Tere olen Peeter Helme ja räägin täna viljaka ja kõrgelt hinnatud hispaania kirjaniku Havier marjase raamatust, millel on õigupoolest kaks Pealkiri. Selle raamatukaane peale on kirjutatud Oxfordi romaan. Aga kui lahti teha, siis tiitellehel on öeldud ka Oxfordi romaan ehk kõik hinged. Nimelt selle raamatu hispaaniakeelne pealkiri oligi toodasla Salmas ehk siis kõik hinged. Aga samal ajal on teada, et autor nimetas seda raamatut veel ka pärast ilmumist, aga oma kirjavahetuses ja mõtteavaldustes ka enne ilmumist pidevalt ka teise nimega selle teise nimega Oxfordi romaan ongi siis seda raamatut rohkem tõlgitud, nii et eesti keelde tõlkija Kai Aareleid otsustas siis sellise kompromissi kasuks, et raamatul on kaks pealkirja. Raske ongi nende pealkirjade vahel valida. Oxfordi romaan viitab ühele väga kindlale kirjandusžanrile, milles on kirjutatud palju raamatuid ka Eestis. Seda žanri tuntakse siis ülikooli romaani nime all. Aga see kõik hinged viib mõtted hoopis juba abstraktsematele radadele. Ühest küljest ilmselt inimesed, kes härra seostavad, kes teavad, et Oxfordi ülikoolis on siis üks selline kolledž, mille nimi on hoolsovs. Saavad aru, et vihje all sellele ja digion ikkagi sellele ülikooli temaatikale. Aga teisest küljest, kui raamatut lugema hakata, siis saab ka selgeks, et see ei olegi nii oluline. Seda Kolledži nimeool shows mainitakse siin raamatus vist ainult korra või kaks. Ja raamatu tegevus viitab ikka hoopis millelegi muule juba. Jah, tegevus toimub tõesti Oxfordis ja raamat on väga autobiograafiline. Nimelt siis 1951.-le aastal sündinut marjas oli aastatel 1983 kuni 85 Oxfordi ülikoolis hispaania kirjanduse ja keeleõppejõud. Ja väga palju, mis siin raamatus kirjas all põhineb tema enda läbielamistele tema Oxfordi perioodil. Kuid teisest küljest on tegu ikkagi romaaniga ja seejuures veel väga täpselt komponeeritud romaan. Seal on kõigest 212 lehekülge, mis samal ajal kätkevad endas väga palju infot ja tundeid ja väga nutikaid võtteid toimuvat teatud sümbolite, teatud fraaside juurde tagasipöördumisel, et väga palju on vihjelist, mille kaudu jutustatakse hoopis midagi muud või jäetakse vihjet kõigepealt lugeja pähe kõlama, et siis kunagi hiljem raamatu lõpu poole mingi vastuse anda või uuesti nende vihjete juurde tagasi tulla. Ja nende kaudu siis üks lugu kokku võtta. Samal ajal on siin raamatus ka väga palju sellist, mis jääb lahtiseks siin ja palju asju, mille üle lugeja ise võib otsustada ja, ja väga palju küsimusi õhku rippuma ning tekib küsimus, et kas nüüd lugejale anti edasi mingisugune jutumärkides tõde. Kas lugejale anti edasi see, mida jutustaja hääl arvab toimuvast teadvat või antidele edasi lihtsalt mingi võimalik versioon, et jutuste hääl ise ka ei tea tihti, kas lood, mida tal on räägitud, asjad, mida ta on kogenud hol, päriselt tõde, või on see ainult üks võimalik variant? Võimalik teooria ja tegelikkus ja väljamõeldis põimuvad siin raamatus veel mitmel muul viisil. Nimelt on siin raamatus vähemalt üks reaalne tegelane. See on ka ainuke tegelane, kellest raamatus on pilt lausa kaks, üks foto temast teise maailmasõja päevilt ja tema surimask. Tegu on nimelt kodanikuga, kes on kõige enam tuntud pseudonüümi Jon koos nime all, aga kelle kodanikunimi oli transiial Armstrong kelle elu põimub siis ootamatul ja kummalisel moel peategelase sihukese eluga. Nii et see on seega lisaks kõigele muule ka romaani kirjandusest. Aga see kirjanduse esitamine on siin ka selline, pigem sümboolne. Peategelane puutub sellega juhuslikult kokku. See tekitabki küsimuse tegelikkuse ja väljamõeldise vahekorrast. Ja see raamat ei ole kindlasti mitte kirjutatud sellise noh, jutumärkides tüüpilise kirjandusalase romaanina nagu neid vahel kirjanikud armastavad kirjutada, et siis saaks omavahel lugeda ja võib-olla ka kriitikuid rõõmustada vaid nii nagu väga palju muudki siin raamatus on seegi sümboolne ja pigem küsimusi esitav kui vastuseid andev Hawyerma Riias on oma Oxfordi romaanis selles osas just väga osav, et peaaegu mitte miski ei ole see, millele ta näib ja ma ei taha mitte öelda, et siin oleks palju väljamõeldis ebarealistlikku, absurdset või fantastilist, vaid iga asi on millegi jaoks hea, ükski sõna ei ole üleliigne, see on selles mõttes väga novelli liikvele tihe tekst mida on küll isenesest kohati tõeliselt naljakas lugeda, kui näiteks kirjeldatakse Oxfordi õppejõudude sööminguid, mis muundub märkamatult üle räigeks joominguks. Kuid jällegi see on ainult Võte selleks, et pea tegelaskonda lugejale tutvustada ja selliseid võtteid, mille, mille mõte miski muu on siin hästi palju, nii et kohati on see justkui kui kaks vastastikku pandud peeglit, et iga asi räägib veel omakorda millestki muust ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Nii et äärmiselt põnev raamat, mis räägib selle kirjaniku suurest armastusest kirjanduse vastu, mille ta on osanud siis nii märkamatult põimida mingi teise loo sisse. Nii et jah, et siin ongi raske aru saada, et mis on pakend ja mis seal sisu. Igatahes on see Havermarjase Oxfordi romaan, mis on ilmunud siis kirjastuse Varrak sarjas moodne aeg, kes tõeliselt sureb, pärane lugemine, tegu on juba kolmanda, eesti keeles ilmunud marjase raamatuga varem on siis avaldatud samuti varrakus nii valge süda ning Loomingu raamatukogus ilmunud autori kirjanduslike esseede selliste portreede sari kogu kirjapandud elud. Ja praegu on siis Oxfordi romaani näol tegu tema kuuenda romaaniga, mis ilmus algselt juba 1989. aastal. Läks tükk aega, enne kui see eesti keelde jõudis, aga head jõudis ja head lugemist.