Algab saade legendaarsest eesti viiuldaja Vladimir Alumäe meest, kelle sünnist möödus kuuendal aprillil 95 aastat. Vladimir Alumäe eluaastad olid 1917 kuni 1979. Teraamiks valisin Heino Elleri pala avarused aastast 1940. Saate alguses kõlab see pala esmaesitaja Vladimir Alumäe saate lõpus aga tema lapselapse Mikk Murdvee esituses. Piiri mängutraditsioon on Arumäe peres õnnelikul moel pärandunud isalt tütrele ja sealt edasi tütrepojale. Sestap räägivadki tänases saates maestro tütar Miina, oletame ja tütrepoeg Mick murdve ning arhiivilindilt ka Vladimir Alumäe Eesti väljapaistvamaid viiuldajaid 20. sajandil. Kõigepealt nautigem, aga Vladimir Alumäe käes helisemat viiulit, Kelleri muusikaga. Käivitame arhiivilindi Vladimir Alumäe jutuga Lembit Lauri saates kirjutamata memuaare, kus maestro räägib oma päritolust, musitseerimisega, kodus ja muusikutee algusest. Ilmselt muusikat armastati, vanemad laulsid vahetevahel koorides. Isa, kes oli ju lõpetanud kunagi Riia vaimuliku seminari, oli seda tööd muidugi rohkem õppinud ja laulnud muidugi kõiki võimalikke, ka vokaalsümfoonilisi žanre avalikutegi kontsertidel, vahetevahel kaasa, isegi nii omamoodi nagu ikka tookord ka toimus, põhiliselt poolise tegevusi, kes üritustes, aga emagi laulis seal vahest kaasa, isegi mina olen teil kunagi kuulnud varases nooruses niisugust koosesinemist neil muidugi raske praegu midagi öelda selle kohta tänapäeva kõrvaga ei oska Ivanamini võrrelda. Mis tookord toimus, eks ole, kõrva ja vastuvõtuvõime oli tookord natukene teistsugune, aga selge, et nad muusikat tegid, laulsid nad kõik ja sugugi mitte ainult lihtsaid laule, vaid ka küllaltki keerukaid asju. Laulsid kaasa vahetavain esinemisi, eriti pilli meil majas ei olnud ju. Kui tuli üks viiul, üks kord toodi mulle sinna, võis olla kusagil. Kui ma juba koolipoiss olin vist esimeses klassis. Keegi tõi jah, et tal on kodus viiul vedelemas ja tas poisid vaatavad, äkki tahavad mängima hakata. Vaatasime teist natukene ja, aga võib-olla seal oli provokatsioon, sest peidus jälle järgmine päev keegi, kes oskab seda ise mängida. Jep, hakkasin lõpetama natuke siis. Pärast selgus, et see oli üks väga tugeva pedagoogilise andega mees kellel küll endal jäi parasjagu veel konservatooriumi lõpetamata, sest ta hakkas nagu ehitusinseneriks, aga aluse tapani ilmselt küllaltki tugeva, sest 29.-na seal võttis professor Paulsen päris hea meelega mind juba enda klassi sest tookord konservatooriumi nime all oli ju terve kombinaat, kus olid ka mitte ainult kõrgem kool kuus, vaid ka kesk ja madalam lüli. Sellele eelnevad. Ja see kool, koonilised aluseid, leidsid professor poolse Balticus päris korraliku heakskiitu. Kuuleme Edvard Oja eesti tantsu noore Alumäe esituses, klaveril Olav Roots. Salvestis pärineb 1939.-st aastast. Kaks aastat varem, 1937. aastal oli Vladimir Alumäe lõpetanud Tallinna konservatooriumis professor Paulseni viiuliklassi ja järgmisel aastal täiendanud ennast Londonis toonases suure Coru Carold klassi juures. Juba 1939.-st aastast sai noorest Arumäest ka Tallinna konservatooriumi õppejõud ning kaks aastat hiljem juba rektor. Hool eesti muusikahariduse tuleviku pärast viis ka Eestis uut tüüpi muusikakooli rajamiseni. Paralleelselt pedagoogitööga oli Vladimir Alumäe ulatusliku kontserttegevusega interpreet kelle repertuaaris oli palju 20. sajandi muusikat, sealhulgas eesti heliloomingut. Ta mängis erinevate ansamblite koosseisus 1945.-st aastast ENSV riikliku filharmoonia keelpillikvartetis, olles ka selle kvarteti asutajaliige. Viimastel eluaastatel aga Tallinna Riikliku Konserva tooriumi keelpillikvartetis. Kontserdireisid nii soolokavadega kui orkestrisolistina viisid teda mitmesse välisriiki ning kõikidesse Nõukogude Liidu rahvusvabariike kirdesse ja nende suurlinnadesse. Alumäe tegi palju plaadistusi ja lindistusi. Nii Eesti kui maailma muusikast oli paljude heliloojate teoste esmaesitaja hinnatud pedagoogina, interpreedina oli ta ka paljude rahvusvaheliste konkursside žürii liige. Niina murdve, teie isa elas väga intensiivset elu. Mida teie lapsepõlvest, oma esimese mälestusele isast mäletate? Hiljem olite te isa õpilaneri ja elasid. Te koos seda muusiku elu, aga mis meenub just lapsepõlvest, isast, viiulimäng kodus? See meenub, ega ma temaga teel kaasas ei käinud ja minu mäletamise järgida ja kui ma päris väike olin, siis kodus küll tunde teinud. Kusagil üheksandast 10.-st eluaastast. Ma mäletan, kuidas õpilased käisime tihti mehel kodus. Seda ma mäletan. Aga võib-olla suvesid kõige rohkem, kus me olime, suviti olime koos Võsul põhiliselt seal oli kaks venda ja kolme venna peale kokku siis üüride terveks suveks natukene ja siis kordamööda siis emad-isad olid seal ja me siis nagu me ütlesime, nelja lumeplikat olime siis terve suve seal koos. Kas te veetsite ka koos aega? Ma olen lugenud ette, et isa oli ka üsna sportlik mees. Ja seal Võsul mängiti ju väga palju nii võrkpalli kui tennist, seal olid väga vahvad tenniseväljakuid ja mingi aeg hakkasin ise ka natukene tennist mängima, siis temaga ma küll ei mänginud, aga seal palliplatside sai koos oldud küll metsas käidud hiljem muidugi, kui me Võsul ei olnud juba palju varem oli siis Laulasmaal metsas koos käidud. Kui teie isa viiuli sai kätte, siis. Noh, ta ei olnud enam väga väike poiss, kui ta alustas viiulimängu õpinguid, aga kuidas teiega oli, kas isa? Eeskuju oli selline, et, et tahtsite juba väiksena hakata viiulit mängima. Laps tahab ikka imiteerida seda, mida vanemad teevad, aga minuga ei pingutatud üle. Selles mõttes jah, et ikkagi kuueaastaselt alustasin esimesi katsetusi Marta toona ka lisama, seda ette ei võtnud temaga koosolek minuga koosharjutamise minu õpetamist, ta ütles, et ei oska väikestega teha. Mis ajast hakkas isa teid õpetama? Isa hakkas õpetama siis, kui ma olin muusikakeskkooli viimases klassis. Sellepärast, et siis selleks aastaks läks minu tulla neljal õpetaja Evi Diviclex aastaks tööle. Ja siis viimaseks aastaks meid siis anti nende õppejõudude kätte, kelle juurde potentsiaalselt pidime minema siis konservatooriumis, siis praeguses muusikaakadeemias ja minuga siis töötas õpetaja haaral tasa, jäisa ja haaral tasa oli tegelikult ka Teie isa õpilane ja väga markantne ja väga hea õpetaja. Nii et tegelikult see viiulikool ja see vastus oli sama. Niiulie kooliõpetus oli sama ja Ivy kirik oli ka minu isa õpilane, nii et täitsa koolkonnaline järjepidevus. Jah, see võib öelda niimoodi. Kuigi muidugi kõik kõnni Ivi Divikui kui haaraldasa, kui, kui minu isa neetud kogu aeg ju nii-öelda nagu käsnad emasid sisse kõike seda, mis mujal tuli, siis hakkas rahvas ju ka liikuma ja käidi Moskvas tunde kuulamas ja kontserditel siin käisid paljud head pillimängijaid, nii et need, kogu see muusikaline mõtlemine arenes kogu aeg edasi ja igalt poolt võeti uusi tuuli, võeti juurde, mis, nagu siis kohandusid sellesse süsteem, mis neil juba nagu oli endal tekkinud ja aga selline jah, ühine mõtlemine, võib öelda jah, oli kõigil kolmel. Koos uute tuultega tuli ka uus repertuaar, repertuaar, vaheldus kogu aeg, repertuaar vaheldub vastavalt sellele, missugune noh, maitse on ja ja ka seda, kuidas mängite, repertuaari see ju on ju ka ju aegade jooksul väga palju muutunud ja ja ka heliloojad kirjutasid uusi lugusid juurde ja kirjastati uusi noote. Jah, see oli avatud maailm. Teie isa tõi väga palju uudisloomingut esiettekandele aga kui nüüd tagasi mõelda Millised esitused või milliste heliloojate repertuaari talle nagu kõige paremini istus? Mul on seda isegi niimoodi raske öelda, sellepärast et vastavalt sellele, missugust kavada parasjagu ettevalmistus vastavalt sellele taga süvenes ja vaimustus ja vastavalt sellele ta ka kodus kõlas, minul kõrvu jäi. No kellega muidugi tal väga suur koostöö oli, see oli muidugi Heino Eller, kui eesti heliloojatest võta, temaga oli tõesti suur koostöö, aga ta kuna peale sõda oli siin tõesti väga vähe viiuldajaid järgi jäänud selliseid professionaalseid viiuldajaid osad pisid, Endel Lippuse olles õppis ja siis veel näiteks see praegu pensionile minev põlvkond oli just parasjagu astumas alles professionaalse muusikuteele ja tänu sellele tal tuli teha ka tõesti ka palju ka palju esiettekandeid ja ka koostööd heliloojatega ja nabin ainult nende päris paljude käsikirjade järgi, mis veel minu valduses need on? Ma võin ainult otsustada, missugune see koostöö heliloojatega on olnud näiteks Hugo Lepnurme ka näiteks need variatsioonid, mis Hugo Lepnurme kooli või mis on Elleriga koos ja sellest on ta ise päris palju kirjutanud Elleri erinevate juubelitel puhul kulgus nüüd viiulikontserdi puhul või olgu see avaruste puhul. Eller oli lihtsalt heade mees temas. Selle poolest oli, oli eller nagu väga huvitav, et ta tihtipeale, nagu ta ise ütles, sättis oma teosed väga-väga palju kordi ümber. Kas te olite lendasid perfektsionismi vajadus või oli see interpreetide soovitus? Ma isegi siin praegu ei oska niimoodi tagantjärgi öelda, ma olen selle üle mõtisklenud, aga ma ei oska kindlat vastust öelda. Tubinat mängis palju, Tubin oli isale väga hingelähedane juba juba vanadest vanadest aegadest. Vartuk partokista süvenes väga põhjalikult. Isaiis seda süvenes, põhjalik teinekord isegi mulle tundub, tundub, et teinekord oli süvenemine isegi läbi selle, et mida ta ise ei jõudnud mängida, andis ta üliõpilastele mängijate, üliõpilaste kõrvalt. Ta vaadates ja koos nendega omandades hoopis üliõpilase poolt laval tooduna, sündisid uued mõtted, uued fantaasiad, mismoodi võiks midagi teha, arendada edasi interpretatsiooni, lihtsalt lahendused huvitavamad? Mulle tundub, et kõik oli käigus, nagu öeldakse. Mina võin ainult ise niipalju öelda, et kui mina juba suuremaks sain, ise juba üliõpilane olin, siis siis niisugusi, pillimängulisi arutlusi selle üle, kuidas saaks midagi mängida või mispärast saaks midagi mängida või missuguse pardituusad lahendused võivad ühele või teisele seal olla, neid oli ikka hästi palju. Võib-olla isegi ise mälus nii palju ei mäleta, aga aeg-ajalt, kui mul selline koristamise tuhin peale tuleb, siis meile leiab mingisuguse paberilipakaga, kus me vastastikku oleme jätnud kirjutajad, kuule, siin võiks olla nii või siin võiks olla naa midagi selles plaanis. Kuuleme salvestist Heino Elleri 80.-st sünnipäevakontserdilt fragmenti eesti esimesest viiulikontserdist, mille tõi esiettekandele just Vladimir Alumäe. Heino Elleri kooli Alumäe tõepoolest heliloojast kõige tihedam side tutvus algas kõigepealt loomingu kaudu heliloojale lähendasitledaga kolleegid Olav Roots ja Heljo Sepp. Mitmes intervjuus on Alumäe esile toonud uudsuse Elleri muusikas, mida toona sageli ei mõistetud. 1966. aastal õhtul helilooja Heino Elleri ka heliloojate majas, rääkis ta nõnda. Just see uue tunnetus ikka nähtavasti olnud, on tal ikka nendel juba niivõrd suurveres nii-ütelda niivõrd vabadus olnud sisemine vajadus olnud hakata minema uut teed mööda. Ja võib-olla improvisatsiooni itki, miks me tunneme ta muusikal organisatsiooniline, et ta on nagu mitmed tema tähelepanu jõle nagu pargile pööratud, vaid korrastamata loodusele, nagu ta meil esineb sellele huvitavale toredale looduslikult kasvanud paikadele pretseegi otsimine, minnes välja nendest vanadest, traditsioonilisest klassikalistest vormidest, sagedasti isegi et see on ka juba üks avaldus selle uue otsimiseks ikka uute teede Liimses muusikat skeldamiseks. See, mille poolest vanameister väga-väga-väga palju aastakümneid sammus siiski ees kõigist teistest, meie heliloojatest kahtlemata ja sellisena isegi mõnel hetkel oli küllaltki raskelt mõistetava värske loominguga mida tagantjärgi muidugi nii mitmedki vaatavad veel, et ei tea, mis seal nii rasket mõist oli, et see on nagu muutunud klassikaks tänapäeval samasuguses klassikaks nagu kõik teised. Aga tol ajal oli ta liialt uus ja pani ehmatama isegi küllaltki heasoovlike inimesi, mõnigi kord oma uudsuselt, aga üldiselt me teame, et uue päralt on tulevik. Sihiprofessor Eller on kogu oma elutöö või igatahes olnud kõige paremaks eeskujuks telejuba järeltulevate põlvkondade esindajatele. Kahtlemata. Vladimir Alumäe juures on õppinud suur osa väljapaistvatest eesti viiuldajatest ning viiuli pedagoogidest. Endel Lipp Buss, Moissei Alperten haaralda osa Tiiu Heinsalu, peaske, Ülo Kaadu, Olavi Sild, Hillar taamal Mare Teearu, Urmas Pulp, Mirjam Kerem ja paljud teised, nende hulgas tema tütar Niina murdve. Nii nagu teie isa jah, on öelnud ja kirjutanud ja ka teie ütlesite, et elu läheb edasi ja elul on uued nõudmised. Aga mida teie oma isa õpetustest praktiliselt igapäevases õpetaja töös kindlalt kasutate, mis on need põhilised asjad? Kardad Ma vist tsiteerin teda iga päev. Nii naljakas kui see ka ei ole, sellepärast et tema oli selline mees, et nagu ma rääkis, need jutuajamine võis kesta terve päev. Teinekord ta rääkis oma mõtted rääkimisega, rääkis väga selgeks ja nii täpseks, et lõpuks need vormusid peaaegu et definitsioonidega, mida võiks täitsa selliselt kasutada. Et ma võin õpilastele öelda, et noh, tal oma ütles nii, võlu võrdles naa, aga ma võin kasutada teda ka lihtsalt tema lausid nii omaseks saanud. Aga mõned asjad on väga lihtsalt sõnastatud, ütleme nii. Huvitav on muidugi ka see, mida ma olen nüüd ise jälle omakorda tema töö jätkajana mõnes mõttes avastanud, kuidas mingisugune mõte või mingisugune sõnastus sünnib korraga ütleme ühel pool maakera teisel pool maakera näiteks pillimängijate hulgas, millise põlvkonna inimeste hulgas et ilmselt mingisuguse baasi peal kultuurilise baasi peal olev kogemus mingiks ajaks kristalliseerub ilmselt ära järjest enam-vähem sama põlvkonna inimesed jõuavad enam-vähem samade järeldusteni. Isegi Nad pole kordagi teineteist näinud, kordagi teineteisega tutvunud. Hea, kuid jäävad tellides olemasolust ei pruugigi teada isegi, kas seal nagu inimkonna ühiskogemuse ühismälu, mis tööle hakkanud, ma arvan, et siin ei ole isegi mäluga tegemisse on jõudmine mingi väga täpse väljenduseni või täpse sõnastuse niivõrd momendil pilli mängulised. No näiteks mida ma võin kindlalt oma kogemuse peale öelda, et noh, mullased õpetamiskogemus ka juba üle 40 aasta. Et alguses sa teed suure entusiasmiga väga palju lollilt väga suure kirega ja lähed väga pikka teed pidi, mida vanemaks sa saad, mida suurem kogemus on, seda lühemat teed pidi. Loodetavasti läheb vähemalt endal on pilt nagu selline nagu selgem selginenud. Ja ma arvan, et vot selline selginemine toimub kõikidel oma oma ütlemistes. Teinekord ma ise olen nüüd pannud tähele, et tuleb mõni meisterklassi kursus tegema ja kasutad mingisugust sõna. Ohoo, vaat nüüd ma võtan selle nopin üles. Mingi väljend võib-olla nii kujukas, et ta lihtsalt sellised hakkab, väga hästi toimib. Ma nüüd tsiteeritud oma isaks, tsiteerin hoopiski pesrood, need, kes näiteks kasutab väga vahvatud väljendust viiuli hea tooni tekitamiseks, et et me peame, me kujutame ette, et meil on nagu lihaslint. Sellist asja pole nagu olemas, aga pillimängija saab sellest kohe aru. Või näiteks, et mismoodi algatab mingisuguse poognavõte kast algab b, d g. ETK-ga näiteks, ütleme kuidas ma alustan seda heli. No see on ju talume puhas või mismoodi ma teen kestaga pehmemalt või mismoodi ma hääldan? Või see, et alumine huul kujutame ette, et see keel ja ülemine huulase poogna jõhvetne, nii nagu ma hääldan, nii on seesama kontakti tunne poognaga kanalil. Vot seda ma natukene selliseks jõudmiseks kõige lihtsama väljenduseni võib-olla päris noor võtab lihtsalt selle üle. Keba normaalsena. Tal on seal tihti edasi minna. Vedamisega tuleb kogemusi kaaluma, õpetas eriti viimased aastad. Kes siis tema õpetamise stiili kohta ei saa öelda, nii et ta tegi lood valmis. Nagu praegu öeldakse, see, ma tegin temaga valmis. Ei, ta õpetas õpilasi mõtlema, deprekas üliõpilasi mõtlema, analüüsima, harjutama, õpetas harjutamise tehnika, näitas kätte, aga ta ei istunud, ei õpetanud algusest lõpuni noote selgeks, see jäi nagu üliõpilase enda probleemiks. Venel tekkis tänu sellele tõsine konflikt suutelised temaga teise töö ära tehtaks need, kes sellest välja tulid. Need on kõik arvestatavad muusikud ja mõtlevad muusikud, analüüsivad muusikud. Kuulda oli Eduard Tubina kapritso. Konservatooriumi rektori ametipostil jõudis Vladimir Alumäe olla koguni kolmel korral. Rektoriaeg jäi sõja alguse tõttu lühikeseks, järgmise direktori perioodid olid 1944 kuni 48 ja 1963 kuni 70 kuulakem Vladimir Alumäe rääkimast tööst rektorina ja tööst iseendaga. Nii et algusperioodil oli raskusi jah, kõige rohkem õppijatega, sest õppejõudude osa oli meil ikkagi vägagi hästi säilunud. Ära sõitnud olid vähesed. Järelejäänud kaader oli tugev. Üks osa kaadrit isegi valmistus nagu ette ja tugevnes tugevasti nõukogude tagalas. Sellest seltskonnast sai päris suur osa kohe alguses. Võrdlemisi kiiresti kinnitati neile nii professorite protsentide nimetused, kuna öeldakse, isikud olid juba tuntud Nõukogude muusikaelus. Probleem oli asi, aga no ütleme, Veeliks kohe Tallinna vabastaja järk oli vaja kõigepealt mitaatiad arvele võtta, vaid ka isegi toita. Oli ju hävinud praktiliselt sõjatules. Nii et seetõttu ajutiselt vaatasime olemasolevaid võimalusi ja leidsime, et kõige targem on koridoride suhteliselt tühja elumajja Suvorovi puiesteel, mis siin kohe nii võidu väljaku ääres on. Ja arvame, et me tegime päris tagasi, sest seal saime nii-ütelda ruume ehk ruum, ühikuid, nagu ma seda nimetasin, kätte tervelt 75 nii-ütelda siis juba katuseid kuni keldrisse välja mis oli siiski natukene rohkem kui mõnes suuremas majas, kus on küll suured ruumid, aga võib-olla kokku oleks seal saanud võib-olla 12 või 13 ruumikest, kus, mis ei oleks rahuldanud enam konservatooriumi tööd, sest individuaaltöö vajadus tingib ikka juba siiski, kuigi õppejõud üliõpilasega kahekesi, aga tal on vaja omaette ruumi. Ja seetõttu vana erumajor rõhudes esialgu rohkem. Aga muidugi kahjuks ta jäi natukene liiga kauaks lahendamata see ruumi küsimus kuni kuni mingi ajutiselt vähemalt tasakaalustav lahendus on praegu Kivimäe paasi täiendava saamisega sest konservatoorium nõuab väga palju ruumi. Tänu sellele aga suur osa on individuaaltööd vaja läbi viia, mis nõuab igaüks omaette tööruumi, nii et muresid on olnud, nagu näete ka nendes küsimustes. Nojah, eks konservatooriumi juhtimise probleemid või ka kõigepealt ka majandusküsimuste lahendamise probleemid võtsid alguses väga palju aega, ma isegi ütleksin, et esimestel aastatel peaaegu kogu aja sest materiaalse baasi hävimine tähendas seda, et. Meil oli vist paar klaverit järgi vist viis või kuus klaverit. Hävinud oli kogunud ja raamatukogu. Muid muusikainstrumente ka ei olnud. Kõik see tuli luua. Teine asi, mis oli, et kuigi ma ka sõja ajal tegin maksimumi ära, et oma teadmisi täiendada, aga arvestades seda, et ma pidin hakkama omandama vene keele oskust mind võisu ära müüa, konseta sõitsin täielikult, selles keeles siis eriti kaugele antud, aga jõudsin vast ehk mingil määral perioodika läbitöötamise, nii et mitte korrata neid vigu, mis varem tehtud oli. Aga muidugi väga palju tuli hakata ise õppima, eks ma tegin öösiti ikka väga palju tööd. Kõigepealt sisuliselt õigesti seda tööd juhtida. Et õiged advused õiged suunad anda meie muusikateadvusele muusikapedagoogika-le, kasvatustööprobleemidele. Ja seda ma pean ütlema, ma tegin võrdlemisi innukalt ega, ega head. Sest ka tagantjärgi vaadates pean ikka siin puhta südametunnistusega teiega erilisi möödatöölisi pole ka selles sektoris siiski tagantjärgi võimalik kindlaks teha. Ja see on ikkagi siiski suur asi. See oli niisugune suur osa, mis nõudis tõsise õpingud ja hiljem siis otseselt eriala, sest noh, omal erialal. Meil ei olnud ju konservatooriumis ega ei ole seda ka mujal maailmas tavaliselt niisugusi aineid sees, nagu näiteks keelpillimuusika ajalugu, eriala, õpetamise metoodika on, me ei ole seda ise ühtegi tundi omal ajal saanud, kui meie lõpetasime konservatooriumi. Nüüd tuli luua nende ainete õpetamisele teaduslikud alused ja programmid. Tuli hakata õppima seda kõigepealt ja kuigi oli meil kirjandust, suutsime siiski hankida küllaltki palju ja võiks ütelda, et enam-vähem olemasoleva erialase kirjandus ei käi erialaajalugu puudutava küsimusega olime juba kursis, ütleme 48.-ks aastaks, kui ma Uranisus ära tulla juba nii direktori ametisse pisut puhata ka selles osas. Siiski ikkagi tundsin, et oma eriaine ajalugu vajab nagu süsteemsemat mõtestamist. Ega see õppimine on jah, niisugune asi ka teda maha ei jäta. Sai selgeks ka metoodika, eriala ei ole enam käsitleda nii, nagu me seda isegi tegime varem või neljakümnendatel aastatel. Kuna eriala teooria nõudis suurel määral juba uut vaatlust. Seesama lihtsal põhjusel, et muusika mida varem ei mängitud või kardeti, hakkas tungima ikka rohkem ja rohkem repertuaari, see, mida praegu nimetatakse 20. sajandi klassikaks juba. Ja need ei olnud enam nii kergesti lahendatavad isegi puht tehniliselt viiulil vanade tarkuste ja vilumust ja baasil pikemalt ja ega lahendada ainult erandkorras igat ülesannet hakkas nagu tunduma küsitav. Ja siis oli vaja siiski nähtavasti avaramat vaadete süsteemi asi oli, tundub, et järgnev periood võib-olla andis selle just mida oligi vaja teha. Võib-olla natukene avarama ja avatuma kontseptsiooni kõigepealt viirumingu teooria valdkonnas ja ka tema pedagoogikaevust osas järelikult. Räägib Miina murdve. Ta täiendas ennast professor rabeni juures Peterburis, eriti siis, kui peale sõda tuli üles ehitada kogusega pillimängu teoreetiliste ainete süsteem, nii keelpillimänguajalugu kui metoodika. Ja ega tol ajal ju paljundamise võimalusi ei olnud. Mul on kodus säilunud kaustade kaupa ümber kirjutatud materjale, lihtsalt raamatuid kirjutati ümber, mida ta Peterburis ja Moskvas raamatukogudes istus käsitsi kirjutatud materjali lihtsalt selleks, et omandada moodustada aine, moodustada kursus. Mida ta siis oma elu lõpuni siis ta pidas neid asju. Mõned andmed on need praegu muidugi juurde tulnud tänu sellele, et on uued allikad, on tulnud, eks ole, avanenud lahti. Uued käsikirjad on tulnud, mis annavad teistsuguse pildi nendest asjadest, aga, aga see oli ka väga suur töö, mida ta pidi tegema ja ta võttis seda asja tõsiselt, nagu ta ise ütles, et ma küsisin kunagi, et noh, et miks ta ütles, aga mulle anti professori nimetus avansina kätte, ma pidin ju kõik selle järele omandama. Vladimir Alumäe, et teadustöö on ilmunud raamatuna mõtisklusi viiulimänguteooriast ja pedagoogikast, mida asjatundjad on hinnanud erakordselt väärtuslikuks. Jah. Vot, siin on küll selline asi mulle öelda, et mind rabab see, kui paljud oli ajast ees, siiamaani rabab saatuse tahtel ma olen pidanud nüüd üle võtma muusikaakadeemias praeguses loenguained, mida tema pidas omal ajal ja tänu selle olen pidanudki hakkama süvenema sellesse, mis materjale ta uuris, kuidas ta seostas pillimehed lukuga, mida ta enda jaoks avastas, milliseid kontaktide proovis luua nendele inimestele, kes siis nagu veel sama uurimise tee peal, aga nii verisulis kui ma praegu näiteks vaatan, mida hakkab läänemaailma avastamise selle kandi pealt, siis ma ütlen seda, meil tehti juba 35 40 aastat tagasi teati, aga noh, see on muidugi see probleem, et mis oli meile tollal kätte saada, meil oli tookord kätte saadakse vene kultuuriruumis sündinud ja vene kultuuriruumi uurimused ja olid väga paljudes aspektides olid sellest ees, mis läänemaailmas oli, aga siiamaani ei ole väga paljusid asja tõlgitud ja sellest on ääretult kahju. Aga tänu sellele oleme meie selle võrra rikkamad, et meile see keel tuli tookord sisse ja muidugi ma ütleksin nüüd ka ikkagi tema enda sõnadega, mispeale tema surma ilmunud raamatust, millega raamat algab, et areng on eluseadused detailseid teadmisi, isa pakkuda homsete pähe välja aeg on muidugi sealt läinud edasi ka väga palju informatsiooni on tulnud juurde ka tema õpilaste uurimuses, keda tema saatis ise omakorda õppima, kes teeb jälle uut informatsiooni kaasaledes Olavi silt läks veel edasi sealt, kus mul isa lõpetas oma kandidaaditöös. Teda kaitses Leningradi Konserva tur Peterburi konservatooriumi. Nüüdsest siis nii, et jah, ei saa me ilma teaduse, ta ju ei ole ainult pilli mänginud, templeid, ilme, kunst natukene peaksin teadma ka, mismoodi nii füsioloogias kui natuke psühholoogias kui ka neurofüsioloogias kõigest sellest, mismoodi need protsessid, mis toimuvad, meil oleks vaja endal siin, muidugi siis on vabariigis rohkem koostööd ülikoolide vahel selles küsimuses tekkinud jälle üks grupp inimesi, kes tunnevad nende vastu huvi arutanud, et kes võtaks seda teha ja kes võtaks, juhendada seda tööd, teeme kõiku hakkama, nüüd esmaavastajataks sellega kandi pealt neid ise. Edasi. Kõlas fragment Eugen Kapi sonaadi teisest osast. Teie isa jõudis peale pillimängu ja uurimistöö ja pedagoogitöö ja kontsertide võtta enda kanda ka selliseid vastutusrikkaid ülesandeid, ta oli juhtivatel kohtadel. Kuidas ta kõike seda ühendas, jõudis? Kõrvaldada oma tervise hinnaga, ma ei oska isegi teisiti vastata, seda sellepärast, et noh, ütleme kasvõi siis, kui ta viimane kord oli rektor, konservatooriumi rektor, siis oli väga aktuaalne ja uue maja küsimus. Mäletan seda ta koos tolleaegse majandusele, juhatajaga Nad hankisid, erinevate majade plaanid, tähendab Tallinna linnas, kuhu võiks ajutiselt, kus võiks ajutiselt asetseda siis kontsevad enne kui ehitataks, sest esialgne plaan oli ehitada konservatooriumisse Kadriorgu, rohelise aasa tänava nurgal. Seda ma mäletan väga hästi, sest me olime ise tookord Narva maantee elanikud ja laupäeviti pühapäeviti. Me käisime need selle sama rohelise aasa tänaval. Turg on meil nagu palverännakul, kus ta seisis fantaseerida, rääkis, kuidas kahele maa-alusele korruslerlevad muidu ei tee. Ja mis see kõik tuleb ja kuidas on Kadrioru tiik lähedal ja palliplatsid lähedal ja, ja trammiliiklust. Tegelikult on väga lühike ja ja siis oli vaja nii kauaks kuni lootose ehitada, maja oli vaja nagu asendusruume saada siis ta otsi, siis ma mäletan numbrit 40 40 maja plaane, mis tal vaatas läbi, et mis siis seal sobivad või mis mitte väga täpsemat. No rohkem ei mäleta kunagi ma mäletan võtmetraaži osadel majadel üks, mis oli kaalumisel praegune, siis Tallinna linnavalitsuse hoone Vabaduse platsil. Planeeritud oli ikkagi, et koos muusikakeskkoolis on need kaks asja peavad kuuluma kokku, et vanemates klassides hakkab normaalselt Nende oma õppetöö koos muusikaakadeemia õppejõududega. See oli ka Alumäe idee oli ju sellest ajast peale, kui te esimest korda oli rektor, kohe peale sõda, kui ta hakkas rääkima sellest, et on vaja Eestis luua muusikakeskkooli tüüpi kool. Selles kirjutab ka Urve Lippus oma hiljuti ilmunud raamatusse. Muutuste kümnend kirjutab juba tee sünnist, mis realiseeru siis aastal 1961 geneesiga keskkool, siis tegelikult lood kui Tallinna konservatooriumi juures asuv pool, mis valmistab ette juba suunaga algusest peale professionaalse muusikuteele minevaid noor Konservatooriumi ja muusikakeskkooli käekäik olid tal siis väga südames ja igapäevastes plaanides ja tegevust. Jah, muidugi sellepärast, et sõjaga jooksis Eesti ju väga paljudes väga väärt muusikutest tühjaks, mida teinud sõda tegid seal järgnevad aastad, nii et liikmel läks nii lääne poole kui ida poole tahtlikult ja siis need, kes siia jäid, need pidid hakkama saama olemasolevates tingimustes. Ja midagi hakkama perspektiivis mõtlema. Kui mõelda seda, et ühe muusiku ettevalmistamine võtab miinimum 16 17 aastat, kui mitte rohkem, isegi õppeprotsess ütleme, kestab kui normaalsed alustatakse nii umbes kuueaastaselt, inimene lõpetab 24, no väga palju aastaid, enne kui ta päris niimoodi iseseisvale Teele läheb headeks mängijateks saadakse varem, aga ega niimoodi küpseteks muusikuteks siiski natukene hiljem need, kes astusid kuuske ainult üks esimesse klassi, need on praegu 60-le lähenevaid inimesed alles. Tegelikult see on see põlvkond, kes veel ei ole pensionärid. Muidugi, mõnest asjast, mul on kahju, mul on kahju sellest, et tol ajal sai võib-olla niisugusi häid ja korralikke salvestusi vähem tehtud, kui oleks võinud teha helisalvestis. Aga neid asju lihtsalt ei saa tagasi tuua, on nagu on. Ajad olid sellised, noh, hea, et seegi praegu, mis on. Sest Eesti raadiofondides ikkagi on päris palju, kuigi osad mõtteid ma mäletan, kui ma seda esimest CDd proovisin kokku panna, sõitsin kuuletud palju linte läbi, kus on üks viga juures, kus on teine viga juures, kus on kolmas viga juures niimoodi päris plaadile nagu seda veninud linti nagu ei taha panna, eks ole, või kahinatega linti või ka lisamüraga linti. No praegu on võib-olla võimalused teise niimoodi puhastamiseks, aga muidugi, aga tore on just nimelt see, et leiti need 39. aasta salvestised, kuigi siin võib ainult oletada, eks ole, kes mängis. Raske on arvata, mismoodi inimene mängis 30 aastat enne oma surma vaim diat inimeste ringi, aga kahjuks jäädi kirjutamata access, mida mängis nii et väga palju niimoodi oletusliku seal peal. Aga mis on muidugi täiesti selge, et see oli väga hiilgav plejaad viiuldajaid, kes oli enne sõda siin Eestis ikka väga hiil. Ma mäletan, ma olin esimest korda, ma olin ikka täiesti rabatud, kui ma kuulasin, missugune tehniline meisterlikkus missugune muusikaline omanäolisus. Praegu mängitakse paljusid asju teisiti, aga puhkpillimängulisus küljest väga hea. Kuulakem Johannes Paulseni kant soneti, mis olnud sageli Vladimir Alumäe kavades. Vladimir Alumäe tütrepoeg Mikk Murd või on Eesti noorema põlvkonna üks silmapaistvamaid muusikuid, kes on pälvinud tunnustust nii kodu- kui ka välismaal. Tuntud on ta nii viiuldaja kui dirigendina. Mikk Murdvee. Esmapilgul olete tema kuulsalt vanaisalt pärinud kauni sihvaka kasvu ja ilmselt ka tubli annuse musikaalsust mida legendaarne vanaisa on teie jaoks läbi aastate täheldanud ja kas see legend on olnud teile muusikuteel toeks julgustuseks ja innustuseks, sest kuuldavasti teie jaoks ongi vanaisale kind silmast silmad ei ole kohtunud. Jah, tõesti, oma vanaisa, ma pole silmast silma näinud, kuna mina sündisin umbes täpselt aasta aega peale, et tema enneaegset surma, nii et minu tutvus vanaisaga on muidugi läbi tema kirjutatud raamatute, tema heliplaatide ning videosalvestiste samuti ka tema õpilaste ja perekonna mälestuste selles mõttes tõesti legend kellega kahjuks mul ei õnnestunud kohtuda, aga aga kelle rand on vägagi pikaajaline ja jätkuvalt koos meie kass. On olnud nüüd ka innustuseks ja julgustuseks teil muusikuteel pikkade. Ja aastate jooksul kindlasti muidugi innustuseks julgustuseks, aga samamoodi ka kohustuseks ja eks on kindlasti asju, mida ma lähen oma vanaisalt pärinud enese teadmata ja temaga isiklikult kokku puutumata, et vähemalt need inimesed, kes vanemad inimesed, kes ta nagu mõlemaid tundnud, väidavad, et teatavaid iseloomujooni meil ikkagi on samu. Kas see võib olla ka niimoodi viiulimängukoolis või selle mängulaadis, kuidas pillimäng? Raske ise ütelda või ise vaadata, seda peab muidugi kõrvalseisjad vaatama noh, kindlasti pillimängukoolis, kuna minu pillimängu algõpetust kuni ütleme Muusikaakadeemia oli siiski ka jah, minu vanaisa õpilase käes ehk minu ema ja Harald aasa käes siis kindlasti nagu suure osa oma vanaisat pedagoogilisest pärandist vanema saanud ilmselt üsna juba varakult kätte, aga muidugi, sellest on muidugi suur kahju, et temaga ei õnnestunud kohtadega tema juures tunnis käia ja mis muidugi praegu oleks kindlasti väga huvitav. Huvitav meenutada. Aga praegu ilmselt olete nagu vanaisa järglane selles mõttes, et viit edasi eesti viiulimängu kooli ja esitate eesti heliloojate loomingut. Jah, seda küll, et teatavad, vot ma ei tea, kas see tuleb siis geenidest või kasvatusest või kustkohast aga aga teatav huvi ja, ja nagu edendamisse teadus ja võib-olla ka mingisugune pedagoogiline instinkt on ikkagi mulle dist edasi pärandanud, et et nii kaasaegse muusika mängimine kui nagu heliloojatega koos tegutsemine kui ka siis teatavate Karhiivikatkest huvitavate teoste esile kaevamine nagu kasvõi ERSO poolt esitatavad paati avamäng, mis ilmsetamist lausa Eesti esiettekanne. Meie hümni helilooja suurim teostame ooper kuningas jahil käikes avamäng siis sealt et ilmselt mingisugune selline instinkt või huvide ring on ilmselt kuidagimoodi mulle paranenud. Aitäh Microrde ja soovin õnne ja edu muusika teil tanud. Nagu saate alguses sai lubatud kõlavat saate lõpus Elleri avarused Mikk Murdvee esituses. Lõppev saade heitis pilgu ühele uhkele eesti muusikute dünastiale, keskendudes selle isale viiulilegendile Vladimir Alumäe hääle tema 95. sünniaastapäeva puhul. Saate koostas Kersti Inno, tehniliselt teostas Helle Paas.