Narride laev tere tulemast narride laevale, aeg on seilanud meid teatrikuusse ja on niisugune õhtune aeg ja kiirest päevast hoolimata on teatrile kummarduseks tulnud raadio stuudiosse kaks näitlejat, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, tegevnäitlejad Eesti Vabariigist. Ja ma tahan teada, mis on näitlejad. Oh, salajatasid nüüd piltlikult öeldes allapoole vööd, tulite ja ütlesite, te olete väsinud, tähendab, te olete midagi teinud ja ja see näitlejate näitlemine on, aga kuidas seda näitlemist defineerida, juuda mingi mingi tabamatu otsimine on? Ma arvan, et sellega on niimoodi, et mis on näitlejatöö sama küsimus, mis on armastus ja mis on elu mõte, et igalühel on see kuidagi personaalne? Mina olen mõelnud siiamaani sellesse punkti, kus ma olen oma elus jõudnud, et algsel mingeid õpiaastad, eks ole, lavakool pärast kooli sa teed tööd, tööd ja siis ma olen mõelnud, et see näitlemine, et see on minu jaoks nagu laiem, et see on nagu teatav elamise vorm. Et läbi selle nagu näitlemise töö ma tegelikult nii egot mitte lihtsalt kui sa ei kõla, et ma tegelikult ma tegelen kogu aeg mingi enda filtreerimisega võiks olla kõige parematel hetkedel ja sealt kuidagi lahti minema mingitesse teistesse maailmadesse minemisega võib-olla nende maailmadega, millega ma ise elus võib-olla inimestega kokku ei puutu. Aga et läbi selle teatri parematel hetkedel on võimalik nende elud läbi käia, tead mis, ma arvan, et see, et see näite töö sõltub, seda ei saa võtta nagu eraldiseisvana. Et vot näitlejatöö on selline ja näitlejad, et ma ei tea, teeb rulli või teerulli või seisab tribüünile, räägib enda nimel. Aga näitlejatööl lihtsalt üks telliskivi sellest teatriehitisest ja milline see teatriehitis on, siis sellest sõltub ka, milline osa on näitlejal selles, et kas tal nüüd need kolm Telliskivi seal alusmüüris või seal lõpusse kuldne tuulelipp, mis lehvib, on, et see sõltub nii palju sellest, et ma ei suuda kuidagi nagu eristada seda näitlejaksolemist kuidagi muust teatris olemisest, ehk siis tegelikult seesama, mis sa rääkisid. Kas ma saan sinust õigesti aru selles mõttes, et sa mõtled, et et kui võtame nagu erinevad teatrid, siis seal võib olla näitleja positsioon erinev või kas sa mõtlesid seda selle jutuga praegu, et, et see võib olla erinev, et mis kivis oled või mitu kivi sa oled, sa oled tuulelipp? Et see oleneb sellest, kuidas see on, ütleme, konkreetne teater on üles ehitatud ja seda ka, aga ma mõtlen seda ka, et, et mismoodi sa isetaid ennast teatusega ei pruugi, ei sõltu ainult sellest teatrist või sellisest institutsioonist või sellest inimesest, kes kokku saavad, see sõltub nagu sellest, kuhu sa ise tahad ennast paigutada parajal ajahetkel. Mulle õudselt meeldib Sinuse definitsioon, mis sa oled öelnud, et pigem kui sa nagu ei, ei saa asjale kuidagi küüsi taha mingile tööle, see tähendab, ma ei tea, mis koha peal seda mängida, mulle õudselt meeldib see, et mis koha pealt seda mängida, ehk siis seesama see koht varieerub ja, ja, ja et ei ole võimalik defineerida alati olla selles samas kohas, et see on nagu jõgi, et astu kordagi samasse kohta, et see lisaks veel, eks ole, need ümber defineerimised, et sa jõuad mingisuguse mõttega nagu enda arengus nagu lõpp-punkti restart teha ja alustada kuskilt uuesti kusagilt näiteks viimastel paaril nädalal. Okei, see läheb nüüd natuke isiklikuks, et meil oli teatril sünnipäev ja seitsmes sünnipäev ja ilmus juba vist kolmas raamat, mida meie dramaturg Eero Epner on toimetanud ja kokku pannud. Ja üle pika aja ma avastasin, et lugedes nagu neid artikleid, mis on Abramovitši kohta, mis seal on lõik, Irdi üks väike mõte, seal on Tõnis Saadoja kunstnikuga intervjuu, et läbi nende intervjuude hoopis teiste eriala inimestega, ma hakkasin mõtlema nagu teatritööle, samamoodi mõtlesin nagu näitlemise töö on samamoodi nagu kunstnikuks olemise töö. Tajusin ennast kuidagi niimoodi laiemalt mõtlemine ka teatrist eemale mõtlemine, kunstnik, muusik. Et see andis mulle kuidagi uut siukest, nagu käivitus jõudu minu üllatuseks rohkem kui siiamaani mõne mõne konkreetse teatri lavastuse vaatamine vä. Ehk siis teatri kõrvalt mingi kunsti haruga kokkupuutumine, selle üle mõtlemine, kuidas kunstnik seal toimetab, kui ta on üksi kuidas meie toimetame, kui meil on kollektiivne kunst, see teater on, eks ole. Sellised mõtted lihtsalt tulid vähemalt korraga. Teater on kollektiivne kunst, aga ometi räägitakse suurtest näitleja isiksustest ja nii edasi. Kas seal sees on mingisugune vastuolu või see on erinev lähtepunkt, samuti nagu eelnevast jutust tuli välja, et et oleneb, kuidas ma suhtun oma töösse või, või missuguses teatriformatsioonis parajasti oma osa täidan. Sa hakkasid küsimust küsima ja mul silme ette tuli pilt ühest miljon kammerzbile Saksamaa siis Münchenis asuva kammerzbile, teatri ühest lavastusest õnnestus meil vaadata, kui me seal mängisime kolme kuningriiki. Seal lavastuses oli Ludwig teine seal lavastus oligi niimoodi, et ühel mehel oli peaosa ja siis teised suuremal-vähemal määral osalesid ja peaosaline oli külalisnäitleja ja seal olid erinevad nii-öelda nagu meie mõttes tuntud näitlejad, palju mänginud, palju mänginud näitlejad. Ja siis selle kollektiivse kunsti peale mõeldes et sa võid üksi peaosa vedada, aga et kui ma arvan, et kui sa oled nagu hea näitleja, siis sa vaatad kõikidele partneritele silma. Ja see tekitab selle kollektiivsus, et sa ei saa üksi minna. Sa ei saa seda asja üksi minna, tennist sa saad üksi mängida, aga seda sa ei saa üksi mängida. Või tähendab, sa saad seal on võimalik seda teha. Aga kui ma mõtlen nagu selle peale, mis võimalusi, pakub see, et kui mängitakse koos mingit asja, isegi ühel võib olla peaosal kahel võib-olla peaosa kui seda kõike mängitakse koos, siis ma arvan, et see jõud, mis sealt tuleb, on kordades kordades suurem. Ja see peaosatäitja, see oligi ilus vaadata, mängis ja need, kes olid trupis tegelikult väga paljud neist, ma nägin, et need inimesed ei saanud laval kokku, nad ei jõudnud üksteisele kokku ja selleks on see selle kollektiivsuse nagu, mis on see võlu? Ühel hetkel võib-olla on see, et kui liiga palju tunnet, siis ühel hetkel tekib see, et no mis, ma vaatan silma, ma tean, niuke silma on ju, eks ole. Aga aga selles on selle kollektiivsuse võlu, kollektiivse kunsti võlu. Aga kui rääkida kollektiivsusest, kas siis selles mõistes mängib kaasa ka vaataja, see on seesama, mida sa rääkisid sellest? Missugune näitasid, et, et mismoodi tegelikult ju lihtne loogika ütleb, eks füüsika, et need, mida rohkem neid osakesi on, kes koos töötavad, seda suurem energia on, et noh, mida suurem energialaval on, seda rohkem ta on võimeline publikuga suhtlema ja kõik on jumal, lihtne ei olegi midagi keerulist. Pange energia liikuma ja liigutab mägesid. See on nüüd küll imelihtne öelda, et pange energia liikuma, liigutab mägesid. No sellest me saame aru, kuidas elekter saab juhtme sisse tänapäeval vist juba enam-vähem. Aga mismoodi see energia sinna näitleja juhtme sisse saada ja mismoodi see sealt saab publiku sisse ja, ja kuidas see ringkäik, millest algab, kuidas see käib, mis asi see on? Sa rääkisid suurtest näitlejatest, noh, mul tuleb kohe, eks ole, toominga artikkel meeldis sirbis. Et ega need asjad ei teki kunagi naguniisama või et sa ei saa tehniliselt luua mingisugust maailma, mis, mis siis venelased funktsioneerima hakkavad, selle jaoks peab olema, alustame sellest, et eks ole, selleks peaks olema mingisugune põrgeduse, sind huvitab, vot siis sa saad vajadust praegu seda või, või et see asi on nagu kannab mingisugust jõudu, sest kui asi on nii-öelda seal on veel aktuaalne, aga kui see asi on nagu päris ja, või see on suur või, või isegi aktuaalne, see kannab mingisugust energiat ja see energia, kus sa sellega ei kõlksu kokku, siis ei tekita sellest ka mitte midagi. Tekki suurest asjast ei teki tähtsast asjast, ei teki üldinimlikkust olemas materjali põhja, mille peale maandub, see suur mõte peavad olemas olema ja need inimesed, kes saavad vastu võtta, need peavad ka olemas olema. Tsiteerin ennast, kus ma tsiteerin ka veel kedagi kolmandat vastuvõtmine, oluline, kui loomine. See on nii kummaline. Meil on õnn olnud mängida ja ma arvan, igal näitlejal, igal grupil, kes on Eestist väljas, mänginud, kogenud teisest rahvusest ja kultuuriruumist pärit publikut. Ja siis, mis õnn, kuidagi sisemine õnn, mul on tunne mul endal tervele trupile, kui me jõuame tagasi, mängime eesti publikule sama asja. Sama tükki jälle, kohtume eesti publikuga, kohtume publikuga sama skulptuurist. Sa oled pärit nagu needsamad asjad. Nagu õudsalt lahe tunne nagu publiku pealt, aga üks kummaline on see, et eks see on ikka keegi võiks teha. Võib-olla on tehtud uurimine, et mis päevadel, mis teatrites, mis Sotsiaalse ja ma ei tea, majandusliku staatusega inimesed käivad. Aga mõnikord me oleme rääkinud sellest lavastus meil peeriklas oli, eks ole, kus me algusest peale istume laval ja vaatame siis publikut. Ja see on niivõrd naljakas, et meie Me ei ole veel mitte midagi teinud, aga ühel päeval saab kokku ligi 200 inimest, kes tulevad Taali, istuvad maha, jäävad vait ja need on 10 minutit vait, niikaua kui teised ka veel kogunevad. Ja nad on vait ja need on keskendunud. See ole grupp seal ühtne grupp, aga seal näiteks sellel päeval nad on tulnud Jaan, teine päev, teine etendusi, me kõik seal samamoodi võib-olla midagi veel tegema hakanud, samamoodi istume, vaatame. Ja tuleb kokku. Erinevad inimesed, paarid räägivad ja räägivad ja räägivad omavahel, räägivad, kontsentreerunud valgus läheb maha ja ikka veel, nad räägivad ja sahmivad midagi. Et kuidas saavad nagu sellised täiesti erinev publik sealt tekib, nagu minul tekib parimatel päevadel, siis kui kui sa oled, vabastan kõigest ja need, need, need kingad, eks ole, kõik see eetikavärk on, on kuskil niimoodi maha surutud ja ukse vahele ja ukse taha jäetud, eks ole. Päevadel pakub lõbu just nimelt see publik kes ei ole valmis. See publik, et väga lahe. Aga kuidas ma siis jõuan nendeni, kuidas saada nad mitte saada nad kätte nii-öelda nagu mittetrikki mõttes, aga kui just et kuidas jõuda nendeni. Praegu tulin just proovist ja tegime, tegime, tegime ja lavastaja katkestas, ütles, et okei, võtame uuesti, et ei jõudnud üksteise, nii et ei jõudnud üksteiseni. Mis on kõige lihtsamalt läägid teisele sisse ja ja eksid ja kõik, aga, aga seesama tunne, et sa oled ise ka aru, et ma praegu ei jõua teineteiseni või sa jõua publikuni. See on minu meelest üks kurjemaid asju, kui sa jõua partneri jõuab publikuni, et sa ei ole selles samas ajas ja kohas seal endaga kohakuti. Vot see ajas ja kohas olemine on üks hästi põnev teema. Mulle see väga meeldib mõelda ja siit tahaks küsida ka, et kuidas teie sellest arvate, see samane kohalolek? Siin ja praegu kohalolek. Just hiljuti lugesin teie kohta öeldud siin rahvusvahelises meedias, et nende kohalolu laval on võimas. Ja ma tean, et see kohalolu sõltub ikkagi väga paljudest asjadest. Võib mõelda, et Ma olen lihtsalt kohal ja lihtsalt lasen ennast kanda nendel mõtetel, mis on olemas, selle nimi on improvisatsioon, aga kui sa oled ette valmistatud tükis tegelikult kannad selles kohalolekus minevikku kui tulevikku. Ja see sünnib siin ja samas kogu aeg praegu. See on niisugune, ma arvan, et arvutil oleks seda päris keeruline taastada. Arvuti tuleb toime küll niimoodi tipptasemel malemänguga aga see ei eelda niivõrd suurt ajas kohalolekut. See on lihtsalt ühe protsessi kaardistamine, tuhandete variantide kaardistamine. Näitleja on täpselt samamoodi vajanet 1000 varianti kaardistada. Aga ta ikkagi valib nüüd ja siin ja praegu ühe mingisuguse variandi, mis ikkagi ilmselgelt kordumatu, kui ta on hea näitleja Sa tõid väga hästi selle, minu arust selle mineviku, oleviku ja tulevikudimensiooni siia, siis ma olen tegelikult nõus väga sinuga, et on see minevik, see on see, mida sa teinud oled, selle, selle tüki raames selle rolliga mõtetega, mis, mis, mis sellega haakuvad. Teine pool sellest on seesama, see tulevik, mida sa tegelikult plaanid teha, mida sa oled mõelnud, et mida võiks veel teha, mida võiks veel katsetada. Milline võiks olla järgmine üllatusmoment, et ma ei tea endale partneritele siis kui need eelnevad tehtud asjad ja, ja tulevikuks mõeldud asjad mõtet kokku saavad siis Olevik ja üldse nii roosiline olla. See on ka seesama asi, et millal see olevik on siis selline, millega sa võid tegelikult nagu rahule jääda, et sul õnnestub, see rääkimata siin muidugi ma ei hakka rääkima tehnilistest asjadest ja, ja sellest, et millise jalaga hommikul voodist välja astusid ja päeval sõid ja mis sul isiklikus elus käesoleval hetkel on, aga kõik mõjutavad, aga, aga just see tehtu ja plaanitava nagu kokkusaamine, ma olen mõelnud selle hetke peale, mis on nagu laval kõige magusam, ongi seesama, et tegelikult sa tead, kus sa tuled ja sa põhimõtteliselt teadku, sa tahaks minna ja niisuguse ühe korra lased selle piduripedaali ära jala alt Lähed korra natukene kaugemale tuleviku poole, siis tekib selline lendamise tunne korraks. Aga muidugi see tuleb kohe alla võtta, sest muidu läheb asi rappa, sest et kaotad nagu üleüldiselt kontrolli või kontakti, aga see hetkeliselt siuksed, õhu kogud nagu mängimise vahepeal, need on need kõige niuksed magusamad, kus kaob ära olevik ja tulevik. Et vot see on see siis näitlejaks olemise, Nirvana. Paar korda tundnud ja ma ei tea, mis seal vot sellist asja. Et ma ei tea, kas see nüüd A kukkumisest õigesti aru sain, sa rääkisid, et sul on kõik korraga olevik, minevik, tulevik. Olen paar korda tundnud nagu sellist asja ülimat kohalolu, seda et ma olen naguniivõrd kohal, aga see ei tähenda, pane klappidega, ehk siis näen, kui partneril hakkab laua pealt pudel kukkuma. Ma tean, mis mul on, järgmine, ma ei muretsen. Ma tean, kus see on, aga me ei mõtle selle peale. Ma ei tegele absoluutselt. Aga üllataval kombel ma jõuan sinna, jõuan pudeli kinni püüda. Ma tean, et partner jättis kolm lauset vahele. Ma saan võtta, aga see käib nagunii kiiresti. Aga see ülim rahu, mis sul on kehas, et see on nagu mingiks lahedamaid tunded, mis on olnud. Ja seda on nagu harva. Kuidas seda saavutada, kas seda peab, saavutan, võib-olla see ongi hoopis midagi teistsugust. Aga sa rääkisid kohalolust. Ja siis ma mõtlesin, et ma olen alati nagu viimasel ajal nüüd siis mõelnud, imetlenud neid kolleege oma teatris töötades väljaspool teatrit. Nähes seda asja, mismoodi, et kohalolu ja ma tõmban nüüd võrdlus, mängi mingi nagu eneseaususe peale kes on osanud teha niimoodi, nad on küll väsinud või neil on asi, aga nad kasutavad selle heas mõttes ära, säilitades selle, mis on kokku lepitud. Aga ma ei oska seda isegi see, et nad ei hakka nagu endale valetama, nad ei hakka nagu üles pumpama, et nagu sul ei ole energiat seal ei ole, et sa ei peta, Sul ei ole, aga sul on mingi koht. Ja see, et mismoodi see koht, inimesed on selle koha üles leidnud ja hakanud mängima ja see on olnud kordades nagu võimsam, ilusam, mahukam kui see mingi mingi selline. Nonii, oleme valmis, hakkame tegema. Üks selline kummaline nagu eneseaususe leidmise koht, sa oled nagu aus ja kui sa oled nagu enda vastu aus. Ja samas sa oled ka professionaal, et mitte, et sa jätta tegemata seda kõike, mis sa teed, vaid sa teed seda, aga sa teed seda nagu kohakuti. Ja sul on ka perspektiiv, sul on rolli perspektiiv, sulasseni, kogu näidendi perspektiiv. Aga lahendada seda teistmoodi, võib-olla see ongi see, miski kordumatu, kui sa suudad seda kõike teha, ilma et läheksid kogu lavastuse rütmid, mingid punktid, mis peaksid olema mingid kohad, mis peaksid olema alla joonitud, suudab naguniimoodi teha, siis see on ülim ausus või kohalolu. Oskan sellest hetkel niimoodi mõelda. Mõtlesingi seda, et need asjad tuleb, nagu kui ma enne rääkisin sellest lendamise asjast, et võtad piduri pealt jala ära ja lased korra, see on tähtis, et vot need hetked fikseerid või et noh, see ongi seesama, mis lisandub sellesse minevikku nagu. Vaat sa tead, et see on olemas olnud, aga kui sa suudad sa fikseerida, siis on nagu, see ei ole sulle tulevikus võimalik nagu kuidagi ei ole nagu päris ka niimoodi, eks ole. Ma umbes ma mõtlesin, mis on kollektiivsem kunsti puhul, mis on nagu tore, teadku partneril, see tekib lendamise tunne. Sa kurat, tajud selle kohe ära. Ja mis seal lahe, et sa oled ise sellest liigutatud. Tead, see tõmbab ikka ennast ka kaason ja ametil on üks hea lause alati. No või nagu kõigil nagu kehv tuju siis tähendab hea küll. Üllatav, ent 11, eks ole. Aga kas see ongi kohalolek, sellepärast et ma olen näinud ka näitlejaid, kes kui partner muudab pisut visanud seeni ja läheneb mitte vasakult, vaid laiemalt, siis ta võtab partnerist kinni ja tõstab ta sinna õigele poole ja enne seda ei lausu sõnagi. See tähendab, et ta ei suuda selles olukorras kohaneda ja tema kohalolek on ülimalt tinglik, ta suudab ainult nii-öelda selles ettekirjutatud kohalolekus olla, mitte selles nagu reaalses olemises. Et see nagu reaalne olemine on hästi oluline, olgugi et sul on kõik asjad justkui ette teada, minu arust see on kohalolek, aga kui palju seda näiteks õppida saab, kas see on nagu ande osa vä? Ma jään niimodi vastuse võlgu, ma arvan, et, et seal naised noh, et, et selleks, et saaksid kohal olla, selleks sa peaksid nagu väga hästi usaldama. Nii halvasti, kui see ka ei kõla, aga oma tehnikat see kõik peab sul töötama, et see selle peale asjana mõtelda. Ehk siis see on võib-olla nagu samm-sammult, mida nagu õppida, kuidas selleni jõuda. Aga ma arvan, kui seda algusest peale nagu hoida lahti sellega tegeleda, et mis see, mis see kohal on ja mis sind ennast, mis igaühte käivitab, eks ole, et ma olen sporditegemise taustaga ja ma tean, on mind füüsilised asjad nagu käivitavad, nad tõmbavad mu käima lasevad mu selle mõtte kontrollimis tohutult, tahab kõike kontrollida, lasevad selle vabaks. Ja mul on niimoodi, ma tean, et kergem saavutada teatavat seisundit mille peal seal rohkem seal laval kohal olla. Ja ma tean, et mõni näiteks ei ole võimalik, et on ju lavastusi, on materjalitükke kus nagu seda liini kasutada, eks ole, siis sa pead õppima kuidagi teistpidi mingite teiste vahenditega jõudma nagu endani. Ma arvan, et see, mis sa rääkisid, see näidet tõstab Bortneri teisele poole, et oleks hea mängida lihtsalt selles, et see ei ole seotud kohal olla, aga ma pean, ma arvan, see näitleja võib ka väga kohal olla. Ja küsimus on nagu, lihtsalt pigem nagu mingis muus asjas ma olen ja Tambet ikka nõus, et, et see on treenitav ja see on, see on arendatav, aga küsimus on ainult selles, et kas sa tahad seda teha. Kas julged selle sammu astuda seal peaaegu korraga hüppamas võid teha samm sammu haaval. Soov peab olema või julgust. Sa pead endale julguse võtma seda teha. Tegelikult see ei olegi nii hirmus. Seal on ka teine piir puudu, või noh, teine piir on ees, et kui see üle piiri läheb. Ja siis ei ole nagu kohalolu, ilma kontrollita ei ole midagi väärt. Tulin mõttele sinu, mis sa rääkisid. Kohalolu. Üks variant on, et kohalolu, see tähendab, et sa võtad vastutuse. Et sa võtad seeni, tüki terve lavastusest vastutuse, sa oled kohal. Või siis teine variant lihtsalt mustvalgelt, teine variant, et ma räägin ära, tulid sinnapoole. No selge, ma ennem ei räägi, tuled siiapoole, räägin ära, lähen välja. Ehk siis ma ei võta vastutust endast kaugemalt, mis hõlmaks nagu teisi, vastutad kõige eest, kui sa oled kohal, siis sa vastutadki, siis sa ei lase millelgi lihtsalt jääda. Et kui partneril kukkus midagi maha, mis sa tead, et järgmises stseenis on vaja selleks puruks või seal on klaasikillud või mis iganes. Okei, see on kõige nagu triviaalselt näide, aga sa võtad vastutuse ka nende ülejärgmiste järgmiste näitlejate eest, kes tulevad ja mõtled nagu mitu mitu, mitu stseeni ette või lavastust, et kui see on võimalik. Et see on ka teate kohal, mäletan kas see oli Tõnismäe nüüd siis, eks juubelikontsert, mis toimus minu meelest Eesti Draamateatris ja ma mäletan seda, Tõnis laulis ja tegi kõiki asju, ma sain aru, et miski segab, ta jõua, mingi asi on vahel ükstapuha. Seda sa ei pruugi teada, mis temal on, näed, et nad mingi väike on, kõik on kvaliteetselt hästi, aga mingi asi on. Ja siis ta kogemata ajas ümber klaveri peal veinipokaali. Ja sellest piisas, see, mis pärast seda, see oli nagunii kohal ja nii siin ma olen seda näidet toonud kuskil, kui ma olen pidanud nagu vestlema nagu teatrist või mingist sellisest asjast ja kohalolust. Ja siis on, need on nagu need hetked, kus nagu maailm õnnekombel tõmbab, su annab sulle ette mingi sellise triki, teeb sulle. Et selle tulemusena sa võid tänada, et sa jõudsid siia, et sa oled kohal lihtsalt nagu täiesti kohal lahti. Ja seda juhust võib üldse mitte tähele panna. Või võtta see sisse, kui ma ei tea enne ja lasta asi täiesti lörri minna. Et kõik võimalused on ju kogu aeg olemas, ilmselt see kohalolu ongi ikkagi see, et see on noh, niisugune justkui siinsamas sa teed pidevalt, jah, need valikud, soiad lahti kogu aeg. Sa tead, et sa pead küsimusele vastama jaatavalt, aga sa hoiad kogu aeg eitust samamoodi aktiivse? Jah, ehk siis seesama seis, et sa tegelikult oled valmis nagu kogu aeg natukene eksima see rada, mida mööda sa lähed, et see ei ole päris sirge, vaid sa teed mind sinna kõrvalehüppeid, et sa ei tea, kas ajutiselt läbi või sa ei vaju läbi, aga see võimalus veaks. Ja, ja kui see viga tekib, eks ole, see on ju alati õnnelik juhus. Et hea viga, tekid, mis, mis nagu paneb tõesti pulsi lööma. Vaheldav muidugi lööb pulsi nagu liiga üles, siis läheb energia mingi muu asjaga tegelemiseks lappimiseks, aga noh, lihtsalt see täiuslikkusest kaugel olek natukene natuke kaugemale mitte täiuslik, väike viga, jah, see küsimus valmisolekust ilmselt ka, et sa oled valmis kõikideks variantideks, mis võib tulla. Aga kui siit nüüd rääkida edasi, et kui palju näitleja üldse teatris tööprotsessi suunab? Etenduses etenduse protsessi suunab, kui suur osa näitlejal on tööprotsessist, kas ta on siis lihtsalt see, kes teeb midagi, mida talle öeldakse, või on talle rohkem õigust, võimalust, kohustust? Ma loodan, et teater on sinnapoole liikumas, kus näitleja on ikkagi selles mõttes kunstnik, samal ajal mitte ära unustades, et seal on kollektiivne kunst, aga et tal ikka nagu enda asju, mis teda puudutavad ja ta, et ta oskab nagu ütelda ja siis nendega tööd teha oma mõtetega asjadega, oma nägemustega, mis tal on sellest, mis teda ümbritseb. Mis seisukohal on ja kui tal ei ole ka seisukohta, siis ka seda, et mul ei ole hetkel selle kohta seisukohta. Sellega töötame teatril nagu Venemaa, see on demokraatia omad, mahutasi elamine piiratud tingimustes. Jah, ma olen nõus, et teater praegu liikunud sinnapoole ja ma ei ole sugugi kindel, et ta, et ta ei liigu mingi pärast tagasi teisele poole, et see on täiesti normaalne, et, et et vajadused on erinevad ja soovid ja ootused ja nii edasi, kõik areneb, pidev muutumine edasi-tagasi. Aga ma olen selles mõttes nõus, et selles piiratud demokraatia tingimustes alati võimalus teha enda valikuid. Ma ei ole sellega nõus, et näitleja peab kõiki asju mängima ja näitleja peab kõik asjad lavale ära põhjendama. Ei pea, see on täiesti minu jaoks täiesti vastuvõetamatu, ei pea, ei pea olema sellist asja. Aga, aga ütleme sellisest asjast, kui sul on mingisugune tükk teha, kus mingi roll siis on sinu võimalus valida selle rolli tegemiseks sellised võimalused, sellised vahendid, mis vastavad sinu ettekujutusele maailmast ja mõjutada läbi sellega, ütleme ka siis tervet lavastust. Kui on nagu väga piiratud demokraatia. Aga üldiselt ma arvan, et mida rohkem näitlejad nagu võtavad enda kanda seda vastutust mitte ainult ruma rolli eest, vaid, vaid terve tüki eest terve terve teatri eest seda seda rohkem nad tagasi saavad, siis sa paned tagasi, saad Ühed, kokkupuuted siis tänu meie teatrile, selle saksakeelse teatriruumiga või sakslastega, siis need on küll näidanud hästi palju seda, et see traditsioon on võib-olla need teatrid, millega me kokku puutunud, et seal väga palju, nagu näitlejad mõtlevad, räägivad, kaasa näitavad, ütlevad välja, kuidas nad tunnevad ja see vastutuse määr, mis neile antakse just nimelt lavastajate poolt. Et see on küll tunne, et see on nagu päris päris suur. Et tee seal seda, mis sa tahad teha sinu koht, sinu lahenduse võimalust, tee too materjali, mis sa tahad, niukesi võiks olla, võib lavas tähendab suuna kätte. Aga too, mis sul, mis sind ennast kõnetab, mis asi on, mis sulle korda läheb, seal võiks olla umbes selline asi sellisel temaatikale. Minu meelest tuli meelde Mati Unt, lavastus lendan Tiigonna ema Oidipus Vanemuises, kus ta mingi paar päeva enne enne esikat ütles ka, et siin peab midagi olema, et viskas Ardo raamatu kätte, Hest valiselt, eksis ta Ants kätte, vaata ise, mis seal sind kõnetab. See vastutus, hulk, ma mäletan, see oli vist esimesi kordi, kus nagu ohoo. Mis mõttes, et ma saan valida, valida teksti või mingi asja ja ma mäletan, see oli vist jah, esimesi kordi, kus mind selline asi tabas ja see on nagu väga tore, siis sa vastutad rohkem rohkem sinu omangused oma maja ehitanud siis siis sa mõtled ja hoiad neid asju teistmoodi. Kui sa oma elu ehitad, siis sa hoiad ka seda teistmoodi, eks ole. Ma olen üldse nagu proovida, hästi palju nagu rääkija, noh, et ma enne ei mõtle nii pingsalt seda läbi, kui ma räägin midagi. Et ma pigem lasen selle kõlada, et pigem las ta olla kasvõi halb mõte, aga halvas mõttes keegi mingi parema mõttega saada. Nii et selles mõttes ma alati nagu kuidagi üritan seda rääkides ta seda materjali nagu võimalikult rohkem nii-öelda enda omaks saada võiks siis vaikselt mõtlen kogu aeg, et midagi välja ütlen, et äkki see mõjutab reisi mingis suunas, ehk siis ma üritan nagu seda enda omaks teha ja võib-olla sellel nagu lavastus siis mingis mõttes pitserit vajutada kuskilt alateadvusest niimoodi ilmselt toimib. See tähendab seda, et kõik selles ringis on materjal üksteisele ja, ja just noh, ma olen selle poolt, et iga halb idee tuleb ka ära rääkida. Sellepärast et see võib kellegile tuua kuskilt ringiga hoopis mingisuguse parema idee. Sest et see, et noh, mis, mis tundeid või mis asja see materjal tekitab. Noh ma olen ikka teistpidi püüdnud teha, et ma ei räägi seda välja siis kahe-kolme päeva pärast piinleb kurat, miks ma ei rääkinud, mingi kurat, see idee on tegelikult praegu küpseb ainult paremaks. Siis ma lõpuks räägin selle ära siis ma ei olnud üldse ja ma saan vähemalt sellest lahti, see ei muutuma kinnismõtteks, et mingi asi niimoodi olema ei ole, ainult et tee nii ja hoolitseda oma rolli eest ja Rasa mulle ütle ühtegi asja, et mulle meeldisin Vaatepunkt, ma arvan isegi tänases teatris täiesti käiv, et mina teen oma asja igal juhul ära ja ma teen selle väga hästi ära. Ja teised ilmselt peavad siis rohkem pingutama ja rohkem ma ei tea, vaatama, lugema tegema et minuga sammu pidada. Mina igatahes virutan täie hooga ja, ja enda eest suht enesepettus, sest see on ju tegelikult ütleme ausalt, see on ju kohe näha Sahlist lihtsalt nagu peo peal näha, mitte mitte. Panen käe südamele. Ma ingel ja ma ei ole kunagi niimoodi teinud. Ikka olen teinud, võib-olla teen kunagi veel praegugi, ma ei tea. Aga tegelikult on see näha. Aga oled sa kindel, et niisugust asja just näha ei tahetagi? Ma ei tea. Ma loodan, et ei toeta. Mina ei tahaks? Ei tahaks. Aga sealt ma mõtlesin nagu positiivselt edasi, et mõtle, kui tore oleks see, noh, sul on endal lõppesti, sina teed ära, aga, aga mõtle, kui sa saad veel tõmmata kaks, kolm, kuus, 10 inimest kaasa. Kuna sina teed ära nii-öelda aidata neid teha ära, eks, siis kinkimise rõõm on kõige suurem rõõm on ju, et kui teda oleks võimalik nagu niimoodi teha või sellele inimesele nagu pähe panna, et mina teen ära. See on nagu päris kurb, niimoodi nagu sellistes gruppides töötada, olla vist ma ei kujuta ette. Sest mis on, see on, see on nagu see vahetus on nagu hea Salanduse Kert ütles, et me oleme nimetaks nagu ajurünnakuks, et noh, et me toome kõik oma lollid mõtted, mis iganes pähe tuleb. Me kütame need välja, me jagame neid teistega. Ja seesama Gerdimata, mida ma olen korranud, et kui sulle, et sulle võib see tükk ja materjal mitte meeldida. Ja veel ühele võib meeldida ja veel ühele võib meeldida, aga kui on nagu üks nagu trupis, kelle pärast seda materjali peaks tegema, siis peabki nagu tänu temale tegema. Et see on samamoodi aitamine, teatud selline aitamise andmise mõte, et võib-olla seal minu materjal seal minu teema üldse, aga, aga näed, mu partneri jaoks on see praegu jumalast õige teema väga õige roll. Siis selle pealt peaks kasvõi tegema, aitama, leidma, pakkuma see on Kerdi mõtlemisKert on rääkinud ja mul on, see on minu meelest üks ilusamaid. Aga siit tuleb üks niisugune teema, mis on minu meelest päris huvitav, on see teenimise mõte, et näitleja kui teenija teenib midagi või kedagi teater kui miskisugune koht, kus saab kedagi või midagi teenida. Naria kuningas teenija ei saa olla ei narr ega ei saa teeni olla kuningas. Ja tahaks öelda, kas, kas see teater nüüd teenid midagi kedagi? Ma ei tea, kas inimene? Ma olen lihtsalt varem ka öelnud, aga, aga noh, minu ideaal on see, et nad kui teater ei oleks, mitte elaks, mitte olevikus. No kõige hullem, kui minevikus, aga aga ta ei oleks mitte olevikus. Ta püüaks olla natukene poole sammuga, tulevikus on mitte väga kaugel, sest et siis on siis ei saa keegi midagi. Aga kas see nüüd teenimine on, ma arvan, et see on lihtsalt nagu ikkagi kontakti otsimine, et kas teenimine teatab, arvan, et ei ole teenimine, et see peab olema noh, teatripublik peavad oma partnereid, muidu ei ole asjal mõtet teenimine kui teisel alla mängimine, siis sel juhul, et teater ei tohi publikut, lolla mängida ei tohi ja kindlasti mitte. Aga samas noh, sõna teenimine võib ka olla mõttes vahendamine. Vastutuse sa mõtled, tumm tungla noh, ütleme või nii, ma ei tea, kes. Nii et see on üks, eks ole, et võib-olla selline, et inimesed tulevad, teater istuvad maha valad oma akusid, ükstapuha mis materjal on siis, mida neile mängitakse, et kui lava peal nagu seda energiat tekitakse, siis publikut vastu ja ma ei tea see jah, et kas on teenija või ma ei tea, mis see teater on, sisimas, elamise vorm on minu jaoks ja ja mingil põhjusel näiteks ma ei tea, kas teiste jaoks ja mille jaoks aga näed, inimene tuleb ja vaatab, istub saalis. Mina näiteks tihtipeale taban ennast niisugusele asjale kui olles, ütleme, kontserdil, teatrietendusel ja kui seal läheb tööle mingisugune energiaringkäik, kus ka mina osaline olen, siis tihti on niimoodi, et see ringkäik viib mind mõtetega hoopis täiesti kuhugi mujale teise kanti kus hakkavad formuleerima minu jaoks mingisugused laused, lahendused, võimalused ja nii edasi. Selle ringi osana tajun küll, et see on mingisugune väga niisugune väärisolemine ja tekib kuidagi niimoodi, et selleks ei saa valmis olla. See on ilmselt sama moodi, et kui ma suudan vaatajana olla siin ja praegu kohal ja olen avatud selleks, et see asi võiks toimuda, siis siis ta toimubki ja see sõnum, mille ma siis teatrist saan, see on kuidagi noh, minu nägu või mis on niukene metafüüsika. Jah, et ma olen sinuga nõus, et, et ega see etendus ei ole üldse halb, kui mõtted lähevad uitama mujale, et see ongi ilmselt sellesama ringi või selle selle tõttu tekkinud, et sa oled saanud mingisuguse impulsi, et sest kui on igav, siis ikkagi tuleb ju magada, mitte hakata omi mõtteid mõtlema, sest et kui on igav, siis see etendus või teater ei annagi mingit põhjust sulle huvitavaid mõtteid mõelda. Ma olen nõus, et mõte läheb uitama ja läheb oma mõnusate radadel. See ei ole üldse halb, et sa tegelikult sa oled vetenduse kraaslased, teeb pruugiks neil laval minna igavaks, sa märkad seda kohe ja vaatad, et mis nüüd jama lahti nagu mingisugusesse välja nagu sisse linkimine, et kui me mõtleme, et informatsioon on kuskil siin ümbrus kaudu olemas, siis tuleb välja, et noh, ütleme, et teatris on võimalik luua niisuguseid uksi, mille kaudu pääsen sellele väärisinformatsioonile ligi. Ja need, kes uksi avavad, ei pruugi isegi teadlikud olla, noh, millele nad oma publikut ligi lasevad. Jah, see võib ju nii olla. Ma olen mõnikord nüüd viimasel ajal pole enam aega olnud, aga kuna see tööprotsessi on selline, aga ma olen kas Vanemuise teatriaeg või siin ka noos, ma kasutasin nagu sellist enda jaoks sellist võimalust, et kui sul on endal peaproovid käimas, ütleme mingi kaks nädalat enne esikat või et siis lähed suvalist lavastust vaatama lavastust, mille etendustes mängitakse sellel õhtul, noh, valid umbes ikkagi välja, et sa tead ju, mida sa lähed, saali istud maha. Ja nüüd selle, et, et nad mängivad ja ühesõnaga sa kasutad nagu teise teatri oma teatri tähendab kolleege tegelikult enda mõtete ja enda tööprotsessi jaoks, mida sa praegu teed selleks, eks tegelikult ta tuleb niimoodi peale. Mis ta teeb, ei ütle midagi, ei ütle midagi, näed, ei ütle midagi, niisugune võimalus on ka seeni lahendada. Ma käin vaatamas teiste lavastust, see muidugi võib-olla ebaviisakas nende suhtes, onju, aga, aga teiste kolleegide suhtes, aga üldjuhul kui on ju ikkagi nagu teema, huvitav ja see, neid inimesi, kes laval mängivad neile ka see oluline, siis tegelikult on võimalik seda kahte asja koos teha. Et olla olla nendega kaasas ja olla ka need read peaslas, las ta jooksma või need panna kuskile mängimine triaadet, ahah, vot mul on niisugune stseen, mul on kahenemises seen mulle massikasse teha, kuidas seda teha, vot nemad tegid niimoodi, praegu teevad seda. Et las ta sihuke nagu vabaks, ühtepidi vabaks sellest, mis sul, mida sa kannad, eks on näitleja. Ja lavastaja on sama moodi, et, et mida lähemal see esietendus on, seda 24 tundi päevasse tegelikult tegeled sellega, õnnelik, kui sa oskad lasta vabaks mingitel hetkedel üldse ei mõtle, aga aga üldjuhul vist on niimoodi, et see on sul nagu kuklasse kuklasse kuklas kogu aeg see asi. Siis on raske, raske lasta vabaks sellest sellel hetkel seal kaks nädalat enne esikat lasta vabaks, et mitte mõelda neid mõtteid, mis tegelikult peaksime tegema, sest puhastab su ära ja siis seda värskem sa oled nagu, vaatame otsa sellele, mis sul tegelikult on, kuidas sul on, kuidas sa tahad, et oleks. Ei, ma olen nõus, et see on tore, vaatad, vaatad, vaatad, tegelikult näed nende tüki ja, ja tegelikult ise vaatad nagu enda seda tegemist. Väga tihti, nagu mul kohutavalt igatsen, aga see on tohutu kontsentratsiooni asi. Et kui sa peaproovid kevadel, on seal mingi viimistluse aeg, et noh, et mismoodi teha kas sedamoodi või teistmoodi. Et kui sa suudad nagu lasta nagu enda tükki vaadata, nagu vaimusilmas lasta teda jooksma kuskil nagu pildina. Okei, tuleb see asi, see asi, see, see asi, vaatad nagu filmi püüad analüüsideks, kas on see nüüd hea või mismoodi see paistab, et seda seal on see pilt korraks tekib, see kaob ära jälle, noh, seda on nii raske nagu kogu aeg ette manada seda filmi, see ongi seesama, see kark abivahend. Kui sa lähed teiste tükki vaatama, siis on seal nagu on, see ruum on sinu jaoks juba valmis loodud sinna lavale, et sul on, tarvitseb ainult ennast panna, sinna sisse paigutada, näha see aitab nagu vaimusilmas näha seda. Et see oli nagu selline mõte, millest ma rääkisin, et enne enne esikat, et lihtsalt kasutada sellist võimalust. Aga et üldjuhul ma ikka niimoodi teatrit ei vaata. Mulle meeldivad, kui nüüd räägite, mis, mis nagu teatris meeldib, mis käivitab mul käivitatud need asjad ikkagi, et kui ma ei saa aru, mis kohaga ma tahaks seda jälgima ja siis ma käivitan sellepärast, et paneb mingi uue tunnetuse mul tööle. Loodan et nad on selle kuidagi niimoodi teinud, kui see on, kui seal ka mingid teatri eri kunstivormide kuidagi kokku pandud asi, et mul ei ole koodidele selle lahti mõtestamiseks. Ja need on nagu väga lahedad tunded, olles ise nagu teatrit teinud ja teatrit näinud ja selle kohta lugenud ja vaadanud, ütlesin, mingeid koode juba oskad, eks ole lahti hammustada, sa vaatate ju professionaalina teisi asju. Aga need õnnelikud on need hetked, kus siiralt huvitama, mismoodi ma peaks jälgima hakata nagu endas seda kohta otsima. Seda ei ole üldse mõtet, sind, teksti kuulatakse, midagi muud jälgima või, või mida sa pead jälgima, kuidas, et see enda endale ku vaatajana käivitamine. Et see tekitab ka siis on nagunii mõnus selline nagu kohalolu lastes nagu peas neid assotsiatsioone tekkida, et mis see siis on või mida see mul tekitab ja võib-olla assotsiatsioonide rida ongi see õige. Millega sealt siis mida sealt siis sellelt etenduselt sel õhtul kätte saada vaatajale? Kui oluline on teile tagasiside oma tööle, kuidas te seda saate, missugune on see tagasiside, mis on väärtuslik või missugune on see tagasiside, mis on halb, ohtlik? Suhteliselt enamus, praktiliselt enamus kirjalikust tagasiside, millest on tegelikult ju suhteliselt mõttetu. Aga tead tihtipeale sõnugi vaja, et sa vaatad kolleegide pilke, näed, see on kogu see tagasi yle. Sa saad sellest aru, sa saad endast aru, et kas on midagi, et või ei ole. Kas ta võis midagi väärt olla? Selle sa tajud, ära ei vaju ja see, mismoodi kolleegid sul otsa vaatavad või noh, ei pruugigi midagi öelda, tegelikult sa saad aru, kas see oli nüüd hea või ei olnud loomulikult sinu enda asi ka siin. Ilma selleta ei ole võimalik seda lahti kodeerida. Peegeldus on ju tähtis, eks ole. Vajame peegeldusteks seal inimestele, mis iganes me vajame, meid peegeldataks. Et nutsime seda loomulikult otsid ja ma arvan, et õnnelikud on nagu need nii-öelda siis kunstnikud, kellel on ükstapuha mis eluala inimene, aga keda ta siiralt usaldab, tema nägemust ei pruugi eriala inimene olla usaldab mingit nägemust, kuuleb ühte nägemust või siis, kui sul on neid inimesi rohkem keda sa usaldad, et vot nad nägid sellist asja, sellistesse sellistesse. Aga kõige hullem tagasiside on see, millega pole midagi peale hakata. Ülikiitev. Ja siis selline laitev, et noh, natuke suurendanud. No ma ei saa üldse aru, miks see inimene näitleja on, eks ole, sellega sul ei ole midagi, sul ei ole sellega mitte midagi peale hakata, seal ei ole ka ühtegi sellist mõtet sees, et mis ma siis teen. Ja ma arvan, et nad, mida, mida rohkem sa koged, sa vaatad, et fakt on see, et tekivad nagu nimed, keda ma saan aru, et nad, mul ei ole mõtet selles mõttes lugeda, mida ta kirjutab mittemajana isegi hinnangut, aga sain aru, et meil on nii erinev teatrikunstinägemise kood. Et ma ei aja ennast vihale, ma ei käivita ennast. Lihtsalt ta mõtleb nii teistmoodi, mul ei ole mõtet lugeda mõne inimese kirjutas lihtsalt, et ta mõtleb nii teise kohaga ja mind see käivita ja kõik on väga hästi ja tal on oma teater, on tal siis leitud, mis talle meeldib, või minu arust hästi-hästi lahedad on need kirjutised, kus tuleb inimene, kes ei ole kirjutanud, aga ta on mingi ütleme, loovisik mingil muul alal. Ja siis hakkab vaatama. Andres loo käis vaatamas kolme kuningriik ja ja üllatuseks kirjutas selle, mis ta nägi või mida ta mõtles. Isegi mingil ongi, et ega sa ei vaja seda uhku lahedalt, keegi tuli sisse või mitte. Et sa vaata, mingid siuksed nagu üldisi, nagu mõtteid, või mis seal siis oli. Samas neid ei saa nagu liiga kaugele minna ei saaks, need ei saa nagu filosoofide tsiteerimiseks minna. Paraku ma olen nagu sellist teatrikriitikat lugenud, eks ole, et, et millest üks osa on, see, mis on kavalehel kirjas, mille on, eks ole teatri töötajad ära teinud, dramaturgi teine pool tuleb mõne filosoofitsiteerimisest ja, ja kolmas on ka veel midagi. Noh, tore, kui sellised mõtted tekkisid inimesele, aga, aga et kas see nüüd nagu teatrinagu selline kriitika on või, või peegeldus või menemisena peeglid, kõverpeeglid, neid ei saa nagu võtta. Ta sa pead ise nagu kogu aeg neid tõlkima. Ahah, ta kirjutas seda sellepärast niimoodi, et ta mõtles, et ta ei saa nii-öelda, sest see on tal hea tuttav või, või seal ta tahab esikale järgmine kord saata ja ja kuidas tal ikkagi sobib. Aga, aga need inimesed, kes tegelikult ei ole selle ringkonnaga seotud, võivad tihtipeale oma peegeldust tagasi sidemetes, olla palju, palju kasulikumad. Kui nii-öelda professionaalsed kriitikud siis ja mul on siiamaani meeles, tuttav käis ükskord, ma olin veel Viljandis käis ühte tükki vaatamas ja ja sõitsime tagasi. Ma olin nagu ka elevil, tundus, et see oli nagu tore etendus ja ja siis ta ütles, et ma naersin ühe korra. Et see oli see koht. Ma ei hakka rääkima, vist üks oli, eks ole, mis koht see oli. Aga siis ma mõtlesin, nojah, tegelikult nojah, ta on muidugi nendel on õigus. Et me ise nagu Nustisime seda ja inimesed naersid ka viisakusest, kaasaja mõni tahtiski naerda aia. Reaalselt nagu praegu mõtleme, siis see on nagu jumala õige point, sellepärast et arm nendest nendest asjadest nii ja ta lähtub sellest, et mul ei ole mingit põhjust, nagu seda inimest tema arvamust edaspidi nagu mitte arvestada või seda halvaks pidada, et tema arvamus oli minu omast erinev, ma aktsepteerin seda, ma aktsepteerin ka igat ühte, kes, kes nagu põhjendatud kirjutab nagu või räägib omaenda vaatepunktist oma arvamus sellele. Teate pole mingi püha lehm, et kõik peavad seda kiitma ja kid tingimata sellest aru saama ja ja maani kummardama õnnestunud rolli eest. No ei, pea, on lihtsalt erinevad arvamused ja kui need arvamused on nagu inimesena vananevate inimeste kindlale arvamusele, siis nüüd on, tahate õiged? Seal ei ole mitte midagi nagu solvuda või, või mitte neid arvestada. Ma arvan, et õnnelik oled sa nagu siis kunstnikuna, kui sa ise oled oma kriitik, tegelikult sa saad aru ju, ja siis võib ka olla see, et okei, ta ei mõistnud mind, aga kui sulle endale nagu see tähtis sa tead, mille pärast sa seda mingit asja teed siis on täiesti korras, siis ei ole vahet. Siis sa ei ole tuulelipp, et sa lased oma meeleoludel kõikuda, seisan taru või too ei saanud aru muidugi isegi mäletan ju teatrikoolist tulles ja hiljem eks ole, et lööd siis reedel sirbi lahti ja ja vaatad või, lusikas ja esmaspäev, teisipäev päevalehe Postimehe lahti ja siis vaatad ja loed ja siis mõtled, kas sa julged üldse uksest välja minna ja teine asi on see, et noh, et mis, mis kuradi masin see näitleja on, kes nõukogu aeg peab, kõik hästi mängima? Ei pea, noh muidugi ta võiks olla, aga ta võib ka halvasti mängida, siis ta saab aru, et ahah, see on nüüd see halb asi. Kas tasub käia halba teatrit vaatamas, saad aru? Jah, nii ei taha ma mitte kunagi teha, et head vaatama ja kui sa vaatad nagu mingisugust väga head asja, siis tegelikult kaob mingisugune tunnetus ära. Sa pead tunnetama seda halba asja, sa pead tegelikult sa pead mõnikord alati mängima, et aru saada, et kuule, ma lähen nüüd täiesti rappa, see on täiesti vale tee. Et kui üritad mööda neid õigeid teid käia, siis on nagu noh tunnetis siis kaob päris tõetunnetus ära. Et selles mõttes, et ma tahtsin öelda seda, et jah, kirjutatud Eesti, et oli nagu halb oli ja mis siis oligi halb ja siis edasi noh ma teen järgmine. Oota tagasi tulles hiljem rääkisid, et nad lihtsalt sisse kirjutatud, halb nagu põhjendama, miks halb oli. Mis sa siis tegid tihtilugu ma olen mõelnud, kui ma käin mingeid asju tegema, sest linna peal kuskil kohtun inimestega, kes teevad oma tööd teevad oma tööd niimoodi, et mina, mina, kes ma olen nende abi tulnud saama mingil põhjusel pean kõik ise üle kontrollima, ise järgi küsima, tähendab, tegema osa nende tööst ära ja siis tihtilugu ma olen mõelnud, et kurat küll, mina niimoodi näiteks laval ma ei saaks olla. Okei, et Eesti publik ei viska mind tomatitega, aga, aga põhimõtteliselt mina niimoodi oma tööd ei saaks teha. Ja ma olen selle peale mõtlema, sa ütlesid, et nad näitlejal ei tule välja, muidugi ei tule välja. Siis vist on nagu järgmine level või, või selline mõtlemine on see, et, et see petuvärk, et kui professionaal sa oled, et vaatad kuskilt maatsa latti alla ei lase, eks ole. Et kuskilt maalt on see tegelikult, et nad siit allapoole ei lähe, mul ei tulnud välja, mul ei õnnestunud, mul ei õnnestunud see hüpe sellelt kõrguselt aga oma lati maha jale laseme, lasen sealt natuke valla poolt, hüppan üle, et ma hüppan selles mõttes üle täna, aga et mitte ma ei jookse alt läbi. See on see küsimus, millest, kus ei tohi järgi anda. Ja enda jaoks sa tead, kui hästi või halvasti sa tegid. Tihtipeale ei saa aru, aga inimene ei saa aru, aga see, mis sa ütlesid selle selle kohta ka, et et just nimelt kurat tuleb lastekside, tuleb eksida, et noh, ei ole masin, et see peab olema see, et seesama exe, mis asi, millest sa ennem rääkisid. Ja siis sa hakkad asju tegema hoopis nagu teise tundega, kui sa lubad endal eksida ja tead, et kõiges seksimine ongi sees, et ei ole nagu õiget ega valet, vaid on CD praegu asjadelt kulgeb CD. Et asi pidulikult ära lõpetada. Lõpetuseks, mida te siis ütleksite klassikaraadio heale kuulajale? Teatrikuu puhul? Ikka kiidaks eesti teatrit. Tegelikult Eesti teater, teater ei ole üldse nagu mitte mingit põhjust mitte midagi häbeneda. Häbeneda on põhjust tihtipeale ka, aga see on nagu me eelnevast jutust sellest eksimise jutust, et noh, see käib asja juurde. Et tegelikult tuleks ka Eesti teatripublikut tänada, et on nii palju armastab eesti teatrit sul nagu hämmastav ja see on nagu suurepärast ja, ja rohkem vastutust teatritegijate poolt. Hoidke oma tunde ja mõtteretseptorid lahti, et tõesti teatri näoga, vaadake teisi asju ka, mis tuleb. Et see aitab seda vaadata ja selle üle mõelda, mis meil endal siin on. Et kui sa ka teisi jälgida, et laiemalt, et üks on eesti teater, mis on nagu üldse teater kui selline vorm. Et kui inimesel oli niisugune, nagu asi meeldib nagu, mis see teater on et siis vaadata, et neid on nagu neid vorme on nagu hästi palju Eesti teatrile, et mida mitmekülgsemaks läheb, see on minu meelest viimase 10, ma ei tea, mitmekümne aasta jutt, eks ole, kui TMK loed, et noh, mida siis soovida, et ikkagi seda, et need mitmepalgelise maks läheks mitme palgelisemaks, läheks. Et meil oleks siis ka seda mõistmis seda näha, kui need mitmepalgelisi asju tuleb. Väiksemaid-suuremaid nendes teatrites tahame ja nendest, mis on nagu väiksemad, kahe inimese kolme inimese pilt lahti hoida. Jah, ja mina lõpetuseks soovin, et Eesti teater oleks järjest rohkem iseenda nägu ja järjest vähem auhindajate nägu. Te kuulsite saadet sarjast narride laev. Näitlejatööst rääkisid Gert Raudsep, Tambet Tuisk ja saate autor Andres Noormets. Saate toimetas Marcheli Rookäär. Narride laev.