Helgaja tere head. Klassikaraadio kuulajad algavas helikaja saates vaatame tagasi möödunud nädala olulisematele muusikasündmustele. Need on eesti muusika päevad ja vabariiklik puhk ja löökpillimängijate konkurss. Eesti muusika päevade kontsertidest räägivad muusikakriitik Igor Karsnek ja helilooja Tõnu Kõrvits. Puhk ja löökpillimängijat. Konkursi tulemusi kommenteerivad žürii esimees, helilooja René eespere ja žürii liige Fletist Neeme Under. Nelevaste infelt on kokku kogunud välismaised muusika, uudised ja muusikat. Teadlane Tiia Järg meenutab järjehoidjas pianist Rein metsa, kelle sünnist 28. märtsil möödus 55 aastat. Mina olen saate toimetaja Tiina kuningas ja soovin teile head kuulamist. Sülgaja. Seitsmendal märtsil lõpusirgele jõudnud Eesti muusika päevade raames toimus üle 10 kontserdi. Ürituse. Festivali kunstiliste juhtide Timo Steineri ja Ülo Krigul sõnul võib seekordset bänditegemise vaimule ja vaimustusele keskendunud festivali igati kordaläinuks pidada. Festival toimub alates 1979.-st aastast ja sellest on saanud üks olulisemaid eesti heliloojate loomingule keskendunud festivale. Festivalimuljeid jagab Igor Karsnek. Eelmisel nädalal toimunud Eesti muusika päevade läbivaks teemaks oli teadupärast moto eesti muusika bändiga jäätis. Selle asjaolu, et suurem osa uuemat muusikat komponeeritakse tänapäeval niikuinii mitte ainult meil Eestis, vaid kogu maailmas ikkagi kammerkoosseisude avasse bändi temaatika, muusikapäevade uksed ka niisugustele kooslustele, kes varasematel aastatel Poleks festivali põhiprogrammi ehk mahtunudki. Üheks selliseks bändiks oli kahtlemata kreatiiv mootor kes eelmisel kolmapäeval andis kontserdi Eesti Raadio esimeses stuudios. Kuna reaktiivmootor on viimasel ajal edukalt esinenud mitmetel välisfestivalidel, näiteks Londonis, Berliinis, Viinis ja Reykjavikis siis oli nende kutsumine tänavustel muusikapäevadele väga õige otsus. Kreatiin mootori stiili on aga pea võimatu määratleda isegi nii lai mõiste nagu elektrooniline indigo, kui oleks selles mõttes ebatäpne, et mõni reaktiivmootori lugu meenutab koguni 60.-te aastate lõpu hipistiilis kämping. Samas inglise muusikaajakirjanik John Rodgers on reaktiivmootorid kirjeldanud kui art Kraut jazz tehnoimprovisatsiooni. Sõna jazz jätame sellest loetelust ehk välja, aga muidu on see määratlus päris õige. Ning ansambli vokaalsolisti Roomet Jakobi esinemist vaadates lisame siia stiilipaketti juurde sõna teatraalne reaktiiv motoristide improvisatsioon toimub suures osas selliselt, et mitmes arvutis lastakse järjestikku käima varem ettevalmistatud elektroonilised kõla segmendid. Kusjuures nende segmentide järjestus ja kohakuti sattumine olenebki suures osas juhuslikus faktorist ehk siis improvosatsioonilisest fantaasiast ja sellele elektroonilisele taustale mängivad laval elektrikut, kitarr või saksofon või süntesaator oma improvisatsioonilised partiid veel peale tihtilugu ka kõik need pillid korraga mis võib helipildi mõnikord ka natuke liiga paksuks ja tihedaks paisutada. Mingis mõttes tundub reaktiivmootor meie popmuusika maastikul olevat nii-öelda nišibänd. Kuna nad mingit hitti, muusikat või põhivoolu poprokki ei viljele, on nende auditoorium ilmselt ka pisut teistsugune jäilitaarsem kui meie enamusel klubi bändidel. Kuid lehitasime festivalipäevikut nüüd mõttes edasi. Muusikapäevade ainus sümfooniakontsert kandis pealkirja bänd ja ERSO tehnilise bänd ehk siis ansambel luu koos erzoga Risto Joosti dirigeerimisel vaid ühes kõlanud teoses milleks oli seriaal appi esiettekandele helitöövormi ja aja harmoonium. Väga intensiivsete dissonantsi tega kumuleerub aga samas kestuselt üsna lühike lugu. Kuid ERSO muusikaga päevade kavas oli veel kolm esiettekannet ja need ülejäänud kolm uudisteost olid eesti kompanistides neist Peedu kassisuid seitse fragment ja oli üldse autori esimeseks helitööks sümfooniaorkestrile. Kuulajad muidugi teavad, et Peedu kass on noor džässisuunaga kontrabassimängija kes mullusel jazzkaarel astus ainsa eestlasena üles European Jazz Orchestra koosseisus. Dima seitse fragmenti on stiili mõttes mitmekülgne kompositsioon, siin sai kuulda nii neoklassitsistliku motoorikat kui ka neoimpressionistliku koloriit orkastratsioonis päris hea lugu. Nii et jääme ootama järgmisi. Tänavuste muusikapäevade pärliks kujunes aga Ülo Krigul esiettekandele helitöö luigeluulinn kus vokaalsolistina esines praeguse Eesti popmuusika kuum nimi. Iiris on väga põneva mõtlemisega komponeeritud teos, kus iirise hääle ja orkestri koostoimes sündis täiesti kummastav energeetiline efekt. Loo ülivõimas ja ekspressiivne kulminatsioon lahenes ootamatult staatilistesse kõla pannodesse ja tekitas mingi tämbrahase Crystaliseerumise fenomeni. Jääme lootma, et see teos peatselt ka heliplaadile jõuab. Kuid Rein Rannapi esiettekandele klaverikontsert võis tekitada ka vastuolulisi emotsioone. Asi on vist selles, et Rannap andis festivali kavaraamatus välja pisut vale signaali, kui ta ise kirjutas, et tsiteerin. Eeskuju andis mulle 19. sajandi kontsert suurteos soolopillile ja orkestrile. Need, kes seda tõsiselt võtsid ja ootas, et midagi Pramsi vääni Griegi klaverikontserdi sarnast pidid muidugi pettuma, sest midagi Ligile lähedastki paraku kuulda ei saanud. Ei mingit laiahaardelise sümfoonilise arendust ega inimhinge sügavikke puudutavat muusikalist dramaturgiat, mis suurte 19. sajandi romantikud, vaimu- ja väljenduslaad oli. Oli ju nii iseloomulik. Kuid Rannapi klaverikontserdi plusspunktideks olid samas lihtsad ja meeldejäävad motiivid, ilus meloodiakujundus teose teises osas ning ka atraktiivne Lööp Janism finaalis. Nii et kui kõrgelennuline ja põhjendamatu ambitsioon kõrvale jätta ning unustada, et tegemist pidi olema tõeliselt suure klaverikontserdiga siis oli see plikult pretensioonid ja nii-öelda kerge kuulamise iilisting muusika. Kui jutt juba läks kerge kuulamise peale, siis festivali viimasel päeval oli muusikapäevade programmis klaverikontsert, kus Mustpeade majas said Tallinna kammerorkestri esituses Risto Joosti dirigeerimisel kuulda eesti tuntud levilaulude töötlusi süvamuusikat kontekstis ehk siis kavereid. Lisaks kammerorkestrile oli seadetes kasutatud ka elektrikitarri trumme ja klahvpille. Tegelikult kuidas see kontsert nagu omamoodi lõbusate ja leidlikke klubi kus seadete teravmeelsus ja leidlikkus maksis märksa rohkem kui originaalide äratuntav osa. Ma ei hakka siinkohal üksikasjalikult kirjeldama seda, mis oli tehtud näiteks Tamme kuulsa Mustamäe Vassiga või Raimond Valgre looga Helmi. Piisab ehk kui märkida, et nende vanade lugude uute nutikate seadete tegijateks olid sellise tellivad nagu Timo Steiner, Mirjam Tally, Margo Kõlar, Kristo Matson, Tõnis Kaumann. Nii et tõepoolest lõbusate ja leidlikke klubi uinud lõpetuseks heita tagasivaatav pilk tänavustel Eesti muusika päevadele kui tervikule siis silma jäid siin paar momenti, mille üle võiks pisut mõtiskleda. Näiteks see asjaolu, et festivali piirid Aastaga üha enam avarduvad, on ju iseenesest loomulik ja tervitatav. Nii olidaamustel, muusikat päevadel juba üsna oluline roll audiovisuaalse muusikal ja videokunstile. Mingis mõttes on ka see hea, et üha enam kuuleb muusikapäevade programmis välisautorite heliteoseid. Nii tekib vähemalt mingi võrdlusmoment. Ent kui me arvestame sellega, et eesti muusikat mõlemad on eelkõige just eesti uue muusika suurfoorum siis tähis autorite suunal festivali piire veelgi enam laiendada pole edaspidi mõtet. Sest nüüd festival on meil juba niikuinii olemas, mistõttu eesti muusikat põhilised prioriteedid ei peaks vist eesti muusikast eriti palju kaugemale nihkuma. Seekordsetele Eesti muusika päevadel ei kõlanud mitte ainult eesti heliloojate looming ja ka kõik esinejad ei olnud Eestist pärit. Üks välisesinejaid oli espirk ansambel Taanist, helilooja Tõnu Kõrvits. Sina käisid sellel kontserdil, mis mulje sul jäi sellest ansamblist? Tead sellest muusikast, mida nad esitasid? See oli mingis mõttes klassikalise koosseisuga ansambel väga lihtsa struktuuriga, seal oli keelpillikvartett ja puhkpillikvintett, kaks lisainstrumenti harf ja, ja löökriistad, nii et väga sellise selgelt määratletud instrumentatsiooniga ansambel, aga samas ka värviline, väga palju võimaldav ansambel ja see, kui palju on võimalik sellise ansambliga tehase tegelikult selgus juba esimestest nootidest alates. Kontserdi kava oli üles ehitatud ka üsna lihtsalt, seal oli kaks heliloojat väga erineva generatsiooni heliloojat ja erinevatelt maadelt pärit heliloojat. Taani klassik, veel noor kaart, kes on juba üle 80 aasta vana ning meie Eesti noorema põlvkonna helilooja Liis Viira, kellelt oli siis Toomas kaks teost liblikapüüdjad, mille esimene versioon valmis tal kooli lõpetamisel ja teiseks siis esiettekandes liivaterade raamat. Mida öelda selle ansambli kohta kõigepealt seda, et, et see oli väga hea ansambel ja muuseas ansamblit juhatas Eesti päritolu dirigent Kaisa Roose, kes nüüd, tõsi küll, on viimased aastad tegutsenud väljaspool Eestit, Taanis, aga ka Ameerika Ühendriikides ja juhatanud palju häid orkestreid vaid üle maailma ja, ja tema kindla käe juhtimisel on see muusika püsis ilusasti koos ja kõlas väga hästi. Ansamblist jäi meelde mulle eriti kaks mängijat löökriistamängija Christian Martinez ja loomulikult harfimängija Tiina Reening. Ning eriti hästi väljendas just Liis Viira uues teoses liivaterade raamat. See oli tegelikult üsna pikk ja ulatuslik lugu. Ligi paarkümmend minutit pikk teos, kompositsioon minut lisaks oli see võib olla üks esimesi liisi lugusid kus ma tundsin, et sealt sellest muusikast vaatab mulle vastu küps inimene küpse helilooja, kes oskab selgelt ja täpselt konkreetselt oma mõtteid väljendada, neid viia lõpuni neid arendada. Samas ei puudunud sellest muusikast mängulisus, mis on Liisile ka varasemates teostes väga omane. Mulle väga mõlemad teosed tegelikult meeldisid ja tegelikult Liisi teosed olidki minu jaoks ühe selle õhtu kõrgpunktidest aga muidugi Taani klassiku beer noor kaardimuusikat alati huvitav kuulata, kuidas ta on midagi üles ehitanud, kui täpselt teinud, kui erinevatele lahendustele rajatud muusika näiteks kontserdi esimene teoseenmäng murdumisele oli. Mulle tundus rajatud mingisugusele sellisele helispektri mängule ja selle helispektrist välja kujunenud skaalale üles ehitatud meloodiatele mis oli huvitav, teisest küljest jällegi pööriste maailm puhkpillikvintetti yle, mis see on lihtsalt ebamugav koosseis heliloojale kirjutada, kui hästi kõlas tegelikult viiest pillist koosnev koosseis ja kui ilusad ja huvitavad rütmiliselt mustrid võivad sellel koosseisul tekkida. See oli väga hea kontsert. Kuidas te üldse suhtute eesti heliloojana sellesse, et Eesti muusika päevadel kõlab ka teiste maade heliloojate muusika, jääd siia, ka külalisi tuuakse esinema. No sellesse võib mitmeti suhtuda, kui see on hea muusika siis ma arvan, et miks mitte ja antud juhul oli eesti muusikale tuli sellest ainult kasu, sest me saime kuulata noor kaardimuusikat, mida võib-olla märksa vähem mängitakse siin Eestis. Olen kuulanud kooria asju, palju, aga just instrumentaalmuusikat kuulata oli väga huvitav ja õpetlik, ma arvan, kõikidele ja teiseks selle suurepärase koosseisule. Tänu sellele saime me kuulata eesti uut muusikat ja saime seda kuulata lihtsalt suurepärases esituses, nii et ma arvan, et see kontsert siin nagu ei tekkinud seda küsimust. Siin statistikast on läbi libisenud arv 70 ja Parv siis märgib ära neid heliloojaid kes kõik sellel kuus päeva väldanud festivalil esindatud olid, kelle teosed kõlasid. Ühe osa nendest heliloojast moodustavad ka päris noored, kes alles alustavad oma helilooja teed ja kes alles õpivad. Kui palju praegu Eesti muusikaakadeemias neid heliloojaks pürgijaid praegu on? Ja neid on päris palju ja 21. vot siin oligi meil siin muusikaakadeemia ooperistuudios kontsert, mis oli väga pikk, üle kolme tunni vasemaht näitab tegelikult seda, kui palju siin muusikat kirjutatakse, ajad ja kõik need lood, mis sellel kontserdil kõlasid, olid ju esiettekandes. Ja minu jaoks oli see kontsert väga rõõmustav ja, ja mitmes mõttes mul oli seal endal mitu tudengit, kellele mõnele oli isegi nagu esimene kord see hetk, kui just siin, kas kontserdil nende muusika kõlab ja see õnnestus minu meelest hästi ja tudengid olid tublid. Aga rõõmustas ka sellepärast, et see muusika, mis, mis sünnib, on üsna eriline. Kindlasti on ka mingisuguseid sarnaseid jooni noorte loojate loomingus, aga tegelikult märksõna on see, et ka eripalgeline ja need noored loojad ka siin paljud erialaks on hoopis elektronmuusika ja mõned võib-olla on rohkem nagu keskendunud Ma pillimängule ja siis muude asjade kõrvalt on võtnud ka heliloomingu tunde. See kõik on nagu tegelikult värskendav ja kui inimesed tegelevad nagu erinevate asjadega, minu meelest see inspireerib laiemalt ja seda kõike oli siin kontserdil kuulda ja tunda. Enam ei saa ju rääkida mingist rahvuslikust koolkonnast või rahvuslikust eripärast. Informatsiooni on noortel ju tunduvalt rohkem kui kunagi siin vanema põlvkonna heliloojatel. Kas see on neile kasuks tulnud? Jah, just sinna ma tegelikult tahtsingi jõuda, et tõesti vot on palju rohkem ja see kõik on kergesti kätte saada, aga võib-olla ongi just tähtis see, et ega see kõik info ei ole hea ja sinna sekka võib tulla ka lihtsalt mingisugust müra et võib-olla just oskus välja selekteerida see tähtis ja, ja oluline selle hulgast. Ja kui ma seda ütlen, siis mul nagu muret selle koha pealt, et minu meelest need teosed ja see muusika, mis sellel kompositsioonitudengite kontserdil ka naas, oli küll üsna maitsekas selles mõttes sellel kontserdil oli ligi 15 noore helilooja taas ettekandele, et ma tahaks neid kõiki esile tõsta, tegelikult siis see oli kontsert ja mulle läks see väga korda. Eesti muusika päevade üliõpilaskontserdist rääkis helilooja Tõnu Kõrvits. Lõppenud Eesti muusika päevadel kõlas esiettekandes 26 uut teost. Külastajaid oli kuue festivalipäeva jooksul 1580. Eesti heliloojate liidu esines Olav Ehala. Kuulutas festivali raames toimunud sümfooniakontserdil välja möödunud Eesti muusika päevade preemia laureaadid. Jüri Reinvere neli kvartetti D esimene ja Märt-Matis Lille haarahota varemed eest. Palju õnne. Järgmised Eesti muusika päevad toimuvad 2013. aasta aprillikuus. Eesti muusika päevade esitluskontsert, mille kunstiline juht Tiia Teder toimub, algavad Tallinn Music Week raames sel laupäeval, 31. märtsil Tallinnas Mustpeade majas. Kell 19. Kõlavad talli Galina Grigorjeva, Ardo Ran Varrese, Tatjana Kozlova, Liisa Hirschi, Rein Rannapi ja Taavi Kerikmäe teosed. Ning seda kontserti saab kuulata ka klassikaraadio vahendusel. Välismaiste muusikauudistega on nüüd eetrisse neile evasteenselt. Muusikauudised maailmast, muusikat, uudised. New Yorgi Metropolitan Opera andis teada, et kavatseb tänavu kevadel ja suvel näidata kino vahendusel Richard Wagneri Nibelungide sõrmuse uut lavastust üle terve maailmaooper lavale. Vestlust juhatab Meti ooperimaja peadirigendi kohuseid täitev Abja Louisi ja selles osalevad rahvusvaheliselt tunnustatud solistid nagu Bremberfel, Debra foogt, Eva-Maria vestrack ja Jonas Kaufmann. Enne ooperitsükli kinolinale jõudmist näidatakse ka Susan Franke dokumentaalfilmi nimega Wagneri unistus, mis räägib uue Nibelungide sõrmuse lavastus produktsiooni sünnist. Üheksandal mail linastub kino vahendusel aga loogia esimene osa ja tervet seda tsüklit näidatakse Argentiinas, Austraalias, Ameerikas, Jaapanis, Inglismaal, Uus-Meremaal ja mitmel pool Euroopas. Birminghami ooperikompanii andis teada, et kavatseb tänavusel Londoni festivalil esmakordselt lavale tuua täies ulatuses ja pikkuses Karl-Heinz Stock House päri mitt, vohh Auslism. Kandest võtavad osa tunnustatud solistid ja kaks koori. Tegemist on ühe ebatavalise ooperiga maailma muusikaajaloos, sest see sisaldab väga kummalisi detaile. Näiteks peavad ooperietendus ja lendama neli helikopterit, mille pardale on omakorda keelpillikvartett neli liiget igaüks oma helikopteris. Kuigi Stocauseni nimetatud ooperit on ka varem lavale toodud, siis seda võtet reaalsete helikopteritega ei ole küll teadaolevalt veel varem kasutatud. Ooperis peavad lendama ka kõik 11 orkestrisolisti. Ooper kestab kokku viis tundi. Selle täielikuks lavastamiseks on tarvis helikoptereid kahte koori, hulgaliselt soliste ja kahte eraldi esitussaali. Ja esmakordselt ajaloos plaanitakse kõiki neid komponente täismahus kasutada. Birminghami ooperi Kompanii kunstilise juhi sõnul on tegu väga ambitsioonika projektiga, mis tõestab. Et ooper võib põhimõtteliselt ulatuda palju Kaugemale ooperimaja tavapärasest seintest ja isegi maapinnast ja jõuda ka palju enamat Ta inimesteni kuivaid saalis istuv publik. Seni ooperi ettekanne peaks aset leidma Londonis ajavahemikus 22.-st 25. augustini ja kahtlemata on tegemist Londoni olümpiamängudele pühendatud kultuurifestivali tähtsündmusega. Stock House Nil, kes suri 2007.-le. Kas tal jäi aga ooperi tervikversioon kahjuks nägemata? Stock hauseni ooper räägib sellest, et maailmas võiks valitseda globaalne inimestevaheline harmoonia, koostöövalmidus ja inimlikkus. 28. märtsil lahkus Jerevanis 91 aasta vanuselt Armeenia helilooja Aleksander arutunian. Arutan jonn oli tegev nii pianisti kui heliloojana ja ta oli professor Jerevani riiklikus konservatooriumis. Tema teostest on rahvusvaheliselt vast kõige tuntum trompetikontsert, mis on kirjutatud 1950. aastal. Rahvusvahelisse repertuaari on aga jõudnud veel mitmed teisedki arutanud Nonii puhkpilliteosed. Loomingus oli olulisel kohal Armeenia folkmuusika ja arutan. Jan oli tegev kuni möödunud aastani, mil tema sulest ilmus veel flöödikontsert, mille esmaettekandel soleeris Strauss. Ma tõin jooksul pälvis arutanyan mitmeid erinevaid preemiaid, näiteks aastal 1949 saida Stalini-nimelise preemia. Jaga Armeenia riikliku preemia aastal 1970. Aleksander arutanud, nii on see hariduse jerevani konservatooriumist ja pärast teist maailmasõda kolis ta mõneks ajaks Moskvasse. Jerevani naastes oli ta Armeenia filharmoonia kunstiline juht ja Nõukogude Liidu heliloojate liidu juhatuse liige. Arutonianni kuulsamate teoste hulka kuuluvad veel sümfonietta keelpilliorkestrile aastast 1966, mida helilooja Dmitri Šostab. Kovitš nimetas suurepäraselt puhta helikeelega teoseks samuti tuntud tema viiulikontserti. Jaga Armeenia rapsoodia. Arutinian komponeeris ka muusikat erinevatele filmidele. Aastal 2010 tähistati Armeenias Aleksander, vot nii üheksakümnendat juubelisünnipäeva terve kontserdiseeriaga. Ja nüüd lühiuudiseid, dirigent Harrington alustab järgmisest hooajast alates Süürisi kammerorkestri juures peadirigendi ametit. Nüüdseks on avalikustatud ka hooajakava, milles on oluline roll Benjamin Dani loomingul sest tuleval aastal möödub 100 aastat Britteni sünnist. Hiljuti aset leidnud Chicago sümfooniaorkestri kontserdil leidis publik rikku seos keset teose kõlamistaga aset ootamatu rusikavõitlus sest inimesed läksid tülli loosis asuvate istekohtade pärast. Kohale kutsuti ka politsei, kuid kontserdi dirigent Riccardo Muti esitust ei katkestanud ja lasi Pramsisi Ronja rahulikult edasi kõlada. Üheksandast 18. märtsini toimus Los Angeleses aga Byatti korsk nimeline rahvusvaheline tšellode festival. Festivalile tuli kokku üle 100 viiekümned solisti ja toimus erinevaid kontserte. Kolme sümfooniaorkestri kontserti Balticuni roolis juhatas Aga dirigent Neeme Järvi. Solistideks Ralph Kirs, Baum Miša Maiski ja Lissa Viljar. Steinfestivalil toimus ka kontsert, kus korraga oli lavalaudadel 100-st sellest koosnev orkester, mis esitas Christopher Rosi festivali tarvis kirjutatud teose. 10 viiendal märtsil oli 102. sünnipäev maailma ühel vanimal ooperilauljal. Magda oli veeral, kes tuli Itaalia kuldse ajastu väljapaistev sopran ja armastatud ooperidiiva Maria Kallase sõber kui ka rivaal Kaheaastane sopran Magdaali Veerov elab hetkel Milanos ja tema viimane avalik esinemine, kus ta õige pisut laulis, toimus kolme aasta eest. Londonis toimunud 11 10. hendali nimelise vokalistide konkurssi võitis hiljuti Ukrainlannast metsosopran. Kannasteroškeevitš pälvis ka publikupreemia sel hendali konkursi ajaloos esimene kord, kus konkurssi võidab metsosopran pisut ka eestlaste tegemistest. 29. märtsil. Kas Eesti riiklik sümfooniaorkester Andres Mustoneni juhatusel Peterburi filharmoonia suures saalis, kus toimus helilooja Sophia Kubai tuulina 80.-le sünnipäevale pühendatud kontsert? Kohal viibis ka helilooja ise. 24-ni tal märtsil tuli Stockholmis Rootsi raadio teises stuudios esiettekandele Mirjam Tally uudisteos muunbookre mis seal kirjutatud bassklarnetit, trummikomplektile ja keelpillikvintett dile. Teose esitas Rootsi ansambel sonanza. Lõpetuseks aga midagi Mozarti loomingu sõpradele. Salzburgis asuv Mozarti nimeline fond andis teada, et leitud on Wolfgang Amadeus Mozartist senitundmatu teos. Teos on kirjutatud Ajal, mil Mozart oli arvatavasti umbes kümneaastane. See on ümber kirjutatud märkmeraamatusse, mis kannab nimedel siinjuures Johann Wolfgang Mozart. Kuigi nimetatud pala ümber kirjutas see ei ole tehtud Wolfgang Amadeus ega ka tema isa Leopoldi käekirjaga on muusikateadlastel siiski tugev alus arvata, et tegu on Wolfgang Mozarti teosega. 160 leheküljeline noodiraamat, kus nimetatud pala esineb, sisaldab ka mitmeid Leopold Mozarti teoseid. Värskelt avastatud neljaminutilise klaveripala esmaettekanne toimus 23. märtsil. Mozarti rajas Salzburgis ja teose esitas pianist Glorian Pirsak. Wolfgang Amadeus Mozarti senitundmatuid. Teoseid avastati viimati aastal 2009, mil leiti kaks lühipala, mis on kirjutatud umbes kaheksa-aastase Mozarti poolt. Teisipäeval lõppes vabariiklik puhk ja löökpillimängijate konkurss, kus selgitati välja Eesti parimad noored mängijad. Konkursi kahes voorus osales 10. kategoorias 55 mängijat. Konkursi hindas žürii koosseisus esimees, helilooja René eespere. Imeb Under, Andres Siitan, Margus Vahemets, Andres Kontus ja Indrek Vau. Viis päeva kestnud konkurss ei olnud kergete killast, ei osalejaileegaga žüriile. Rene eespere. Kindlasti oli konkus raske osavõtjatele, kõigepealt aga peab ütlema, et see oli väga pingeline ka tõepoolest žüriile konkurss kestis tõesti viis päeva, lisaks testriga kontsert ja päevad olid pikad ja mis tegi eriti raskeks oli see, et, et esimeses voorus me teinekord kuulasime mõnda teost näiteks 10 korda ester vaata näiteks, ma saan aru, et samas on ju väga tore teha sellest võrdlust, et kuidas üks või teine mängib, aga puht psüühiliselt ei ole see just väga kerge. Eks see tõesti natuke säärase lisapinge žüriil nagu tekitas. Aga see käib ju konkursi juurde, selline pinge ja stressiolukord kindlasti tahaksingi küsida, et kuna nüüd nii palju mängijaid on läbi kuulatud, kes kõik on valdavalt ju noored, ehkki vanusepiirangut siin vist ei olnud, et milline tase on siis Eesti puhkelöökpilli mängijaid? Tase on väga erinev, oli loomulikult juba päris küpseid muusikuid, aga enamus on ikka veel nii-öelda veel poolel teel neil seisab ees ikka väga pikk tee veel meisterlikkuseni ja eks need preemjadki kõneleja enda eest, sest et me tegelikult andsime välja ainult neli esimest preemiat. Mõned üksikud, teised, mõned üksikud, kolmandad ja kõige rohkem võiks öelda dramatuli diplomeid lihtsalt tubli osavõtu eest, mis on ka vähemalt muusikule väga oluline, sest et noh, et vaatamata sellele tulemusele osavõtt konkursist ühte muusikud võib kindlasti väga palju edasi, sest et konkursi tehased nähtavasti tõsiselt tööd. Ja see areng on kindlasti palju kiirem kui võib-olla tavatingimustes. Aga seekord oli see konkurss nii korraldatud, et siin vanusepiirangut vist ei olnud, nii et võtsidki osa erinevas vanuses ja erinevas arenguastmes olevat noored muusikud, et kas selline asi õigustab ennast? Neeme Bunder. No ma arvan seda, et kõigepealt repertuaar on juba esimene lakmuspaber, mis ikkagi väga ka noored ja väga kogenematus mängijat, nagu selles konkursis lihtsalt välistab, võtame kasvõi kohustuslik pala, mis oli teises voorus, mis seal minu arust väga hea ettevõtmine, et igale pillile oli meie kaasaegse helilooja poolt tellitud lugu, nii et oli 10 erinevat lugu mis olid väga rasked, kõik lood olid ikka tehniliselt väga-väga nõudlikud ja noh, mitte ainult see koosseis, lugu, vaid ka teised lood tegelikult mis olid nagu kas Mozarti kontsert või siis teatud pillirühmadel mingi teise helilooja lugu või siis nagu Renee nimetas siin näiteks esimeses voorus titel tegelikult kolm lugu ette antud üks oli siis Ester mäes Lembit Veevo sõnad ja siis oli Lepo Sumera üks teos, eks ole, mida tegelikult kahjuks keegi mänginudki kuulsime tõesti nagu 10 korda mäesonaadi ja paar korda siis Veevo omaga, need kõik on väga keerulised lood, nendega lihtsalt noormängija ei saa hakkama, nii et selles mõttes selles vanusepiiri nagu väga suurt tähtsust polegi, ma arvan Aga mõeldud oli see konkurss siiski ju noortele need, kes alles õpivad, kas siis muusikakoolis, siis keskastme muusikakoolis, leiakadeemias. Jah, nii ta on, ega väga palju teistel sellele konkursile asja ei ole ja tõesti, muusikakeskkoolis oli väga tublisid mängijaid, samuti Elleri koolist samuti otsa koolist ja mõistagi muusikaakadeemiast ja mis on väga vahva, on ikkagi see, et nii mõnegi välismaalt Piva noore muusiku toob ka see konkurss jälle siia Eestisse nagu tagasi ja nii nagu Toomas Vavilov selle konkursi hing ka ütles, et kaardistamise moment on siin väga oluline, et ikkagi vaatame, mis seis meil praegu on ja nüüd me siis kuulsime Kui te ütlete, et vanusepiirang nagu siin selle taseme selliseks väga suureks kõikumiseks võimalust ei andnud, aga kas tase pilli rühmiti või pillide kaupa ka erines? No eks oli seda ja teist nii billi rühmiti kui rühmadega võrreldes juba noh, Eesti oludes nähtavasti traditsiooniks on saanud, see statisti on Eestis küllalt palju ja mis seal salata, koos nähtavasti sellega, et neid mängijaid on palju, aga tase teiste pillidega võrreldes tunduvalt kõrgem. Nii et sealt oli selles mõttes see valik oli nagu suurem ja tulemus oli nagu tähelepanuväärsem. Teine rühm on muidugi see küllalt esinduslik ja küllalt rohkearvuline klarnet ja täpselt samamoodi sealt tõusid ka mõlemas, näiteks nendest pillirühmast tõusid esile ka esimesed preemiad, kes olid tõesti Nad, on küll noored, veel aga silmapaistvalt heades mängijad. Selge on see, et ka neil on veel tee küpsusine veel käia ja seda näitas lõpukontserte, kuigi nii Larentitest Tõnu Kalm sai esikoha ja flöötideni, sai Heili Rosina esikoha. Kuid neil kogemust näiteks orkestrimänguga tegelikult ikkagi veel ei ole, et see kogemus veel tegelikult seisab neil ees ja selle oskuse omandamine, mis moodi ennast suures saalis ka nii-öelda suureks mängida. Aga pikka aega on meil ju murelapseks, on poed, on fakotid, oboedest kõige kõrgem koht, mis välja anti, teine koht. Ja Heli Ernits, tema on ka nendes praegu vähemalt osavõtjatest oboedest olid kõige kogenum, temal on küllalt suur kogemus orkestri mängus, nii et noh, et selles mõttes, et see kogemuste pagas noorematega võrreldes oli temal võrratult palju suurem probleem on kogu aeg olnud ka fagottidega. Potteriga juhtus koguni niimoodi, et Hagottidest ühtegi preemiat välja ei antudki. Et anti välja üks diplom ja selle 100 siis Kadri-Ann Suss. Päris mõlemad olid minu jaoks saksofoni ja vaatamata sellele see igale, et ka saksofon nendes tegelikult esimest preemiat välja ei antud, kuigi see oli peaaegu nagu noatera peal, et noh, et, et kas nüüd anda või mitte anda ja vaekauss ikkagi sellele, et kõige kõrgem preemia oli teine Preemia saksa fondidest ja selle sai Gertot, Kulberg. Tema oli tõepoolest noh, teistega võrreldes kõige kogenum, tal oli tehniline pagas kõige suurem, tal oli kõige kenam toon ja ütleme, tema muusikalised kavatsused olid ka kõige reljeefsemalt, nii et noh, et, et ma arvan, et see žürii otsus, esimest preemiat siiski talle veel sel korral mitte määrata, ma arvan, see oli põhjendatud. Probleem oli seekord lõppetitega ja õige mitmes asjas. Teise vooru pääses neli trampetisti ja probleemid hakkasid praktiliselt kõigiga pihta. Väga palju oli esiteks nii-öelda tekstile allajäämist puhttehnilist praaki Oki suurel hulgal ja noh, kui juba need kaks olulist faktorit on säärased negatiivse värviga no siis ütleme, säärastes muusikalistest taotlustest ja streikidest ja stiilist ja kõigest muust asjast. See kaob nagu selle varju ära, et siis nagu sellest juttu palju ei olegi. Ja muidugi nähtavasti asjale pani oma pitseri see, et see Märt-Matis Lille poolt kirjutatud lugu minu silmis oli see väga, mitte trompetipärane ja ei arvestanud ka võib-olla sellega, et noh, et lugu oli ajaliselt päris pikk ja trompetimängijal paratamatult, kui ta on juba ütleme, pikka aega pilli puhunud, siis tal huuled hakkavad väsima, ta peaks saama nagu hetkel mingilgi määral kui lõõgastuste, lõdvestus, tuultele. Aga juhul kui see on soololugu, siis noh, praktiliselt tekib musitseerimis auk, juhul kui noh, ütleme tõesti, interpreet vajab puhkust ja dramaturgiliselt ei ole sinna loosse sisse kirjutatud, et et puhkan minut, eks ju, või pool minutit ja eks ju, nii et see lugu oli minu jaoks väga eklektiline. Hästi palju Lotte, kohati tundus isegi sääraseid mõttetuid noote, tead, eks ju, liialt palju ja ei olnud ühtegi trompetisti, kes oleksid ka ütleme, sellest loost üritanud teha mingisugust säärast lugu, et mingigi mulje sellest asjast jääb. Nii et nendest oli ainult Aarne otsu Pollard, kes üritas sellest loost mingigi noh, kas üleoleku või ütleme, mingisuguse omapoolse nagu suht anda. Teised katsusid lihtsalt kuidagi alustada ja mingil määral noodid kuidagi ära mängida. Ega sellest väga palju ei õnnestunud ja vastavalt ka žürii otsus. Jutuks oli žüriil tõepoolest, kas tunnistada anne otsa esinemine kolmanda preemia vääriliseks, praegu jäi niimoodi, et ühtegi preemiat välja ei antud ja anti välja kaks diplomit, niiet Otsa läheb pigem selle tehnilise taseme veest ja Märt Metsla sai tegelikult selle diplomi pigem säärase ilusa kauni tooni eest, aga, aga tal on tehnilise puudujääke veel väga palju. Kas nüüd on kõik pillid ära räägitud, millised sinu muljed neeme on sina ise, oled Fletist? Jah, väga paljudesse asja jõudis juba rääkida, aga ma tahaks ühte pilli küll pillirühma esile tõsta, mis on eesti Vufili uus, kas absoluutselt ma võiksin öelda nagu üllatus tõesti, kuigi tuuma iseenesest pole nüüd nii üllatav villaga, praegusel hetkel on meil olemas tõeline virtuoos sellel pillil ja kuna Madis Vilgats keski tunnustati ka esimese koha vääriliseks siis tema ju teatavasti õpetab teatri muusikaakadeemias tuumat, nüüd käesolevast aastast ja, ja minu meelest teeb väga head tööd, nii et meil on tulemas päris mitmed suurepärased tuubamängijat, nii et see oli minu jaoks kõige suuremaks üllatuseks. Ja diplomiga sai siis veel ka pärjatud lauri levist või kes madise õpilane aga ka juba Lootust andev tuumamängija trumboolidest, jah, võiks ka rääkida, anti välja kaks diplomit toomas vanale ingveri Vilmar leerima Maale. Võib-olla üldse tahaks seda mainida, et kui me räägime sellest konkursist, siis žüriil oli ka üks selge, teine nüanss nende hindamiskriteeriumitele, mida võib-olla ütleme, õppetöös nagu väga ei rõhutatagi, kus on võib-olla ühe loo selline nagu tehniline sooritus on nagu võib-olla vahel kas õpilaskontserdil või noh, nagu esimese koha peal siis meie pidasime kogu aeg silmanurgas ikkagi silmas seda jah, just need muusikalisi soove ja muusikalisi kavatsusi, et kas nad üldse on olemas või kuidas nad siis ka õnnestuvad ja siin oli jah, kahjuks ka ikkagi tofoonidel on siin kohe kindlasti arenguruumi, aga see tegelikult ikkagi on see üks valdavalt konkurss antides, kes siiski ei saanud ka pärjatud. Et kui lugu tullakse lihtsalt maha, mängima paremini või halvemini, siis saad, köidab publikut või ütleme, seal muusikaline pool on ikkagi veel täitsa ju tegelikult alles ju puudu. Mis oli üks väga kena kogemus on löökpillid. Ja kuna mul oli siin üks paar nädalat tagasi ka ennem võimalus olla kolme kooli konkursi žüriis ehk siis otsa Elleri ja siis muusikakeskkooli ja sealt väga paljud needsamad mängijad, võtsid osa ka nüüd sellest konkursist. Mitte küll võitja Heigo Rosin, kes ikkagi rohkem õpib ja asetseb võib-olla Belgias. Küll teised, näiteks Brita Reiman, kes sai diplomi praegusel konkursil Edition metsamaaga siis näinud temale sai seekord kolmas koht, nüüd kui seal on terve rida veel väga suure päralisi löökpilli mängijaid, on kõik väga tehnilised otsa koolis näiteks õpetab ju Rein Roosneid ja minu arust väga head tööd ja samamoodi täna on õpetaja, on Raivo Rebane helleri koolis Tartus, nii et siin on, võiks öelda löökpillidest, meil on tulevik kena, nüüd praegu olid need kuidagi sedasi need kohad nad jaotasid. Ja nüüd mulle tundub, et vist ongi kõikidest pillidest nagu räägitud. Ma võib-olla lisaksin ainult Renee jutule, see, mis puudutab saksofoni, sest tegelikult on meil ka saksofoni järelkasv täiesti muljetavaldav, on kogu aeg olnud justkui Olavi kasemaa siin omal ajal sellel nii-öelda otsa lahti teinud, siis nüüd tema õpilased, need õpetavad juba erinevates koolides ja kõrgetasemelised minu meelest need siin on see väga positiivne. Teie jutust tuleb välja see tegelikult iga selline edukas konkursil esinemine või võit on võit ka konkursist osavõtja õpetajatele või õpetajale. Absoluutselt see on täiesti niimoodi ja ma olen täitsa kindel, et õpetajat abistavat seal saalis veel palju rohkem kui, kui need mängijad ise. Aga noh, meil on tõesti siin väga häid õpetajaid nagu Mihkel Peäske flööt idel või oboe sega, muuseas ma isegi ei ole sulle väga nõus, et meil on sind läbi aastate olnud ikkagi väga väljapaistva teadu, poeme nüüd mõtlema, kas Kalev Kuljust, eks ole ja küll, aga mitte sega. Neid on väga vähe fenomen pidevalt ju probleem. See, et orkestrites ei ole poesid, et juhul, kui keegi ei liigu kuskile, kas edasi või haigestub, on alati, noh, et, et mis nüüd saab meile jääpoeg, neid on vähem, jah, aga ütleme näiteks ole Vainomaa Nils Rõõmus saare näiteks töö siin praegu selles vallas on ikka väga muljetavaldav. Muuseas, mis puudutab Clarretites, siis tõsi ta on, et nendest Tartu poolt on ju Tõnu Kalm ise ju hiilgav õpetaja ja hiilgav mängija, aga siin on Vahur näiteks siin väga suure sellise teene siiani ette ära teinud ja loomulikult Toomas Vavilovi ise, eks ole, kes praegu siis on siin koolis need võib-olla jah, päris ei hakkagi kõiki, võib-olla nimetada tama tublisid õpetajaid, need on meil tõesti nagu palju ja sellest on õudselt hea meel. Mina olen ainult loodan seda, et tõesti noortel õppuritel tekiksid suuremad muusikalised soovid, suuremad kavatsused, suurem riskijulgus ja siis on need konkursid veelgi paistvamad. Peaaegu samal ajal toimusid ka Eesti muusika päevad, kus kanti siis ette muusikat 70-lt heliloojalt. Praegu siis tegutsevad nii nooremad kui ka juba ja vanemad ja kogenud heliloojad, aga ka selle konkursikavas oli ju 10 teost, mis oli just selleks konkursiks tellitud siin Märt-Matis Lille teosest juttu juba oli, aga kas siin oli ka selliseid väga toredaid ja pillile hästi sobivaid teoseid, mis võiksid, eks siis püsirepertuaari jääda, Rene eespere. No eks seda näitab muidugi aeg, et mis jääb püsirepertuaari, mis jäi siin nagu projekti tasemele, aga oli kindlasti näiteks, et eesti helilooja teose parima esituse eest sai ekstrapreemia, aga Tõnu Kalm, tema repertuaaris oli Erkki-Sven Tüüri teos. See oli üks nähtavasti muljetavaldavam. Võib-olla mängis siin mingil määral rolli ka see, et, et ainult soololugu vaid oli saatega, et noh, et eks ta natuke aitab, ütleme teoses säärast muusikalist elamus saada ikka suuremat soololoost on väga raske jätta säärane mulje, mis tõepoolest hõlmas kõiki aspekte, ütleme terves selles oma väljendusrikkuses, et siis peab see olema tõepoolest väga perfektne ettekanne ja väga suur säärane et asjast nagu asi teha. Nendest uutest lugudest rääkides võib-olla peaks mainima säärast seika, sest et nagu ma kuulsin Toivo tulevilt, et temagi oli valmis nii-öelda oma loo suhtes andma konsultatsioone nendele mängijatele, sest et see ei olnud mitte nõunud seda teed, et autoriga ei tohi, mitte Te ei võta. Need kontaktid olid ju kõik avalikud ja oleks tegelikult kõik mängijad võinud vabalt kontakteeruda heliloojaga saada. Ma arvan, et võib-olla nii mõndagi kasulikku nõuannet selle asja tegemiseks. Ja lisaks vaat et varasest taanemisel isegi võimalik säärane asi, et juhul, kui see teos mingis aspektis ütleme, kas on noh, ei ole niimoodi nagu pilli tänane või mis on tõesti säärane mõttetult raske, et oleks võinud ka ja seda nii-öelda teose noh, mingisugused muudatused täiesti vabalt ette tulla, ellu viia, nii et see oleks ka täitsa võimalik, on aga seda võimalust ei kasutanud keegi. Nii et selles mõttes on nagu kahju, sest et hilisem elu näitab seda, et uudisloomingut tavaliselt ikkagi noh, valmib ikka koostöös heliloojal koos konkreetse interpreiliga. Vähe on neid heliloojaid, kes kirjutavad kõikidele pillile umbes niimoodi noh et ta teab seda pilli viimase põhjalikkuseni. Ma arvan, et selle viimase lihvi annab just see koostöö oma selle interpreiliga sellest partnerlusest. Jah, niimoodi. Kahju, et seda seekord ei olnud jah, avata René, väga diplomaatiline, mis on ka väga-väga õigustatud, sest et kolleegidest on väga raske alati heliloojale endale Endal rääkida. Aga mina hea meelega tõstaksin küll mõndasid lugusid esile veel lisaks selle Erkki-Sven Tüüri nimetatud Taransi loole, kui päris aus olla ja ja üks lugu, mis minu meelest kahjuks vähe esitati, ainult ühel korral eksis kliina, Kruglov mängis, kes sai diplomi flöötidest Reinvere palas seal juhtus niimoodi, et oli nagu tegelikult kaks lugu, esimene versioon tundus nii pööraselt keeruline ja rasked. Et otsustati ikkagi, et võib-olla Jüri Reinvere kirjutas natuke lihtsama loo, aga minu arust see lihtsam lugu, mis, mida enamus mängisid aga saatuse tahtel Liina kronoomegist teises versiooni, kuna ta lihtsalt oli vahepealsel ajal Eestist ära, nii et ei olnudki võimalik seda suurt valikut, nagu leida see mulle tundus, see oli ka nagu muusikast üks õnnestunum vaid lugusid, tegelikult need Jüri Reinvere lugu ja, ja kindlasti minule väga meeldis selgesti nagu pilli arvestavalt kirjutatud tuumalugu, mis oli Tõnis Kauman, eks ole, mida Madis Vilgats mängida väga täitsa Tõnnislik lugu, võiks ütelda, aga väga nutikas, ütleme. Ja kindlasti mulle ka meeldis Helena Tulve saksofoni telekirjutatud lugu, et need olid nagu minu sellised foorid. Ühesõnaga, esimesi kohti anti välja neli, siis Heili Rosin löötides Tõnu Kalm klarnet, Madis Vilgats tuuba ja Heigo, rosin löökpillid, missis tegi neid teistest paremaks. Kindlasti professionaalsed oskused, noh, kui me hakkame nüüd järjest kõiki võrdlema, siis kindlasti Heili Rosina ikka täiesti väljapaistev flöödi tehnika kui ka seal, eks ole, pillivaldamine oli selline üks väga oluline nüanss selle juures. Madis Vilgats, noh, lihtsalt uskumatu, et seda pilli saad ehk siis tuubad, mis on ju väga kohmakas, tundub nagu raske vill on sellise virtuoosse sega üldse võimalik nagu mängida. Ta mängib nagu flööti, seda, seda pilli, nii et, et see on ikkagi juba midagi väga eriliste eklaratistid on virtuoosse, et see on täiesti teada. Aga ikkagi just minule isegi rohkem ja võib-olla ka René jagab mu arvamust esimeses voorus ikkagi, kui oli ester mäesonaat, mida Tõnu hall mängis ikka erakordse väljendusrikkusega ja samamoodi tegelikult Erkki-Sven Tüüri uudisloomingu lugu, et võib-olla see, kui moodsad on, siis võib-olla ei olnudki see väljendus nii vägev nagu nendes, nii et igal juhul see jäi meile kõigile kohe ka väga kirkalt meelde. Aga mis puudutab, ütleme Heigo rosinat siis kui löökpillimängijat, siis lisaks sellisele nagu tehnilisele valmisolekule vähemalt minu jaoks on ta üks nendest Tulevikku esinedes meie lavadel, kes on artistlik ja väga põnev muusik. Ja lõppkontserdil mängis ta ka väga põnevat teost mida ilmselt ei ole siin eesti publik kunagi veel kuulnud. Trühvlirepertuaar on väga spetsiifiline, seda kirjutatakse tänapäeval tõesti väga palju ja ja loomulikult seal ka Belgias õppides on ta jõudnud sellistele repertuaari kõrgustele, mida võib-olla me kõiki väga ei tea, see oli vahva lugu, on sama meelt. Aga ma ütleks konkursist veel nii palju, et nii nagu ikka, väga tihti konkursidel, mis on mitme voorulised väga oluline nii-öelda selle tulemusel on see esinetakse stabiilselt mõlemas voorus kasiinos oli peaaegu kõikidel olid voorud erinevad. Nii mõnigi, kes jättis esimeses voorus väga, väga hea mulje, esines väga tagasihoidlikult, teises voorus ja järelikult see tulemus noh, jooksis selles mõttes tunduvalt madalamale, kui see oleks võinud olla. Ja üllatajaid, kes esimeses voorus ütleme, mängis küll väga stabiilselt ja tähelepanuväärselt, aga teises voorus suutis ta sellele asjale veel mingi kraani juurde panna, aga muidugi peab arvestama, tahad, et ei olnud ühtegi säärast esikohta, näiteks kes oleksid mängijad esimeses voorus kehvalt ja mänginud, siis ütleme teise vooru väga hästi, sest et paratamatult žürii arvestab ikaga mõlema vooru tulemus kokku, nii et see näitaks, et juhul kui oleks kehvalt mängitud esimene suurus, siis ei oleks pruukinud üldse teise vooru saada, nii et väga stabiilne mäng viib heale tulemusele. Mida te soovite, või soovitate mängijaile järgmiseks konkursiks, kuhu on nüüd neli aastat aega? Ma juba selle soovituse isegi juba korra mainisin, paremaid muusikalisi ideid, muskilisi soove tegelikult kunstilisi soov, see oleks kõige olulisem, sest et sellest tuleneb otseselt ka pillimängutehnika. Kõik igasugused tehnilised võtted võtavad omaks aga mõte ja kuju, kui on olemas see muusikaline idee, et kavatsus ja võib-olla siis, kui ta veel on teatud sellise aktiivsusega, eks pressiivsusega jõulisusega esile toodud ja kui seal on ka veel kannustab publik seal kõrval veel juures, kasvõi õpetaja näol või kolleegide näol, et siis veel lisandub sinna veel üks lisaväärtus sinna juurde selliseid riskimisi ja vot selliseid nagu ütleme, kõrgemaid soovivad, mina olen muuskilise soove, ma küll loodan, et need tulevad juurde. Selle võistluse kohta võib öelda niimoodi, et see ei ole mitte klassi konkus või ütleme, kursuse lõpueksam, see on tegelikult, võib öelda nii nagu võrreldes spordiga, see nagu Eesti meistrivõistlused, see on ikkagi kõige kõrgem, pigem tase võistlust, mida tegelikult vabariigis sellest valdkonnast korraldatakse. Esiteks tuleb ennast vastavalt nii-öelda ette valmistada. Seda ei saa võtta väga lihtsalt kunstimine, nivoo, sellel peab olema kõrge, selle nivoo peab igaüks iseendale nagu selles mõttes nagu püstitama tähele pannud. Ma pean, on veel see, et kui tulla säärasele väga olulisele võistlusele peab igalühel olema hea tandem. Sa võid olla küll väga hea pillimees, aga kui sa ei ka või ei vali või ma ei tea mingil põhjusel ei ole sul võrdväärsed partnerid tähendab kontsertmeistrit, siis ei tule sellest naljalt sellest esinemiska mitte mingit erilist muljet. Nii et ma soovitaks kõikidele, et tulge iseenda vastu ausad ja karmid, et olgu teil väga kõrged nõudmised iseenda vastu, aga täpselt sama samasugused asjalikud ja kõrged nõudmised peaksid olema kontsertmeistrite vastu. Nii et valige hästi hoolega partnerit, see on pool võitu, mõtleks. Suur aitäh, Rene eespere ja Neeme Bonder, aga igatahes soovime kõikidele noortele muusikutele palju õnne ja jaksu sellel keerulisel, aga väga ilusal muusikuteel. Järjehoidja. Kui satun lehitasima õppeasutustel lendude nimekirju kerkib minus sageli küsimus mis neist kõigist on saanud või mida nad praegu teevad. Me teame teatud koolikooslusi, mis on ajalooliseks faktiks saanud mälestuste kaudu. Tuleb ju tuttav ette Eino Tambergi suu läbi tuntuks räägitud kultuuri õhkkond Tallinna kümnendas keskkoolis ehk toonases Nõmme gümnaasiumis. 1975. aastal lõpetas Tallinna muusikakeskkooli 20 noort inimest kelle hulgast laiem kuulajaskond teab kalle randanud. Selles lennus olid ka Jüri altarten, Margus Kappel ja Rein Mets. Kõik pianistid. Nii võis oletada. 28. märtsil saanuks Rein Mets 55 aastaseks. Üle üheksa aasta mineviku vormis. Rin metsa muusikutee oli Tallinna muusikakeskkooli õppuri jaoks tegelikult ju tavaline. Üheksandas klassis üldvõit rahvusvahelisel noorte pianistide konkursil Ustinad laabemis. See oli 1972. Lõpetas 1975 Tallinna muusikakeskkooli. Õppis Virve Lippuse juures ka Tallinna tooriumis. Siirdus 1979 Moskva konservatooriumisse Stanislav näighouci klassi. Et näe, aussuri. Jaanuarist 1980 sai reinu uueks õppejõuks Veera Kornostaajeva kelle juhendamisel lõpetas ta nii konservatooriumi kui ka sealjuures asuva assistent. Tuuri ja aastanumber oli 1984. Paraku 1980.-te aastate keskel oli Rein Mets raske haiguse tõttu sunnitud loobuma kontserttegevusest. See, mis on meie käsutuses, helisalvestused tehtud Moskva raadios ja Eesti raadios. 1970.-te aastate lõpus, 80.-te algusaastatel on ilmekas André rikkast muusikust kes mängis kirgliku huviga nii-öelda haruldast repertuaari. Bella partok, Screabin, Prokofjevi püssi messi on kõnealustel aastatel mitte just liiga sagedased nimed pianistide, kontsertide, kavalehtedelt. Järjehoidjat toetab Eesti kultuurkapital. Sülgaja tänasele heligaja saatele tegi kaastööd Igor Karsnek, Tõnu Kõrvits, nele evastentfell diaTiia Järg. Saate panid kokku toimetaja Tiina kuningas ja operaator Helle Paas. Aitäh kuulamast ja ilusat nädalavahetust. Sülgaja.