Ja tere päevast, hea klassikaraadiokuulaja. Mina olen jälle Berk Vaher ja eetris on jälle salli tallaja saade. Tartu kultuurielust ja teatripäeva eel räägime mõistagi teatrist ja ainult Tatu teatrist, aga ka Tartu teatrist ja saatekülaliseks või saatekülalisteks. Olen nimme valinud inimesed, kes on mitmeti olnud teatrianalüütikud teatritega seotud, samas küllap mitte ühegi teatriga nii palju, et kaotada kriitilist distantsi selle osas, mida nad teevad. Tere tulemast saatesse, ahe pilv. Tere ja Andrease tervitus. Homme antakse kätte järjekordsed teatripreemiad. Nominendid on olnud juba tükk aega teada. Mis tundeid need nimekirjad teis tekitavad? Noh, ma ei saa, neid ei oska neid väga põhjalikult kommenteerida, sest ma ei ole päris paljusid asju sealt näinud, mu teatri vaatamine muutunud selliseks üsna valikuliseks. Aga mul on mõnede asjade üle hea meel, et mul on näiteks väga hea meel. Katariina Unt oma niisaga on seal. See on ikkagi praegu üks Eesti tippnäitlejaid, kes minu arvates on noh, nii-öelda ala kiidetud ilmselt tänu sellele, et ta nii väikses teatris töötab. Ja mul on väga hea meel, et Risto kübar on oma trikstri rolliga seal sees. Mul on väga hea meel, et, et Ingomar Vihmar oma Õizzanguga on seal, sest minu arvates oli see noh, selline tükk, mida ma käisin vaatamas, mis mulle väga mõjus ja ma ei saanudki aru, et mismoodi või miks ta minuga mõjus või mingi selline natukene mustkunsti ilik tükk. See oli. Aga samas on mul näiteks kahju, et seal ei ole Tartu uue teatri Rein paku tükki, mis oleks võinud. Mis oli minu arvates üks väga võimas tükk. Minu suhe selle nimekirjaga ja üldse igasuguste nagu auhindade nimekirjadega on ka selline, et ega ma nagu väga selline noh, auhindadest lähtuv ja ei ole teisest küljest on see selge, et nad on vajalikud mingite punktide mahamärkimiseks, nüüd ma ise olen samamoodi nagu Aare ütles, et, et ma olen ka ikkagi viimasel ajal liikunud üha üha rohkem selles suunas, et ma ikkagi väga täpselt valin, mida, mida ma vaatan, olen teatrist kirjutanud 93.-st aastast saadik ja selle aja peale noh alguses ma vaatasin tohutult palju kogu aeg sellist noh, nagu massiivtööd tegin täiesti. Ja On päris selge, et mingisugusel hetkel tuli otsustus, et ma ikkagi lähen vaatama ainult neid asju, mida ma päriselt tahan näha. Et see, see asi formeerus võib-olla veelgi täpsemalt siis, kui ma hakkasin keskusi teatrilehekülgi toimetama. Et siis ma võtsin väga selge hoiaku, et keskus, siis ma ikkagi tegelen äärealadega Noorte asjadega uuega kujunev aga ja peaaegu üldse ei tegele noh, ütleme siis riigiteatritega või selle osaga, mis on siis noh, mida me võime nimetada keskvooluliseks, millest võib ka tulla keskvoolulisuses noh, kahtlemata välja löök, kes ei ole nii ühene seisu, seda noh, niimoodi ei saa neid jooni tõmmata. Aga ikkagi see vali, kui oli nagu hästi tugev ja selle tõttu samamoodi noh, ma ei ole ka päris mitmeid niuke päris paljusid asju näinud, mis seal on. Et nüüd muidugi jällegi noh, minu jaoks ka seal kellelegi mõned nimed tulevad esile näiteks šašerbepiliaajeviet, ta on seal esindatud, kuna ma olen tehnoloogilise teatrimudeli üks eeskõnelejatest olnud pikka aega ja, ja nüüd on neid juurde tulnud päris palju ja mul ei ole sugugi vaja enam eest kõneleda seal. Aga ikkagi noh, Beljajev on teinud, haldjakuninganna oli ikkagi suht noh, ikka väga märkimisväärne asi, hoolimata sellest, et seal oli paljusid lahendamata tehnilisi asju, aga see käibki tehnilise mõtlemise juurde, et noh, see ei ole lihtsalt võimalik kõiki asju panna tööle, nii tehnika on väga, kui ta töötab mittestandardsete lahendustega, siis ta on väga vastuhakkav, mis võimeline ja Beljajeva oli ikkagi väga jagu saanud. Asjadest lihtsalt on oluline sellest siinses teatripildis. Ja noh, samamoodi jällegi noortest Henry hütti ja Mihkel Ilusa Gabriisid mida nad ise nimetavad vormilt art shoux, aga noh, see, see mõiste tahab sisuga täitmist loomulikult. Aga on ka selgitanud, et ma ütleks, et see on üks niisugune teatrivorm, kus nad töötavad teatri ja kaasaegse kunsti vahel, kusjuures kaasaegne kunst ei ole mitte niivõrd mitte niivõrd otseselt performatiivne, mida kõige kergem oleks seostada kaasaegse kunsti mõtlemisega, vaid just nimelt sellest performatiivsusest juba nagu eemale tõukunud graafiliste visuaalsete lahendustega, et et see on, kui sellesse nagu sisse minna, sinna sisse on kõike muud kui lihtsalt visuaalselt efektsete piltide näitamine laval seal, seal, seal palju rohkemat ja selles mõttes seda võib pidada küll suhteliselt uueks vormiks, see on väga hea, see on seal niimoodi nomineeritud. Ja mulle isiklikult Marie Abel mad hamba varis meeldis väga, ma kirjutasin sellest ka. Kuidas tema füüsilisus hakkas, hakkas mõjuma, kuidas mehena seda vaadates ma saan, näen täiesti teistsugust maailma seal, naise maailma, nii et see on füüsiliselt ette mängitud, et noh, mina tooksin need nimed välja. No näed, ärge öelge midagi, et ei ole kuigi palju näinud tavaliselt need inimesed ütlevadki, kes tegelikult on piisavalt palju vaadanud, need, kes on vähe vaadanud nende tajugi võib-olla et nad ei ole paljusid asju näinud. Aga selles saates on tavaks ikka näpuga järge ajada, kui Tartu oma kultuuriruumi oma siiretega kuskil valdkonnas mõjule pääseb ja teatriauhindade puhul on pikka aega täheldatud. Tatu teateid, pääsevad sinna kuidagi väga serva, mesi sinna püüne peale. Ka seekord on peamist nominentide hulgas ikka noodiate fon, kraal Linnateater, draama, teate, ja kohalik ajakirjandus on mõnda aega näpuga järge ajanud, kuidas näiteks Vanemuine on olnud alati autsaider rollist nüüd Vanemuine tavapärasest isegi rohkem esindatud, aga samas nagu Aare juba mainis uut teatrit ei ole näha. Millest see tuleneb, kas see tuleneb sellest, et žüriiliikmed ei ole jõudnud Tartusse või see tuleb ikkagi sabast mahajäämusest? Kas on olemas mingisuguseid objektiivseidki? Seerumeid, või milles on asi? Vanemuise kohta ma ei oska selles mõttes öelda, et ma tõesti olen nende asju väga vähe näinud aga ma oletan, et siin võib-olla võib-olla on žüriil. Olnud noh, ma saan aru, et nüüd on Vanemuise, st rohkem kui, kui vahepealsetel aastatel, aga aga ma oskan öelda, et mis mul endal on Vanemuise suhtes tekkinud mingil ajal tekkis seed käisin järjest vaatamas ja, ja nagu toitis vähe, eks ju, sõin ja jõin seal minagi suhu ja mida midagi sellist ja siis siis nagu tekkis lõpuks nagu selline noh, ütleme mittekäimise harjumus või. Sa paned järjekorda, mille peale sa oma raha kulutamise Vanemuine nagu langes seal raha kulutuste nimekiri järjest tahapoole ja siis siis nagu kuku lõpuks kukkuski välja niimoodi, et ma käisin väga harva Vanemuises ja, ja noh, see on selline. Kui mingi teater nagu mingil hetkel ära langeb mingilt tasemelt, eks ju, siis siis tekib nagu mingi retseptsiooni inertsed, ta ise võib tegelikult juba nagu nagu juba tõusuteel olla, aga, aga vaatajad nagu ei ei noh, ei, ei jõua see jõua nendeni, sest nad on selles inertsist veel sees. Ja noh, ma olen ise ühe korra olnud aastapreemiate žüriis, et et. Ega nad loomulikult nüüd ei vaata 100 protsenti kõike ja, ja mingid valikud tuleb teha ja eks neid valikuid tehakse ka just sedasama mingi mingi inertsi põhjal, mis on nagu varasemate aastate põhjal kujunenud. Aga miks, miks ma ei, ma ei tea, miks nad uut teatrit ei ole. See sõltub ilmselt maitsest ka. Andres sinu Deathaalses leiva või toidukorvi saanud Vanemuine olnud ka leivaandjana sees. Kuidas sa kommenteerid seda? Mitte ainult ühe, vaid küllap õige mitmed teatrivaatlejad distantseerunud vanemusest, kui põhjendatud see sinu meelest on, sest et ma tean, et eriti nooremad tegijad on seal üsna Žušeerunud selle üle enda meelest tahaks teha kihvti asja ja teevadki, aga see kuidagi ei jõua nende inimesteni, keda, keda nad muidu aegki elus iga päev võib-olla näevad. Vanemuine leiva andjana on vist mul ei olnud küll selles mõttes ainult ma mäletan, et ma olin kirjutanud ühe Vanemuise talietenduse kavalehele ühe teksti, aga noh, kui sa mõtlesid seda, et ma kirjutasin Vanemuises suhteliselt palju millalgi, siis, siis seda võib olla küll. Et jah, see küsimus on tegelikult viimasel ajal olnud minu meelest päris palju üleval ka sellistes kirjutajate vestlusringides, et mis värk selle Vanemuise kond, milles asi on, et nagu noh, nagu ei taheta minna vaatama, et see ei ole mingisugune väljamõeldis, sellepärast et juba tollel ajal oli, kui ma palju Vanemuises kirjutasin, 90.-te keskel oli palju paksu pahandust sellega, et ma ütlesin, et mulje ei ole hea ja siis mulle argumenteeriti vastu, et no mida see mulje ikka tähendab tegelikult praeguseks olen märksa rohkem kui siis veendunud, et mulje tähendab nagu väga palju. Võib-olla siis ei olnud veel nagu PR printsiipidest erilist ettekujutust, aga mulje ongi tegelikult see asi, mis noh, esimesena mingid jõud liikuma paneb. Aga nüüd praegu ma tuleksin küll siit mulje tasandilt, läheks, tuleksin maha, läheks ja nii edasi, et kirjutasin sellest ka mingi mõni keskus tagasi arvustuses kontserd diktaatorile. Mul on hakanud tekkima tunne, et et Vanemuises on liiga kergelt minnakse, lihtsustamise teed, minnakse ühesõnaga selle arvestusega, et publik peab täis tulema, noh, see ei, ma isegi ei ütle, et see on nüüd nagu tingimata kavatsused. Ärge nüüd tehke kunstiliselt veenvat asja, see sellist kavatsust, noh vaevalt et saab ühel teatril olla. Aga just nimelt mõeldakse hoolikalt selle peale, et oleks kaetud võimalikult laiad rahvahulgad võimalikult laialt publikumassid. Ja see ei anna head tulemust. Sellepärast et esiteks ei segmenteerise vaatajat piisavalt vaataja ühesõnaga saadakse küll need laiad rahvahulgad kohale, aga lõpptulemusena. Ma ei saa öelda, et ei ole keegi rahul, kindlasti on päris paljud rahul, aga satub väga palju sellist vaatajat hulka, kes tegelikult ei tahtnud vaadata seda või teist, et ma arvan, et sellises suures struktuuris tehtaks väga arukalt. Kui palju täpsemalt filtreeritakse välja seda, kuhu mingisugune asi suunatakse. Teatriinimesed ise sõnastavad seda tihti niimoodi, et see on selline kombinaati, jäeti taak, et tuleb teha väga palju teatreid sõna otseses mõttes maja kütmiseks. No vot ja siit edasi, tegelikult tulebki järgmine käituma, hakkasin ükskord juurdlesin selle üle veel arutasime ja mul tekkis selline mõte, et. Me oleme kõik harjunud, Vanemuine kogu aeg kinnitab, et noh, et see kolme kolmeharuline süsteem, eks ole, et see on väga hea ja ongi noh, me nimetame teda kombinaatteatriks osaliselt irooniliselt. Noh, osaliselt me saame aru, et selles on võib-olla mingi tsentraaljuhtimise tugevus, eks ole, et saab, saab hajutada mingeid majandusriske, kindlasti see töötab majanduslikus mõttes. Aga aga millegipärast tundub nagu täiesti kujuteldamatu, et kuidas Vanemuine saaks nagu laiali laguneda kolmeks, kolmeks haruks näiteks noh, see see idee karjutakse kohe maha täiesti kindlalt. Ja. Mul tekkis selline tunne, kui kraal teeb, võtame, võtame lihtsalt suurusjärgud, kui kraal teeb mingi asja, kraal teeb mitte väga palju asju Vanemuise-ga võrreldes. Kõik asjad on nagu täpselt välja häälestatud ja ütleme, et üks asi läheb tuksi. Noh, see kaob ära selles mõttes, et sinna kõrvale tuleb kohe kaks väga väga hästi välja häälestatud ja kuigi proportsionaalselt võib-olla on see tuksi minek või noh, ütleme seda tuksi minekuks, see on võib-olla proportsionaalselt päris suur, sest ütleme, kui kolmest asjast üks läheb noh, ei tule välja päris nii, nagu sooviti, siis see on tervelt üks kolmandik, aga ometigi selle fokusseerituse tõttu kraali puhul ei teki praegu näide hetkel, eks ole, kui suurus, näide sellise mastaabi puhul sellise teater formatsiooni puhul ei teki nagu hajumist ei teki küsimust, et kõik muutub nagu selliseks ühtlaseks massiks katavad oma teravustega ja täpselt tegemisega ja siukse fookusega kohe ära selle, mis käest ära läheb. Aga Vanemuises tekib nagu selline suur lokkas Vanemuise mastaabi sellise sellise mastaabi puhul nagu Vanemuisel on. Et lõpuks on see, et kõik on selline nagu küllaltki amorfne, natuke märkamatu ja tegelikult noh, ma ei tea, see ei ole loomulikult, ega keegi ei hakka selle, minu arvamuse või soovituse järgi midagi nutma. Aga minul on küll väga see tunne, et Vanemuine on lihtsalt liiga suur ja just nimelt see see kombinaatteatri formaatseid töötajana see võib olla veel täna töötab, eks ole, kui ma ütleksin, et see on eilne päev, siis noh, tegelikult oleme olukorras, kus eilne päev kestab ka homme ja ülehomme täiesti edukalt, ilma et midagi juhtuks, aga ma kardan, et selle tõttu jääb Vanemuise puhul hea asi sageli märkamata, kuna ta ei tõuse esile. Kui Vanemuise uut jaama juhti otsite ja, ja Urmas Lennuki näol seega leiti, siis oli üsna palju juttu sellest, et milline siis Vanemuise draamanägu olema peaks või milline see oma draama Ma nagu seal olema peaks ja mul on õigupoolest juba mõnda aega ei tundunud. Et kui me vaatame uue teatri repertuaari mis seal on järjest toonud vahing, hird, Volkonski, nüüd te olete Vanemuise biitlid, et tegelikult uus teater teeb järjest neid asju, mida Vanemuine sisuliselt peaks tegema mingisuguse enda identiteediga seotud kultuuriruumi, kaardistamist, ümbermõtestamist. Kuidas teile tundub? Jah, ei, eks ta nii on, siin on muidugi selle Andruse räägitud sihtgruppi asja suhtes oskama. Öelda veel seda, et. Ühes no teatriajakirjas vist või oli välja toodud see. Kaarel Irdi mingi tsitaat kuskilt 70.-test, et mida, mida Tartu või mida Vanemuine kui Tartu teater peaks alati kindlasti silmas pidama, et siin on palju üliõpilasi, et minu arvates mingist hetkest Vanemuine kaotaks selle selle üldse nagu Endal silmistata elab ülikoolilinnas või ta tegutseb ülikoolilinnas, et minu arvates see oli veel siis, kui hunt käis siin tegemas asju ja see hundi seemishunt tegi see nagu kuidagi nagu lainetas ka mujale teiste noh, sellesse üldisesse asja laiali, aga pärast sedasi nagu kuidagi nagu kadus ära ja, ja ja uus teater, noh, need kompenseerib siis seda. On Kohjana teles üliõpilaste publiku, nii nagu sisuliselt Genialistid on kuhjanud üles üliõpilased, üliõpilased mujalt Tartu Ülikoolis, kus neid ka tähelegi pandud. Ja ja see üliõpilast, see üliõpilastele fokusseeritust, noh, see ei tähenda ainult üliõpilasi, vaid see on, see on lihtsalt nagu selline intellektuaalselt ergas lähenemine teatrile. No ma võin siia tegelikult veel ka lühidalt kokku võtta. Selle selle probleemi, mis on nagu postmodernse ja postmodernne eilse teatri vahel minu meelest see veelahe jooksebki terves eesti teatris niimoodi, et miks me räägime nagu suurtest teatritest no kus siis justkui ütleme selline noh, mitte justkui, vaid kus terava, ütleme, nõudlikum publik ei leia nagu sageli midagi või leiab vähe ja siis, et noh, me ju ütleme, kirjutajaid, inimesed kõik otsivad väikestes teatrites seda noh, seda, et saaks ka vahel midagi läbi elada ja et noh, et oleks võimalik millegi kohta nagu tingimusteta hästi öelda. Mitte mööndustega, et tuntud headuses ja mulle tundub, et see vahejoon on umbes niisugune, et tegelikult ega meie kultuuristruktuuris ei ole mingisugust aru, aga mis sellest, mida tähendab postmodernne kultuur, me küll elame selles, aga enamik ja inimesi ei ole mitte kunagi ei postmodernsus teooriaga, ei postmodernsus praktikaga otseselt kokku puutunud postmodernsus praktikaga ja teooriaga on kokku puutunud inimesed, kes Tartu Ülikoolis on õppinud humanitaaralasid ja, ja, ja muidugi väga tugevalt nii Tartu kõrgemast kunstikoolist kui EKAst tulnud kunstnikud, kunstnikel on see, see taju nagu väga terav ja ma hakkasingi nagu seda probleemi harutama sealt otsast, et kõigepealt ma märkasin, et ma ei saa oma prokunstnikke üldse teatrisse kaasa võtta, kui tegemist on riigiteatrite etendustega, sest seal võib-olla asi, mis minu jaoks, noh, kuna ma olen teatriga nii kaua noh, kokku puutunud on täiesti normaalne. Kuigi ma kuulun ka muidu sellesse teravamas informatsiooni, ma vaatan, kõik on okei ja siis minu sõbrad, kunstnikud, katkuvad juuksed ja küsivad mu käest vihaselt, miks sa tõid mind seda jama vaatama, et kas see nagu terve mõistuse juures. Ja siis ma hakkan mõtlema, et milles siis asi on. Ja, ja mulle tundub, et see on see, et kui inimesel on juba selline noh, nagu postmodernse tuuri koolitus, see tähendab ikkagi suutlikkust väga kiiresti sidestada erinevaid erinevaid traditsioone ennekõike noh, see on võib-olla kõige lihtsam seletus, mis asi on postmodernse postmodernse kultuurisituatsiooni mõtlemine, see ei, ei tõmmata sellist selget raamistikku, vaid see raamistik on ujuv voolale, vahetatakse väga kiiresti tsitaate, käike ja mulle tundub, et enamik eesti teatrivaatajatest on täiesti kindlasti postmodernsuseelsed oma kultuuritraditsioone. See ei ole ei parem ega halvem, see on lihtsalt teistsugune ja, ja koheselt. Teema juurde tagasi veel teeme vahepeal ühe muusikapausi. Tänases saates on palad ennekõike teatriga seotud artistidelt ja järgmiseks ongi defräädugus häält tegev Chee ju see on ju ühtlasi ka PÄEV väärenson tantsukunstnike draamanäitleja mikrofon on selle balanemi. Käima laulu kaalukaaluga. Kes olid alla ja Sally tale jätkab MINA OLEN Berk Vaher ja minuga on stuudios Aare pilv ja Andreas veeteatri teemadel rääkimas. Andreas v viskas just enne muusikapausi õhku postmodernsus teema ja selle et enamik eesti teatripublikust on postmodernsus eelne. Õigupoolest võib kas või nende teatriauhindade juurde tagasi tulles nendes nominatsioonides näha sellist kaheks langemist, et ühelt poolt Noojarhaal, teiselt poolt Draamateater ja Linnateater ei saa öelda, et seal kummagil pool piiri ületamise katseid ei oleks. Eks Linnateater on ju vähemalt näiteks keskel päikesega üritanud seda modernsus perioodi kuidagi uue pilguga läbi valgustada. Ja teiselt poolt no tead, teha on teinud selliseid teatavaid hüppeid traditsioonilise teatri suunas. Aga arutagem seda teemat edasi. Andreas, sa tahtsid veel lisada sel teemal üht-teist. Jah, ma tahtsin selle võtta tegelikult niimoodi kokku, et et siin tuleb endale väga selgelt aru anda, et ma rõhutasin seda enne, rõhutan praegu ka, et see ei ole ei positiivne või negatiivne, see on lihtsalt kultuurisituatsiooni omadus. Et teatud inimestele, kuna nad on kujunenud kindlates kultuurilistes tingimustes, neile on olulised mingit tüüpi kultuurilised väärtused, millest nad kindlasti ei loobu. Meil on juba nagu selline sisemine parameetrid ka. Ja ma ei näe seal noh, mitte midagi hinnangulistemai, ausalt öeldes ei näe ka võimalust, et nad saaksid kuidagi omaks võtta postmodernse kultuuriraamistikud või et nad üldse tahaksid seda, vaid neile vajalik oleks ja selle tõttu ma arvan, et ega nagu suurtel teatrilavadel just ka puhtalt selle inimeste noh, hulga tõttu, kellele sobib postmodernsus eelne teater suurtel lavadel ega ei olegi palju võimalust midagi muud teha, kui postmodernsuseelsed teatrit. Vaatan sinu otsa oodates kommentaar ja pannes sulgudesse küsimuse, aga hunt mitte Katariina, aga Matti, siis. Jah, ma mõtlesin ka, et hunt on ometigi olnud, aga aga eks selle hundiga oli ka vist niimoodi, et, et ega need tükid tal väga kaua ei püsinud, et väga palju vaatajaid nendel ei olnud. Aga samas jah, nagu ma ütlesin, minu arvates see, kui hunt käis Tartus tegutsemas iga aasta tegi ühe või kaks asja, et see tegelikult mõjutas kogu teatrit, et see kandus nagu ka muudesse lavastustes nagu see mingi selline järgsus või vabadus või nagu selline mingit Erasus näitlejate mängus ma just mõtlen, et sest nad tegid paralleelselt kõiki neid asju ja see, see nagu niimoodi noh, kandus üle. Eneseteadlikkus teatud mõttes mingis mõttes isegi selliseid konventsionaalsemaid draamatükke tehes. Ja see, seda ma nägin, nüüd ma käisin, mul õnnestus veel. Mis õnnestus, seda oli võimalik vabalt vaadata, aga ma võtsin ennast ikkagi kokku ja käisin vaatamas seda hunt lutsu, et seal ma nägin nagu, et see, et see on neil tegelikult kuskil nagu kuklas, olemas. Aga Neil ei ole vist nagu sellist pidevat sellist praktikat, aga ma ei ole nagu üldse. Mina ei oska nagu. Ma ei ole kindel, kas saab rääkida. Mul ei ole küll mingit nägu, põhjalikumad pikemat teooriad selle kohta rääkida, aga. Et kas saab vaadata niimoodi postmodernismi ja postmodernismieelne et kas, kas postmodernsus ise ei ole ka juba mingi selline noh natukene nagu vanunud asi või et kas sealt ei olda nagu läbi tulnud, et minu arvates näiteks see, mis, mis no teeb, et see on just midagi, midagi sellist, mis on juba pärast postmodernsus või noh, selline. Noostikaalist endasse on juba ostnud neid hääli, et aitab nüüd irooniast, aitab nüüd sellest mitmekordsest enese kommenteerimisest, läheme kas kas kuhugi edasi või siis astume pika sammu tagasi. Mida me post modernsuseks nimetame, et see mulle näiteks paistab juba nagu lihtsalt mingi sellise vahepealse noh ütleme sellise lõdvestusharjutusena või et et see nagu päriselt enam nagu ei, ei toimi niimoodi, et, et ta on ikkagi tehakse mingeid noh, just see, mida me postmodernismi puhul põhi või sellisteks olulisteks asjadeks peame, mingisugune mängulisus asjad on nagu liigestest lahti, kõike saab kõigega seostada. Et. Kümmekond mul on näiteks tunne, et, et kui ojasoo teeb oma teatrit, et, et siis tema ta ei tee teatrit nagu selles mõttes nagu hunt, hunt oli puhas nagu sinna mängurõõm ja noh, selline loominguline vabadus ja et ojasoo on hoopiski midagi muud ja sul on ikka omad väga kindlad point'id ja ta on võib-olla sellest hundilt nagu õppinud midagi tehniliselt. Aga tema nagu hoiak selles suhtes, mida teater on, on ikkagi mõnes mõttes väga nagu noh, seda võib ka nimetatud postmodernismieelseks, mina mõtlesin. Mida nimetaksin seda eksjärgseks. Nojah, siin on, mina olen asunud jätkuvalt nagu teoreetilises plaanis seisukohal, et postmodernsus kestab nagu täie jõuga edasi. Et noh, et, et ei ole mitte mingisugust, et kui me tahame nagu kitsalt, ütleme, kas kirjandusele teatreid teoreetiliselt piiritleda, et siis võib näha küll mitmesuguseid kadumisi, aga mul on tunne, et kui nüüd isenesest viide sinna katarri kanti, siis postmodernsus on 1000 lõppu 1000 lõppu ei ole veel nagu kaugeltki jõudnud veel alustadagi oma lõppemisega. Kümmekond aastat tagasi, kui me kõikvõimalikke teatri semine pidasime, siis ma mäletan küll seda, et ühelt poolt oli ringkondi, kelle jaoks hirm Postmodernse suhteliselt tunduvalt suurem ja sellega kaasnev lootus, et küll see läheb üle, see on ajutine, see on mingisugune haigus, tegelikult tuleb ju see vana hea klassikaline õige erus teatri tagasi. Iseasi, kas ta kunagi ära läkski. Ja teiselt poolt jällegi nendes, kes selles mingisuguseid loomingulisi võimalusi nägid, oli see usk ja vaimustus ka tunduvalt suurem, muidu võib-olla praegu on, tehke ei olegi asi selles, et postmodernsus oleks kuhugi otsa saanud või ära kadunud suubunud argiellu või ütleme noh, pigem interneti suhtlusesse. Et paljud asjad, mis siis toimub, tundusid kunstiliselt kuidagi väga uuenduslikud on täna muutunud millekski nii ahiseks, et neil ei ole enam seda tähenduslikku laengut. Ka teatas. Jah, seda võib ka muidugi nii vaadata, et võib-olla võib-olla ongi asi puhtalt selles, et see määratlus postmodernsus, et ta ei ole enam selles mõttes kuidagi heuristiline. Seda küll jah, seda kohe kindlasti, ma olen täiesti nõus sellega, et just see nagu on sulanud sisse, noh, me elame selles keskkonnas ja seega selle defineerimine kas nii või kuidagi teisiti on juba natuke keeruline. Seda enam tekib inimestel kultuuriliselt avatud inimestel tõenäoliselt siis ka üliõpilastel, ka üliõpilastel, Tartus see küsimus teatrisse minnes, et mida see minu elust räägib, see ei pea tähendama, et see on siin ja praegu sellest ajast. Aga nad tahavad mingisugust kogemuslikku keelt lavalt näha, millest nad aru saavad, millega neil on kerge haakuda. Ja see on tuttav tunne, et kas või vaadata sopi ja sealt mõne teatrietenduse katkendit. Ja kui seal on teatud tüüpi kostüümide teatud tüüpi lavakõne, siis mul endal tekib ka tunne, et ei, ma ei taha seda näha, see on, see on midagi, mis mind enam ei kõneta. Kui, kui professionaalselt tehtud ei oleks omas vallas mul on väga raske sellega suhestuda, sest et see ei räägi enam ütleme siis, ütleme selle grammatika ei ole enam ajakohane võib-olla isegi mitte keel, aga see, kuidas seda väljendatakse. Probleem on nagu väga ilmne ja minu meelest see ongi võib-olla see koht, kus väiksemad rühmitused tabavat kiiremini ja täpsemalt just nimelt seda hetkel nagu kõnekad grammatikat, et nad vahetavad kiiremini välja oma mingeid mudeleid ja ma arvan, et, et nendes väikestes teatri rühmitustes võib päris sageli näha asju mida näiteks mina ei peaks mitte kuidagi ei uueks ega uuenduslikuks. Aga mida ma ometi olen ilmselt valmis palju kergemini vastu võtma just selle tõttu, et nende mingi visuaal grammatika või ütleme, mingid hääletehnikad või, või noh, see, ma mõtlen mingis küllaltki sellises peenstruktuuris, mitte meie eeldasin, noh et nüüd ütleme sellise suure riigiteatri laval tingimata räägitakse kunst, kunst häälega ja väga-väga palju väga häid näitlejaid on ju, kes on nagu kogu aeg töös sellistes kohtades ei tee nad seal mingisugust kunst häält. Väga-väga hästi teevad nad seda, mida nad teevad. Aga lihtsalt kogu see masinavärk ümberalast alates juba ruumist ja juba sellest nendest saabumisrituaalidest ja lahkumisrituaalidest, mis ei ole nüüd nii väga määravad. Aga noh, kui kõik see asi lõpuks kokku laduda, siis ongi see, et väikestel on vist nagu lihtsam tabada seda kõnekad grammatikat. Mul on selline tunne. Et nad suudavad seda kiiremini ja selles mõttes operatiivsemalt Teatrisse sisenemine pruuni ülikonna ja sätendava kleidiga seda ja pits konjakit vaheajal seal seab juba teatava raamistikuga sellele, mida seal näidatakse, mis sellest kohale jõuab. Aga tõepoolest näinud väike trupp tegutseb ja tunduvalt rohkem Tartus on ka meedia vahendusel kujunenud kuidagi liiga ühene vastandus Vanemuise uue teatri vahel. Tõenäoliselt ma olen ka ise sellele kaasa aidanud, aga lõppude lõpuks pilt ei ole ju niivõrd ühene. Tartus tegutseb endiselt ka üliõpilastead, see kõiksugu tudengite teatritrupid, Vilde teater. Kuidas seda, kuidas te hindate seda pilti, ütleme sellises sünkroonselt plaanis kõikide nende truppide peale, mis praegu Tartus tegutsevat, kuhu need teised paigutada? Ahe, sina oled üliõpilasteatri, aga ka koostööd teinud, tõlkinud neile mõningaid tekste. Mis rolli näiteks nemad praegu täidavad? Või üldse Eesti teatripildis? Mis grammatikat nemad esindavad? Tudengiteater muidugi esitab ühte väga kindlat grammatikat, mis tuleneb Kalev kudust kellel on oma oma kindel nagu selline noh, ütleme programm siis või, või selline. Esteetilised eelistused, aga noh, ma ei oska nüüd see nii nagu suurelt küsitud, et kus ta nagu paigutuks mingis üldpildis, aga ma arvan, et et kindlasti saab nende kohta öelda seda, et nad on üks Eesti kõige-kõige tugevamaid harrastusteatreid. Et millel on ikka üks kindel tase, et sai seal ikka kunagi noh, aeg-ajalt on neil muidugi ka selliseid rappa jooksmisi, aga, aga sa võid ikkagi kindel olla, et sa seal nagu sellist piinlikkust nagu ei tunne või et sa saad sealt ikkagi alati mingi taseme, saad sa sealt alati kätte ja vaat sealt teksti mõistmist kas või sellist asja väga olulistes. Peaksin dist siin vastama, et nagu mingit mõistlikku vastust anda, sest ma ei tunne, et ma oskaks seda praegu väga üldistada ka seda olukorda, sest et tegelikult on ikkagi noh, nähtavuse osas minu meelest noh, kui me räägime sellest, kuidas ajakirjanduses midagi on nagu esile toodud, siis nähtavuse osas on ikkagi Vanemuine ja Tartu uus teater ühel pool ja teised nagu rohkem seal teisel pool ja noh, sellel on kindlasti mingisugused üpris ratsionaalsed põhjendused, ma arvan, et see ei ole ainult mingisugune noh, nagu selline noh, ajakirjanduse survestamine, et mis ei tähenda seda, et need nagu nähtavuse teisele poole jääv oleks kuidagi väheoluline kindlasti mitte. Aga noh, mina ise vaatan oma eelistuste järgi, ma tahan ikkagi näha tehnilisi lahendusi, et noh, selle järgi, mida mina tehniliste lahendustega töötamist just nimelt noh, nii nagu seda teeb või nii nagu nii nagu Taavet Jansen ja Hendrik Kaljujärv teevad, eks ole, kus just nimelt, et masinate keele grammatika on see, mille kaudu räägitakse inimestele. Ja noh, Tartus ma ei, Ma ei tea, tartus, sellist asja oleks, et selles mõttes nagu endale kõige rohkem huvipakkuvad asjad leian ma Tallinnast, seal on neid päris palju, seal töötavad mitmed grupid selliste asjadega väga tõsiselt ja ka Viljandist Viljandi kultuuriakadeemia baasil tuleb inimesi, kes, kes seda õpivad ja kes sellega töötavad. Et ütleme siis nagu tehnoloogilisel suunal on hetkel pigem Tallinn, Viljandi tiib ja Tartu on sellest nagu ära kukkunud. Tundub, et seda kõigele vaatamata ei ole siin väga oluliseks peetud või on arvatud, et et inimene on ikka keskmes, näitlejad, lavastajad ja see tehnoloogia on kõik kuskil mingisugused lilled, kellad taustal. Selles mõttes on näiteks väga õpetlik või mis mind ennast viimasel ajal nende asjadele uuesti kõvasti mõtlema pani, on vaadata seda kõige uuemat brittide Sherlock Holmsi vaadata kõigepealt seda esimest versiooni sellest esimesest astmest tehti ja siis seda, mis lõpuks tehti. Esimene on täiesti tugev Briti MK, väga head näitlejatööd, kõik on väga paigas, aga ta on tavaline ja teisel on siis kogu see tehnoloogiline lahendus juures ja vahe on tohutu. Jah, sest tänapäeval on need noh, minu meelest isegi see vastandus, see probleem on ammu-ammu kaotanud nagu igasuguse tähtsuse, et masinat masinaid versus näitleja see ei ole. Isegi ma ei ütle, et see on tähtsusetu probleem, vaid seda nagu ei eksisteeri. Sellepärast et see on lihtsalt üks üks kindel suund, millega, millega töötatakse, mis nõuab väga palju leiutamist just nimelt leiutamine on seal hästi oluline teatris teatris leiutamine peakski olema väga oluline, sest kuidas teatris ikkagi püütakse midagi öelda, midagi üllatavat, midagi uut, seal kesisem kunstiprintsiip üleüldse, aga noh, teatri puhul tuleb see kaheldamatult väga selgelt esile ja ja see, kas seda üllatada tavat öeldakse nüüd läbi näitlejatehnika või läbi näitlejatehnika, kuhu on liidetud või, või millega külgnevad tehnilised seadmed, see on täiesti ükskõik, oluline on see üllatuse üllatuse tunne, see läbielamine. Kui nüüd siin, eks ole, Hendrik Kaljujärv, Taavet Jansen, tegid oma iseorganiseeruvad süsteemi siis lõpuks seal olidki masinad, seal olid ju ainult masinad laval, väikesed robot, kõlarid, kes üksteisega suhtlesid, liikusid kindla mustri järgi vastavalt sellele muutusid nende helid või see, kuidas nad seda muusikat lõid. See oli, see oli absoluutselt küsimusteta. Noh, muidugi mina võtan seda kergemini vastu, eks ole, võib-olla inimesele, kellel tehnoloogia ei ole nii lähedane, võiks tekkida mingisuguseid teatud vastuvõtutõrkeid alguseks, aga nii palju kui ma nägin või kui ma ka tagasisides kuulsin, siis seal ei olnud mingeid vastuvõtutõrkeid, sellepärast et seal oleks olnud masin, et see küsimus ei ole enam aktuaalne. Kahe, kuidas sulle tundub, on mingisugune tuntav vahe siis nagu Andreas sõnastas Tallinn, Viljandi tehnoloogilise Tiivoia Tartu tehnoloogiliselt siis väidetavalt maha jäänud diiva. No ütleme, maha jäänud, sest et kui ei ole intensiooni töötada tehnilisel suunal, siis ei saa ka maha jääda, siis on lihtsalt intensioon mujal. Nojah, ei noh, mis mul siin öelda annetega Tartus tõesti nagu sellist tehnoloogilist teatrit ei ole, ma ei tea, kas Andrus oled näinud seda selle Hendrik Kaljujärve Janseni viimast, seda vaktsiooni talvel. Mis nad tegid nendesamade masinatega, kus robotite. Püüdsid käituda inimeste. Ma ei, ma ei näinud seda, aga ma nägin sellest igasuguseid materjale. Ma tean küll, mis seal toimub, mul lihtsalt sattus kuidagi niimoodi, et, et ma ei saanud sellel hetkel vaadata. Sellest oli kahju. Et sealt jah, see oli küll ta iseenesest oli selline demonstratsioonesinemine, et ega seal nüüd mingit ikka päris lavastusena ei mõjunud, aga aga vähemasti sai sealt aimu, et mida, mida võiks tähendada tõesti nagu lavastus, kus ei olegi inimesi, ongi ainult robotid. No Hendrik Kaljujärv nagu ka tantsuetenduse kategoorias auhinnale kandideerivad Henri Hütt ja Mihkel Ilus, on õigupoolest ju kõik sellise eklektika põlvkonna esindajat Tartust, kes on kuidagi saanud teatava aja interdistsiplinaarse uutest katsetustest siit inspiratsiooni kuigi ise panustanud ja need läinud Te asjade peale uude keskkonda edasi. Et ma isegi ei kujuta ette, kui palju neid enam tajutakse siit ruumist või milleski siin ruumis toimunust tunutena. See on huvitav, et kuidas need nagu mingid seosed või noh, nii-öelda pärimised käivad aru, et Hendrik Kaljujärv on eksju eklektika seltskonnaga olnud seotud, aga samas ma küsisin ta käest, kas ta on näinud omaaegset Tartu teatrilabori asju. Ütles, et ta ei ole, sest ta oli liiga noor selleks ajaks et see sellist otsest seost tema ja kunagise Tartu labori vahel ei ole. Aga samas mingi ilmselt siis mingi selline Üldine nagu atmosfäär või mis, milles need asjad? Kindlasti näitas kätte selle, et selline publik on olemas, eklektika kindlasti toimus. Või sai hakata teostama tänu sellele, et labor oli näidanud valgusvihku teatava hulga inimeste peale, kes sellist asja vajavad ja sellistest asjadest aru saavad. Aga läheme veel ühele muusika pausile. Kriminaalne elevant, näinud mitut puhku teatrimuusikat ja järgmine pala on küll instrumentaalpalaga tänase saate kontekstis väga kõneka pealkirjaga säästu hotell. Soli tallaja. Sally tale jätkab teatri teemadel, stuudios on Aare pilv, Andreas vee ja saatejuht peab kohe. Me oleme nüüd mitut puhku jõudnud rääkida sellest, kuidas. Tänases Eestis ka tänases Tartus on vastamisi teatavad erinevad teatrikeeled või või teatri grammatikat. Tahaksin juttu viia sellele, kuidas teatrikriitika neid arusaamu mõjutab, kuidas ta publikut mõjutab või loomulikult ka, kuidas ta teatritegijaid endid mõjutab. Jällegi kümmekond aastat tagasi oli teatrikriitika üle väga mitmeid tuliseid arutelusid. Ma ei taju, et seal on viimasel ajal nii teravalt oleks olnud, aga kas on mingisuguseid suuri muutusi toimunud teatrieetikas võrreldes, ütleme aastaga 2002? Räägi sina, sina. Nojah, mul oli niisugune mõned aastad tagasi, mul oli tunne, noh, ma pidasin vahepeal tegelikult teatrist kirjutamises pausi ja siis kuidagi küllalt ootamatult hakkasin nagu jälle kirjutama ja ma kirjutasin, esin peaaegu et esimeseks tekstiks sirpi ühe kommentaari, mille pealkiri oli sama jõgi ja ma ütlesin, et, et mul on selline tunne, et kuigi ma olen peaaegu 10 aastat teatrist kirjutamisest eemal olnud kui mõned üksikud episoodilised libastumisi maha arvata, siis et mul on selline tunne, et teater on palju muutunud, et igasuguseid väikseid trupp on tulnud väga palju keeli, on väga erinevaid aga teatrist kirjutamise meetod on nagu täpselt samasugune nagu siis, kui ma lõpetasin, et kas üldse muutunud midagi, aga praegu ma ei arva enam niimoodi, ma arvan siiski võib-olla natukene natukene liiga kinni mingisugust noh, ma ei tea, jälgimisootustes või, või siis tõepoolest äkki viimaste aastatega ikkagi mingi nihe hakanud selgemalt päevavalgele tulema, sest minu meelest mulle tundub, et praegu ikkagi on niimoodi olemas just nimelt tänu kõikvõimalikele nendele nagu blogo sfääris toimuvatele tekstidele tekkivatele sinna tekkivatele tekstidele. Et peaaegu iga väike struktuur võib leida endale noh, ütleme siis nagu sünkroonis oleva kirjutas ja ta ei pruugi seda leida, aga ta võib ja selle kirjutaja ilmumine on palju tõenäolisem, palju lihtsam ja loogilisem, kui see oleks, ütleme siis nagu blogo sfääri eelsel ajastul olnud, kuid see ei pea olema blogo sfäär muidugi, kuhu see ilmub, et mingi ma praegu pigem ütleksin, et, et äkki teatrikriitikas on just sellepärast nagu päris hea seis. Et noh, et ei olegi nagu sellist tsentraalset Belgia või ei ole nagu vaja kellelegi otseselt meelde midagi või, või kuhugi kuuluda. Tegelikult kui on nagu noh, kui on midagi öelda, siis arvamus jõuab mingit moodi pinnale ikkagi varem või hiljem. Ahe, kuidas sa blogipidajana kommenteerid? Ei, ma ei oska seda jällegi, ma ei oska paljusid asju kommenteerida, sest ma ei, eriti ei loe neid teatriblogisid ainult, kui ma midagi väga-väga konkreetset otsin, et ma ei jälgi neid. Ma tegelikult tahtsin siia juurde öelda, et minu arvates, et noh, tegelikult on jah niimoodi, et on nagu hästi palju erinevat moodi saab kirjutada teatrist ja et sellega nagu sellega, nagu on, on kuidagi nagu iseenesest paremini vist kui varem, aga samas on tekkinud nagu mingeid siukseid asju noh, mille, mille kõige ilmekam näide oli see, mis tegi Meelis Oidsalu eelmine aasta ta lihtsalt nagu demonstratiivselt ütles, et ma loobun kriitikuks olemisest, sellepärast et näen, et et see vastukaja, mis ma saan teatri poolt, et see nagu mind nagu nagu noh, et see on nagu kuidas siis öelda. Mind kui kriitikut, nagu ei hinnata piisavalt terve teater. Teater ei, ei. Noh, jah, mis seal siis Nii-öelda talvifiga seda hoiakut ei olnud, et teater ei vääri mind, see oli siuke. Nojah, ma segan sulle praegu küll vahele, niimoodi. No ma saan aru, et seal taga on ilmselt mingid mingid asjad, mis ta on teatri poolt saanud vastukajana oma kriitikale ja noh, Oidsalu näide on võib-olla kõige, kõige reljeefsemalt, minul on sellest muidugi väga kahju, et Oidsalu ei kirjutanud, sest oli. Ta oli kindlasti see, mis on viimastel aastatel teatrikriitikas nagu ilmselt väga head toimunud. Aga aga neid on ju ka teisi, et mulle tundub, et näiteks Jan Kaus, kes küll ei olnud väga selline aktiivne teatrikriitikaga, kes ikkagi kirjutas päris mõistlikke mõistlikku teatrikriitikat, et ta on, ta on ka nagu distantseerunud pärast seda versiini Wulfi jampsi. Ja mul on nagu tunne, et, et seda on nagu seda nagu tunnet. Et teater kuidagi ikkagi sellist küll kurja, aga samas tundlikku kriitikat ikkagi nagu kuidagi nagu nagu tõrjub, või et seda seda, et seda tunnevad ka mitmed teised kriitikud. Et samal ajal on jah, just selle mitmekesisuse taustal on on ka see, et, et kriitikud tunnevad, et teater kuidagi ei ei hinda piisavalt tundlikku kriitikat või. Tegijatel teatritegijatel endil kuitahes jõulised ja kriitilised nad ise on, neile on ikkagi teatav Achilleuse kand kriitika suhtes ja ma olen tajunud, et justkui mingisugune baas solvumus ette teatrikriitika kui sellise peale ja majanduslikult rasketel aegadel on see on see valulävi kindlasti palju madalam. Sellepärast et üks või teine kriitiline artikkel või publiku käitumist, et rohkem mõjutada just selles mõttes, mida enne välja tõi, et sa hakkad vaatama, kuhugi sa oma raha kulutad ja piisab paarist artiklist võib-olla teinekord ühest väga heast artiklist. Et see teater kukkus seal raha kasutamise edetabelis tunduvalt allapoole või toidukohvist pudeneks välja. Ja hästi kirjutatud kriitika on selles mõttes kindlasti tunduvalt mõjusam kui ebamäärane mull. Ja võib-olla sellest see pingeväli on tõusnud, aga tõepoolest, tulles tagasi selle blogos juurde, on näha, kuidas meeldib see siis või mitte. Mitmed huvitavamad kihutajad tegutsevad seal kindlasti osalt selle tõttu, et see võimaldab teatud operatiivsust, mida trükimeedia sel kujul kindlasti enam ei võimalda. See võimaldab sageli esimesena pilti pääseda, öelda see esimene sõna millegi kohta, millele tahes-tahtmata teised siis juba järgnevad. Ja tõepoolest, ma küll huviga aeg-ajalt loen Margus Mikomägi tantsumehest või isegi tädi blogi põrandaks, kummastav nähtus selliselt. Tavatarbija tasandilt aga ei saa öelda, et inimene ei oleks metoodiline oma tegemistes. Ja selles mõttes tõesti see kese hajub või või nagu teisteski valdkondades tavapärastest keskkondadest trükimeediast kandub väljapoole juba. Ja, ja see tähendab ka, et teatritele endale ei piisa enam sellest, et trükimeediale jagada pilet teid ja tagada võib olla teatav heasoovlikkus sellega. Nojah, kui nüüd see eelnõu eelnev teema korraks sisse tuua, siis Oidsalu puhul minul suundus pigem niimoodi, et ta käitus nagu klassikaliselt vana ühe klassikalise koolitusega vana kooli ohvitser. Et kui ta nägi, et nagu midagi teha ei saa noh, nii nagu ta peab õigeks, siis ta laseb ennast lihtsalt maha. Ja noh, see oli tegelikult ka paljud ütlesid, et see oli väga nagu halb, ta ei kirjuta, et tema kirjutised olid väga olulised siiski kirjutatud kirjutamispildis. Aga ma ei tea, kas ta nüüd ei ole vist ka oma blogis kirjutanud, et vist nagu võttis üldse ennast maha. Et müürilehes teatrialaseid tuus endiselt. Aga mis nüüd blogidega blogides on selles mõttes nagu kahe kahetine suundumus, et üks asi on Jesekuna blogis ruum on piiramatu, siis blogi arvustused sageli on siiski märksa laialivalguva maad ja ma arvan, et see ei ole nüüd see et hakata ütlema siin, et, et et vanasti oli rohi ikka rohelisem, see ei ole päris see case tegelikult mingisugune osa teatrist, kirjutavatest inimestest on siiski märksa formeeritum ja täpsemini fookuses oma tekste kirjutades ajakirjandusse kui blogid, kus saab nagu lõputult laiali valguda ja muljetada kümnete kümnete lausete kaupa asjast, mida saaks tegelikult öelda ära ühe lausega. Ja see üks lause võib olla küll kriitiline, sest kui inimene ei haaku tingimata selle jutuga, siis ega ta seda enam järgmine kord ei loe ka seda teksti on liiga palju, et kuidagi see, see nagu vastuvõtuvõime piir, ega see ajakirjanduslik lühivorm alati ei olegi nii halb, kui kultuuriinimesed vahel armastavad öelda, et mida ma saan öelda 2000 tähemärgi ulatuses, saab küll. Jah, eks siin on, nagu tekib ikkagi mingi hierarhia ikkagi tekib, et see, mis on nagu trükis ilmunud, et see on ikkagi nagu kirjapandud sõna see, mis on blogis see tegelikult nagu päris kirja pandud ei ole seal umbes noh, see, millest on Tiit Hennoste ja rääkinud, et kui seni on olnud kirjalik tekst, on olnud suuline spon, tahan, et eks siis nüüd on tekkinud uus vorm kirjalik, spontaanne tekst, blogi on pigem nagu kuulub sinna, et see on, see on ikkagi selline noh, umbes nii nagu meie omavahel praegu, aga tal on oma mõju madalale oma mõju. Jah. Mõne mõne inimese paar lauset Facebookis tekitada sellise mõju, et pärast positsioneerib härgadega ümber ja ei tea, kui palju sõki aval sõna. Aga saade hakkab lõppema. Hästi kiiresti. Kuhu Eesti teater läheb, kuhu tahtudajate läheb aare või kuhu tal minna? Sa küsid nii suurejooneliselt? Ma loodan, et Vanemuisel läheb ikkagi hästi ja, ja ma loodan, et Tartu uuel teatril tekib ka mingi aeg, kus nad saavad oma tegevust planeerida rohkem kui kolm kuud ette. No mulle meeldiks ikkagi see, kui teatristruktuurid üha enam killustuksid, kui need suured formatsioonid lagunesid laiali väiksemateks, noh, see ei pea olema mingi vägivaldne lagunemine, eks ole, see kõige parem on, kui see on kuidagi loomulik, nagu elusorganism kuidagi lihtsalt paljuneb, pooldub, aga mulle meeldib paljusus, sest et mulle meeldib kirjutamise juures juba pikemat aega otsida pigem opositsiooni. Kas oli huvitav või mitte, mitte seda, kas oli hea või halb ja kuna mind ei huvita, hea-halb küsimus, et siis mind ei huvita need ka noh nagu teatriarengute puhul. Pigem ma tahaks näha paljusust ja selles paljususes kasvaks välja võimalikult erinevaid vorme, mis võiksid olla huvitavad. Ükskõik seda hinnataks klassikalisel moel heaks või halvaks. Ja nõnda ongi seekordne saade lõppenud. Päris lõpetame mahiboginen, tänan sind ja mina tahan teid. Aitäh. Minagi. Palejäetuna. Korjan sind kuhjon. Mis sinusse ei? Ärama õunu? Ma tänan sind, et sa hirmu täis USA mereväe. Ma sügisestki ikka jälle tuul.