Tere, head saate kino, kino kuulajad. 15. märtsi saates tuleb juttu järgmistel teemadel. Peatume Juha vooliogi filmi Hellavee esilinastusel ja filmi kommenteerib ka Tõnu Karjatse dokumentaalfilmis sinine kõrb, mille peategelaseks on baleriin Kaie Kõrb kõnelevad Ruti murusalu Eerik Norcaroos Tõnu Karjatse kommenteerimist, sidemed kriini filmišeim ja Liis Lepik kõneleb oma dokumentaalfilmist. Neljas ja Siim Angerpikk tutvustab maailma filmikava. Kaheksandal märtsil esilinastus Eestis Juha vooliagi film Hellavoolio, kes ja esilinastuse eel kõneles Eesti-poolne kaasprodutsent. Treina sildas. Kallid kolleegid, head sõbrad, ma väga tänan teid, et leidsite aega ja tulla vaatama filminaisest, kes vaieldamatult vääristada. Päeva väärib sellepärast, et tegemist on ühe silmapaistva isiksusega nii Eesti kui Soome kultuuriloos, poliitilises elus ja sotsiaalses elus ja kahjuks võib-olla on tema tähtsust Eestis alahinnatud, kuid ma loodan, on et tänu sellele Eesti-Soome koostööfilmile nüüd hellowooliogi figuurina tõuseb taas meie ühismällu au anda sõna härra Soome suursaadikule. Filmi sissejuhatuseks. Esilinastuse aegu viibis Tallinnas ka Hellavooljake rollis mängiv Tiina Vextram. Tema sõnul oli Juha Voojagi palve selles filmis mängida talle esialgu väga raske võimata, kuid juhal õnnestus teda veenda selles filmis siiski osalema. Dynamic stream'i sõnul oli tal mõnes mõttes ka raske hellowooliogic kehastada. Kui rääkida sellistest välistest tunnustest Hellavooljoki puhul, siis teadaanne Ta rääkis üsna kõrge häälega, tal oli olemas ka teatav aktsent. Ja ta oli märksa ümaram naisterahvas ning Kadina Vextram üritas selle filmi jaoks juurde võtta, kuid see ei õnnestunud tal väga hästi, nii et nad loobusid hellowoolio sellistest välistest tunnustest ja keskendusid tema isiksusele ning püüdsid edasi anda selle mitmekülgselt andeka naise. Filmi kommenteerib Tõnu Karjatse. Juhambooliogi filme Hellavee on esimene kinofilm eesti päritolu soome kirjaniku ärinaise diplomaadi Hella vooli joogielust. Eelnevalt on sellest mõjukast naisest tehtud vaid telefilme, mida Eestis näidatud pole. Nüüd on siis valminud suure ekraani film, mida osaliselt on rahastanud ka meie oma produktsioonifirma ambrion. Juha vooli joogi on võtnud ette keerulise ülesande. Hellavooli joogi oli põneva saatuse, tugeva iseloomu ja mitmesuguste annetega ambitsioonikas naine. Mingis mõttes soome oma raudne leedi. Ja siitpoolt Soome lahte vaadates on isegi tuline kahju sellest, et Helme vallas sündinud naine otsustas siduda oma elu Soomega. Kui hella vool jõgi neiupõlve nimega Ella Marie Murricu elulukku süüvida siis saame aga hoopis teistsuguse pildi kui see, mida filmis näeme. Hellavee annab meile klantspost kaardiliku Isedki arvud. Tin mänguliku pildi oma aja ohvrist, palju suhteid oma vast edukast ärinaisest, kes ei soovinud oma tegevuses muudkui rahu ja oli vastu oma tahtmist segatud spiooniskandaalidesse. Pealiskaudselt puudutatakse suhteid Trega diplomaatilisi püüdlusi olla rahuvahendaja Soome ja Venemaa vahel. Veelgi pealiskaudsemalt tema ärivaistu ja tehinguid ning võib-olla isegi tahtlikult jäetakse välja ta noorus ning kujunemisaastad. Film ei puuduta Ella Murricu õpinguid Helsingi ülikoolis, kus ta õppis filosoofiateaduskonnas ajalugu ja kirjandust ning rahvaluulet. Ja tutvus ka oma tulevase mehega Kaavooliogi kirjandustee algust puudutatakse filmis vaid vihjamisi fraasiga et ühe näidendi kirjutas ta juba ka varem. Tegelikult algas tema kirjandustee juba Eestis, kus ta kirjutasid, ilmusid rühmituse Noor-Eesti esimestes albumites. Filmivaataja saab Hellast mulje kui ühest tema romaani kangelasest, vaesiast küla noorikust juuraku Huldast, kes saabus suurde pealinna oma õnne otsima. Tegelikkuses läks Ella Murriks Soome seetõttu, et Tartu ülikool toona naisi õppima ei võtnud. Oluline on ka Moskvas hariduse omandanud vanema õe ja Soome Vasakpoolsete mõju Hella kujunemisele, kes säilitas head suhted Nõukogude Liiduga ka pärast teist maailmasõda. Filmi lõpus märgitakse ühe autentse helilõiguga äraga vooli joogiamet Soome ringhäälingu YLE eis Radio juhina aastatel 1945 kuni 49. See aga, mida ta oma kuulajatele siis ametist lahkudes ütles, jäetakse filmivaataja ees samuti saladuseks. Juha vooli joogi on püüdnud filmi panna 1930.-te aastate majanduslangust. Neljakümnendaid sõja aastaid ja vanglaperioodi, kus liikumispuudega vooliogi pidi arvestama eluaegse kinniistumise ajaga riigireetmise eest. Väga palju on filmis nähtud pildilise iluga. Ekraanil lahti rullub olustik on viimase sendini täiuslik. Masinate kostüümid säravad nagu Dickensi jõulumuinasjutus. Käsikirjade dokumendid lendavat Soome vastuluureagentide jalge alla ning peenest pitsist hõljud taeva poole sigarisuits justkui nostalgilise meenutusena kunagisest suitsetajate vabadusest. Seda piltpostkaarti saadab lakkamatult nukker orkestreeritud saatemuusika, mis annab ka kogu tonaalsuse seal traagiline, ähvardav vaatajale peaks olema ilmselge, et tegemist on tragöödiaga, mis liigub oma aimatava lõpupoole. Sama joont ajab ka filmi õhustik, see on suletud ja sünge. Peamiselt toimub tegevus siseruumides või öös. Filmi atmosfäär saabki tegelaste üle toimivaks teguriks saatuseks, millele jääb üle vaid alluda. Näitlejad, Hella veed mängiv tiinov, extream ja Hanno Pekka Pirkman teda vaenama Kaitsepolitsei ehk riigipolitsei detektiivi rollis teevad head tööd selle materjali raames, mida stsenarist ja lavastaja Ta on andnud. Kahjuks ei võimalda stsenaariume rõhuasetus peategelase karakterit elulisemalt ega sügavamalt lahti mängida. Ja see ongi filmi peamine puudus, mis teeb kogu loo pealiskaudseks ja ühekülgseks. Lisaks veel materjali üleküllus majanduslikult ja poliitiliselt keerukates oludes pinnal püsida üritavad hellad kiusab siis toonane kaitsepolitsei, saavutades lõpuks oma eesmärgi naine vangi panna. Mida Hella ise üle elab või mõtleb, võime vaid aimata. Filmi autorid lasevad seda näitlejale edasi anda peamiselt miimika abil. Tõsi, ta on, et pooleteist tunniga ei jõua ju katta ühe kireva elukäiguga inimese saatuse keerdkäike seda enam, et tegemist on ajaloos väga pöördeliste aastatega. Ilmselt on Eesti filmitegijad tegelikult võlgu omapoolse panuse Hellavooliogi kujutamisele kinoekraanil. Seda enam, et 20. sajandi esimesed kümnendid on seni meie kodumaises filmis pea lahti rääkimata. Ja vool, joogi noorusaastad oleks väga hea materjal ärkava rahvustunde lahtisele ütlemiseks. Pealegi on ju eesti keelde tõlgitud Ta enda mälestused, mille viimane, kolmas osa ilmus juba aastal. 14. märtsil esilinastus kinos Artis Kaie Kõrbist kõnelev dokumentaalfilm sinine Kõrb. Klassikaraadio stuudios on stsenarist, režissöör Ruti Murusalu ning operaator Erik Norcroos. Miks teile tundus, et on vajalik just nüüd teha dokumentaalfilmi Kaie Kõrb-ist? Eelmine aasta tähistas oma esimest juubelit ja nagu me teame, et tema lahkumine Estonia teatrist omal ajal aastal 2005 oli üsna segane. Ta ei tahtnud ära minna, mingisugused tülid, konfliktid olid ja nii juhtus, et talle ei antud lahkumisetendust. Ja nüüd võimaldas Estonia teater talle juubelikala ja võimalik oli nüüd hakata filmima tema juubeli gala ettevalmistusi. Käisime Riias, käisime Helsingis, nii et mastaape oli meil ka. Millise aja jooksul sa filmimaterjali ülesvõtmine nagu valmis? Pool aastat läks, umbes veebruaris me alustasime ja augustis käisime Moskvas, et tema tantsijakarjäärile annaksid hinnangu vene balletitähed. Vladimir Vassiljev, Viktor põrkin, Vjatšeslav kord ei jää, nii et see toimus augustis. Kas neid intervjueeritav vaid oli nagu lihtne leida tänu oma kontaktidele balletimaailmaga ja tänu Kaie Kõrbi soovitustele või oli nagu raske seda materjali üles võtta ja et oleks, millest pärast filmi kokku panna? No raske ikka leida tee Vladimir Vassiljevi, nii oli väga keeruline produtsent Priit Vahermägi vaeva, kuid et see õnnestuks, sellepärast et tema mobiiltelefon ei ole avaldatud, tal on oma mänedžer, ment, kes on üldse Peterburis ja asjaajamine on, on väga keerukas ja nii ja naa. Et kui me kohale sõitsime, siis oli üsna hirmus, et, et kas, kas on ikkagi teated Vassiljevi nii jõudnud ja seda tuleb nii et rõõm oli suur ja minu süda tuksus ka väga tugevasti, kui ma nägin, et tuli ja kuidas ta Kaiet vastu võttis ja mismoodi ta iseloomustas tema tantsijat, karjäär ja see kõik oli väga südameke, liigutab mulle. Kuidas te omavahel nagu kokku leppisite, arutasid, et millist pillikeelt kasutades püüate Kaie Kõrbi olemast edasi anda? Taal filmist oodatakse, et ei oleks ainult sellised ühes konkreetses staatilises positsioonis kõnelevad pead, eks ju. Et võib-olla ka seda sellist koreograafiliselt elementi sellesse pildikeelde integreerida. Just just, ega selliseid arutelusid oli ja ega me kõiki neid siis filmi tehes üritasime ka kinni püüda ja ära tunda ja salvestada. Paberil oli kirjas, et me näitame, kuidas iga keharakk tantsib ja siis esitati meile küsimus kultuurkapitalis, et kuidas te seda teete. Vot selles filmis on operaatorina Eerik suutnud seda näidata, üks kaader on sellest, kuidas iga keharakk tantsib, et Eerikule oli minu meelest esimest korda nagu tantsufilmi teha või tantsija teadvustada. Päris esimene kord ikka ei ole, et ma olen varem ikka filminud, flamenko. Liiga ma mõtlen balleti. 20 aasta jooksul ma arvan, et see võis isegi olla. Sellepärast nüüd ikkagi täpsustaks veel seda filmi ja filmilugu, sellepärast et muidugi esmalt on väga oluline see, et filmiaega ja seda tööd kulutatakse ikkagi selliste tõeliste kunstnike, tõeliste persoonide peale kellast. Me tahaksime kõik nagu rohkem teada ja keda tuleks seadustada tulevastele põlvedele. Et selles mõttes Kaie Kõrb on loomulikult väga õige valik. Teisalt siinsamas jookseb hella pooli agist film mis on tegelikult lahendada mõnevõrra teistsuguses võtmes, et sellistest kuulsatest persoonidest kunstnikest saab teha ju igasuguseid filme, võib kajastada mingeid hetk ainult nende elus. Võib-olla kui oleks tahtnud teha väga sellist kõmulist või intrigeerivat silmi, oleks võinud ju ainult keskenduda sellele hetkele, mis toimus Estonia teatris just nimelt siin mõni mõni aasta tagasi, kuidas Kaie Kõrb lahkus Estonia teatrist, et kuidagi avada sellise hetkega filmi ja siis kuidagi minna edasi. Kuidas teil see kontseptsioon tekkis? Minu kontseptsioon algaski sellest, et film algab niimoodi, kuidas suured intriigid on Estonia teatris, balletijuhiks saab aastal 2001, Tiit Härm. Kuidas kaija on heas vormis? Ei taha ära minna, ma saan uuest juhist aru, ta tahtis uusi priimabaleriin kasvatada, baleriin areneb ja ju laval. Kaie ei tahtnud oma kohast loobuda. Mis seal täpselt nende vahel ikkagi oli, ei saanudki ma aru, aga irikule ju kaasmõtleja filmis igati teda ei köitnud, niisugune algus, näiteks tema mõte ja soovitus oli, et, et film hakkaks ikka jutustama nagu kulgeks ja näitaks baleriini suurust. Ja siis jõuaks selleni, et ükskord oled sa vana ja sind lihtsalt ei vaja. Tähendab, see on nii, et võimalik, et taolise ülesehituse poole hakkas rohkem tööle, et see lahtilaskmine ja intriigid tulid hiljem. Samas selles filmis oli ka huvitav siis niimoodi kronoloogiliselt jälgida seda, et seesama härm, kellesse, nagu filmis öeldi, oli Kaie omal ajal tõepoolest laval olles armunud, seesama inimene kuidagi pöördusime vastu või seal muutus konfliktiks mingis teises ajahetkes. Et mõnevõrra see liin hakkas nagu nüüd nagu paremini tööle. Võimalik aga eelmisele küsimusele veel täienduseks, et eesmärk oli minul. Et jäädvustada hetkeseisu, loomulikult oleks võinud teha 45 minutit filmi, kuidas Kaie Kõrb valmistub juubeliga alaks. Väga-väga tore, huvitav oleks olnud, aga minu eesmärk oli teha kultuuri, et, et see oleks 20 30 aasta pärast võimalik, et kui nüüd 20 aasta pärast või 10 aasta pärast seda vaatama, on tal palju suurem väärtusest. Arhiivist on just tema elus kõige tähtsamad hetked otsitud, näidatud et ühe suure kunstniku elamise lugu olnud tervikuna. Sest hetkel on teda võimalik jah, et, et seal ei ole nagu midagi uut ja tema fännid teavad kõike, et kai on kogu aeg meedia huviorbiidis olnud. Isegi tema koera sissetoomine polnud üllatav, sest seda ka tead, sellest oli omal ajal tehtud ka ju meediasündmus. Aga ma olin jube õnnelik, et me tantsusaadet tuulde tants tegime aastaid ja ükskord läksime lihtsalt külla, võtsime kaamera kaasa ja need olid minu jaoks nii unikaalset kaadrit, seda koera sai ka näidata. Tõesti nii, see oli. Ja huvitav oli see, et olid olemas ka, eks te ise oskate kommenteerida, mis hetkel need olid jäädvustatud ka tema võib-olla sellised viimased hetked oma esimese abikaasaga, et kus on näha, et inimesed on juba lahku kasvanud, nad ei moodusta sellist harmoonilist paari. Arhiivist, otsides kõike leiab, kunagi tehti niisugune saatekene baleriinipäevad et osad on nii palju saatekesi tehtud niimoodi hetkega, et aga noh, eesmärk oligi, et kõik toredamad hetked koondada, et, et mis seal täna olnud, siis arutada, et ah, mis me kõike seda teame, me oleme seda näinud, midagi uut ei ole, aga väärtus on mina ütlen küll täiesti kindlalt 20 aasta pärast sellel tööl, mis mina Eerikuga koos täna tegin, kas on teada ka? Tema lapsepõlvelood, sellised traagilised detailid perekonnaelust. Ja seda filmi tehes sain isa ema loo ju teada ja ja et ei saa ka nii juhtus, ei teadnud seda tema lähedased ka sellepärast, et klaverimängija Ülle Rebane, kes on Kaie kõrval olnud, mis ta nüüd eile ütles 30 aastat. Tema ei teadnud neid asju, sellepärast et Kaie niisuguseid isiklikke asju ei rääkinud oma oma kolleegidele. Seda filmi tehes ta otsustas, et nüüd on see hetk, mil tema loo jutustamiseks ja tema isikumõistmiseks, miks ta võib olla ka suudab, nii on suutnud nii sügavaid rolle laval läbi viia, et sellel on tema isiklik taust, tema isiklikud üleelamised ja sellise traagika draamamõistmine. Et kas sellepärast ta rääkis ka sellised, võib-olla detailid, mida ta muidu ei ole laiema avalikkusega jaganud, nüüd siiski kaamera ees ära? Ei tea, kuna mina tunnen Kaiet juba aastakümneid ja mulle ta väga isiklikke asju nagu mängu rääkinud ja võimalik, et ta siis otsustas lihtsalt seal seda teha, ma, ma ei teagi, miks, miks ta siis järsku filmikaamera ees seda tegi? Ma ei tea. Eks ta ikka rääkis ka meile rohkem, et kusagilt jookseb ka see piir, ilmselt. Et Ausemalt enam ei tohiks, jah, jah. Kus sa siis nagu igaühe jaoks on, eks seda teab siis igaüks ise. Ja ega loomulikult. Ega ta hingepõhjani ju ikkagi ei läinud temasse ikka ka midagi, seda siis kõike kõike rääkinud, meil oli probleeme ka ja meil kõigil on omad saladused. Ja meeldiv oli ka see, et me saime teada tema lapsepõlvest. Me saime teada tema kujunemisest ja nendest kõrghetkedest ja ka traagilistest hetkedest. Erinevatest eluperioodidest aga oli juttu ka temast kui naisest. Sellest kuidas ta soovis tõepoolest lapsi saada, oli tõesti lähedalt näha suures plaanis. Kaie Kõrb räägib oma eluloos sellest kulgemisest emaks saamise poole, et see oli äärmiselt liigutav. Te noogutate. Tegelikult oli selles filmis ka üks võimalik nii-öelda lõpukaader juba ennem, kus Kaie istus rongile ja kaks väikest kaksikat, üks neist hüüdis. Mine, mine nüüd peale, vedur hakkab sõitma ka see oleks võinud olla filmi selline kaunis lõpp, kaader, aga te otsustasite siiski teisiti. No ikka sügavamat sisu ja ikka on, miks sa kujundeid ja niisuke ilmiliku momenti ei, selle pesemise stseeni. Me ei filminud augusti. Seda detsembrist tekkis mul mõte, et see peaks olema veel üks kujund ja maha pesta see, mis, Sinna on lõppu leitud üks meie arvates õige ja vaata ja need, kes seda filmi näinud on ka vaataja jaoks väga õige lõpukujund. Nii et kerge lavastuslik element siiski selle dokumentaalfilmi puhul on olemas, et mitte, ei jääks kõlama see, mis ka paljude ja pigem just naiskunstnike selliste suurte naissoost isikute puhul jääb tihtipeale filmidest kõlamad. Kasvõi hiljuti teine film, Iron leidjad, et olid, mis nad olid, need naised valitsesid, olid tublid, aga vot ikka peres oli kõik halvasti ja mida me tahtsimegi algusest peale teda kõiki toonitada, et sellest filmist ei jäänud seda mõtet kõlama. Kunst jäi lõpuks ikkagi kõlama see, et et Kaie Kõrbi oleks Kaie Kõrb, kui ta oleks tants kuidagi kuidagi suudaks lavale ennast teostada. Et see on ikkagi kõige olulisem. Nägin, missugune oli minuga, kui kass oli väga selline helge. Selliseid vaidlusi on ikka iga filmi juures, et kui sa nagu oled ikkagi mõttega asja juures, siis sul tekib ka oma oma arvamust mingitest asjadest ja, ja siis neid arvamusi saab nagu võrrelda ja nende üle tihti vaieldakse ja ka see on kõik nagu loomulik protsess. Selles mõttes oli mul seda kõike ikka väga huvitav teha. Ja sa olid kohe alguses selle vastu selle filmi alguses teatrist lahti laskmine sinu jaoks ei toiminud, see oli nõrk mainekas pildiliselt või, või oli seal informatsiooniga vähe vä? Mul on olnud üks selline selline üks filmi vaatamise kogemus, kus üks mängufilm hakkas just täpselt sellise episoodiga, et üks pensioniikka jõudnud inimene, kuidas on tema nii-öelda viimased minutit töö juures, kus ta tõenäoliselt on terve elu töötanud ja kuidas ta siis lahti lastakse, täiesti nii ilusti kui võimalik, aga noh, iseenesest on nagu väga mõistetavalt traagiline moment nagu inimese enda jaoks see, kes lahti lastakse, aga kui sa näed seda inimest nagu esimest korda vä või sa ei tea kogu seda tausta, siis see lahtilaskmine töötab küll nagu ühel tasandil, et sa, et sa saad aru, et inimene lasti lahti ja noh, see tõenäoliselt on nagu traagiline, aga, aga sa ei tunnet ei ela talle nagu emotsionaalselt veel nagu kaasani. Piisavalt, et kui sa nagu tead eellugu ja, ja siis jõuad ükskord selle selle momendini, et siis siis sa nagu mõistad ja elad kaasa sellele inimesele palju rohkem, et et noh, see oli lihtsalt ainuke argument, miks ma soovitasin režissöörist sellega. Omale teha lühendas pikendas kaadrid oma näpukestel, minu temperament, maantee, telerežissööri kogemus ja, ja teletööd tehtud. Et ma näen, et minu tempo rütm palju kiirem ja, ja tegelikult tehagi telesse ja, ja kinno, nüüd ma näen, et see on ikkagi öö ja päev, selles mõttes, et kinos ongi kaadrit vaja, pikemad ja muusika mängib ja tõesti, ma ei saa aru, et, et miks see vajalik on, sest televiisorist vaadata, kuidas kulgeb aeg nagu kiiremini või sul on vaja kiiremini informatsiooni, liiati ma olen poolteist aastat uudistesaadet, tegin seitsme minutiga jutustama maailma asjad ja, ja viis inimest intervjueerima ja, ja noh, aga kinos ja on teine aeg ja teine aja. Kinos on suur ekraan, seal võis hiljemalt näidata midagi, midagi väga kaunis, nagu Kaie Kõrb mingisuguses poosis lises üleni sinises kostüümis, et lihtsalt pääseb mõjule televiisoris tõenäoliselt mitte, et siis juba tahaks teist kanalit näppida või midagi, see on fime eripära, aga see väga tihe kontakt sellise kadugu dokumentaalse materjaliga üldse võimaldas selle filmi tegemist, sest et kuidas muidu oleks hetke, et kõik üles leitud näiteks no kui rääkida, loomulikult olid seal sellised ajaloolised kaadrid Kaie Kõrbi konkursi hetkedest, aga kas või selline, tekkis küsimus, et seda ei saanud ju ometi praegu lavastada, või siis sai, kus Kaie Kõrb oma abikaasaga kuidagi väga pingelises situatsioonis olid Estonia teatri kõrval kusagil autode vahel, kas te oskate seda kommenteerida? Midagi peab jääma, saladuseks. Saladuseks, kuidas te tulite selle mõtte peale, et juurde otsida, just nimelt Tõnu Kõrvitsa helilooming. Inimesena inimene väga meeldib, järelikult meeldib ka tema looming. Ma proovisin seal nagu mul teine film, esimese tegin 2010 oma tantsuõpetajast võrus kailedes 100.-ks sünniaastapäevaks ja siis kuidagi tekkis kontakt. Ta oli nõus ja ma teist korda palusin ja nüüd ta ütleb, et teda kui veel tekib mingi idee, et siis on ta valmis, järelikult talle niisugune lihtne jutustamise keel meeldib ja ja ta tunnetab seda. Mulle meeldib. See oli jah, erakordse sobiv, ma isegi unustasin ära, ma teadsin ju, Tõnu Kõrvitsa muusika on ja, ja ma teadsin, et ma tahan seda nagu kuulata, et mis ta seal täpselt teinud on ja poole filmi pealt ma sain aru, et ma olen selle lihtsalt lasen kuidagi kõrvust mööda heli sulandus pildiga niivõrd hästi kokku. Eerik ütlebki niimoodi, et siis on hea filmimuusika kui sellest ei räägita, et ta nii ei torka häirivalt, et ta oli seal, aga. Sama on ka operaatoritöö ja kõige muuga, et et ega filmitegemine on ikkagi ühislooming ja kõik peavad ikkagi oma tööd tegema või hingama samas rütmis, et et kui ühegi töö või panusi ei tõuse nii kirkalt esile, siis loodetavasti kui tõenäoliselt ongi film oma tervikuna nagu õnnestunud. Meie paremini ei oska. Arvasid stsenarist ja režissöör Ruti Murusalu ning aparaator Eerik Norcraas rääkides oma dokumentaalfilmi sinine kõrb valmimisest, mis käsitles Eesti esibaleriini Kaie Kõrbi elutegevust. Künnisel jõudis kinodesse Steve McQueeni kauaoodatud film häbi Šein. Peases Michael fas Bender. Tutvustuses nimetatakse filmi seksi tragöödiaga, mis on oma teatud vastuolulisuses veidi eksitav. Jah, filmis on palju seksistseene, aga see pole eesmärk oma filmi teemaks poles eks seksuaalsus on pigem alateema, mis on peategelasele eszkaatpismi vormiks Sekson edukale ärimehele Brändon sallivanile põgenemisteeks, mis oma hetkelisuses ja hektilisuses ei vii kuhugi mujale kui enese kurdamisse. Uute dooside otsingusse pettuvad need, kes loodavad filmis näha kerge dramaatilise laenguga erootikat. See pettumus jäljendab mõnes mõttes peategelase enda ummikteed, mis oma korduvuses annab toitu äärmiselt enesekesksele maailmale, kus iha on saanud ainukeseks vedavaks jõuks. Häbi on raske film ühest keskea kriisi äärel kõikuvast mehest, kes seksis on leidnud viisi, kuidas isikliku kriisi enda otsa vaatamist ja eneses ning oma tulevikus selgusele jõudmist edasi lükata. See on tugev psühholoogiline draama, mille õnnestumises on omal kohal kõik filmikunstikomponendid. Nagu mitmed meistrid enne teda on ka Steve McQueen otsustanud siin kindla meeskonna kasuks. Michael fas Bender, peategelase Brändon sallivanina jäädvustab enda selle rolliga tänapäeva parimate karakternäitlejate ridadesse. Kehastades edukat reklaamiärimeest New Yorgist tundlikult ja enese suhtes halastamatult. Sama halastamatu ja samas ka delikaatne oli kaameratöö Shan pubid pilt, kes oli Steve McQueeni koostööpartner, ka lavastaja eelmises filmis nälg neli aastat tagasi ja kes jäädvustas filmi austajate meeltesse Maicel Winter Batumi Suurlinna nägemuse Wonderile anud Manderlandiga. Sarnane on ka filmi originaalmuusika, mille on kirjutanud härjeskot vaatajale märkamatu, aga filmi seisukohalt ülioluline on ka monteerija seni peamiselt teletaustaga Joe Walker, kes oli kaastaga samuti nälja juures. Ja seda kõike ühendab siis Steve McQueeni kirurgiliselt täpne lavastus, milles on selgelt välja toodud kõik peategelase seisundi mõistmiseks vajalik. Häbi ongi teatud mõttes seisundi ja karakterifilm, mille õnnestumiseks on vaja tugevat meeskonda ning väga häid näitlejaid. Fas Benderi kõrval teeb unustamatu rolli käri malligan, keda vaataja mäletab ehk läinud aastal linastunud menukist. Ohtlik sõit. Malligan mängib häbis peategelase brändeni õdesid, kes ootamatult rändoni pois meiega tõelist peavarju otsib avastades näiteks venna arvutist otsetee tasulisele veebikaamerale saades brändonile ajendiks eluviis kriitilise pilguga üle vaadata. Sissi toob sisse filmi mõistmiseks hädavajaliku liini rändoni minevikku, suhted perega ja suurlinna puies kapismi sihtkoha. Üks filmi mõjuvamaid kohti oli Frank Sinatra poolt kuulsaks lauldud John känderi hiti New York New York versioon mille sisse esitab ühes Manhattani nooblis baaris. See justkui paljastatud liigse säralta ja mõtlik variant tuntud lööklaulust vahetab rõhuasetused selle suurlinna mõtestamisel. Läbilöögipealinnast saab pelgupaik, kuhu minnakse mitte ainult teostama aidanud kaotama sooviga lahustuda linnas, mis kunagi ei maga. Nii bränd on, kui ka sissi on tulnud suurte lubaduste, linna sarnaste ootustega rändanud oma koha juba leidnud sissi püüab seda teha vahendeid valimata. Ja suurlinnas on selleks kõik võimalused. Häbi tunneb Brändon, tajudes oma kindlusetust ja pidetust suutmatust suhteid hoida. Samas on kogu teda ümbritsev keskkond Escapistliku mina toetav sama pidetu ja vaid ennast rahuldav sest Hiiu McQueen hoidub läbi nähtavatest vastustest mõneti sarnaselt pädi kontsid aineid raamale rannas, voorus, kus peategelaste väljapääsuks on iseennast taasloob. Vägivald jätab ka McQueen õhku, lootuse, et kõik siiski muutub kui näib uskuvat inimese võimesse ennast muuta ja oma olukorda parandada või siiski mitte. Ilmselt saab iga vaataja anda siin oma vastuse. Rõõm on siin klassikaraadio stuudios näha küllaltki noort filmi, režissööri liis lepikut tralis. Tere ja sa tulid välja tõenäoliselt esimese ulatuslikuma filmiga. Tegemist on dokumentaalfilmiga, mis kannab nime neljas ja võib-olla enne, kui me sellest sinist räägime. Räägin natuke endast lähemalt, kus sa oled õppinud, milline sinu taust ja kas sa oled lisaks filmi tegemisele veel mingisugustest erialadest huvitatud. Mul on tegelikult üsna kirju taustu selles mõttes, et ma olen õppinud rekreatsioonikorraldust ja tegutsenud ka koolituse valdkonnas, aga ütleme, kogu terve selle aja on mind huvitanud inimene või ma olen vähemalt otsinud seda kohta, kus siis seda huvi rakendada või väljendada 2007 siin Saksamaale vabatahtlikuks ja siis ma aitasin eitada erinevatel organisatsioonidel, ühe-kahenädalaste projektidel ja Organisatsiooni tulid mittetulunduslikud või kommuunid või sellised, et noh, näiteks ma elasin anarhistide kommuunis või siis töötasin restaureerisid seal, ühesõnaga ma nägin hästi palju erinevate elu, et noh, mida võib-olla siin Eestis nii kontrasselt ei näegi ja siis seal ma nagu leidsin antropoloogia enda jaoks, et ma tulin Eestisse, hakkasin seda õppima. Aga midagi nagu jäi puudu selles mõttes, et antropoloogia suuresti jälgib nagu käitumist, aga ta ei suuda nii sügavale tungida. Kokkuvõttes selle huvi dokumentalistika vastu siis nagu või noh, selle, et ma tõesti, et see, minu teema, selle ma leidsin Berliinis, kui ma olin vahetusüliõpilane, et see nagu ühendab kõik, et tegelikult dokumentalist on nagu Andres Maimik ütleb ka segu siis antropoloogid filosoofist ja uudishimuliku naabri mutist, kes siis naabermaja aknad piidleb. Kas Andres Maimiku ka, nagu sind seab ka mingisugune maailmavaateline sarnasused? Tsitaat jah, ma, selles mõttes nõustun kindlasti päris mitmete tema seisukohtadega, mis puudutavad dokumentalistikat. Tegelikult antropoloogilisele filmile on ju Eestis väga pikad traditsioonid, et eesti antropoloogilisi filmi algusest või Lennart Meri, Mark Soosaare sellised figuurid, et kas, kas oled nende tegemistega kursis, oled sa kunagi käinud antropoloogi seal filmifestivalil? Või midagi sellist ja ikka olen ma Ma olen nii-öelda siis pikaajaline maailma filmifestivalil käia, et kus siis ka järgmisel reedel, 23. märtsil esilinastub see neljas Tartus, aga samuti ka tegelikult Pärnu filmifestivalil Ennet Pärnu antropoloogilisi filmide festivalil. Ma olen käinud küll. Aga räägime nüüd sinu enda filmist, et selle filmi peategelane on sinu vanaema, et räägi natuke mu vanaemast. Minu vanaemal on väga kirju taust, et ta sündis Siberis eesti külas ja neil oli seal elu tegelikult väga ilus või noh, selles mõttes, et nad, nende vanem, tema vanemad läksid sinna lihtsalt nii-öelda õnne ja maad otsima. Aga, aga pärast neid riigikorralduslikke muutusi siis, eks muutuski olukord nendes eesti külades ja ütleme kuueteistaastasena siis ta sattusid Usbekistani, kus siis ta ise väidab, et oli väga mõnus, soe, hästi tore või väga positiivsed emotsioonid on sellest ajast, et seal ta kohtas oma abikaasat, hennat, kes siis oli sõjas miini otsa sattunud ja tegelikult pimedaks jäänud, et aga noh, enna siis eestlasena huvitaval kombel oli ka sinna sattunud. Ja siis nad tulid tagasi Eestisse, et Eesti Eli muidugi sõjajärgne ja üsna selline masendav, et ja ütleme, temasse võib-olla ka ei suhtutud kui, siis väljastpoolt tulijasse ikkagi tulnud eestlasesse. Jah, aga ikkagi, eks ju, et ei suhtutud võib-olla kõige soojemalt vähemalt on ise seda väitnud, et siis nad hakkasid pirita kosel abikaasaga maja ehitama tema ja sündisid siis viis last. Abikaasa kahjuks suri 65. aastal, et et need nagu vanaema ikkagi põhimõtteliselt kasvatas nüüd viis last ise üles. Selles filmis oled sa jälginud, et sind isiklikult puudutavat teemat ja ja kindlasti see film on jäädvustanud olulisi inimesi olulisse hetke sinu enda perekonna jaoks. Aga millest kõneleb see film tavalisele eestlasele? Tavalisele vaatajale? See on hea küsimus, eks ju, et on ühest küljest väga, selles mõttes nagu lugu väikesest asjast, eks, ühe perekonna üks lugu, aga samas kõigil meil on ju vanavanemad, eks, et ma olen saanud tagasisidet, et oi, et minu vanaema on ju ka samasugune või et et minu, muide, tädi ütleb ka selliseid asju või et noh, tegelikult ju kõigil meil perekonnad. Et ühest küljest ongi nagu selline inimsuhete lugu ikkagi teisest küljest muidugi ütleme, kui vaadata üldse selle ajastu inimeste käitumist, eks antropoloogi lihtsalt, et et kuidas, nagu sellel ajahetkel on, neid asju tehakse inimeste poolt mingid väiksed rituaal, et kuidas keegi keedab kohvi? Mulle tundub, et surma teema meie ühiskonnas on kohati tabu, et inimesed ei julge sellest rääkida. Nad ei julge seda tunnistada, et nad kunagi surevad või saavad vanaks. Aga samas see on üks loomulik osa elust ja elu olemusest. Et et see film võib-olla natukene nii öelda siis laiendab nende inimeste maailmapilti või annab nagu julgust, et kuidagi siis aktsepteerida elu oma tervikus. See, et kui keegi meie seast lahkub, et see nagu tuletab meelde meile endale, et meiega ka meie lahkume siit kunagi, sest elu ei oleks ju selles mõttes nagu see maine elu ei ole lõplik. Mis tähendab seda, et me oleme sunnitud hakkama mõtlema ja mõtestama kogu oma elu, võib-olla ka see, mida sa siis siin pole elus, siis teed, milline on sinu inimsuhted või kas sa võtad igapäevast vastutuse, absoluutselt filmi esilinastus toimus. Millist tagasisidet sa said sellele filmile, kuna lugu on tegelikult ju mõnes mõttes traagiline, liigud siis, siis ikkagi läks inimestele korda ja südamesse, et selle filmi puhul minu jaoks on oluline selline kaamerastiil või lähenemine üldse antropoloogiline film vajab sellist kannatlikku meelt, eks sa ootad ära need momendid, et sa ei pane enne kaamerat kinni või sa ei vuhise kuskil edasi-tagasi, eks ju, et sa nagu süvened täielikult tegelikult selle tegelase nii-öelda siis maailmas on põhimõttelist kehastuda ümber. Et mina, ma elasin küll, ütleme seda film seda filmi filmides täiesti teises maailmas. Meil on siin 100 protsenti vanemaga kaas. Et mingitel hetkedel läksime ka ise hoidsin kaamerat kinni ja nutsin, et kuna see oli ka minu tädi, eks kellega ma pidin hüvasti jätma? Kõneles siis Lepik dokumentaalfilmist neljas. Esmaspäeval hakkab maailma filmifestival ja mikrofoni ees siin Tartu stuudios on Siim Angerpikk. Üks festivali toimetajatest ja maailmafilm peab tähendama seda, mis, mis Pealkiri ütlebki, eks ole, filmid üle maailma, eks ole, filmid üle maailma ja, ja filmid mitmetest paikadest maailma peal. Meie festivali puhul muidugi on vähemalt teoreetiliselt meil alati võimalus kõik filmid ära vaadata, sest meil ei ole paralleelprogramme ja kaks organisatsiooni siis MTÜ maailma filmiühing ja Eesti Rahva muuseum on selle selle festivali korraldajateks. Filmifestivali üheks alateemaks on elumehena, kuid jätkuvalt leiab kajastamist ka traditsioonide hääbumine. Et üks, mis tegelikult noh, mis võiks olla nagu läbi aastate on ikkagi muutuv maailm ja, ja nüüd kultuuride kohanemine, muutumine, mille üks osa on ka hääbumine, siis selles selles muutuvas maailmas. Et eks, eks neid variante on ju erinevad sõltuvalt kohast ja sõltuvad sellest rahva sõltuvalt sellest kultuurist ja kultuuri hääbumine on osa sellest muutumisest üldistuse loomine, see taifilm, jaapanlase iido toru tehtud film ja tema ütleb seal niisuguse asja, et paljudele ei meeldi, et naine laulab seda, et originaalis peaks laulma seda mees jah, ülistused või ülistuslaulud või ülistus, salmid, eks ole, mida ta siis komponeerib ja, ja ette kannab nendele annetajatele, kes Dalton selle tellinud. Aga aga seesama näide praegu toodet, et naine teeb seda, mida traditsiooniliselt on peetud nagu meeste pärusmaaks selles kultuuris, aga ta ikka seda teeb, et noh, et see on nagu väga hea näide sellest sellest samast puutumisest, et et kas see hääbub täielikult või kas see jääb püsima, seda ei saa ju meie siin kauges kohas ilmselt öelda, aga ta on selle, see on näide nagu sellest, et, et see asi on nagu mingis pidevas sellises sellises muutumises ja see, need moodused, kuidas kultuurid leiavad vahendit kohanemiseks, võivad olla nagu vahel täiesti ootamatud. Ehkki Albaania filmis polüfoonia seal ütleb filmi lõpus üks väga vana mees ühe silmaga, et traditsioon on surnud. Aga samas, eks ole, filmi peategelased siiski kannavad nagu väga ilusasti seda loomulikult traditsiooni, eks ole, edasi ja, ja ütleme, see, mida sealt filmist näha võib, vähemalt praegu veel on midagi imelist, eks see muusikatraditsioon, mis, mis on viinud kokku siis moslemi ja kristlase, jah, kes, keda ju üldiselt peetakse kuidagi rohkem või vähem vaenujalal olevateks, aga siis on üks selline ilus näide. Filmis laulavad Nika nad üsna sama Moody Björn Reinhardt on siis põhimees, eks ole, režissöör, aga nemad ei ole ka ju, keskendun ainult laulule vaid ja sellele traditsioonile, vaid ka eluolule ja Björn Reinhard õige pealiskaudselt kunstiharidusega ja taliteatrikunstnik või midagi sellist, enne kui ta filme hakkas tegema. Selline esteetiline lähenemine paistab silma ka minu senini. Reaalne element on väga tähtis talle selle filmi tegemisel. See dekoratsioon või maastiku taustal toimub, see ongi ju ka väga ilus, eks ole. Lihtsalt imeilus mäestik on seal, et see surve tegelikult seda festivali selliseks teha, et oleks võistlusprogramm on alati olemas, et aga seni meil on õnnestunud nagu mitte, mida teha, et meil on selline selline filmipidu, kus, kus kohtuvad siis filmid, vaatlejad ja filmide tegijad. Sest me üritame neid nii palju kui võimalik kohale tuua nende filmide autoreid, et tekiks selline elav aruteluga ja filmitegija kohtuks oma oma vaatajatega ja, ja, ja saaks selleni nii lava pealt kui ka, kui ka lavaväliselt arutleda sel aastal ka, ma arvan, need on ikka paarkümmend tükki tulemast siia, mina soovitan kõiki filme. Festivali lõpufilmiks on seekord siis kahe belglase tehtud film nimega eesti keelde on ta saanud tõlgitud jumala köök, mis on siis Indias hambritsaaris, kus kuldne tempel, kus selle templi juures iga päev siis sajad vabatahtlikud teevad toitu ja toidavad seal mitukümmend 1000 inimest selliste tasuta söömaaegadele ja see on selline vaatefilm, mis jälgib siis seda protsessi nagu algusest lõpuni Toiduainete saabusesse nendest kordadest kuni selleni, kuidas kogu selle, selle nõude majandusega seal tegeletakse ja see on nüüd ütleme selle ajaloo filmitegijad ise on selle filmi tutvustuses öelnud, et ajal, kui religiooni nagu naeruvääristatakse või ironiseeritaksegi, sellel on siis inimliku vendluse ja kaastunde jaoks selline ülim näide tegelikult mis seal toimub, siis igapäevaselt tõesti. Ja see on väga uhke vaatefilm, et kui me lapsena muinasjuttudes oleme lugenud piimajõgedest ja pudrumägedest, siis see nii ongi tõepoolest, eks ju, ja see, see ei ole mitte muinasjutt, vaid see, see on reaalsus, eks ju, aga no muidugi religiooni koha pealt on ka hoopis teistsuguseid vaatanud, et filme, mis on siin film siiani õied. Ja selle tegevus on siis Mosambiigis väga vaeses paigas, seal kus on AIDS, AIDS-i võidukäik, on kõiksuguseid muid tõbesid ja ütleme, kui on selline kombinatsioon kokku panna nagu vaesus, kirjaoskamatus ja selline noh, rohkem või vähem pime usk. Et siis on see üsna selline heidutav kombinatsioone, mis seal aset leiab ja kus siis ütleme, selle sealse pappi või preestri juhtimisel nii-öelda need probleeme lahendatakse, et need lahendused võivad. No noh, minu meelest küllaltki õõvastav vaatajana isegi tunduda, et siin on nagu erinevaid vaateid, ütleme, asjadele festivali käigus võimalik näha, aga minu käes oli kolm filmi, kolmas oli ka Aafrikast, oli see kaev taladalvega v hääled Etioopiast ja jah, noh, see film muidugi ind ilmselt näitab sellist etioopia nagu Arailisemat poolt, et et see tegevus on Lõuna-Etioopias, kus sealsed karjused vaid seal on seda hõimu hõimusüsteemi järgi neid neid loomakarju peetakse ja hõimud hooldavad siis neid kaevusid, mida kutsutakse laulataks kaevudeks. Kuna nad majandavad seda, seda veesüsteemi selle ühiselt ja, ja noored mehed seda võimelised, noored mehed tegema neid kaevu täiesti tühjaks saama. See väga võimsad mustad läikivad lihaselised, lihadelisi pumpavad, pumpavad lihtsalt raja pumpavad selle kaevu. No põhimõtteliselt tilgatumaks, eks ju, kui vaja on. Aga et see, see nagu CD neil läheksite, siis nad laulavad ja arvatakse, et see laul kuidagi neid karjusid, hoiab nende nende kaevude lähedal. Aga noh, see film ka peegeldab tegelikult seda muuta, sest seal on, seal on ka tuleb välja see, et on olemas tegelikult elektrikaevud needsamad vanemad hõimude tegelased ja muretsevad selle üle, et see süsteem püsiks ja kas ta püsib ja see saab püsida ainult selle läbi, kui need noored mehed on nõus seda rasket tööd ette võtta. Ma jätkama samamoodi nagu see toitlustamise film on ju ka see film tegelikult sellise solidaarsuse nagu näide, et kuidas me teame, et maailm tegelikult üha enam vaevleb veeprobleemide käes, et nende kaevude juures no see on selline kokkulepe, ei tohi vett kellelegi keelata ja kuidas, kuidas see jagamine siis toimub, on päris huvitav, huvitavaid, nagu asju kuuleb, selle kohta nimetan veel mõne filmi. No siin on näiteks indiaanlased nagu meiegi sageli meie festivalil selliseid filme ei jõua, sest et mitte sellepärast, et neid tehtaks vähe või et nad oleksid haruldasele, pigem vastupidi, et peegeldab mingit sellist eurooplase või läänemaalase sellist eksootika ihalust ja selliste, seda me näeme tegelikult tele kommentaaridest ja, ja ajakirjadest nagu sageli, aga seal kuidagi väga ilusti tehtud film kuidagi ta jooksis hästi, et siis ta nagu meeldis meile. Me valisime seda programmi ja tegu on siis seltskonnaga prantsuse üsna lihtsalt prantsusinimesed. Minu meelest on tulnud isegi maainimesed, kellele hobiks on siis nädalavahetuseti kehastuda indiaanlast, eks, ja siis kohalikel laatadel ja sellistel turuplatsidel esineda ja, ja noh, niimoodi aega viita, nende unistuseks on minna muidugi Ameerika ühendriikidesse ja, ja kohtuda päris indiaanlastega. Ja lõpuks teil õnnestubki see ja see film on siis nii-öelda nende selline road movie, kuidas nad, kuidas nende Ameerika retk läheb ja kuidas reaalsus muidugi sugugi ei vasta sellele võib-olla veidi naiivselt idealistliku ettekujutusele. Me oleme ju ajas, kus nagu igaüks kus ühest küljest me räägime traditsioonide kadumisest ja, ja muutumisest ja samal ajal nagu igaüks justkui võiks valida ise endale traditsiooni, eks ta teatud nunnaks või tahad kehastada Sõrmuste isanda trolliks või kelleks iganes veel, ta on juba nii-öelda filmikeelelt väga mõnusalt tehtud Tallinna road movie on see indiaanlased nagu meiegi ja see on ka selline õhtu sõjafilm, et et just, et see võiks, sest ma arvan, ka Eestis on küllalt palju, me teame, et ka siin käivad need indiaanipealikud oma laagreid pidamas, et et vahest on see siis huvitav. Tulge filee kodulehele, et üsna kohe seal alguses kava näha ja iga filmi kohta seal ka ilus tutvustus olemas. Et, et noh, kui välja tuua veel, siis me pean tuletama tegelikult meile, et meil on üks Eesti esilinastus sakslase Ulrike Kochi film regilaulust, see on teisipäeval festivali ametlikuks avafilmiks, kuigi meie programm väljendab seda käivitanud. Ja siis ma tegelikult muidugi soovitaksin eesti publikule kellel on aega hommikupoolikud käia, et tulla vaatama seda Eesti film 100 programmi raames. Eesti filmide retrospektiivi, see programm on laiem jah, ütleb, et just, et seesama osa siin Eesti Rahva muuseumiga koos hõlmab ühte näitust, mis mis on Eesti Rahva muuseumi näitusemajas, mis on siis Eesti filmi tegijatest põhjarahvaste ja soomeugrilaste juures selline fotoneid ja sealsamas Ateena keskuses on meil samal ajal üleval Johannes Pääsukese näitus mees kahe kaameraga, sest tema sünnist täitub 120 aastat sel aastal. Noored kunstitegijad on sinnasamasse Ateenasse toomas näituse Pariis ruudus, mis on Tartu lodjakoja Pariisis käigust jällegi üks näitus. Nii et on jah muudki peale filmida ja vadja kino ja sama film, samal ajal, et meil on kaks filmid, linastuvad siis kahes saalis üheaegselt Ateena kinos ja teises toolid ja teises on padjad ja vaibad, kus saab pikutada. Et see on olnud sellistele emadele, noortele, aga ka igasugust kõikvõimalikele probleemidele või muidu väsinud inimestele väga tänuväärseks paigaks, kus kus seda veeta, oma aega veeta seal festivali ajal oma silm on kuningas ja ütleme sellest sellest ühest väga vat näedeks hakkasime rääkinud, mis see teema on? Hakkas välja tuua tegelikult seda meeste teemat, aga tegelikult me jõudsime ikkagi rääkida hoopis hoopis teistest teemadest, nii et noh, nagu see maailm on kirev ja kirju, et see, et see festival oma väiksuse juures jõuab ka olla päris päris kirev ja kirju. Tegelikult aitäh Siim Harbik maailma filmi rääkimast. Sellised olid tänased saate teemad ja Saatra tegid kaastveid. Tõnu Karjatse ja Tarmo tabas siin stuudios oli täna Mirje Mändla ja suur tänu kuulamast.