Tere, head klassikaraadio kuulajad, MINA OLEN Annika Kuuda, seitsmeteistkümnenda märtsi helistaja saate toimetaja. Tänases saates teeme kõigepealt ülevaate toimunud kontsertidest marjuriisikam esimesel märtsil Mustpeade maja vennaste toas aset leidnud Püha Mauritiuse. Tere õhtust. Toomas Velmet kõneleb Eesti riikliku sümfooniaorkestri ja Olari Eltsi esinemisest üheksandal märtsil Estonia kontserdisaalis ja Igor Karsnek teeb ülevaate Eesti filharmoonia kammerkoori kontserdist Mustpeade majas, mis toimus 10. märtsil dirigent Tõnu Kaljuste tusel ja kus tuli ettekandele Sergei Meyeri. Koorimuusikasaates on loomulikult muusika uudised nele evas teinud Felgilt ja pikemalt peatume teemal eesti muusikat Peterburis. Ülevaate annab muusikateadlane Raili Sule ja samuti kuulame muljeid Peterburist koha pealt. Samal ajal, kui aga Peterburi konservatoorium tähistab sel aastal 150 aasta möödumist muusikaõppeasutuse asutaja olemisest, on eesti muusikud tundnud väga suurt ärevust eesti muusikat teatriakadeemia saali valmimise üle. Sel puhul võtame kokku ka Eesti rahvusringhäälingule ja klassikaraadiole antud kommentaarid sel teemal. Ning saate lõpetuseks Tiia Järgi järjehoidja, mis täna kannab nime Lennart Meri ja Veljo Tormis. Raua needmine. Selline siis seitsmeteistkümnenda märtsi heliga saade, head kuulamist ja saadet alustame Marju Riisikamp ülevaatega Püha Mauritiuse barokiõhtust. Esimesel märtsil oli meeldiv võimalus külastada Tallinna Mustpeade majas uut käivitunud kontserdisarja pealkirjaga Püha Mauritiuse baroki õhtu. Kahjuks ma ei saanud osaleda sellele eelnenud meie austatud ajaloolase Jüri Kuuskemaa korraldatud ringkäiku majas, kus tutvustati siis erinevaid saale, mida seal rohkesti. Meile tuntud valge saali ehk suure saali ja Olavi saali kõrval. On olemas ka vennaste tuba, kus siis nüüd see kõnealune kontsert toimus mis on tunduvalt väiksem. Mina ütleksin, et see mahutab publiku mõttes kusagil 30 inimest või ütleme nii 35. Antud kontserdil oli küll kõvasti rohkem rahvast, arvan, et kuskil 50 inimese ringis, mis on väga rõõmustav nähtus iseenesest. Ja siis esinesid Ene Nael klavessiin-il Villu vihermäe, tšello, Alina Sakalauskaia barokklauto ja mandoliin ning nagu seal selles sarjas on saanud tavaks kontserdi avab noor barokkmuusik, kes on siis õppinud vanalinna hariduskolleegiumi muusikakoolis siis vastavalt kas mõni klavessinist või flöödimängija. Minu külastatud kontserdil esines Piibe marja Taalen klavessiini il siis avalooga, kõlas Bachi osa ühest tema süüdist. Ja järgneb kontsert, siis jätkus kammerlikus õhkkonnas kommentaare jagas siis ansambli Charliest Villu vihermäe väga meeldivas vormis ja põhiliselt siis nende heliloojate kohta, keda nad esitasid ja ka üldse mänguspetsiifilisi väikseid lisafakte ja külas siis põhiliselt barokiajastu, muusika, Vivaldi ja harva esitatav autori itaallane suurt tšellovirtuoos Francisco Cheminiaani kelle teoseid kuuleb tõesti väga harva, sest nad on tehniliselt väga nõudlikud interpredile. Ja seda suurem rõõm oli siis niisuguses toredas õhkkonnas kuulata vähetuntud muusikat. Minu meelest on see väga tore algatus, mis ühendab siis ajaloo ja muusika ja üldse väga paljud ajastu põhised teadmised. Väga meeldivalt jäi meelde Vivaldi mandoliini kontsert D-duur, millest siis soleeris Aliinas akalauskaia, kes on siis Valgevene päritolu suurepärane interpreet ja temal on olemas siis, nagu ma nimetasin, barokklaut mida mängitakse linnusuleotsaga. Nii et see tähistab täiesti erinevat tehnikat. Mängija jaoks ja üldse tämbrit rohkus ja stiiliühtsus. Väga meeldis sellel kontserdil, mida ma külastasin esimesel märtsil. Meie rahvusvaheline mees Olari Elts on juba mõnda hooaega ERSO peakülalisdirigent ja minu meelest see eeldaks, et ikkagi saaks teda hooaja jooksul kuulda rohkem kui kolm korda. Kuid need Road, mis ta meile pakub aja jooksul on väga värsked ning erilised. Nüüd kõnealuse kontserdi, siis üheksandal märtsil toimunud kontserdi kava oli väga kevadine debiicii kevadised ringmängud Leonard Bernsteini serenaad viiulile ja orkestrile. Noh, millal siis serenaad ikka lauldakse, kui kevadel ja Stravinski kevadpühitsus. Viimane olevat näiteks igal kevadel kõigi USA orkestrite repertuaaris ei hakkavat juba tüütama publikut, mida ei saa küll öelda meie muusikaruumi kohta. Vaatamata asjaolule isegi juba käesoleval noorel sajandil oli see kolmas ettekanne 2001 ja 2004 juhatas Nikolai Aleksejev teost menukalt. Igatahes tüdimust pole märgata. Lisaks räägime sellest, et kevadpühitsuse koosseis mahub vaevalt Estonia kontserdisaali lavale ja ses teoses kõigi lavalolijaile väga palju tegemist. See ei anna võimalustki, et orkestri ansambel kuskil oleks auklik. Üheski rühmas ei saa olla ja ka tervik peab kõlama ilma konarused. Ta meis, Stravinski puhul on eriliselt kõrvatorkavat. See teos on suure orkestri kool. Esituse järgi otsustades on see õppekava Hersal omandatud. Ütleme nii, et oli suuri õnnestumisi ja väikseid viperusi, aga viimaseid minimaalselt. Orkestri koosseis on tõeliselt suur, keelpillide poolest. Passide baas oli vägev. Rohkearvuline ja sellele ehitatud vertikaal kõlas igast asendist. Tohutu suurt koormust kannavad teoses puu- ja vaskpillid ja nad pidasid vastu Stravinski meeletustele kuni võiduka lõpuni. Nende lavaosast oli ka enamuse õnnestumisi nii solistidelt nagu Peeter Sarapuu kais Pillmann Tõnis Traksmann. Pasklannet ütelda oli väga ilusaid liike ja tuuasid, kelle mängijatest üks oli Jüri milistver ja küllap teine Meelis wind kõige ei õnnestunud fikseerida, ehk siis visuaalset kinnitust leida sellele. Kui koguteose dünaamika on üsna pidevalt punases, siis peab dirigent sellele leidma kontrasti, mis jääks meelde skaala teiselt poolelt. Elts leidis sellise võimaluse ja kontrasti, mis jääb meelde kauaks kahe trompetis Ardiinidega tuua, oli esitatud nii vaikselt, et tekkis juba kõhkluse kahtlus. Kas ma ikka kuulen või ei. See märk nüüd küll Alaridelsile jääb logoks teose esitamisel ja teistega võrdlemisel. Äärmiselt oluline efekt esitati ka trumpetajate poolt perfektselt. Ka teine efekt oli aga hoopis Timpanist Rein Roosi toodetud kes esitas lihtsat umbsa rütmi kabjanissimas koos keelpillidega sellises kõlalises ansamblis, nagu istuks ees laval nende kõrval. Reaalsust aga õhkus esituses igast lavanurgast ja tundus, et rõhk oligi ala peal. Kirjel pildid paganlikust Venemaast. Seekordse pühitsuse võib kindlalt kanda nii ERSO kui Olari Eltsi aktivasse. Ja saalitäis publikut oli minuga ühte meelt. See oli siis kontserdi peateose esitus ja finaal ja puänt ja lõpp hea, kõik hea kava siiski koosnevaid teisest poolest ning seekordki algas kontserte püssi kevades Ringmängudega mida tõepoolest ei mäletagi. ERSO kuulnud olevat. Ette rutates annan esitusele hea hinnangu, aga olen ennegi kogenud, et impressionismi keerukas orkestrimuusika ism. Ja ei oskagi leida põhilisi põhjusi, miks see nii on. Aga minu meelest jääb alatihti partituur, värvimata. On liiga reljeefne partiide kaupa. Tulemus on liiga sageli igav kuigi seekord vähe Norritav. Sel kontserdil hakkas ikkagi midagi looma, kuid impressionistliku kujund pannud liiga veenev. Oma ülesandeks kavas avateosena kandis esitus välja küll ja küll. Kontserti instrumentaalsolist sandis Steinberg. Läti viiuldaja on meile hästi tuttav. Alles käis ta meil külas Kremerata Baltikaga. Ja ta on meil olnud ka koos Läti rahvussümfooniaorkestri kontsertmeistrina. Tegemist on äärmiselt tugeva viieldajaga ja põnev oli kuulata tema esituses teost, mille parimaks esitajaks pidada. Kid ankreemerit, kelle kolleegiks Steinberg, Kremerata son. Teos on selgelt neljaosaline, mis oleks võinud kavalehekava poolel olla märgitud. Kes aga süvenes annatatsiooni, sai selle olulise infi kätte. Seal on veel päris oluline vihje autorilt, et tal tekkis mõte teose kirjutamiseks pärast Platoni sümpoosioni lugemist. Ja see peaks esitajat inspireerima. Sümpoosion on otse välja öeldes pulmapidu või ehk viisakamalt koosviibimine koos alkoholi tarbimisega. Kuid seejuures vestlusring on kindlasti filosoofiline. Kõik see toimub väga kirglikkus vormis ja arvan, et seepärast just kirglike elu nautiv Bernstein kellelegi miski pannud ses vallas võõras oma serenaadi plaatone sümpoosionil, rajaski. Esitus oli äärmiselt kvaliteetne, näiteks perfektne nii solisti kui saateansambli poolest. Aga puudu jäi kirglikkusest võib-olla vaimukusest võib-olla veel millestki, mida perfektses alati ei kata. Kuid kogu kontsert oli absoluutselt ikkagi kevadine ja lootusrikas, et Meltsi ja ERSO koostööd sagedamini saaks nautida. Ja sel hooajal on Paulus veel tulemas. Rääkis Toomas Velmet sülgaja. Eelmisel laupäeval toimus Mustpeade majas harukordne kontsert pealkirjaga pilvedest läbi kus Eesti filharmoonia kammerkoor esitas Tõnu Kaljuste dirigeerimisel Sergei Tanjevi kooritsükli. 12 koori hakkab Bella Jakob Polonski sõnadele. Harukordseks võib kõnealust muusikaõhtut nimetada kõigepealt seeder. Etaneeri heliloomingut kuuleb meil haruharva, vaid koorilugusid ehk ja mujal maailmas ilmselt veelgi vähem. Sest kui uurida 600 leheküljelist klassikalise muusika plaadistust leksikoni Rafungaid siis ise kitanejevi nimi puudub seal täiesti. Samas ka üsnagi põhjalik, 1500-l leheküljeline Oxfordi muusika entsüklopeedia pühendab Sergei Danejevile ainult pool veergu kusjuures tema sümfooniat puhul on kirjas napp kommentaar, et tsiteerin. Need paistavad silma oma perfektse tehnilise meisterlikkuse ka kuid, kui mitte meloodia rikkusega. Enne veel, kui Tõnu Kaljuste ja Eesti filharmoonia kammerkoori kontserdist pilvedest läbi lähemalt rääkida võiks mõtiskleda, et miks Sergei Daneeri heliloomingul on läinud nii et see tõepoolest jõuab kuulajateni otsekui läbi pilvede, kui üldse jõuabki. Sest tegelikult oli ta neer 19. sajandi Venemaal ju harukordselt erudeeritud ja silmapaistev talent. Mõelge ise, ta oli nooruses Tšaikovski rumisteni õpilane, samas hiilgav pianist, kes oli Brahmsi esimese klaverikontserdi esmaesitaja sõjaks Venemaal. Ta oli ka väga kõrgelt hinnatud pedagoog, kelle juures õppisid Rahmaninovi krabin. Veelgi enam. Muusika teoreetikuna uuris ta väga põhjalikult ajastute kontrapunkti sõlmküsimusi ning avaldas sel teemal ka mitmeid monograafiaid muuseas tema paksu köidet range stiili liikuv kontsapunkt pidin ka mina Leningradi aspirantuuris olles üksipulgi tudeerima niies Sergei Daneevee silmapaistvalt muusikali Anderikusse mõista ka väljaspool igasugust kahtlust. Kuid muusikaline andekus võib ilmneda mitmel erineval moel. Igatahes staneevee heliloomingut pidasid kriitikud juba mujal, see tähendab 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses lootusetult vanamoodsaks. Ning interpreedid hindasid selle samas ka esituslikult liiga keeruliseks. Ja need kaks tegurit, väidetav vana moodsus ja teostaja komplitseeritust ilmselt moodustasidki kokku selle saatusliku kombinatsiooni. Etanejevi partituurid jäid põhiosas tänaseks Armani riiulitele tolmu koguma. Selles tähenduses oli Tõnu Kaljuste idee kanda Eesti filharmoonia kammerkooriga kontserdil ette terve Daneevia umbes poolteist tundi kestev tsükkel 12 kooria capella kunstilises mõttes üsnagi julge eksperiment ja peab märkima, et see eksperiment õnnestus igatahes väga hästi. Ega keegi ei teagi, et kaljustel kuna midagi untsu läks läinud. Kui ennist sai räägitud Daneeri helikeeles otsuses, siis täna, 21. sajandil on seda juba raske hinnata. Sest praegu on ju moodne olla vanamoodne. Igatahes üldmulje kõnealusest kaneelikooritsüklist kui kompositsioonist tervikus ja esmalt küll selline, et puhtvokaaltehnilises mõttes on siin tegemist tõepoolest polüfoonilise hästi tiheda ja keerulise kooritaks tuuriga. Samas tenoritele sopranite on siin veel eriliselt intensiivne troll. Tihtilugu on neil testitud nii kõrge, et kui veel tempo on ka kiire, siis võib tekkida koguni mingi kõlalise forsseerimise risk. Edase muusika pole esitusliku kaugeltki mitte igale koorile jõukohane. Teine asi Mistanjevi helikeele puhul silma torkab, on selle sisemine dramatism intensiivsus. Kuid eks see ole antud juhul seotud ka Jakov Polanski tekstiga, sest osade pealkirjad nagu haual või varemeis torn, kotka elupaik räägivad ise enda eest. Ja kolmas asi see nüüd puudutab ka seda vana mooduse või mooduse küsimust. Antaniewis stiililine mitmetahulisus. Näiteks osas Prometheus võib alguses kuulda niisugust imitatsiooni Spolifooniat mis on iseloomulik pigem 18. sajandi kontrapunktile näiteks. Kuid sama osa lõpus meenutas kori häältejuhtimine juba pigem maks, reederid ja reeder muuseas olitanjevi kaasaegne. Ütle siis veel, et kas moodne või vanamoodne, pigem ehk euroopalik. Sest seda tüüpiliselt vene pärast laia ja emotsionaalselt meloodilise skantileenid Daneeweel õieti polnudki. Ainult osas pilvedest nägi kalju võis aduda märksa tunde rikkamat meloodiajoonist. Peab ütlema, et Tõnu Kaljuste dirigendi tööthaneevia suurteose esituse ettevalmistamisel on olnud igatahes põhjalik, seda oli tunda koori ühtlasest fraseerimisest. Jaga täpseks lihvitud diktsioonist eriti kiire tempolistes osades ja mis samuti oluline. Kaljuste rõhutas suuri kontraste dünaamikas mis andsid kogu esitusele palju dramaatilisem mõõtme, kui see oleks ilmnenud mõneti akadeemilise tõlgenduse puhul. Ning tegelikult oli hea mõte seegi, et enne kontserti toimus veel Tiia Järgi muusikateaduslik loeng Daniewist suurest muusikust, kelle nagu ütles Tiia Järg loomingus saatus on olnud dramaatiline. Kontserti kommenteeris Igor Karsnek. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Londoni kuningliku ooperimaja Covend Guardianis avalikustas oma järgmise hooaja plaanid. Tegu on hooajaga, mida juhib esmakordselt uus ooperimaja direktor Caspar Holden koos muusikajuht Antonio papaaniaga. Hooaeg sisaldab ka kuut uut ooperiproduktsiooni ja suurt rõhku paneb Londoni kuningliku tere maja tuleval hooajal ka Giuseppe Verdi, Richard Wagneri ja Benjamin Britteni ooperit lavastamisele. Oodata on ka briti ooperi esiettekannet, milleks on ooper skin, mille on loonud helilooja George Benjamini Libratist Martin klimp. Ent Antonia Papano juhatab tuleval hooajal Covend Guardianis nii Giuseppe Verdi kui Richard Wagneri teoseid sest mõlema helilooja sünnist möödub 2013. aastal 200 aastat. Wagneri loomingust tuleb esitusele Detroloogiani talongide sõrmus. Jää Verdi loomingust lavastatakse komment Gardenis tuleval hooajal ooper Don Carlo ja Simon pakan neegra. Mis puudutab aga Wagneri dialoog ja pileteid, siis need müüdi lõplikult välja juba esimesel päeval, mil piletid üldse müügile saabusid. Inglise heliloojal Benjamin krid. Neilgi on tulekul ümmargune tähtpäev nimelt möödub tema sünnist tuleval aastal 100 aastat ja sel puhul lavastab Covencaaden proteni teoseklariana. Kuus ooperit kantakse tuleval hooajal otseülekandes ka Londoni Kuningliku ooperimaja kinohooajas. Nüüd aga Eesti muusikuid puudutav rõõmusõnum. Tunnustatud Plaadifirma Iiemmai klassiks andis uue projekti Iiemmaid esitajal debiot raames välja eesti noore viiuldaja Mari Polli salvestatud kolm teost sooloviiulile. Plaadiesitluskontsert toimus neljapäeval, 15. märtsil Londoni kuninglikus muusikakolledžis plaadifirma Iiemmaivalis nimetatud digitaaldebiuti projekti jaoks Londoni kuninglikus muusikakolledžis välja kokku neli noort muusikut, kelle hulgas Mari Poll oli ainus viiuldaja. Salvestada tuli 30 minutit kaasaegset muusikat sooloviiulile ja mari pall valis oma teosteks lotsianobeerija sekventsa Alfredsnitke teose apaga niini ja Pier Puleesi teose Anthems. Viiuldaja Mari Poll õpib Inglismaal juba alates 2004.-st aastast. Kõigepealt õppis ta Manchesteris Chithami muusikakoolis alates aastast 2000 kuus-Aga Londoni kuninglikus muusikakolledžis ja alates 2010.-st aastast õpib ta Londoni Kuningliku muusikakolledži magistriõppes. Ta on saavutanud auhinnalisi kohti ja eripreemiaid kui 11-l Euroopa konkursil ja lisaks on pälvinud veel mitmeid mainekaid rahvusvahelisi istikuid. Pendiume. Eesti publikul on võimalus mari pallimusitseerimist kuulda aga esimesel juunil, kui ta esitab Tallinnas Helena Tulve teose hõbevalge koos Tallinna kammerorkestriga. Suvel annab Mari Poll kontsert ka Londonis Royal Albert hoolisse rahvusgaleriis. Tee kooshamis. Paun tahaks festivalil ja Chisteri suvefestivalil. Imenstanis asuv Henry Jali piineni nimeline muusikakool andis teada, et maailmakuulus pianist Marri Perajja pälvis kõrge autasu, milleks on 50000 dollari suurune Jean Kimbel leini nimeline preemia. Piinani nimelise muusikakooli poolt loodi son Kimbel Lenini auhind selleks et autasustada rahvusvaheliselt kõige väljapaistvamaid pianistide. Auhindu, antakse välja iga kahe aasta tagant ja varasemalt Nendel aastatel on selle pälvinud näiteks diivan, Haafiaid, effimbranschman. Auhinnasaajad veedavad tulevikus aastas paar nädalat nimetatud koolis Andres õpilastele meistriklass ja nad esinevad ka soolokontserdiga Maria-Ann oma 40 tegevusaasta jooksul pälvinud mitmesuguseid auhindu, sealhulgas ka kaks grammi ja kuninganna Elizabethi medalit. Ja samuti on ta välja andnud üle 50 heliplaadi. Tema 2010. aastal välja antud plaat Johannes Brahmsi loomingust on aga maailmas üks väljapaistvamaid kraamsi salvestusi. Nii sõnavad kriitikud. Hiljuti alustas Marie Raiaga Helle kirjastusele Ludwig van Beethoveni klaveri sonaatide redaktsiooni tegemist. Pianist Maria raie on sündinud New Yorgis ja suurema osa ajast on ta elanud aga Londonis hariduse saida Manni kolledžis, kus õppis lisaks klaverimängule ka dirigeerimist ja hiljem on tema õpetajateks olnud ka legendaarsed pianistid. Mikser, Slav, Horzovski ja Vladimir Horowitz. Maailma ühe esiorkestri Viini Filharmoonikute ridadest kavatsevad lahkuda kaks tromboonimängijat. Üks neist on ka soolotromboonimängija ametis ja põhjus seisneb selles, et mängijad tunnevad, et töö sellises tipporkestris on liialt pingeline ja neil ei jää piisavalt aega oma perega koosviibimiseks. Sest soolo tromboonimängija on Viini Filharmoonikute ridades töötanud juba 20 aastat. Teine mängija on orkestri liige alates aastast 2007 ja kõige pingelisemad muusikate sõnul nädalaid kestvat pidevat kontsertreisid. Seoses Viini Filharmoonikute ka ja Richard Wagneri läheneva 200. sünniaastapäevaga on üles kerkinud veel teinegi probleem. Nimelt on Saksamaa üks edukamaid ja populaarsemaid dirigent Kristjan. Hiljem on pettunud, et tal ei õnnestu koostöös Viini Filharmoonikute ka välja anda DVD plaati, millel on kõlamas Richard Wagneri ooperitsükkel nii talongide sõrmus. Tõenäoliselt on selle taga Viini ooperimaja muusikaline juht frantfell serblast, kes soovib ise nimetatud tetra loogiat koos orkestriga välja anda. Nüüd aga lühiuudiseid. Dirigent George Zoltist, kelle surmast möödub tänavu 15 aastat on valmimas kaks uut dokumentaalfilmi. Üks filmidest valmib koostöös BBC kaja. Teine film toodetakse Saksamaal. Leipzigi kevand House. Orkestri peadirigent Riccardo Shay loobus dirigeerimist Salzburgi festivalil Richard Straussi ooperid Ariadne naksuselt sest arstid soovitasid tal terviseprobleemide tõttu pisut rohkem puhata. Ricardo say asemel juhatab seda teost Salzburgi festivalil aga noor ja särav Daniel Harding. Viiendal aprillil esineb Londonis Vigmorfool Livs, sarjas aga kuulus viiuldaja Maksim Vengerov, kes pole selles saalis üles astunud juba ligemale 20 aastat. Esimest korda esines Wenger ohviga morfhoolis, kui oli seitsmeteistkümne aastane. Viimati puhkas Wenger viiulimängust üsna mitu aastat ja pühendus hoopis dirigeerimisel ja õpetamisele. Vigmarhoolist toimuv kontsert aga salvestatakse ja kavas on seal Henderi, Bachi ja Beethoveni teosed. 92 aastaselt lahkus tunnustatud saksa organist Heinz munderlis, kes oli viimane elusolev ühenduslüli, legendaarse helilooja ja organisti reegerini. Hans Wonder Liis oli väljapaistev sooloorganist ja lisaks ka viljakas õpetaja Halles ja Hamburgis. Londonis andis oma debüütkontserti Aga mullo Pjotr Tšaikovski konkursi võitnud 21 aastane vene pianist Daniil Trifonov. Kavas oli Franz Schuberti ferenduslisti ja Pjotr Tšaikovski teosed. Kanada rahvuslik ooperikompanii palkas aga hiljuti ooperis produktsiooni tarvis kaks sumomaadlejat, kes kehastaksid ooperis hiiglasi. Etendused toimuvad Torontos üheksandast 26. maini. Emakeelepäeval 14. märtsil toimus Madridis aga koorimuusika kontsert, kus esitati muuhulgas Arvo Pärdi ja Veljo Tormise teoseid. Kontserdikorraldajad olid Eesti vabariigi suursaatkond Madridis ja Hispaania raadio ja televisiooni kooria orkester. Kontserti juhatas Carlos Kalmar. 15. märtsil andis aga Eesti filharmoonia kammerkoor Daniel-Royce'i juhatusel Oslo Toomkirikus, kontserdi hakkab Bella kooriloomingust. Kavas oli Arvo Pärdi suurteos, Canon, Boca Jannsen ja Johannes Brahmsi motet varummistas lihtkengeemen. Võru linn on läbi aegade olnud mitte ainult üks maailma olulisem muusikakeskus vaid ka väga suur mõjutaja eesti muusika looja kultuurielu kujunemisel. Pikaaegsete muusika traditsioonidega, Peterburi linna, sealseid kontserdisaale, teatreid ning loomulikult ennekõike Peterburi konservatooriumis on nimetatud lausa eesti muusikute taimelavaks. Millised on aga eesti muusikute teede suhted Peterburiga praegu aastal, kui Venemaa vanim muusikakõrt, Peterburi konservatoorium tähistab oma 100 viiekümnendat aastapäeva ja kui möödunud on ka rohkem kui aasta Peterburi Eesti Jaani kiriku taasavamisest? Seda käiski klassikaraadio kohapeal uurimas. Alustuseks teeb aga Peterburi kultuurielu mõjust ülevaate muusikateadlane Raili Sule. Miks on Peterburg olnud Eesti muusikutele ja eesti muusikakultuuri jaoks väga oluline? Peterburi ei ole olnud mitte ainult eesti muusikale tähtis, vaid kui me mõtleme, et kui ei oleks Peterburi siin seda suurt metropoli meie läheduses Peterburi, mis on ju tegelikult eesti paljudest linnadest kordades noorem, siis ei teagi, missuguseks oleks kujunenud Eesti hariduseluteaduse elu, kirjandus, kunst, muusika on võib-olla olnud kaks niisugust väga suurt lainet. Et üks oli siis 19. sajandi lõpul, 20. sajandi alguses, kui eestlastest õpiti Peterburi konservatooriumis kas siis loomingut tähendab kompositsiooni või orelit ja kui nimetada siin ainult Johannes Cap tall Miina Härma, Konstantin Türnpu, August Stockman, Artur Kapp, Mart Saar, Peeter süda, siis see on ju ikkagi väga austustäratav seltskond. No Heino Elleri, me ei saa siiski jätta, vaid kindlasti nimetamata ja ega ma ei sea eesmärgiks endale siin mingeid loetelu praegu teha, aga siis pärast revolutsiooni ajad muutusid. Ja kui mõelda nüüd sellele, et millal siis see on niisugune, järgmine suur laine oli siis, oli pärast teist maailmasõda kui piirid läksid kinni, Eesti inimestel oli ju ainukesena võimalik minna õppima Peterburi ja väga aukartust äratav meie dirigentide rida, kes on Peterburi konservatoorium kaskis õppinud noh, lõpetanud või lühiajaliselt täiendanud, kui nimetada siin Kuno areng, Venno Laul, Tõnu Kaljuste, Peeter Liee, Jüri Alperten, Neeme Järvi, Arvo Volmer, Vello Pähn, no siis on niivõrd esinduslik seltskond. Tean, et viimane, kes Staureeris dirigentidest oli Anu Tali ennast täiendanud, seal ka Eri Klas. Aga kui mõelda praeguse dirigentide koolkonna peale, siis Peterburi vaimsus hõljub ju ikkagi meie dirigentide kohal väga jõuliselt. Kuna nooremad, kes nüüd praegu on, pole õppinud lääne pool, tegelikult nende õpetajateks siin Eestis on olnud ju dirigendid, kes oma hariduse on saanud Peterburi konservatooriumis. Millal see eesti muusikute voog Peterburi minna õppima nagu katkes ja te juba nimetasite, mis oli selle põhjusega, ta katkes üheksakümnendatel aastatel pärast taasiseseisvumist ja kuna me oleme nüüd kaks erinevat riiki, siis me oleme välismaalased ja õppemaks on liiga suur. Et ma tean ka tudengeid, kes on teinud sisseastumiseksameid, aga lihtsalt on tulnud katkestada, kuna rahakott on olnud liiga väike. Ei saa küll ütelda, et üldse ei ole olnud sidemeid ja sidemed on järjest Õnneks aasta-aastalt tihenenud. Näiteks et juuli Lill on õppinud meie lauljatest Peterburi konservatooriumis siis kui ma ei eksi ka Andres Köster ja Peterburi konservatooriumi on ikkagi olnud sidemed minu meelest kõige tihedama laulu erialal, sest nende pedagoogid on käinud meie muusikaakadeemias. Millised on need kõige olulisemad kontserdipaigad Peterburis? No ma arvan, et kindlasti kõige olulisem on siiski Peterburi filharmoonia suur saal, seal on ikka niisugune aura ja kogu see arhitektuur ja kõik see akustika ja kui mõelda ainult selle peale, kes seal on esinenud ja kes seal ka praegu esinemas, vaat seal on ikka maailma üks esindussaali, ma peaaegu julgeks ütelda. Ja nüüd on tekkinud sinna kõrvale veel teisi uusi ja põnevaid kontserdisaale, küll väiksemaid ja suuremaid, aga ma arvan, et kõik kõige põnevam vähemalt minu jaoks on see, mis on eesti Jaani kiriku vastas mida tuntakse ka Peterburi Maria teatri kontserdisaalina ja ja see on ehitatud vanast laohoonest, aga kogu see sisearhitektuur on puidust ja son imelise akustikaga saal, nii et sinna tasub alati tahta. Ja no muidugi peterburi teatrit küll nii salateatreid, aga muusikateatritest siis Mariinski teater ja endine või vahepealne Mozovski teater, praegu siis Mihhailovski teater, aga samuti konservatooriumi suur saal ja, ja kontserdisaalina on nüüd kasutusel jus, mooniaid, loostöria, Ermitasi, teater ja oh, seal on võimalusi nii palju. Te olete puutunud kokku Peterburi Eesti Kultuuriseltsiga, mis on selle seltsi tegevuse eesmärk ja kuidas on nemad aidanud kaasa eesti muusikute eesti muusika propageerimisel Peterburis? Et arvestades seda, et kui 20. sajandi alguses oli Peterburis umbes 20000 eestlast siis nõukogude ajal, nagu me teame, saatus kujunes nendele kõigile raskeks ja nii lagunes ka see kogukond ja ka praegu on Peterburi eesti seltsis umbes 250 300 eestlast aktiivset eestlast. Ja Peterburis praegu üldse võib-olla on kuskil 3000 eestlast, kes kuidagi ennast eestlaseks loevad ja nendel on seal isegi väike laulukoor ja kindlasti nende jaoks oli ikkagi väga liigutav see, see Jaani kiriku uuesti taastati ja siin ma arvan küll, et see Aivar Mäe alguses hullumeelsuseni tunduv idee, et see sai teoks, on suur ime. Tal oli muidugi ka toetajaid, noh näiteks kas või Jüri treidi ikkagi väga suur tugi temale ja aga see on ka praeguse eestluse hoidmise koht Peterburis Jaani kirik. Ja ta on saanud teatud ringkondades ikka Peterburis ka väga tuntuks ja armastatakse seal käia. Aga seal näiteks eelmine kevad toimus üks koorifestival ja, ja seal toimub ka niisuguseid Peterburi mastaabis olulisi üritusi. Noh, ta ei ole küll suur, aga ta on väga armas ja mis mul veel hea meel on, et tänu sellele Jaani kirikule on ikkagi paljud eestlased nüüd enda jaoks avastanud uuesti Peterburi. Ja paljud eesti kollektiivid käivad ju seal esinemas, see ongi sageli eesti kooridele üks põhjus sõita Peterburi, et saada esineda Jaani kirikus. Nii et on lootust, et need suhted Peterburi ja Eesti muusikute vahel soojenevad taas samamoodi yles, nagu nad kunagi oli. Ma tahaks küll väga loota, sest et Peterburg on ikkagi äärmiselt paljupakkuv linn. Aitäh, Raili Sule, selle ülevaate eest ja jõudu teile omadustele. Siin Tallinnas. Nüüd aga kuulame intervjuud Peterburi konservatooriumi rahvusvaheliste suhete osakonna juhataja Regina glasunovaga. Küsisin, kui palju praegu Peterburi konservatooriumis on tudengeid ja professoreid ning mitmel erialal seal õppida saab. Peterburi konservatoorium on Venemaa kõige vanem konservatooriumi, meil on 1500 õpilast ja 400 professorit. Meil saab õppida seitsmel erialal ja need on klaver, dirigeerimine, kompositsioon, orkestri erialalaulmine, koreograafia ja rahvamuusika. Samuti on meil ka koolidega andekatele lastele ja oma rahvamuusikakeskus, kõneleb Regina glasunova. Kui palju välistudengeid hetkel konservatooriumist tudeerid, trihhandeid ivad rühandid, Tšaena karje, ligikaudu 300 tudengit, ütleb Regina glasunova ning rääkides sellest, millised on kõige populaarsemad riigid, kust siia õppima tullakse, nimetab ta Hiinat, Koread, Prantsusmaad, Saksamaad, Norrat, Soomet ja Balti riike. Kuidas ka lood eesti tudengitega? No Adingu un luban, süüdanud oli Ogasvad. Praegu õpib Peterburi konservatooriumis küll ainult üks tšello eriala tudeng kuid tavaliselt on olnud eestlasi rohkem. Peterburi konservatoorium on ka Balti Muusikaakadeemia liige, mille raames korraldatakse palju ühisprojekte Eestiga. Tavaliselt on tegemist orkestri projektidega, millest siis osalevadki balti riikide ja Venemaa muusikatudengid. Või tyyp tradishen. Kuivõrd Peterburi konservatooriumi asutas 1862. aastal Anton Rubin Stein siis on meie koolis väga pikaajalised õpetamistraditsioonid, tooksin esile laulu eriala, samuti orkestripille, eeskätt viiuli ja puhkpillierialal. Kõrgelt hinnatud on ka klavereid, kuid enam siiski just laulmine, keelpillide loomulikult muusikateadus ning kompositsioon, ütleb Regina Clazonova. Kui tihti saavad esinemiseks võimaluse Peterburi kontserdi. Igal õhtul toimuvad kontserdid meie konservatooriumi saalides, samuti teatrimajas, mis kuulub küll konservatooriumisse, kuid millel on professionaalne ballett, Teie ooperitrupp ning orkester. Peterburi konservatooriumi on lausa neli orkestrit ehk pediaatri orkester, tudengite sümfooniaorkester, tudengite kammerorkester ning rahvapilliorkester. Tundub, et suhtumine eesti muusikasse on lasu noova silmis tõesti väga positiivne sest ta lisab. Me armastame Eestit ikka eesti muusikuid ning meil on ühine muusikute koolkond ning sellest lähtuvalt ka suur huvi heade suhete ja koostöö jätkamiseks. Sellest annab tunnistust ka eesti tudengit jaoks Peterburis välja töötatud vahetusprogramm. Viimase kohaselt saab huvi korral tasuta pooleks aastaks sealsesse konservatooriumisse ka õppima minna. Kuidas võetakse Regina Clazonova hinnangul Peterburis vastu Eesti muusikat ja muusikuid? Anomeenik vaes from Estonia noodil. Tüssin n villaik võimanš Estonian vaes. Ma tean mitmeid Eesti koore, ma näen, et neile meeldib laulda ja meile meeldib neid kuulata, ütleb Regina Clazonova ning lisab. Eestlased annavad Peterburis kontserte pea iga kuu nii Jaani kirikus kui ka Peterburi filharmoonias. Nõnda kõneles Regina glasunova Peterburi konservatooriumi rahvusvaheliste suhete osakonna juhataja. Helgaja. Samal ajal kui Peterburi konservatoorium tähistab oma 100 viiekümnendat asutamisaastat ja on kuulus oma kaunite kontserdisaalide, eeskätt päriteatrisaali poolest on Eesti muusikaringkonnas viimase paari nädala jooksul tekitanud pinget olukord, kus seoses Eesti Kultuurkapitali rahade suunamisega Eesti Rahva Muuseumi ehitamisse seati kahtluse alla Eesti muusika ja teatriakadeemia ainsa suure saali ehitamise rahastamine. Ja sel puhul peatume ka meie tänases heligaja, sest sellel teemal kokkuvõtvalt ja kuulame siinkohal viimase pooleteise nädala jooksul klassikaraadiole ja Eesti televisioonile antud kommentaare sel teemal. See, et Eesti muusika ja teatriakadeemia saal on siiski riiklikult tähtis objekt, kinnitas Eesti televisiooni Aktuaalse kaamera uudistele 15. märtsil. Kultuuriminister Rein Lang. Eesti seadusandja ehk riigikogu on kindlaks määranud need kolm objekti, mis on riiklikult tähtsad ja need on muusika ja teatriakadeemia KUMU ja Eesti Rahva muuseum ja kumu on valmis, kumu on valmis ja ta 100 protsenti makstud MTA on poolenisti valmis, sealt on saal puudu. Ja ERM on siis nüüd, et olukorras, kus on olemas kuni viimse jooniseni projekti ettevalmistused tehtud ja võiks tegelikult startida kohe nüüd jah, kuskil 10 12 aastat on siis periood, millal seaduse järgi nende kolme olulise objekti ehitamiseks määratud 25 protsenti kultuurkapitali rahast kataks kogu selle vajaduse. Aga küll, aga ehitusperiood kestab maksimum neli-viis aastat. Nii et rahandusministeerium, et sai täna kõva ülesande kätte, et ikkagi võimalikult lühikese ajaga leida ka siis variant kuidas toimub see sildfinantseerimine, ehk siis meie saame viimase makse teha kuskil noh, ütleme 10 12 aasta pärast, aga ehitaja tahab ju enda oma kätte saada võimalikult ruttu. Ja eks siis, kui objekt valmis on ja siin on erinevaid variante, erinevaid võimalusi ja nende asjade juurde tuleme me siis lähinädalatel tagasi. Kas see tähendab seda, et EMTA saal jääb nüüd siis? Ei, ta ei, ta jää sellega täna, valitsus otsustas täiesti ühemõtteliselt delta põhjendatud, vajadusel lahendatakse Euroopa struktuurifondide baasil. Nii et siin on nagu küsimus rohkem, kui ruttu saadakse kätte selline põhjendatud projekt, mida saaks siis käiku lasta? Kuidas on seni Eesti muusika ja teatriakadeemia tudengid ise ilma suurema saalita toime tulnud? Toimetaja Marge-Ly Rookäär küsitles Mederi nimelise Clintekkide konkursi lõppkontserdil Eesti muusika ja teatriakadeemia endist tudengit tšellisti vilu järved. No mina esiteks ütlen, et pole vast kõige õigem inimene seda kommenteerima, aga minu isiklik arvamus on Muusikaakadeemia saali puudumine. Et sellest on tõesti väga kahju, kuna praegune kammersaal võimaldab tõesti teha ainult kammermuusika kontserte ja isegi vist kammerorkestrikollektiiv oleks juba liiga suur selle saali jaoks. Kui teie seal majas õppisite, kas ta tihti kasutasite kammersaali? Võib öelda küll, et seal sai palju esinetud. Aga tekkis aeg-ajalt vajadus ka suurema kontserdisaali järgi. No loomulikult, aga selleks on ju meil praegu veel Estonia kontserdisaal, mida Muusikaakadeemia aktiivselt kasutab. Eesti muusika ja teatriakadeemia saali vajalikkusest kõneles ka üheksanda märtsi delta saates dirigent Tõnu Kaljuste, kes on muusikat Akadeemia dirigeerimise osakonna juhataja. Teda küsitles toimetaja Kersti Inno. Küsiksingi kõigepealt sinu seisukohta selles küsimuses. Seisukoht on väga lihtne, pooleliolev majal tuleb lõpuni ehitada. Ja inimestele, kes ei saa aru, mis Muusikaakadeemia sele saal tähendab ja on rohkem nagu spordiinimesed, siis nendele ulmeliselt kujundlikult öelda tähendab MTA on praegu nagu spordikool oma õppeklassidega, kus puudub jooksurada, Kubija, ujula, ühesõnaga niisugune saal on meie jaoks väga oluline. See on Belava nii teatriakadeemiale kui muusikaakadeemiale, sümfooniaorkestrile, kooridele, kammeransamblitele. Ja kui me mõtleme tulevikule, siis loomulikult me peame need kompleksselt, et probleemid ära lahendama, sinna veel tuleb korralik elektroonikamuusikastuudio ja kõik selle juurde kuuluv, nii et see on väljaspool kahtlust, et need kõrvutamised on praegu üle emotsioneeritud ses mõttes, et mingisugust uut asja akadeemia puhul ei tule see akadeemia, mis ehitati 96. aastal lihtsalt pooleli. Et siiamaani pole suudetud seda lõpuni ehitada, nii et siin ei ole küsimustki. Praegu muusikaakadeemia on seda protsessi väga tasakaalukalt, et kogu aeg ajanud nii, et nad oma raha eest projekteerinud ja ei ole koppa maa sisse loonud, kuigi oleksime võinud seal juba on, ütleme, niisuguse jõudemonstratsiooniga esile tulla, aga kõik asjad omal ajal ja tasakaalukalt need loodan, et see asi kõik laheneb. Olukord riigieelarves on olnud erakordselt pingeline viimased neli aastat, tunnistab ka endine kultuuriminister Laine Randjärv. Sellest hetkest, kui Eesti muusika ja teatriakadeemia taotles raha saali ja sellega kaasneva taristu ehituseks on aga asjaolud korduvalt muutunud. Olukord on muutunud, hind muusikateatriakadeemia projekti põhjal provi Suurne on, no ma siis ütlen juba kroonides 200 miljoni ringis, mis on tegelikult tõusnud kolm korda. Suurenenud on ka mahud ja täna ei tasuks otsida rahvavaenlasi, et nüüd keegi tahaks olla Eesti muusika ja teatriakadeemia vastu. Lihtsalt me otsime võimalusi, et see saaks tehtud teistest allikatest. Tegelikult mina tahan kinnitada seda, et hoiak on pigem selline, et otsitakse lahendusi ja kindlasti ei vastandata kultuuriasutusi ühte, teisele Tallinna konservatooriumi, praeguse muusikateatriakadeemia vilistlasena. Ma muidugi mõistan ja hoian pöialt muusikat triakadeemiale, kes on erakordselt kannatlikult kümmekond aastat oma seda saali oodanud, sest toona jäi see pooleli. See ehitus, nii-öelda üks osa administratiivhoone koos nii-öelda auditooriumite klassidega saadi valmis ja see projekt jäi pooleli, sest ka siis ei olnud täpset konsensust. Tookord karutati kuidagi balletikooliga seda koostööd ja nii edasi, et neid erinevaid variante selle saali osas on olnud mitmeid. Ma loodan tõesti, et leitakse ratsionaalne lahendus ja ma pigem mõtlen, et praegu peaks küll natukene jahutama kirgi ja mitte nagu vaenukirvest üleval hoidma. Nõnda kõneles endine kultuuriminister Laine Randjärv Marge-Ly Rookäär rule möödunud laupäeval, 10. märtsil. Kuigi tänaseks on kultuuriminister Rein Lang lubanud, et Eesti muusika ja teatriakadeemia saal ei jäärahata, on praegu veel selgusetu, millises mahus projekti siiski finantseeritakse. Eesti muusika ja teatriakadeemia esitas viimati projekti kultuuriministrile poole aasta eest, mis sisaldab lisaks suurele saalile ka black box'i ja multimeedia keskust. Eesti televisiooni Aktuaalse kaamera uudistele tunnistas rektor Peep Lassmann 16. märtsi. Ütles, et mõte on, et praegused administratsiooni ruumid lähevad õppetöökasutusse ja et ehitatava saali peal olevat nii-öelda müravabad. Ruumid saavad uuteks administratsiooni ruumideks, mis on aga hoopis väiksem pind kui praegu. Peep Lassmann lisab, et Eesti muusika ja teatriakadeemia taotleb ehituse rahastamist täies mahus ja et taotlus saadetakse teele juba lähiajal. Samas tunnistab rektor Peep Lassmann, et hoolimata sellest, et praeguseks on selgus, et veel, millistest allikatest raha tuleb ja kui suures mahus võib ministri neljapäeval tehtud avaldust, mille kohaselt Eesti muusika ja teatriakadeemia saab raha oma saali finantseerimiseks pidada siiski positiivseks märgiks. Nõnda siis jäämegi ootama edaspidiseid arenguid. Järjehoidja. Lõpetuseks Juulia trummist. Sest sa saabusid ja sa oled siin, mu sõber. Ma ei väsi atama, hammas, hammas, hammas. Meie kohal säravad tähed ja trummi kirglik kutse täidab kogu tundra. Julie laul rändas koos trummiga kontinendi ühest otsast teise Kamtšatka maalt nõmmele ja kõlas järjest vaiksemalt. Kustus hoopis. Õhtuti, kui olin üksi, puudutasin trummi pinguli nahka põristasindada hundiluuga, mis oli õmmeldud pehmesse jänesekäppa ja trummivaikses kõlinas, oli omajagu etteheidet. Ta oli veel elus ega tahtnud muutuda eksponaadiks, tolmuvaks suveniiriks, pilku köitvaks, edevaks meeneks. Kui kasutada seda vastikut ja täpset sõna. Valisime Veljo tormisega muusikat veel linnurahvafilmile minekul märkas ta trummi. Õige sõnaga arp arbu puu oli talv, tuba soojaks köetud ja kuiv. Põdravasikanahk kenasti pingul. Arp hellises Kumedalt peaaegu hõbedaselt. Tead, ütles ta võib-olla veel. Võib-olla ma kirjutan talle ühe loo, kui sa lubad. Kui ma luban, see riistapuu ei kuulunud ju mulle. Pakkusin talle vaid peavarju, ajutist peatuspaika pikal teekonnal minevikust tulevikku. Vähemalt lootsin nii. Ja lootsin kokku sõlminud aga katkenud lõngad, mille usinad misjonärid ülemineval sajandil läbi lõikasid, kui nad Lapimaal hävitasid viimased paganausulised arbud. Viimased kogu läänemeresoomlaste asualal. Lubasin ja ootasin, ootasin ja arvasin, et helilooja on oma kavatsuse kõrvale heitnud. Kuid seda ei juhtunud. Homme on esimene proov, ma tuleksin nüüd trummile järele. Nii sündis Raua needmine. Nii jätkas Juulia arp oma teekonda, millel küllap on olnud algus kusagil aegade hämaruses kuid millele ei tule lõppu. Tallinna kammerkoori Eesti televisiooni ja raadio, segakoori ning Ellerheina kammerkoori vahendusel on Juulia Arp kõlannad paljudes paikades. Nad helistasid mulle kohe pärast seda, kui ARC purunes. Trumm läks katki, ütles Tõnu Kaljuste. Ma ei julge sellest rääkidagi. Leningradi töökojas lubati parandada, aga nad ei oska. Ta läks katki partituuri 16. leheküljel. 16. leheküljel. Noh, nagu, Noor jälle ei. Solvata vedelas nätsutati. Loitsis parasjagu arbu ja sel hetkel ei trumbait. Oli see nüüd trummisurm? Ärge võtke seda südamesse, lohutasin Tõnu Kaljuste, et need asjad ei ole nii keerulised. Tõepoolest, ühel veebruarikuu Päeval välistas korjaki rändkarjus põdravasika nõlgis loomakese leotas nahka kuses ja leelises pingutas naha Rummule, nagu ta seda oma isalt oli õppinud. Ja võib ju olla, et loitsis väheks. Vaevalt oleksin suutnud talle kirjeldada Moskva konservatooriumi kroonlühtrit sära Estonia hinge pidavat vaikust. Graniitkaljusse raiutud tempel, Lin kirp kohe, ma arvan, salapära, see oleks tundunud talle ebatõese muinasjutuna. Ometi on kunst alati sirutanud ülepäratu aja ja ruumi lähendades kaugusi, liites kultuure ja rahvaid sulandades mineviku ja tuleviku. Linnude tuulte aegu juulis 1977 lugesin Te kaks viimast lehekülge Lennart Meri raamatust lähenevad rannad, mis ilmus 1977. aasta lõpul trükiarvuga 36000 eksemplari. Raua needmine sai valmis aprillis 1972 Tallinna kammerkoori 10. aastapäeval lauluvõistluse konkursil sai see teos teise koha. Tallinna kammerkoor ei saanud teost enne selgeks, kui aasta pärast. Kui Kultuuriministeeriumi ostukomisjon rauad need me selle hinda määras, sai selleks 50 protsenti nominalist. Veljo Tormis läks küsima, mispärast, aga see on runo. Ütlesin, et see ei ole mingi rahvalauluseade, näidake mulle see rahvalaul ette. Intonatsiooni alge on runolaulust, aga see on siiski omalooming. Kogu minu looming, mis põhines rahval lauludel, hinnati 50 protsendi peale ette nähtud summast. Veljo Tormis jonni pärast heliloojaks. Viiendal novembril 1974 tuli NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite nõukogu otsus riikliku preemia omistamise st teaduse ja tehnika valdkonnas Tormis Veljo Riho pojale kooriteoste maarjamaa ballaad, Raua needmine ja Lenini sõnade eest. Juhime tähelepanu hakkab Bellar teoste eest Nõukogude Liidu riiklike preemiate puhul. Esmane juhtum. 1976. aastal anti kõnealused premeeritud teosed välja kirjastuse muusikal Leningradi osakonna poolt. Tiraaž oli 1340. Tallinna riikliku konservatooriumi raamatukogu juhataja tellis seda nooti. 1996.-st aastast seati sisse emakeelepäev Kristian Jaak Petersoni sünniaastapäeval tähistatakse eesti keele päeva. Ta vist tahtis, et Lennart Meri lahkus siit ilmast. Emakeelepäeval 14. märtsil 2006. Järjehoidjat toetab Eesti. Tuur kapital. Heliga ja te kuulasite seitsmeteistkümnenda märtsi heliga saadet saate tegid kaastööd Marju Riisikamp, Toomas Velmet, Igor Karsnek nelevast Leinfelt, Tiia Järg, Marge-Ly Rookäär kesklinna saate. Koostas Annika Kuuda ja mängis kokku operaator Katrin maadlik.