Algav saade on pühendatud prantsuse helilooja Artööronegeeri 120.-le sünniaastapäevale. 19. sajandi lõpuaastate Pariis harva on kusagil kõige ebatavalise vastu ilmutatud, sel määral sallivust ja mõistmist, kusi. Pariisi tänavapilt oli, eks sentriliselt maaliline Alžeeria vaibakaupmehed, auväärsed kodanlased, silinder, kübaraisk okoktid, kes akrobaatidena kõrgetel tikk-kontsadel tippisid aktsindist joobnud madrused kohutavalt laiades ruudulistes pükstes, reisivad inglas. Selles virvarris ei vahitud ringi ega silmitsetud 11. Sama kirev oli Pariisi kunstielu. 1891. aastal pani kirjanik Emilberaaren kirjaread. Kunstis ei ole enam ühtset kooli. Eksisteerivad üksikud grupid, mis pidevalt lagunevad. See meenutab mulle kaleidoskoobi aina liikuvaid geomeetrilisi kujundeid mis hetkeks laialivalguvad, et uuesti ühineda, mis liituvad, et kohe puruneda. Kõik see keerleb aga ühes ringis uue ajastu kunstiringis. Nii elasidki Pariisis kõrvuti sümbolistid, Barnaslased, naturalistide hilisromantikud, intressionisti, tarvinistidemistlikud. Kuni esimese maailmasõjani domineerisid prantsuse muusikaste püssi Rawell nende kõrval Floral Schmitt, Albergussell ja pooltükk ka. Veel enne kui siia said eluõiguse futuristid kubistid dada. Istid tõi avalikkuse ette vaikse veidriku Ericsati. Peagi raputasid Pariisi kunstielujäägi levi Stravinski skandaalsed balletietendused. Satist, kes oli kuulunud kate püssi, Äravelli suhtlusringi kuid neile peagi selja pööranud rai kokto kõrval uue vaimukujundaja prantsuse muusikas. Nende ümber koondus uus noorus, nagu esialgu nimetati väikest heliloojate seltskonda. Peagi tunti neid kui kuue rühma. Nagu pöördilistel aegadel sageli tekib kunstis kitsamalt ka muusikas midagi uut, uue põlvkonna esilekerkimisega. Soovides olemasolevale konventsionaalsele vastanduda, koonduvad nad iilitaarsetesse gruppidesse, sõnastavad oma esteetilised taotlused ja leiavad siis mõistetavalt ikka vastuseisu, kriitikat või halvakspanu. Nii oli see Prantsusmaal rühma esilekerkimisega ja nii oli see 20. sajandi alguse Euroopas, mujalgi Viinis, Berliinis, Peterburis. Arnold Schönbergi ümber koondusid tema õpilased neist kujunenud uus vini koolkond oli alanud 20. sajandi helikeele julgemaid uuendajaid. Venemaal tekkis modernistlikke vaadetega kunstnike rühmitus Escustva mille mõju haardes olid nii kunstnikud, kirjanikud kui muusikud. Nende huviorbiiti tõusid Lääne-Euroopa modernistlikud voolud muusikas mille noorimaks esindaja eks olid siin Stravinski ja Prokofjevi vastandati, ent glasunovile ja Rimski korsakovile ning vaimustutide püssist Ravellist. Pariisis huvituti samal ajal Vene muusik. Kas te kunstist paralleelide tõmbamine ei ole siinkohal meelevaldne? Vene kunstieliit oli Pariisis sage külaline ja siinse rühmituse kuuiku nimigi on tulnud 1920. aasta alguse nädalakirjas. Comedy ilmunud artiklist, mille kirjutas andriko Jeff Pealkiri kõlas järgmiselt. Raamat Rinskist ja raamat koktoost viis venelast, kuus prantslast ja Ericsati. Kõrvutades siin võimsal rihmal tuntuks saanud Vene heliloojatega kuut noort prantslast, keda üldsus tollal veel sugugi ei tundnud. Need olid 1892. aastal sündinud Artöörone Keer ja Darius New neist seitse aastat nooremad, 1899 sündinud frantsispulang ja shors orik ning hiljem oma loominguga grupi teiste liikmete varju jäänud lõidüree ja ainus naishelilooja Sherman täieszeer. Pöörame nüüd pilgu 20. sajandi teise aastakümne alguse Pariisid kuhu 1911. aastal saabus tänases saates sportrateeritav Artööronegeer. Missugused helid värskendasid Pariisi tollast muusikaelu. Selsamal 1900-l 11. aastal oli Jacques Le teatris esietendunud Igor Stravinski ballett Petruska. Aasta hiljem jõudis peagi läbi balletitrupi esituses lavale moris Ravelli ballett tahvlis jakk. Loe 1913. aasta mais etendusi diagi levi balletitrupiga TPS-i tantsupoemäng mis jäi ühtlasi Tedusi viimaseks orkestripartituuris. Ning vaid paar nädalat hiljem toimus Champs Elysee Teatris Igor Stravinski skandaalne balletietendus kevadpühitsus, mille muusika, ürgne rütmi, stiihia, publikut lihtsalt rabas samavõrd kui nii sinski, koreograafia ning röörichi poolt loodud lavakujundus ja kostüümid Stravinski ja eelkõige kevadpühitsuse otsest mõju oma muusikalise mõtlemise avardumisel on uneKeer korduvalt rõhutanud. Ta oli tollal Pariisi konservatooriumi kompositsiooniõpilane. Siinkohal oleks vajalik meenutada lühidalt tema senist muusikalist käekäiku. Artöörone Keer oli sündinud 10. märtsil 1892. aastal tal prantsuse suuruselt teises sadamalinnas aafris Šveitsi päritolu protestantliku peres. Tema isa juhtis seal kohvi importima firmat. Unegeeri esimesed muusikaelamused olid seotud ooperiga poisikese eas nähtud hugenotid Fausti ning loengriniga, mida etendati kevadiste ooperifestivalide raames. Ma vaimustus neist olnud nõnda suur et teadmata veel midagi teooriast harmooniast, komponeeris oma esimesed väikesed ooperid, mis andsid märkus sündinud teatri hobist. Ta sai juhendust küll viiuli ja klaverimängus, kuid harmoonia põhialused omandas iseseisvalt Beethoveni sonaate analüüsides. Keeran tunnistanud harmoonia tunnid, mis ma hiljem võtsin, õpetasid mulle ammu tuntud. Harmoonia võib ära õppida mõne tunniga, peas ja kontrapunkt. Harmoonia, reeglid vananevad, samal ajal kui kontrapunkti meloodiliselt liinid omavahel läbi põimudes jäävad alati uuteks ja sealjuures on vaja leidlikkust. Edasi tulid sonaadid kahele viiulile, mida nad sõbragartööri ema klaveri saatel mängisid. Tulevase helilooja sõnul olid need kirjutatud poisi poolt, kes mängis jalgpalli bit ega olnud kuulnud veel ühtki Beethoveni sümfooniat. Tema soovile minna õppima Zürichi konservatooriumi oli isa vastanud. Hea küll, käi konservatooriumis, aga seejärel tuled tagasi ja hakkad mind äriasjus aitama. Zürichis sai tema õpetajaks konservatooriumi direktor Friedrich Segar, kes oli olnud Johannes Brahmsi viimaseid sõpru. Sigari soovitusel hakkas ta esialgu veel aafrist Pariisis käies võtma kontrapunkti tunde Andre sedasi klassis. Meenutagem. Ja seejuures olid õppinud karavell enescu Schmidt. Ta jätkas ka viiulimängu On KaP juures. Peagi lisandusid orkestratsiooni dirigeerimist unid šarmari, Vidoori ja Sandmit, indiiglassis siin sõrmus, tema sõprus, kaasõpilaste ibeeri, Darius Mio ja mõni aasta noorema frantsiis Bulankiga. Kollegeer kirjutas minu avaldas mulle muinasjutulist mõju, temas oli just seda, mis minul puudus, julgust ja kergust. Tallinnas pani mind kuulama kaasaegset muusikat ja viis muusikalistesse salongidesse. Siis tutvusta Sors orikiga, kes pimestas noort provintsist tulnud, kui nimetas endastmõistetavalt selliseid nimesid nagu Sanguktooja maks, Räkoob Mioo oli omakorda uhke tutvusele pulklodelli ja Francis svammiga one keere ei osanud siis veel aimatagi, et koktoost Klodellist saavad peagi tema kirjanduslikud koostööpartnerid. Just siis, kui hakkasid vormuma esimesed tõsised teosed mobiliseeriti one keerdu puhkenud sõja tõttu kaheks aastaks Šveitsi armeesse ja temast sai piirivalvesõdur. Kui ta 1916. aastal Pariisi naases. Olime sõitnud Brasiiliasse seal prantsuse saadikuna tööle asunud pool Klodelli sekretärile. Sealt on pärit Brasiilia rütmid paljudes hilisemates teostes. Artüürone keri teoseid esitati esmakordselt Pariisis aastal 1917 mil klaveripalu mängis ka tema tulevane naine André varabuur. Sama 1900 seitsmeteistkümnenda aasta mais tuli lavale Ericsatiidada istlik ballett-paraad, mille ettekanne põhjustas peas samasuguse skandaali kui kevadpühitsus kuus aastat varem. Kokto, kes oli kirjutanud teosest stsenaariumi, nimetas seda realistlikuks balletiks Pablo Picasso kujunduse ja kostüümide ning Leonid massini koreograafiaga. Paraad tõi lavalaudadele Pariisi tänavapildi Prants sir, kus akrobaatide ja Musica oli tegelastega. Nii naiivne, banaalne ja plakatlik. Kui teos paljude silmis oli õnnestus satiir tuua prantsuse muusikasse värsket tuult. Õieti vastas see teos kõige paremini kokto poolt kirja pandud ja paljutsiteeritud mõtteavaldusele mis sai uuele põlvkonnale programmiliseks, aitab juba pilvedest, ududest, akvaariumidest ja aroomidest. Me vajame muusikat, mis seisaks kindlalt maa peal igapäevamuusikat. Niisiis aitas implissonistidest ja depressist, kelle teostele eelpool kuuldud lauses otseviidet. See sündmus tõi satii juurde Pariisi noored heliloojad, kelle silmis kehastas paraad uut Spriit mille järele nemad jagunesid. Oma jüngritele leidis satii kohe ühisnimetaja uus noorus, keda peagi tunti aga kuuerühmana. Pärast ühisloominguna sündinud farsliku tantsuetendust pruutpaar Eiffeli tornis. Taas koktooli Bretoga rühmitus lagunes. Veel enne oli etendunud neosatiiriline tantsuetendus härg katusel. Tuntud satii paraadi vaimust parodiseerides prantslastele nii püha klassikalist balletti. Mio rebüülikus lavateoses ühinesid ladina ja Põhja-Ameerikat tantsurütmid mis Pariisis üha sagedamini kostma hakkasid. Peagi leiab nii Mioo kui teistegi heliloojate teostesse teiega. Vahepeal oli one keel tutvunud moris Ravelliga keda kuue rühma teised liikmed tänu satiile vältisid, one keerama, kordakas eemalduma neist. Ja igaüks liikus edasi omaloomingulisi tõekspidamisi järgides. Artöörone Keer Nende hulgas tollal ehk mitmekülgseid tema helikeele kujunemisel mängisid suurt rolli. Ühelt poolt saksa muusika suurkujude Sebastian Bachi maks reegri ja Richard Straussi eeskuju. Teisalt kahtlemata muude prantsuse muusika one keri stiil oli sulam prantsuse ja saksa muusika tunnusjoontest. Kuid kas Stravinski 1920.-te aastate stiili mõjud on tollases loomingusse? One kiri, muusika, juurdus, kontra punktikast, ta armastas Fugeeritud arenguliin ja klassikalisi vormi printsiip. Ma pööran suurt tähelepanu klassikalisele arhitektuurile ega ohverda seal midagi kirjanduslikule või maalingulisele. Ja edasi, ütles ta. Ehk on mul liialdatudki ligitõmmet polüfoonilise komplitseerituse poole. Minu mõtted ei keerle laada ja Music Hallimelus. Vastupidi, ma armastan kammerjazz, sümfoonilised muusikat, kogu selle tõsidusest, Jeranguses. Just viimati kuuldud mõtteavaldusega distantseeris tantsati parteist. Mune ker kirjutab. Minu suur eeskuju on Johann Sebastian Bach. Ma ei otsi, nagu mõnigi anti intressi nistlik muusik. Küllap mõtles ta siinsatiid harmoonilist lihtsust vaid otse vastupidi. Leian, et me peame kasutama kõiki harmoonilisi vahendeid, mida eelnevad koolkonnad loonud on. Aga teises mõttes kui pinnast, uudsetele, lineaarsetele arengutele ja rütmidel. Pah kasutas tonaalse harmoonia element. Mina tahan kasutada moodsa harmoonia võimalusi. One ker peab siin silmas, pole tonaalsust, mida võib kuulda juba tema esimeses Oreturjaalses teoses sümfoonilise Spsalmis kuningas Taavet aastast 1921. On siinkohal huvitav lugeda, mida kõneles ühes raadiovestluses oratooriumi Oidipus Rex puhul oma 20.-te aastate stiilipöördest Igor Stravinski. Et mõista, sarnased on nende kahe helilooja vaated samal ajaperioodil. Stravinski. Ma pöördusin tagasi Bachi juurde puhta kontrapunkti helge idee juurde. Mulle näib puhas kontrapunkt ainuvõimaliku materjalina, millest võib kujundada tõelist pikaealist muusikat. Tema kohta ei saa täita kõige peenem harmoonia, rikkaim orkestratsioon ega vormid, mis on ehitatud modulatsioonilistele muunilistele käikudel. Need on muusikalised pseudovormid, mis suuremal või vähemal määral õnnestunult võivad katta õmblusi osade vahel mitte harmoonia oma püsimatusega vaid just kontrapunkt on parim materjal tulevikumuusika jaoks. Samasugust mõtlemist kohtame ka teiste neoklassitsism stide näiteks Paul hindemiti ja hiljem Dmitri Šostakovitši juures. Enam kui tema prantslastest eakaaslased orienteeru Soone, Keer klassikalises romantilisele traditsioonidele. Oma loomingulise kreedo oli ta juba kahekümnendail aastail sõnastanud järgmiselt. Kunstis edasi liikumiseks on vaja omada tugevaid sidemeid minevikuga. Oks, mis on tõvest lahti rebitud, hävib kiiresti ja veel, on ta öelnud. Minu soov ja püüd on olnud luua muusikat, mis oleks mõistetav suurele kuulajaskonnale olemata banaalne. Samas köitega tõelisi muusikamõistjaid. 1900 kahekümnendail aastail sai Artüürone keerist prantsuse uue muusika üks juhtfiguur. Ta oli tollal juba teinud koostööd mitme Pariisi teatriga. 1918. aastal etendus ballett pantomiim, muinasjutt mängumaailmast. Samal aastal valmis maks šakoobi tekstiga lavaline müsteerium. Püha Almeni surm. Esimesed orkestriteosed olid äratanud tähelepanu. Ometi oli üllatus suur, kui 1921. aastal pöördus tema poole Igor Stravinski ja dirigent Ernest Ansermee soovitusel nende sõber, tuntud teatrimees René Mora ettepanekuga oponeerida muusika piibli ainelisele draamateosele. Lugu, mille teksti oli kirjutanud lavastaja ise, keskendus kuningas Taaveti elu tähtsamatele hetkedele. Mura soov oli suurejoonelise teosega puhuda elu sisse suveteatrile mille ta ühes Lozani lähedases Šveitsi külakeses oli juba enne esimest maailmasõda asutanud. Pakkumist vastu võttes pidioone Keer nõustuma tingimustega, mis too suveteater heliloojale esitas. Väike lava võimaldas vaid piiratud mängijate arvuga orkestrid samas kui väga suur sajaliikmeline kohalik harrastuskoor eeldas omakorda vokaaltehniliselt lihtsamaid häälepartiisid. Teos, mida helilooja ise nimetas sümfooniliseks psalmiks koosneb 27-st lühikesest osast, mille seob tervikuks lugeja-jutustaja tekst. Väljaspool prantsuse keeleala loetakse teksti sageli ka kohalikku keelde tõlgituna. Kuningas Taaveti esiettekande menu ja edasist käekäiku silmas pidades orkestreeri helilooja partituuri suuremale koosseisule, lisades puhkpillidele klaverile, harmooniumile, tšellestele ja löökpillidele ka keelpillid. Selle teosega oli one Keer rikastanud prantsuse heliloojate piibliaineliste teoste rida kuhu kuulusid näiteks perioosi oratoorium Kristuse lapsepõlv. Kuna meie issanda Jeesuse Kristuse seitse sõna ristil sensansi, jõuluoratoorium ja tseesar Franki lunastus Järgmine suurteos valmis koostöös mitmekülgse loovvaimu Shan koktooga kohtuei olnud seotud üksnes kirjelduse ja teatriga. Ta oli väga oluline figuur prantsuse filmis ning tema anne oli leidnud väljendusega kujutavas kunstis. Kokto oli prantsuse kirjandusse toonud taas antiigisüžeed. 1922. aastal etendunud Sophakese aineline antiigone köitis nii unegeeri kui Stravinski tähelepanu sedavõrd, et Nemad alustasid pea samaaegselt uue teosega. Kolm aastat kestnud loomeprotsessi järel jõudis 1927. aasta septembris Brüsselis lavale onegeeri ooper antiigone. Muusikaline tragöödia, nagu helilooja ise rõhutab mille libreto oli kirjutanud koktoise. Lavakujunduse oli teinud Pablo Picasso ja kostüümide autor oligo kosunell. Siinkohal tuleb rõhutada, et paljud lavateosed valmisid tollal kõige atraktiivsemad kunstnike kirjanike muusikute koostöös mis taas näitab nende väga lähedasi kunstilisi arusaam. Säärase koos tulemusel sündisid mitmed 20. sajandi muusika kullafondi kuuluvat šedöövrid. Sama aasta mais 1927 oli Pariisis saare Bernardi teatris kõlanud Stravinski ooper oratoorium Oidipus Rex. Sofaklase ainel oli sellegi teksti kirjutanud Shan kokto. Stravinski kasutas seda kunstilistele kaalutlustel ladina keelde tõlgituna. Mõlemaid heliloojaid huvitas teoste komponeerimise juures kõige muu kõrval ka teksti enese muusikaline kõla. Ladina keele rituaalne kargus, Stravinski ja prantsuse keele rütmiline eripära hoonegeeri puhul. 1900 kahekümnendail aastail üllatas one Keer publikut kahe väga omanäolise orkestriteosega mis olid seotud tema muusikavälise huvide maailmaga. 1923. aastal valmis orkestriteos pealkirjaga patsifist 231 mis kõlas esmakordselt 1924. aasta mais Pariisi ooperis Sergei kusse vitski juhatusel. Gone Keer tunnistas, et tundis Lokko motiivide vastu kirglikku armastust. Tsitaat minu jaoks on nad nagu elusolendid. Armastan vedureid, nagu mõned armastavad maisi või hobuseid. Teost looma kannustas idee anda muusikaliste vahenditega edasi tollal kiireima auruveduri patsifist 231 jõulise liikumise visuaalset muljet. Mitte programmilises vait puhtmuusikalises mõttes kui liikumise abstraktsed substantsi rütmi, kujundeid matemaatiliselt organiseerides, kiiruse kasvades, vältusi lühendades ja pidurdusprotsessi kujutades vastavalt pikendades ilma et muutuks muusika tempo. Teos koosneb viiest lõigust. Paigalseis, sõidu algus kasvab hoogsõit täiskiirusel. Pidurdus ja peatumine. Selle orkestripalaga tekivad otsesed seosed itaalia-fu'd turistide masinakultusega. Kunstisuuna üks ideolooge, maalikunstnik ja muusik Lutši Russola oli juba oma 1913. aastal ilmunud raamatus kirjutanud. Masin on tänapäeval loonud müraga nii palju mitmekesisust, et puhas heli oma tühisuses ja monotoonsuses ei kutsu enam emotsioone esile. One ei kasutanud ebatavalisi instrumente, küll suurendas ta löökpillirühma koosseisu. Itaalia Photo ristid olid muidugi radikaalsemad kui one Keer. Ühel 1914. aastal toimunud kontserdil tekitati, kus olu enese poolt konstrueeritud instrumendid intoraroorumil tõelisi müraefekte. 1949. aastal visualiseeris režissöör rammitree auruveduriliikumise joonis one keeri muusikaga kaasa kiskubaks linateoseks. 1996. aastal laskis Šveitsi pank välja 20 frangise rahatähe mille ühel küljel on näha unegeeri portree. Teisel domineerib kuulsa auruvedurikujutis koos teemakatkega orkestriteosest. Lapsepõlvest püsima jäänud vaimustuses sportliku liikumise ja mängude vastu vale zone Keer orkestriteoses pealkirja kärati. Kas see muusika poole täpsemalt sõnastatava programmiga vaid püüab taas edasi anda muljet liikumisest mängust? Helilooja kirjutas. Armastan väga jalgpalli, kuid veel suuremat poolehoidu tunnen trati metsiku äkilise vähem reeglipärastatud mängu suhtes. Ma ei ole tahtnud sümfoonilised kujutada mingit kindlat mängufaasi ja oleks vale otsida minu loos ka programm muusikat. Tahtsin üsna lihtsalt väljendada oma muusika keeles mängu ja vastumängu. Ühe matši, rütmi ja värvi. Teose vormiks on rondo variatsioonidega. Orkester on jagatud otsekui kaheks vastasparteiks, mõlemal on omad teema, mis muusika arenedes varieeruvad, vastanduvad rütmiliselt, kihistuvad, edastades mängu kiireid muutusi. Alates kuueteistkümnendik jooksudes trioolidesse koopides ehk mõnelgi kuulajal võib tekkida kaootilise mulje. On muusikalised sündmused siin ratsionaalselt vormitud. Teose esiette toimus oktoobris 1928. Seda on korduvalt ka staadionitel esitatud. 1953. aastal sai one Keer oma niinimetatud sportlike teenete eest Šveitsi spordiajakirjanike ühingu Aumägi. 1900 kahekümnendail aastail jõudis Ameerikast Euroopasse esimene džässilaine uuendus, ansambli kooslused, kõlavärvid rütmi ja bluusi harmooniat. Prantsuse heliloojaid oli minu esimene, kes New Yorgis ehtsat Ameerika džässi kuulis. Ja 1923. aastal valminud balletis maailma loomine džässielemente ka kasutas. Talle järgnesid teised kuue rühma heliloojad. Džässimõjusid võib kuulda ka Traveli Stravinski hindemiti Šostakovitši teostes kaunegeeri tšellokontserdis, sümfooniates ning koguni oratooriumis randark tuleriidal. 1900 kolmekümnendail aastail hakkasime Keer reisima juhatades oma teoseid nii Saksamaal, Šveitsis, Itaalias, Venemaal, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Tema materiaalset seisu parandasid nii ülimenukas Pariisis ligi 500 korda etendunud operett kuningas bosool kui muusika mitmetele tunnustust leidnud filmidel. One Keer oli oma kaasaegsete hulgas üks viil hakkamaid. Linateoste arv tema muusikaga ulatub 40-ni. Väga tulemusrikkaks kujunes one keeri koostöö ühe 20. sajandi alguse mitme külgseima naiskunstniku näitleja, tantsija, lavastaja, pressaario, paljude kirjanike, muusikute, kunstnike muusa, Iida Rubinsteiniga tema erakordne väline ilu ja ekstaatiline vabatantsumaneer kütkestasid kõiki, kes teda nägid. Harkovis sündinud, Peterburis tantsu õppinud ja Maria Teatris karjääri alustanud, töötas ta juba seal ka Mihhail Fokini juhendusel. Nende koostöö jätkus Pariisis, teagi levi balletitrupis. Iida Rubistin esimestes tantsurollides elustusid võimsad naiskujud slaalomi Kleopatra ka mitme Torientaarsed naistegelased. Rubinstin tantsis sageli leopaksti loodud kostüümides mis mõjutasid Pariisi moodi. Tema vabameelne käitumine ja klassikalisest tantsust nii erinev stiil ärritasid paljusid isegi vabameelses Pariisis. Nimetagem siinkohal veel teoseid, mille lavaelu algas Iida Rubensteini osalusel. Need olid glasu Novis, Salome de püssi, Püha Sebastiani Martüürium Morris, Ravelli boolero ja Pals, Igor Stravinski haldjas suudlus ja Persephone. Koos Artüüronekeeriga tulid 1900 kolmekümnendail aastail lavale müsteerium, draama, nutterdami, ime, poolvaleriid tekstile loodud melodraamad Amsioon ja Semiramis. Ida Rubensteini köitis teatris eelkõige võimalus ühendada näitemängija pantomiim, kõne ja tants ja, nagu öeldud, jõulised naiskangelannad. Sorboni ülikooli näitetrupi poolt etendatud keskaegne müsteeriumi mäng viis tema mõtted Shandargi kujul. Poolklodeelile teose ideest rääkides oli too esialgu teksti kirjutamisest otsustavalt loobunud. Klodelli arvates oli see kangelanna kunstis juba liigselt käsitlemist leidnud kuid ootamatult ilmutas end kirjanikule ise, kui ta ühel rongisõidul Brüsselist Pariisi aknast välja vaadates nägi vaimusilmas ristile löödud seotud kätega tütarlast. Tekst valmis väga lühikese aja jooksul. Helilooja one, keeran teosest kõnenud järgmist. Sämberg tuleriidal on peaaegu etendus, aga seda ei saa nimetada ooperiks. See on kõigi tead elementide süntees, kaasa arvatud kõne. Klodellis suurepärase poeemi tekst ei allu orjalikud muusikale, nagu see on pea kõigis ooperites. Ütleksin, et ta domineerib muusika üle, aga mitte sellepärast, et muusika oleks temast madalam vaid sellepärast, et järgides teksti väiksemaid käänakuid, kuuletub talle harukordse alandlikkusega. Mulle piisas, kui kuulsin Klodeeli ennast teksti taas ja taas lugemas. Ta tegi seda nõnda plastiliselt, et igaüks, kes vähegi muusikalist fantaasiat omab ka sobivad muusikaliselt reljeefi leiaks. Teose süžee ei järgi ajaloolise tegelase elu kronoloogias. Ka on kõne rollina antud kangelanna ainus reaalne ja teised, vaid sümboolsed allegoorilise tegelasi. Tekst kõlab prantsuse ja rahvalikus ehk vulgaarladina keeles ja koosneb piibli katketest, poeetilistest, meditatsioonidest, rahvalauludest. Ka muusikas segunevad erinevad ajastud ja stiilid. Gregooriuse Antifoon, rahvalaul, barokne tantsumuusika ja grotesksed džässirütmid. Poldud tonaalset kihistused ja rütmid. Lisaks ülimoode orkestratsioon, luues illusiooni eri tasapindadel kulgemast tegevusest. Unekirg kasutab suurt orkestrit ja lisab uusi värve, asendades näiteks Kornud kolme saksa foniga kahele klaverile ja sellistele. Lisaks kirjutab ta partituuri tol ajal ülimoodsa elektroonilise instrumendi Marten lained. Ennule matult uudselt käsitles ta koori kasutades skandeeritud teksti kinnise suuga, lauldes tekitatud mõminaid siis karjeid ja nii edasi. Peagi puhkeva teise maailmasõja valguses omandas teos prantslaste jaoks patriootilise tähenduse. Oratooriumi sandark tuleriidal. Kontsertettekanne leidis aset 1938. aasta mais baaselis Paul Sacheri juhatusel ja Iida Rubist tehnika nimirollis. Samal aastal valmis Klodellid tekstile veel teinegi oratoorium surmatants, mis lõppeb võttas one keerid tegevuse muusikateatris. Religioosne müstika oli tema väga mitmekülgse loomingu üks tahke. Aastaid hiljem kirjutas Angukto teda tabavalt iseloomustades. Artööri loov vaim on haaratud muusikast, mis seisab katedraal ide ja vabrikute lähedal. Tema loomingus vaheldub masinate maailm altariseinte surmapostide kirikuakendega. Artöör moone kirik küpsesse loomeperioodi kuuluvad viis sümfooniat, esimene neist valmis aastal 1009 ta 30 ja viimane 1950. Aastat, mis neid lahutavad, näitavad selgesti tema stiili arengud ja ka seda, kuidas aeg teise maailmasõjaeelsed ja järgsed sündmused tumestasid tema elu ja maailmanägemist. Saate avaosas kõlasid katkendid bostoni sümfooniaorkestri ja Sergei kusse vitski tellimusel loodud esimesest sümfooniast ning kammerlikust vaid keelpillidele ja trompeti-le kirjutatud teisest sümfooniast, mis valmis baaseli orkestri tellimusel. Nüüd peatugem pisut kolmandal, teise maailmasõja järel valminud teosel, mis kannab alapealkirja liturgiline sümfooniaprogrammile piitavadki osade liturgilise pealkirjad. Esimene dies hiire onegi kirjutas, see on katastroof. Ma tahtsin inimkonna õudu. Teine osa Depro fondis palvesügavusest hüüan su poole, issand. See muusika on hingestatumaid sügavamaid lehekülgi joone keri loomingus. Tuule sõnul see on jumalast hüljatud inimese mõtisklus, mis peagi muutub palveks. Toona Nuubispaatia autor kirjutas, õndsus, millest unistatakse muusikat läbib Vikerkaare kiirguse taoline rahu. Ilu võidab. Et tõestada heitlevaine hingedele. Pimedusest sünnib valgus. Baseli kammerorkestri tellimusel valminud Neljas sümfoonia pealkirjaga baaseni rõõmud. Aastast 1947 vahendab Šveitsi mägedes suve veetes tekkinud helgemaid meeleolusid. Viimane 1950. aastal valminud ja bostonis, kus Savitski juhatusel esmakordselt kõlanud viienda sümfoonia alapeal kiregatiitre rees kolm reed, millega lõppevad kõik kolm osa viib taas traagiliste kujundite maailm. Oma raamatus ma olen helilooja, kirjutas one Keer, kannatan raskekujulise unetuse all, et süngeid mõtteid eemale ajada, kirjutan neid üles. Ilmusid visandid, mis ma hiljem ühendasin. Näen, et sellest saab sümfoonia siis orkestreeri siin, seal seal karm muusika, mis ei jäta ruumi lootusele on, oli tollal juba parandamatult südamehaige. Artööronegeeri võib asetada 20. sajandi suurtesse foolikuterit, aitäh nende kõrvale, kes sellesse zhanri jätsid selge jälje. Meenutagem tema kaasaegseid Sergei pro kohv komponeeris aastail 1000 917952 seitse sümfooniat, Igor Stravinski, kolm sümfooniat on loodud aastail 1000 907945. Dmitri Šostakovitši kirjutas hoone keeri eluajal oma 10 esimest viis viimast lisandusid aastaks 1971. Selles reas võime nimetada ka Darius ja pohusla Martin. On ime ka Eduard Tubinat, kes 1955.-ks aastaks mil suri prantsuse helilooja Artüürone Keer oli komponeerimas oma sünge kõlalist kuuendat one keri nimi sai laiemalt tuntuks ka muusikakriitikuna. Suur osa tema poolt sõja-aastail kirjapandust on ilmunud raamatukese Scompunisti, elukutse ja käsitöö illusioonideta vestlused, kriitika ja artiklid, mis saksakeelsena on ka saada autorilaual. Ehk huvitavam on lugeda tema lühiartikleid teistest heliloojatest. Seda portrateerides võiks kasutada Justonegeeris sõnu. Nii kujundlikult tabavad on need palju vähem pakuvad huvi vestlused raamatu teisest osast. Ma olen helilooja, mis peegeldab tema hilisaastat ülipessimistliku maailmanägemist räägib muusika hetkeseisust, sõjale, järgnevail aastail ka isegi veel viiekümnendail, nähes enda ümber vaid muusikaelu ja kunsti pöördumatut allakäiku. 20. sajandi muusika ja tema enesegi loomingu saatus on olnud siiski palju õnnelikum kui one ker, arvas. Kuuldud saade oli prantsuse heliloojast Artöörone keerist, kelle sünnist möödus 10. märtsil 120 aastat. Ta koostas Maielljeet helioperaator oli Katrin maadik.