguses tekkinud hõimuliitudest osutus viienda sajandi teisel poolel tugevaimaks tõmmata. Selle liidu valitsejad said peaasjalikult Korea vahendusel mõjutusi Hiina kultuurist. Hiina kirjaviis näiteks ja budism tulid niimoodi Jaapanisse ja valitsejad võtsid endale tiitli Tenno. Taeva kuningas. Taeva kuningas ka ammu oli jaapani valitsejate reas 50. tema ema pärines kuninglikust suguvõsast. Kamm oli aktiivne ja uuendusmeelne valitseja, tema aeg oli aastatel 781 kuni 806. Jaapani pealinn oli dollannaras ja niinimetatud Nara ajastut on peetud jaapani kultuuri esimeseks õitsengu ajaks. Kuid narrast oli kujunenud ka budismi keskus ja aastal 784 otsustas keiser kammu oma pealinnana pärast ära viia. Selle kavala sammuga tahtis ta naera budistide juhte riigi poliitikast eemal hoida, sest budismi templid ning nende mõjuvõimsad valitsejad jäidionaarasse keisriga muu kolisema pealinna nakaoogasse. Kuid see otsus tõi hulga õnnetusi kaasa. Nii vähemasti arvati ka suur uputus, mis pool linna üle ujutest pidi pealinna üleviimisega seotud olema. Aastal 785 mõrvati uue pealinnana kaoga peaarhitekt kuninga soosik Vutšivarano Danetsugu. Aeg oli keeruline ja raskerahvas oli ärevil ning armee kandis lahingutes kaotusi. 789. aastal oli riigis üldine näljahädahaiged, inimesed ummistasid pealinna tänavaid, rahvas keeldus armeesse astumisest ja töötegemisest. Keiser kammu pidi jälle oma pealinnaga ära kolima. Jaapani uueks pealinnaks sai heian, kio linn, mis praegu geoto nime kannab. Jaapani rahvas oli riiki tabanud ebaõnnest ja suurtest muutustesse segaduses, kuid 794. aastal alanud jaaniajastul läksid asjad juba paremini. Sellel ajastul arenes jaapanis aristokraatlik peenkultuur, mille valvuriteksaid samurai sõdalased see oli. No teatriteetseremooniate ja lilleseadete ajastu. Uus keisrilinn oli ehitatud selle põhjaosas paikneva keisrilossi ümber. Linna mõõtmed olid umbes neli korda viis kilomeetrit 85 meetri laiune. Peatänav Susa koolsi eraldas kaht linnaosa. Need olid saagioja. Huugja ajamisel oli järgitud täpse sümmeetria põhimõtteid. Iga tänavial lee, müüride ja vallikraavide vahel ristus teisega. Täisnurkselt jaapani traditsiooniline arhitektuur uues linnas oli rikkalik ja värvikas. Turuplatsid ja müügipaigad. Siin olid suurimad kogu riigis. Igalt poolt toodi kaupu seal pealinn. Siia kogunesid jaapani parimad käsitöömeistrid, ehitajad ja oskustöölised. Valitsushooned ja keisripalee seisid heiancyo põhjaosas. Siin oli riigi poliitiline keskus. Siin tegutsesid Jaapani valitsus, kõrgemad sõjaväelased, Jakei serise. Tallinna naerast uude linna heiankioosse suuresti selleks, et väheneks budismi mõju jaapani riigiaparaadis ja valitsuses. Ometi suvepalee ja esimeste uue linnatemplite ehitamisel on just Hiina budistlik arhitektuur tugevasti mõju avaldanud. Jaapani arhitektuuri on ka puu ja paberikunstiks kutsutud, mis tähendab, et ehituste habras ilu Pole kuigi vastupidav. Suurimad vaenlased on, tuli tuul ja lumi. Kosha imperaatori paleed Jancoos hilisemas Kyotos ümbritses kõrgem. Mul olid vall. Selle pikkus põhjast lõunasse oli 450 meetrit ja idast läände 250 meetrit. Välisoli kuus väravat. Peaväravat kutsuti Kendreymon. Palee on niisiis ristküliku kujulise põhiplaaniga ning võtab enda alla ligi 110000 ruutmeetri suuruse ala. Siin asuvad tseremoonia, maania saal, žessinud n palee seeria tenn, alaline palee, tsoone Kosso ja väike palee koogossa. Ja muidugi on neil kõigil elegantsed, ülespoole keeratud servadega katused, mis on nii traditsioonilised ja tuttavad kaugete idamaade budistlikus arhitektuurist katustes kõrvad pididki just säärased olema, nimelt kõik salaja mööda katust maa poole libisevad deemonid heideti sellistelt ülespoole hoidvatelt katuseservadel taas kõrgustesse tagasi. Ta keisripalee ümbrust ning palee enesepõrandaid saab muuta kerge vaevaga saab sinna ehitada treppe, terrasse, luua isteplatvorme vaateplatvorm, sõrme ja esinemislavasid. Siia saab põrandatestes tekitada poodiumi austusavaldusteks või pühaks tseremooniaks õhulisena tunduvast ometi tugevast sammastega. Puu väravast viib lai tee keisripalee pea trepini, mis on täpselt hoonekeskuses. Väga lihtne ja suursugune, on kõik ja väga värviline. Kui keegi ütleb keisripalee, kerkib euroopa inimese silme ette mõni vägevalt barokne ehitis või päikesekuningapalee versioon täis või lopsakalt kaunistatud rokokoo, olles jaapani vana keisripalee Kyotos kuulub teadagi hoopis teise maailma. Jaani ajastu pealinna õitse praegu on vana jaapani poeet ühe pilti loova värsireaga kirjeldanud brokaati põimunud looduslik segu pajuokstest ja kirsiõitest. Kirsipuid leidub muidugi ka Kyoto keisripalee ümber, kuid mitte igal pool. Käesoleval fotol seisab tseremoonia hoone sisinden lagedal maal, suur, imposantne ülespoole pöördunud katuseservaga väga lihtne ehitis. Nagu öeldud, jaapani puuehitised on haprad, eriti kardavad nad tuld ja Kyoto keisripalee põles maha ning ehitati uuesti üles tervelt 10-l korral. Hoonet ei ehitatud korda uuesti samasse kohta, kus ta seni oli seisnud, kuid alati püütide täika algsel kujul taastada. Viimati rekonstrueeriti Kyoto keisripalee aastal 1855 Jaapani keiserliku perekonna residents oligiotocožas kuni aastani 1868. Siis viidi riigipealinn üle uude kohta Tokyosse. Niisiis ongi ootal selja taga üle 1200 aasta ajalugu. Sellest ajast jutustab vana keisripalee jutustavad ka iidsed templid ja pühamud. Vanas keisrilinnas on rohkem kui 1500 budistlikku templit, kloostrit ja aeda paarsada shinta pühamat ning hulk ülikute paleesid. Paljud neist on eredalt ja rõõmsalt värvilised elami pühamu näiteks oma kordsete erinevas suuruses katustega kõigele ääred toredasti ülespidi. Katused on rohelistest kividest ja ornamentidega ääristatud one puusambad. Katusealuste väikeste ruumide nikerdatud rõdud ja kaunid viilud ning peenelt lõigatud kaunistused on säravalt kollased, vähene, nähtav seina pind lumivalge, kaugele ette ulatuva katuse all. Puu sammastiku ees ripuvad peas piltidega ehitud väikesed pärnad, nagu puhas tip-top, korras mängumajake. Keiserliku Skaid suure villast Kyoto lähedal pole puunikerdusega ornament. Siin on jaapani lihtsus ehk juba äärmuseni jõudnud. Vilja laskis seitsmeteistkümnendal sajandil ehitada prints Toshi hiito ja peamine kujunduselement villaruumides on põrandale laotatud magamismatt. Mida suurem ruum, seda rohkem. Mate fotol on näha, et villa koosneb mitmest osast. Iga järgnev otsekui kasvaks eelmisest välja ning seisaks astme võrra madalamal. Seitsmeteistkümnenda sajandi alguses laskis keiser komisono keisrinna tofocumaanijakski autosse onja palee ehitada. Praegu seisab samas kohas juba 1867. aastal ehitatud palee, mille keiser Comey laskis rajada oma abikaasa, keisrinna eshouja. Armastuse templi Dash Mahaaliga seda paleed võrrelda ei saa ja pole mõtetki. Kõik lood on erinevad, aga uurigem pisut lähemalt siiski keisrinna ja kunstide patrooni tofu komaani lugu. Seitsmeteistkümnenda sajandi Jaapanis valitsevatest sõjaväelastest kalannidest oli tähtsaim rikas ja mõjuvõimas Tokugawa perekond, kes kolis tollasest pealinnaski autost praeguse Tokyo kohal paiknevas seedosse. Algas rahulik, stabiilne ja patriarhaalne Edo ajastu, kus naiselikud voorused võisid avaldada vaid abielus. Naine pidi ustavalt teenima oma meest ja selle perekonda. Neiud pandi teinekord juba 15 aastaselt mehele. Abielu korraldasid noorte vanemad, naisel polnud seaduslikke õigusi ja ühest paigast teise rändamiseks pidi luba olema. Tollal oli ideaalne naine, alandlik, vooruslik, kuuletuv ja vaikiv, siis enam-vähem nähtamatu vari oma mehe perekonna majapidamises. Kuid ometi leidus ka noil aegadel küll vist väheseid, kuid siiski selliseid naisi, kes rase rolliga piirduda ei tahtnud. Üks selliseid oli edurežiimi teise juhidocagava Iideetaata Artov koman kelle kohta säilinud kirjadest päevikutes ning teistest ajaloo ürikutes õige palju viiteid on leitud. Trafoga man pandi tema isa tahtel juba 13 aastasena mehele vana pealinna Kyoto keisrile komisjon noole kuigi viimane olnud alguses selle abielu vastu. Kuid see olnud tugeva Tokugawa klanni esimese juhi tofa kommuuni vanaisa kindel soov, et nende suguvõsa ühineks keiserliku suguvõsaga tofu, kommuuni ja komisjonaa pulmad olnud nii uhked, et neid loetakse veel täna Päevalgi Jaapani ajaloo kõige märkimisväärsemate sündmuste hulka. Tuva klann sai selle sündmusega kõigile oma rikkust ja mõjuvõimu demonstreerida. Lisaks rohkele rahale antud Tohvikum Taanile kaasa tohutu veimevakk sadu eri suuruses kulla ja hõbedaga kaunistatud lakitud laekaid, rõivaste ja ehetega Palo ürikutes on jutustatud uhkest rongkäigust ja imekaunist tõllast, millega noor tofocum on oma keiserliku abikaasa Kyoto paleesse sõitis keisrinna ta Focumoonist saanud kunstide patroon Aidanudki ootasse, kaks uhket templit ehitada, rõivatööstust arendada palunud ka ise kauneid kangamustreid. Ja küllap alguses nende abielu vastu olnud keiser komisono ta omaks võttis kuidagi sinna jaoks ka omi ja uhke palee laskis ehitada. Selles palees peatuvad tänapäeval keisri, perekonna ja jaapani riigi külalised. Seal sai linnast areneva budismi keskus Jaapanis ning mägede jalamitele ehitati hulganisti uusi templeid, nii et 15.-ks sajandiks oli Kyoto siluett päriselt muutunud. Linn oli saanud hoopis religioossema ilme. Muutus polnud vaid väline, linnarahvas oli ka hoopis töökam ja hoolsam ja usina. Varem valitsuse heaks töötanud kaupmehed ja käsitöömeistrid said iseseisvateks ja kaitsesid üheskoos oma huve. Läänes ning Kyotos sai üks jaapani tähtsamaid linnu. Linna õitsengu lõpetasid 11 aastat kestnud laastavad kodusõjad 15. sajandi teisel poolel. Veerand sajandit läks sellest löögist toibumiseks, kuid linn oli oma endise jõu ja hiilguse kaotanud. Kyoto polnud enam riigi ühtne keskus, ka seeder et ligi kahe kilomeetri pikkune põldude ja aedade vöönd oli linna otsekui kaheks jaotanud. Muidugi ehitatigi oota taas üles ja veel uhkemaks, kui enne linna keskel rekonstrueeriti imperaatori palee ning uued lossid ja templid uhkeldasid oma kuldses säras. Seitsmeteistkümnendal sajandil elas linn täielikult taastununa oma uut elu. Nifitsiini piirkonda oli tekkinud isegi maailma suurim tekstiilikeskus. Kuid uus katastroof ootas juba ees. Uus katastroof oota sees. 18. sajandi algusest 19. keskpaigani pidi linn kolm suurt tulekahju üle elama. Viimane neist toimus 1864. Õnneks ei hävi pinud linn täielikult, kuid selle ülesehitamine võttis pikki aastaid. Lisaks polnud riigi elus hoopiski mitte rahulikud ajad, oli nimelt meil chi ajastu valgustatud valitsus, nii kutsuti keiser Mutsu hiita valitsus aastatel 1867 kuni 1912. 1867. ja 68. aastal tõi jaapani lõpetamata kodanlik revolutsioon kaasa hulga reform. Sõdaal seisused, kaotati kõik Läti ümber, halduskohus, haridus, sõjavägi võeti kasutusele Gregoriuse kalendris, Kunderi hakati raudteesid ehitama. Tekkisid esimesed poliitilised parteid, esimene euroopalik Ministrite kabinet võeti vastu põhiseadus ja tuli kokku riigi esimene parlament jaapanjastus kapitalismi kiire arengut P-le, nagu on tavaks öelda, kuid keisrikoda jäi ikka alles. Jaapani poliitilise elu keskus oligiootust Edosse Sis praegusesse Tokyosse nihkunud Kyoto elanikud tulite tänavatele, nad tahtsid, et pealinn ikkagi nende linna jääks. Kui aga ka keiser 1868. aastal Tokyosse kolis koos endise aristokraat saatja ja tähtsate mõjuvõimsate isikutega siis oli selge, et muutused on pöördumatud. Kyoto oli teadagi pettunud, kuid ajas selja sirgeks ja asus jälle kord tulekahjust laastatud linna üles ehitama. Mõnekümne aastaga saigi ootust juba kaasaegne linn, laiade tänavate, trammiteede Jamoodsamate ehitustega. Nüüd selles linnas elab edasi ka kogu tema 1200 aastane ajalugu kõigis vanades templites, pühamutes ja keisripalees. Ta on ikkagi keisrilinn kõigi oma traditsioonidega, mille hulka kuuluvad ka pidustused ja festivalid. 15. mail peetaksegi ootus kuulsat ai festivali, mida kaama festivaliks kutsutakse need pidustused alguse umbes 1400 aastat tagasi, kui jaapanis valitses keiser Qin Mei. Ühel aastal tol kaugel ajal ei tahtnud tuli põldudel kuidagi küpseda ja inimesed uskusid, et tegemist on jumal ka oma needusega. Jumala meeleheaks lasti kellukestega ehitud hobusel ringi joosta ja pikapeale sai vili põldudel ikkagi valmis. Sellise traditsiooniga peetakse lõikuspüha praeguse ajani. Pidustuse nimi, oi festival on tulnud sellest, et jumalatele ohverdati pelarkoonia õisi. Jaapani keeles olevat selle taime nimi, oi. Templit ja härjavankrit kaunistati pelargoonia lehtedega piduliku paraadi jaoks, millest osavõtjad kannavad kauneid traditsioonilisi rõivaid. Rongkäik liigub läbi linna ja osa vanast Kyoto keisriajastust on taas ellu ärganud. Terve juuli kestavadki joodosgiooni pidustused, needki on väga ammusest ajast pärit umbes 1100 aastat gaasi palvetasid inimesed, et lõpeks Jaapanit laastav katk ning iga maakond saatis kaasaskantava pühamu Shinseni templisse. Seda sündmust meenutatakse nüüd Kyotos igal suvel. Ka Kozamiidule festival on katku lõpetamise palvetega seotud palvetega kaasnesid tuled ja igal aastal augustikuu öödel söödetakse viiel mäeküljel ühel ajal kaunid ja kummalised tuledest kujundid. Mõned rohkem kui 100 meetrit pikad, miski suvele Po ööd unustamatuks. Meie ajastul, aastal 1895 pühitseti Kyotos 1100 aasta möödumist ajast, mil Jaapani keiser ammu pealinnaga tollasesse heani praegusesse geodosse kolis. Needki pidustused korduvad nüüd igal aastal. 22. oktoobri hommikul liigub pidulik rongkäik jaani pühamust Kyoto keisripalee juurde. Keskpäeval lähevad erinevate ajastute traditsioone ja kostüüme, esitavad rongkäigud läbi linna eani pühamu juurde gaasitunni pikkused demonia jooksul liigub 1000 aastat ajalugu tänapäeva jaapanlaste silme eest läbi. Aed oli tervenisti detailselt mällu sööbinud. Ta tundis seda nagu oma peopessa tantsakate nahkset otsekui läikima löödud lehtedega jämedat igihaljast, tamme keset aeda, puu Radesse põimuvaid metsviinapuu, väete vaadet, peahoone, hallist avarat muruplatsi ja laternat selle vastas, mis näidet lumesajuste õhtute nautimiseks. Iidse Pakoodiga saarekese aia tiigil. Olgu see tibatilluke põõsahakatis või väeti lillevõrse, mitte midagi ei olnud siiani aeda juhuslikult sattunud. Nii kirjutab juukjamishima oma raamatus pärast banketi. Ehtsasse jaapani aeda ei satugi vist midagi juhuslikult ka vana keisrilinna Kyoto miniatuursete scalio aedades pole mitte midagi kusliku. Nende kujundus on täpne, sentimeeter haaval läbi mõeldud. Need aiad pole läbijalutamiseks, nad on vaatlemiseks, nagu vaadeldakse skulptuuri või maali. Mul pole olnud õnne näha jaapani aeda Jaapanis ja ma ei tea, kuivõrd Euroopasse kujundatud jaapani aedadesse uskuda võib. Karta on, et suur osa päris Jaapanist ehk meie eest varju, see on lihtsalt erinev maailm. Aga Monaco vürsti oli kindlasti jõudu palgata oma väikesesse riiki loodava jaapani aiakujundajat, eks jaapanlastest asjatundjaid. Ning see miniatuurne aed on mõju ja mõtlik ja kaunis. Ja sa ei hakkagi selle üle pead laevama, kas ta nüüd on ikka niiväga ehtsalt jaapanlik ning toob ta ikka esile kauge idama iidse kultuurisügavused? See pole lihtsalt oluline, sest sina, kes sa õnneliku juhuse tõttu säärase ime sekka oled sattunud ei tunne kauga idama iidse kultuuri sügavaid tarkusi ning ta kamaid. Sul on siin lihtsalt hea olla. Sel päeval pole päikest. Aia rohelus pole ere, kuid ta igav varjundirikas, kohati hõbedane madalad jaapani männid ning õrnad lehtpuud, mille nime sai tea, peegelduvad väikeste tiikide liikumatul veel eri suurustes kivid. Ühes tiiginurgas moodustavad Tony ühenduse võib-olla nende asendil ka mingi tähendus. Kive, suuremaid ja väiksemaid, kõikjal väikesed vanad kivid piiravad muruplatse kive, seisab rohul õitsvate põõsaste kõrval ning puude all olete piiretega hallist kivist sild viib üle tiigi kuid üle kitseoja viib ja kitsas punane kaarjas puusild. Su ümber on valgeid, madalaid kaunistatud sambaid ning lihtsaid halle sambaid. Kahel pool jalgteid kasvab mitmest kihist taimi rohi ja lilled, põõsad ning puud. Kuid mitte liiga palju ja mitte liiga lopsakalt. Ka õisi. Punaseid, valgeid, kollaseid pole pealetükkivalt palju. See on jaapani aed, madal, habras ja puhas, mitte midagi liigset ega juhuslikku.