Ma ei ole luule neitsi, kes hõljub möödud elavaid ja sööb päevas ühe saiakese, see on küll väga irooniliselt hästi öeldud, aga, aga no minu kohta see paraku ei käi. Ma ei tea küll, mis teised arvavad, aga ma olen lihtsalt Elo Vee ja tegelen kirjutamisega. Millal sa iseennast liigitaksid, kui sul pakutaks võimalust esineda oma kirjatükkidega Eesti ore, kirjanduse antoloogias ja eesti naiskirjanduse antoloogias, kumma võimaluse valiksid valiksime noore kirjanduse antoloogias, siis ta peaks hõlmama ilmselt Calais kirjandust kah selleks rohkem nii üldisem ja võib-olla laiem mõiste. Kas naiskirjandust kui sellist sinu jaoks ei eksisteerigi? Kindlasti on see olemas ja mausoleum olen ka ise. Seda mingil moel teen, võid sa tuua mõne kogetud näite viimase aja Eesti elust, kus eesti naine pole käitunud nii, nagu sinu meelest oleks õige või temaga pole käitutud nii nagu see oleks õige. See teema näib sind huvitavat. Mulle ei meeldi näiteks reporterite ülekuulamised ja ja nende pöördumised naiste poole. Samas mulle ma ei oskagi öelda, et kuidas peaks naine sellises olukorras käituma, kui kui ta tunneb ennast võib-olla alistatuna või mingisuguse mehepoolse agressiivsuse ohvrina. Ma arvan, et iga lainepüks. Peaks enne mõtlema kellel ta laseb nii-öelda oma hinge või oma ellu tungida või kelle juurde ta nii-öelda ülekuulamisele läheb. Ma olen seda lihtsalt avalikus elus kogenud, palju. Ma mõtlen, mitte mina ise, aga ma olen kõrvalt näinud ja see on ka suur kogemus. Miks see problemaatikas oleks nii tähtis, on, sa kirjutasid hommikul lähed sellest terve lehekülje? No võib-olla sellepärast, et selles ühiskonnas veel ei ole Ei ole nii-öelda inimlikku võrdsust ja ma ei, ma ei näe seda, ma ei näe seda kiirt isegi, kus see, kus see paistab näiteks näiteks me Eesti vabariigis ütleme, praegu võetakse ette kolmekümnendad, kui mingisugune elustiil või mingisugune mall või ja siis püütakse selle järel elada, aga minu jaoks on see täiesti võõras, sellepärast et ei saa ühtegi aega tagasi ja ükski ükski Aegi parem kui teine et mitte stampides elada, et mitte endale stereotüüpe luua, et mis on naiselikkuse, mis on mehelikkus, ma leian, et kõige tähtsam on ikkagi inimene ise, tema loov ja vaba tahe ja ma leian, et siinkohal on ka feminism õigustatud ja omal kohal. Kas sa pead ennast selle kirja tükkega sellele rajale astunud? Kas nüüd, et ka seene, ma lihtsalt ei ole sellest varem kirjutanud, noh, ma mõtlen essee, see laadis või võiartiklina. Ma olen seda rohkem oma juttudes püüdnud edasi anda ja võib-olla ka isegi mõnes luuletuses, aga mingil hetkel jääb sellest ikkagi väheks. Kas ka sina oled lugenud lauset, ma ei mäleta, kust ma seda küll nüüd meenutan, et Eesti ainsad kaks meeste ministri on Mati Unt ja Juhan Viiding. Oled sa sellega nõus? Ja ma kindlasti ei ole, ma olen sellega nõus. Isale ei saa selles suhtes midagi ette heita või? Ei, kindlasti mitte tema, tema on küllap küllap tema on ka feminist. Ma usun küll, aga, aga no minu jaoks on see võib-olla põhiline, et inimene käitub nii nagu nii, nagu tal on austus üldse inimese vastu ja naise vastu. Minu arust see on isegi isegi tähtsam kui see, et kas ta nimetab ennast selleks või nimelt On sul olemas oma lemmiknaine maailma kirjanduses, kuhu valdasinu eelistused kalduvad kas sellise Carmeni poole või, või sellise Kristiina lauritsa tütre ja krõõda. Oh ei, ma ei oska öelda, kolm nendest kolmest küll kindlasti mitte ükski ühtegi, ma eelistaks maailmakirjandusest Ma usun, et kindlasti alais, niin on üks mu suuri lemmikuid. Ja praegu ma olen uurinud siin moonde buduaari ja ma olen temast väga vaimustatud, et näiteks minu meelest väike tüdruk üldiselt ei tunne end poisiga samaväärselt hästi, lugedes näiteks maailmakirjanduse klassikat, sellepärast minu jaoks on see praegu suur probleem, et tüdrukul ei ole end kellelegiga identifitseerida. Poisil näiteks on võimalusi väga palju rohkem. Mitte et meespeategelasi oleks oleks liiga palju vaid meeskirjanike kirjeldatud. Romaanides esineb laine stereotüüp sel kujul ja naistegelased on, on niisugusel ahistaval moel loodud, mis sobib ainult mehele lugeda. Aga naine või ütleme isegi kui väike tüdruk loeb midagi, ütleme näiteks kui mina lugesin seda, Stefan Zweigi marjast jõuate, siis ma tundsin niisugust tunnet, et tegelikult ükski naine ei käitu nii sulud, kuigi Stefan Zweigi on väga hea kirjanik ja on alati olnud, aga ükski naine ju tegelikult ei käitu. Nii et see on siiski mehe pilgu läbi nähtud ja, ja võib-olla võib-olla just see see ongi põhjus, miks Jahjust miks tüdrukul ei ole ennast kusagil leida maailmakirjanduse klassikast? Mäletan, et kolmes musketaris. Ma üritasin ennast samastada selle veidi vinteriga, aga aga kuidagi ikkagi ikkagi nii ebameeldivaks, tõeline jumal, olgu muidugi. Ja siis sellest tekib, tekivad niisugused asjad, et tüdruk tahab samastada ennast, ütleme, mõne meespeategelasega või mõne. Aga no see ei paku ju sedasama rõõmu lugemisel, kui kui sa ikka saad olla sina, saad olla see keegi ja sellepärast on minu jaoks just vaja naiskirjandust just sellepärast, et, et meie lastel oleks meie tütardel näiteks oleks ennast kellelegi ka identifitseerida. Oleks kellestki lugeda. Siis oli eesti kirjanduses ka midagi võtta. Seda maailmakirjanduse suhtes sellise otsuse teed. Minule näiteks meeldib Viivi Luik ja mulle meeldib Maimu Berg ka ja see on need on, see võiks olla raudvara. Milline oleks üleskutse, mille sa kõige esimesena esitaksid keskmisele eesti mehele. Simon Debovaar ütleb, et jumal andis Aadamale naise päästmaks teda üksindusest. Ma ütleksin võib-olla seda, et ületagemise üksindus Siis ei ole muid takistusi. Mehed peaksite üksinduse ületama vea kindlasti ma mõtlen oma omas sisemisest võib-olla agressiivsusest ja kompleksikooslusest üle saama. Näiteks. Mehel tundub seda isegi praegu rohkem olevat, see ei ole mingisugune hinnang, see on lihtsalt see, mida ma olen oma silmaga näinud. See on selline alateadlik, keegi olla tahtmine või? See, kes on seal niikuinii. Sinu isa perekonnanimi on Viiding, aga sina nimetad ennast Elo veeks. Kas see on märk, millisest perekonna eiramisest või selle nime juurest põgeneda tahtmisest? Ja see kunagi oli, ma mäletan, kui ma avaldasin oma esimesed luuletused, see oli 87. aasta vikerkaarest, siis ma teadsin kindlasti, et et ma pean olema lihtsalt elu ja ei, ei mingit Viidingut seal järel. No võib-olla sellepärast, et ma kartsin eelarvamusi, isa tütar ja, ja kirjutab ka juhtumisi. No äkki ei kirjutagi nii halvasti, kui kui me lootsime ja, ja siis siis ma avaldasin lihtsalt elu nime all, aga siis ma pärast mõned aastad hiljem mõtlesin, et peaks ikka mingi teine nimi ka olema. Ja siis ma tuletasin selle v nime. Viidingu esimesest tähest on siis v lihtsalt vee ja ma mõtlesin, et võib-olla on ilusam, kui lisada need kaks vokaali ka sinna vee järele, siis siis tuleb päris ilus nimi. Ja noh, siiamaani ma olen selle nimega hästi läbi saanud. Oskad sa öelda, milles võiksid olla perekonnanimele Viiding tänulik ja võib-olla on ka mõningaid põhjuseid, miks see siin näiteks ahistab. No nüüd on õnneks see periood üle elatud, et see mind ahistab, see oli niimoodi 90. 91. aastal, kui ma tundsin, et nimi natukene piirab, võib olla jõu loomingulist vabadust, aga, aga nüüd on juba. Nüüd on hea mõelda sellele, et Mu nimi on ikkagi selline, nagu ta on ja. Seega mingeid kohustusi? Kindlasti kindlasti ma mõtlen kohustusi just iseenda ees. Et ma mõtlen, mitte sellele nimele häbi teha. Loomingu inimesed teie suguvõsast kuuluvad väga erinevatesse põlvkondades kui, kui pidada silmas Linda Viidingut, kes on tõlkija Kaljo Kiiska, kes on teatri ja filmiinimene sinu isa Juhan Viidingut, sind ennast ja, ja miks mitte ka näiteks ülimenuka bändi Terminaator solist Jaagup Kreemi, kes on su tädi poegist ja kuidas need erinevad põlvkonnad, et omavahel läbi saavad? Ma mõtlen sellisel loomingulisuse tasandil ja kindlasti ei ole neil ühesugused põhimõtted seda tehes. No minul isiklikult ei ole nende kellelegiga konflikti, aga ma mõtlen seda, et võib-olla vanemad inimesed arvavad, et nendel on elus olnud raskem ja ma võib-olla ise ka mõtlen seda, et minul ja, ja Jaagupile on näiteks praegu kergem ennast avaldada ja midagi teha, sellepärast et olud ei ole nii keerulised, näiteks kui minu vanaisa või isa ajal noorusajal Kas nende kõigi selliste loominguliste sugulaste tehtu huvitab sind ühe võrra või pakub sulle mõni asi rohkem huvi? No ei saagi öelda, et kas rohkem või vähem, üks asi võib-olla on hetkel rohkem tähtis. Näiteks ootan huviga, millal mu isa annab uue raamatu välja. Ma esialgu seal on veel saladuses, minagi ei tea sellest eriti palju, aga ma ootan küll huviga. Ja vanaisa filmi tahaks ka näha uut filmi. Kas teil vilgub peas praegu mingi teema, millest tõesti südamest tahaks? Ja teha ma järgmise filmi. Ei tea, kas ma seda kunagi enam teen, järgmist? Seda ei oska ütelda. Teema on sellest nii möödaminnes, nagu ei tahagi rääkida. Tahan mul. Kaua küpsenud, kaua küpsenud ja ta on, võib vist võib-olla nüüd saanud niisugust selgemad piirid. Ütleme võib-olla kellegi abiga või ei oska öelda, ma ei, ma ei tea, ma ei tea mismoodi seda kirja panna ja, ja kuidas seda teha, aga kõik need elatud aastad ja need ajad ja erinevad situatsioonid elus. Erinevad rõõmud ja mured on siiski kristalliseerunud välja niisuguse minu jaoks tähendab, mitte minu jaoks. Mulle tundub ka teiste jaoks sellise teemade ja probleemide ringi, mis puudutab absoluutselt kõiki igal kontinendil inimesi, tähendab nii, eurooplasi aafriklasi asja ei lase ja see on vast kõige tähtsamad, kui suudad midagi niisugust Nii ootamatu kui see võib olla minu suust või noh, niimoodi välja tulla. Et ka ma olen mõelnud selle näiliselt niisuguse noh, võib-olla psühholoogilise töö juures ka tema vormidega, aktiivset ja kaasakiskuvalt ja kaasahaaravat vormi. Et ma suudaksin ka kuue seitsmeteistkümneaastasele inimesele huvi äratada ja võib-olla ka vanematele inimestele Mäletad sama viimast kokkupuudet elu kurjapoolega? Praegu ma jõudsingi järeldusele, et huvitav, et kas ma olen siis nii nii hoitud või kaitstud selle poolest, et mul mul ei olegi niisugust tõelist halvaga silmitsi seismist, kui või kui on, siis siis väga-väga lühikest aega, aga lühikest aega, nii et see ei ole jõudnud minusse isegi jälgija. Milline on Elo Vee 20 aasta pärast, milline sa näed välja, mis sul on olemas, mida sul ei ole, mida sa oled teha jõudnud? Oi tahaks, et oleks riiulitäis omakirjutatud raamatuid, et oleks väikene ilus, puhas, valge maja. See on mul niidi Võsul mere ääres, igal juhul mere ääres tahaksin elada. Ma tahaksin, et mul oleksid head ja mõistvad lapsed, et muu kõrval oleksid need inimesed, kes on mulle kogu aeg lähedased olnud ja et ma ei kaotaks neid inimesi, keda ma armastan ja ja see on võib-olla kõige suurem soov. Ei usu et ta nüüd midagi eriti minult on, nagu saanud temaga hoomata, et ta on täiesti omaette inimene, nii et ma, ma ei, ma ei oska talle isegi öelda. Disem killukene minust või see annet, vaadake nüüd mosaiiki, mis on koos Kell siit ja sealt ja kolmandast ei ole. Ja noh, andku jumal, kui ta kunagi nii vanaks saab, kui mina mõtleb, et siis tema last ema mõtleb, et näed, see oli mul võib olla vanaisast või või ükskõik, kuidas ta siis mõttekas niieti, puh, näete, oli mul nüüd sil või jumal tänatud, et see oli mul vanaisast. Kui sulle pakutaks head raha selle eest, kas sa võiksid kirjutada ka reklaamtekste? Oleneb, milline reklaam on ja kas mulle endale meeldib. Ma usun, et võib-olla 90 protsenti mitte. Aga kui on mingi väga, väga meeldiv asi, mida reklaamida, millest ma ise olen ka vaimustatud, siis kindlasti. Kas sa lood ennast kuuluvad pigem selliste omaealiste hulka või huvitab sind rohkem nende inimeste mõttemaailma keskmisest veidi vanemad? Ma üldiselt ei tahaks ennast lugeda kuskile kuuluvaks, aga kindlasti huvitab mind nende inimeste mõttemaailm, kes on tõepoolest minust vanemad ja siin on see autoriteetide austamise oht, võib-olla ka Oskad sa öelda, millised on need väärtused, mis sinuvanuseid inimesi ühendavad, mis nende jaoks oluline on või on see pilt niivõrd kirev? Selliseid ühendavaid? Ühendavaid asju ei ole võimalik konkreetselt välja öelda. No minu sõprade hulgas on näiteks väga hinnatud see, mida keegi teeb kas oma kas oma kätega või kasvamas suuga või, või ükskõik millega ma mõtlen kas ta esineb või teeb käsitsi midagi või noh, need on, need on need peamised väärtused, et loomingulisus just loomingulisus aga raha ja heaolu. See on, see on rohkem, võib-olla? Võib-olla kuule, aga, aga ta ei ole nii, tatt on mure, et ta hakkaks seda loomingulisust kuidagi varjutama. Ma usun, et loominguga saab kõikidest halbadest asjadest üle. Millegipärast olen nii optimistlik. Kas moe järgimine on sulle oluline? Mood on tegelikult väga-väga lai mõiste, minu meelest? Euroopas näiteks praegu on, on moes olla The moodne, see tähendab, et et võib-olla hakatakse nendest kunagi olnud ja veel tulemata väärtushinnangutest kinni hoidma ja esimene pilt, mis mul sellega seostub, on need kurikuulsad kaheksakümnendat, mille kohta üks moelooja. Vabandust, mul on ta nimi on meelest ära läinud, ütles, et kaheksakümnendad on kõige tendentslikum ajastu üldse moes. Ja minu meelest on see täpselt samamoodi. Nii. Ma leian, et mood on eelkõige vabadus ja see võib-olla ongi kõige suurem väärtus ja ma usun, et, Ma usun, et vabadus ei lähe moest nii-öelda. Kas võistlus nii aru saada, et mõisteid vanamoeline ja tänapäevane, siis sõjaks ei eksisteeri? Ei, ei, kindlasti mitte. Et see oleks olegi vanamaalisi asju, vanamoelist ellusuhtumist ja vanaaegseid inimesi. Minu jaoks on pigem konservatiivne ellusuhtumine, ma ei tea, mis on vanamoeline, võib-olla mõnes asjas ma peaksin ennast ka vana moosiseks pidav. Ma mõtlen, et võib-olla vanamoeline siis selles mõttes, et mulle näiteks ei meeldi kinos käia, no ma ei, ma ei kujuta ette, kas seal, kas seal nüüd vanamoeline vä? Mis on see, millest sa praegu kõige rohkem puudust tunned? Praegu on tegelikult selline hetk, kus ma ei tunnegi millestki ost öeldes puudust. Võib-olla võib-olla seal on mingisugune ajutine heaoluperiood, mis, mis mulle nii harva tuleb, aga praegu ma olen tõeliselt õnnelik, mul on sõbrad, mul on kõik, mida ma vajan ja mul. Ei. Mul ei ole üldse mingisuguseid lahendamata probleeme. Sellest on nii hea meel. Ükskõik kui palju on siin ilmas elanud ja mismoodi on see elu läinud. Mulle tundub, et ma ikka veel ootan. Midagi ei ole teha, võib-olla seega moodustab minu elus niisuguse optimistlikuma poole, mis pahatihti kuigi ma olen Välise naeratuse ja niisuguse suhtlemisnobeduse taga olen ma küllaltki kinnine ja endasse süvenenud inimene. Mulle meeldib olla üksi ja mõtiskleda ja rohkem on mul muremõtteid võib-olla peas. Aga nüüd niisuguse keerulise kiillause tagajärjel jõuan ka sinna, et mallalen võib-olla ka siiski see hoiab mind nagu üleval ja selja sirgu, et ma siiski usun homsesse päeva. Mul on see nagu olnud ei loe põhimõtteks, ma usun ja loodan alati, et homme toimub midagi paremat huvitavat. Ja ma olen neid inimesi ka nagu tähelepanelik Maalt jälginud nendest inimestest. Neid oskab eristada ja neid saab aru, kes. On niiskuses homse päeva uskujad. Mulle need meeldivad. Te ütlesite, et te eelistate sageli üksiolekut seltskonnale või sõpradele või kollektiivile, kas teil on elus olnud piisavalt palju võimalust üksi olla või olete te alati? On olnud võimalusi on olnud seepärast, et kui ma kodus olin, ma olin ju ainukene poeg Janno, palju ma ema isa sabas nüüd ikka olin, hakkasin juba oma kaela kandma. Kuigi mul oli hästi palju, Aru ma väga hästi oskasin suhelda, tähendab, mul ei olnud raskust, et ma leiaksin sõpra. Kuid mul oli ka võimalus, tähendab kodus ja oma koduhoovis olla üksi. Ja vaat huvitav on see, et nii palju kui ma nüüd tagasi vaatan, ma olen seda väga agaralt kasutanud juba noorest peast. Mitte seda, et midagi oleks teha olnud vaid mul oli nagu mul olid isegi omad väikesed mängud, kus ma üksi leidsin endale rahuldust ühe või teise asjaga tegelemise juures. Ja nii mõnigi kord ma lihtsalt leidsin ennast, kas merre järjest või ma mäletan, istusin jõe ääres ja hulkusin metsas ja alati oli mul midagi niisugust mis ei, ei, ei muutnud asja absoluutselt sihituks, saad aru? No tähendab see, et, et mingisugune väike siht sellel väikesel mehel oli ja see on mind nagu maailmas praegu saatnud pidevalt ma nii mõnigi kord nagu eralduma. Ma võin seda nüüd rääkida, ma pole varem isegi sellest räägitaks, mu sõbrad olla ka seda tähele pannud. Ma eraldub nagu võib-olla kõige toredamasti kõige aktiivsemas sõbralikumaks kollektiiviks momendiks ja olen, tahan üksi olla, lihtsalt mul on nagu vajadus selleks. See ei tüüta mind ega see tee mind vaesemaks või vastupidi, ma tunnen Nagu noh, akumuleerib väik Danem kontakti seina ja saan midagi juurde. Kas te olete hingelt linnalaps võimaalaks? Kui me nüüd ütleks, et ma olen välismaalaps, siis ma valetaksin, kuigi ma olen sündinud maal. Ja ka ma olen ikka nii varajases nooruses juba linnas koolis käima hakkan, ma olen linnas elanud kaua ja ega ma ainult maali saakski praegu võib-olla elada. Jälle võtaksin jalad selga, tuleksin linna ja käiksin siin linnas ja kui ma jälle linnas olen, ega ma nii väga teda ei tahagi sisse ahmida, vot ma ei oska seda öelda. Aga kui ma olen, kas ma olen siis sõi tulnud jala või olen ma rongi või bussiga või autoga sõitnud. Ja kui ma juba kusagil kinni peania ringi vaatan Ja huvitav, mul ei ole konkreetset kohta, kui ma nüüd ma lähen vanalinna vaatama vä, oh jumal, jumal küll, on ikka ilus ja kõik. Mõtle, millised mälestused. Ei mind, see, see, see ei ole probleem, vaid see, et ma sumisetakse minu ümber. Et kusagil keegi müksab, keegi kusagil jookseb, keegi kusagil kiirustab, tramm kriuksub jälle, see tundub omamoodi kodusena, samal ajal jälle natukese aja pärast võib-olla läheb mõni aeg mööda, tahaksid sõita. Ja natukene aega jalutada metsa all või lihtsalt oma hoovis istuda. Nii et ei saa öelda, et see ega teine ma olen, näete, niisugune hübriidhübriidi. Tullemon istuda töötult, võib-olla isegi paar-kolm tundi mõtelda, mis minust saab, kui see, et töö sind taga ajab, praegu ma ennast veel väsinuks ei tunnistama, nagu kunagi siin televestluses ka ütlesin, et ma ei karda vanadust, vanadus on loomulik, et ta tuleb, aga no vanaduses peab üle olema. Ja ma olen veendunud, et inimene saab olla, kui talle mingisugust väga suurt füüsilist viga ka kallale ei tule, aga nii-öelda vaimselt psüühiliselt saab selle vastu võidelda. Kas te pole vanadust kunagi kartnud? Ei, eriti mitte ja tõesti ei ole, sest siis, kui ma elasin väga aktiivselt niisugust noore mehe elu, siis ma ei kujutanud ette, et ma vanaks saan. Nüüd ma olen järsku saanud, mul on huvitav on see, et ma tunnetan viimase paari aasta jooksul, et ma olen alles juba eakas inimene, siiamaani mütsid, vot see oligi kummaline. Ja ma praegu ka veel mõtlen, et no ei, see asi nüüd ikka nii veel ei ei, ei lähe veel niiskuse vanaduse sammudega. Nii et see ei ole, et mingisugune edevuse mängimine, aga no ma püüan lihtsalt sellisest asjast nagu üle olla. Kas on vahe, kui te lähete hommikul tööle lavastajana või kui te lähete tööle näitlejana, kas need, kas, kas need hommikud on erinevad? Ka siin ei ole, see on pikk jutt, aga need on väga erinevad. Muidugi peab ütlema seda, et lavastaja roll hommikul ükskõik, kas hommikul, lõunal, õhtul on ikka tunduvalt raskem kui näitleja ma ei taha, neid kõrv, neid ei saagi, nii ei saa üldse ametit kõrvutada, mulle ei meeldi, et teate kooli õpetajaamet on ikka oh, mis siin rääkida ja et arst on lihtsam olla Wednagi iga amet, ükskõik kui ta väga hea koristaja on ka võrdne ükskõik millisega, sest kui ta pisikese igavese trepikoja Urkuse puhtaks oskab teha ja, ja tal on selleks südametunnistus, siis on tema tööga võrdne tema tööl võrdne tähtsust teistega. Aga muidugi naar lihtsalt, et selles suhtes, et sul on rohkem materjali peos, sul on rohkem mõtteid ja sul on rohkem probleeme, sul on lavastajana, et nagu seda üldist üldist masinavärki kõiki tunnetama, tema iga tiksumist, tema loksumist, tema rütmi, tema noh, tema muusikat, kas orkester mängib kokku, kas sümfoonia tuleb ilusti välja? Sest sa pead teadma, et see Soll peab täna mängitud saama. Aga teid on ju väga palju tooremifarsoll ka, nii võib mängida, ikka. Toorium ihkas olla täitsa väga igav, aga kui huvitav võib-olla molli dieetidega tagasi tulla ja niimoodi jõuda siis kunagi solil teha sellest suur sümfoonia. Vot see ongi minu arvates nii-öelda noh, kunsti nagu põhimeie töö põhiülesanne, vat kerge on mul rääkida, katsu teha seda, ma olen ka ise tajun, ma tean seda, kui keeruline ta on, aga samal ajal kui tihti me püüame lihtsalt oma asju lihtsustada. Midagi ei ole teha, inimene on niisugune ja ta on isegi tabanud ennasteta küll ei ole viga, nii on ka päris hea, ei ole nii hea. Kas te võtate oma lapselapse luuletuskogu kätte nagu vanaisa või tähendab ma mõtlen seda, et kas te suudate näiteks ennast vabastada sellisest sellisest lähedasest suhtest, mis teil temaga on ja täiesti kainelt lugeda tema luuletusi ja kas te võite neid kritiseerida? Mitte iialgi ei saa Pelo ühtegi ükskõik millist tööd võtta, kätte kainelt. Siin ei ole mitte midagi teha, olgu see siis SEE või jutustus, veid, luuletus või? Ma ei tea, ükskõik milline pisikene aforismis kusagil ilmub alati ma võtan seda kui kui minu lastele lapselapse tööd, kes on minu jaoks kõik ja ma pean isegi seda ütlema, et kui ma kunagi võib-olla minu laps noorem oli. Jaa, jaa, keda ma väga armastasin, keda ma pidasin ka, kes oli väga andekas laps. Omalast nagu ei sobi kiita, aga seda ma ütlen, lapsele, lapselast võib ikka väga kiita küll. Ja selles suhtes mina ei, jah, ema erapooletult ei loe ja muidugi kui ma olen ka, mis mulle meeldib ja millest ma olen vaimustatud, seda sellevõrra olema rohkem. Ma vähemalt tean ja tunnen teda. Ta vähemalt siiamaani. Ja ma usun ka, et edaspidi ei kirjuta midagi niisugust, ei ühtegi rida mis paneksid mind vastupidi, ka mõtlema ja tunnetama, selles male veendunud. Kas neid üldse üllatas, see ta hakkas kirjutama? Ei üllatanud, temal meil on kokku korjata kodus vanaema, minu abikaasa on selles suhtes suvitav. Väga tore inimene, ta oma lapse, Riina, neid paberijoonistusi ja, ja kritseldusi. Neid on meil igavene hunnik alles ja ka Elo elu hakkasin kirjutama juba kolmeaastaselt nelja-aastaselt ja need on alles praegugi, nii et see ta juba ühte või teist asja hakkas hakkas paberile panema. See läks niivõrd mingisugusel moel orgaaniliselt ja niivõrd sihikindlalt üllatust kunist oh armas aeg, et ma ei teadnudki, kelle kõrval ma elan. Niisugust asja ei olnud.