Helgaja Tre klassikaraadio kuulajad algamas on seitsmenda aprilli heligaja ning tänases saates on kõneks järgmised teemad. Esimesel aprillil esinesid Bachi kavaga Jaani kirikus Corelli barokkorkester ja kammerkoor kolleegium. Kolan trigeeris Endrik Üksvärav ja kontserdimuljeid jagab Imbi Tarum muusikauudiseid maailmast, vahendab nelevastenfelt. Ning 31. märtsil toimus Tallinn Music Week raames helilaadashow. Käis muusika levitamisest kõnelevad korraldusjuht Riin Eensalu, samuti mõned väliskülalised Remi kiirus Merkeli Vilniusest, Kai andarla Soomest ja jopsfeerings Hollandist. Samuti kommenteerib Marje Lohuaru. 29.-na. Märtsil andis Peterburi filharmoonia suures saalis kontserdi Eesti riiklik sümfooniaorkester Andres Mustoneni dirigeerimisel ja kontserdiga Toas kõlasid Sophia Kubaid uulina teosed. Järjehoidja rubriigis kõneleb Vladimir Alumäe 95. aasta sünniaastapäevast muusikateadlane Tiia Järg. Sülgaja. Esimese aprilli õhtul toimus Jaani kirikus kontsert palmipuudepühade puhul festivalid kirikupühad maarjamaal raames, kus esinesid siis kolleegi muusikaale Corelli barokkorkester, dirigeeris Hendrik Üksvärav ja, ja kõlas Bachi looming. Ja esiettekandele tulid ka mõned Bachi kontaadid, mõni neist osaliselt mõni nagu täielikumal kujul ning sellest kontserdist kõneleb nüüd klassikaraadio stuudios Imbi Tarum. Kontsert oli väga toredasti üles ehitatud, et kavalijaga paraja pikkusega ja jään siukses loogilises järjestuses ta kulges. Ja nagu sa just ütlesid, et ei andnud mitmed skandaalid tervikuna et me häirinud see niisugune kontseptsioon sellepärast, et ta oli vaheldusrikas ja kompaktne, selle võrra rohkem, võib-olla isegi. Ja kui nüüd siin oli toodud välja juba reklaamis, et me ei ole ilmselt enamikku nendest skandaalidest üldse kuulnud, siis see ratas küll neid mõtteid, et kuidas siis ikkagi me nii vähe oleme neid kantaate kuulnud ja meelde tuli sellega seoses oma kolleegiga jutuajamine Madriidi kontserdil tooriumi õppejõud ja, ja ansambli juht Alberto Martinez Molina paar aastat tagasi rääkis, et nad tahtsid hakata tegema just pahvigantaate ja pöördusid toetuse saamiseks Madriidi linnapea poole. Ja täiesti üllatuseks ka temale Madridi linnapea siis ilmselt tollane, aga praeguse projekt muide jätkub niivõrd innustunud, ütles, et te tahate teha Bachi kontaate meedia mitte ainult seekord need pahigantaadid, vaid me kanname kõik Bachi kontaadid ja praeguseni jätkubki kantlik. Niisugune sekt, kus kantakse tõesti ette kõik Bachi kontaadid ja lisaks vahel mõningaid muid Bachi teoseid, mis sobivad vahele loomulikult ka passioone. Nii et see äratab küll lihtsalt aukartust ja imetlust, kui linnavõimud niisugust projekti asuvad innukalt toetama ja lausa tagant tõukama, võiks öelda, et selle kõrval nagu natuke kurblik, et me kuuleme siin katkeid kantaatidest ja ei teagi, millal jälle neid saab kuulda ja kas me üldse neid tervikuna saame kuulda ja kui paljusid saame kuulda, et Bach on ikkagi üks selline verstapost ja kõige kuulsam võib olla helilooja, et igal pool ikka püütakse Bachi hästi palju esitada ja ja ka publik armastab seda väga. See oli siis nagu üks mõte, mis tekkis seda kontserti kuulates. Ja muidugi kontsert selle nagu ettekandmine tekitas ka mõningaid mõtteid, et realise koor minule täielik üllatus-väga tublid, tõesti ilus kõla, väga tublit sopranit ja üldse kõik häälerühmad, et ilmselt väga hea töö oli tehtud dirigent Endrik Üksvärava poolt samuti solistid, väga sümpaatsed noored laulavad ise seal kooris eesotsas Endrik Üksvärava endaga, kes laulis uhkelt seal tenori aariat ja, ja helemal Leego sopran väga meeldis mulle, teised laulsid seal natuke vähem, aga siis orkestri suhtes. Muidugi väga tore, et meil annad, selline barokkinstrumentidele, esineb orkester ja ja töö oli tehtud ka meeldivalt, aga muidugi mõnes osas äratas mõtteid, et kui tehakse projekte võib-olla kaks-kolm-neli korda aastas taset, siis paljud pillid jõua harjuda nende barokkpillispetsiifiliste mänguvõtetega, et seda oli siin kontserdil tunda ka, et eto poed ja natukene ikkagi ei olnud kõige mugavamas seisundis oma oma mänguga ja asetusest tekkis ka mõningaid mõtteid ja hiljuti just lugesin Bachi kohta, et temal oli kaasaegsete mälestuste kohaselt on nüüd selline omadused, kui ta sisenes kuhugi ruumi, siis ta paljalt vaatamisega tajus ära, kus on akustiliselt kõige sobivam koht muusikutel paikneda. Ja ilmselt oskas ta ka instrumente väga hästi paigutada, et selles ei ole kindlasti küsimust. Jaani kiriku akustiline olukord ja võib-olla mõned teisedki kohad siin meil Tallinnas ja tekitavad vahel küsimusi ja praegu eriti kontserdi alguses jäi Tassokontiino rühm madalat pillid ja seesugune saategrupp, mis on ju äärmiselt tähtis barokkmuusika esitusel jäi pisut taha ja, ja ei olnudki koosmäng selles mõttes kõige parem. Et võib-olla oleks tulnud isegi paigutada neid ettepoole ja ka need soolot, puhkpillid, poed või flööti lööd, küll, tõusis püsti, aga ikkagi isegi sarjas oleks võinud ta olla Salistidega täpselt ühes reastanud, võrdne partner nendele, et me kuuleme viiuli kõla päris selgelt, et võib-olla isegi viiulid oleks võinud olla natuke ka pool. Võib-olla tundub see lihtsalt novaatorliku, sest jällegi lähtume tänapäeva välja kujunenud orkestri mõttemallist, kus keelpillid on meil kõige ees ja just viiulid on meil ülitähtsad. Aga barokkmuusikas vahel tuleb võib-olla natuke muuta oma neid mõtlemisStampe võib olla hõredamad, olid just sellel kontserdil koorinumbrid ja nad olid üllatavad, et niisugune väga selge fraseering, selge diktsioon, ilus, puhas kõla. Aga tegelikult oli tervikuna see kava päris ühtlaselt meeldiv, et ega siin väga esile ei tahaks midagi tõstagi. Ja üldjoontes kõik see orkestri koosmäng, solistid, kõik see mõjus meeldivalt ja. Et jättis väga hea mulje, sõnas Imbi Tarum esimesel aprillil toimunud palmipuudepüha kontserdi kohta ja klassikaraadio tegi sellest kontserdist otseülekande ning seda salvestust on võimalik veel meie koduleheküljel järelkuulata. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Edela-Saksa ringhääling ehk süüdlastrunud Funk plaanib ellu viia ulatuslikke rahalisi päid, mis võib viia kahe kõrgetasemelise sümfooniaorkestri sulgemiseni Saksamaal. Kõnelusteks kestritekson Stuttgarti sümfooniaorkester ja Baden-Baden ja Freiburgi sümfooniaorkester, mille edasine saatus otsustatakse lähiajal. Internetikeskkonnas on levimas ka petitsioon, millele on võimalik allkirja anda ja nimetatud orkestrite eksisteerimist oma allkirjaga toetada. Praeguseks on oma hääle andnud juba üle 3000 inimese. Baden-Württembergi muusikanõukogu on kategooriliselt orkestrite sulgemise ja sääraste kultuuri kärbete vastu. Bundestagi president Norman lammert ei ole orkestrite sulgemisega sugugi nõus, öeldes, et sel moel üritaks Edela-Saksa ringhääling hoida kokku just selliste valdkondade pealt, mis ringhäälingu olemasolu ja selle sisu õigustaks jalamärki. Minul saetakse lihtsalt sama oksa, mille peal ise istutakse. Saksamaa kultuuripoliitika osas võtab ka üsna hiljuti avalikud esinemised lõpetanud maailmakuulus bassbariton Thomas kast how kes on selgelt taoliste orkestrite sulgemisotsuste vastuväljaandes. Der Spiegel kirjutab kastav ka rahvuslike trite sulgemise probleemist ja samuti avaldab ta nördimust, et kõige selle juures ostab Saksamaa televisioon suure raha eest sisse kahtlase väärtusega meelelahutuslike talendisaadete formaate. Ameerika helilooja Eric Whitaker, kes võitis oma albumiga Laitsenud Gold tänavu Grammy auhinnad ja parima kooriesituse kategoorias tuli teisel aprillil New Yorgi Lincolni keskuses välja maailma suurima virtuaalkooriprojektiga, mis on juba kolmas taoline eksperiment tänapäevase arvutitehnika ja koorilaulu ühendamisel. Projekt kandis nime boot nit ja selles osales kokku üle 3700 laulja 73-st erinevast riigist. Sarnast virtuaalkooriprojekti viis Eerik vaid läbi juba kolmandat korda lähiajaloos ja sel korral oli virtuaalkoori koosseis kõige suurem. Seda esinemist sai otseülekandes jälgida ka interneti vahendusel Lincolni keskuse kodulehel Eric White Grey. Virtuaalkoori kontseptsioon sai alguse aastal 2009, mil tal tuli idee, et koorilauljad maailma erinevaist paikadest võiksid teatud helisalvestust kõrvaklappidest kuulata ja salvestada selle tegevuse käigus kuulatavast teosest oma hääletüübist lähtuva vokaalpartii. Vaid idee oli need partiid hiljem kõik üheks tervikuks liita ja juba esimese taolise virtuaalkoori menu oli suur, see sai Youtube'i keskkonnas üle kolme miljoni. Mainekas Baden Badeni festival andis teada, et tulevasel festivalil katsetab lavastajana kätt ei keegi muu kui kuulus tenor. Rolando on ja seda ka Donotonitseti ooperis Armujook. Via saun, kes tähistas hiljuti oma neljakümnendat sünnipäeva olgutsunuttonitseti ooperi peaosadesse. Sellised lauljad nagu maja Pösson ja Hildebrand Ader kangela, ooperi etega, Baden vaadeni festivalil juhatab, aga Pablo eiras ka saada. Nimetatud ooperi puhul on tegemist juba teise lavastusega, kus Rolando Viasoon lavastajakätt katsetab. Tema lavastajate püüdiks oli sülmas ooper verter, mis tuli ettekandele joonis läinud aasta jaanuaris. See oli aeg, mil Rolando via soon naases ka lauljana taas lavalaudadele peale häälepaelte operatsiooni, mis ei võimaldanud tal lauljana üles astuda peaaegu terve hooaja vältel. Mis aga veel Saksamaa ooperielu puudutab, siis Bayrati kuulus ooperimaja on palganud tulevaks hooajaks Niibelungide sõrmused metroloogia uut Frank Castor-Fi poolt tehtavat lavastust juhatama 40 aastase dirigendi Kirill Petrenko. Järgmine hooaeg on ooperimaja jaoks teadagi ülioluline, sest möödub ju 200 aastat Richard Wagneri sünnist vahetult peale üles astamist Bayrotis, asubki Relbetrenko aga tööle ka Münchenis Baieri riigiooperi peadirigendina. Muusikamaailmast ei puudu ka kurvad uudised. Nimelt lahkus 27. märtsil 93 aasta vanuselt kreeka prantsuse päritoluga tunnustatud metsosopran Irma klassi kes oli legendaarse Maria Kallase järel ehk kõige tun Kreeka lauljanna. Maria Kallasega tegi ta oma lavade jooksul ka koostööd. Näiteks 1944. aastal esitasid teenas ooperit Fideeljo. Esialgu õppis Irma kalassi klaverimängu, kuid laulja Teele suunas teda kuulus dirigent Dmitri euroopalas. Ta täiendas end Roomas ja vahetult enne teist maailmasõda siirdus Ateena ooperisse tööle, kus avastas endas ka õpetaja ande. Irma klassi oli ka väga nõutud õpetaja vokalistide maailmas. Aga peale teist maailmasõda kolis Irma klassi aga Prantsusmaale ja tegeles kogu ülejäänud karjääri jooksul põhjalikult prantsuse kaasaegse muusika esitamise ja salvestamisega. Ja nüüd lühiuudiseid Londonis Vigmarhoolist toimus hiljuti rahvusvaheline keelpillikvarteti konkurss, mille võitis Viinis hariduse saanud Arkaadia kvartett, mis koosneb noortest Rumeenia muusikutest. Esimese koha preemiarahaks oli 10000 naela. Teisele lina pälvis med korre kvartett Poolast ja kolmanda Tesla kvartett Ameerika ühendriikidest. Tänavu 27. märtsil möödus 85 aastat legendaarse Sotsialisti mustes lahverozdropovitšis sünnist ja sel puhul avati Moskva kesklinnas pronksist ja graniidist skulptuur, mis kujutab maestrot tšello taga mängimas. Asub vahetus läheduses Rostropovitši ja tema abikaasaga, Liinamis Nevskaja Moskva kesklinnas asuva kodu juures. Kollektiivi landan moodsad pleier, sotsialistid tantsida ka hiljuti välja heliplaadi millele on salvestatud Chalisti ja helilooja Julius Glengeli looming. Plaadil esineb 14 sellist ja sellel kõlab ka Glengeli kuulus teos hümnus, mis on kirjutatud 12-le sillale ja mida on esitatud ka muide Eestis meie Eestit solistide esituses. Läti dirigent Andris Nelson jätab lähiajal ära mitmed esinemised, sest perre hiljuti sündinud on terviseprobleemid Nelson, see osale näiteks Sid jaht looming on sümfooniaorkestri kontsertturneel, kus ta pidi juhatama Edward Elgari oratooriumi gerontius. Nelson Se asemel dirigeerib ettekandeid Maiklus, siil. Kui hiljuti andis kuulus plaadisema Deutsche grammofon teada dirigent Gustavo Duda Melli, järgmine heliplaat ilmub välja ladina siis sama rada on läinud ka plaadi firmaiemai klassiks, mis annab 21. aprillil välja väikeseformaadilised vinüülplaadi, millel musitseerivad sopran Maria Kallas ja Angela Giorgio. Inglise rahvusooper avas 27. märtsil miniooperite konkursi, mille käigus otsitakse Libratiste heliloojaid ja filmirežissöör. Konkursil võivad osaleda kõik soovijad üle maailma. Selles voorus oodatakse Libratiste, kes koostaksid mini libreto ühele kolmest etteantud stsenaariumist. Tänavu aasta lõpuks valitakse kõikide miniooperite konkursist osavõtjate seast välja 10 disti, kelle tekstidele valmistavad heliloojad omakorda helitausta. 10 libreto jaoks valib 10 heliloojat välja inglise rahvusooperi muusikaline juht Edward Gardner. Ja kõige lõpuks algab filmide tegemise vorm, mille tööd hindab maailmakuulus režissöör. Erretšilja. Võistlus jõuab lõpule tänavu novembris, mil Terrence hiljem valib igast kategooriast välja ühe võitja. Ja lõpetuseks uudiseid Eesti heliloojate tegemistest. Esimesest viienda aprillini toimus Norras trammenis neljas Skandinaavias saksofonifestival. Ja see tõi kokku saksofonimängijaid Austraaliast, Prantsusmaalt, Argentiinast, Hispaaniast, Rootsist, Hollandist, Taanist, Norrast. Samas oli kokku seitse kontserti, millest üks oli pühendatud ka Baltimaade muusikale. Kontsert Baltika toimus kolmandal aprillil mäeni Sande kirikus ja kavas oli näiteks Tõnu Kõrvitsa neli lugu. Laulan üle meretäpp, kohtumine tuule, koraalid ja maastikud öisest rongist. Samuti esitati Galina Meie Arvo Pärdi ja Ester Mägi teoseid. Tõnu Kõrvits ja Galina Grigorjeva olid festivalil ka isiklikult kohal. Sülgaja. Te kuulate katkendit Taavi Kerikmäe improvisatsioonilist, mis toimus 31. märtsil Mustpeade majas siis, kui seal leidis aset Tallinn Music Weeki raames toimunud heliloojate show case. Ja tegemist oli siis ürituseks, aga mis püüdis Eesti muusikat ja eesti heliloojate loomingut laiemalt tutvustada ning siinkohal kõneleb juba Tallinn Music Weeki helilt šõu Käisi olulisusest ja võimalikest tagajärgedest korraldusjuht Riin Eensalu, mida siis on teada varasemate aastate show case'ide kohta, et kas selline pingutus heliloojate interpreetide ja tegijate poole pealt olnud ka vilja, kas muusikud on leidnud kontserdivõimalusi väljaspool Eestit? Kindlasti on need kontserdid kandnud vilja just nimelt nagu teavitamise mõttes, et mitmed välisdelegaadid on siit saanud väga uut infot üldse Eesti kaasaegse muusika seisu ja iseloomu kohta, et võib olla praktilisi näiteid, esialgu nii palju ei ole, aga samas nagu kontsertidel, eks ole toimunud alles kolm aastat, et, et see on kindlasti sellise järjepideva töö algus ja seda tuleb kindlasti jätkata ka, et esimesed, sellised käegakatsutavad tulemused on siiski õnneks ka olemas. Et peale esimest 2010. aastal toimunud šokis kohe selle aasta lõpus Leedus toimunud Qaeda festivalil astus üles ansambel luu. Ta ei olnud kusjuures šokeissil esinemas, vaid ta oli sellesama nädala jooksul toimunud Eesti muusika päevade ühel kontserdil, mida me siis põhimõttelisem, aga kõigi hulka ehk et nagu esimene kutse, esimene resultaat, mis, mis sellest esimesest aastast kohe tuli, oli Leedu ansambli U, selline edulugu. Aga sellest edasi, kuna meie üks eesmärke on olnud ka siduda Eesti muusikat ikkagi nagu Põhjamaade muusika konteksti aina rohkem ja siis üks eesmärke on olnud Nordic Music Days ehk siis Põhjamaade muusikapäevad, mis on siinkandis tegelikult ju tohutult vana festivali esimest korda 2888. Ja tervisele aja jooksul ei ole seal ikkagi Baltikumi sealhulgas Eesti muusikat üldse mängitud, et seda me oleme nagu püüdnud kogu aeg alustada seda koostööd aga ei ole nagu võimalust olnud. Ehk et kahetuhande 10. aastal käisid pilti saamas selline Taani helilooja Peeter pruun kes 2011. aastal oli Nordic Music teisi kunstiline juht, mis toimus siis Kopenhaagenis ja sinna tegelikult planeerisime juba, et ehk on võimalik juba sinna kavasse midagi jõuda, ent meil siiski toimusid seal vaid kohtumised, aga need olid sellised korralduslikud kohtumised juba järgustanud reisikorraldajatega mis toimuvad sellel aastal Rootsis ja sellesse, kas see nüüd on tõepoolest valitud ansambel kellele ühtlasi on tehtud ettepanek ka koostad ise selle kontserdikava, ehk et on tõenäosus, et seal siis kõlab ka lisaks eesti interpreetide esituses Eesti muusika ja Eesti heliloojate teoste Põhjamaade esiettekanded? Jah, tõenäoliselt küll, ütleme nii, et nüüd 2011.-na lastel toimunud Põhjamaade muusikapäevad Islandil valisid enda kavva ka Eestile teose, mis oli Andrus Kallastu kes käis ka kohapeal, aga teda tol hetkel ei võetud veel, kui, nagu Eestist pärit helile aed, kuna ta oli väga pikalt seotud Soomega ehk et siis see oli nagu selline ühenduslüli, aga samas ka väga hea üleminek saada Eestiga sinna pinnale, nii et nii-öelda menu Loo sellised kesksed tublid on ansambel luu Jäärsenabelis, praeguse hetke seisuga on, aga on seal ka mingisugune ülevaade, kas mõned väliskülalised käivad nagu siin regulaarselt, et külastavad siis näiteks juba neljandat aastat festivali või on mõni festival või muusikakeskus esindatud juba neljandat aastat, et hoiab nagu silma peal maid regulaarselt. Üks festival ongi kindlasti see samm Põhjamaade muusikapäevad miskil liigub igal aastal erinevasse riiki, ent siis sellega seotud inimesed. See on Põhjamaade muusikanõukogu, kes seda korraldab, et seal on siis nagu tegelikult samad inimesed, iga aasta pluss valitakse kunstiline juht vastavalt korraldajamaalt ehk et need inimesed, praegusel juhul siis Rootsist pärit olevad inimesed, Katarina backman ja Lota Lundel kes on käinud nüüd Tallinnas vist juba kolmandat aastat, et nemad on Eesti muusikaste siinsest väga kirjastaja mitmekülgsest pildist väga vaimustatud, et lende abil tõenäoliselt on veelgi lihtsam sinna noodike reisiprogrammi saada ja ka jääda. Tõenäoliselt teine festival, mis oli sel aastal samuti esindatud vahepeal 2011, vist mitte, aga 2010 ja 2012 oli siis Leedus toimuv Kaida festival. Ehk et ja sealt nüüd sellel aastal külastas selline Remy Keyes märkialis, kes oli siiatulekust seal eriliselt liigutatud, sest tema viimane käik Eestisse oli 14 aastat tagasi. Aga tema selline ülim üllatus nii nagu siinse linnapildi ja kõige muu muutumise kohta, pluss loomulikult ka sellest, milline muusikaline pinnas siin on vahepeal nii kõvasti vilja kandnud. Et tagasiside ja kommentaarid, mis me temalt saime, olid, olid muidugi väga liigutavad ja loomulikult tema oli ka üks selliseid häid professionaalseid kommentaatoreid sel teemal, et loomulikult oleks tore Leedus midagi analoogset korraldada, nagu on siin Tallinn Music Week, aga loomulikult ka tema juba adub seda, et Eesti on selle rolli mingis mõttes nagu endale saanud ei võtnud ja kannab seda väga hästi välja. Ehk et sellest justkui piisab terve Baltikumi peale oli tema seisukoht. Küsimus oleks nagu see, et kas peaks igas riigis toimuma, eks ole, kui juba selle aasta programmi vaadata, kui palju oli välisesinejaid ja kui palju neid taotluseid samuti nagu teistest riikidest. Loomulikult praegusel hetkel on see rohkem esindatud popmuusika nendes šokeissides, aga ma leian, et see ei ole enam kaugel kui ka klassikalise uue klassikalise programmi tulevad võib-olla nii Läti kui Leedu teosed kui eelmisel aastal oli tegelikult üks meie endi sokkis osa Läti muusikute päralt, Andres Tseenitest. Aga see tähendab siis seda, et Eesti muusikud hakkavad konkureerima Baltikumi ja Põhjamaade muusikutega, Tallinn Music Weeki show case'i käigus, kas see kontsert siis laieneb või jääb umbes samasuguse pikkusega kontserdiks nagu see praegu, need on neli tundi ja umbes seitse päeva. Ma arvan, et ta selle pikkuse ja suuruse mõttes jääb samadesse piiridesse, aga ma ei leia, et see konkureerimine kuidagi halb oleks, sest et me võime siin küll püüelda kõik nii muusikute kui heliloojatele selle poole, et olla Eestis väga tugev ja aga et missa päeva lõpuks on olla Eestis number üks, tegelikult on ikkagi olulisem asetada ennast rahvusvahelisse konteksti, mõista rohkem, et millist rolli see meie siinne tegevus nagu laiemas plaanis nagu mängib. Samas loomulikult ei pea seadma eesmärgiks saada rahvusvaheliselt kuskile tohutult tippu, aga just nimelt teadvustada ja rohkem aru saada sellest, kes me täpselt oleme, millisel skaalal asetseda. Hollandi muusikakeskuse esindaja ütles, et Hollandi kõige populaarsema muusika artikli tantsumuusika Ameerikasse viimiseks kulus 10 aastat. Et kuidas teie strateegia välja töötatud, et millal te jõuate oma esimeste selliste reaalsete tulemusteni, millele te praegu keskendute? Hetkel me keskendume põhiliselt Eesti muusika pildi tutvustamise ja selgitamise ja avamisega mitte ainult välismaalastele, vaid ka endine, juba selle aasta festivali ja selles õhukesi üks osa oli avada pisut rohkem helilooja olemust, me tegime sellega seoses, eks ole, heliloojatega intervjuud, kõik seitse heliloojaid, kes selle aasta sihukesed olid esindatud ja ka videot nendest ehk et ka siinsele publikule tegelikult oli väga oluline ja huvitav saadud teada selle helilooja mõtetest oma muusika kirjutamisel ja üldse suhtumisest elus loomingusse. Ja, ja sellist tegevust tundsid ja et, et see on väga oluline ja tegelikult midagi sellist peavad väga oluliseks, et anda neile endile võimaluse ennast väljendada ka lisaks muusikale ka mingis muus dimensioonis, et saada sellest rohkem aru, samasugune tagasiside tuli ka välisdelegaatidele, et see on väga hea ja samas siinkohal võib-olla on tore, et meie heliloojaid veel nii palju võib-olla ei ole selle peale mõelnud, et ennast rahvusvaheliselt kuidagi teadvustada, et mis ja kus ja kellega nad suhestuvad, kuidas nende muusika kõlab mõne teise muusika kõrval, et selles mõttes siin on veel sellist siirust ja vahetust meie kõigi mõtlemises olemises. Et see on loomulikult ka üks asi, mis võluka välisdelegaate, et me oleme siin kuidagi veel väga ausad, aga samas me teeme asju professionaalselt väga kõrgel tasemel. Kas lisaks balti ja põhjamaadele on ka tekkinud mõningaid kontakte Euroopaga? Üks praegusel hetkel isegi kõige põnevamaid kontakte on tekkinud Berliinis nord lihteri, biennaali vedaja Marcus haagemanniga, kes on nüüdseks juba kaks korda Eestit külastanud. Ta ei käinud eelmisel aastal, kui Tallinn Music Weeki sihuke esile, küll aga käis vaatamas Helena Tulve soolakontserti lennusadama avamisel. Ja lisaks sellele on nüüd siis külastas ka Tallinn Music Weeki ja kuulis meie muusikat pisut rohkem. Ka üks selliseid huviobjekte on olnud arhitektuuriliselt kuidagi erilised ja pigem sellised mahajäetud olemusega kohad erinevates riikides ja nüüd sellega seoses on peale selleaastastele, mis kõik kontserdi üsnagi reaalne, et juba järgmisel aastal tõenäoliselt saab teoks üks selline Berliini, Kopenhaageni, Stockholmi ja Tallinna ühendav ütleme arhitektuuriliselt eripärane. Kaasaegse muusikaprojekt, et see on ka üks selliseid kõige põnevamaid tegelikult tuleviku väljavaateid, mis praegust on üks kindlasti oluline tulemus kõneles heliloojate liidukorraldusjuht Triin Eensalu ja siinkohal kuulame katkendid Tatjana Kozlova loomingust, mida Tallinn Music Week tänavusel heidujate sõukesid esitas ansambel luu. Te kuulake siin katkendit ansambel U kontserdist, mis toimus Tallinn Music Week heliloojate show käia, aga millal te esitasite Tatjana Kozlova loomingut ja me kuulame nüüd järgnevalt katkendeid intervjuudest, mis olid ka selle kontserdi aegu eetris. Kõigepealt saab siin sõna Ärmi Kiius Merkeris Vilniusest, kes on üsna hästi eesti muusikaeluga kursis ja on kutsunud ka Vilniusesse esinema ansambel ruum. Ka Tallinnas toimunud ansambel kontsert jättis talle sügava mulje, samuti kui Tatjana Kozlova looming. Ning järgnevas intervjuulõigus kõneleb. Rebin kiirus Merkelis muusika ekspordist. Remi kius Merkelis sõnased väikeste maade Leedu või Eesti kaasaegse muusika levitamisele aitavad kindlasti kaasa sellised festivalid nagu see, kus ta varem on viibinud Eesti muusika päevad või siis Tallinn Music Weeki Helijate show käis, sest need heliloojad, kes jube roopas elavad ja kelle muusikat esitavad maailmakuulsad interpreedid, nende muusikat tutvustavad promootoreid neil on tunduvalt lihtsam ennast tõestada kaasaegse muusikaringkondades. Ja muidugi väikeste maade esindajad peavad selleks leidma lisavõimalusi. Siin saab sõna kai hamberlam soome festivaliga liidust. Niisiis peab Kaia hammerla Soome muusika tutvustamisel oluliseks strateegiat, head algset materjali ning laialdast võrgustikku. Soome klassikalise muusikapositsioon on tema hinnangul tugev, seda tänu maailmaklassi heliloojatele ning lauljatele, kes esinevad paljudes ooperimajades. Ning see loob sellise tugeva Soome muusika brändi, mis lubab sinnasamasse listi lisada ka teisi tegijaid. Ning kindlasti on palju aidanud helidaadia interpreet Esapekka Salanen ning Kaie Saar Jaha ning nende muusika tegemiste menu. Niisiis tuleb regulaarselt kohtuda inimestega, kes teevad otsuseid, kes valivad kavadesse muusika, see tähendab seda, et kohtuda kontserdiorganisatsioonide juhtidega, samuti ooperimajade juhtide kajaga, sümfooniaorkestrite mänedžeri tega ning loomulikult ka ei tohi unarusse jätta meediat. Sõna saapa absibeering hollandi moosiga, keskusest, kelle meelest ei ole olemas muusika levitamiseks ainult ühte ja universaalset strateegiat. Evesteerings kirjeldab siis siin klassikalise muusika sellist turuseisu, et see on väga fragmente haritud ja samas kui rääkida sümfooniaorkestri muusikutest, kammermuusikutest, siis 80 protsendi ulatuses need muusikud tegelikult kattuvad. Kuid samas turud opereerivad küllaltki erinevalt. Üks asi, mida tuleb kindlasti meeles pidada, et ka levitamiseks kulub erakordselt palju aega. Isegi Hollandi tuntud tantsumuusika artiklite levitamiseks Ameerikasse on läbimurdmiseks läinud umbes 10 aastat. Nii et tegelikult, kui jätta kõrvale aspekt, siis tuleb lihtsalt kogu aeg reisida ning leida õigeid kontakte. Läbi kontaktide sünnivad ka uued kontserdid, muusika levitamine iseeneses veel pea Springs oluliseks kontakti saada saada kohaliku maa arvamusliidritega ja, ja samuti tuleb silmas pidada, mida siis arvamusliidrid kuulavad või mis on nende sellised muusikalised eelistused või kus nad ise informatsiooni hangivad, et kas näiteks loevad nad Alex Rossi blogi või midagi muud. See kindlasti aitab ka muusika levitamisele kaasa. Ja siinkohal väike ülevaade, millised on siis hollandi sellised silmapaistvamad ekspordiartiklid muusika vallas, kindlasti dirigendid, pärnad, Haitik või Japan, seedan, aga näiteks ka viiuldaja niin Janson. Siin kõlab L1 katkend 31. märtsil toimunud kontserdist, mil Eesti rahvusmeeskoor esitas Galina Grigorjeva loomingut ja, ning Tallinn Music Weeki keskseks teemaks olnud muusika levitamise lõppsõna jääb seekord Marje Lohuorule. Meie tahame eksportida seda, mis on ikkagi meie jaoks oluline ja seda me ka teeme, aga samaaegselt ega vägisi midagi peale sundida ei saa, nii et nende välisturgudega tutvumine ja nende inimestega tutvumine, kes seal tõesti tegutsevad, just võrgustike loomine, see on nüüd põhiline asi ikkagi, kus Eestil on veel väga suur kasvuruum, ma ütleksin väga palju, on tehtud, väga palju isiklikke kontakte, loodud, väga palju toimub. Aga kuidas seda süstematiseerida veerida siis kuidas ka saada vastavaid spetsialiste, tõesti, kes ikkagi oskaksid seda professionaalsel tasemel ja reguraalselt teha? Tähendab, selliste asjadega sõukeisidega on kõige olulisem on ikkagi see, mis hakkab pärast seda toimuma, see töö ja just selle analüüsimine ja, ja meie väliskonsultantidelt just niisugune feedback'i saamine tagasiside, mida nemad arvavad. Ja siis koostöös Nendega koostöös meie muusikutega juba nihukeste ühistaja efektiivsete lahenduste leidmine. Sõnas Marje Lohuaru ja tõepoolest, klassikaraadio tegi Tallinn Music Weeki heliloojate shoukeissilt otse üle kanda ning otseülekandeaegu olid eetris intervjuud paljude siinsete muusikute heliloojatega ning väliskülalistega, mis tänasesse heliga saatesse tegelikult ei mahtunud. Aga te võite seda kontserti kuulata veel mõnda aega klassikaraadio koduleheküljelt kataloogist täna kontserdisaalis ja eks siis lähiaastatel näha, kuidas eesti muusikat ka levitamine areneb ja laieneb. 29. märtsil andis Peterburi moonias suures saalis rahvusvahelise koorifestivali raames kontserdi Eesti riikigi Estonia orkester. Ja seekord toodi ettekandele Sophia Kubai tuuline loomingut. Siin juba nimetati kontserdi avalugu tweet roop kus soleerisid Isabel, Villem aga Hispaanias ja marinaga tars noova Venemaalt ning samuti tulid ettekandele saadik. Enam peale on ka nii alle Luija, milles regaastage ka Mihhailovski teatri koor, mõningaid mõtteid. Kontserdi vaheajal jagas klassik. Kraadiaga Moskva raadio Orphei toimetaja Viktor Aleksandrov Moskva raadio Frei toimetaja Viktor Aleksandrovitš sõnul Kubajuline muusikat Venemaal mängitakse, kuid need teosed, mis tulid ettekandele 29. märtsil olid siiski suhteliselt uus muusikaline materjal Peterburi filharmoonia suurde saali kokku tulnud publikule. Talle tundus, et Eesti riiklik sümfooniaorkester kõlas Peterburi filharmoonia suures saalis väga hästi oli siis kohanenud sealse akustikaga ning ta nautis ka Andres Mustoneni interpretatsiooni. Samuti tõi ta esile kahe noore vioolamängija koostööd, kuigi nad ei ole varem tõenäoliselt koos laval musitseerinud, kuid suutsid saavutada sellise terviku ja ühtsuse ning kontserdi esimeses pooles, kuivõrd me rääkisime kontserdi vaheajal jättis Moskva raadio Orphei toimetajale mulje. Teos paradigma peal on ka näe, mida ta on siis varem kuulanud albumilt ja juba esimesel selle teose nautimisel tundus talle, et see teos kirjeldab oma muusikalise materjaliga sellist kosmost. Selliseid taevaseid. Sellised mõtted siis raadio, Orphei toimetajalt ning loodetavasti õnnestub klassikaraadiol saada ka selle kontserdi salvestus, mida on võimalik siis juba kuulata meie eetri vahendusel. Järjehoidja. Kuuendal aprillil möödus Vladimir Alumäe sünnist 95 aastat. Vladimir Alumäe oli Eesti muusikaelu üks säravamaid loovisiksusi. Tema mitmekülgse tegevuse salgamatu mõju ulatub tänasesse päeva. Talli, viiuldaja ja kes solisti töö kõrval mängis innukalt keelpillikvartetis pedagoog, kes õpetas viiulimängu ja selle metoodikat ning ajalugu. Ta kirjutas raamatuid interBrettidele, muretses muusikahariduse tuleviku pärast. Rajas Eestis uut tüüpi muusikakooli. Ta mängis endastmõistetavalt kaasaegset muusikat ja tutvustas oma publikule unustatud meistreid minevikust. Ta seisis 24 aastasena konservatoorium eesotsas. Ja 28. eluaastal sai professoriks. Tal oli perspektiivitunnet, ta oskas vaadata tulevikku. Iseseisvuseelses. Eestis puudusid professionaalse haridusega eesti keelpillimängijad. Kui 1919. aasta sügisel asutati Tallinna kõrgem muusikakool hilisem Tallinna konservatoorium, kutsuti sinna viiuli eriala õppejõuks. Tallinnas tegutsev Moskva konservatooriumi kasvandik Johannes Paulsen kellest sai eesti viiulikoolkonna rajaja ja kes kasvatas 25 aasta jooksul tüseda põlvkonna viiuldajaid nende hulgas Vladimir Alumäe. Alumest, sai konservatooriumi lõpetamise järel 1937. aastal professor Paulseni assistent. Vajadus laiendada muusikalist silmaringi ja saada interDentatsioonilisi kogemusi. Viis Alumäe 38. aastal Londonisse Carr Fleshi meistrikursustele. 1939. aastal professor Paulseni ärasõidu järel Saksamaale sai noorest talumest Tallinna konservatooriumi korraline õppejõud. Teine maailmasõda pillutas laiali eesti intelligentsi, enamus allume põlvkonnakaaslasi sattus sõja aastal kodust kaugele. 44. aastal ei olnud varemetes mitte ainult Tallinna konservatooriumi ja Estonia teatri- ja kontserdisaali hooned vaid ka kogu muusikaelu. Eesti sõjakaotused muusikute, eriti keelpillimängijate seas, olid iseäralikud suured. 1944. aastal ka salumäele teine rektoriaeg. Album oli seotud Tallinna konservatooriumi ka kogu elu, välja arvatud sõjaaastat nõukogude tagalas. Konservatooriumis Pihl õpetas, kolmel korral oli ta Tallinna riikliku konservatooriumi rektoriks. Et muusikute järelkasvuga oli probleeme, asutati Alumäe initsiatiivil Tallinna konservatooriumi uute 61. aastal Tallinna muusikakeskkool mis annab keskastmes professionaalse muusikahariduse kõrval täieliku üldhariduse. Pillimängutase Eestis kas tõusma, kui Tallinna muusikakeskkooli esimeste lendude lõpetajad jõudsid oma akadeemilise hariduse lõpetamise järel tagasi kooli pedagoogidena? Tallinna muusikakeskkooli viiuli, õpetajate enamus on professor, alume, õpilased. Alume, solisti repertuaar oli mitmekülgne, tähelepanu väärib ta kiire kontakt. Heino Elleri viiulimuusikaga. Alumest kujunes Elleri teoste järjekindlamaid propageerijaid. Loomulikult mängis ta kogu eesti viiulimuusikat. Oli enamiku uudisteoste esmaesitaja, mis tõstis kaalumed kontsertviiuldaja Anna toonase nõukogude liidu keelpillimängijate hulgast. Esile oli tundmatud või vähetuntud hobused tema programmides. Näiteks oli Alumäe Handowskini jaa, Bieberist teoste tõenäoliselt ainus esitaja sõjajärgse nõukogude liidu kontserdilavadel. 1961. aastal mängis ta esimesena Nõukogude Liidus Bela partoki soolosonaati hankinud Johann Sebastian Bachi sooloteoste uur, tekst. Väljaande fotokov. Jah, mängis Alumäe ja muidugi ka tema õpilased Bachi autoritruult täiesti uue lähenemisega mis oli 60.-te aastate alguses nõukogude liidus suletud ruumis valitsevat mängutraditsiooni arvestades. Vägagi novaatorliku. Kontserttegevuse kõrval tegeles Alumäe ka teadustööga TEMA uurimus, struktuurne ja kujundlik mõtlemine viiulimängus pani allus eesti viiulimängu teooriale. Alume tegeles ka metoodika probleemidega, mis läbi meistrikursusi oli rahvusvaheliste konkursside žüriis. Allume kontsentreerida niipalju kui aeg ja olutseda lubasid. Ta esines solistina vaatamata teatud laadi riiklikele kitsendustele läänepoolsete kast rollide suhtes. Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Tšehhoslovakkias ja muidugi Nõukogude Liidu kõikides liiduvabariikides. Alume viimane kontsert Tallinnas toimus 24. oktoobril 1978 25. märtsil 1979. Vaevalt paar nädalat enne oma 60 teist sünnipäeva lahkus Alumäe igavikku. Järjehoidjat toetab Eesti kultuurkapital. Selle heligajale tegid kaast Imbi Tarum ning nelevastentsel diad Tiia Järg. Ja saata mängis kokku helioperaator Helle Paas ning Saadet toimetas Mirje Mändla. Sülgaja.