Algab kolmas saade Heino Elleri 125.-le sünniaastapäevale pühendatud sarjast. Tänases saates on vaatluse all aastad 1940 kuni 70, Tallinna konservatoorium. Stuudios on sarja autor Tiia Järg. Heino Elleri elukäiguvälised parameetrid on lihtsad meelde jätta, sest aasta numbrid, mis muudatusi elukeskkonnas tähistavad on nii-öelda ümmargused Peterburist, täpsemalt Petrogradis Tartusse 1920, Tartust Tallinna 1940 ja lõplik lahkumine 1970. Aga nagu ütleb kuulus prantsuse ajaloolane Mark plokk on ajaloolised faktid peaasjalikult psühholoogilised faktid. Seda psühholoogilist on kõrvalseisjaile eriti ühes hilisemast aegruumist pärit vaatlejail võrdlemisi raske, mõnikord vaat et võimatu tabada. Või ehk siiski, kunstniku puhul on ju meie käsutuses looming. Muusikas ei ole kuhugi peituda kui ainult kuulajal jätkub kannatlikkust teada saada ajamärke ja nende jälgi olgu või vihjelisi teosest välja kuulata on lihtne ja lihtsameelne lugeda kokku võimueelik riigi antud tunnustuse märgid, aukirjad, ordenid, aunimetused ja sellest järeldada ordenikandja võimud ruudust. Mida suurem on looja, seda enam tahab võim näidata end temaga koostöös. Aga meie ajalooline kogemus kinnitab, et mida suurem on võim, seda vähem hoolib ta suure vaimu toetamisest. Totalitaarsed süsteemid on pakkunud näiteid hulgi näiteid vaimu äraostmisest, nii-öelda ordenitega ja parteistamisega. Ja teame ka, et tõeliselt suur ei ole kodustatav. Kunst on vabaduse tütar ja tahab oma eeskirjad saada vaimselt vajaduselt, mitte materiaalselt tarviduselt, ütles Friedrich Siller. Kui üritame end Elleriga nii-öelda kokku mõelda, siis esiteks võimupööre 1940. aasta suvel tõi kaasa väga palju ja sügavatoimelisi muudatusi. Mismoodi pidi end tundma helilooja ja õpetaja Heino Eller? Ta tahtis pääseda Tartust, kus suhted teatud inimestega olid teinud elu liiga keeruliseks. Juhan Aavik Tallinna konservatooriumis ei olnud teatud kolleegidest huvitatud. Miks Need on psühholoogilised faktid, kes Tallinna konservatooriumis Aaviku ajal ei tööta, on näiteks Cyrillus Kreek ja Karl Ester kes uues niinimetatud nõukogude koosseisus tööd saavad. Eller saab ka. Psühholoogilised faktid on Vladimir Alumäe, kellele Paulsen pani sülle oma viiuliklassi kui ise läks nahwaterland. Alumäe seos Olav Rootsiga. Rootsi kaudu Leisteriga noore Heljo Sepaga pluss respekt Elleri kui suure isiksuse ees. Kui õpetaja. Kui looja ees. Eller seob järgmise põlvkonna muusikud 100 niidiga. Kõige põhjaks ausus tehtava suhtes ehk laitmatu tehniline baas. Selle vastu on raske vaielda. Elleri õpilased on õppinud vastutama iga kirja pandud punkti ja koma eest, partituuris. Suurim väärtus ühele Kolkonnale. Ega Elleri õpilased kõik meid aja möödudes võrdselt huvita. Siin astuvad mängu isiksuseomadused, mida õpetaja olgu kui suure tähega tahes ju muuta ei saa. Oli Elleri õpilaste hulgas looduse poolt eri ande suurusega varustatuid väiksem anne otsis mõnikord muid kanaleid NSV avaldusteks. Et oma mina ja edevust rahuldada ei saa õpetajat süüdistada õpilaste sotsiaalses käitumises. Vähemalt mitte üleni. See, mis juhtus Eestimaal ja Eesti rahvaga 1940. aasta suvest edasi. See kõik juhtus Idjuga, Elleri, tema lähedaste ja õpilastega. Tuleb meelde Friedebert Tuglase fraas raamatust Ado Grenzsteini lahkumine. Närune aeg teeb närused, inimesed veelgi närvilisemaks. Ka Elleri hilisemate õpilaste hulgas oli uue võimuga koostöövalmis tegutsejaid. Mõned komponendid olid eriti kuulekad. Aga meie asi ei ole hukka mõista. Meie asi on mõista. Kui tahame mõista, siis tuleb võtta ette süvenemine ajalukku empaatia ja Elleri teosed. Meie häda selles ongi, et me ei võta enne selle aega aru saamiseks mõistmiseks aga kunst tuleb läbi elada, seda ei saa teha kiirkorras. Nii ta ei toimi. Nii nagu Sibeliuse on mõõtmatult rohkem kui kurb valss. On ka Eller enam kui kodumaine viis. Kõige olulisem. See on meie oma aines mitte võõrsilt toodud laenatud, vaid siin kasvanud, see tähendab meile, eestlastele tarvilik hingetoit, mis aitab kesta ka keerulisematel aegadel. Ja neid keerulisi aegu. Nüüd jagus. Esimene veebruar 1940 vesti nea viiuldaja alume, kontsert. Elleri üheosaline sonaat esitati suurepäraselt, hoolimata selle tehnilistest ja muusikalistest raskustest. Teos, kandes helilooja suure meisterlikkuse ja leidlikkuse jälgi, kannatab ülemäära ilmse konstruktiivsuse ja otsituse all. Meile näib, et andeka eesti helilooja kompositsiooni stiili nimetatud omadused suurettevõte muusikat. Raadioleht 23. veebruar 1940. Sümfooniakontsert eesti helitöödest 25. veebruaril. Avateoseks on Heino Elleri sümfooniline poeem viirastused. Carleysteri artiklist saab lugeda viirastust nii-öelda sisust ja emotsioonidest, mis ka Heino Elleri vaimulaadiga on kuidagi väga lähedased. Rahva hääl, 26. mai 1941. Eesti nõukogude heliloojate liidu. Pühapäeval, 25. mail korraldas Eesti nõukogude heliloojate liidu organiseerimistoimkond konservatooriumi saalis loomusikute muusikateadlaste ja kriitikute koosoleku, kus toimkonna esimees Heino Eller andis selgitava ülevaate oma hiljutisest sõidust Leningradi heliloojate kongressile. Ta rääkis sümpaatsetest muljetest, kontsertidelt, arutlustelt ja kokku puutumiselt õppetöö kallal. Pärast referaati tuli ettekandele sari Elleri uusi klaveripalasid, mis tal on valminud aastavahetusel. Nimetatud väike palad moodustavad tsükli, mida võib kontsert tedel rakendada käesoleval puhul esitatud grupina või ka eraldi. Käesolev sari koosneb 13-st numbrist, mis on ehitatud folkloristlikule materjalile. Teoste kujunduslik külg rajaneb heale muusikalisele traditsioonile ning sisaldab ka seda käsitlusliku värskust, mida meie nõuame tänapäeva loomingult. Siin aine valik ja rakendusviis on autoritoodangus uudne, lisades tema loomingule väärtuslikku alaharu. Need tutvustatud väike palad annavad tunnistust autorimeistri käest välja töötuses ja sisulise külje tihedusest. Palade hea sisu väljatoomise eest hoolitses noor andekas pianist Helju Sepp. Lisagem Heljo Sepp oli siis 18 aastane. Ralf Parve teater ja muusika 1941, number kuus. Professor Heino Eller on äsja alustanud pidulikku Uwertüüri kirjutamist. Sellest tõotab kujuneda pidulik ja hoogne avamäng, millesse on põimitud ka rahvamuusika sugemeid. Valminud on heliloojal juba 13 klaveripala rahvamuusika aineil mis heliloojate ühisel koosviibimisel hiljuti, et kanti ja täit tunnustust leidsid, kui hästi õnnestunud katsed luua rahvamuusika sugemeid instrumentaalmuusikasse. Eesti nõukogude heliloojate liidu organiseerimistoimkonna protokolliraamatusse kanti sisse nimetatud klaveripalade kohta alljärgnev märge. Heino Eller on nende lühipaladega astunud suure sammu realistliku käsitluslaadi poole ja väga õnnelikult lahendanud rahvaviisi ainestiku kasutamise probleemi klaverimuusikas ning rikastanud meie Eesti NSV klaveriliteratuuri suure kunstilise väärtusega teostega. Tõenäoliselt lähevad need 13 klaveripalaga lähemas tulevikus kirjastamisele. Kui seni meie klaveril literatuuris puuduvat tööd. Vasar, seitsmeteistkümnes veebruar 1945 eesti rahvalaulude õhtul Tallinna Draamateatris 12. veebruaril 1945 13 klaveripala eesti motiividel. Heljo Shep, Karl Ester, Eesti rahvalaulude õhtu pianistina esitas sel õhtul Heljo Sepp 13 rahvaviisidele kirjutatud Heino Elleri klaveripala. Need klaveripalad on oma struktuuri ja vormi selguse rahvamuusikat, kelle oma see lihtsa ja otsekoheselt ütleva väljenduslaadi ja sisulise peenuse ning palju ütlevusega eesti heliloomingu ja klaveril literatuuri üllemad saavutused. Heljo Sepp, kes alles hiljuti võis jälle hakata jätkama pianist ideed esitas need meeldivalt viimistleda luhtkujus. Suurem dünaamiline Trash kõla tihedama ja täiuslikuma forte kaudu oleks vahest veel reljeefsemalt esile tõstnud. Palade vahelduva mitmekesisuse vallates peitub meeleoluline sisu ja nende karakterset jooned kõlasid aga selgelt ja lihtsalt siiralt ja ülevalt. Savitskaja Estonia, seitsmeteistkümnes veebruar 1945. Sergei Milovski eesti rahvalaulude õhtu. Ei saa pidada õnnestunuks Heino Elleri 13-le klaveri ballale rahva motiividel osaks saanud ettekannet. Igaüks neist 13-st palast omaette võetuna pakub teatud huvi rahvamotiivide läbipaistvalt, peene töötluse mõttes. Kuid kõigi koos esitamiseks oleks selli pidanud otsima iga pala jaoks ise vormi mis kontrasteerunuks eelneva ja järgnevaga, nagu seda näiteks tegi oma kuulsas 24. prelüüdis võimushowski piltides näituselt. Vormi kontrastide puudumine ja arendusvõtete ühetaolisust tekitab neis 13-st palas väsitava üks luisuse ja nivelleerib iga üksiku pala voorusi. Savitskaja Estonia, 11. aprill 1945 Sergei Milovski, Eesti nõukogude heliloojate liidus. Heliloojate viimasel koosolekul tutvustati professor Elleri uut klaverisonaati, mis kutsus esile eriti ägedam mõttevahetuse. Professor Eller on üks väljapaistvamaid hea kompositsioonitehnikaga vanema põlvemeistreid. Tema kolmeosaline sonaat paistab silma muusikalise materjali meisterliku töötlusega. Sisult võiks sonaati nimetada autori lüürilisteks mõtisklusteks muusika ise. Ärasuseks on mis tahes momentide puudumine, mis teda keskendunud mõtiskledes seisundist välja viiksid. Vahelduvad osad tempod, mitmesugused rütmid, kuid muusikatoonus ei tõuse kusagil isegi lüürilise erutatuseni. Ta jätab mulje, nagu vaataksid ebamäärastesse mõtisklustesse süvenenud inimest. Seda sonaati kuulates tahaks küsida. Kas maksab Nõukogude kunstnikul võtta ulatusliku teose, teemaks oma häirimatuid, tubaseid elamusi. Nõukogude rahvas ootab heliloojalt teoseid, mis tõotab päraselt ja laiahaardeliselt avaksid Nõukogude inimeste elu ja tundeid. Vestlus Heino Elleri ka Eesti raadios 30. jaanuaril 1946. Eller lõpetasin äsja pidulikku avamängu, mis tuleks ettekandele Estonia uue kontsertsaali avamisel. Teoksil on praegu kogu väiksemaid klaveripalu, millele järgneks sonaat viiulile ja klaverile. Ja siis uus sümfoonia. Kammermuusika kontsert Jaan Tombi nimelise kultuurihoone Olevi saalis 10. mail 1946 Heino Elleri 25 aastase pedagoogilise tegevuse tähistamiseks esimene viiulisonaat Vladimir Alumäe klaveril, Heljo Sepp teine klaverisonaat, Heljo Sepp kolmas keelpillikvartett, Vladimir Alumäe, Artur Värik, Herbert Laan, August karjus sirp ja vasar 18. mai 1946. Estonia kontserdisaali pidulik avakontsert 16. juulil 1946. Runolukk sümfooniakontserdid. Heino Elleri pidulik avamäng on pühendatud Estonia kontsertsaali taasavamisele ja on kirjutatud autorile omase kompositsiooni tehnilise oskusega. Teos on oma kontseptsioonis lihtne ja sirgjooneline. Teose temaatiline materjal on selge ülesehitus ja arendamine, loogiline rahvamuusika intonatsioone. Iliste elementide kasutamine annab avamängule vastava koloriidi. Mazur helistikude prevaleerimine ja massiivne orkestratsioon määratlevad selle teose meeleolu. Kuigi kohati tundus, et orkestratsiooni vahendit ei olnud alati küllalt veenvalt ja säravalt kasutatud. Siin langeb, võib olla teatav süü dirigendi tõlgitsemis laadile, kes ei suutnud teost esitada mõjuva monoliidsuse ja endastmõistetava voolavusega. Rahva hääl, 24. märts 1948. Muusikategelased arutasid EKP Keskkomitee otsust. Esmaspäeval toimus töötava rahvakultuurihoones Eesti nõukogude heliloojate liidu lahtine üldkoosolek, Eestimaa kommunistliku bolševike partei keskkomitee otsuse abinõudest, üleliidulise kommunistliku bolševike partei keskkomitee 1948. aasta 10. veebruari otsuse Vanomurandeeli ooperisuu sõprust täitmise kohta arutamiseks. Pikema sissejuhatava kõnega esines Eesti nõukogude heliloojate liidu esimees professor Eugen Kapp, andes ülevaate meie muusikakultuuri arenemisest. Kõneleja valgustas heliloojate Mart Saare ja Heino Elleri varasemaid loomingulisi eksirännakuid välismaiste moevoolude mõjupiirkonnas. Mart Saar vabanes sellest süvenemisega rahvamuusikasse, pannes meie rahvuslikule heliloomingule alusmüüri. Heino Eller jätkas aga veel kümnekonna aasta jooksul formalistlike eeskujude matkimist. Professor Cap märkis selle ebaterve loomingu suuna hilisemaid mõjusid, niinimetatud. Kodanliku aja loomingule, mis valitsesid kuni 40. aastani alles Nõukogude korras, vahetute kokkupuudete kaudu nõukogude rahvaste sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku heliloominguga sai ka meie rahvuslik helilooming õige arenemissuuna. Ka Heino Elleri ja tema endiste õpilaste looming kulgeb siit peale juba hoopis rahva lähedasematele alustel. Rahva hääl, 26. märts 1948. Rahvaviisi kasutamine ühel või teisel määral ei määra iseenesest veel muusikateose sisu ega suunda. Rahvaviise kasutasid oma loomingust täiesti erinevate suundade heliloojad. Ka eesti muusikas on rahvaviisi kasutatud erinevalt rikastatuna idee küllasena esineb ta Eugen Kapi risttasuleegid tuhmilt ja kah hektiliselt kõlab ta lide austeril laulus emadel laul. Heino Elleri poolt 1940. aastal loodud klaveripaladest 13 klaveripala eesti motiividel kaotab rahva viis, mõningal juhul täiesti oma ilme muutudes läbini abstraktsed teose surnud mõttetuks teemaks. Ajaleht Sirp ja vasar avaldab 23. ja 30. detsembril 1950 Sergei Milovski pikema artikli helilooja Heino Elleri loomingust. Uutes ühiskondlikes tingimustes hakkas Eller esimestest sammudest alates oma töös tegema katseid väljapääsuks formalistlikust ummikust ja otsima tervet pinda oma muusikale. Sellest helilooja püüdlusest annavad tunnistust tema poolt 1941. aastal kirjutatud kolm teist klaveripala Eesti rahvuslikel teemadel. Kuid selline positiivne fakt, nagu pöördumine rahvaloomingu poole ei andnud veel vajalikke tulemusi, sest telli looja käsitles rahvuslikkuse küsimust muusikas alles väga kitsarinnalised ja ühekülgselt. Rahvaviisid olid heliloojale peamiselt materjaliks konstruks Aktiivsete võtete jaoks aga mitte realistlike kunstiliste kujude loomiseks. Rahva hääl, viies september 1951 jutuajamine Eesti nõukogude heliloojate liidu esimehe Eugen kapiga. Professor Heino Eller lõpetas meie kaasaja grandioossed eemale looduse ümberkujundamisele. Pühendatud sümfoonilise poeemi loomise jutt käib laulvatest põldudest. Sõjaaeg kujunes Elleritele traagiliseks. Saksa okupatsioonivõimud kutsusid Anna Elleri ülekuulamisele, põhjuseks tema juudi päritolu. Neljandal juulil 1942 Anneller läks tagasi, ei tulnud enam kunagi. Eller oli meeleheitel. Pole selge, millal jõudis temani lõplik kinnitus abikaasa hukkumisest tõenäoliselt aastate pärast. Võimalik, et alles 1962. aastal, kui ilmus Ervin Martinsoni propagandaväljaanne haakristi teenrid, kus Anna Eller oli teisel novembril 1942 mõrvatute nimekirjas. Elluelleri kirjast Ofelia tuisule 24. juuli 1974. Ellerile heideti ette siit ja sealt tuli seda kuulda, et ta polnud midagi teinud oma naise vabastamiseks. Kes neid asju teadis või sa ainult pead raputada, nii suure rumaluse üle. Isegi küsida ei tohtinud. Kuhu inimene jäi? Ema kodu Tartus põles 1944. aasta pommitamisel. Hävisid peaaegu kõik Elleri dokumendid, sealhulgas koolitunnistused, noorpõlve joonistused, fotod. Põgenikevoog läände viib raudeesriide taha kolleege ja õpilasi. Elluelleri mälestustest. Linn lõõmas tules. Estonia oli leekides. Sammusin läbi suitsu sel lörtsu Gonsiori tänavale. Elleri kodu oli alles kogu majarahvas oli keldris istunud pommitamised tihenesid IGA PÄEV sündisime uuesti, veel mitte. Kartsime edasi kuupaistet ja selgeid öid, rõõmustas sudu ja lumelörts, sest siis jäid nõukogude lendurid piiri taha. Raskustele vaatamata ratoorium töötas Heino Elleri õpilaste hulgas olid Villem Kapp, Kaljo Raid, Roman Toi jätkus komponeerimine, tulemuseks küll vaid üksikud helitööd. Toimus Elleri teoste ettekandeid valdavalt Olav Rootsi eestvõttel ja dirigeerimisel. Ma lisaksin tolleaegsete Elleri õpilaste hulka veel Helen Tobias tuuesbergi. Üks kummaline ring sai tema Elleri juures õppimisega täis tobias, kes oli äratanud Elleri suurele muusika teele minema. Ja Tobiase kõige noorem laps, keda ta ise iialgi ei näinud taas jõudmas kompositsiooniõpingutele nii lähedale Elleri kaudu. Heino Elleri 13 klaveripala eesti motiividel ilmus trükist 1945. aasta sügisel tiraažiga 2200 eksemplari vastutav toimetaja Riho Pätsi. Nende palade tähendus on sügavam, kui üldiselt arvatakse. Esiteks ei ole nad hõlpsasti lahti mängitavad nii et Eesti iseloom välja paistab, nagu Eller ütles Ainar Tammele tehtud rahvaviisi seadete kohta. Heljo sepast paremini ei ole neid kolmel teistkümmend klaveripala siinkõnelejal õnnestunud veel kuulda. Ja teiseks, kui Veljo Tormis läks Moskvasse õppima, võttis ta kaasa selle noodi nagu ta ütles ühel üritusel. Kuhu lähed, helilooja? Siit ma õppisin, kuidas rahvaviisiga ümber käia. Ütles seda innuga, millest võis järeldada, et sellest noodist oli Moskvas tugev paljudele küsimustele vastamiseks. 22. novembril 1965 Anti Henno Ellerile üle Lenini orden heliloojate maja avamise üritusel. Detsembrist 1965 sai Eller Nõukogude Eesti preemia. Esimesel novembril 1967 NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi seadlus NSV Liidu rahvakunstniku aunimetuse andmise kohta Heino Ellerile. Aprillis 1970. Kuueteistkümnendal juunil 1970 Eller lahkus igavikku. 1971. aasta kevadest hakkas Tartu muusikakool kandma Heino Elleri nime. Süvenemine Heino Elleri loomingu uurimisse alles võttis hoogu. Selles töös tooksin esile Aafrika teadlase Ofelia Tuisu kes keskendus Heino Elleri orkestrimuusikale. Medali publitseeritud ju minimaalselt ja ka vähe salvestatud. See süvenemine tõi kaasa tuisu, veendumuse, et ta peab kirjutama kraadi töö Elleri orkestrimuusikast. Paraku ei jõudnud ta sellega lõpuni. Ennem tuli lahkumine ja lõplik. Heino Elleri harmoonia probleemid olid MART humala kandidaadiväitekirja teemaks. Jälle ma tulen tagasi nende psühholoogiliste aspektide juurde, neile, kes veel ei tea. Mart Humal lõpetas Tallinna muusikakeskkooli ja Tallinna riikliku konservatooriumi pianistina Heljo Sepa õpilasena ja seejärel siirdus muusikateaduse radadele. Mõned nopped Heljo Sepa suust teater, muusika, kino, 2002, number 12. Elleron ütelnud, lõppude lõpuks otsustab kõik kontsentratsioon. Ta ütles seda nii rahulikult, et ma muidugi ei osanud alul taibata, kuidas saab seda rakendada klaverimängus. Nüüd olen vist küll aru saanud, mida see tähendab. See oli siis Emilie Kuuse äärmiselt kasvatuslik lähenemine, ta oli ju klaveriõpetaja, et ta pani mängima lastepäraseid mängimis harjutasid teatud tegevused, täpset jälgimist. Klaverimäng pole ju mitte klahvi alla vajutamine. Eller ütles ikka, on tarvis tugevat närvi ja selget pead, mille abil seda tehakse. Võib-olla psüühiliselt valmis, hakkad kartma. Tugev närv ei ole ainult füüsiline, vaid ka hingeline valmisolek. Mul läks palju aega selle taipamiseni. Aleksander Eller, helilooja kujurist, vend kuulas mu mängu. Olin Ellerite juures alles alustanud ja ütles tüdruk, pea meeles, muusika ei ole mitte ainult kahe punkti peal, vaid kahe punkti vahel. Ma ei saanud sisse sellest aru. Alles hiljem taipasin. Inimene õpib surmani. Elleri klaverimuusika rahvatoonis. Selles on vaid üks asi autori poolt dateeritud andante meditatiivo. Detsember 1942. Mängisin seda Elleri ärasaatmisel 1970. aastal. Varem mitte, üks kord. Sellest muusikast kisub süda kokku. See oli Elleri elu suurim traagika, kui anna ära viidi. Selles teoses on seesama Eller, keda näen kodumaises viisis ja väga paljudes muudes teostes. Elleri harmoonia on eestipärane, ta kuulus lause. Igatemoodi võib harmoniseerida, aga ma tahaksin, et Eesti iseloom välja paistaks. Selles on tema. Rahvuslikus Eller ise ei rääkinud rahvuslikkusest iial. Ainus, mida nimetas, oli põhjamaisus. Arvo Pärti mälestustest Arvo Pärt peeglis. Õpetajana oli ta alati avatud moodsatele kunstisuundadele. Ta sallis, et õpilased kõndisid oma rada ning aktsepteeris nende omi otsuseid ka siis, kui tema enda ideaalidest vahel kaugele kõrvale kaldusid. Ta õpetas meile vastutustundlikkust oma töö suhtes ning allatist truudust iseenda vastu. Et tema pedagoogilisteks eesmärkideks on individuaalne helikeel ja õpilase isiksuse arendamine tema enam kui 50 õpilase teosed alates Eduard Tubina-st ja lõpetades Lepo Sumera ka on selle parimaks kinnituseks. Tema isiksuse kaudu, mis pärines teisest põlvkonnast. Puutusime kokkurevolutsioonieelse aristokraati aga ja selle kultuuripärandiga Nõukogude ideoloogiale ei õnnestunud hägustada tema arusaamist inimlikest ja kultuurilistest väärtustest. Pärast õppimist Peterburis mitmesaja aastase muusika traditsioonidega linnas Tõi ta väikesesse Eestisse täiesti uued kriteeriumid ning rajas seega aluse professionaalsele muusikale. Heino Elleri kogu loomingule on iseloomulikud range loogika ja arenenud stiilitunne, peen ja meisterlik korkestratsioon ning selgelt isikupärane kompositsioonistiil. Need omadused seavad ta ühte ritta Põhjamaade suurte klassikute ka. Nüüd, kui ma olen jõudnud umbes samasse ikka nagu oli tol ajal minu õpetaja olen ma enne selle avastanud ühe Elleri mõtte. Palju raskem on leida üht üksikut sobivat nooti, kui neid hulganisti paberile panna. Ehkki ta mulle kunagi otseselt välja ei öelnud, õnnestus tal ilmselt siiski poetada minu hinge. Samasugune vaevab igatsus ühe ainsa sobiva noodi järele. Heino Eller oli midagi palju enamat kõigest sellest, mida ma suudan sõnadega väljendada. Tänu temale omandas muusika Eestis kultuurilise ja professionaalse väärikuse. Tal oli suur huvi kõigi uute kunstivoolude vastu, eriti kui ta võis täheldada seoseid rahvaliku traditsiooniga. Muuhulgas tundis tähisti Schönbergi ja tema koolkonna muusikat. Ta tutvustas meile väga palju muusikat, mida ta oli kaasa toonud oma Lääne-Euroopa reisidelt. Usun, et tol ajal oli ta Eestis ainus, kes tundis uuemat lääne muusikat nii põhjalikult. Ta oli hea ja õrn inimene. Ning õpetajana jättis ta õpilastel alati ruumi vabaks eneseväljenduseks. Seetõttu on tema õpilastest kujunenud üksteisest väga erinevad muusikud. Kuidas olid asjalood Elleri teoste ettekanne, et ega seda illustreerib näiteks neljanda klaverisonaadi tee esiette kandeni? Neljas klaver, Valmis Elleril 1958. aastal. Tallinnas heliloojate liidus tutvustas sonaati Heljo Sepp seitsmeteistkümnendal veebruaril 1959 avalik kontsertettekanne toimumisest Estonia kontserdisaalis 15. mail 1985 Peep Lassmanni poolt kelle ettekandes teoska ladistati. Kuulsite kolmandat saadet sarjast Heino Eller 125. Saates kõlasid katkendid Mart humala koostatud raamatust Heino Eller oma aja peeglist Tallinn 1987 ja Reet Remmeli ja Mart humala raamatust Heino Eller in Modomixolüüdio Tallinn 2008. Ja katkendid alljärgnevatest Heino Elleri teostest. 13 klaveripala eesti motiividel. Numbrid üks, kaks, kolm ja neli. Prelüüd siis moll, sümfooniline poeem laulvat põllud, mängutoos klaverimuusika, rahvatoonis, andante meditatiivo ja esimene osa neljandast sonaadist klaverile. Saate autor oli Tiia Järg, helioperaator Katrin maadik.