20. aasta 20. oktoobri Päevaleht teatab. Paari nädala eest jõudis Peterburist kodumaale noor helikunstnik Heino Eller, kes hiljuti Peterburi konservatooriumi kompositsiooniklassi lõpetanud Das Eller asus kohe oma kodulinnast tööle muusikateooriaõpetajana eesti helikunsti seltsi Tartu kooli. Paralleelselt töötas Eller nii Lenderi esimeses Eesti muusikakoolis. 1921. aastal koolid ühendati. Eller jäi Tartu kõrgemasse muusikakooli 20-ks aastaks õpetama teoreetilisi aineid ja kompositsiooni. Anna Eller õpetas samas klaverit. Hiljem andis eratunde. Muusikaharidusega on Tartus kahekümnendatel aastatel mõnevõrra keerulised lood. Loeme selgituseks Karl Leisteri artiklit ajalehest Postimees, 14. detsember 1932. Pühapäeval oli Tartu kõrgema muusikakooli ruumes kooli viienda aastapäeva, lähtus sealt saadud muljeid edasi andes ei olevast ülearune peatuda pisut kada eelkäijate sünni juures. Juba 18. aasta jaanuaris oldi meil jõutud nii kaugele, et tegevust algama pidi. Eesti helikunstiselts, kelle sihiks oli meie muusika, tuuri tasapinna tõstmine ja Eesti algupärase muusika edendamine, mis põhjenes juht mõttel, kunst kunsti pärast ning kelle esimeseks püüdeks sai muusikakoolide asutamine. Saksa okupatsioon, lükkas need algatused edasi ja alles 15. septembril 1919 avad Eesti helikunstnike seltsi Tartu kõrgem muusikakool. Sellele vaatamata asutatud, teen neid Tartus veel kaks. 23. novembril 1918 sai loa selleks nii lender, kuna 19. aasta septembrist tahtis end registreerida väheste õpilastega töötav endise vene muusikaseltsi Riia osakonna muusikakool kõlava nimega Muusikaakadeemia ehk juhtimisel. Viimane lõpetas peagi tegevuse, kuna kaks esimest töötasid 23. aasta esimese jaanuarini kuus. Nad ühinesid. Varem 20. aasta märtsikuul oli eesti helikunstnike seltsi muusikakooliga liitunud ka kriivingi tus palju aastaid töötanud muusikakool, seega jäi töötama siiski üks ja see muudeti esimesel märtsil 1925 Tartu konservatoorium. Eks korralageduse ja kohtuprotsessidega suleti liin Alenderi juhatuses töötav konservatoorium jäädavalt viiendal juunil 1928. Selle Estheri artikkel seletab väga palju tausta ka Heino Elleri edaspidises elus. Elleri tegevust Tartus jagunes õppetööks kompositsiooniks ja väljaspool Tartut suvepuhkuseks näiteks üheksa suve Narva-Jõesuus. Muidugi õppetöö ja komponeerimise kõrval ja vahel tuli asju ajada. Et looming jõuaks kuulajani, et looming leiaks kirjastamist. 1984. aasta kevadel. Viis õnnelik juhus, helleri uurija Mart humala Elleri kirjadeni ja nende kirjade osaline publitseerimine Elleri juubeliks välja antud raamatus on meile väga käepärane lugemismaterjal sest Elleri eneseavaldusi ei ole palju. Elleri Tartu lapsepõlvekodu põlemine võttis palju, täiesti asendamatu diaunikaalset arhiivimaterjali järeltulevate põlvede silmist. Ja kui palju Heller enesega kaasas kandis ja kaasa tõi Peterburi perioodist. Igal juhul see on erakordselt väärtuslik materjal, need kirjad, mille päris tüseda osa Mart Humal avaldas Elleri juubeliks välja antud kogumikus Heino Eller oma ajapeeglis. Ennem kui ma neid kirju loen, ma vaatan selle raamatu Impressumit ja tuletan nooremale kuulajale mõndagi meelde. See raamat on trükkida antud 26. jaanuaril 1987 ja see raamat jõudis Elleri 100. sünniaastapäeva pidulikuks kontsept aktuseks. Estonia kontserdisaali müügil. Tee ka müügile. Trüki armun püks 1000 eksemplari. Mulle tundub, kui ära võtta see kohustuslik osa, mida raamatukogud Nõukogude ajal pidid saama. Siis kontsertsaalitäis inimesi kui ka üks ostis ühe raamatu sisse, tiraaž jäigi sinna kontsertsaalis, sisuliselt mina igatahes, kes ma sellel üritusel ei saanud viibida, seda raamatut poest ei saanud. Ja sain selle raamatu tänu autori vastu tunnelikkusele hoopis hiljem. Aga see manipuleerimine kultuurialaste trükiste tiraažidega on kaheksakümnendatel aastatel silmatorkavalt ühemõtteline. Kui me peame meelased, Heino Eller jõudis oma elu viimasel perioodil saada nõukogude võimult mitte ainult karistavaid meetmeid vaid ka hiljem väga kõrgeid tunnustusi, kaasa arvatud Nõukogude Liidu rahvakunstniku tiitel siis 1000 eksemplari terve Eesti rahva peale. Siin võib kuulaja ise mõelda, mida ta soovib. Sellest raamatust ma loeksin meelsasti. Katkendeid Heino Elleri kirja teemil Ruberile Emil ruber, Elleri hea noorpõlvesõber, ta loomingu eestvõitleja, Eesti lauljate liidu esindaja, Anna eesti helikunstnike seltsi valitsuses tegev Estonia muusikaosakonna koorilaulja ja esimees. Innukas muusikaarmastaja, kes oli elukutselt küll veterinaar oli Elleri asjaajamistes Tallinnas olev käepikendus, kellele Eller sai täiesti rahulikult delegeerida mõnegi ülesande. Des akadeemilise helikunstnike seltsi Kultuurkapitaliga ja nii edasi. Samas on ruber just nimelt inimene, kelle ees helilooja ei pea säilitama mingit erilist hoiakut. Niisugused muusikat armastavad aga mitte sama eriala jagavad sõbrad peaksid olema igal heliloojal. Ja ajalugu näitab, et et suhetes niisuguse inimesega on heliloojad tavaliselt avameelsemad, kui nad oma kolleegidega suhetes iial olla saaks. Nii näiteks arutleb Eller kirjas Emil Ruberile viiendast veebruarist 1933. Mis ma praegu teen? Sellest oleks ehk küll varane sulle kirjutada, võin siiski tähendada nii palju, et olen allanud ühe suurema töö ja nimelt viiulikontserdi kirjutamist. Mis aga sellest lõpuks välja kujuneb, saab muidugi edaspidi näha. Igatahes võitlemist on küllalt õigust öelda, see komponeerimine ongi uks, võitlemine, võitlemine enesega ja alaline võitlus sellega, et mitte korrata seda mis juba on olemas. Ikka leida kasvõi mõne joonekese, seda, mis sind eraldab teistest õigemini ütelda olla niisugusena, nagu loodus on sind loonud siis ehk lõpuks ütled seda, mis sul tõesti ütelda on. Selleks aga, et nii kaugele jõuda, peab tingimata hästi tundma oma vaenlast, see tähendab olema teadlik sellest mis üldiselt on tehtud hääd ja tehakse. Vastasel korral võib kiiresti langeda enese suurustusse ja enesekriitika jääb täiesti tagaplaanile. Elleri õpilased Tartus, neid on ju kaugelt rohkem kui heliloojad, kes Elleri juures kompositsiooniklassi lõpetasid ja keda hakati kutsuma Tartu koolkonnaks. Teooriatund andis Eller ju ka paljudele muudele õppuritele pillimängijatele. Aga heliloojad, Tubin, oja, roots, Leister, Karafin, Playwe on need tõesti need nimed, mis heliloominguga on tõsisemalt seotud olnud, vähemasti õpingu ajal? Muidugi peab nüüd kuulaja ergastanud tähele pannud natuke maha vaigistama. Kui Tubin oja on heliloojat on hästi muusikat, kas väga teada siis Olav, Rootsi heliloomingu osas on see teadmine ehk natuke napim, kuigi just hiljutised aastad on toonud meie kõrvu Olav Rootsi teoseid, sealhulgas väga hea sümfoonia. Aga rohkem tundma tee Rootsi tema eluajal muidugi laitmatu. Karl lehter loobus komponeerimisest ilmselt Tubinnaga kõrvuti olemise mõjul sest nii suure andega kõrvuti olemine on väiksema ande paratamatu tagasitõmbumise põhjus. Karasin. See nimi on tuttav vanema põlvkonna kuulajatele Alfred karast, sinna sai eestipärase nime alles 1935, kui nimede eestistamine läks hoogu ja Alfred Karindi nime all tuntakse seda muusikut Eesti muusikaelus väga pikka aega. Johannes Pleve nimi on rohkem tuttav küll Tartu inimestele sest heliloomingut ei kõla väga sageli. Aga pedagoogina tekib lõive ka väga hoolega Tartu muusikakoolis tööd. Richard Ritsingu puhul olen ma natuke kimbatuses, sest muusikale koni järgi on ta õppinud nii paljusid asju, et kui palju sellest nüüd otseselt Elleri klassi külastamisele jäi, ei ole mul päris selge. Aga nende õpilaste arvamused ja mälestused õppetööst on ometi meie käsutuses. Alfred Karindi mälestustest. Need olid kaasa elama sondivad tunnid. Kõik teoreetilised probleemid said lihtsaks arusaadavaks tänu Heino Elleri lakoonilistele seletustele, mida soojendas tema kuju sõbralikult isalik suhtumine meisse oma esimestesse õpilastesse. Mõnikord tekkis mul kahtlusi oma püüdluste otstarbekohasuse siia ande ulatuses. Kui maga, julgesin oma kahtlusi Enno Ellerile avaldada, vastas ta lakooniliselt tee tööd. Ja sellest piisas, et ma, jättes kõrvale kahtlused, püüdsin täita kõik range ja vabastiili polüfoonia ülesanded. Ka minu esimesed arglikud sammud loomingu alla'l leidsid temalt ikka kõige heatahtlikumad toetust. Johannes Bleive mälestustest. Kui juhtus olema mõni raske koht, millest sa ise kuidagi jagu ei saanud, siis võttis ta selle kohe käsile. Ta võis seda korduvalt proovida ja otsida mitmesuguseid variante, et lõpuks kulda nendest parimat imestasin, miks peab ühte kohta nii palju seadma. Avaldasin arvamust, kas kuulaja kuulebki kõiki neid pisinoote, mida meie kirjutame õpetajaga kinnitanud, ütles, et kuule ja kuuleb kõike ja sellepärast peab heliteos olema puhas. Mina jälle küsima, et millal siis heliteos valmis saab, kui seda peab nii palju seadma ja parandama. Õpetaja vastas, et parandada tuleb nii kaua, kuni ükskord enesel tekib rahuldustunne nii kaua, kuni kõik noodid on omal kohal. Eduard Tubin. Kiri ühelt õpilaselt. Tund algas kunagi kella kolme-nelja paiku pärast lõunat ja kestis vahel õhtul kella kaheksani. Grupp, kuhu kuulusin, polnud suur. Karl Richter, Eduard Oja, Olav Roots ja mina. Pean tunnistama, et see oli kõige põhjalikum tööaeg, mille olen oma elus läbi teinud. Ülesanded, mille kallal töötasime, pidid olema valmis kujul vigadeta loogilised ja läbimõeldud silutud. Kõik, mis oli segane, laialivalguv või kuidagi veniv, tuli ümber töötada. Paberisse tekkis auk suurest kummiga maha hõõrumisest. Olav Rootsi kirjastuma isale 1963. Tihti mõtlen tagasi meie kodumaa pisikesele muusikakoolile toomemäeveerul ja sellele vaimule, mis seal valitses. On imelik mõtelda, et sealt saadud haridusega võib reisida mööda ilma ja ei pruugi kunagi häbeneda. Vastupidi, sageli imetlen isegi, et on võimalik võistelda väga kõrgetest konservatooriumitist tulnud inimestega. Teadmised, mille omandasin Elleri klassis. Ehkki olin tollal Kersti noor, et kõike täielikult tallele panna aitavad mind igal sammul. Nii olen talle sageli nendele hotell mõtelnud. Ja mida aasta edasi, seda enam mõistan, mis ma talle võlgnen. 27. aprillil 1931 suri Peeter Rammul Tallinna konservatooriumi klaveri ja muusikaajaloo professor. Rammul lahkus 49 ja poole aasta vanuses. Rammul oli Elleri üks lähedasemaid sõpru. Ta mullia Elleri sõpruse algusest ei ole midagi teada, mis neid ühendus. Mõlemad olid juriidilise haridusega. Rammul Lõpetas Moskva Ülikooli õigusteaduskonna 1906. Seejärel Moskva konservatooriumi klaveriklassi professor Köödike juhendamisel 1911. Mõlemad opteerusid 1920. Rammul uuris muusika ajalugu. Tema üldise muusika loo põhialused, esimene köide ilmus 1930. aastal. Ramuluris ka klaverimängu, tehnika, psühhofüüsilisi aluseid ja raamatuna ilmus uurimus Leipzigis saksa, vene ja inglise keeles. 1923. aastal ja ingliskeelne tõlge tuli juba peale Rammuli surma 1931. Mul ei ole teada Elleri Ramuli kohtumise asjaolusid. Aga tulemused osutuvad väga kõnekaiks. Ramulile pakkus suurt huvi oma uusi seisukohti klaverimängu, tehnika omandamisel, kellegagi professionaalsel pinnal jagada. Ja Anna Eller oli ju pianist. Tartu Ülikoolis töötas Ramuli onupoeg Konstantin Rammul vastrajatud psühholoogiat kateedris. Uute teooriate läbi vaidlemine on igasuguse töö teatud staadiumis autorile väga tarvilik. Ramulisid Elleritega tähendas kinnise loomuga Ellerile vististi lähedase hingekaaslase leidmist. Igatahes on Rammul lahkumine Ellerile nii ränk üleelamine, et ta kirjutab küll neuroloogi ajalehele Postimees aga ei ole võimeline sõitma oma sõbra matustele. 1931. aastal olnud valminud eleegia keelpilliorkestrile ja harfile Rammuli mälestuseks. Rammul oli ju uue kaasaegse muusikahuviline ja ütles ka kontserdiarvustusi. Heljo Sepp on juhtinud tähelepanu asjaolule, et Elleril on pühendus teoseid väga vähe on muusikateadlase Elmar Arro isale Johannes Arro mälestusele. On Ramulile eleegia on intiimne hetk klaverile, Artur kapile juubeliks. Ja muidugi koidu alguse poe soolo Mihhail Prokofjevi-le. Ja kodumaine viisel jo sepale, millest meil on juba juttu olnud. Heino Eller Emil Ruberile Tartus 30. aprillil 1931. Minul oleks nüüd tingimata tarvis sõita matustele. Kaalusin seda küsimust ja tulin otsusele, et mina oma tervise ja närvide pärast seda teha ei saa. Ei tunne ennast veel niivõrd hästi, et saaks viid pingul rahva keskel eriti veel sõbra matustel, see mõjuks rängalt minu peale. Peale selle on ju ka viimased nädalad koolis, kus tuleb intensiivsemalt tööd teha, sellepärast kui kurb ja raske Pole tuleb mulle ära jääda. Saatsin ühe telegrammi kaastundmise avaldusega emale ja praegu lubas mul abiks olla meie koolist puusil, kellega ühes Postimehe jaoks sel puhul ühe mälestuse artikli. Postimehes ilmuski 30. aprillil Ramulile pühendatud neuroloog helleri allkirjaga. Heino Eller Emil Ruberile, kolmas mai 1931. Ole hea, katsu härral tamme läbi minu käsikirjad, mis ma kadunud Rammulile andsin, see on kolm prelüüdi ja kellad tagasi saata. Soovitav oleks kuni selle semestri lõpuni. Ei tahaks, et need asjad kaduma läheks. Kahjuks ei lubanud tervis minu sõita Tallinna, et oma hääd sõpra viimasel teekonnal saatma minna. Ei saa ikka veel leppida sellega, et teda ei ole meie keskel. Tuline kahju. Kui tihti oli tema oma hea tahtmise ja nõuga meid valmis aitama, kui hea oli tema seltskonnas viibida? Kui palju värskust ja huumorit? Ja niisugune ümber sellest teavad ainult need, kes temaga ligemalt kokku puutusid. Raske kaotus. Midagi pole parata. Heino Eller, Emil Ruberile dub 27. detsember 1937 Anna Aleksandrov na ühes heljuga sõitsid Tallinna 22. detsembril, mina soovitasin jaamast helistada sinu poole, mida nemad tegid, aga et vastust ei tulnud, siis otsustasid minna sinu poolt läbi. Ka siin nendel ei vedanud. Ma arvan, sa olid kodust ära. Järgmisel päeval oli nendel proov, kus meeldelsoni kontserdikee mull kaks korda läbi mängisid, ilma ühegi peatused samuti õhtul esinemisel, kõik läks hästi, kull oli väga rahul, avaldas oma imestust helio kindla mängimise kohta. Esimest korda orkestriga. Peale esinemist sai Heljo suure aplausi kullia orkestrantide poolt. Samal õhtul kell pool 12 sõitsid tagasi. Elu on ikka üks tore tüdruk, nii kindel, omas rütmuses. Samuti selgus ja puhtus mängus need suured voorused. Tema ei ole nõndanimetatud imelaps, vaid normaalselt võrsu vanne. Tüüpiline põhjamaa laps. Suure tahtejõuga ja targa arusaamisega. Side Peeter Ramuliga kannab hiljemgi vilja Anna ja Henno Elleri ühises ettevõtmises mis saab alguse 1934. aastal. Anna Elleri õpilane, Tartu kõrgemast muusikakoolist Emilie kuusk, kes töötas Valga muusikakoolis, tõi 32. aastal Elleritele ette mängima ühe oma õpilase. Ilmselt taibanud, et see kümneaastane tüdruk vajab edaspidi rohkem, kui tema on ta suudab. 1934. aasta sügisest laupäeviti õpib üks laps muusikat Anna ja Heino Elleri Tartu kodus. Lapse seisukohast tähendab see hommikul Valgast rongiga Tartusse siis Ellerite kodus klaveriharjutused, muusikateooria solfedžo, siis klaverirepertuaar ja õhtuse rongiga Valka tagasi. Nii kolm ja pool aastat. Teist 10. mail 1938 teatasid ajalehed Reutersi vahendusel, et Briti Nõukogu korraldatud rahvusvahelise pianistide konkursi Londonis võitis 15 aastane Eesti koolitüdruk Heljo Sepp, kellele määrati preemiaks 750 naelsterlingit. Selle raha eest võib stipendiumi võitja kolm aastat maksuta õppida Londoni kuninglikus muusikaakadeemias. Ka saab ta selle aja kestes prii ülalpidamise-Inglismaal kandidaati. Mõte oli esitatud 11-st Euroopa riigist. Kui kõneldakse Elleri õpilastest, tuleks kindlasti lisada ka Heljo. Sepa nimisepp on kujunenud läbi paljude kümnendite Elleri loomingu kõige järjekindlamaks esitajaks. Seos Rammuliga. Viimase uudne lähenemine klaverimängutehnikale selle füüsilisele küljele andis anna Ellerile ilmselt tõuget ehitada Heljo Sepa tulevane tehniline suutlikkus töökindlale alusele. Lisage sinna Elleri nõudlikkus teoreetilisele baasile, rõhuga teose konstruktsiooni analüüsile, milleta interpreet toime ei tule. Muusikalise mõtlemise grammatika interpreedi iseseisva töö alus võiks öelda Heljo sepa näol oli Eller kasvatanud ühe väga tarvilikku interpreedi eesti muusikale sealhulgas ka omaenese klaveriloomingu ettekandmise kõige paremas variandis. Pikaks ajaks kindlustanud. Heino Eller on eesti heliloojatest esimene, kes ilma vokaalmuusikate läbi saab. Esimene puhas instrumentalist. 1925. aastal valmib Elleril esimene keelpillikvartett. Selle esiettekanne toimus 24. aprillil 1932 Tallinnas. Teine keelpillikvartett lõpetatud 1931, esiettekanne 11. märtsil 1933. Ettekandele jõudmise kiirus või aeglus. Peaks meid üllatama vist ei. See kõneleb teose kaasaegse auditooriumi ettevalmistustasemest valmisolekust kuulata Ta mitte solisti saatega, vaid nagu heas kammermuusikas reegliks, võrdseid partnereid muusikalises arenduses. Elleri esimene kvartett on eesti muusikas omas žanris neljas. Peale Rudolf Tobiase kahekvartetti, millest nüüdseks tuntuma teise kvarteti tervik. Ettekanne toimus Tobiase 20. surma-aastapäeval 1938. Ja Aleksander Läte kvartett, mille ettekannet Vahteri andmed del kuuldi Tartus 1909. Arvata on teller kirjutab kvartetiga sisemisest vajadusest arendada head kammerstiili, pöörates tähelepanu tehnilisele meisterlikkusele, vormi valdamisele ja mitte Semperi sõnutsi hinge pakitsuse avaldamisele. Veebruarist 1933 kirjutab Eller Adolf vedrole. Mind huvitab kammermuusikas esijoones idee teema, tema arenemisvõimalused mitmekesiselt varjundid ja muudatused ja varieerimine. Peale selle muidugi vorm kui niisugune ja häälte täielik iseseisvusline aarsus. Helleri esimeste kvartettide helikeel tõi nõukogude korra viljastavates tingimustes autorile ohtlik etteheiteid. Veel tagantjärelegi. Esimest kvartetti nimetas üks nõukogudekriitik lineaalsuse varjematuks väljenduseks. Nagu varem kuulajaskond taipab line Arsusest formallismini oli vaid püksa. Sügisel 1940 asusid Ellerid elama Tallinnasse Gonsiori tänavale. Elleri Tartu perioodi lõpetab teos sooloviiulile avarused, mis 15 helilooja loodustunnetust kõige paremal kombel edasi annab. Teose esiettekande tegi Vladimir Alumäe heliloojate liidus 24. oktoobril 1961. See kuupäev, võrreldes teose loomise aastaga 1940 paneb mõtlema esiettekande viibimise põhjuste üle. Neid on kindlasti rohkem kui üks elukoha vahetus. Täiesti muutunud ühiskondlik-poliitiline olukord, niinimetatud Eesti vabatahtlik astumine Nõukogude Liidu koosseisu. Alanud teine maailmasõda ja selle tõttu pingestunud olukord tähendas sõjategevuse kiiret kandumist ka Eesti NSV territooriumile. Eesti pillimehed, viiuldajad sealhulgas, olid sõjaväehaardeulatuses juba oma vanuse tõttu. Alumäe ise meenutab sidet Ellerigani. Heino Elleri ka alguses minu tutvus tegelikult ikkagi kõigepealt tema loomingu kaudu. Tema loomingut sai mängitud tunduvalt ennem kui oli Venn seda suurt meistrit näha. Jah, Elleri mõistmiseks, mis kolmekümnendatel taastatelgi veel oli ju küllaltki suur probleem, see peegeldub jõuga tolleaegsetes retsensioonides ajalehtedes nimekad kiretsensendid ei mõistnud ilmselt Ellerit ega tema Õpilasi näiteks tuginete. Mõndagi teist helleri mõistmise probleeme ei olnud lihtne. Siis ta oli võib-olla Eesti muusikaelu jaoks liialt omanäoline. Liialt palju oli seal juba Mis meie muusikas eksisteeris variant? Siin ma pean ütlema, et isiidikud, mina olin õnneseen. Et ma sain helleri muusikali lähedale tänu kahele väga suurele isiksusele nende osale Eesti muusikaelus ja ka minu elus. Üks nendest oli Elleri enda kasvandik Olof roots kellega tuli õnn rida aastaid koos töötada teda kui ka ansamblist omada. Ja teine oli noor Heljo Sepp, kes võrsus üles praktiliselt kogu muusikaline kasvatus. Varasest noorusest toimus ju Heino Elleri Kuulsite teist saadet sarjast Heino Eller 125. Saates kõlasid alljärgnevad Elleri teosed. Tokaatasimi noor sümfooniline süül valge öö õhtulaul eleegia keelpilliorkestrile ja harfile sonaat number üks viiulile ja klaverile keelpillikvartett number kaks, esimene osa ja avarused sooloviiulile. Saate autor oli Tiia Järg. Helioperaatorid Helle Paas ja Katrin mõõdik.