Helga ja tervist head klassikaraadio kuulajad. Ma olen toimetaja Karin kopra ja algab heligaja saade. Tänases helikajas toome teieni meeleolud ja muljed kahelt Eesti muusika päevade ürituselt. Maad kontserdilt, mis toimus Eesti muusika teatriakadeemias esmaspäeval, 19. märtsil. Mõtteid jagavad mitmed kohalviibinud heliloojad ja muusikud. Monika Mattiisen ja Pille Kangur aga analüüsivad kontsert kolm lugu mis toimus kolmapäeval homoveskis ja kus ansambli resonaabilis ettekandes kõlasid kolm muusikateatriteost. Vahepeal kuuleme nelevasteinfeldi muusikauudiseid välismaalt ning siis jätkame Eesti muusikaelu peegeldustega. ERSO sarja saaga kontserdi tulilind käis Igor Karsnek ning 22. märtsil esietendus Rahvusooper Estonias muusikali mees La Manchast mida käis kuulamas Toomas Cutter. Saate lõpus rubriik järjehoidja, kus Tiia Järg kõneleb seekord viiuldaja Johannes Paulseni õpilastest Brüsseli konkursil 1937. aastal. Festival Eesti muusika päevad on täies hoos. Festivali tänavune programm keskendub bänditegemise vaimule ja vaimustusele. Järgnevas helilõigus kuulete meeleolusid ja muljeid Eesti muusika päevade avakontserdilt ehk mammutkontserdilt, mis toimus esmaspäeval. Eesti muusika ja teatriakadeemias. Kammersaalis helilooja Helena Tulve Eesti muusika päevad on alanud, esimesed muusikahelid on ka kõlanud. Mida sa ootad tänavustelt muusika päevadel? See on selline eesti muusika tähtsündmus, moonutan lihtsalt põnevust, iga kord on nagu selline mingisugune eriline aspekt sellel festivalil ja tore on näha, mida poisid on seda välja mõelnud ja kuhu see välja jõuab läbi interpreetide läbi heliloojate, nende ideede. Ja kuna siin mängitakse, kuna noorte heliloojate teoseid ja tudengite teoseid, siis igal juhul on mingisugune selline värskus garanteeritud ja need ideed, mida Ülo Krigul ja Timo Steiner on oluliseks pidanud, need ka alati ikkagi on sellised värsked ja kuidagi tekitavad elevust. Me kuulsime siin paari teost, millise mulje nad jätsid sulle? Need on väga selline tõsiseltvõetav algus kohe tegemist on meie akadeemia õppinud või õppivate, aga siis juba kas doktoriõppes või loojatega, et selles mõttes mul mõni lugu oli, mida ma ei olnud veel kuulnud. Aga Igalühel oli nagu selline midagi öelda, midagi anda sellesse blokki nii-öelda, et no minu arust väga selline kõrgetasemeline ja ka sügavamõtteline algus. Ja järgmisena kohtusin siin mammutkontserdi vahel helilooja Tõnu Kõrvits seda, kuidas sulle tundus festivali avalöök. Täitsa huvitav, põnev, eksperimentaalne, selline värviline, tundlik võib-olla sellest esimesest poolest mulle meeldis Islandi helilooja pal Ragnar Balzani lõbus teadus ja eriti selle teose esimene osa mis oli voodiline ja, ja kuidagi hästi selline keskendunud sellele tekstile ja teksti ilu ja kõla väljatoomisele. Mida sa festivalid, üldiselt tooted? Selleaastane festival on kuidagi väga eripalgeline tänu festivali sellisele filosoofiale või sisule. Aga siiski oma hinges ootan ma väga seda reedest ERSO kontserti, minu õpilase ja sõbra Priguli uut teost ja ka Peedu kassi uut teost. Ma arvan, see saab olema üks huvitav kontsert ja väga põnev on kuulata, millise klaverikontserti kirjutas Rein Rannap oma lemmikinstrumendina. Et helilooja Peeter Vähi, et kuidas teile tundub, kuidas tänavused Eesti muusika päevad on alanud? No alanud on täissaaliga siin muusikaakadeemias palju mugavam oleks rääkida tänase kammut kontserdi lõpuosas me oleme alles kaks esinejat ära ära kuulnud. Näiteks jättis väga sümpaatse mulje tüüri Fata Morgana võib-olla oleks võinud juba ammu teada, mul endalgi on täpselt sama pealkirjaga teos klaveripala, aga ma kuulsin Erkki-Sveni lugu esimest korda minu meelest see oli täiesti fantastiline siis päris festivali algussugune viiul koos elektroonikaga, see lõi sellise väga hea atmosfääri kogu festivali algusele. Nüüd edaspidiste kontsertidelt ootate kõige rohkem? Mina ootan alati võib-olla sümfooniakontsert kõige enam, kuigi sümfooniaorkester kui koosseis, ta on selline noh, vana ja traditsiooniline ja mõnes mõttes nagu no mida sa ikka uut tahad saada. Palju põnevam on võib-olla mõnes mõttes midagi niisugust elektroonilist videoga meeritult, aga samas see on sageli nagu mingi põhiasi siiski Eesti muusika päevadel, sümfooniakontsert ma eriti loodan sellepärast palju huvitavat sellelt kontserdilt, et ma küll ei tea, mismoodi, aga ERSO-le on liidetud veel juurde bänd iiris kui solist Rein Rannap oma klaverikontserti esitamas, nii et ma usun, et see peaks tulema küll. Väga põnev. Kuidas jäi Islandi helilooja pool Ragnar poolson rahule oma teose? Ettekandega verblist Absolutely nagu kuulsite, jäi pool saanud nii ansambli kui intedegatsiooniga väga rahule ja teose esimest osa on ka enne esitatud, kui tervikuna kuulis helilooja oma teost esimest korda. Kas Eesti muusikat saab kuidagi võrrelda Põhjamaade muusikaga, mis on neil ühist ja mida erinevat ja Breudestudele? Poolsem vastav lähenemine muusikale? Üsna erinev? Maade muusika kipub olema rohkem arhitektuuriline teaduslik, strukturaalne, kalkuleeritud samal ajal kui Eesti heliloojatele on rohkem loomulikum orgaanilisem käsitlus. Ja see just mulle eesti muusikaelus meeldibki, ütleb poolson. Mammutkontserdil tasid tüüri kõrvitsa Grigorjeva teosed, kes meeldis kõige enam poolsonile laastul. Grigorjeva, Grigorjeva vastab poolsem. Kõik, mida kuulsin, oli imeline, selline sügav ja puudutav muusika. Ta on suurmeister ja teab hästi, kuidas luua pikka teost lasta areneda ja luua loogiliselt kaunis lõpplahendus. Olav Ehala, kuidas on tänavused Eesti muusika päevad käima läinud? No nagu näha ja ikka väga suure hooga ja üle paari aasta, kui vahepeal ei toimunud, seda mammutkontserti on siis nagu kuulajate tungival soovil mammutkontsert jälle taaselustatud ja. Aga muidugi arusaadav, et selliste kontserdite puhul kõik ei vea võib-olla lõpuni vastu, nii et paremas olukorras, kelle teoseid varem mängitakse tundub üldse festivali vastu. Kas publiku huvi on suur? No see on olnud viimastel aastatel järjest kasvav ja rõõmustav on olnud see, et sugugi kõik ei ole hele nägupidi tuttavad, muusikainimesed, vaid on hoopis ka teiste kõrgkoolide üliõpilasi ja ka muu valdkonna muidu inimesi. Kuidas te ennast muidu kontserdi tunnete, kas rohkem korraldajana või heliloojana, kes kuulab ka, kuidas muusika kõlab? No meil on ammu otsustatud nii et selle festivalil on kunstilised juhid, kes panevad selle kõik paika. Valivad heliloojad ja esitajad ja produtsent, kes aitab seda korraldus poolt. Nii et minul on siin suhteliselt vaba olek, aga ma suure huviga jälgin siis, kui kuulaja ikkagi neid kontserte ja mõne aasta festivalidel on olnud ka minu enda teoseid kavas. Üllatusi ka muusikas. Napi paari tunniga, jah, mis me oleme siin olnud, on raske veel öelda, eks juba nähes tuttavat heliloojate nimesid on natukene aimata, mis sealt võib tulla ka siis, kui on tegemist täiesti uue teosega, aga see islandi keel tui hirve poolt fantastiliselt ilusti esitatud kaks laulukesi oli meeldiv üllatus. Kontserdid, kolmas vaheaeg on juba käes ja minu kõrval on pianist Yana Liive. Mida sa siiani oled kuulnud? No eesti muusika on ikka vägev. Aga muidugi, Grigorjeva teos jäi mulle eriti hinge. Väga muljetavaldav lugu, väga ilus ja sügav muusika, mille poolest ta sulle eriti meeldinud? Ma arvan, et seal oli ka väga hästi ära kasutatud just selle ansambli võimalusi, see ansambel, see on nagu üleandmine üksteisele ja see, mis on ühe ansambli loomus või nagu selline sügavam mõte, võib-olla et see oli selles loos eriti tunda ja väga hästi välja mängitud ikka ägedalt temperamenti, aga samas ka väga kaunist kuuletamist. Et seda uues muusikas kohtadest harva tegelikult selliseid kontraste, mis lähevad hinge tihti, see muusika kipub jääma pelgalt huvitavaks. Aga et see läks hinge mulle, seal see lugu, eriti mammutkontsert, suur osa sellest on läbi ja Rene eespere on siin minu ees. Kuidas tundub, milline on Eesti muusika-aastal 2012 on see juba mingisuguse ülevaate andnud? Kindlasti mitte vähemalt pool kõvast kindlasti koosneb teostest, mis on kirjutatud juba aastaid tagasi ja mis seal salata, kohati tundub, et see ongi nagu tugevam pool praegu niimoodi, et väga kena lavastada neid teoseid uuesti ja tõsi, nii mõnigi teos on nagu uues kuues nagu praegu viimanegi kontsert kus oli siis kannel ja harf ja klavessiin, et enamus olid või vähemalt praegu kõladnutest, olid kõik nagu oranzeeringud. Raimo Kangro, Display see oli, vahvalt kõlas, eks seal muidugi väiksed ohud on kergelt nagu sarnased pillid oma kõla kvaliteedi poolest ja teinekord võib jääda säärane tunne, et see kava oleks väga pikk, ütleme tunde, et noh, et siis nagu vihkaks ja mingeid mingeid klopi juurde, siis flööt, viiul või hääl võiks puhata ja te toetate, siis sobiks ansambel saateks väga hästi, aga ta muidugi unikaalne praegu meie ansamblite pildis, nii et igati tore. Nii et teid justkui kõnetab see muusika rohkem, mis on loodud nüüd mõned aastad tagasi Eesti tuntud tegijate poolt. Tüür, rääts Kangro kui, siis see, mis on nüüd väga noorte poolt kirjutatud No mis seal salata, asi on ka selles, et nendel nimetatud elu on ka natuke rohkem kogemusi ja ütleme, nad on ikka väljakujunenud kunstnikud, see tuleb nendes teostes ka nagu selles mõttes nagu selgelt esile. Aga noh, Galina Grigorjeva tuli uus teost huvitav selles mõttes, et esimene pool mul alguses võib-olla natuke arusaamatuks, et miks see pidi niimoodi hakkama ja aga see lõpupool oli väga Kalinalik, võib ühendada väikse välja kuulatud erilised, lihtsalt kõlada ka suures stiirus kandust selles mõttes kuni lõpuni viimase hetkeni, kuni heli nii-öelda kääbus võib öelda. Nii et see oli tänases kõvast mõju teos ja ega põhimõtteliselt noore islandi autori teos Paul Ragnar Paulson, ka tema teos jättis väga hea mulje, hästi ette kantud. Oleme koosseisuga, säärane tunne oli, oli pidevalt, et noh, et mängijaid oli rohkem kui kolm, nii-öelda esitajaid on rohkem kui kolm. No see pillide kasutamisel noh, ütleme see mitmekesisus, et noh, et ta kasutab väga kaasaegseid ja noh, need ei ole mingid uued leiutised ja neid kasutatakse juba pikka aega. Aga aga tema puhul mulle meeldis see, et, et kõik see, mida nad tegid, need elemendid ei olnud nagu eraldi, vaid et nad olid selle värvide leidmise nagu teenistuses ja see oli nagu üks tervik tekkis, et noh, et ta oli kuidagi homogeenne ja muidugi kui kirv, ütleme solistina ta väga mõjuv selles laadis. Gerhard Lock, muusikateadlane ma nägin, et sa kirjutasid hoolega Mida sa kirjutasid igasuguseid detaile ja olin väga üllatunud teose headusest, mis nüüd tänu sellele seadele minu mees hästi ise rääkis. Mida sa veel tähele panid? Ma nüüd õunapuu nii palju neid detaile ei pannudki kirja, kuna need on mingis mõttes tuttavad lood ja neid sai siis nautida tundmisrõõmupuhujaid, teiste paneelide puhul ma panin palju rohkem detaile kirja, siin ma lihtsalt nautisin. Milline on sinu tänase õhtu suurim elamus siiani? Suurim elamus? Nathan teos muidugi siis mulle väga meeldis Grigorjeva teos ja tegelikult ka faasaniteos, nii et need ma tooks välja, aga see ei tähendaks, teised hoidsid vähem head olnud. Aga ma väga ootan seda viimast paneeli. Sest seal on veel omakorda eredaid kalliskivisid. Milline näiteks võiks olla kalliskivi? Seal ma ei tooks hetke nimepidi esise, muidu peaks oma venna nimega nimetama. Nii et ma usun, kõik on väga sellised lihvitud ja põnevat. Nii mammutkontsert on lõppenud ja minu ees on Eesti Päevalehe muusikatoimetaja Mart Niineste. Kuidas tundub, kas kontsert oli nagu mammut, midagi suurt ja rasket või hoopiski mitte? Ütleks niimoodi, et kontsert ei olnud mammut kuni viimase teoseni ses suhtes, et viimane teos Märt-Matis, Lille Andro märkusele oli ikkagi natukene liiga mahukas, kaalukas, pikk ja isegi raske ütleks panna säärase kontserdi formaadi kõigele lõppu, ta ütleme vist minusugusel natukene nüüdise süvamuusika kaugemal kuulajal tegelikult pani kannatused proovile sellesama kannatusi, mis ennem eelnevate esinejate näol nagu kumm helis venis vees ja õnneks oli päriselt tugevus harva tekkinud. Kontsert kestis tõesti üle nelja tunni, mida sinna sisse mahtus. Minu jaoks mahtus sinna sisse üks väga äge lavastus ja kolm lahedat bändi kõige rohkem esinejatest imponeeri suuna korda. Et kui ülejäänud esitajad ikkagi on jäänud tavamõistes helilooja teose suhtes lugupidavaks näiteks nagu konveier Ensemble, kes esitas iga teost vastavalt sellele koosseisule, millele teos oli kirjutatud ja mis kontseptsioon tegelikult toimis suurepäraselt. Aga siis sinna vastu panna kuuna korda, kellel oli eksju kannel, klavessiin ja kes olid siis kõik teosed ehitanud vastavalt neile instrumentidele ümber, et sellist tavapärast nii-öelda heliloojast lugupidamist temaga koos töötamist, temaga arvestamist või noh, kiiloojaga sünkroonis olemas seal ei olnud. Una korda puhul me võime rääkida konkreetselt kaveritestest, ma ülbeks popmuusikaterminit siin kasutada. Milline teos nagu helikeeleliselt kõige enam kõnetas? Kõige rohkem kõnetas ilmselt Sander Saarmetsateos, mis kõlas avapalana, et tõi meelde natuke nooruse ja kus sai käidud päris palju Aivar Tõnso korraldatud üritustel just selliseid elektroonika krutijaid pilli krutijaid vaatamas, et mida nad teevad ja kuidas nad teevad ning kuidas see kokku kõlab ning võiduka lõpuni jõuab. Kuidas sa iseloomustaksid tänast õhtut, kuidas ta sulle meelde jäänud, mille järgi? Tänane õhtu jääb lihtsalt meelde selle järgi, et ma viibisin kontserdikülastajana harjumuspärases kontekstist väljas ja kuulasin muusikat, mida ma tegelikult kuulan reeglina õhtuti üksinda kodus vaikselt oma asjadega tegeledes natukene teistmoodi elamusest muusikaliigist, mis kusagil kõvakettal elab oma elu ning aeg-ajalt ka minu tegemiste rütmile, naerab. Mis ta veel näitas, andis nagu tegelikult suuna kätte kinnitas seda, et imp Eesti muusika, mõlemad on sedasorti ettevõtmine, mille otsa ette võib vabalt kirjutada veekindla markeriga. See on lahe. Et ma ei tea, kuidas korraldajatel õnnestub, aga just muusikatoimetajana niimoodi üldpildis kõik muusikasündmusi vaadates siis teinekord süvamuusika sündmuse kipuvad kuidagi kuivaks akadeemiliseks jääma, et ei imponeerim teise taustsüsteemiga kuulajale, laiapõhjalisele menomaanile, kellele pole spetsiifilist huvi antud teema vastu, aga et nemad on selle suutnud kuidagi väga hästi tööle saada. Ja tänane kontsert kinnitas veelkord seda veendumust, et tegelikult teistest tehaksegi praegu ikkagi väga lahedate musa ning see ei piirdu sugugi mitte ainult Ott Leplandi järjekordse raadiohiti või mõne demagoogilise popi artistiga, kes saab plaadilepingu Ameerikas. Eesti muusika päevade kolmapäevasel kontserdil hobuveskis esines ansambel resonaabilis ja ettekandele tulid kolm teost Liisa Hirschi sinise koera silmad, Christian kõrveri kaks peatüki muinasjutt Raud-Ants ja Tatjana Kozlova kolm Sulekest. Kohal viibisid Monika Mattiiseni ja Pille Kangur. Kõigepealt räägib Monika Mattiisen. Muusikateate need erinevad aspektid olidki kõigi kolme helilooja puhul väga erinevas võtmes lahendatud, mis oli nagu ühelt poolt kõige üllatuslikum, aga samal ajal ka kõige nagu positiivsemalt ja mõjuv aspekte just kogu sellel kontsertetendusel lavastusele. Et Liisa Hirsch siis tema teose oli võib-olla kõige selgemalt nagu isegi võiks öelda, domineeris sõnateatri sõnakasutus nagu kontseptsioone seadma teosel, kuna draamanäitleja oli läbi lindi koos laval oleva sopranihäälega väga prosaistlikus selges võtmes toodud teosesse. See tähendas seda, et ütleme, see sõna ja teksti sisu jälgimine oli nagu kõige selgemalt hoomatav. Liisa helikeele ütleme valdavalt siiski ka sihukesele, modernistlikule, sonaristikale rõhuva oli siiski väga selgelt eristusid leit motiinlikkuda teemade, mis väga otseselt isegi võis seostada nende kahe teose peategelase olemusega. Edasi kõneleb Pille Kangur. Liisa Hirsch lugu oli selline, et ta ise samuti olen aastaid tagasi kordi ja kordi lugenud sedasama markesi novelli sinise koera silmade ja sellele muuseas olnud ja see võib-olla oli minu jaoks natukene isegi väikeseks plussiks seda lugu kuulama hakates, et see teos tuli mulle jälle Silmete meelde. Kogu see tekst ja muusika oli omavahel kenasti sünkroonis, siis Christian kõrveri teoses rahutants oli siis muusikateatrielemendina teks toodud ansamblist soprani ülesandeks antud ja see oli puhtalt nagu Šprehke Sangilikus käsitluses ütleme muusikateatris sõna jääb nagu tihtipeale hoomamatuks, et seda on vaja väga täpselt nagu jälgida, kas siis subtiitrite näol või siis kavalehest vahel tõlgetena, siis esituses oli see muusikaline sõnaline osa ülihea diktsiooniga, mis on tema puhul täiesti tavapärane. Ei tekkinud mingit kahtlust, et ükski sisuline nüansse teksti mõttes oleks jäänud kahe silma vahele ja, ja Tanja Kozlova sisse tuntud modernistlikule kõla käsitlusele rõhudes, mis nagu väga tugev alati määrab tema teose vormilise struktuuri, et mis on alati nagu domineeriva ja nii ka seekord, et kaudses mõttes, siis võib-olla tema teose puhul see tekst võiks isegi öelda nahkse romantilise muusika mõtet. Programmilise mõttes oli see teksta taustaks, kuna ta otseselt nagu sõna muusika osana ei kasutanud, et temale nagu omaselt vokaalikäsitlus on, tal aeti nii ka seekord, aga instrumentalistlike. Aga vendade Grimmide muinasjutu konsulekas siis psühhoanalüütiline tõlgendus Jungi aspektides see oli, kus lavamuusika tagamaadele omaselt nagu väga tugevatele nagu taju printsiipidele üles ehitanud ette antud kontekstis ruum oli pime ja seda kavalehte enne kontserti isegi ei olnud võimalik lugeda, siis siis ikkagi ma kujutan ette, et suur osa sellest publikust võttis seda siiski taustamuusikana, et ütleme, et see toimis noh, absoluutselt ka sellisena, aga minu puhul ma olin sellesse tekstisse, jaga Diana sellesse tõlgendus viisi enne kontserdile tulekut pisut süvenenud, siis ütleme eriti nagu võimsalt. Ja siiski ma vaatasin seda tema teost ka ikkagi muusikateatri aspektist siis ütleme, need väga pikad staatilised teadlikult ühes nagu võtmes, psühholoogilised seisundid, mis seal atmosfääri lõid, need olid absoluutselt hüpnootilise ta ütleme need helikõrguslikud pool ja need harmoonilised lahendused, eriti, mis tulid välja läbi eksperimentaalmuusikale iseloomulikult bjektide kristallkausis veeretatud kuulikeste näol, mida helikõrguslikud väga täpselt nagu doseeriti seal teose viimases lõigus, siis mul veel järgmine hommika kummitasid just selle teosena harmooniliselt plaanida. Et see, kuidas ta ikkagi ainult läbi helide suutis kujundlikud atraalse maailma luua, et see oli väga-väga mõjus ja me oleme selle kontserdi ülesehitus kuidagi, et Liisa teos ja siis oli Tatjana teos ja seal vahel selline Kristjani teos, mis mõjus kuidagi jõulisena ja sellisena energilisena muidugi pärajast märkima. Tatjana teose puhul need instrumendid, mis olid valmistatud just see tore sahina fooniks on teda kutsutud niiviisi selline siidipaberitest ehitatud pill siis muidugi poldid erinevate kõrgustega, mis on samuti ja loomingus ja helilooja tema sõprade abil ehitatud ja siis kolmemeetrine toru, mis on samuti käsitöö. Kas oli ka midagi sellist, tõelist uuenduslikku või üllatusliku, midagi uut ja põnevat on alati üllatada millegiga, mida ei ole kunagi kuulnud ja näinud olnud peaaegu et võimatu, et tegelikult polegi nagu heliloojatel taotlus olnud mingite uute instrumentidega nagu rabada, vaid need on lihtsalt loomulikult kuuluvad nende teoste juurde, et aga kui rääkida sellistest rahastuslikest võtetest, ütleme, ohoo-efekti tekitas ikkagi see, et lavastajatöö oli, võiks öelda nähtamatu. Ja ma ei ütle seda mitte negatiivses mõttes teda vaja ei oleks, et alati on ikkagi professionaalse lava, inimese, muu on isegi ruumipaigutuse osasa ja instrumendi paigutuse osas on väga oluline, aga antud etenduse lavastaja oskas väga delikaatselt jääda täiesti nähtamatuks. Et ma kujutan ette tõesti inimesi, kes sinna ahhaa-elamust tulid saama, võisid öelda, et milleks teda üldse vaja oli ja sama kehtib ka kogu selle visuaali ja ega videokujunduse puhul, et need olid tõesti sihuksed, ülimalt napid remargid, mis mitte ei sulandunud nendesse lavateostesse, vaid vastupidi, nad väga täpselt ja minimalistlikult olulise momendi igast teosest välja tõid. Et selles mõttes minule jäi ka just see üldmulje, et kõik oli nagu hästi tasakaalus. Aga lavastusliku poole pealt, aga kogu aeg oli hästi huvitav. Monika Mattiisen ja Pille Kangur analüüsisid kontserti kolm lugu kus esines ansambel resonaabilise, kus kõlasid eesti heliloojate muusikateatriteosed. Eileõhtusel ERSO kontserdil kuulutati välja Eesti muusika päevade preemiate laureaadid kuid sellest juba lähemalt järgmises heligaja saates. Nüüd aga saab sõna nelevasteinfeld. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Saksa helilooja Heinar Köbels pälvis hiljuti maineka Ibseni preemia, millega käib kaasas ka 450 tuhanded USA dollari suurune preemiaraha. Auhind anti heliloojale üle Berliinis asuvas Norra saatkonnas. Ibseni auhinna komitee esimehe perboya Hanseni sõnul Anhainer Kööbelsi muusikamaailmas tänapäeval väga särav ja loovisiksus. Näiteks on ta teatri direktor ja festivali juht, viljakas helilooja ja lavateoste autor ja lisaks ka õpetaja. Eesti publik mäletab peaksid kindlasti aastal 2009 toimunud nüüd festivalilt, mil Salme kultuurikeskuse saalis kanti ette Kööbelsi 2004. aastal valminud lavateose Erarid Ritjaka, mis on helilooja kolmas koostöö. Suurepärase prantsuse näitleja Andrew ilmsiga. Päevikutele ja teistele kirjapanekutele põhinedes keskendus lavastus üksikindiviidi maailmatunnetusele ja tegu oli multidimensiooniline seguga muusikast, kujutavas kunstist, teatrist, videost ja kirjandusest. Saksa helilooja, lavastaja Rainer kõigepealt on sündinud 1952. aastal. Ta on viimase aja üks enim rahvusvaheliselt tähelepanu pälvinud uuenduslikke muusika- ja teatrisüntees projektide looja. Tema teoseid mängitakse kõikjal maailmas, niisamuti ka teatril lavastusi ja kontserte, etendusi. Peamised Kööbelsi loomingu esitajad on näiteks teatrabidyllozan ja Frankfurdis tegutseb ansambel Modern. Enamiku tema teostest on mängitud üle 50 korra pea kõigil Euroopa tähtsamatel festivalidel. Optika, USA-s, Jaapanis, Austraaliasse, Singapurist. Suurema osa Hainel Kööbelsi Tseedeedest on välja andnud aga tuntud Müncheni plaadifirma ECM. Ka vana music sordisa vall pälvis suure tunnustuse nimelt jook oli Music festivali elutöö preemia. Savelile antakse tasu üle tänavu kaheksandal juulil, mil ta esineb Joaki festivalil oma ansambliga. Hezberi on 21 ja seal esitab ta kava Hispaania ja Mehhiko muusikast. Gambamängija ja ansambli juht Charles Vall on olnud vanamuusikajuhtfiguure maailma lavadel juba viimased 40 aastat. Jaa, ta tegutseb muusikalise juhina ansamblites Jesperi on 21 Legoncerternassioon ja laga Bellari. Kuulus saksa plaadifirma Deutsche grammofon andis teada, et kompanii uueks presidendiks saab Mart Wilkinson. 46 aastane Mark Wilkinson on viimased 19 aastat tegutsenud Londonis plaadifirma Universal Music müügijuhina ja hetkel andaga deka Recordsi müügijuht. 114 aastase ajalooga Deutsche grammofonifirmat hakkab Mark Wilkinson juhtima alates üheksandast aprillist. Tänavusuvine olümpialinn on London ja sellega seoses andis Londoni filharmooniaorkester teada, et üheksa olümpiatule tõrvikukandjaks on Londoni filharmooniaorkestri peadirigent Esa-Pekka salonen. Olümpiatõrvikut ühe miili pikkuse vahemaa Jaagu ja seda 26. juulil ehk olümpiatulekandmise teekonna eelviimasel päeval. Olümpiatule teekonna pikkus on 8000 miili ja tõrvikut saab kanda kui umbes 7300 inimest vanuses 12 kuni sadam. Vanim tõrvikukandja saab tõepoolest vahetult enne olümpiamänge 100 aastaseks. Mõne kuu eest protesteeris Lõuna-Korea väljapaistvam orkester nimega kaabes sümfooniaorkester oma peadirigendi rahamshiniki vastu, sest teda peeti ebakompetentse. Eks Tšiniki süüdistati selles, et ta ei tee näiteks vahet erinevatel orkestripillidel. Ent 54 aastane dirigent hamshinik, kes on ka Jeli Ülikooli professor on viimasel ajal tajunud survet ka sellest töökohast ja kõigele vaatamata on ta nüüd otsustanud asuda uue orkestrile. Nimelt on homshnic Honolulu sümfooniaorkestri esimene peadirigendi kandidaat. Honolulu Sümfooniaorkester kuulutas nimelt eelmisel aastal välja pankroti, Enton nüüd taas majanduslikult jalgele tõusmas ja oma kontserttegevust jätkamas. Orkestri lühemad kontserdid toimuvad kihamshniki juhatusele. Sel nädalal anti teada, et paari kuu pärast lõpetab majanduslikel põhjustel oma tegevuse Poola raadio koor. Koor on üle 60 aasta vana ja selles laulab veidi üle 30 inimese poole raadio koori puhul on tegemist väga maineka kollektiiviga, mis on olnud Poola riigi kultuurisaadikuks terves maailmas ja koor on olnud ka paljude Poola heliloojate uudisteoste esmaesitajaks. Nende seas on näiteks sellised heliloojad nagu Rico retski, Christoph Penderetski ainus, ent küllaltki ebatõenäoline võimalus, kuidas Poola Raadio koor säiliks, on see, et Poola kultuuriministeerium poole raadio ja valitsus leiaksid uue rahastusmudeli et koor ei kuuluks enam ainuüksi poole raadio alluvusse. Ja nüüd lühiuudiseid, las Vegases avatakse täna uus kultuurikeskus nimega Smetsengher Foodete Fooming Aats. Nimetatud keskuses asub ka 2000 kohaline kontserdisaal, mis saab nüüdsest Las Vegase Filharmoonikute kodusaaliks. Varemeil oma saal puudus ja nad harjutasid Nevada Ülikooli saalis. Avakontserdil kantakse Aga ette, Gustav Mahleri teine sümfoonia ja ettekannet juhatab David itkin. Tunnustatud Ungari dirigent Adam Fischer, kes võitleb tuliselt Ungari valitsuse juudivastase käitumise üle, avaldas soovi, et Budapesti uus teater võtaks kavast maha antise miidist veterani hiljuti surnud Island Surka kirjutatud lavateose nimega kuues kirst sest nimetatud lavateos on dirigent Fischeri sõnul rassismi õhutav. Sydney ooperimaja. Ooperi auditooriumile plaanitakse anda aga John Sadler landi nimi. Austraalia avalikkuse meelest on see väga halb idee, sest ooperisaal vajab hoopis akustika parandamiseks põhjalikku renoveerimist ja rahvuskangelase nime andmine saalile. Saali omadusi kahjuks ei paranda. Renoveerimistöödeks vajatakse aga miljard dollarit. Tunnustatud sopran Jean sadelan suri 10. oktoobril 2010. aastal 83 aasta vanuselt. Kui tänapäev jumal on kõikvõimalikud konkursid saanud muusikutele enesestmõistetavaks normiks, siis Deutsche Musicrat annab teada, et eriti ohtralt pakub preemiaid ja konkursi muusika inimestele Saksamaa, kus aasta lõikes toimub kokku 370 konkursi taolist ettevõtmist. Soomes Kokolast tuli aga 23. märtsil Soome esiettekandele Helena Tulve teos Londraderjertuaa ehk vari sinu taga. Kesk-Põhjamaa Kammerorkestrit dirigeeris Juha kangas. Teos valmis möödunud aastal ja esiettekanne toimus tänavu jaanuaris Tallinna Mustpeade Majas, esitajaks Tallinna Kammerorkester, Juha Kangasejuhataja tusel jagambadel soleerisitanu Jõesaar, Leho Karin ja Peeter Klaas. Lõpetuseks midagi kammermuusikamaailmast Saksamaa 12 väljapaistvamad keelpillikvartett til olid ametiühingu, mis toetaks nende erinevaid õigusi ja teeks kontserdielu korraldamise lihtsamaks. Ühingusse kuuluvad näiteks sellised tunnustatud kvark letid nagu Artemis, Hendschel, lipsigia, Mandel, Ringühing loodi eelkõige ka selle tarbeks. Toetamist leiaksid ka väga noored kvarteti koosseisud, kes on alles oma rahvusvahelise muusikutee alguses. Henneli kvarteti liikme Monika Hennessey sõnul on Saksamaa väljapaistvate traditsioonidega muusik kama, mis on andnud tugeva tõuke ja panuse maailmakeelpillikvartetile ja kvartetile kirjutatud muusika arengule. Hennessey sõnul on väljakannatamatu olukord, kus viimasel ajal on lõpetanud oma tegevuseni näiteks sellised väljapaistvad marketid nagu Rosa munde või Petersen. Petersoni kvarteti liige oli muide ka eestlasest tšellist Henry-David Varema. Simsoni sõnul on suureks probleemiks see, et kvartettidel puuduvad korralikud baasid ja ruumid, kus oleks võimalik kontsertreiside vahel proove läbi viia. Olukorra parandamiseks püütakse kaasata erinevaid muusikakõrgkoole, mis pakuksid kvartettidele harjutamisruumi. Leipzigi kvarteti liige Mattias Moosdorf leiab aga, et kvartettide ühing aitaks kaasa kontserditasude ja salvestamistingimuste alastes läbirääkimistes. Ja kui viimasel ajal on keelpillikvarteti ta osakaal erinevatel rahvusvahelistel kammermuusikafestivalidel pisut kahanenud, siis loodud ühingu abiga loodetakse leida palju uusi esinemisvõimalusi. Helikaja saadet jätkab Igor Karsnek, kes käis ERSO-sarjas saaga kontserdil. Tulilind. Eelmisel reedel Estonias toimunud ERSO kontsert, kus dirigendiks oli Mikk murdve ja viiulisolistiks Anna-Liisa pesroni kujunes hästi elamuslikuks muusika õhtuks. Juba kontserdikava ise oli mitmeski mõttes huvitav. Näiteks avamänguks sai kuulda Fredrik patsiuse sedasama baasiuse, kes eesti hümni muusikaga avamäng ooperile kuningas Karli jahiretk siis Šostakovitši esimene viiulikontsert Anna-Liisa pesroni esituses, mis kujunes kõneluse õhtul sisuliseks ja emotsionaalseks kõrgpunktiks. Ning lõpetuseks kontserdi teises pooles Igor Stravinski. Värvikas balletimuusika tulilind, mida ERSO esitas tervikuna üldse esimest korda. See tähendab tulilinnu süütion ERSO varem mänginud ju mitmeid kordi, kuid balletimuusikat tervikuna mitte. Ent nüüd kõigest lähemalt. Fredrik patsius, kelle avamäng ooperile kuningas Karli jahiretk kontserdi avateosena kõlas on meie kuulaja jaoks mõneti paradoksaalne kuju. Sest ühelt poolt see tähendab eesti hümni muusika autorina, on ta ju väga tuntud helilooja, kuna eesti hümni teab iga põlvepikkune poisike. Teisalt on ta meil täiesti tundmatu kompaniist, kuna patsiuse teisi teoseid meil teadaolevalt varem esitatud polegi. Siinkohal peab märkima, et Frederik patsus oli mõneti paradoksaalne kujuga 19. sajandi kontekstis. Mõelge ise, rahvuselt oli ta sakslane, siis töötas viilu täna Stockholmi kuninglikus õukonnaorkestris ja lõpuks sai temast 19. sajandi keskel hoopis üks soome muusikaelu juhtfiguure. Samas Soome vabariigi ja ka eesti hümni alb versioon oli hoopis rootsi keele ja see pole veel kaugeltki kõik prantsuse ooperit kuningas Karli jahiretk peetakse üldse esimeseks Soome ooperis mille kirjutanud tegelikult sakslane. Nii et väga huvitavad lõimumised Helmedasele Frederik patsuse Poola. Nüüd tema avamängu helikeel ise oli esmamulje põhjal selline summani laadis romantiline muusika oma suurte emotsionaalsete tõusudega sees avamängud teine poolt kõlas pigem tega itaalia ooperi traditsioonile. See oli midagi Rossini laadis oma elavaloomuliste karakterite poolest. Nii et kuuldu põhjal on Frederick Pathjus igatahes täiesti korralik helilooja. Vähemalt oma kompositsioonitehnika ja organisatsioonioskuse poolest, kuid tema muusikast lausa vaimustuda pole minu arvates kand põhjust. Seest oli põhjus vaimustada ana Liisabjas Rodney esitatud Šostakovitši esimesest viiulikontserdist. Olgu öeldud, et see kontsert on nii sisulised kui mängutehnilised ülimalt nõudlik teos. Kuna Šostakovitši kirjutas selle David ois trahile ning isegi David Oyster ise polevat selle viiulikontserdiga alguses korralikult hakkama saanud. Kui nüüd uskuda grill Kondrashini meenutusi. Aga ana Liisabes roonil on viiuldajad väga hea mängutehnika. Olenevalt artistlik temperament ja mis peamine, Šostakovitši muusikasse sisseelamise võime nii-öelda seinast seina Šostakovitši ängist, tema kuulsa groteskini. Juba teose avaosas panid kuulama umbes Rodney madalas registris hästi välja The Nuutod Mick murde, kujundasin dirigendile orkestris, solistiks tasakaalustamiseks ka heas kõla vahekorras. Pianissimad mõju oli see episoodis, kus pes Rodney viiul kõlas traagilises intonatsioonide kõrbes registris. Orkestris aga domineerisid vaiksed passi instrumendid. Igatahes pes Rodney mängus oli esimeses osas kogu aeg tunda seda sisemist lõhestatus ja heitumust, mis kogu Šostakovitši loomingut Punase niidina läbiv. Enskersos oli persoonimängus tunda juba seda deemonliku kõverpeeglid proteski. Tema teravad Strihid, järsud Fordsandod kõlasid igatahes hästi ekspressiivsed esituslikult ehk kõige muljet avaldama volitused akoviks muusika tunnetamise mõttes viiulikontserdi kolmas osa, passakalia solist elasin fotokovitši sisekosmosesse väga veenvalt sisse ja Mick murdve dirigendile samuti ja kui ta orkestri keelbidelt nii vaiksed, kuid samas nii mõjuvad pitsikaatod suutis lõpus välja võluda ning pesroni mängitud viiulisoolo kadents on juba täiesti omaette teema. Mingil momendil vallandus siin nagu paisu tagant väga jõuliste akordide lauset deemonlik energia. Ka viiulikontserdi finaalis õnnestus nii solistid kui trigendil artistlikul tabada see ühtaegu Virtoosne ja liikuv, kuid samas ka irooniline karakter. Nii et suurepärane esitus absoluutselt igast parameetrid. Ja Stravinski tulilinnumuusika. 24. numbris, mis kõlas õhtu teises pooles, õnnestus murdvelt dirigendina hoida kogu see muusikalis pildina, galerii orkestris kogu aeg nii kõlaliselt eredena kui hästi rütmi erksana. Ei tookski ettekandes ühtegi stseeni eraldi välja, vahest siis ehk ainult kassei surma oma Ekspressionistlikult kurjakuulutava temperamendiga. Kiitma peab ka orkestri kõlapildis seda hästi tabatud impressionistliku läbipaistvust mis Stravinski muinasjutulist teleseenidele nii iseloomulikum. Kui nüüd seda tuli linnu muusikaliste piltide esitusliku rida omavahel võrrelda siis kõige atraktiivsemad mõjusid karakteri kujunduse mõttes ehk kiire tempo on see, et osad on nii, et kokkuvõttes oli kõnealune muusika õhtu, eriti tänu analiisades rooni mängitud Šostakovitši esimesele viiulikontserdile. Meie viimase aja kontserdielus igatahes üks. ERSO kontserdist tulilind rääkis Igor Karsnek kaja. 22. märtsil esietendus rahvuslus ooperis Estonia muusikali mees La Manchast müts leib muusikale ja vassermanni libreto le milles peaosades soleerisid René Soom, Tõnu Kark ja Hanna-Liina võsa. Lavastaja on etenduse Neeme kuningas ning dirigent Jüri Albertel. Esietendust käis vaatamas Toomas kutte, kes on nüüd klassikaraadio stuudios. Tervist. Millises võtmes siis seekord muusikal mees La Manchast välja toodi? Hästi huvitav oli, peaks ütlema. Esiteks kindlasti, kui arvestada, et Eestis on kaks muusika trit, siis iga esietendus on kahtlemata suursündmuseks ja samasuguseks suursündmuseks kujunes ka 22. märtsil selle muusikali esietendus. Ja peab ütlema, et Neeme Kuninga lavastus on huvid. No tal on alati huvitavas võtmes olnud lavastused. Ja mulle meeldis näiteks see, et lõpuni midagi välja ei öeldud ja mingit hinnangut ka ei andnud. Selles mõttes, et ei olnud see kiidulaul niisukesele, hullumeelsele maailmale, nagu on Šotimaailm, mis tegelikult võib-olla on see õige ja reaalne maailm ei olegi hullumeelne. Ei antud hinnangut ka sellele niinimetatud tavamaailmale, milles me viibime ja milles me oleme. Et kas see ei pruugi olla see õige, vaid kui üks suur küsimärk, mis kahtlemata on vaataja seisukohal, et huvitav ja hea lähenemine. Sellepärast eks publiku hulgast olev inimene tahab ennast tähtsana tunda nagu artistid laval. Ja sellepärast, kui talle jääb niisugust vaba mõtlemisruumi, mida kuningalavastus päris palju jätab siis on asi heas võtmes, sest eks iga indiviid leiab endale selle iva, mida ta tahab leida ja seega teater täidab ühe oma eesmärkidest, ta paneb inimese vähemasti, millega ütlema, mis on ka ääretult vajalik, eriti tänapäeval. Kas võiksite ka öelda, et mida teie leidsite mise, teie ivali? Kuna ütleme kogu etenduse valgus on küllalt süngetes toonides, etenduse sisu ei ole ka kergemuusika, on küll ilus, aga ütleme, kogusatongighoti lugu, noh seda võib ju võtta kergelt, tegelikult ta ei ole ta filosoofiline, ta küllalt mõtlemapanev ja, ja kohati isegi võib-olla natukene masendust võib ta tekitada. Aga selle lavastuse etenduse juures see, et ütleme, lava põhiline valgusetenduse lõpp lõppedes omandas, helgemad toonid tekitas vaatamata sellele, et ongi hot, suri just selle tunde, et tema idee elab edasi tema võitlus tuuleveskit, sellega ei lõpe ja teatrisse ära tuldud sellise positiivse tundega ja hinges oli elujaatav suhtumine. Seega mina sain sealt niisukese annuse positiivset energiat selleks õhtuks. Ja loomulikult oli ka väga huvitavaid rollile lahendusi ja muusikani imeliselt ilus. Millised olid need huvitavamad rollilahendused ja kuidas lauljaid võiks iseloomustada? Noh, see on nii subjektiivne, eks ole, sest iga artist on isiksus ja läheneb oma rollile ja oma muusikat kalisele partiila, erinevalt oma nüanssidega läbi oma isikupära, aga minu jaoks nagu kõige meeldivamaks kujunes seal esietendusele Hanna-Liina võsa. Ja temal tantsa võidultsin hea, tal on väga hea muusik, kallis stiilitunnetus, hea, et ta meil Eestis olemas on. Ta võiks avaldasindoni proodel kui offroad-off-Broadwayl mida iganes, sest see muusikalitunnet, kus ja, ja see eriline lähenemine, mida see žanr eeldab, see ideoloog ja siin ei saa läheneda päris klassikalist laulmist arvestades, siis jääb midagi puudu, temal on see olemas. Ja sama musitseerimine oli tõepoolest nauditav, eriti selle väikese orkester ansambli saartel kus oli seal kõik sünkroonis ja mulle meeritava fraas, mis on välja kujundatud, meeldib just see, et ta ei laula klassikalise vokalistina, vaid just nimelt muusikalilauljana ja rollikäsitlus oli ka huvitav. Kui kanalil võsa seal lõpus ütles, et minu nimi ei ole all Tontsa, et ma olen Tultsin hea, siis oli usutav ja siiras ja temast jäi hea mulje. Loomulikult, Tõnu Kark, kes ükskõik, mida ta ka ei tee, teeb seda väga ehedalt väga siiralt, väga hästi ja ilmselt ma arvan, et Eestis ei ole kedagi, kes seda näitlejat ei hindaks kõrgelt. Tongi hotelli osas esines ja laulis René Soom. Kell on ilus hääl, hästi kaunis alumine register, mis kohati külmajudinaid tekitab. Ta tegi ka huvitava rolli. Aga jah, see on nii subjektiivne, minu jaoks oli Hanna-Liina võsa, selle etenduse täht või nael. Ma saan aru, et teile jättis etendus tervikuna väga hea mulje. Kas mõningad küsimärgid ka siiski tekkisid? Noh, ikka tekivad, need tekib alati, aga need on nii subjektiivsed, näiteks noh, ütleme aed. Kutser väntas oma loo, kirjutas oli kaunis karm aeg ja teema karm teema. Neid asju võib lahendada nii ja naa. No minu jaoks võib-olla, kas nii palju meelusti, nii palju sensuaalsustust on vaja, aga eks ole, kajastu märkija, eks on maailma valitsenud juba Rooma impeeriumist alates ja egiptuse aegadest, nii et siin ei saa öelda, et oleks tegu halva või hea lähenemisega, lihtsalt inimeste maitsed on erinevad. Nii et rahvusooperimees La Manchast on tükk, mille tasub ära vaadata Aga kindlasti tasub ära vaadata, sellepärast et esiteks seal on palju tuntud meloodiaid, mida ka need inimesed, kes muusikaga vähem kokku puutuvad, teavad see väike orkester või väike ansambel, mis seal mängib, mängib väga hästi. Kas on huvitav tükk? Ta paneb mõtlema, seda võib võtta nii ja naa, võib võtta väga lihtsalt ja vaadata, kui ütleme, mingit absurdi või paroodiat või mida iganes, aga seda võib vaadata ka kui täiesti filosoofilist lugu millel on palju tahke ja paljud nüansse. Järelikult igaüks midagi leiab. Ja kui ta midagi leiab, et enne ka ütlesin, siis on teater oma ülesande täitnud. Aitäh tulemast stuudiosse Toomas Cutter ja jagamast meiega neid muljeid. Ilmsi võimatut. Järjehoidja. Belgia väljapaistev helilooja ja viiuldaja Eusheen Isay kes on sündinud 1858 üheksa ja suri 1931 töötas 20.-te aastate saate lõpul välja rahvusvahelise muusikafondi organiseerimise projekti, mille kohaselt kavatseti korraldada regulaarseid rahvusvahelisi konkursse noortele interprojektidele. Projekt, mille isa andis oma õpilasele Belgia kuningannale Elizabethile viidi ellu alles kuus aastat pärast isa surma. Interpreetide konkurss Brüsselis hakkas kandma oma looja mälestuseks Shen isa-i nime. Algusest peale sai Isaiin nimelisest konkursist üks esinduslikumaid nii programmidel tõsiduse, suurel nõudlikkuse kui ka osa võtta teate ja žürii koosseisu poolest. Konkursile lubati 15 kuni kolmekümneaastasi mängijaid. Žüriisse alates 30.-st eluaastast. Esimene konkus Brüsselis oli viiuldajatele 75 aastat tagasi. Avamine toimus kuningliku konservatooriumi saalis, kus anti osavõtjatele pidulik kontsert. Oli 21. märts 1937. Žüriisse oli palutud maailmakuulsaid, viiuldajaid ja tuntud pedagooge nagu frakti puu, Joseph Sigeti, Jenna ümbay, Carles Georg kuulanca Abram, jampolski nimekaid muusikuid mitmetest Euroopa konservatooriumitist, nende hulgas Artur Lemba Tallinnast. Konkursist osavõtuks oli soovi avaldanud 125 noort muusikut. Sedavõrd, kui sai teatavaks žürii ja osavõtjate koosseis, kahanes mängida soovijate arv loosimise ajaks 68-ni. Esimeses voorus mängisid vaid 58 viiuldajat, nende hulgas ka viis Tallinna konservatooriumi kasvandiku professor Johannes Paulseni klassist. Ja viis võidukat Nõukogude viiuldajad, kelle päralt oli lõpuks kuuest esimesest preemiast viis. Esimese Isaiin nimelise rahvusvahelise konkursi tulemused tehti teatavaks esimesel aprillil. Võitjaks kuulutati 28 aastane David. Ois trahv. Belgia esimese daami kuninganna Elizabethi initsiatiivil otsustati Brüsselis 1950. aastal jätkata interpreetide konkursse. Need kannavad tänaseni kuninganna Elizabethi nime. Kuninganna Elizabethi nimelisi konkursse korraldatakse kordamööda kolmel erialal. Viiul, klaver, kompositsioon ja pärast aastast vaheaega tsükkel kordub. 30 70. aasta viiuldajate konkus on tähendusrikas Eesti muusikaelu arenguloole. Noorele rahvuskonservatooriumi-le oli osavõtt võistlusest viie mängijaga julgustükk, mis paneb ka praegu kolmveerand sajandit hiljem lugupidamisega mõtlema Johannes Paulseni pedagoogitööle. Nende viie mängija hulgas oli väga noor Evi Liivak. Olid õde ja vend, aumerad oli Villem õunapuu ja oli Brüsselis kahekümneseks saanud Vladimir Alumäe. Järjehoidjat toetab Eesti kultuurkapital. Eetris oli 24. märtsi helikaja, mille helioperaator oli Katrin maadik. Toimetas Karingu.