Kaheksas jaanuar ja aeg jälle kultuurile saateks püüan nimetada saate tähtsamaid teemasid. Saates on kultuurikommentaar kale Käsperilt teada mõningaid tagamaid, kuidas Eestis tehti telefilme Lääne firmadega koos töötades. Soolalaos on avatud üks põnev näitus ja üks põnev näitus on ka lapi tekkidest. Kuidas elavad Eesti väikerahvad? Jutt on konkreetselt täna aseritest. Põgusalt saame kokku ka noorte kontrakultuuriga. Need on saate tähtsamad teemad ja stuudios Martin piiranud. Kultuurikommentaariga ja mikrofoni ees on Kalle Käsper. Tere hommikust, lugupeetud raadiokuulajad. Täna ma tahaksin rääkida pisut sellest, kuidas elab meie riiklik akadeemiline rätiteater Estonia. Ei, ei, pole vaja katkestada salvestust. See polnud sõna viperus. Meie Estoniat võib tõesti nimetada operetiteatriks. Minu ees lebab praegu paberileht jaanuarikuukavaga. Kohe ma teen väikese rehkenduse. Kuu aja jooksul on ette nähtud 27 etendust nendest neli ooperit, kaheksa balleti, ülejäänud 15 on kõik operetid või muusikalid. Korra lauldakse Travjaatat, korra Carmenit veel kaks korda Nabuccot ja ongi kõik. Kuu ainus esietendus on samuti kergima žanri vallast. Muusikal salapärase pealkirjaga Sugar. Võib-olla et tegu on juhusega. Jaanuar on koolivaheaja kuu ehk peibutatakse lapsi muusikaliga teatrisse. Muide, ma ei mõista miksteatriharjumust pole võimalik kasvatada Luikede järve ja uinub kaunitariga. Kas on veel etendusi, mis nendest enam arendaksid ilumeelt? Aga olgu peale, vaatame, mida pakub veebruar. Selle kuu mängitavaim etendus on jällegi muusikal Irma, mida näidatakse tervelt neli korda. Otsisin hoolega, millal ometi oleks võimalik minna vaatama luikede järve. Selles pikas kavas, mis minul on, ei leidnud ma seda etendust enne, kui neljandal mail. Verdi ooperites on püsivalt mängukavas ainult kaks. Juba mainitud Travjaataja Nabucco. Putsiinit lauldakse sellel kalendriaastal esimest korda 28. aprillil ja mis selles siis halba on? Et teater nii palju operetti mängib, küsib ehk mõnigi kuulajas sisimas. Operett on populaarne žanr, sellele jätkub alati vaatajaid. Samal ajal kui balletiooper lähevad sageli pooltühjale saalile. Kaan operetti hinnad kõrgemad. Teater täidab selle abil plaani ja Sapsis mõnikord ka vähestele huvilistele tõelist kunsti pakkuda. Umbes nii, nagu kirjastused trükivad hulgaliselt niinimetatud naistekaid, et vahel harva ka mõni vääris human avaldada. Ega ei ole minul kooperati vastu põhimõtteliselt midagi, ajutiselt opereti jaoks oleks vaja eraldi teatrit mujal maadesse ikkagi nii ongi. Ooper ja ballett on eraldi ja operetuneralt ja pealegi tuleb sellest jutust välja veel üks kurb järeldus. Me kurdame harilikult, et rahvas käiks rohkem ooperis küll, aga piletid on kallid, paljud lihtsalt ei jõua osta. Aga operetile tuleb välja jõuavad ja veel kallimaid pileteid. Muidugi võib-olla et need on lihtsalt erinevad inimesed. Et raha pole just nendel, kes armastavad ooperit. No aga ma kardan, et nii lihtne see asi siiski ei ole. On mitmeid viiteid sellele, et meie ühiskond pole veel lihtsalt küps nautima ooperit ja balletti. Vaadake, näiteks kui harva kohtab Estonias meie vaimueliiti. Samas on ooperile balleti üks hea omadus. Iga tõeline hindaja teab, et ühte ja sama etendust vaatamas-kuulamas käia palju kordi. See pole nii nagu filmi või draamatükiga nägid ära ja kõik. Nii et kui meil oleks tuhadki ooperi- ja balletihuvilist, poleks teatril publikuga probleem. Millest siis on asi? Ma arvan, et üks põhjus peitub selles skulptuuri Nissilismis mis viimastel aastatel meie ümber on tekkinud. Siiani leidub inimesi, kes pasundavad, missugune õnn see ikkagi oli, et Tallinn ei saanud endale uut ooperiteatrit. Imelik, miks nad ei kurda selle üle, et rahvusraamatukogu siiski valmis ehitati. Meie kultuurilehed pühendavad tohutul hulgal ruumi Bobbyle ja rockile, aga vaadake, kui vähe nad kirjutavad ooperist ja balletist. Ilmub isegi niisuguseid artikleid, mille autorid tõsimeeli kuulutavad, et ooper on surnud kunst ja balletiklassika tuleks visata kolikambris. Ma arvan, et nende autorite endi koht on kolikambris või mõnes veel kaugemas kohas. Ooper pole surnud ega sure. Ja ta elab hoopis sisukamat elu kui paljud teised kunstid. Probleem on vaid selles, et tal nagu balletilgi on oma keel, mida tundmata neid kahte kunsti on raske nautida. Aga kust seda keelt õpetataks? Koolis kahjuks ei, nii ongi ooper ja ballett meil jäänud vaeslapse ossa. Otseselt kinni keegi teatrit ei pane. Aga mingeid märkimisväärseid pingutusi selle nimel, et tõuseks aastuste tase ja esinejate meisterlikkus pole samuti märgata. Repertuaar, eriti ooperiosas on vaene Pole tubatuuriaga iidat maski paljaga Toscat. Haruharva on viimasel ajal esinemas käinud külalissolistid kuhu näiteks on kadunud andekas leedu tenor Rubesus. Kas rahadega on tõesti nii kitsas käes, et ei ole üldse võimalik kutsuda lauljaid Soomest ja tantsijaid Venemaalt? Draamateatrit tundva inimesena on nii mõndagi ette heita ka meie ooperite lavastuslikule küljele. Ei, sugugi mitte selles mõttes, et seal liiga palju nii öeldakse, seistakse ja lauldakse. Selle asemel, et joosta ja teha kukerpalle. Ooperikeele hulka käib ka see, et esiplaanil peabki olema laul. Aga kui sansstseen ooperis on seatud nii, et härrasmees seltskonna ees ronib jalgadega laua peale, siis hakkab küll piinlik. See näitab veelkord meie matslikust, kui isegi ooperilavastajale võib selline idee pähe tulla. Nagu ka mitme viimase aja lavastuse lõpustseenid, kus kangelannad, kellel kops, haige, kellel nuga rinnus äkki uut jõudu koguvad, imeväel tervenevad otse paradiisi lendavad. Niisugused maitsetused, diskrentiteerivad son. Ja et selliseid asju ei juhtuks, selleks ongi vaja, et sünniks tõeline ooperi ja balleti kutu. On vaja ühiskonna pidevat tähelepanu ja hoolt, koolimuusikaõpetajat, entusiasmi, kunstnike pühendumist. Et meie lauljad saaksid sõita õppima Itaaliasse ja tantsijad Venemaale ja et nad sealt hea meelega tagasi tuleksid. Mitte isegi selles mõttes, et neile koduski hästi makstaks, Vaidet, neid siingi ootaks sees palju saalitäisi tänuliku publikut. Vastasel juhul pole kaugel aeg, kui Estonia tuleb tõepoolest ümber nimetada operetiteatriks. Eriala inimesed ilmselt teavad, et NIMI aaremm, asfhiaid production on Euroopa kõige tuntum ja tunnustatum, muusika- ja kunstifilmide tootja ning levitaja. Nad on sellel alal Euroopas liidrikohal ja nende kartoteeki on peaaegu 200 tundi erinevaid filme, kas siis ooperit, tantsuprogramme, dokumentaalfilme, kontserdisalvestisi ja tõesti nad kuuluvad Euroopa juhtivate tegijate Nende hulka selles vallas. Ja seda enam. Rõõm on tunnistada ja teada, et nad on siiralt huvitanud ka Eesti filharmoonia kammerkoorist Tõnu Kaljuste eest. Nende tegevusest eriti aga Arvo Pärdi muusika esitamisest. Valmimas on sel teemal tunniajaline film, aga on juba valminud kolm filmiprogrammi, nimelt muusikalist programmi, mida ka Eesti televaatajad teavad. Eile oli ETV kavas Mozarti reekviem aga nüüd sellest, kuidas niisugust tööd on tehtud, sellest kõneleb Soome televisiooni muusika režissöör Arno pruun val. Arno Kroon vallandas Soomes tuntud muusikaliste telesaadete tegija. Ja nüüd selles ühisprojektis oli Arno pruun val see mees, kes oli lavastaja kõigis kolmes muusikafilmis. Kordan veel, neid on juba eesti televaatajatele tuttavad. Nüüd aga siis lühiintervjuu Arnold trummariga. Treener Arno kroonval ütleb, et suur osa oli projekti sünnis televisiooni muusika produtsendil Heidi Pruuli ja siis koostöös firmaga ära emm. See projekt saigi alguse sellepärast, et Tõnu Kaljuste ja tema koorimaine Euroopas on väga kõrge. Nüüd see esimene kedeum tehti laiformaadis. Ekraani jaoks on siis üheksa korda 16 ja kasutusel oli siin Rootsi võttegrupp ja inglise helisalvestustehnika. Ülejäänud kaks tehti Eesti jõududega, aga abiks oli ka Soome punane rist. Kuna Soome, palun rist leiab, et et niisugused aated ja põhimõtted, mis nendes teostes on, vajavad kajastamist ja Soome televisioon ning ka Soome punane rist toetasid neid üritusi ka rahaliselt jätkab siit Anu Krumm. Küsimusele, mis põhimõtetest ta lähtus režissöörina, kui ta neid töid tegi, ta ütles, et ta püüdis just ka näiteks joomist näidata koori, et koori oleks mitte hall ühetaoline mass vaid seal oleks näha isiksusi ja nende ilmeid, nende tööd ja laulmist. See väidele häbeme tavaliste kuute tähe vōi katsuvad tavaliselt televisioon niideta häälega Laun musta treila. Küsimusele, mida annab see uus formaat üheksa korda 16 vastas meie vestluskaaslane, et see just ooperites, aga kahtedroomis andis uue võimaluse, andis paremaid võimalusi režissöörile. Ta ütleb, et üldse see uus formaat on tuleviku formaatse tuleb Euroopa turgu vallutama ja see tavaline meile nii harjumuspärane ekraan hakkab paratamatult aegade jooksul taanduma. Küsimusele, kui suurt edu ja levikut on loota nendele muusika filmidele, mis on siis nüüd tehtud Eestis koostöös Lääne firmadega ütles Arno Kruus Mallet kõigepealt juba tuntud kultuurikanal Arte on selle ostnud, on ostnud ära rootslased, austraallased, mitmed teised maad ja võib oodata nendele filmidele suurt levikut ja ka suurt edu. Hanno kroonbal ütleb lõpetuseks, et Eesti muusikakultuur on kõrgel tasemel, ta nimetab siin Estonia kaatreid, muidugi siis Kaljuste koori paljusid meie heliloojaid, keda me kõik tunneme ja kellel uhkust tunneme. Ja ta ütleb, et jääb vaid loota, et Eesti muusikakultuur leiab järjest suuremat kõlapinda ka Euroopas ja üle maailma. See oli siis intervjuu Soome režissöör Jarno kroonvarliga. Järgmise helilõigud ei meile Katariin leini. Salvestus on tehtud Tallinnas soolalaos ühe avaliku näituse avamisel millest aga on jutt siit juba edasi helilindi vahendusel. Ümmarguse aastaarve saabumist on kogu maailmas kunstimuuseumi tähistanud suursuguste näitustega. Eesti arhitektuurimuuseumis endiselt avatud näitus, mis esitab siinse ruumilise ning esemelise keskkonna arengut kogu möödunud sajandi vältel. Rotermanni soolalao väljapanekut valmistati ette pea kaks aastat näitis, mille autoriks oli Harry Liivrand. Peale 1996. aasta detsembris disainerite grupinäitus Tallinna linnagaleriis tekkis kujutluspilt, et 90.-te aastate sisekujunduses ja disainis on ületanud mingisugune kriitiline murdepunkt, mis 90 aastat esimese valdav Jakas tunnused disain ei ole mingit Nendest ühiskonnas. Ning mul tekkis idee, et ilmselt on võimalik sajandi lõpul võtta kokku 90.-te aastate disain, mis Eestis on toimunud ning taastada ruumi ja vorminäituste traditsioon, mis oli kaheksandate aastate lõpul katkenud. Kuid selle idee genereerimise käigus siis juba järgmisel aastal 1997 tekkis idee ka sellest, et võib-olla peaks võtma kokku hoopis terve sajandeid ning tegema seal kaks näitust kõigepealt siis uudisloomingu näitus ning siis ühtlasi sajandi algusest kuni siis aastani 2000 üldistades et esitada mingisugune Eesti ruumi tüpoloogia kujund. Näituse kataloogis on ekspositsiooni põhjalikult kommenteeritud. Seda 500 leheküljelist raamatut võib vaadelda Eesti sisekujunduse käsiraamatuna tallu paneku hariv mõju oli näituse koostajate üks eesmärkidest. Harryleeviand peabki näitest eriti oluliseks eriala inimestele. Praegusel ajal, kus me ei ole püsivat mööbliekspositsiooni ning puudub ülevaade Eesti disainiarendus, on tegelikult see näitas just eriti vajalik kui pedagoogiline ajalooline ülevaade ning see annab ilmselt väga palju mitte ainult kunstnikele meele toetamiseks üliõpilastele, õpilastele tuletab meelde meie minevikku ning seda, kus me pärit oleme, et me oleme pärit sellestsamast Euroopa kultuurist, et me oleme kaasa teinud peaaegu kogu 20. sajandi kultuurile arengut võrdlemisi valutult kui vahel jäta stalinismiperiood ning et meil ei ole maailma disaini ajaloolist tegelikult eriti midagi häbeneda. Kuid näitus on suunatud väga laiale publikule mitte ainult professionaalsetele ruumi ja vormikujundajatele, vaid kõigile, kel jätkub silma ümbritseva jaoks üks näituse põhitegijatest. Leonhard Lapin loodab, et näitus aitab Eesti inimesel õppida hindama teda ümbritsevat interjööri. Praegu on selline aeg, kus väga palju hävitatakse, hävitatakse mitte ainult sajandi alguse disaini, interjööri arhitektuuri, vaid ka kuuekümnendaid, seitsmekümnendaid, kaheksakümnendaid, väärtuslikud, millega on juba ajaline distants ja mis on väärtuslikud selles mõttes. Inimesed võiksid endale tulla selgeks tegema seda, mida väärtuslikku neil on. Võib-olla mõni inimene elab väga väärtuslikus interjööris väärtuslikus majas, aga ta seda ei tea või sellepärast, et see pole võib-olla praegu poorne, kuid ta on oluline kunstiajaloo seisukohast ja ta muutub väga väärtuslikuks võib-olla kahe-kolmekümne aasta pärast. Nii et selles mõttes on sellel näitusel väga selline hariv tähendus. Küsisin näitusetegijatelt, milliseid järeldusi võib selle ülevaatenäituse põhjal Eesti sisekujunduse kohta teha. Harry Liivrand. Üldistavalt öeldes toob näitus tegelikult väga hästi välja sõela, mida me, mida me kõik oleme tähele pannud ja selle vastu tegelikult mässanud ja võidelnud üheksakümnendatel aastatel, see on nimelt Eesti kunsti toetumine ikkagi esteetiliselt võtame endale see esteetiline vormianalüüs ning vormi prioriteet. Kui iluväljendus on mõjutanud meie ruumilise kunst läbi 20.-ga olenemata sellest, et on suutnud olla ka aeg-ajalt superradikaalne ning hääling püüdlustele ära unustada, siis ikkagi see niinimetatud hea maitsega eesti hea maitse, mis on ratsionaalne natukene konstrueeritud, läheb ikkagi kõikjalt läbi, olenemata sellest, kas tegemist on kolmekümnete aastatega ründab 90.-tega uudisloomingu puhul. See ehk joonistub ka hästi, need on näitustel välja, teiseks peaks kindlasti rõhutama, talub kultuurist mõjustatud huvi ning toetamist lihtsale konstruktiivsele struktuurile, mis meie mööbeks ning ruumides fännid on alati läbi löönud ja selle olemuslikult pidamas ning samuti ka mitte minemist värviga. Oleks isegi tahtnud näha nüüd üheksakümnendat aastat üle vaatas või ütleme, uue loomingu ülevaates rohkem härra, palun värvile. Kuid me peame tunnistama, et värv ei ole ilmselt meie jaoks, meie jaoks on, on teatud muud elemendid, mida me valdame suurepäraselt ning häälena peal suhtume teatud ettevaatlikkusega, arvates, et me lähme äkki liiale ning, ning seetõttu on ja kest olulisele teatud lihtsast talupoeglik musikaalsus ja samas ei ole hea maitse. Leonhard Lapin määratles Eesti sisekujunduse eripärani Eripära on see, et Eesti disain väga kiiresti arhitektuur reageerib väga kiiresti uutele nähtustele maailmas ja vot see ongi tema omapära, et tal ei ole sellist mingisugust konservatiivset liini, mis läheb läbi terve sajandi ja pidevalt muutub ja see on ühelt poolt võib olla hea, aga teiselt poolt on ta ohtlik, et see tähendab seda, et rahvas tahab võib-olla õige kiiresti oma intervjuude muuta ja visata välja vana mööblit nagu tasemele, et selles mõttes on see jällegi esitate ohtlik tendents, et võiks nagu tasakaalustada seda hoida vana väärtuslikku uut juurde. Näitused Rotermanni soolalaos jäävad lahti veebruarini. Eile avati Tallinnas Tammsaare majamuuseumis lapiteki näitus, aga et tegemist on juba 10. näitusega, siis on põhjust ka rääkida sellest harrastusest. Sellest liikumisest lähemalt ja stuudios saanud selle liikumise eestvedaja Annikkreem. Seal ei ole ainult lapitekid, seal on seekord niisugused rohkem seina tekstiilid teke on ka, aga niuksed väiksemõõdulise vaat see muuseumiruumid ise määrasid selle suuruse, et väga suuri lapitekke seal palju üles panna, lihtsalt pole ruumi. Eesti avalikkus teab sind kui selle niisuguse liikumise käimapanijat ja eestvedajat. Sa oled seltsi esinaine, aga kuidas niisugune mõte tekkis, et hakata tegelema sellise asjaga? No see tuli üsna juhuslikult, kõige raskemal ajal, 91. aastal, kui ei olnud meil Enitjaga riietega midagi ja kuna niisugune roheline mõtteviis või see on mulle alati tähtis olnud, et ikka saab millestki midagi teha ja ära visata ei raatsi, siis oli seda materjali, ma olin enda lõbuks teinud üht ja teist ja siis tegin nendest asjadest väikse näituse. Ja kuna selle vastu huvi oli nii suur, siis kohe kiiresti otsisin välja ja kõikvõimalikud inimesed leidsin üles, kes on kodus teinud seda tööd ja siis oli see suur laululava ruumides suur näitus 91. aastal, mis ju loike tõelist elevust tekitas. Siis ta ei olnud veel organism ise ei olnud selts ja siis me saime esimest korda seal üldse, kui kõik need inimesed, kes on sellega tegelenud ja kes huvi tunnevad ja, ja tekstiilikunstnikud ja väga suur seltskond selgus, on inimesi, kes on seda alati, seda juba 100 aastat vähemalt Eestis tehtud. Meesterahval on hea esitada naiivseid, küsimusi tähendabki, organiseerisid, aga kas te seadsite endale ka mingisuguse eesmärgi? No ikka kõigepealt see, et et need, kes rohkem oskavad, saaks juhendada, õpetada, näidata, aidata teise otsa peale ja siis siis alguses tegime väga palju kursusi ja igas väikses maakonnalinnas käisime seal oskaja mad kohal ja õpetasime naisi ja igal pool, kas kohalik käsitööõpetaja või mõni hakkaja inimene võttis oma rühma, nii et neid, neid väikseid ringe on igal pool. Kas sa oled uhke selle üle, et sinu liikumine on edasijõudnud näiteks võib-olla paremini kui mingit ma ei tea mingisuguseid heegeldajad, veel kudujad. Kas ja minu meelest see lapiteki asi on nii loov ja nii palju rõõmu tekitab, heegeldamine on nagu mehaanilisemise kordab mingit etteantud mustrit, mis teised on välja arvutanud, mitu silma, kuhu kohta. Aga siin on nii piiramatud võimalused ja igaüks, kes endale ja oma lähedastele teeb iseäranis veel kui oma niisugustest armsatest vanadest asjadest, mis siis kõik mälestused sinna sisse pannakse ja nii edasi. Et inimeste, see luua tahtmine. Selles tehnikas on see kõige lihtsam seda teostada. Ja sa tunned rõõmu, kui sa näed, et see inimestele meeldib. Jah, see on tõesti kõige suurem rõõm selle asja juures olnud, sest sest ma olen näinud, kuidas väga mitmed inimesed, kes on leidnud selles endale kohe nagu elu mõte, ütleme seal pensioni eas või lastega kodus inimesed, ühesõnaga, mis täidab inimestel elu kohe nii suure loomisrõõmuga, ütle ausalt. Kas sa tunned, et see on ka sinu nišš, sa oled sellesamas teostanud oma elus. Nojah. Ei no muidugi, see on väga suur ime ja väga suur õnn, kui niisuguses heas ikkagi ma olen pensioni eas leida tegevus, mis on ühtlasi rõõm ja töö ja kogu aeg põnev ja ja teenistus. Aga nüüd ma kujutan ette, et see seltskond on kesk- ja vanemaealised naised. Kas on teil olnud noori näide, kas on ka mõni mees ukse vahelt sisse astunud? Meil on väga-väga palju noori kohe täitsa kindlalt ja ei ole sugugi kõik vanad ja pensionärid ja meil on palju toetajaid, mehi, meie seltsi auliige, muuseas on lugupeetud Eino pars ene Parsi isa, kes on esimesest näitusest peale olnud meil abiks selle selle tehnilise teostamise juures, tema on meil riputanud neid näitusi üles. Sa kasutasid ka sõna raha. Kui palju õnnestub teil oma tooteid müüa? Kuidas kellelgi osa suur osa teeb tõesti ainult oma tarbeks ja oma rõõmuks ja kinkimiseks, aga on ka neid, kes on sellest leidnud endale päris kohe niisuguse põhitegevuse ja teenistuse, kas ostavad eestlased või välismaalased? Noh, eks vastik, ei välismaalased rohkem, kuna see on tõesti maailmas kohutavalt hinnatud ja populaarne ja tõesti väga väga hinnatud asi. Aga eestlased ka ikkagi, kuigi nad on ju suhteliselt kallid, et ma ikka ütlen, et kes osta ei jaksa, see tubli eestlane teeb ju ise suudab selle iseendale teha, et ei peagi ostma. Kas. Siis on erinevusi või lähevad eestlastele ja välisturistidele samad asjad. Maitseid on nii, nii erinevaid ja nõudmisi on ka väga erinevaid, aga mis nüüd kõige rohkem meeldib inimestele, ükskõik siis, mis maalt meie inimestele või mujalt. See tuntud traditsiooniline aastasadu vana klassikaline muster, mis on üks teatud lapiteki muster palkmaja see on niisugune kõige kõige populaarsem. Kas sul on mingisugune moraal, mis sa tahtsid öelda, mis on siin on niisugune järeldus või tähelepanekuid kogemustest, kui sahma sellele tegevusele tagasivaatav? Mulle tundub, et see on tänapäeval saanud tõesti täitsa suureks rahvakunstialaks see lapiteki kunst ja et nii palju inimesi sellega on asunud tegelema. Ja see areng kui lihtsat ja primitiivset ja võib-olla alguses vildakas diakõverast, kuidas ta on aasta-aastalt paranenud, seda see ja, ja hiigla palju rõõmu teeb eelkõige tegijatele. Kas rohkem tehakse neid lapitekke seina peale panemiseks voodi peale panemiseks? No ikka praktilist voodi peal ja see on ikka üks tarbeasi. Aga kui mõni nii ekstra väga ilus välja kukub, siis seina pääl võib teda ju vaadata ka nagu kallist uhket vaipa. Aga võtame ette, et sa nüüd ütled, et tulge vaatama hakata ise tegema nii sordist, tollase mee, lõpumoraal. Ja noh, neid näitusi me olemegi selleks teinud, et need, kes endale teevad, saaks näidata ka teistele ja vaates ütled, oh see on ju nii lihtne, ma hakkan ka tegema. Stuudios on Jacob Jakuubov, kes on ülikooli leks sotsiaalpsühholoogia õppejõud aga meil on ta külas sellepärast, et ta on ühtlasi ka aserbaidžaani kultuuri seltsi esimees. Mõnikord me ikka räägime sellest, kuidas väikerahvaid Eestis siia sisse sulatada, kuidas me nendega peaksime suhtlema, aga me teame tegelikult väga vähe, mida nad oma igapäevases elus teevad, mis on nende harrastused ja huvialad. Aga siit juba edasi. Kultuuri seltsi esimees Jaagup ja kuubov. Meie külaline ütles siis see kultuuriselts püüab korraldada näitusi, kontserte, niisuguseid asju on aga ikka kultuuriseltsid, korraldavad. Ühingusse kuulub umbes sadakond inimest, aktiivseid liikmeid on üliõpilasi, on sportlasi, ärimehi. Püsime. Kas Aserbaidžaani kogukond on siin ühtne või ons killustunud? Kupja Kuubas ütleb, et aserid Eestis ei ole killustunud eri rühmituste, see nad on kõik nagu ühe katuse all. Teil on. Meie vestluskaaslane ütleb, et aserid on selles mõttes õnnelikud, et nende kultuuriühingu lamama Majas on Kotzebue tänavas on kolmekordne ja nad on selle rentinud linnalt. Muidugi korraldavad nad seal siis oma üritusi, aga nad üürivad oma ruume välja ka teistele kultuuriühingutele. Moslemitel on tulemas suur püha, mis püha, see on hakatud praasnika. Moslemitel on tulemas suur püha Raman tamm, mis on siis pärast kolmekümnepäevast paastu ja siis kogunevad meie aserid sinna ka need, kes ei pea ennast usklikuks. Meie külaline ütleb, et niisugune paastuaeg on ka meditsiinilises mõttes väga kasulik. Stotamis jobudega. Ja siis Sakala kultuurikeskuses kogunevad kõik moslemid Tallinna moslemid, kes seda tahavad ja vajalikuks peavad sellel päeval. Ja siis on niisugune ühine solidaarsuspidu, seal on siis ka tatarlased ja teised muhamediusulised rahvad esindatud. 31. jaanuaril tuleb aserite nisugune solidaarsuspäev, see on nende kodumaal riiklik püha siis aserid üle maailma ka teistes riikides kogunevad jälle kokku, leiavad võimaluse 11 moraalselt toetada, aga nüüd aserite suhtumine Tšetšeenia 100-sse. Nagu kuulsite, on meie külaline uhke selle üle, et nende rahvas, keda on kokku seitse miljonit, on saavutanud iseseisvuse. Ja nad sellepärast mõistavad ka teise väikese rahva taotlusi olla iseseisev, olla oma kodus peremees. Kui andmed on õiged, siis üle Eesti siin ja seal esineb avalike õhtutega noormees, keda tuntakse kontranime all. Rajal hüüti niisuguseid õhtuid, autor esitab oma loomingut. Kontranoor, noored on ka tema kuulajad ja tegemist on tüüpilise Kotra kultuurinähtusega. Sellel noorel mehel on tekkinud ka juba edendajaid ja võib ainult oodata, millal tekib uus luuletaja, kelle nimi on Contra Contra. Nii või teisiti, tema luulekogud lähevad suurest iraažis ja ta on noorte hulgas väga populaarne. Nagu öeldud. Eelmise nädala lõpus toimus Haapsalus üks õhtu, kus esines Contra oma loomingu oma töödega. Aga selle õhtu oli korraldanud Aivo Paljasmaa. Ja selle contra esinemise ees oli Aivo Paljasmaalt ostetud väike müsteerium, nagu ta nimetas ja selle pealkiri oli kontrat oodates. Nüüd aga intervjuu Aivo Paljasmaa endaga. Kui ma nägin poolteist aastat tagasi Vahur Kersna hommikutelevisiooni saates ta võimul nagu silmad sirgeks, koomiline inimene, milline huvitav isiksus niuke ja samal ajal mõnus, soe ja ja niisugune kummaline jää ja niisugune teda ei saa niimoodi ikka katsuda käega ja muljuda, teda peab emaks võtma, teda pleb armastama, tähendab, kui sa teda armastad või siis sa ei võta teda omaks ja ta ei lähe sulle korda. Minul läheb väga selline kontrainimene korda. Tähendab, ta läheb Margus Konnula ka, et tema kontole läheb väga mulle hinge. Kas teil on andmeid, kas kontra käib palju inimestega kohtumas, ilmseta kohtadest noortega? Contra käib palju praegu inimestega kohtumas, ta on saanud tänu meedial teise toonidele seda ta saanud väga hästi selle laine peale ja, aga tal ei ole ainult noored, tal on just huvitav on see, et tal on igas vanuses, ka eakaid inimesi, on, on teda kuulamas ja nautimas teda näiteks Tallinnas Kirjanike majas ma nägin, kui tal oli täpselt 10, sest et see esimeses luuletuses seal musta laega saalis õhtu, nii et aga muidugi suurem osa on küll, on noorem vaatajaskond, kuulajaskond, fännid, vaat me tegime kasin fänniklubi ametlikult praegu siis nüüd seal kirjutavad, justkui me siin jutustamist seal musta klaveri peal kirjutatud nimekiri-d kui elukogenum inimene, kui te neid kontrategevuste esinemisi jälgiti. Kas teile ei tundu, et ta võib ennast ära kulutada, maha käia, kui ta niimoodi väga tihti käib rahva esinemas? Tal on suur oht. Tal peaks olema nõuandja kõrval, tal on mõni asi, on väga hästi juba välja töötatud, ta on juba artist, kohati oskab nii hästi täitsa klass. Aga ka on tal teatud sellised süvenevad stambid ja puudujäägid, võib öelda nii, et, et siin oleks vaja nõuandjad küll võib-olla, sest ta tegelikult ta esineb juba pigem kui artist kui lihtsalt luulete, kes tutvustab oma loomingut ta läbi selle artistlikkuse ja siin on, kui ta tahab seda teed minna, siis peab arvestama ka neid reegleid. Pele tuksudega kalal. Küll läänest puhuv tuul on lõikav jäine, sest kevad veel ei taha alata. Me siiski avamerel jahil käime, ei päevagi olla kalata. Keptincyvinkigisin püüdmas räime küll Pooja tipsiga, kuid Lalata jääpangas üks kord merehätta jäime, jäi saldo dividendi palata. Ja nagu meil kombeks, lõpetab saate kontserdi kommentaar ja Ivalo Randalu. Vaheajale kenasti värvi andnud suur lastemuusikapidu saab esmaspäevaks muidugi läbi, sedakorda, kuid just tänane ja homne päev on kahes Eesti kontserdi peasaalis Estonias ja Vanemuises. Tihedamad veelgi kui eelmistel päevadel. Pärast kell 12 algab ühe magusaga teemaüritusena kontsert, äraarvamismäng, nägu ja nimi. Selged, kedagi näidatakse ja midagi niisugust kuulatakse. Äratundmisrõõmu pakub seda koos auhindadega. Kärnemaile ja targemaile. Tões on kingid ette nähtud paljudele. Ja siis tuleb veel loos, mis viib ühe võitjatest koos vanematega Silja Line'iga perereisile Helsingisse. Üksikpiletid maksavad aga 25 ja 50, perepilet 120 krooni. Selle eest teevad muusikat Heiki Mätlik. Peterson Jaanikalentsius Elo tooda klaveri tuua maatilisakuse Toivo Peäske, Pirjo Levandi, Tarmo eespere ja segakoor noorus Raul Talmaril, Juha näitusel. Ja juttu puhub lavaliste ja publikuga Mart Mikk. Niisiis tunni aja pärast Estonias. Umbes sel ajal, kui noor rahvas Estoniast koju marsi, see on täna kell 14 koguneb samasugune noor rahvas Vanemuisesse ja kuigi pole Miku ega au, muidu on sellel kontserdil omamoodi tõmme. Sest esinejateks Aarne Saluveri laulustuudio ning ansambel duubel seitse. Kes teadagi pole enam väikesed poisid, vaid noored mehed, kes teevad muusikat, mis läheb paremini vanemale kooliastmele. Jah, tudekkonnalegi. Tallinnas lõpetab talvevaheaja muusikat tsükli homme suur lastelaulu kontsert algusega taas kell 12 Estonias. Seda juhib ja muidugi laulab ka ise. Ivo linnapeaesinejateks on siiski laululapsed. Eesti vee ja Tallinna muusikakeskkooli lastekoorid. Tädid Pirjo Levandi ja Maarja-Liis Ilus. Piletitega on hinna mõttes sama lugu kui tänagi aga 25 50, perepilet 120 krooni. Ja nagu täna, nii ka homme alustatakse Vanemuises kell 14, sisuks salong, teatrietendus Reemeni linna Moose kandid. Moosikantidekson Indrek Kruusimaa, Toomas Krall ja Tanel Bergmann, lavastajaks Erki Aule. Kaasa teevad tsirkuseklounid, pin vamm, liig tiigrikutsu. Sellega on laste muusikapeod peetud. Praegu jääb teatavaks teha veel vaid üks üritus ja ega seegi pole oma tähenduses just igapäevane. Nimelt eraldab Estonia selts neljapäeva õhtul maja kontserdisaali poolel heategevuskontserdikuningas Arturi Kaala. Seal seltsid juba kolmas taoline. Sel korral toetatakse Johan Laidoneri mõisa peasaali taastamist. Viimsis. Kõlavat tuntud ooperiaariad ja meeskoorid ja meeskoore leidub klassikalises ooperiliteratuuris küllaga. Seadist rääkimata. Autorite ringi kuuluvad pöörsel Mozart, Veeber, Kuno, Verdi, Wagner, besee evad A ja Gustav Ernesaks. Muusika tuttavatele loob too loetel küllap üpris konkreetse ahvatleva pildi juba praeguseks kellelgi solistid on samuti mehised Vello Jürna, Taimo Toomast ja Mart Mikk ja muidugi rahvusmeeskoor. Kõik see õhtu dub Vello pähmaatiligeerimisele ja Eeerrsoole. Toole juhivad õhtut Aarne ja Mart Mikk. Järgmisel laupäeval tulevad uued pakkumised. See oli selle nädalakultuuriga ja saade saate panid kokku Külli tülija, Martin viganud uued kultuuriuudised. Nädala pärast.