Nagu lubatud, räägime tänases maailmapildis sümbolitest. Vana aja keel oli niinimetatud sümbolkeel algupärane kiri otseses mõttes pildikeel. Need pühad sümbolid ehk hieroglüüfid olid äärmiselt sisurikkaks. Eesti inimene oli harjunud mõtlema nendega. Seoses paljust muustki, mida märgiga väljendada ei saanud. Hiljem muutus sümboli kiri enam-vähem foneetiliseks mate vildi tasemele, tekkisid helipildid. Aga sümbolite keel elab ja vähe sellest sümbolite keelt tundmata. Teiste kultuuride süvakihtidesse ei jõuagi. Göte on sümboli olemuse väga lihtsalt ja kujundlikult kirja pannud. Polis esitab üksik üldist, mitte kujuni, mitte kui vari, vaid kui elav hetkeline ilmutus käsitamatusest. Aga sümboolikat võib vaadelda ka kui kõrgema reaalsuse prototüüpi. Vee tule ja õhusümbolmärkidest on palju olnud. Euroopa traditsiooni jõudsid need kreeka kirjanduse kaudu, kuigi nende tõeline päritolu ulatub ilmselt neoliitikumi. Nelja elemendi sümboleid võib leida ka India veeda eelse suure ema kali neljas käes. Vanas ministeeriumi keeles tähistati jumalat ehk logost ringiga mille keskel oli punkt. Samal ajal vastab sellele märgile ka vorm looduses. Päike. Maailma kujutati päikese rattana. Seal olid esindatud vaim ja aine. Aga seal on kujutatud ka inimene kogu oma olemusega. Vanimast sümboolikast tähendas ringiga ümbritsetud punkt ürgüsa. Muistne Mesopotaamia kujutas päikest. Jumalannana Araabias, Jaapanis ja Põhja-Euroopas oli päike naissoost nagu vana Norraski. Ent tavaliselt oli päike siiski mees. Jumalus. Mauri müüt räägib, et päikesejumal pidi igal öösel laskuma sügavasse koopasse, kus ta elu loote vetes kümbles, et siis järgmisel päeval uuesti sündinuna taas tõusta. Ka Egiptuse kassiiri stra, keda kujutas tiivuline päikeseketas, suri iga päev et taanduda suure emaüsas ning sündida igal hommikul uuesti tema idaväravast. Alates varasest ristiusuperioodist samastasid Rooma imperaatori ennast järjekindlalt päikesejumalaga ja kasutasid ka kõiki päikesesümboleid ristikotkast tuld, kulda, lõvi Constantinus esimene vermise momentidele päikese kujutise. Tema kaasaegsed kristlikud gnostikud kasutasid päikesemärki, mida ümbritses madu. Madu see oli maise inimese südame ja hinge sümbol. Päikesemärk ise. Ringpunkt sees arvatakse pärinevat ümmargusest läätsedest mida kasutati tule saamiseks, suunates päikesekiire tule hakatusele. Muide, nii süüdatakse pühasid tulesid jõdeni. Rattasümboolika niisiis olemas kõikides vanades religioonides. Ratas, mis koosneb ringist ja ristist ringi sees. Universumit kujuta Lätigi tohutu ratena, mille veeremist võis näha taevakehade ringides ja aastaaegade vahetumisest. Rattamotiive kasutati maagiliste kaitsvate embleemidena kiivritelgilpidel relvadel ka majadel. Keldi jumalatel olid käes või nende kõrval rattad. Rattad olid altaritel ja hauakividel. Et Ruskid kutsusid rattajumalannat fortuunaks see, kes pöörab aastat. Roomlased kavandasid selle nime fortuunaks rattasümboolika kanduska, patriarhaalse juudi-kristliku kultuuri, sest see oli kõikides sümbol keeltes olemas. Heebrea pühakiri näiteks nimetab ingleid galaktika keelideks ehk Ratasteks mille pöörlemine tähendas ilmutust. Hindudel omakorda oli arusaam universumist kui tohutu suurest sõjavankrist, mis kannab oma ratastel kõiki jumalaid ja olevusi läbi igavese ruumi. Vanas ida traditsioonis tähendab topeltratas matust mida kujutatakse väiksema ratena Missouri. Tab elu igavesi ringe ning mis on ümbritsetud suurema postionilise eksistentsi ringiga. Kui veel rääkida aasia sümbolitest, siis budistlikus kunstis on tihti sümboleid võimsaid võrdkujusid, mis kehastavad keerulisi teemasid ja mõisteid. Budism kasutas sümboleid märksa enam kui teised religioonid. Nii nagu kõige varasemas kunstis kus buda kuju asemel olid puud tühi troon ja rattad. Niimoodi toetus ka budistlik usk edaspidi sümboolsetele kujutistele. Kas olid need ka tegelikult buda sümbolid või paigad, kus toimusid heaendeliselt sündmused, nagu näiteks tema sünd või valgustamine. Aga salajased sümbolid olid nii hästi ennast sisse töötanud, end maksma pannud, et neid kasutati hiljemgi kuigi selleks vajadus puudus. Ja seesama ratas, mis oli nii buda valgustamise kui ka tema esimese jutluse sümboliks kujutas ju tegelikult seda sündmust, kuidas buda pani liikuma seadmas ratta kuid sündimuse kujutamise hilisemates versioonides jäätisepaika, kuigi Budat kujutati siis hoopiski õpetamas. Samamoodi kujutati valgustumisel buda selja taga bodi puuoksi. Kuigi seegi oli esmaseks sündmuse võrdkujuks. Oli sümboleid, mis otseselt laenatud loodusest nagu näiteks lootus, lill või siis ehk soove täitev vääriskivi või välk Vaidis ora. Needki jäid hilisemal ajal olulistena püsima. Välgust sai kogu esoteerilises koolkonna võrdkuju. Võib olla budistlike sümbolitest. Kõige silmapaistvam on stuupa mis võimsaid koonina kestis väga pikka aega ja sai nirvaana võrdkujuks. Mõned kujundid jäid ainult teatud piiratud geograafilise maa-alale nagu näiteks unikaalsed tai jalutava budakujud. Ja pärast kohalikele tavadele kohandamist, nagu näiteks Indiast juba asendamine Ida-Aasia Pakoodidega. Suurem osa teemadest ja kujudest ilmus mujal poolgi Aasias. India usundis pearolli mänginud jumalannad said alguse väikestest neoliitilistest viljakus kujukestest. Veeda perioodil jäid nad küll meelsasti jumaluste varju, kuid lõpuks ilmusid taas välja tohutu hulga erinevate kujudena heatahtlike leebete, aga ka julmadena ja kõigi erinevate ususektide panteoni idel. Budistliku kunsti kõige varasemate kujukeste hulgas olid viljakuse ja rikkuse sümbolid. Kõige tuntumad neist on rohkearvulised meelelised sensuaalse kujud, mis on välja raiutud tuubasid ümbritsevatel rinnatistel. Umbes seitsmenda sajandi paiku ilmusid tantrismi naissoost kujundid. Nadolid muutunud vaimselt ja ka füüsiliselt suuremaks, ulatudes õrnadest kaasadest keeruliste palju käeliste hirmsate kujudeni. Mis pidid siis tähendama tohutut hirmutavat jõudu. Budistlikus variandis kujutati tarkust sümboliseerivad naist passiivse kujuna, kelle kaaslaseks oli aktiivne meessoost jumalus. Eriti pärast esimese aastatuhande keskpaika loodud naiskujud on budistliku kunsti suurimad loomingut. Jaava kuulus Brailiana paramiita kehastab sedasama tarkuse sisemise kontrolli ühendust, mida on kujutatud ka kaunimates mees kujudes. Nagu seda näiteks Gupta perioodi sarnati buda idas ja naisekujusid seostati tihti hea õnne või rikkusega. Jaapani kõige populaarsem naissoost jumalus oli-ga seotud jõukuse ja ilu ilmingutega. Ta oli kujutatud väga uhketes riietes nagu bodhisattva ning talle omastati sarnaselt kaitse või päästja roll. Populaarsed naissoost jumalused on tihti pärit eel budistlikest viljakuse kultustest nagu Tauismist ja Sintast. Siis sulatati naad vajalikena k budistliku panteoni. Kõige huvitavamad on alati piirialad, näiteks ida ja lääne kultuuride kokkupuudetest. Kreeka on selles mõttes just nimelt piiririik. Kuigi Kreekat kutsutakse Euroopa hälliks, tuleb teha mööndus, et kujutelm maailmajagudes on üsna hiline ja nägu, ütleb Jaan Kaplinski. Veel hilisem on kujutelm, et igal meelevaldselt piiritletud maailma jaol on oma vaim oma eripära. Euroopas, eurooplus Aasias, asiaatlus Austraalias, Austraalias, tegelikult, kas see kõik on fiktsioon ja nii ei ole kreeka ei Euroopa ega Aasia vaid Euroopa ja Aasia piir. Kreeka kultuur on sulam elementidest, mida võime nimetada euroopalikudeks ja asi aatlikeks, kui me väga tahame. Aga on üsna suur eksitus pidada klassikalist kreeka kultuuri helgeks ja kreeklast õnnelikuks harmooniliseks inimeseks. Sest kreeka müüdid on erakordselt sünged. Meie teame Antiik-Kreeka elust ja kultuurist vaid üht osa templeid, skulptuure, filosoofe, dramaturgiat, seda, mis oli avalik missaga, toimus salajastele ministeeriumidel. Seda me ei tea. Arheoloogia suurim püüdon leida muistseid asju ja saada nende tähendusest aru. See nagu võõra teksti lugemine. Arheoloogia on rakendussemiootika märkide ja tähenduste teadus. Kreeta keraamika on koos Muinas-Peruu keraamikaga üks huvitavamaid nähtusi. Naise ja linnukujulised kannud on need sümbolid või mesilane, kellel Kreeka sümboolikast väga oluline koht on siin analoog mesilaspere kui mingis mõttes täiesti matriarhaalse nähtusega. Kriit ajaloopärimustes valitses saart küll kuningas miinus kuid on teada, et jumalanna tell oli keskne koht Kreeta religioonis ja preestri linnadel ja üldse naistel usu talitustes. Kas saab siit teha järelduse, milline oli naiste positsioon ühiskonnas üldse? Me ei tea üldse väga paljut nende asjade tähendusest, mida võib näiteks näha Iraakli muuseumis. Üks kõige kuulsamaid nendest on kindlasti vestluse ketas umbes 16 sentimeetrise diameetriga saviketas, mille mõlemale poolele on templitega pressitud kirjamärgid. Kui ketas on ehtne ja peaaegu kõik arheoloogid usuvad, et on, peab temale olema kirjutatud mingi tekst. Seda teksti aga ei oska mitte keegi lugeda, kellelgi pole vähimatki aimu, mis keeles ja mis seal lugeda võiks olla. See vestluse ketas tuli välja vestluse palee kaevamistel. Ta seisab ühes hämaravõitu vitriinis Irakli muuseumis. Aga tema koopiaid müüakse kõikides suveniiripoodides Kreetal. Aga meil ei ole aima, kastan pärit kreetalt või on ta kuskilt sisse toodud, mõned märkib, eripärad vihjavad nimelt anatooliale. Veel vähem me teame, aga mis keelne see tekst võiks olla. Ja see tähendabki, et võime esitada keta kohta igasugu hüpoteese, lugeda seda igasugu keeltes. Ja niimoodi on ka tehtud. Kreetal olles ja Irakli muuseumi külastades jäävad kindlasti meelde ka madudega jumalanna tee või siis preestri hinnade kujud. Nad on tehtud Fayansist ja kujutavad Minoilisele Kreetale iseloomulikke naisi seelikutes paljaste rindadega. See võib olla rituaalne riietus. Üks kujudest hoiab mõlemas käes madu, teisel on maod keerdunud ümber kaela. On selge, et madu oli Kreeta, aga ka arhailise Kreeka religioonis midagi väga olulist. Madu on midagi millegi sümbol, mida me hästi ei tea. Ja kõik, kes me oleme Freudist üht-teist kuulnud ja tema teoseid lugenud, siis võime teha muidugi järelduse, et maos nähakse vallase sümbolit. Aga see oleks ilmselt väga lihtlabane seletus asjale. Maal on ilmselt mitu tähendust. Maos kehastub maavägi, ta on maaemaloom. Sellest on jälgiga põhjamaises, rahvausus. Maol on aga tegemist ka igavese elu saladusega. Ta heidab jo ümbert vana naha ja uueneb niiviisi, nagu terve loodus. Võiksid olla madu, aastaaegade vahelduse, looduse närvumise ja taassünni sümbol. Tuletame meelde, et Itaalias oli just madu see, kes sõi ära surematuse rohu, mille Gilga mees oli suure vaevaga toonud merepõhjast, et anda tagasi elu oma sõbrale in kiidule. Nii jäid inimesed igavesest elust noorenemise võimest ilma selle sai endale aga madu. Maa olendina võib maol olla ka tegemist maa ja taevavahekorraga, mis ulatub armastusest sõjani. Taevane kõuejumal leemendab maad, mis on naine. Ta võib aga pidada vihast heitlust maas sündinud titaanide või muude olenditega. Maa kõrval on Kreeta sümboolikas väga oluline koht. Kas sõnnil ja sõnni sarvedel. Kui madu on maaloom, siis sõnn võiks olla taevaloom. Meenutagem, et taeva jumal, Zeus võttis sõnni kuju, kui ta röövis euroopa sõnni. Möirgamine on nagu äikesemürin. Sõnn on kõige tugevam loom Vahemeremaadel. Kui ta jookseb, väriseb maa. Ja võib-olla seletati niimoodi kamavärinat. Kreeta saarelt on leitud palju sõnni kujukesi, küll väikeseid, küll suuri lihtsaid robust, seid küll luksuslikke mustast teatiidist, isegi Alabastrist. Sõnni kohtab ka freeskodel ja ühel väga kuulsatest kivibaasidest. Seal me näeme sõnni mängusid, mida võiks ehk hispaania moodi nimetada härjavõitluseks Kreeta sõnni mängudel teisi trikke, mis ei ole jõukohased tänapäeva tore tooridele noored inimesed, nii poisid, kui neiud haarasid ründavalt sõnnil sarvedest lasidendi üles visata, maandusid Saltoga sõnni turjale ja tegid sealt teise, salto ootava kaaslase käte vahele. See julgustükk mitte alati ei õnnestunud. Ja sellel nimetatud Kivivaasi reljeefil on näha akrobaat, kelle salto äpardus sõnn said oma sarvedele võtta ja vaevalt ta sealt eluga pääses. Aga selliseid õnnetusi pidi sõnni mängudel juhtuma tihti, sest neid kujutatakse veel mitmeski kohas. Mida siis need sõnni mängud tähendasid? Saaksime sellele vastata, kui teaksime, mida tähendas sõnn. Tema seosele suure jumalaga kreeka traditsioonis Zeusi ja Zagreusega. Me juba osutasime niisamuti seosele maa värisemisega. Miks aga oli vaja noortel inimestel vihast sõnni rituaalselt trotsida? Mängud olid ilmselt üks Minoilistest usu talitustest. Paralleelid muu maailmaga ütlevad, et tegemist võis olla initsiatsiooni riitusega, milles noored sageli peavad oma julguse ja osavuse proovile panema taluma tõsiseid piinu, et täiskasvanuks saada. On aga raske uskuda, et iga noor kreeklane pidi tegema salto vihase tõst sõnni turjal, et seda oleks võinud lugeda täiskasvanuks. Etrovski kultuuri juured viivad anatooliasse ja sealt on ilmselt pärit ka mitmed Minoilise kultuuri elemendid. Ja sõnn ja sõnnisarved olid olulised juba muiste sanatoolias. Neid sõnni sarvi ehk altari sarvi tundsid ka muistsed juudid ja teised Lähis-Ida rahvad. Vaevalt aga oli neid kuskil nii ohtralt kui Kreetal. Enamasti üsna stiliseeritud kujutatud sarvepaar kaunistas vist kõiki Kreeta paleeside templeid ning kuulus ka koduste usuliste tarbeesemete hulka koos kaksikkirvega vahel sarvede vahel auk, kuhu torgati kaksikkirvevars, nii et kirves seisis püsti sarvede vahel. Kas nad olid mõlemad ühe jumala sümbolid ja nende kombinatsioon, andis topeltefekti nagu krutsifiksi või oli kaksikkirves ühe jumala või jumalanna ja sarved teise jumala sümbol. Nii et mõlemad koos sümboliseerisid kaht kõigevägevamat jumalat, näiteks nais ja meespoolt, maad ja taevast, kõue ja vihma. Seda me ei tea. Või võtame näiteks labürindi kujundi. Prantslase palee oli mütoloogiline Kreeta labürint, kus elasime Taurus. Me ei tea, kas niisugust labürinti oligi, on aga tõenäoline, et see kujutelm sündis kreeklastel Kreeta paleede varemetes. Neid vapustas selle ehituse, ruumide ja käikude hulk. Jutt on siis miinuse paleest samas kahtus ja nad teadsid midagi labrisest labrüntusest, mis oli palee või selle mõne osa nimetus. Palee täpsed funktsioonid olid tulnukatele ilmselt aga arusaamatud. Mälu oli katkenud, kreeklased ei osanud või ei tahtnud võõrastele kõike seletada. Labürint sai kreeklastele üheks mütoloogiliseks suuruseks, mille seletamiseks mõeldi välja müüdiks nimetatud tekkemuistendid. On olemas teooriad, mütoloogiline labürint ei olnud mitte gnossase palee vaid skootina koobas Iraakia lähedal. Koopa seostamine maaema-isaga on hõlpus, emakojaga on aga seostatud ka labürinti. Labürint sobib tõesti kujutama emaihus olevat loodet, mida ümbritseb loote kest emakoda ja ema enda keha. Labürint. Ornament on maailmas laialt tuntud ja Trooja linna nime all kohtame teda ka Põhja-Euroopas isegi seal Eestis, kus omal ajal on elanud rootslased, kes oma Trooja linnas ladusid kividest murule. Labürinti tuntakse lõunamere saartel ja kui hopi raamat toreid ei luiska, oli ta tuttav mõnedele Ameerika põliselaniku. Telegi. Labürint figureerib antiiksetel Klossose linna müntidel, tema tähendusest on aga mitmesuguseid versioone. Ta võib peale loote emaihus kujutada ka päikese liikumist taevavõlvil hinge teekonda ühest maailmast teise ja võib-olla emba-kumba neist sümboliseerivad rituaalset tantsu. Lõpuks võib ka kahelda, kas labürindi nimelist ehitust üldse olemas oligi. Vahest oli ainult ornament, mida hilisemad tulnukad taas tõlgendasid meelevaldselt nagu suurt osa Kreeta müütidest ja tavadest. Kui Laburindil on midagi tegemist loote ja emakoja kujutamisega võib seda, eks seostada kujutelma ka surnu hinge teekonnast. Võib-olla annavad kaksikkirves labürint koobas ja emaihu seostada päris loomulikul viisil. Sarnased sümbolid eri kultuurides näitavad otseselt maailma terviklikkust. Tänaseks ümbolitele märkame ükskord ometi juurte ja võrsete vahelisi seoseid. Ja kui seisad mõne Bütsantsi pühapildi ees või hoiad käes mõnd habras, õrna kaunist kamara Svaasiornamentidega, mis tuntud mõnest Egiptuse hieroglüüfid siis saad aru, et me tulimegi tõepoolest linnuteelt. Ja ükskord jätkame sedakaudu oma rännak. Tänan kuulamast. Stuudios oli Terje Soots.