Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest raamatust, mis kindlasti ilukirjandus ei ole. Aga tegu on ühe huvitava kindlasti paljude lugejate jaoks ka ärrit tavakeerulise ja omalaadse filosoofilise teosega. Tegu on siis filosoofia alaste esseede kogumikuga, millel on tegelikult täiesti hirmutav pealkiri. Selle raamatu pealkiri on surmakultuuri arhitektid ja selle autorid on kaks Ameerika filosoofi Donalti Marko ja Benjamin vaikar. Lühidalt öeldes on tegumood konservatiivse katoliikliku filosoofia alaste esseede kogumikuga. Ja see raamat on siis mõeldud omamoodi selliseks vastulöögiks või ütleme siis ideoloogiliseks argumendiks inimestele kes soovivad kritiseerida või kes on lihtsalt häiritud, et tänapäeva maailma kulgemisest ja tänapäeva maailma sellistest peavoolu ideedest ütleme siis maailmast, mis on rõhutatult sekulaarne materialistlik ja elab vaid ühes päevas. Mingis mõttes on see surmakultuuri arhitektid selline äärmiselt sünge raamat ja ma kujutan ette, et on ka paljudele lugejatele mõnevõrra liiga ühekülgne. Pean ütlema, et minule minule on küll olen küll paljudes punktides autoritega nõus ja minu meelest on väga teravmeelne ka eestikeelse kirjastaja Varro Vooglaiu sissejuhatus, kus ta juhib tähelepanu sellele et inimkonnale ajalugu tunneb küll mitmesuguseid tsivilisatsioone, mis on esmapilgul üksteisest äärmiselt erinevad. Kuid lähemale vaatlemisel põhinevad sarnastel alus printsiipidel aga et on ainult üks tsivilisatsioon, mis nendest alusprintsiipidest on täielikult eemaldunud ja selleks on siis kaasaegne Lääne tsivilisatsioon, mis rajanedki suuresti igasuguste suurte põhimõtete ja metafüüsilise ideede ehitusel. Sellega ma olen täiesti nõus, kuid kui hakata nüüd lugema neid esseesid, mida on siin raamatus siis ligemale 30 siis väga paljud neist käsitlevad teemat mõnevõrra ühekülgselt. Selge see, see ongi raamatu autorite eesmärk ja selles mõttes on, mul on äärmiselt hea meel, et see teos eesti keeles ilmunud on. Sest et ei ilmu eesti keeles tänapäeval palju raamatuid, mis annaksid toetuspunkte ja sellist filosoofilist relvastust inimestele, kes leiavad, et tänapäeva lääne kultuuris tsivilisatsioonis on midagi valesti. Ja selles mõttes on väga tore, et on ilmunud siis teos, mis esindab just selliseid rõhutatult puhtalt konservatiivseid vaatepunkte. Teisest küljest on üsna elementaarne, mida autorid siin ühe ja teise koha peal väidavad. Noh, juhtida tähelepanu sellele, et Friedrich Nietzsche mõtted üliinimesest siis rajavad teed sellise maailma tekkeks, mis unustab metafüüsilise ja tab religioossest. Selleks ei ole vaja just suur filosoof olla ja ma julgen ka väita, et Nietzsche saab käsitleda palju nüansseeritumalt, kui seda siin raamatus. Vähem kui 15-l leheküljel tehakse. Samamoodi paralleeli tõmbamine Charles Darwini ja eugeenika vahele on veidi lihtsustav, jah, Darwin võis küll kirjutada, et inimesed küll tegelevad tõuparandusega oma koduloomade osas, aga ei mõtle tõuparandusele iseenda liigi sees. Kuid kui mõelda selle peale, millal ta selle kirjutas ja selle peale, milliseid muid mõtteid kirja pani, seal noh, need paralleelid natukene lihtsad, et hakata väitma, et tarbin natside vahele võib võrdusmärgi panna, noh see lihtsalt ei ole tõsi. Ja samamoodi ka Sigmund Freudi kritiseerimine on selles mõttes nagu lahtisest uksest sissejooksmine, et tänapäeva psühholoogia vaieldamatult ei toetu enam Froidile, nii nagu 100 aastat tagasi oli. Aga ikkagi on see raamat huvitavate mõtteimpulsside andja ka kindlasti nendele, kes autoritega nõus ei ole. Liiati tutvustatakse siin tervet hulka mõtlejaid, kellest eestikeelses kirjasõnas seni vähe tulnud ja on eelkõige silmas siis uuemaid Ameerika seksuaalküsimustega tegelenud filosoof. Tõsi, nagu öeldud, need tutvustused on väga rõhutatud, kriitilised aga nagu juba enne öeldud, ei ilmu meil just palju sellist materjali, kus saaks ka kriitilisema pilgu paljudele tänapäeva maailma olulisel määral mõjutavatele mõtlejatele, olgu nendeks siis juba mainitud Darwin, Froid, Nietzsche või miks mitte ka siis Karl Marx, should, poolsaator võis moondevaar sellega siin raamatus üsna halastamatult siis arveid õiendatakse. Et see surmakultuuri arhitektid on mingis mõttes üks sünge ja nagu öeldud rõhutatult ühekülgne raamat, ainult draamat, mis esindabki ühe kindla maailmavaate, milleks siin on siis katoliiklik konservatiivsus põhimõtteid selline raamat saabki ainult ühekülgne olla, vähemalt on autorid ausad ja ei ürita lugejale pähe määrida midagi muud kui seda, mis siit kaane pealt ja seisukorrast vastu vaatab. Raamatul on olemas ka põhjalik register, kus on sees siis nii mainitud tegelaste inimeste nimed kui ka tähtsamad kirjandusteosed. Ja lisaks veel erinevad raamatus esinevad mõisted. Ning kokku on siis pea 400 leheküljeline raamat üks täitsa tõsine lugemine, mida kindlasti tasuks. Ta kõrvale lugemiseks igaühel, kes tegeleb filosoofia selle ajalooga. Sest alternatiivne pilt tuttavatele teemadele tuleb alati kasuks. Niisiis head lugemist.