Tänases saates teeme lühikese ülevaate Põhjamaade keelpillidest, mitte kõik neist ei ole just põhjamaist algupära. Sageli on nende hulgas ka hilisaegseid, vabriku pille, aga kõigil neil on oma koht. Põhjamaade rahvamuusikas ei ole pill see, mis asja määrab vaid muusika, mida sellel tehakse. Esimese ja meile tuttava emana kuulame kannelt. Kandlelevialana teatakse peamiselt Läänemere idakaldaid ja põhjavenet. Eriti Soomes ja nüüd ka meilgi on jälle levimas vana viiekeelne kannel. Rahvapilliuurija Hannu saha kaustise rahvamuusikainstituudist mängib meile karjalast pärit Konewitza kirikukelli. Vähesed teavad, et ka Norras on oma kandletaoline pill. Selle nimi on lange. Leicpillil on üks viisikeel ja kolm kuni seitse saarte keelt, mis kõlavad viisi keelega, unisoonis, kvindis või oktaavis. Viisi keele all on lühikesed puuliistud, mille vastu keel lühemaks vajutatakse. Üle kõigi keelte tõmmatakse puupulgaga. Kui eesti rahvatraditsioonis näiteks ei võinud naised üldse pilli mängida ja pillimängijat naist peeti hukkaläinuks, siis langeleidki kohta kõnelevad juba paljud seitsmeteistkümnendas sajandi kirjalikud teated peamiselt naismängijatest, mis ajaviite ja tantsupilli puhul pole just tavaline. Veel 19. sajandil oli langeleid populaarne üle kogu Norra. Nüüd on katkematu traditsioon säilinud vaid Valdressi maakohas. Aastal 1908 sündinud Margit väita kun Hild kaard mängib nüüd hallingi viisi. Esmaspäeval ja teisipäeval istusid neiud ketrama. Sal Moodycon ehk moll pill võeti Norras ja Rootsis kasutusele möödunud sajandi algul, et ühtlustada koraaliviise, millele rahva silma pillita mängimisel tegi oma rahvapäraseid keerutusi ja kaunistusi juurde, muutes vahel viisi tundmatuseni. Moll pillil on ainult üks keel ja selle all Kriski laud Kelvajutati vastu Kriski laude tõmmati siis temast poognaga üle. Iga Grifi lauas helkoli tähistatud noodinumbriga ja pilliga käis kaasas samasuguste numbritega noodikirjas laulu raamat. Nii said mängida ka vähese muusikalise haridusega inimesed. Aastal 1894 sündinud Nils Bengt son flake päri, õppis mollpilli oma emalt ja mängis oma eluajal igal hommikul ja õhtul kuulame temalt Taali Jeesus lubamindit kaalustada. Üheksateistkümnendal sajandi algul peeti kodanliku seltskonnalaulu saateks lugu kitarrist. Sajandi lõpul sai ta vaimuliku ärkamisliikumise lemmikpilliks. Rahvalikud vaimulikud laulud on lihtsa harmooniaga ja enamasti masooris. Kitarri saatel laulsid peamiselt naised, meestele jäi pulmades tantsuks mängimine. Kitarri ei peetud mehelikuks. Tilda ja Kersti Blomkvist, Kaagnefist laulavad nüüd vaimuliku laulu Kristuse Kalju on kindlus. K 19. sajandi lõpul pool tööstuslikult tootma hakatud akordsitreid said populaarseks peamiselt naiste hulgas. Neil olid olemas tavalisemate helistikke kolmkõla akordid ja nende saatel lauldi rahvalikke vaimulikke laule. Aga kama, ballaade, kes Vormsil käinud, on kindlasti kuulnud Marja müürmani selliseid Citrisaater laulmas. Meie aga kuulame täna Põhja-Jämtlandi süles kasvanud Tüüra Karlssoni, kes laulab ballaadi kahest põhjamaa kangelasest. Tar Jalmar, Emmbeen, Eeenne, Järdaali pinnerrüütaatori, varvel kommen, vaar veel. Toori minnes luud käes ning Ardi Moniendu men Küloodroneemi ümartorniliine. Viiuli tõid seitsmeteistkümnenda sajandi keskel põhjamaadesse õukonnas liikunud võõramaised muusikud. 18. sajandil toimus aga viiuli tõeline võidukäik, sest sellel pillil olid paindlikumad ja mitmekesisemad võimalused kui ühelgi teisel senisel. Järgmised kolm viiulilugu esindavad täiesti erinevaid mängustiile. Ret viiki, pillimees, Peeter-Erik Eriksson mängib ühe poolska nii sistanzulu. Aga mängukoht pole mitte tantsuõhtu, vaid ta oma kodutantsurütm on olemas, aga põhiliselt tuleb esile tasane ja hoolikalt joonistatud viisi muster. Kutseline viiuldaja ja muusikaõpetaja Mauno Järvela Soomest kaustiselt mängib kontsertloona ühesterbotteni polska, mille ettekandes võib kuulda kunstmuusikale omaseid jooni. Taani pillimees levi Vilssen mängib siinjuures aga just tantsuks. Tantsurütm on põhiline, poognatõmme on seetõttu toorem ja pillihääle tugevdamiseks tõmmatakse vahele akorde. Norras on väga armastatud Harding seee ehk hard angerviiul. Sellel on viiulist kummeram gaasia põhi, niiet toda tavalist viiulit nimetatakse seal lamedaks viiuliks. Peamine iseärasus Harding veelel on aga nelja mängu keele all olevat resonantskeeled mida poognaga tõmmata. Mis aga mängu ajal kaasa helisevad, see teeb tämbri pehmeks ja mahlakaks. Harding Fele keelte häälestamiseks on ligi 30 varianti, mis erinevad maakonniti ja stiilide viisi. Vanim Harding veele on teada aastast 1651. Tuntalis pillimeeste peres üles kasvanud Knud püüen mängib nüüd ühe loo Jon Vestsessi järgi. Paljudest raamatutest olen lugenud, kuidas karja ealised poisikesed sigarikarbile või muule sellisele keeled peale tõmbasid ja jõhvidest vibuga seda mängisid. Selliste vaese mehe viiulite hulka kuulub ka puukinga viiul mis aga 18. sajandi lõpust alates põhjas koones üsna tüüpiliselt esines. Puugi Ingale pandi külge kael liimitud taas ja tõmmati keeled peale. Hääl oli Nasaalsem ja vaiksem kui päris viiulil, aga mängida ja õppida sai hästi. Tuntuim puuginga viiulitutvustaja Karl-Eerik Värnt Lundist mängib meile nüüd ühe valsi. Põhjamaade päris eripill on lõkkel harp enamasti paadikujulise kerega poognaga mängitav pill, millel viisi keelte lühendamiseks on pesades liikuvad puupulgad. Neil mängitakse nagu plahvidel rodo otsast, laiemad mängupulgad meenutavad võtit rootsi keeli nükel, millest siis ka pilli nimi. Enamasti on ka mõned saate ja resonantskeeled. Vanemad nükel Harpa kujutised on teada 15.-st sajandist, pill ise on aga ilmselt palju vanem. Justus, Ille ja Viktor Vikman resterby pruukist on koos mänginud lapsepõlvest peale neid kuuleme mängimas niinimetatud kontrabass nükel Harpal ühte õutringe meestemarssi. Eriksaalsestremon tuntumaid nükel Harpa mängijaid ja pillimeistreid tema mängib meile ühe Harbolska omavalmistatud Kromaatilisel pillil. Meilgi Lääne-Eestis tuntud Hiiu kannel ehk rootsi kannel on üks mõistatuslikumaid Põhjala pill mille leviala jookseb kitsad ribuna karjalast üle Lääne-Eesti ja keskSkandinaavia Shetlandi saartele. Seon poognaga mängitav pill, millel viis saadakse sõrmeselgi vastu keeli vajutades. Hääl on seetõttu vaikne ja kähisev, aga veel möödunud sajandi keskel oli ta meil vorm, siis täiesti üleüldine. Loodame sellest pillist veel ühe eraldi saate teha. Nüüd kuuleme aga Rauno Nieemise mängituna tantsuloo, mis pärit Karjala pillimehelt Fjodor paratsult. Oleme nüüd enamiku Põhjamaade keelpillidest kuulnud ja saadet jääb lõpetama Rootsi, Norra ja Soome rahvamuusika iseloomulik nähtus suur viiuliorkester. Rootsis tegutseb selliseid orkestreid ligi 400. Meie kuuleme Stockholmi Taalarna ühingu pillimeestelt Ühe Wooda polska.