Tere, käes on jälle laupäev, algamas on kultuuriga ja saada ja täna on stuudios Martin piiranud. Mis on siis meie tänase saate sisuks. Viimasel ajal ei ole eesti maalikunstnikud olnud rahul nii enda seisundi kui ka maalikunsti üldise seisundiga Eesti kunstielus. Ja mis on nüüd ette võetud? Saate põhiosa kaane lindistatud Pärnus, Pärnus on teatavasti lõppemas rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival. Me kuuleme ka uudiseid näituste elust Pärnus ja saate lõpus, nagu ikka, on kontserdi kommentaar Ivalo andunult. Eile toimus oluline sündmus Eesti kunstielus. Lühikeste vaheaegade järel avati neli olulist näitust, millega on tegemist, sellest räägib nüüd juba lähemalt Kunstiteadlane Mai Treial. Eile, see tähendab reedel toimus Tallinnas väga-väga palju näituste avamisi ja no lisaks veel ütleme, kunstihoone ja arhitektuurimuuseumi uutele näitustele avati ka mitmes galeriis ja Rotermanni soolalaokunstimuuseumi korrusel üks terve näituste kett ja nimelt on tegemist maalikunstnike liidu organiseeritud maali aastanäitusega, millega antakse ülevaade kõige uuemast moli kunstiseisust. Eestis tähendab praegu need maalid, mida värskemalt kunstnikud on maalinud, nii et seal näeb vähe selliseid töid, mida on varem eksponeeritud ja võib-olla tutvustuseks, siis nimetaksin need kohad, kus näitused avati. Kõigepealt kastellaanimaja galeriis Kadriorus avati osa näitusest maali sõna, siis edasi Valgoleriis avati Kaido Ole kureeritud näitus, maalitud reaalsus, aktuaalne anakronism. Ja seda tasuks kohe kindlasti vaatama minna. Seal on noh, ütleme Kaido ole oma sellise kunstniku nägemuse järgi koondanud sellise üsna stiilse kollektsiooni. Jaa, Rotermanni soolalaos kõigepealt keldris. Kureeris Tiina Tammetalu näituse, mille pealkiri on Maalikunstnik püha lobise, räägime meestest. Need on siis sellised maalid, mis analüüsivad meheks olemist, meest kui sellist ja Tamme talu on püüdnud viia selle jutu mitte nüüd nii väga filosoofilisele tasandile kui noh, igapäevasellisel lobisemise tasandile. Nii et seal on ka üsna huvitavaid töid. No kõige suurem ekspositsioon ja võib-olla kõige tähtsam ongi, on siis Rotermanni soolalao esimesel korrusel see on siis kunstimuuseumi linnal kus on siis ilma tõelise läbiva kontseptsioonid ta ülevaatenäitus Maali sõna mille koostajaks on heie Treier ja mille idee kirjutas siis üles kõigepealt Harry Liivrand. Nüüd tekib küsimus, et miks on Tallinnas terve rida nii palju maalinäitusi ja miks selline sündmus üldse toimub nimelt siin taga on noh, võib-olla arengud 90.-te aastate eesti kunstis laiemalt. Ja teatavasti on maalikunst, mis oli nõukogude ajal hierarhia tipus, kunsti kõige tähtsamad kunstnikud olid maalijad kõige raskemaks ja vastutusrikkamaks kunsti žanriks, peedi, maalikunsti siis need üheksakümnendatel aastatel on needsamad maalijad vajunud nagu arhia kõige madalamasse soppi ja ja asemele on tõusnud tähelepanu keskpunkti hoopis noh, installatsioonid fotokond, HF ja kompuutri, kunst, Kehakunst, Befoomensid tegevuskunst ja nii edasi, nii et kõik sellised varem teise järgulised ja alternatiivsed kunstivormid on üheksakümnendatel tõusnud tähtsuselt esiplaanile. Ja see teatavasti on tekitanud väga palju stressini kunstnike seas kui ka kunstipubliku seas, sest maalikunstil on olnud ju oma väga kindel publik ja, ja sellega harjutud seostama sellist tõelist noh, nii-öelda suurt kunsti. Ja seetõttu ja, ja teiselt poolt vastuolu on ka selles, et kui vaadata Eesti Kunstnike Liidu koosseisu, siis absoluutne enamus sealt on maalijad. Nii et on tekkinud vastuolu ühelt poolt, et selle vahel, milline olukord reaalsuses valitseb, et nii palju olijaid ja niivõrd prestiišikaks peetud kunstiala on vajunud järsku madalseisu ja sellepärast Ongi maalijate liit, kelle esimeheks on praegu Jaan Elken korraldanud sellise nagu kogu löögi ET läbi murda sellisest madalseisust ja samal ajal ka kõrvalvaatajana uurida, et mis siis toimub maalikunstis või mida siis maalijad endast kujutavad või kuidas nad mõtestavad ümber muutunud aega. Ja nüüd see praegune näitus, mis avati eile, reedel on esiplaanile toonud üsna palju noori kunstnikke, kes mõtestavad maali täiesti teisest seisukohast, kui seda oleme harjunud nägema, noh, kaheksakümnendatel aastatel meil väga tuntud kunstnike töödes ja noh, võib-olla kõige suurem ja silmaga nähtavam nihe, mis on kaasaegses maalis, täheldatav on, on selline maali tegevuse ja kõrguse kadumine. See tähendab, et kui kaheksakümnendatel aastatel varasemal perioodil oli maalikunsti ikkagi nagu nagu noh, pooleldi religioosne, pühalikult maalitud pilt väga sageli seotud sellise väga intiimse Nendega emotsiooniga siis need üheksa kümnendatel aastatel on maalikunst muutunud. Noh kunstnikud ise tõlgendavad seda palju igapäevasemalt ja lihtsamalt. Ja Üheks näiteks tooksin näiteks selle fakti, et Rotermanni soolalaos on mitmeid maale, mida eksponeeritakse põrandal mida ma varem ei ole kunagi nagu näitustel näinud. Et kunstnik maalib oma teose kohe selle mõttega, et seda ei riputada mitte pühalikult seinale vaid pannakse põrandale maha, kust inimesed siis jalutavad mööda ja samal ajal noh näiteks ka mille saab noorem üks noorema põlvkonna kunstnik on maalinud töö põrandale, mille, mille idee kaob ära, kui teda seinal eksponeerida Ongi põrandale mõeldud töö. Ateljees näiteks kassi jalutussellest üle ja kunstnik kunstnikul oli selle üle hea meel. Kas keeras ennast keset maali magama ja see oli täiesti normaalne, tähendab maalikunst kui igapäevaelu osa, kui selline, normaalne noh, osa inimese kunstniku elus, ka on muutunud ka kunstniku roll, tähendab, kunstnik ei mängi enam mingit pühameest või pühakut, kelle peale tuleb alt üles vaadata, kui mingi oskuse nii-öelda ja peale vaid vaid kunstnik on, on samasugune inimene nagu kõik teised. Ja see on üsna suur erinevus võrreldes varasema ajaga. Aga selliseid Lando maale on seal paar tükki veel rohkem. Ja teine asi on see, et maalitakse väga erinevatele materjalidele, näiteks kui jälle rääkida Rotermanni soolalaonäituse põhjal, siis me näeme seal maalinguid metallile näiteks siis maalinguid kivile, siis maalinguid ajalehe paberile või pakkepaberile õlivärvi kombineerimist, kõige igapäevasemad nii-öelda madalamate materjalidega nagu noh, mingid kleepribad ja nii edasi ja seda tegelikult maalijatelt ongi oodatud, et nad mõtestaksid ümber. Kuidas peaks maalima üheksakümnendatel aastatel, mida on üheksakümnendatel aastatel toimunud noh, on teisiti kui varem. Ja mind ennast üllatas näiteks see, et üsna palju on viimasel aastal just võib-olla aastal täheldatav sellise religioosse sisuga kunsti laienemine. Ühesõnaga väga paljud noored kunstnikud maalivad tegelikult religioosseid pilt, et kas siis äratuntavalt kujul noh, näiteks et maalitud on näiteks Laurentsiuse ja Anne-Daniela saaliste maalitud suur, kannatava Kristuse nägu. Või siis sellisel varjatud kujul nagu juba nimetatud Camille saabre põrandamaal. Ja seda religioosset ainest täheldatav ka näiteks installatsiooni ja videokunstis. Noh, ma pean siin silmas jaan toomikud aga üks võimalus on seda käsitleda ka uurikalt ja läbi läbi huumorimida esindab antud juhul siis Jasper Soova selline pseudo religioosne reklaam Maal mis on eksponeeritud siis Jüri Arraku noh, väga tõsise ja, ja sellise väga sügava ja mõtlemapaneva religioosse pildi kõrval. Nii et siin on põlvkondlike erinevus ja samuti suhtumiste erinevus. Ja tendentsi on kindlasti huvitav jälgida ka edaspidi. Ja analüüsida, millest see on tingitud, võib olla kunstnikud, otsivad mingit pidepunkti, millestki, peab lähtuma oma oma elus ja, ja noh, see on ka mõnevõrra mingi uue tõsiduse tagasitulek. Ühesõnaga, see on selline huvitav tendents. Et see maalinäitus on oluline, võib olla kunstnikele endile ka sellepärast, et ühelt poolt kunstnikud, noh, kui neid maalijaid on nii erakordselt palju, siis neil on lihtsalt väljund, kus üks kord aastas esineda ja oma uuemat loomingut välja tuua, publikule vaatamiseks. Aga teiselt poolt on maalikunstnike liit organiseerinud ka asja, nii et neil oleks lausa põnevus ja, ja otsene motivatsioon seal osaleda. Ja nimelt preemiad. Nimelt annavad kaks Eesti firmat Eestis tegutsevat firmat välja maali aastapreemia ja selleks on siis värviga tegelev firma EKE Sadolini ja Saku õllefirma. Ja samuti annab oma preemia väljamaalijate liit. Nii et noh, ütleme võib-olla preemiate probleem on omaette küsimus, sellepärast et nagu siin näha on erinevate preemiate taga on erinevad hüved nii-öelda ja, ja seetõttu võib-olla kõige hüvede rikkam on Sadolini maalipreemia. Kuna selle preemiaga kaasneb ka noh, kunstniku nii-öelda enda kaitse alla võtmine, järgmise terve aasta jooksul tema tööde müümine ja värvidega kunstniku värvidega varustamine. Ja noh, muidugi rahaline preemia ja sellega ei anna võrrelda muidugi maalijate liidu preemiad, mis on jälle teiselt poolt professionaalsest seisukohast väga Mallukas, nii et et sellised huvitavad mängud on ka preemiatega. Ja kokkuvõtteks ei jää siis muud üle soovitada, kui tuleks kõik need galeriid läbi käia, vaadata ja mis seal toimub. Ja ma usun, et sellest kujuneb näituse külastajatele väga positiivne ja mõtlemapanev. Kunstielamus. Möödunud suvel teatavasti oli Pärnu Eestis suvepealinn. Selles suhtes on olukord nüüd muutunud. Võib aga öelda, et sel nädalal oli Pärnu Eesti kultuuripealinn. Toimus seal ju Ostrahhi festival, toimus palju teisigi üritusi, aga ürituste üritus oli vaieldamatult rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival, mis praegu veel jätkub. Täna õhtul on plaanis kätte anda preemiad kõige paremate filmide autoritele. Homme hommikul aga pühapäeva hommikul, siis on võimalik vaadata auhinnafilme kõigil asjast huvitatutele. Nüüd aga Need intervjuud, mis selle festivalifilmide vaheajal on võetud nii vaatajate kui ka asjaosalistega. Kõigepealt aga lühiintervjuu Mark Soosaarega. Selle intervjuu põhiosa me kuulsime juba eile, täna aga tahaks teada, mis on niisugused põhilised olulisemad tendentsid, mida ta märganud nüüd dokumentaalfilmide arengus. Niisiis Mark Soosaar Ma võin öelda seda, et dokumentaalfilm läheneb üha rohkem mängufilmile ja tegelikult maailma filmikriitikud ei tõmbagi nimega joont mängu- ja dokumentaalfilmi vahele, pigem tuleks liigitada teistmoodi, sest kas mängufilm või, või dokumentaalfilm, see on umbes niisugune küsimus, et kas värvifilmi mustvalge aga sõltumata sellest missugusele lindile ta on üles võetud, sõltumata sellest, missugune on teose ülesvõtmise meetod. Sest kas mängu- või dokumentaal, see on ju ainult meetod, võiks ikkagi jagada filme, draamafilmideks, tragöödiat, eks komöödiaks ja nii edasi. Aga noh, need põhilised vormid muidugi on draama ja siis lüürika ja lüürika alla käib näiteks ka need mina-vormis tehtud filmid, need esimese persoonifilmid, sest kui me hakkame vaatama maailmapoeesia ajalugu, siis tegelikult ju luuletused on ju kõik mina-vormis. Saalis filmi vaatajate hulgas võis sageli näha ka filmikriitikut ja kultuuriajakirjanikku Sulev teine maad, kellelt ma palusin jagada oma esimesi muljeid mõnest filmist, mis tema jaoks olid põnevat huvitavat. Pooletunnine väga naljakas vill oli brasiillase Carlos noderi vill, sarisuudleja portree, kummalisest isikust niisugusest paksukesest kuskil 10.-test aastatest. Mees, kellel on niisugune hobi, tähendab kõiki musitada ja tema kollektsioonist pidi olema, et ta on juba sadat tuhandet tavakodanikud ajal suudelnud ja tav suudelnud nelja 100 kuulsust või avaliku elu tegelasi sealhulgas siis George Bushi Rämps, Sinatra ja nii edasi ja nii edasi tähendab nelja 100 kuulsust. Ja noh, siin toonud kaasa tohutult ebameeldivusi. 74 korda arreteeritud. Teda on 50 korda läbi pekstud sõnul kordunud olnud luumurrud ja igasugused haavandid, aga ta jätkab oma seda põnevat hobi. Ta ütleb, et see muudab maailma paremaks kui tema musikaalseid inimesi mis on muidugi tore, kui ma tõesti paremaks muutub, aga ka teie kui psühholoogilisest seisukohast püüate asja vaadata. Kas seal edevus, kas ta tõesti usub oma missiooni või on see mingi psüühiline veidrus? Ta usub, siis ta väidab selles filmis korduvalt, et ma ei ole hull. Hull Ma armastan lihtsalt musitada. Ja ma tahan seda maailma oma püstitamise paremaks muuta. Väga edev mees, ma nägin ka sedasi jah, on küll, on muidugi. Kõik kollektsionäärid on teatud määral, on, on edelas. Kas ta on saanud rikkaks, kastan oma elujärge parandanud kas ta nüüd otseselt rikka saadaga, aga ta on saanud kuulsaks, aga tehakse intervjuud, teda teda armastatakse avalikkuse huvikeskmes. Ma arvan, et ta on Brasiilia üks huvitavamaid kuulsamaid inimesi presidendi järel. Jah, pele ja presidendi ärevuses vast küll, jah, ma räägiksin ameeriklase Harri kooko Browni filmist, ma pole kunagi endine. Harry Coco Braun oli ka ise esilinastusel ja see on lugu ühest inimesest, kellel on kõik olemas. Ta on suurärimees, miljonär, tänu palju aju ütleb, et tal on korralik perekond, talun, armukesed lähemas ja teha on kolme aasta jooksul filmitud, sest ühel hetkel ta läks arsti juurde ja selgus, et tal on eesnäärme. Ja ei olnud selge, kuigi vaata selle haigusega elav. Ja vot siis kolme aasta jooksul ise end režissöör, aga operaator jälgib teda. Mismoodi tema siis maailma nägemine mõtlema vaid see muutub, et vastavalt sellele, missuguses faasis on haigus. Lõpuks ta oli kohal, tal oli operatsioon testija tähendab, ta ütleb, et, et täna on välja ravitud vähk on välja. Aga samas vill jätab ka sellise mulje, et kunagi ei tea, mis on need, vaid võib ju tulla uus pööre ja aga ta näeb maailma hoopis teisiti kui kolm aastat tagasi. Nagu öeldud, siis kakobraun viibis ka festivali aukülaliste hulgas ja tema film, mis tegelikult ka paljudele televaatajatele on juba tuttav, leidis põhjendatud tunnustust. Ja nüüd filmivaatamise vaheajal tehtud lühike intervjuu Ameerika filmitegija kogu Browniga. Tal on parim haridus, mis üldse olla saab, ta on õppinud Stanfordis eelis ja ka Inglismaal Cambridge'is kirjandust tema, ütleme siis niisugune põhitegevus on kinnisvaraäri. Aga ta on alati tundnud huviga kaunite kunstide vastu. Nüüd see film, milleta teinud ja siin Pärnus näitas, kas see on tema esimene. Ta ütleb, et kogu see Ameerika filmitegemine on suur äri, mis teda otseselt ei huvita. Soovitmas. Ta ütleb, et ta on küll kirjutanud mitmed käsikirjad ja need käsikirjad on läinud ka töösse tootmisse aga varem ta filmi ei ole teinud. Nüüd siis see film temast endast pärast seda, kui ta sai teada, et tal on eesnäärmevähk, hakkasid tegema filmi endast. Pärast seda, kui ta oli arstilt kuulnud, et tal on eesnäärmevähki ja otsustati kiiritusravi kasuks, ütles üks filmitegija, kes on ka tema endast sõber. Et täidad suvi, millal sa pead kiiritusravil käima sellega, et sa teed sellest kõigest filmi ja niisugune tegevus muidugi aitas esiteks mõtet koondada ja teiseks võib-olla ka sellest raskest situatsioonist üle saada. Ja selles filmis oli mõningaid episoode, mis tundusid väga niisugused juhuslikud ja improviseeritud ja aga oli ka täpselt ettekirjutatud teksti järgi, mida siis meie vestluskaaslane ise on teinud. Kui ka filmis oli episood, kus ta oma Rolls-Royce'i ka sõidab tagant sisse, libedal tänaval ühele kaubaautole. Momentaalselt olid ümbruskonna tumedad mustanahalised kohal sündmus. Seekordne aga kõik lahenes hästi, mehed läksid koos paare, jõid seal koos õlut ja meie vestluskaaslane ütleb, et see oli tõesti üks kosutav hetk, midagi ootamatut tema jaoks ja midagi uuelaadset. Uus kogemus New Yorkis, kus alati on kiire. Ta ütleb, et selles filmis on kolm episoodi, kus ta vaidles tõsiselt oma naisega aga tal jätkus huumorimeelt, et lasta kaameral töötada, edasi töötada siis, kui see vaidlus tal naisega toimus. Ta ütleb, et nad kasutasid nii 16, millimeetrist filmikaamerat kui ka videod ilmselt sisse kaamera töötas, kui need episoodid lindile jäi. Ta ütleb, et pärast seda, kui nüüd siin sellel festivalil Pärnu kohta kasutab ta pidevalt sõnav küla. Selles külas on lõppenud film veel mõnele festivalile teistes riikides ja siis jõuab videole oma versioon ka kauplustes kasseti täna müügile. Aga muidugi niisugune niisuguse filmimüük raha sisse ei too, nii et see on rõõm tehtud tööst. Anud Mebi läest aitan ja about. Meie külaline on viisakas, ta kiidab kangesti Pärnut, ta ütleb, et ta on väga palju maailmas ringi reisinud, aga niisuguseid valgeid öid seda mereranda, neid puumaju, see on midagi erilist, mis talle meelde jääb ja ta ütleb viisakalt, et tal on soovmõte ja tahtmine kunagi Pärnust mingi film teha. Minu kõrval istub väliseesti filmirežissöör, kes tegeleb just dokumentaalfilmidega. Ta on sündinud ja elab Kanadas. Teil on väga ilus nimi, kalli paakspuu. Te olete mõelnud selle peale, et tal on väga ilus nimi. Aitäh, tänan väga. Kes on teie vanemad? Kas see, et te hakkate tegelema filmidega, kas see oli teie niisugune soov, kutsumus või oli see juhus? Olete te mõelnud sellele? Kalli paakspuu on sellele festivalil toonud oma viimase dokumentaalfilmi pealkirja all-ist miilits-ist tõlkes siis ida kohtub idaga ja see räägib hiina päritolu filmi tegijatest, kes siis ümber Vaikse ookeani erinevates riikides elavad ja teevad oma tööd. Need filmitegijad on juba sündinud väljaspool Hiinat, et ühte erandit mitte arvesse võttes. Kuid siiski on neile suuri probleeme identiteediga, kas nad on hiinlased, kas nad, ameeriklased, kas nad on singapurlased, kes nad on. Samamoodi on probleeme keelega, võib juhtuda, et vanaema räägib oma lapselapsega hiina keeles. Laps peab vastama, kas siis inglise keeles. Ja probleem on neil muidugi teisi, see on siis kalli paakspuu film. Ida kohtub idaga. Kali paakspuu on teinud arvukalt dokumentaalfilme, need on olnud edukad rahvusvahelistel võistlustel ja kõige edukam film on käinud rohkem kui 50-l filmifestivalil üle maakera. See on saavutus, millega ükski kodumaine eesti filmitegija hoobelda ei saa. Nii et võib arvata, et kalli paakspuu loominguga Pärnu on tõesti eesti kultuurilinn hetkel. Siin avatakse Endla teatri suvehooaeg, mis kestab neli nädalat ja kus tuuakse välja kõiki nende kavas olevat tükid. Ja Kurgjal edukalt mängitud kraavihallid vahetas välja teine mängupaik teise etendusega. Jutt on ammende villast ja tuntud Marjääri komöödiast kodanlasest aadlimees. Niisiis Pärnus on võimalik nelja nädala jooksul vaadata erinevaid etendusi erinevates ruumides ja ka erineva kellaajaga tasub jälgida vaid reklaami. Pärnus ringi liikudes on raske mööda minna linnagaleriist Pärnu peatänaval. Praegu on avatud jälle näitus sarjast kostisuvi. Me ju teame, et suvel on tähtsamates suvituslinnades Pärnus, Haapsalus ja Kuressaares avatud kunstisuvenäitused ja seekord siis ka jälle Pärnus. Lähemaid kommentaare jagab nüüd linnagalerii juhataja helitambur. Me oleme linnaettevõtte ja nii et meil ei ole ka tavaliselt pileteid, meil on kõik tasuta vaatata näitused, ainult nüüd selle aasta kunstisuveprojekt on piletitega, mis on ühtlasi loteriipiletit, on võimalik võita kolm tööd. Topin, eelmaa keeranud, eks muidugi ka kõik on harjunud käima siin tasuta ja natukene peletab see pilet 10 krooni ja oleme statistikat teinud mingi osa, võib-olla isegi peaaegu vool läheb tagasi, et ei osta nakkupeed. Nüüd, kui te nende nelja aasta peale tagasi vaatate, mis on teie jaoks siin põnevamat olnud, mis on kõige noh, ütleme siis erakordsemat sensatsioonilised nende aastate jooksul olnud? No põnevat on palju ja kordunud ei ole meile siiamaani ükski kunstnikega näitus aga võib-olla noh, nagu kuulsamatest võiks nimetada on olnud Jüri Arraku näitus ja ta tegi spetsiaalselt sellele galeriile kogu näituse ekspositsiooni. Samuti sellel aastal Toomas Vint ja noorema põlvkonna kunstnik, Kreeka Kristi ring, kes on ka väga tuntud, võib olla sama palju kui ja tema kursusekaaslane, koomika ka tema ümber on võib-olla lihtsalt vähem kära olnud. Samuti on olnud meil Navitrolla näitus, mis oli kõige suurema külastatavuse ka üldse selle veri ajaloost. Kui te neid inimesi vaatasite, kes sellel näitusel käisid, mis neid sellele näitusele tõi, teie arvates? Väga suur huvi ja, ja eelnev, kõik see imid ja väga palju noori käis nagu teda vaatama, sest et Pärnus ei olnud ta siis üldse esindatud olnud. Arrak on ka teine niisugune kunstnik, keda kõik nagu teavad, kas ta meeldib või ei meeldi vaatama tullakse ikkagi ja kõik on nagu kursis. Ja samamoodi Toomas Vint meelitas võib-olla siia sellepärast, et ka oma nime poolest ja tükk aega pole teda siin pärnus näitust olnud, et näha, mida ta nüüd teeb ja natuke oli ta tõesti muutunud. Kui me nüüd räägime sellest kunstisuvest, mis järjekordselt teil on siin üles pandud esimest korda rahvusvaheline näitus Sirje Eelma oli selle korralduse taga. Tema need tööd siia tõi. Kui te nüüd üle õlad teda piilusid, tema tegemisi ja tema töid. Kuidas tulevad välisautorite graafilised lehed niisugusele Tärno näitusele? No ma arvan, et kõige õigem oleks muidugi küsida seda Sirje Eelma ja rait räätsi käest, aga nii palju ma nagu tean, et kuna kirjelma ise on väga palju esinenud välisnäitustele oma töödega ja siin näitusel ongi esindatud kaks Sirje tööd minigraafika, mis sai see õlis, ma võin eksida aastanumbriga Grand Prix ja sellega seoses ka kindlasti tal on tekkinud palju suhteid ja kontakte, tõi kõikvõimalike välisgraafikutega ja nad ilmsed lihtsalt kutsusid, kirjutasid ja kes siis tuli hea meelega osalemas tuli. Kusti Savi saab mööda, suvi saab mööda, meestel lähemal ajal veel tulemas. Kuna galerii üks põhifunktsioone on ka eksad, saaksid eksponeerida Pärnu kunstnikud oma töid siis järgnevalt ongi Pärnu ühe väga huvitav kunstniku Bruno Sõmeri juubelinäitus, ta saab 75 ja tema tööd lähevad aina nooruslikumaks, nii et kui meil siin oli žürii ka Pärnu kunstnike näitus, siis Tiit Pääsuke oli väga üllatunud, kuuldes, et selle selle mehe vanus on 75. Nad arvasid, et on vähemalt 30 aasta inimesed. Kas on veel midagi aga juba välja lubada? Tähendab, graafik on tehtud loomulikult aasta lõpuni ja ka juba pool 99.-st aastast on meil kinni pandud. Alati on muidugi traditsiooniliselt iga sügisel Pärnu kunstnike ülevaatenäitus, see on igasuguse diisel ja tavaliselt on aasta lõpus, mil minimaalinäitus, mis on ka juba neljandat aastat traditsioon Mitu elukutselist kunstnik on Pärnus, teie nonii, välja pakkumise järgi. Väga raske on öelda, kes elukutseline meil on nagu kujunenud, nii et ei tehta nagu vahet üldse, kes on, mille lõpetanud. Kes on professionaalsem, kes ei ole, seda otsustab tavaliselt Tallinnast tulnud riigi, millised tööd välja pannakse, kes esindab Pärnut väljaspool Eestit ja nii edasi. Korona aktiivsemad kunstnikud ja võib öelda, et võib-olla on meil 40 kunstnikku aktiivsemaid 10. Kas nad 10 elavad oma tööst oma maalidest ära? Ei kõigil on kuskil mingi muu põhitegevus ja tegelikult nad ikkagi teevad kõrvaldada tööd. Kui te nüüd vaatate Pärnu linna laiemalt? Chaplini kultuurikeskus on niikuinii teada omaette nähtus, kordumatu ja unikaalne. Kas Pärnus toimub veel mingisugust näitusse tegevust kuskil kolmandas kohas? Et tegelikult on galerii graniit ülejõel ja seal põhiliselt tegeleb niinimetatud ta nüüd harrastuskunstiklubi. Ja noh, nemad esinevad ka meie näitustele üldPärnu näitustel, aga nemad nagu on koondunud klubisse ja sellepärast on nagu selline. Ja seal on ka pidevalt näitused, samuti seal fotonäitusi ja seal tegeleb veel väga huvitav keraamik Edi leet, kellel on seal oma väike töökoda, on võimalik osta sealt, vaadata, kuidas ta seda keraamikat teeb. Peame silmas, et Pärnu on kuurortlinn, suvituslinn, kui siit kunsti ostetakse ja kaasa viiakse, kas ostja on eesti suvitaja soome suvitaja ja kui tihti ostab kohalik Pärnu elanik kosti? No tegelikult on see täiesti kõiki juhuslik, aga ma ütleks, et see on võib-olla pooleks. Või oleks, ütleme nii, et nii eesti turist mujalt nii pärnakas kui ka ütleme või saksa või kes iganes juhtub. Muidugi on nii, et võib-olla kallimaid taiesed just eriti siin paar aastat tagasi skulptuurid väga kõrge hinnaga ostid leid austerlased ja need ei ole lihtsalt võib-olla Eesti inimesele jõukohased, aga nad on, olid ka seda väärt. Nii et ka kohalikud pärnakad ostavad Kindlasti ostavad võib-olla suvel, nüüd natukene vähem, aga, aga igalt näituselt ikka midagi ostetakse. Kas pärnakas tunneb ennast suvel tõrjutuna, et siin laiutavad tallinlased ja Kairiti, soomlased? Noh, ma ei oska kõigi pärnakate eest rääkida. Ma arvan, et see ongi ju selle Pärnu oma, me just ootame rohkem külalisi, olimegi kurvad, et ilm kooli, kehvateid, turiste ja külalisi vähese on ju meie sissetulek ja meie oleme sellega läbi aastate harjunud. Võib-olla kontingent vahetunud, aga alati on olnud suvel poole suurem linn Pärnus. Kas Moskva ja Leningradi endise Leningradi haritlasi, praegu kohtab Pärnus palju? No ma arvan, et väga vähe, olen neid kohanud siin sellepärast et ma arvan, et nad tuleksid võib-olla meelsasti, aga siin on võib-olla mitmeid probleeme, ma arvan, et neil vist raskusi viisade ja kogu selle probleemiga, aga võib-olla nad tulevad kunagi tagasi. Praegu väga kas niisugust ilusat aegade tagasi jõhkamist nende suust on kuulda olnud. Ja mina olen küll kohanud päris palju, sul on omal väga palju tuttavaid Moskvast ja nad hea meelega tuleksid, aga just ma saan aru, et on natuke keeruline siia tulemine ja ilmselt siis minnakse kuskile mujale. Ja nüüd meie tavakohane rubriik kontserdi kommentaari ja mikrofoni ees nagu ikka ja Valo Randalu. Kõigepealt tuletame meelde, et Pärnus on käimas David ois trahhi festival ja just täna on seal üks tipphetki, sest mängib Oistrahhi silmapaistvamaid õpilasi. Nüüd Saksamaal resideeruv Liana isakaanse. Siine publik kummardas juba 1900 kuuekümnendatel aastatel. Mäletate kammerkontsertide sarju Kadrioru lossis nüüdseks pikaks kärisenud, seda suurem, aga homne tähelepanu sekundeerivad ise kaatsele Günther Count Singer Austriast orelil ja Allar Kaasik tšellole. Eliisabeti kirikus kõlavad Frank ellerheinmetsale list eaka otsengeri enda looming. Homsel lõppkontserdil teevad Eri Klas katusel Beethoveni muusikas kaasa aga nii Liana isakaatse kui pianist Antti siire ala Soomest festivalikoor ja Pärnu linnaorkester. See on siis festivali tippude tipphetk. Homme jätkub reedel alanud möödunud reedel alanud fest seitsme linna muusika Kiviõlis pidulikku itta Itaalia ja Saksa vanamuusikaga ansamblit Concerto festival. Ansamblisse kuuluvad neli vaskpillilaulja ja klahvpillimängija. Lauljakson Kurb instrumentalistina samuti meie parimad Villeletakse just eelmainitud muusikat seitsmeteistkümnendast ja 18.-st sajandist, mil vaskpillid tõsteti priviligeeritud seisusse. Muusikutega kasutavad nii ajaloolisi kui praegust pil ja nii saab kena ülevaatega pillide endi arengust eeskätt muidugi kõlapildis. Esmaspäeval mängib Lauri Väima Sillamäel Urmas Sisaski tähistaevamuusikat, täpsemalt lõunapäevatsüklit. Seda taevast käis taustana alles kohapeal kaemas kaks talve tagasi. Tore muidugi kuulata, veelgi toredam oleks aga muidugi ise näha. Päritustajaks ongi Raivo Järvi vene keeli näha sellepärast et lõunataevas näib olevat kõik pea peale pööratud päike, kuu, tähed ja planeedid näivad tagurpidi liikuvat. Kuunägu on peegelpildis orgu paistab vanakuune ja vastupidi ja nii edasi, nii edasi. Sisaski muusika näib käivat siiski õigetpidi. Kolmapäeval tehakse püssis muusikat sellol Narvas ja aasta tagasi Budapestis listi akadeemia lõpetanud Vahur Luhtsalu pluss keelpillikvartett muusikud eesotsas Lasse Joametsaga kavane hõrgult kahene. Ühelt poolt käenbockeriini vahvenba ning teisalt string džäss. Neljapäeval lõpetav festivalil Francis Schavani esinemine akortiinil kaaslaseks tiit laugi džässtrio akordioni võib kõige lihtsamat iseloomustada kui puhutavad akordioni. Prantslane romaan on selle pilli üks virtuoosse maid valdajaid maailmas. Konservatooriumis õppis ta akordioni, põhimõttelist poolvenda saksofoni. Kõvast kuulub džässiklassikale, osa prantsuse eestiviisidele tuleb kindlasti palju omanäolist muusikat. Nüüd Nigulistes. Teisipäeval kell kuus toimub seal järjekordne džässitund. Kolmapäeval kell seitse annab iseseisva orelikava Aare-Paul Lattik prantsuse ja Bachi töödest. Sealhulgas kõlab ka Veerni orelisümfoonia number kolm. Üldse prevaleerivad tal suurvormid. Aare-Paul Lattik sündinud 1009 70. On olnud läbi isegi tallinlane, tartlane. Jaapariislane võiks ka nüüd öelda, Tartus õppis ta ka muuseas Kelleri koori kõrval filosoofiat ülikoolis. Tallinnas oreliõpingud kulgesid Lepnurme ja Uibo juures, täiendõpet on ta saanud mitmel pool Prantsusmaal, sealhulgas Pariisis Nuter daami tituleeritud organistilt professor Philip refeebrilt. Muid meistrikursusi on ta siis läbinud, töötab praegugi. Suurem osa ajast Pariisis. Sõnaga Lattik on üks tublisid noori mehi, kes raudeesriide langemist lihtsalt kõrvalt ei jäänud vaatama ning tema saavutused on tunnetatavad. Ning veel hispaania kitarrimuusikasõpradele mängib Teisipäev Mustpeade majas Heiki Mätlik kontserti nimetuski, Hispaania legend, sisuks möödunud sajandi romantiku Huljaan Agro gaase muuske. Seda ärkast peetakse kitarrimuusikas listiks. Kõik see käib kommentaarides saatel. See oli selle nädala kultuurikajas saade. Saate panid kokku Külliki Valdma ja Martin viranud uued kultuuriuudised. Nädala pärast.