Eesti filmilavastajaid. Stuudios on Jaan Ruus. Meie tänase filminduse märksõnadeks on vabadus ja raha. Vabaks saanud, avastasime, et oleme väga vaesed ja et raha ja vabadus on üldse teineteist välistavad mõisted. Õnneks pole maailmas miski absoluutne, ka rahapuudus. Võõrast raha ei sobi küll lugeda, kuid ainuüksi see teadmine on tore. Veelgi on teadmine, et vähemalt teoreetiliselt on võimalik kogu see rikkus meile soovitavas suunas liikuma panna. Piisab väga heast ideest. Nii kirjutas tänase saate külaline oma filmipäevikusse 10. juunil 1993 ja see mees on Valentin. Tere see oli päev, mil Briti filmi instituut otsustas kokku korjata üle kogu maailma kõige erinevamad filmitegijate päevaaruanded, päevikud ja sinu oma on siin selles väga ilmekas paksus raamatus. Maailma kino World Cinema ära trükitud. Filmi lavastamisel eelneb stsenaariumi kirjutamine. Miks Eestis on nii vähe stsenariste? Pärast, et Eestis tehakse vähe filme, nõudlust ei ole. Ja küllap ka sellepärast, et üldise stsenaariumi kirjutamine on ooperis. Keeruline asi juba puhtfilmi spetsiifilistest põhjustest. Aga mis on üldse stsenaarium, sellest on kinoinimeste hulgas väga palju juttu üle kogu maailmaga, kui öeldakse, et ei ole häid stsenaariume punasel ajal, oli see ka üks löök märksõna, et teeks häid filme, aga ei ole stsenaariume. Mis on üldse hea stsenaarium. Vaatame asja veidi seestpoolt, publik näeb juba tulemust. Ja stsenaarium, mis on, mille poolest erineb kirjandusest, on ta kõigepealt hea kirjandus. Alguses on ikka sõna, nagu sa oled veel. Seda ei olnud mina seda ütles kadunud Lembit Remmelgas. Nii Tallinnfilmi kunagine peatoimetaja ja Lembit Remmelgas ütles seda keegi. Kelle sõnad on kirja pandud piiblis, nii et kõige enne oli sõna ja Mis on hea stsenaarium? Jah, tähendab miks? Igast heast kirjanikust ei saa head stsenarist. Täpselt samuti minuti, ühestki halvast kirjandusteosest ei saa head stsenaariumi või siis peab rist olema ise andekam kirjanik kui originaalteose autor. Saariumi enamasti saab. Kui Ekrealiseeringutest rääkida, saab kirjutada väga hea kirjandusliku algmaterjali põhjal mul on see, ta on joonud. Sa oled teinud näiteks Reigi õpetaja, Aino Kalda lugu oli aluseks ja aga, aga ikkagi kirjandus võib rahulikult voolata. Ta. Kas stsenaarium ja selle ülesehitus ei ole rohkem lähedasem, ütleme muusikateose ülesehitusele? Film voole vajas muusikaga muusikaga jah, aga nüüd ikkagi sa oled Eesti, ma ütleksin. Tuntumaid stsenarist. Mats traat lõpetas kunagi Moskvas stsenaristika kursused, aga ta on nüüd filmidest eemale jäänud, nii et sa pead praegu midagi ütlema. Oma kogemusi. No kuidas ma peaksin jagama, ma ei tea ühtegi võlusõna. Ma tean seda, et kui mulle on pakutud või ma olen ise tahtnud Mõne loo ekraniseerida või siis kirjutaja originaal, halloo, siis? Kõigepealt ma olen leidnud selleks ka sekroniseeritavas või. Originaal stsenaariumi jaoks ma olen leidnud mingisuguse üldolulise idee, mis mind puudutab ja mis. Ma arvan, peaks puudutama ka neid, kes filmiljon vaatavad. Ja selle ümber hakkab juba kõik muuda inimene peab midagi tahtma. Ma olen leidnud inimesi, kes midagi tahab. Nii, olgu see siis kas. Ibseni rahvavaenlasest, kus doktor Stockmann midagi tahtis või keisri hullus stsenaariumis, kus Timo teoson Pokk midagi. Kreegi õpetas, kus pastor Lempeliusel on mingi eesmärk ja kui inimene oma tahet püüab realiseerida, seda paratamatult põrkab kokku teiste inimeste tahtega. Nagu eluski. Nii, ja nagu eluski, on kangelane see, kes kõige rohkem tahabeli. Kui me oma tänast Eesti vabariiki ümberringi vaatan, mis siin toimub, siis siis Läheme nii heas kui kurjas on kangelased, need, kes, kes midagi väga tahavad ja selle nimel midagi teevad. Et kino on siis olulisel moel tegutsemine ja pilt Ja muidugi tegusõna mõte, kõik kõik see on võimaliku ekraanil nähtavaks teha ja kuuldavaks ja selle, see kino erakordne võlu minu jaoks ongi. Selles raamatumaailma kino peatükis, mis on pealkirjastatud from pens tuubi, siis noh, ütleme siis kirjapulgast kompuuterini kirjutavad väga paljud tuntud stsenaristid oma sellest päevast alates Lui mallist prantslasest, siis on ka siin šimentsl tšehh. Sinu järel on Kaspar Rostrupi päevik ta film, mille taas stsenaristina kirjutas valtsi tantsiv reegitse oli 90. aastal Oscari nominent ja ta kirjutab nii, et. Stsenaariumi kirjutamine on üks kõige imepärasemaid ja kõige kohutavamaid asju. Mis sa arvad, miks ta nii kirjutab? Ma eeldan, et stsenaariumi kirjutamine on sinu jaoks mingil moel saba. Nojah, eks me ole kõik sarnased ja erinevad ka imepärasemaid. Muidugi on see imepärane, kui asi läheb, läheb, kui inimesed kellest hiljem saavad filmikangelased, hakkavad ise elama sinu sees ja kui sa ei pea enam nende jaoks dialoogi välja mõtlema, vaid nad ise hakkavad rääkima ja nad võivad öelda selliseid asju, mis noh, nagu endale tähelegi tule tavalises situatsioonis, muidugi siis on see imepärane. Ja kohutav on see, kui nad äkki vait jäävad. Ja siis oledki. Aheri istud käes ja püüad nüüd jälle rääkima. Kas stsenaristi amet? Üks kurbloolisusi ei ole see, et ta unustatakse pärast ära, siis tõusevad esiplaanile jõu ja täie õigusega näitlejad. Režissöör tuleb esilinastusele, ütleb mina, tegin, ja ta tegigi. No. Muu jaoks ei ole see kunagi nii väga oluline olnud. Mul on. Hea meel veel olnud, kui film minu stsenaariumi järgi korralikult välja tuleb. Kahjuks ei ole seda just eriti tihti juhtunud. Kõneldakse veel filmist kui kollektiivsest kunstist, see on õige, aga siin peab olema tööjaotus ja ja lõpuks, stsenarist mõtleb ikka olulisel moel selle asja välja, kuigi ma olen näinud ja lugenud näiteks Ameerika filmilavastajate režiim raamatuid, sest dialoogid muutuvad olenevalt kohast ja näitlejate soovist, aga, aga stsenarist peab ikkagi selle aluse lõpuks panema välja mõtlema. Ja see toimub vistika kuskil. Üksinduses just üksinduse vaikses, ma ei saa aru. Tähendab, kirjutas stsenaariumi kollektiivselt, ma ei saa ka sest aru, mis tähendab teha filmi kollektiivselt, tähendab, filmi tehakse jah, tõesti grupiga. Ja hea on, kui kõik on oma valdkonnas professionaalsed ja annaks jumal ka loomingulised inimesed, aga üldiselt on film diktatuur, seal peab üks inimene režissöör langetama otsuseid meeldivaid ja ebameeldivaid vastutama ja teostama. Noh, ennast ja mul ei ole üldse tähtis, et see stsenaarium, mille ma olen kunagi kirjutanud oleks tähtajad ekraanil üle kantud, vaid tähtis on see, et see, mis hiljem ekraanil on, oleks tõene, et ta elaks, et oleks huvitav, vana tark q kitsaks ingel vist oma Nobeli kõnes ütles, et väga aruka lahuse kirjandus peab olema huvitav ta õige. Sest kes ta muidu loeks. Ja täpselt sama filmiga film peab kolm huvid. Sa tahtsid kuulata täna Nino roota muusikat. Nino rota on Fellini filmide helilooja. Miks just Niilo rota sulle? Jaan. See oli nüüd filmist magus elu, mis nüüd äsja tuli ka telerist, et üleeile jah. Aga Nino roota sai aru, et film on väga lähedane Chirkusele ja, ja Berliini kuulus Berliini sai ka ja eks ta, eks ta ole. Te ei vaata Filma nii rikas kunsti, et ja nii mitmetahuline, et ta võib olla, aga ei pea olema ükski. Ingmar Bergmani film ei meenuta eriti tsirkuseetendust ja sellepärast on nad vaatemängulised ja huvitavad. Aga kas siin ei ole see oluline veelahe euroop Ameerika filmi vahel, et Euroopas käivat filmi valdavalt kunstnikud, kes tahavad ennast väljendada, annaks jumal, et neil oleks midagi väljendada nende Nabal naba näitamisel oleks mingi väärtus, on ka väga paljusid selliseid režissööre, kes lihtsalt näitavad oma naba ja siis arvavad. See ongi suur saavutus, aga Ameerika filmid, needsamad märuli või action filmid näiteks nüüd on linal Kaljukindlus rock, mis on väga hea märulifilm, aga kõiki neid asju me oleme juba varem näinud. Nüüd see on antud uues kastmes veidi uutmoodi, aga kui sa vaatad tsirkuseetendust, siis on ka needsamad tegevusel ikka on illusianistid on ütleme, akrobaadid, kandi vääne köielkõndijad, aga nad on veidi teistmoodi. Nii et kas Euroopa ja Ameerika filmid ei ole selles mõttes teatud vahe? No vahe on jah, kindlasti, ka Euroopas on film olnud. Traditsiooniliselt rohkem nagu režissööri keskne Feliini filmid, Antoniooni filmid, mis konti, Bergman, Aga Ameerikas on soikunud näitlejakeskne täht ja aktiivilma liinifilmid on selles mõttes veel kummalised, et meie hindame neid, Euroopa hindad neid, aga neid hindab ka Ameerika väga paljudesse liinifilmid on saanud Oscareid kui võõrkeelse filmi kategoorias, küll aga aga on ka kunstniku tööd saanud ja niiet Feliini oskas kuidagi tsirkuse ja ja ütleme isegi karikatuurid oli hea karikaturist ka ühendada. See on mingil moel väga universaalne, oli lõpmata suur, lihtsalt suuremaid, kes sel sajandil Chaplin, tema kes veel ta ikka lõpmata suur ja sa nüüd. Stsenarist ka ja kunstnik, karikaturist ja kõiki, kes iganes. Jah, temale on muide ette heidetud, et miks ta ei tee filme töölisklassist. Ta on öelnud nii, et ma teen filme, sellest tunnen jah, just nimelt need tulevad hästi välja, et need on isegi öelnud muide, et stsenaariumi kirjutamisel üks kohvritäis lipse annab mulle palju enam infot, emotsioone kui mingisugused paksud raamatud, nii et õige, ütleme. Ka fini puhul kui sa hakkad rekvisiite kokku saama siis sealt võib tulla nii palju viljakat ideid, kui on hea rekvisiidiladu ja kui on mida korjata? Aga tuleme nüüd tagasi veel selle ala ja ajavahemiku juurde. Mida sa hästi tead. Sul on kavand. Sul võib isegi stsenaarium olla valmis ja nüüd sa tahad. Keegi lavastaks selle kavandi stsenaariumi, et sa ise lavastaksid, sul on vaja raha, sa pead kirjutama sünopsis mingi kummalise paberi. Ma tsiteeriksin veel sind. Aga palun siis kommenteerida. Sa oled öelnud nii. Sünopsis on armastuskiri rikkale tundmatule, milles saatja annab mõista, et tal on maailma kauneimad, sääred ja ahvatlevaid tagumik võrratu nägu ja jumalikud silmad. Aga et iga inimene on peale kõige muuga vaimne olend siis ei tohi unustada lisamast, et erakordsed välised andmed ja vastupandamatu sexabiilsus on ühendatud erakordse vaimsusega. Kuidas sa kommenteerid praegu, see oli sinu filmipäevikust sellest raamatust, maailma kino. Kõik on väga lihtne. Kes viitsiks kusagil Eestis saabunud stsenaariumi hakata tõsimeelselt lugema? Produtsent, kellele kaariumi laekub oma riigist virnade kaupa ja nüüd järsku kusagilt Eestis tähendab et üldse mingit huvi tekitada, peab see kõik mahtuma ära ühele leheküljele. Aga siis sa pead ju kasutama ka vahel ka teinekord noh, ütleme mida labaseid võtteid näiteks noh, on ju teada mõningat ajalehepealkirjad, näiteks, et Morphjumis himuline neeger kägistas valge pastori, armukese ja nii edasi, nii et sa pead mingil moel Ei tunne ühtegi morfilme himulist neegrit ja kuivõrd Mulle meeldib tegeleda nende asjadega, mida ma natukene tunnen ja tean ja ma nende asjadega fassaan kuidagi hakkama, siis ma kunagi ei ole ka kirjutanud üheski sünopsisest niimoodi. Et. Seda võiks nimetada labaseks võtteks. Peab kuidagi huvi, vaata, ma ei tea, kuidas, kuidas seda teha, see peab, on võlusõna, nii et esimese kolme lausega juba juba. Inimene, kellest oleneb edaspidi. Filmi tegemine, filmiks vajalike rahade kokku ajamine, et see inimene kohalex haaratud ma ei tea, kuidas seda teha, ma olen seda proovinud. Aga ma ei ole veel. Kuulnud, et üldse Eesti vabariigis kellelgil oleks õnnestunud. Nii et ma ei ole oma katsetes üksi kuigi jah, no koostööfilm on tehtud ikaga. Nii et see paber peab olema võrdlemisi universaalne, noh seda loeb produtsent ja produtsendi amet on Eestis ka veel alles kujunev amet ja seda loevad siis rahastajate pankurid näiteks. Tõesti siis universaalne paber mille adressaat on õieti tundmatu, jah, nojah, ma ei ole. Ekslikult hutav ühegi. Tuntud Lääne-produtsendiga, nii et kui ma kirjutan sünopsise, siis see läheb tundmatule. Ja kuivõrd minu soov filmi teha või mitte ainult minus või ükskõik kelle soov filmida suur siis see ongi nagu jah, armastuskiri rikkale tundmatule, keda iga hinna eest tuleb saada kuidagi selle sõna lummusesse. Ta muutuks hell, teeks, et tal tekiks huvi, kas siis isiklikult autori või Eesti või, või jumal teab kelle vastu siin ei tea ju mis, mis kunagi võib midagi otsustada. Mis. Praegune kõige uuem projekt, mille stsenaariumi oled sa lõpetanud, siin on sul kirjas. Ja sinu kätes on põrgutuli. See on Tammsaare põrgupõhja uue vanapagana ainetel kirjutatud lugu, sellest on neli versiooni. Üks kohalik tähendab, mis oli üsna Tammsaare truu selles mõttes, et seal olid Jürkadjulat põrgupõhja talu ja kaval antsud ja siis viimane neljas versioon oli juba puhas euro veriks versioon. Sest kurb küll, aga. Sellele rikkale tundmatule, kellest me sinuga siin juba Pikaga räägime, ei paku mingit huvi mingi ürgaega põrgupõhja ta tahab universaalseid nimesid. Et oleks selge, kes on mees ja kes on naine. Ja universaalseid läbi nämmutatud, tõdesid ka nii. Ja sa oled siis pidanud kirjutama ka neli erinevalt sinust vist, jah, ei, ma. Kirjutanud nelja erinevat sünopsist. Ma olen vast kirjutanud paar erinevat sünopsist. Aga see projekt seisab juba kolm aastat nii, kõige uuem, mis ma olen kirjutanud, ma kirjutasin Vladimir Nabokov jutustuse järgi. Stsenaariume, näed, jälle hea kirjanik. Ja see töö pakkus mulle palju rõõmu, aga see on ka kõik seda mulle pakkunud. Kuulame nüüd veel nii jah, seekord kaheksast ja poolest. Saates Eesti filmilavastajaid on Jaan Roosi külaliseks Valentin Kuik. Neuroto muusika on on filmilik ja. Ta on meloodiline, taan, irooniline, ta on huvitav ilust nii ja Beliini hilisemad filmid, mis ta tegi võima Nino rootata. Siinseria, Freedi ja laev ujub ja intervjuu. Need on küll Berliini filmi taga aga seal on midagi midagi puudu, mis näitab teistpidi, et mõte peab olema igal indiviidil ja igal filmi autoril, aga, aga film on lõpptulemusena tõesti üks kummaline kokteil. Tahtsin nüüd pärida sinult kui dokumentaalfilmide tegijalt. Sa oled teinud mitu filmi Handidest antidest sellest 20000-ni, sest võib-olla praegu polegi enam nii palju rahvast, hobi ja Irtuši jõgi konnas soome-ugri lastest on väga paljud eesti režissöörid teinud. Miks, mis sa arvad? Huvi just selle rahva? Vastu no esimene, kes seal silma hakkas tegema, oli president Meri. Tema huvist ma saan täiesti aru. Järgmine olingi mina ja olingi mina. Minu huvi. Mulle pakuti Võimalust teha sealt dokumentaalfilm ja. Ma võtsin poolteist kuud mõtlemisaega. Meri tegi sel ajal just Tormipoega siis ma nägin seda materjali ja ja lugesin kõik läbi, mis siin. Mul oli võimalik kätte saada ja siis tahtnud näha. Mulle tundus, et on täiesti vastutustundetu minna Siberisse tegema filmi, kui sa ei ole selleni olnud. Mul on teile informatsiooni, ma ei teadnud, millest, millest ma peaksin tegema. Aga lepingule juba alla kirjutatud ja siis ma lendasin Siberisse ja, ja tuli esimene film. Teade parlamendil. Jaa. Ja siis. Ja siis sai juba leidsid, et nüüd sa juba tunned seda paikkonda ja võid veel teha. Jah, siis juba nagu tekkis vajadus see oli noh, nagu juba rohkem oma valu ja oma mure tekkis vajadus. Sealt veel teada anda. Midagi, mis seal toimub, sellepärast toimub seal. Üks rahvas. Sureb või, või suretatakse lihtsalt välja ja. Selle võrra, et maailm vaesemaks. Ja siis ma tegin sealt L1 filmi ja ja nüüd nüüd veel nii, et see oli täiesti Kaks viimast filmi olid täiesti teadlikult ja. Sihipäraselt juba mindud neid tegema. Teadis, mis sõnumi ma sealt. Edastan ja mismoodi ma seda teen? Nüüd ESTO päevadel olid siin paljud eestlased, kes elavad Venemaal. Aga lugesin sinu elulugu, sinu vanemad tulid Novgorodimaalt, et Eestisse alles 1943 sõja ajal jah, kus on mu elus? See on eesti kirjanduse biograafiline leksikon. Oled ju ka nobelist ja kirjanik, aga praegu meid huvitav film. Jah, 43. aastal. Muu vanavanaisa rändas kunagi. Tsaariajal veel välja sinna Venemaale lihtsalt talus oli palju lapsi, keegi pidi ruumi tegema, maad ei jätkunud, nii. Venemaal maad oli ja siis ta läks Venemaale ehitas seal paar veskit, mille eest ta hiljem surigi Sovetski saartel. Sellest on ka film tehtud Solovskis ratast. Nii. Aga, ja noh, teised mehed kah keskus. Andsid. Nõukogude võimuharu, oma päritolu ja hea majandusliku järje pärast. Nii, aga siis naised jäid ellu terveks ja 43. aastal tulime tagasi koju nii-öelda. Sest oli teada, kust me oleme ja sugulased oli, seal me tulime 43. aastal, siis sõja ajal ja sõja ajal. Mis külla maalsega on Neanurme küla Põltsamaalt üheksa kilomeetrit. Ja seal ma kasvasin ja käisin koolis ja. Et kas sul on meeles oma mõni kõige esimene mälestus? Tead, see ei ole mälestus, mis mul meeles on, üks tunne. Ma arvan, et vahel, kui ma olen Külmetanud Siberis eriti mul järsku meelde tulnud see tunne, mida ma tundsin, kui, kui ema mind vagunis mähkis oli oktoobrikuu, kui me tulime Eestisse, see oli nii, vot et ma nagu mäletan, aga mälestust ma arvan, et mu esimene mälestus on seotud sellega, et ma nägin madu. Ma usun, et kuskil nelja-aastaselt või kolmeselt. Ja rästikud elasin maal ja, ja siis ma mäletan, kuidas mu tädi Mu siis ära päästis. Sa oled praeguse teeni jõudes pidanud mitmeid ameteid olnud laadi ja valgust multiplikaator ja mis sa arvad, kes või mis on sind sinu enda arvates mõjustanud? Naised, jaan, ema, vanaema, need, kes mu siia tõid, kasvatasid hiljem need naised, kellega ma olen abielus olnud ja olen ju mehed vähem ja. Kuulame oodata. See on saade Eesti filmilavastajaid ja külaliseks on valeti. Kuik. See on hea muusika. Miloodne Liido rota, minaarne, aga mu küsimus-vastus ei pea olema minu juurde. Mis sa arvad, kas Eesti filmil on tulevikku ja ja missugune võiks eestipärane film olla millel on ka teistele midagi öelda? No see peakski eesti film olema, sellepärast et just eesti film kõige paremas mõttes mitte. Midagi, mis, mis sarnane Need Ameerika või, või või millise iganes filmiga. Kuivõrd. Et kunst on rahvuslik ja kuivõrd on ta üldinimlik ta on mõlemad, eks ole. No siis me ei jõua selle lühikese ajaga, mis meil veel jäänud Midagi arukat, siin Maarek, kardan öelda. Tead, see on natuke kunsti kunsti teoreetiline küsimus, kui kuidas tõsiselt rääkida, parem, kus seda. Kui te aga läheme, siis. Kaines ellu ja kas kunst on harilik kaup, teiste hulgas? Kinofilmikunst. On kah, on nii ja teisiti see, mis praegu meil ekraanil jookseb, seal valdavalt ikka noh, kaup. Aga. Nagu kõik kunstid, on ka filmikunst nii rikas. Ja nii mitmetahuline, et ühest vastust on täiesti võimatu, on ta nii informatsiooni kandja kui ka edastaja kui ka mida veel kõik kokku. Ja. Aga mis sa arvad, kuidas sinu meelest iseseisvuse tulek mõjus meie filmitegijatele, sest punasel ajal filmitegijad olid ühelt poolt nagu rahva südametunnistus teiselt poolt nagu riigiteenrit kolmandalt poolt nad olid suhteliselt hästi tasustatud ja nüüd nad on lihtsalt ühed kunstnikud. Kas filmitegijad, see on nüüd uuel ajal ennast juba leidnud, ma arvan, et ei ole, aga äkki arvad teisiti või kui ei ole, siis miks sinu meelest? Mis tähendab leidnud noh ma arvan, et ma olen samasugune nii inimesena kui ka tegijana nagu ma olin viis aastat tagasi 10 aastat tagasi võib-olla targemaks saanud, vanemaks kogenumaks aga olemuslikult muutunud ei ole. No mis meie uue aja kohta öelda? See aeg on hea selles mõttes, et ta toob iga inimese tegeliku olemuse välja mitte ainult filmikunstis või, või mistahes teises kunstis, vaid elus üldse kell on ikka küünetsi džunglis kiski reagi, kes. Peab oma jalgadele lootma, et teest ära pääseda, see, see on mingi teine olevas nii. Aga selles mõttes on meie aeg aus, et. Kõik inimesed on nüüd Jäki, need, kes nad tegelikult on. Kui palju nad ka ei mängiks, jäi varjaks oma olemust. Ja mulle see meeldib. Kas sul on ka mõni? Lause, või, või moto või maksiim või kinnismõte, mida see aeg-ajalt kardad. Või on sul neid palju? Mul ma püüan kinnismõtteid vältida, tähendab need on ohtlikud. Maksiim lause aforismika, oi, neid on palju, aga ütleme, tänase päeva kontekstis võib-olla kõige paremini sobiks. Lõpetuseks George Antajana. Selline lause. Loobuge oma illusioonidest teostada oma ideaal. See oli saade Eesti filmilavastajaid, stuudios oli Jaan Ruus ja külaliseks filmi režissöör ja stsenarist Valentin Kuik.