Kultuuriga ja. Tere keskhommikust algab kultuuriga, jah, mille tänased teemad on järgmised. Luuletaja ja tõlkija Ain Kaalep pälvis elutöö preemia. Kolmandat korda toimusid väliseesti kirjanduse päev. Oskar kruusil. Valmis raamat Hella vooli vaest galeriis sammas saab tutvuda kaasaegsete inglite ehtekunstiga Eesti Rahva Muuseumis. Koduste asjadega. Veel kuulete sellest, mida pakuvad lähemad päevad muusikasõpradele ja millest räägitakse noorte teatriuurijate kevadkoolis. Stuudios on toimetaja Piret Pääsuke hetke pärast kõigest pikemalt. Möödunud teisipäeval toimus Tartus Ilukirjanduse majas luuleõhtu, mis oli ühtlasi austusavalduseks kirjandus, klassikutele jätkab Ago Pärtelpoeg. Klassikutel pühendatud luuleõhtu algatajaks on pangale fond Soomest ja fondi esindajatena olid kohal ka fondi esimees, kirjanik Lassi Nummi ning juhatuse liige, näitlejatar ridva Ahonen. Juba 1924. aastal asutatud Pongala fond annab igal aastal preemia ühele sugulasrahvaesindajale ja see määratakse kas soome kirjanduse vahendamise või nii-öelda elutöö eest. Eestlastest on varem selle auhinna saanud Lennart Meri, Viivi Luik, Debora Vaarandi, Minni Nurme, Jaan Kaplinski ja mõned teised. Seekord pälvis pangale fondi 39000 krooni suuruse elutöö preemia Ain Kaalep. Hiljuti ilmus ajakirjas luup nimekiri lõppeva sajandi suurematest Eesti luuletajatest, mille on kokku pannud grupp kirjandusteadlasi ja selles nimekirjas on Ain Kaalep elus olevatest luuletajatest igati auväärsel kaheksandal kohal. Palusin seda kommenteerida Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadurile Sirje Oleski. See tegi suurt rõõmu, sest laia publiku hulgas ei ole Kaalep niisugune väga armastatud luuletaja, sest Kaalepi luuletusi enamasti ei teata peas, nad on selleks liiga keerulised või liiga raskes värsimõõdus. Aga ometi, mida rohkem pigem aega läheb, seda enam tundub mulle, et Kaalepi roll eesti luulepiiride avardamisel või, või eesti luule niisuguse mitmekesisuse hoidmisel ja eesti luulemaailmatraditsioonis hoidmisel on Kaalepile väga oluline koht. Kaalep ise on alati öelnud, tema on ikka filoloog ja tema luule, sellega tema teenib eesti keelegeenius ja ta on autor, keda on tavaks nimetada nagu intellektuaalse luule esindajaks, mille kohta ta ise muidugi ütleb, et see on puhas jama. Aga kuna ta on nii erudeeritud inimene, Ta tunneb erinevalt väga paljudest nii antiikkultuuri, tema suur armastus on muidugi töötaja saksa kultuur aga ta tunneb ka idapoolsemaid, kultuure, soome-ugri asju, soome asju, ühesõnaga tema noh, niisugune maailmakirjandust, nagu tema ütleb tema maailmakirjanduslikus, horisont on Eesti kohta ikkagi haaramaid, mida mina üldse tean. Ja, ja sellepärast on tähtis, et tema niisugune filosoofiline või, või metafüüsiline või kohati isegi ma ütleksin, kristlik toon sellest tema luules. See on noh, niisugune ikkagi väga eripärane. Ja ja minu pika jutu mõte on selles, et Kaalep peaks ikkagi tegema seda, mida ta aeg-ajalt, et noh, on lubanud või mille üle ta meelisklenud tähendab välja andma oma kõikide luuletuste luuletus kogudest noh, niisuguse hea ise valitud valikkogu Kui nüüd vaadata veel korra seda nimekirja aastasaja parimatest luuletajatest, siis sai öeldud, et Ain Kaalep on elusolevate luuletajate hulgas kaheksandal kohal ja muidu siis kõigi luuletajate seas 21. kohal ja siit temast tahapoole jäävad ju ka veel väga mitmed nimekad inimesed, nagu Bernard Kangro ka Jaan Kross, Debora Vaarandi, Ellen Niit, Vaba isegi, Artur Watson August Alle, Juhan Smuul, et kuidas nüüd teie hindate? On see nimekiri siis ikkagi õiglane või, või kuidas on see üldse sündinud? Otsi nüüd niisuguses asjas õiglust või, või mis asi on kunstis õiglus või? Aga ma suhtun küllalt skeptiliselt sellesse päevalehe poolt veetud kampaaniasse sajandi 100 suurkuju, kuigi sotsioloogiliselt huvitav järgi saab aru, keda rahvas saab või on omaks võtnud ja rahvas on rahvas või Ain Kaalepile on üks luuletus, mille sa pead, nii et rahvas kõige loll rahvas on rahvas ja nii ongi. Aga selle konkreetse nimekirja initsiaator oli minu teada Andres Langemets ja ta alustas sellest, et ta palus kirjandusteadlastelt kriitikutelt, noh, niimoodi professoritelt kõigepealt 50 paremat eesti romaani tegid, seal oli mingi kümneliikmeline seltskond, noh niimoodi Harald Peebu, Maie Kalda, mõned nooremad ka hulgas kes panid siis noh, niimoodi eesti romaanid, kõik eesti romaanid ja, ja mis puutub oletajatesse, siis üksikluuletuste nii nagu asi ei läinud, seal olin mina ka hulgas, kui me neid luuletajaid valisime, vaid lihtsalt alguses oli jutt, et need on 20. sajandi autorid, aga nüüd lõpuks sai sinna ka tõesti päeva ja, ja ma ei tea, süüti kas keegi pani, võib ainult suurte nimekirja ta ei sattunud, noh, mina alustasin näiteks liivist, aga eesti luule on ju teadaolevalt ikkagi väga hea või see on üks Kaalepi tees, et eesti luule on parem kui eesti roosa ja eesti luule on täiesti maailmatasemel luule või õigemini, meil on autoreid marja Ungarist, kes alustab ka seda nimekirja. Ja, ja miks mitte Alver, Talvik või ka Paul-Eerik Rummo või Jüri Üdi Viiding või Hando Runnel või meil on autoreid, kes kui nad oleksid kirjutanud suures laialt loetavas keeles, oleks nende tähendus olnud palju laiem, tähendab luule, luule tõlkimine on omaette küsimus, seda võib tõesti küsida. Ain Kaalep, pilt, kes on pool elu sellele pühendanud. Ta on tõlkinud teiste rahvaste luuleti, mis sellega kaob, mis sellega juurde tuleb. Tõlgitud luuletus ta kuulub muidugi autorile, kui palju ta kuulub tõlkijale. Aga kui me jõuame jälle eesti luule juurde, siis kui ma seda nimekirja vaatan ja kui ma jälle Kaalepi peale mõtlen, siis tõesti mulle tundub, et Ain Kaalepi luule nüüd tagasivaatest alustas ju tema esikkogu ilmus 62, seal see jäi hiljaks poliitilistel põhjustel, ta ei saanud tükk aega oma oma raamatut välja. Aga seegi on väga palju aega tagasi, eks ju. Siis on ta kaasa teinud ühelt poolt Meie vabavärsilaine ja siis on tema ju kirjutanud peaaegu ainult Kesena antiik stroofides eesti originaalluulet ja siis ta on kirjutanud ka seee ja Rubaiisid ja mida muud, mida filoloogiatudengid peavad õppima koolis, aga tema peamine toon või mulje, mis jääb kui Kaalepit järjest uuesti üle lugeda, et on üks üks paremaid klassikalisi eesti luuletajaid, nii klassitsistlik kui klassikalisi, noh, mida kõik need kaks sõna ka meelde ei too. Ago Pärtelpoega on küsijaks ka kultuuriga ja järgmises helilõigus, milles tuleb juttu nädala algul Tartust Karl Ristikivi muuseumis peetud väliseesti kirjanduse päevast ja Ristikivi loominguteemalisest esseevõistlusest. Kodu-Eesti ja Välis-Eesti neid mõisteid on palju kasutatud, eriti kontrastne oli see vahetegemine nõukogude ajal. Nüüd, kui meie riik on taas juba kaheksa aastat iseseisev, on see piir kindlasti hägusamaks muutunud, kuid päris kadunud ta ka ei ole. Selle nädala algul koguneski mõnikümmend kirjandushuvilist Tartusse Ristikivimuuseumisse, et selle piiri olemasolu või siis kadumist teadvustada oma loomingust ja väliseesti kirjanikuks olemisest, rääkis praegu Ameerikas Floridas elav Elin toona, kes on tulnud paariks kuuks Tartusse, et lõpetada siin töömonograafia kallal oma vanaisast Ernst Ennost. Väliseesti kirjanduse päeva peakorraldaja on kirjandusmuuseumi teadur Rutt Hinrikus ja temal palusingi sellest ettevõtmisest ka lähemalt rääkida. Me oleme Ristikivi muuseumis korraldanud väliseesti kirjanduse päevi nüüd kolmandat aastat selleks, et teadvustada seda aega, kui Eesti kirjandus oli nii nagu Ristikivi väljendis mõeldud kahte harusse kasvanud puu ja me teeme väliseesti kirjanduse päevi tavaliselt kevadel, maikuus, sellepärast et teatavasti üheksandal mail 45 lõppes sõda ja see võiks olla see tärmin. See lähtepunkt, mis jagas selle eesti kirjanduse kaheks haruks Välis-Eesti ja Kodueesti kirjanduseks. Ja kaua aega ei teadnud, ei kirjanikud õieti, mis on paljudest nende kolleegidest saanud ja lugejad ei teadnud väga kaua, et on olemas väga suur Eesti kirjandus, mis oli eesti lugejatele täiesti tundmatu maa, sest väris Eestis teatavasti 50-ni tel aastatel kuni 60.-te aastate keskpaigani ilmus eestikeelset kirjandust ilukirjandust, eriti rohkem nimetuste arvu poolest, kui siin kodu-Eestis. Kas praegu saab ka eesti kirjandust ikka veel endiselt kaheks kodu- ja väliseesti kirjanduseks jagada? Ei praegu kindlasti ei saa enam, tegelikult on see ju kõik ikkagi üks eesti kirjandus ja praegu kaevaid väliseesti kirjanikud väga sageli Eestis, praegu on see kõik üks Eesti kirjanduskeele, põhilised lugejad on ikkagi kodumaal. Teie kasutate oma kõnes ka siiski päris palju väljendit väliseesti kirjandus. Mida te selle all siis mõtlete? Ma mõtlen neid inimesi, kes oma kirjutamist alustasid elades väljaspool Eestit ja kes ei ole kodumaale tagasi tulnud, aga mitmetel põhjustel, sest et pagulus võib kesta 10 ja 20 aastat, nii et oodatakse kodumaale tagasitulekutega, kui pagulane elab peaaegu kogu oma elu asukohamaal kusagil kaugemal, siis mingil hetkel, kui poliitilised põhjused ära kaovad, ei ole ta enam ju pagulane, vaid ta on eestlane, kes elab, kannatas Rootsis või kus iganes, nii nagu tänapäeva maailmas inimesed üldse elavad väga sageli teistes maades. Ja no väliseesti kirjandus on ju lihtsalt kinnistunud muiste eesti kirjanduse ühe haru, 50 aastasele eksistentsile. Seekordsel väliseesti kirjanduse päeval tehti ka kokkuvõte esimesest Ristikiviteemalisest esseekonkursist, mis oli suunatud Tartu koolide 11.-te klasside õpilastele. Rutt Hinrikuse hinnangul olid teemad valitud võimalikult õpilaslikud. Oli kaks teemat, üks teema puudutas valikuid kahe Ristikivi romaani põhjal, õpilane pidi valima kas rõõmulaulu rääkima sellest, et mida valib ja milleks teeb valikuid rõõmulaulupeategelane Tavituga all või teiseks pidi ta rääkima valikutest Ristikivi romaani nõiduse õpilane põhjal. Ja teine teema oli jällegi punktidega see teema oli, miks olin ma siin ja sellel sellel teemal tulidki huvitavamad esseed ja alapealkiri on suhtumisi reaalsusesse, Karl Ristikivi hingede öös ja edasi võis valida, et võrdlevat kas Hessen romaanis stepihunt Franz Kafka mõnestki, muuseas näiteks metamorfoos siis, mida tavaliselt koolides käsitletakse, või üks võimalus on lõpetada see teema niimoodi suhtumise reaalsusesse, Karl Ristikivi hingede öös jäljuis Kärli teoses Alice Imedemaal, enamasti nad piirdusid Hesse ja Kafka ka sest et see on nagu see lähenemine, mida koolides rohkem õpetatakse. Konkursile laekunud tööde hulgast valiti välja kaks parimat. Nende kahe parema töö juures mõlemad Hugo Treffneri gümnaasiumist. On märgatav selline Esseelik lähenemine. Ja see võib-olla oli põhiline, sellepärast et koolikirjandit nimetatakse viimasel ajal moes, nimetades seeks muidugi nimetusi, tee kirjandist, esseed veel alati ja nõrgemate töödega kipubki niimoodi olema, et SEE asemel kirjutatakse ümberjutustuse. Samad tööd on need, kus tõepoolest on võrreldud Laur Kaunissaare töös Ristikivi ja Kavkate ja Pille Leola töös on võrreldud suhtumist reaalsusesse Ristikivi hingede öös, Jessermooni stipi, hunte ja õpilased püüavad nagu valitud teoste põhjal arutleda küsimuse üle, et mis võiks olla eksistentsi mõte. Kuidas kangelasest siis eksistentsi mõtet on otsinud? Väljavalitutele on preemiaks on Ristikiviteosed, sest need olid niisugused tööd, kus me eriauhinda. Me mõtlesime väiksele rahalisele auhinnale, ei olnud põhjust välja panna võib-olla jäiga kirjutamiseni aeg lühikeseks. Aga järgmisel aastal, kui me siis püüaksime juba Ristikiviteemalise esseekonkursi Eesti koolides üle Eesti välja kuulutada, siis võiksid olla ka mõned rahalised auhinnad stiimuliks. Seekord on niisugune ettevalmistav konkurss. Jätkame kirjanduse teemal kirjastuse virgela väljaandel ilmus Oskar Kruusi raamat Hella vooli vaest. Selle esitlus Päeval Soome Instituudis oli esinduslik. Kohale oli tulnud kirjanduse asjatundjaid nii Ungarist kui Soomest. Kultuurikaja poolt viibis raamatu esitlusel mari tarand, kes enne autoriga vestlemist päris ühelt ja teiselt, mis poolest Hellavooli joogihuvi pakub? Kõigepealt jäi mikrofoni ette Aksel Tamm. Mind huvitab tema suhe plehtiga, kui ma selle suhtepõhjani jõuaksid, oleks mul väga hea meel ja see ei ole niisama lihtne, seal on väga kirjandus, seal on väga maailma poliitikat ja palju muud. Niidega golf. Mind huvitab eelkõige maisem fantosse mõisana, kelles ühinevad nii mõned erinevad tahud. Mida rohkem neid on, seda huvitavam on naine minu elus ja Helawool joogi, kuid oleks elanud minu ajal, oleks kindlasti, pakub mulle väga suurt huvi nii naisena, kirjanikuna kui üldse isiksusena. Naima Ella pooli, nii kirjanik, poliitik huvitav isiksus, vastuoluline isiksus ka. Ta ei ole mulle üldiselt lähedane, aga, aga on lähedane see koolitüdruk hella nendes oma Tartu mälestustes. No need on tõesti tavalise hingepõhja, mitte ükski tema muu asi ei ole sina mulle niimoodi. Oskar Kruus see töö Hella kooliõe elu loomingu ja kogu tema isiku uurimisega on teil ikka väga pikka aega kestnud. Jah, ma alustasin sellega 60.-te aastate keskel kui tehti Eesti akadeemilise kirjanduse ajaloo kolmandat köidet ja seal on siis ka minut hooli või käsitlus. Ja muidugi seda uurimist viis edasi, kui ma sain 68. aastal esimest korda sõita soove muidugi andsid materjali juurde, siis ka hilisemad Soomes käigud ja eriti suureks elamuseks oli Ella Pooli juubeli tähistamine 1986. aastal. Teie olete õige mees ütlema, nüüd kus see kaks mahukas piltidega huvitav raamat Helavooliast valminud on kelle oma siis hella Murrik hella voliagi on, on ta soomlaste oma või meie oma? No selle üle me leppisime kokku juba kuuekümnendatel aastatel minu ettepanekule, et ta on Eesti-Soome ühiskirjanik ja ma olen alati ütlen ja ütlen ka praegu, et meil ei ole mingit põhjust teda kinkida soomlastele sest ta on täisverd, eestlane oma sünni poolest. Ta on alustanud oma loomingulist teed eesti keeles, kirjutad näidendeid proosat eesti keeles, kuigi tema kuulsuse tõi küll just soomekeelne loominguperiood ja Soomes on ta muidugi siis rohkem levitatud ja rohkem mängitud. Aga ta on ka Eestis ikkagi väga tähtsal kohal olnud teatri repertuaaris ja mulle tundub, et oma hiilgeajal tähendab enne teist maailmasõda. Ta suutis isegi natuke tõrjuda kõrvale meie tippmeest. Raudsep aga kesta teie silmis. Kõigepealt on see, mida juba mainisite, väga menukat ja, ja maailma läinud näidendite autor. Kuidas paigutuvad sinna kõrvale need teised küljed, kasvõi see poliitiku osa ja kuna ma olen siin raadio esindaja on siis teatavasti hellalt vooliogi, on olnud ka Soome raadios tähtsal juhtival positsioonil teatada. Sellest probleemist on raamatus mitmel puhul juttu ja minu arvates kõige tähtsam on siiski tema kirjanduslik looming sest see on kõige püsivam ja kõige väärtuslikum ja selle väärtused ei tuhmu nii kiiresti. Teised tegevusalad on vast siiski lühiajalisemat tähtsusega, sest noh, äritegevusega sai ta palju raha ja sai ka omajagu kuulsust. Aga kui 31. aastal tema saeveskid läksid pankrotti, ehk ta ütles viisakalt, läksid pankade omandiks siis tuli sellele tegevusjärgule jällegi nagu vahe kätte. Ja see kõik kuulub juba rohkem ajalugu ja vaevalt enam seda suurt meenutatakse. Nüüd küllap rohkem meenutatakse teda kui poliitikategelast. Aga ta on selle vastu pidevalt huvi tundnud ja küllap mõned sammud on kiiduväärsed ja teised ehk jällegi mitte. Nagu head tunnustust on leidnud tema aktsioon. 1940. aasta algul, kui ta oma läbirääkimistega Stockholmis Alexandra kollanda juures ja teiste nõukogude liidu esindajatega saavutas vaherahu kiirema kehtestamise ja nii siis sellele sündmuste tõttu on teda isegi nimetatud rahuingliks. Tahtis sedasama aktsiooni korrata hiljem Soome jätkusõja aegu, kuid ta alustas sellega liiga vara, vasakult 42. aastal 42. aastal oli Soome veel vägagi võidukas. Karjala rindel oli kaugele Nõukogude karjalasse tunginud ja üsnagi ka Leningradi väravates põhjapoolselt tegi seda blokaadirõngast. Ja nii siis 42. aastal oli see idee vägagi ebapopulaarne. Ja õnnetuseks ka Moskva hindas olukorda nähtavasti mitmes suhtes vääriti pooli jõgi ei tahtnud tegeleda salakuulamisega. Tema juurde saadeti just salakuulajana Helsingi luure presidendiks määratud Kertu noorteva ja nii siis ka kisti voolijogi sellesse salaluureoperatsiooni. Kuna ta ühe öö andis oma jogela mõisas sellele salaluurajale varjupaika magamisvõimaluse ja ka hiljem oli ta veel kaks lühikest jutuajamist ja seetõttu siis hiljem oli küllaltki põhjust Ella pooli vangistamiseks ja Ella voli vastu olis kõige raskem süüdistus, et tema on siis tegelenud nagu riigireetmisega ja nii siis mõisteti talle eluaegne vanglakaristus. Juba sellest, mis te praegu siin rääkisite ja mida me varem teha. On teada, et tema elu oli pööraselt kirju ja huvitav praegu puudutasite poliitilise elu külge, aga ka tema isiklik elu, tema romantilised suhted, perekonnasuhted kõik need on nagu üks põnev film või, või romaaniga. Kui teie neid kirjutasite, siis Te ei loonud ikkagi peleti Tristikat vaid see on kõik dokumentaalne koguma värvikuses. Tema elulugu. Ja kas ma tegin neid hästi või halvasti, ma isegi algul kavatsesite Marta romaani kirjutada ja paar peatükki ka olemas aga siis ma otsustasin siiski sellise tavalise biograafia kasuks ja kirjutasin sellise noh, seinast seina, biograafia, nii et ma algan tema päritoluga peale lõpetanud tema surmaga ja tema pärandi hooldamisega, nii et soomlastelt päriselt nii suure ulatusega raamatut ei olegi, sest becalonela, kes on temast kirjutanud ka vägagi loetava raamatu olles sellise seelik käsitlusviisiga ja mitte kõiki ajajärk vaate üksikasjalikult, vaid mõnest libiseb küllaltki üle Ta on ju ise just nendelt nimetatud vangla aastatel kirjutanud kõik need omaenda elu mälestused, mida meilgi Eestis on avaldatud. Eestis on nüüd välja antud tema memuaaride kaks esimest köidet ja nüüd peaks tulema. On antud lubadused, tõlgitakse ka kolmas raamat, mis valgustab tema tegevust ärinaisena pealkiri ongi. Minust sai ärinaine. Tallinnas galeriis sammas on kuni viienda juunini võimalik imetleda inglise kaasaegset ehtekunsti väljapanekut pealkirjaga Making Connection loomast sidet tutvustab järgnevalt Kreeka Agrist ring. Kas see näitus on tulnud Suurbritanniast ja Kesk-Inglismaalt oleval olevast koolist, võib öelda need inimesed kõik on seotud Birminghami juveelikoolkonnaga ja mõnes mõttes on see kontakt sündinud rahvusvaheliste milleeniumi näituste omajagu. Ja omamoodi on selle kontakti nagu galeriile üle andnud Kadri Mälk ja galerii on edasi oma tööd toimetanud, millest ongi sündinud selline näitus, mis on jäänud ka meile kaheks hooajaks. Tavaliselt me teeme kahenädalasi näitu, siis on nüüd kuuajaline nähtus. Kuidas nüüd lühidalt avada seda projekti? Inglaste poole pealt vaadates on see kindlasti üks võimalus oma geograafilist areaali laiendada. Kuna Birminghami koolkond on just tuntud ja tema eripäraks on eelkõige tehnoloogilisus siis päris hea kontrasti eesti kunstiga just 90.-te aastate algul eesti metallikunst Akis lahti end teatud koolkondlikkusest. Ja läks nagu üle rahvusvahelise kunstitundlikule mängumaale. Materjalidest võib rääkida nii ühel kui teisel pool ja ehtekunstis räägitaksegi uutest jaa, tavatutest materjalidest palju, kuid erinevus on nüüd see, et inglased oma respekti ühiskonnaga ja teadagi traditsioonidest kinni pida, vanad säilitavad olulise koha just väärismetalli telelisanduvad kõik muud materjalid sinna aktsenti. Täna nüüd seda tehnoloogilist poolt võib vaadata väga mitmet moodi. Ühelt poolt Birminghami koolkond just püüab juurutada täiesti uusi tehnikaid, tehnoloogiaid eelkõige näiteks kompuutri tüüp pluss mida väljendavad kõige paremini ehk telli anti arhitektoonilised vormid, kus just ütleme, muster on viidud läbi kompuutri töötluse. Samas nad teevad ju ka katsetusi näiteks laseriga metalli töötlemisel ning samaaegselt on nad võtnud väga vanasid ja teistelt aladelt tehnikaid, näiteks normansseeri on võtnud tehnika araabia ja pärsia kultuurisfäärist ja selleks on punumise tehnika, vaiba punemise tehnika, kus tõmmatakse lõimed ja punutakse siis peale. Nüüd tema teeb seda tallis ja see punumise niit on katkematu tema vormi. Nüüd, kui näitusekülastaja vaatab, siis seal on see tehnika nagu väga hästi avatud ja näha, aga ehete peal ta viib selle väga filigraanselt tasandile. Ja muidugi enamus on väga efektne, hoopis teises suunas läheb jällegi Maria Hanson, kes võtab aluseks väga tugeva geomeetrilisuse. Aga see mängumaa, kuhu ta astub, on suhteliselt intrigeeriv. Ta on omamoodi teravmeelne, sest ta kuidagi loob ehte, mis on popilik, aga teiselt poolt väga ehtellitia tekitab kummalisi küsimusi. Mis ta siis on, kas ta on teie ees veel tema sõrmused on näiteks kõik kandilised. Tema kaelakeed, ehted on ise looduvad, kui nii võib öelda. Ühes otsas on kuul teises otsas mingi geomeetriline vorm ja nad on ühendatud trossiga, milleks on siis roostevaba teras? Nüüd kõige loodus lähedam ehk konventsionaalse on tegelikult Cheil Adam kes mängib mõnes mõttes just materjali osas küll alumiiniumiga, kutse, alumiiniumitöötlus, näiteks käe põrutki, nad meenutavad oma töötluse poolest natukene väga peened ja rafineeritud käiseäärt. Võib-olla kõige laiemale põhjale viib oma kunsti just diivan Alstvak kes tegelikult haagib järgi kogu ajaloolise tausta. Kuldmaskid pehmetest materjalidest käe ehted, mis kujutavad nagu pärga mentlikult välja joonistatud nägu. Ja tegelikult on sellised kummised, teiselt poolt see serveerimise viis, kuidas ta ehet esitleb. Näiteks kastikene, mis on täidetud vahaga ja seal sees on prossid esitletud need kastikesed on suletavad. Ja mingisuguse sellise materjali nihke ajel toovad nad sisse ka oma filosoofia. Ja just Birminghami koolkonna puhul võib nüüd öelda seda, et nad on üks nendest ehtekunstitegijatest, kes ehk ehtemaailmaliikumisi ütleme tehnoloogilises suunas mõjutavad ehk kõige rohkem. Aga samas nad toovad ka sisse selle oma ideoloogia, tähenduste muutumise, ehtekunsti muutumise millekski muuks. Ja ometi püsivad nad väga selgelt inimkehale lähedal. Need ehted on kantavad nad kõik enamasti, mis seal väljas on, kannavad nimetust sõrmus. Kaelaehe. Kuid see mängumaa mis ehtekunstkunstiks muutudes on võtnud, on hoopis teine ja samas ta ei ole nii haavatav, kui on praegune eesti kunstist. Kui juveelikunsti on suhteliselt elitaarne kunstiala, siis järgnevalt kutsume teid päris lihtsate ja igapäevaste asjade keskele ehk Liinaja David Bonetajevi näitusele kodused asjad. Sel nädalal Eesti Rahva muuseumis avatud näitusega käis tutvumas Hedvig Lätt. Eesti Rahva Muuseumis on avatud näitus kodused asjad ja siin on väljas David panetaajevi ja Liina panetajevi tööd ja meie taustal on imelikud helid nimelt näitus kodused asjad on perekond, panetajevi esimene ühine ülesastumine. Pildid joonistanud Vastseliina kõikkineetilised ehk liigutavad objektid on ta vidi poolt nii-öelda toimima pandud ja osa nendest ka tema enda idee ja kavandi järgi. Ja kõik need hääled on siin siis meil praegu kosta Eesti Rahva muuseumi kunstnik Jane Liiv ehk tutvustad lähemalt Näitust. See näitus on siis tore selline maalikunstniku ja füüsiku ühine näitus, kus on näha seintel suureformaadilised joonistused, mis kujutavad pereliikmeid, tavalisi inimesi, perekonda ja joonistustele. Taustaks on siis sellised huvitavad geneetilised objektid mis ja liikumise selliste helide ja rütmidega samuti viitavad igapäevaelule kodustele häältele. Siin kohe, kui sisse tulla, on tualett, nii et kui mööda minna, teeb sellist häält. Ehk tutvustad veel, mis siin näitusel on välja pandud. Siis on siin näiteks väga vahva objekt, on üks täiesti tavaline prügikast millest niimoodi hüppab välja nii-öelda ülekantud tähenduses selline suur nagu lillebukett, mis on tegelikult üks suur prügikott, mille peale on palju lilli kleebitud. Sest et kunstnikul oligi nagu selline vahva mõte, et miks ei võiks kõige tavalisemast asjast järsku midagi kummalist välja hüpata, midagi tavatut juhtuda. Kuna vahel on kasulik, kui tore mõelda, kuidas oma tavalises kodus järsku midagi ootamatut juhtuma hakkab. Meie seisame hetkel päevast päeva nii-öelda asja juures. Mida see kujutab endast? Siin on nüüd Singeri õmblusmasina osa, ütleme nii, mis väga-väga aeglaselt, aga katkematult harutab lahti pikka kootud vaipa, mis toimubki niimoodi päevast päeva päeva. See installatsioon on pandud pildi alla, pilt kannab pealkirja ema ja seal on samuti näha, kuidas ema harutab lõnga. Et jällegi selline kodune tegevus. Siin tiksuvad kaks Öelda sõrmust? Jah, see on pandud kaks abielusõrmust, kaks kuldsõrmust vaskpotide vastu niimoodi katkematult tiksuma. Selle geneetilise objekti nimi on duo üks eks ta võib jälle mingit sellist kodust perekondlikku asja meenutada, selle kõrval on kohe, eks perekonnapilt võib nii-öelda pere õhtulauas, selle peale on jällegi tavalised inimesed, aga ma tahaksin veel öelda, et Liina joonistuste juures ei olegi sageli see realistlik pilt. Kõige olulisem. Olulised on ka suured Baspartuud, mis on sageli mitu korda suurematki, kui, kui pilt ise too on siis suur paber, millele pilt on kleebitud ja mis omakorda on värvidega kaetud ja ülajoonistatud. Need on väga huvitavad ja annavad nendele port reedele ja mitmikport reedele väga omapärase kunstilise allteksti. Jah, siin on paar-kolm-neli portreed veel välja pandud. Siin on veel portreed õest-vennast. Aga kõigil neil on selline omamoodi lähenemine, et huvitavad taustad on ja tekivad erinevad alltekstid vaadates neid taustu ja pilte üheskoos. Lõpetuseks võibki öelda, et et huvitav on selline füüsikuja ja kunstniku ühine kunsti looming. Kunstnik võib läheneda asjadele üsnagi tehnitsistlikult ja füüsik jälle omakorda võib loominguliselt läheneda ja niiviisi tekivadki uued vaatanud pulgad, mis aitavad mõista võib olla sellise väärtusliku tõelist väärtust ja, ja tühiste asjade tühisust. Nüüd on kultuurikajas stuudiosse jõudnud Ivalo Randalu selleks, et tutvustada lähema aja muusikaüritusi. Täna-homme tehakse hooaja ametlikud lõpp kontsertid. Mäletatavasti kavandati sügisel need teha Eeerrzoga vaagnale pärist Nürnbergi meisterlauljad, kuid kavatsus luhtus nendega nüüdnegi võimsuselt alla. Jääklassiga mängib Tampere linnaorkester, mille etteotsa peatsine juubilar asus mullu peadirigendina. Laulavad sopran kirsitihane ja alt Brigitta Sven teen Soomest ning esitatakse teos Gustav Mahleri teine sümfoonia. Se teos polegi kantne mitte niivõrd oma vahenditelt ja ajas kestus kaheksa minutit, seda niikuinii, vaid eeskätt sisus. Üks teine filosoof muusikas nimelt Šostakovitši, on öelnud, et maaler tungis inimteadvuse salas pidesse. Teda erutasid kõige kõrgemad ülemaailmsed ideaalid. Ja nii ongi, teise sümfoonia muusikalised ideed on suunatud elu surma ja olemise mõte igavesele küsimustele. Viimastes osades omandab see otse müstilise värvingu. Kuid tervikus annab tõlgendada kui elu igavest ringkäiku, sünni, õitsengu, surma ja ülestõusmise taassünni igavest ringkäikudes. Estonias kuuleme Mahleri teist sümfooniat, niisiis täna Vanemuises homme õhtul. Huvid tav kava Bachihenderi Holsti sati mentersoni teiste töödest on kokku pannud Pirjo Levandi jääthambonist, Aabi Ausmaa meelt ning organist Juhani Rump. Panin Soomest. Esinetakse sellega teisipäeval Viljandi Pauluse kirikus ning kesknädalal Nigulistes. Mõlemal korral alustatakse kell seitse õhtul. Järjekordselt on Tartumaale tahetud rammi, reedel lauldakse Palamuse laululaval. Koori juhatab Ants Soots. Vabadussõjas Tartumaa, Jõgevamaa, no mis siis? Pärnu raekojas teeb temaatilisegava tšello läbi aegade kolmapäeval aaret tammesalu klaveripartii esitab Lea Leiten. Ning kavas on meil Bach, Schubert, Brahms. Ka see kontsert algab kell 19. Ja üks teine sümfooniakontsert ootab veel ees, neljapäeval Vanemuises ja reedel Estonias. Esineb järjekordselt Eesti-Soome sümfooniaorkester Anu Talijuhad. Seal jätkub nii-öelda temaatiline sari, kus kuuldud juba õhtu uriinis ja õhtu Pariisis tuleb õhtul Londonis. Kavas Britteni neli mere interruudiumi oopus 33 maha ja pasa kalja pärist peetel Craims. Ralph voogan Williamsi herilased, mis kõlas meil viimati ka mõned hooajad tagasi. Ning Edward Elgari marss number üks oopusest number 39 lisaks CBC tipploomingust tema meri. Pärast ligi kahe sajandi pikkust madalseisu algas inglise muusikas umbes sajand tagasi uusrenessanss. Selle alguse märgib Q Williamsil looming, samuti muidugi Elgari ja seda mõnevõrra varemgi. Kõrgtasemeni viis inglise algupärase muusika muidugi Priit teen. Siinkohal pole aga loengu pidamiseks koht ega aeg sestap nõnda deklaratiivselt lõpetada tanki ja ütlen hoopis seda, et Eesti kontserdi Amotatsioonid ja ütlen seda mitmes kord. Need annatatsioonid valmistavad oma sisukusega tõsist heameelt. Need on muutunud nagu maailma soliidsetele kontserdiorganisatsioonidel kombeks oma väikesteks raamatuteks brošüürideks, mida ei Heedeta sündmusjärgselt ära või pappkarp. Vaidmis riiulisse lükituna moodustavad omaette muusikaloolise, kogu teose mida ikka ja jälle huvitav ja tark on kätte võtta. Nõnda nüüdki, kus saame sisse ja ülevaate, mitte üksnes esitatavast aga Londoni kontserdielust üldse ja veel muustki. Seega teeb kohalviibimise temaks kui võimalused raadioülekandekuulamise. Niisiis neljapäeval Tartus ja reedel Tallinnas. Tänase kultuuriga ja viimases helilõigus kuuleme, millega tegelevad sel nädalavahetusel noored teatriuurijad. Reedel kogunesid valgemetsa puhkebaasi Põlvamaal üle 30 noore teatriuurija, et üheskoos ühendada teaduslik vaim vaba olemisega kauni looduse rüpes, täiendada teadmistepagasit, teatrit, kombata mõtteid mõlgutada, vestelda-vaielda, üheskoos tutvuda, lõõgastuda. Nimelt toimub Põlvamaal teine noorte teatriuurijate kevadkool. Lähemalt räägib sellest kevadkooli üks korraldajatest Jaanika Juhanson. Teatriuurijate kevadkool on siis mõeldud noortele teatriteoreetikutele ja ka noortele teatripraktikutele et siis üheskoos enda teadmisi täiendada teatri alal, saada aimu, millega keegi kuskil koolis tegeleb, mida uurib, mida mõtleb samas ka tutvuda omavahel ja nagu sedalaadi võib-olla vabaõhuüritustele ka kombeks lõõgastuda. Millega täpsemalt tegelevad noored teatriuurijad? Eks me oleme kõigepealt ikkagi üliõpilased, see tähendab seda, et meie peamine eesmärk on praegu ilmselt igaühel igal üliõpilasel ette valmistada oma diplomid, see tähendab siis, et me oleme üsnagi suunatud pigem selle süvauuringule kui siis näiteks jooksvale kriitika kirjutamisele näiteks inimesed uurivad nii teatreid nyyd laupäeval kui ka teatriajalukku. Samas ka paljud on keskendunud just teatriteooriatele, aga samas samas ka dramaturgia. Muidugi meie põhimõte on olnud, et kõik räägiksid sellest, mis on neile kõige südamelähedasem, mida nad praegu uurivad, millega nad tegelevad. Vastavalt sellele, et kui me saame kokku teatud teemad siis Me ühendame neid sellisteks loomulikeks ringideks või, või teemagruppideks, nagu meie nimetame neid istungideks. Laupäevaks on planeeritud kolm istungite bloki. Esimene neist istungitest kannab nime. Kui mina alles noor ronin, koondab endasse ajalugu ja, ja siin on juttu 70.-te luuleteatrist, näiteks samas karmi sünnist sisseastumiseksamitest, lavakunstikateedrisse, lavakunstikateedri 19. lennul lavastustest räägivad siis üliõpilased Ave pia, Rohtla, Siret Saar lavastaja Taago Tubin, üliõpilane kätte pihlaka ja Andres, Keila. Teine istung on peamiselt keskendunud Vanemuisel, aga siiski paar, ütleme kõrvalpõike veerandiga, kolmas plokk on siis pühendatud, ütleme meediale. Pühapäeval on planeeritud siis ainult üks istung. Mis teevad siis selliseid üldisemaid kokkuvõtteid ja on võib-olla teoreetilisemalt. Näiteks eesti kirjanduse magistrant Andrus Org räägib Becketti teatri metafüüsikast, üliõpilane, laulja, auväärt tekstianalüüsist, lavastajaid, palu teatri eesmärgist. Üliõpilane Ester Võsu eesti muusikateatrist, kriitik Valle-Sten Maiste eelmise hooaja kriitikast ja teatrist kriitik Tanel Tomson, Eesti teatrivõimalustest kriitikajärgsel ajastul. Muidugi, nendesse päevadesse peaks mahtuma ka selliseid omavahelisi jutuajamisi ja arutlemise hind mõjutamisi teatri üle. Nii ja teisiti. Kultuuriga ja aeg on tänaseks läbi saamas. Saate valmistasid Külliki Valdma ja Piret Pääsuke kuulmiseni järgmisel laupäeval.